) § 38 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et 200 m laiune ehituskeeluvöönd kohaldub olukorras, kus mets kasvab rannal või kaldal, mitte mitmekümneid või sadu meetreid kaugemal. Sellistes olukordades, kus mets kasvab kaldast või rannast kaugemal, tuleb rakendada ehituskeeluvööndi üldnormi, mille kohaselt on ehituskeeluvööndi laius 100 m. Üleujutusaladel ehitamine ei ole keelatud. Vastustaja on ebaõigesti sisustanud veekaitsevööndi piiri (veeseaduse (VeeS) § 118 lg 2). Vastustaja on võtnud eelduseks, et üleujutatavale alale tuleb liita ehituskeeluvööndi ala. Sellise käsituse õigusvastasusele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler, kelle selgituste kohaselt tuleb
Väär on vastustaja käsitus, et Jõelähtme vallas on merelised üleujutused 1,5‒2 m tavapärased ja kõik rannaalad, kus maapinna kõrgus on vähem kui 2 m, on seetõttu üleujutatavad alad. Tavapärane on, et tormi puhul on veetõus kuni 0,8 m, kuid see on sama üle kogu rannaala, s.o kogu Läänemere ulatuses. Kaebaja on taotlenud ehituskeeluvööndi vähendamist abstraktsena selliste ehitiste juurde viivate juurdepääsuteede osas, mille rajamine on võimalik ehituskeeluvööndit vähendamata. Ehituskeeluvööndit vähendamata ei ole võimalik lahendada piiranguvööndis asuvate kinnistute juurdepääsuteid. Seadusest ei tulene keeldu lubada vähendamist ka abstraktse taotluse alusel. Kaebaja on taotlenud Vadiojaga seoses ehituskeeluvööndi vähendamist nullini, sest on varem määranud DP-dega kindlaks hoonestusalad ja andnud ehitusõiguse Vadioja ehituskeeluvööndisse. Olukord, kus ehituskeeluvööndit ei ole vähendatud, toob kaasa selle, et ka tehnorajatiste rajamisel (nt sademeveelahendused) tuleb taotleda igakordselt DP raames ehituskeeluvööndi vähendamist. Vastustaja on jätnud arvestamata, et pärast DP-de kehtestamist on meri tulnud osades kohtades rannale ja kaldale lähemale ehk osa varasemast rannast või kaldast on saanud veekogu piiriks. Selle tulemusena on tekkinud olukord, kus varem DP-ga ehitusõiguse saanud alad on jäänud ehituskeeluvööndisse. Vastustaja on jätnud ehituskeeluvööndi vähendamata kohalikule omavalitsusele kuuluval maal, mis asub rannas ning on ühiskondlike ehitiste maa (joonis nr 17 ja 18, esitatud lisades nr 24‒ 25). Vastustajale ei tulene õigusaktidest alust, millele tuginedes oleks võimalik keelduda ehituskeeluvööndi vähendamisest üksnes seetõttu, et ehitamine on võimalik ka väljaspool ehituskeeluvööndit. Vastustaja peab hindama kavandatava ehitustegevuse mõju ranna või kalda kaitse eesmärgist lähtuvalt (
lg 3 alusel on ehituskeeluvööndisse ehitamine üldreeglina keelatud, ei saa kohalik omavalitsus eeldada, et Keskkonnaamet igal juhul annab nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel väga suur diskretsiooniõigus ning kohalikul omavalitsusel on võimalus suunata planeeringulahendust selliselt, et ehitustegevust ei kavandataks ehituskeeluvööndisse. Menetlustoimingu motiveerimise nõuded on leebemad, võrreldes haldusakti motiveerimise nõuetega. Seda arvestades on 03.07.2020 otsus piisavalt põhjendatud. Samuti on vastustaja arvestanud, et vähendamise menetlus toimub ÜP tasemel, kus ei ole ehitamise kavatsust kujutatud kinnistupõhiselt, vaid alapõhiselt üldistatult. Nii keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusest (KeHJS) kui ka planeerimisseadusest (PlanS) tuleneb, et KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba ÜP koostamisel ja need peavad olema integreeritud ÜP-sse. Keskkonnaamet hindas ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust mh vastuvõetud ÜP alusel. KSH aruandes ei sisaldu, et ehituskeeluvööndi vähendamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid looduskeskkonnale. KSH aruandes on leitud, et kohaliku omavalitsuse arengueesmärkide täitmised ja positiivsed sotsiaalmajanduslikud mõjud kaaluvad üles kaasnevad mõjud looduskeskkonnale ning teatud tingimustel on mõjud leevendatavad, kuid mitte olematud. Leevendavad meetmed, mis on 4
Nõusoleku andmisel on lähtutud kaebaja ettepanekust, kuid arvesse on võetud ka
lg-s 1 nimetatud asjaolusid (nt kõlvikulist koosseisu (maakasutust) konkreetses piirkonnas) ning otsus on tehtud ulatuses, mis on ranna ja kalda kaitse eesmärke arvestades võimalik. Seadusest ei tulene, et juhul kui Keskkonnaamet nõustub andma nõusoleku ehituskeeluvööndi vähendamiseks suuremas ulatuses kui kohalik omavalitsus taotles, on viimasele kohustuslikuks sellises ulatuses ehituskeeluvööndit ka vähendada. Keskkonnaamet on 03.07.2020 otsuse I ja III ptk-s iga vastava ala osas, kus varem on DP alusel ehituskeeluvööndit vähendatud, välja toonud, et varasem DP kohane vähendamise nõusolek jääb kehtima. Sama on toodud 03.07.2020 otsuse sissejuhatuses. Ranna või kalda piiranguvööndis (mis mererannal on 200 m) kasvavat metsa loetakse rannal või kaldal kasvavaks metsaks. Ka siis, kui rannal ja kaldal on piiranguvööndis muid kõlvikuid kui metsamaa, jääb metsamaa kõlvik ikkagi metsamaa kõlvikuks
lg 2 ja metsaseaduse (MS) § 3 lg 2 tähenduses.
lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi piirini. Piiranguvööndi ulatus on sätestatud
Piiranguvööndis asuvate metsade kaitse-eesmärgiks on vastavalt
lg-le 2 vee ja pinnase kaitsmine ning puhketingimuste säilitamine (vt ka Keskkonnaministeeriumi 12.08.2009 kiri nr 16-1/11841-2). Üleujutusalade juures tuleb eristada nn korduva üleujutusega alasid ja üleujutusriskiga alasid ehk üleujutusohtlikke alasid. Esimese puhul tuleneb piirang
Korduvalt üleujutataval alal kehtivad nii ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi kui veekaitsevööndi kitsendused, mis seavad olulisi piiranguid ka ehitustegevusele. VeeS § 119 lg 5 kohaselt on veekaitsevööndis keelatud ehitamine, v.a juhul, kui see on kooskõlas VeeS § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga ning
-s sätestatud ranna- ja kalda kaitse eesmärkidega. Üleujutusohtlik on ala, mis ujutatakse üle mitte sageli, vaid erakordsetel juhtudel (nt rannikul valdavalt erakordsete tormide ajal, sisemaal erakordsete sadude või lumesulaperioodide järel). Erakorraliste üleujutustega seotud riskide maandamiseks kaardistatakse olulised üleujutusega seotud riskipiirkonnad. Kuigi Jõelähtme valla rannikul ei ole seni olulisi üleujutusega seotud riskipiirkondi kaardistatud, ei tähenda see, et üleujutusoht või kliimamuutusi arvestav potentsiaalne üleujutusoht täielikult puuduks. Jõelähtme valla vastuvõetud ÜP seletuskirjas seatakse üleujutusaladel (küll konkreetse viitena korduva üleujutusega aladele) ehitamise tingimusi. KHS aruandes märgitakse, et ehituskeeluvööndi vähendamise ettepaneku kaalumisel tuleb arvesse võtta mereveetaseme potentsiaalset tõusu. Üleujutatavatel aladel ehitamine ei pruugi olla igal juhul seadusest tulenevalt keelatud, kuid üleujutusohtu peab Keskkonnaamet tavapäraselt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku otsust mittetoetavaks asjaoluks.
lg 4 sätestab selgelt, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja
§-des 37‒39 sätestatud vööndi laiusest. Keskkonnaamet on kursis õiguskantsleri seisukohaga, kuid see ei ole siduv. Juhul kui õiguskantsler on seisukohal, et viidatud
määratlus on vastuolus PS §-ga 32, on tal võimalik esitada Riigikohtule vastavasisuline taotlus küsimuses seisukoha võtmiseks, mida ei ole seni tehtud. Keskkonnaamet on kaalumisel võtnud aluseks, et Jõelähtme valla 5
§-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodud tingimustega. Kaebaja esitas 16.12.2019 kirjaga nn abstraktse ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse ehituskeeluvööndis paiknevate kinnistute juurdepääsuteede rajamiseks ja juurdepääsuks paadisildade ja lautriteni. Kui Keskkonnaametile ei ole konkreetsemalt teada, kuhu selliseid juurdepääsuteid soovitakse rajada, ei ole võimalik piisaval määral hinnata võimaliku juurdepääsutee rajamise mõjusid nt taimestikule, reljeefile jne (
Jõelähtme vallas on mitmeid kohti, kus rannale on iseloomulik astangu esinemine (näiteks Uuskülas, Saviranna külas, Ülgase külas, Kostiranna külas). Sellistes asukohtades tähendaks abstraktselt ehituskeeluvööndi vähendamine juurdepääsuteede rajamiseks seda, et juurdepääsutee peab tõenäoliselt läbima astangut. Seetõttu võivad ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumisega abstraktselt kaasneda sellised mõjud ranna või kalda kaitse-eesmärkidele, mida vastustaja ei suuda hindamisel ette näha. Vastustaja nõustus vööndi vähendamisega juurdepääsuteede osas Ülgase külas (kuigi ka seal ei olnud juurdepääsuteid ÜP kaardile kantud) seetõttu, et antud kinnistutel (Nuki tee ja Loode tee piirkonnas) on väljaspool ehituskeeluvööndit paikneva ehitusõiguse aluseks kehtiv Koljunuki maaüksuse DP, mille alusel on kinnistud krunditud ning kus on määratud hoonestusalade asukohad. Osaliselt ehituskeeluvööndis paiknevate kinnistute laiuseks on keskmiselt 50 m, ala on selgelt piiritletud ja seal esinevad looduskooslused on sarnased. Seetõttu sai hinnata vähendamise võimalikkust lähtuvalt
lg-st 1 ja vastustaja käitumine ei ole vastuoluline.
lg 5 p-s 10 toodud ehituskeeluvööndi erand juurdepääsuteede osas kehtib juhul, kui tegemist on avalikuks kasutuseks mõeldud teedega ja nende rajamine on ette nähtud kehtestatud üld- või detailplaneeringuga. Erandi korral puudub vajadus taotleda selle osas Keskkonnaametilt vööndi vähendamise nõusolekut. Lähtuvalt
lg-st 1 peab Keskkonnaamet ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkuse hindamisel arvestama eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke, mitte avalikkusele tekkivaid mõjusid. Ranna ja kalda kaitse on samuti avalik huvi, mis tagab rannale ja kaldale vaba juurdepääsu, võimaluse kasutada ranna või kalda puhkevõimalusi ning säilitada seal asuvaid looduskoosluseid. Avalikku huvi iseloomustab eelkõige selle kättesaadavus igaühele. Vastustaja leidis otsuses, et Laheranna piirkonnas ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumisel 100 meetrini ei ole ranna kaitse-eesmärgid tagatud.
lg 1 järgi ehituskeeluvööndi vähendamise hindamisel tuleb lähtuda mh kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, mistõttu hinnang, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool ehituskeeluvööndit, on kaalumisel asjakohane. Ehituskeeluvööndi vähendamine on põhjendatud eelkõige olukordades, kus kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole ehituskeeluvööndit ning ehituskeeluvööndis on võimalik ehitustegevust teostada ranna või kalda kaitse eesmärke kahjustamata. Mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanikul puudub õigustatud ootus, et maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt soovitavat ehitusõigust isegi siis, kui kinnistule ei ulatu rannast või kaldast tulenev ehituskeeluvöönd. Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu omandanud isik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. Keskkonnaamet ei ole otsuses pidanud maatulundusmaa sihtotstarvet 6
-i kohaselt tuleb veekaitsevööndi kulgemise määramisel arvestada üldjuhul küll VeeS § 118 lg-s 2 tooduga, kuid arvestada tuleb ka
Ebaseaduslike ehitiste seadustamisega seotud taotluste lahendamisel lähtub vastustaja põhimõttelisest hinnangust, kas ebaseadusliku ehitise rajanud isik oleks saanud ehitise rajamiseks nõusoleku, kui seda oleks ehitamisele eelnevalt küsinud (antud juhul taotletud nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks). Ebaseadusliku ehitustegevuse puhul ei saa kinnistu omanik eeldada, et hoonet peab olema igal juhul võimalik seadustada. Õige ei ole selline halduspraktika, mille kohaselt on aja möödudes igal juhul võimalik ebaseaduslikku ehitustegevust tagantjärgi seadustada. Kuigi seadus ei välista ehituskeeluvööndi vähendamise võimalikkust tagantjärgi, võimaldab
-i regulatsioon ka neil juhtudel lähtuda ainult
Ebaseadusliku ehitustegevuse tagajärgede üle otsustamine kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. 5. Tallinna Halduskohus jättis 03.05.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Keskkonnaameti 03.07.2020 otsus on lõplikku planeerimisotsust tegevale haldusorganile siduv menetlustoiming, mis oma sisust ja HKMS § 45 lg-st 3 tulenevalt on halduskohtus vaidlustatav. Menetlustoimingu motiveerimise ja põhjendamise tase ei ole võrdsustatav haldusakti motiveerimisele ja põhjendamisele esitatavate nõuetega. Samas ei tähenda see, et menetlustoimingut ei peaks põhjendama. Vastustaja menetlustoimingu sisuks on
lg 5 kohase hinnangu andmine, kas kaebaja poolt vastuvõetud ÜP-s ettenähtud ehituskeeluvööndi vähendamine on vastavuses ranna või kalda kaitse eesmärgiga ja vastavad põhjendused peavad sisalduma vastuvõetud otsuses. Vastustaja on õigustatult viidanud, et kuna ehituskeeluvööndi vähendamise ettepaneku hindamine toimub seoses ÜP menetlusega, on ta lähtunud valdavalt mitte kinnistupõhisest, vaid alapõhisest positsioonist. See paneb teatud piirid otsuse põhjendamise põhjalikkusele võrreldes näiteks detailplaneeringupõhise menetlusega. Samuti on õigustatud vaidlustatud otsuses tehtud viide vastustaja varasemalt avaldatud seiskohtadele (nt 20.02.2020 kirjas kaebajale). KSH tulemused peavad olema arvesse võetud juba ÜP koostamisel ja need peavad olema integreeritud ÜP-sse, sest ainult sellisel juhul vastab vastuvõetud ÜP seadusest tulenevatele nõuetele. Järelikult hindab vastustaja paratamatult vastuvõetud ÜP-s sisalduvaid KSH tulemusi. Leevendusmeetmed, mis ÜP-sse pole lisatud, võivad kaalumisel olla küll lisaargumendiks, kuid Keskkonnaamet peab esmajärjekorras lähtuma looduskaitselistest põhimõtetest.
kohaselt võib ehituskeeluvööndit vähendada ainult vastavuses ja arvestades
§-s 34 toodud ranna ja kalda kaitse-eesmärke. Vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust kaebaja väide, et otsuse tekstiline osa ja joonistel näidatu erineb mitme ala puhul ning lõplik otsus ei ole seetõttu üheselt selge. Vastustaja on selgitanud vaidlustatud otsuses (p 20, lk 155), et „Palume arvestada ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku kulgemise määramisel käesolevas kirjas toodut. Lisades toodud kaardikihi näol on tegemist abimaterjaliga, kuhu muuhulgas ei ole valdavalt peale kantud varasemate detailplaneeringute alusel antud ehituskeeluvööndi vähendamisi“. Lisaks on vastustaja hea halduse tava järgides juba enne kaebuse esitamist leppinud kaebaja esindajaga kokku koostöökorra, kuidas käituda juhul, kui midagi seoses ehituskeeluvööndi vähendamise ulatusega jääb selgusetuks. See nägi ette ebakõlade lahendamist omavahelise suhtlemise teel. 7
lg 1 tõlgendamisel tuleb kalda ja ranna ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda ka lause teises pooles määratletust. Sellest tulenevalt peab kalda ja rannaala ulatuse määrama lähtudes
§-des 34‒42 sätestatust. Kõige laiem vastavate erinõuete piir seaduses on ranna ja kalda piiranguvöönd Läänemere ääres, milleks on 200 m (
lg 1) ja mida hakatakse tavajuhtumil arvestama vastavalt
lg-le 2 ruumiandmete seadusest tuleneva Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiirist. Seetõttu ei ole õige ja seadusega kooskõlas kaebaja seisukoht, et kaldaks saab pidada ainult veekoguga piirnevat vahetut ala maaga, s.o ala, kus veepiir kohtub maapiiriga. See seisukoht väljendab rohkem kalda või ranna tavatähendust.
toob välja ka erisused, mille korral tuleb vööndite ulatust arvestada tavaolukorrast suuremana (nt § 38 lg 2 ranna või kalda piiranguvööndis esineva metsamaa erisus). Mets, mis asub ranna või kalda piiranguvööndis, tuleb lugeda seaduse mõttes rannal või kaldal kasvavaks metsaks sõltumata sellest, kui kaugel mets asub veepiirist. Metsamaa määratlemisel tuleb omakorda lähtuda MS § 3 lg 2-st.
lg 2 sätestab selgelt, et ranna või kalda metsamaal MS § 3 lg 2 mõistes laieneb ehituskeeld piiranguvööndi piirini. Vastustaja on ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel tõlgendanud
sätteid korduva üleujutusega alade ning ranna ja kalda kasutust piiravate vööndite osas korrektselt.
§-s 35 on erisituatsioonides (korduva üleujutusega rannad ja kaldad ning kaldaastangud) kehtivad erisused piirangute lähtejoone osas sõnastatud mitmeti mõistetavana ja seda on väitnud ka õiguskantsler. Samas on vastustaja selgitanud, et
§-i 35 tervikuna lugedes ja eriti selle lõikeid 4 ja 5 arvesse võttes, on võimalik asuda seisukohale, et korduva üleujutusala piir tuleb liita olemasolevatele piiravatele vöönditele, mitte arvestada nende sisse. Vastustaja on ka selgitanud, et Keskkonnaministeerium on seda küsimust samamoodi mõistnud ja vastavast tõlgendusest on lähtutud ka halduspraktikas. Lisaks on kaebaja väitel kavandamisel
§-i 35 täpsustus, et võimalik mitmeti tõlgendatavus likvideerida. Puudub vastuolu PS-ga seoses õigusselguse küsimusega. Üleujutusaladel ei ole ehitamine keelatud absoluutselt, seda pole väitnud ka vastustaja. Korduva üleujutusega alade puhul on ala piir määratud rannal ÜP-ga ja nende alade suhtes on kehtivad ranna piiranguvööndi, ehituskeeluvööndi ja veekaitsevööndi kitsendused ning ehitamine on näiteks veekaitsevööndis keelatud. Erandiks veekaitsevööndis ehitamisele on olukord, kui see on kooskõlas VeeS § 118 lg-s 1 nimetatud eesmärgiga ning
-s sätestatud ranna- ja kalda kaitse-eesmärkidega. Üleujutusriskiga aladel ei keela ükski õigusakt sõnaselgelt ehitamist, kuid praktikas on planeeringutega seatud nendel ehitamise suhtes kahjusid ärahoidvaid piiranguid. Selliseid piiranguid sisaldab ka Jõelähtme valla ÜP (seletuskirja p 5.10.3). Uute elamupiirkondade moodustamise eesmärgil on ehituskeeluvööndi vähendamine nii korduvalt 8
Ainuüksi olemasolevad juurdepääsuteed ning tehnovõrgud ei taga, et kinnistutele ehitamisega ei kaasneks negatiivseid mõjusid ranna või kalda looduskooslustele, ei suureneks inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju, ei muutuks piirkonnale omane asustusstruktuur või ei halveneks vaba ligipääs veekogu kaldale. Uute elamute rajamine piirkonda muudab selle üldist kasutamist ja keskkonda.
lg 4 p 2 loob võimaluse lahendada vajadusel tekkinud probleem ÜP-d muutva DP menetluses. Olukorras, kus ainult DP menetlus on otsuse langetamiseks vajalikku detailset teavet koondav menetlus, on selle menetluse kasutamine õigustatud. DP menetlus ei pea käsitlema ainult ühte ehituskrunti (kinnistut) ja kui hõlmata sellesse suurem arv ühes piirkonnas asuvaid kinnistuid, vähendab see ka kaebaja halduskoormust. Vastustaja on õigustatult viidanud ka asjaolule, et avalikult kasutatavate teede rajamisele, mis on ette nähtud kehtestatud detailvõi üldplaneeringus, ei laiene tulenevalt
lg 1 kohustab teda arvestama ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse hindamisel eelkõige ranna ja kalda kaitse-eesmärke ning lähtuma seda tehes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. Avalikkusele tekkivad mõjud, mis on vastuolus ranna ja kalda kaitse-eesmärkidega, võib seejuures täielikult arvestamata jätta juhul, kui need on suunatud eelkõige erahuvide järgimisele ja kahjustavad suure tõenäosusega ranna ja kalda kaitseeesmärkidega hõlmatud avalikke huve. Praegusel juhul on valla peamine huvi sellel kinnistul arendada välja uus elamupiirkond ja sellega edendada eelkõige sinna elama asuvate isikute erahuve kaunis looduslikus keskkonnas elamiseks. Selline huvi on ilmselgelt vastuolus avaliku huviga omada rannale ja kaldale vaba ligipääsu, kasutada ranna ja kalda (ka selle metsaala) puhkevõimalusi ja säilitada seal asuvaid looduskooslusi. Isegi oluliste leevendusmeetmete rakendamisel (tavalisest suurem eramukruntide miinimumsuurus, kruntide aedadega piiramise keeld, hoonestuse asukohtade hajutatud paigutamine jne) muutub praegu täielikult avalikus kasutuses oleva metsaala kasutamine tavainimestele oluliselt piiratumaks ja senine ainult looduslike takistustega piiratud ligipääs merele oluliselt piiratumaks. Eeltoodut arvesse võttes puudub alus pidada vastustaja kaalutlusi ja põhjendusi ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumiseks sellel alusel õigusvastaseks. Kohus nõustub kaebajaga osaliselt selles, et ainuüksi teoreetiline võimalus ehitada samal kinnistul väljaspool ehituskeeluvööndit ei anna alust lükata vööndi vähendamise taotlust tagasi. Samas ei saa ehituskeeluvööndi vähendamist sellises olukorras ka eeldada. Sellistes olukordades peavad esinema erakorralised asjaolud (milleks ei ole lihtsalt kinnistuomaniku soov ehitada ehituskeeluvööndi alale), mis võimaldaks põhjendada
§-s 38 sätestatud üldise ehituskeelu reegli muutmist. Ehituskeeluvööndi vähendamine on sellisel juhul põhjendatud eelkõige olukordades, kus kinnistu piirid ei võimalda ehitustegevust realiseerida väljapoole ehituskeeluvööndit ning ehitustegevust on võimalik teostada ranna või kalda kaitse-eesmärke kahjustamata. Asjaolu, kas kinnisasjal on võimalik ehitada ka väljaspool ehituskeeluvööndit, on kaalumisel asjakohane ja sellel võib olla ka otsustav tähtsus lõpliku kaalutlusotsuse tegemisel. Mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistu omanik ei saa eeldada ja tal puudub õigustatud ootus, et maa sihtotstarvet on igal juhul võimalik muuta elamumaaks ja realiseerida seal omaniku poolt soovitavat ehitusõigust. Piiratud ehitusõigusega alal kinnistu omandanud isik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud piirangut peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta. Siinkohal tuleb vastustajal kindlasti kaaluda ka muid asjaolusid, milleks maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel on näiteks kinnistu looduslik seisund ja piirkonnas varasemalt väljakujunenud asustus. Asjaolu, et vastustaja on neid seisukohti otsustamisel arvesse võtnud ja ei ole ainuüksi kinnistu sihtotstarvet arvestades alati keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, kinnitavad vastustaja toodud näited kinnistutest, kus on nõustutud maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistutel ehituskeeluvööndi vähendamisega (Kostiranna külas Hindreku, Peetri tee 11 ja 15, Kostiranna tee 7, Kostiranna tee 17/32, Eest-Piganeeme ja Taga-Piganeeme kinnistutel, ning Neeme küla lääneosas Tuuleranna ja mitmete Metsamarja põik kinnistutel). Ebaseaduslike ehitiste seadustamise või likvideerimise küsimuse otsustamine kuulub eelkõige kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Ehituskeeluvööndi vähendamise taotluse, mille sisuks on ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks võimaluse loomine, lahendamisel lähtub vastustaja 10
Ebaseadusliku ehitise omanikul ei teki õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse suhtes isegi juhul, kui kohalik omavalitsus on küll väljastanud ehitusõiguse, kuid on seda teinud vastusolus
§-s 38 sätestatuga. Kaebaja seisukoht, et 10‒15 aasta möödumisel ei ole enam võimalik selliste ehitiste likvideerimine tulenevalt õiguspärase ootuse printsiibist, ei ole õige. Kaheldamatult on vastava menetluse läbiviimine ja pikemat aega kasutuses olnud hoonete likvideerimisotsuse langetamine raske nii otsustajale kui ka puudutatud isikule, kuid see ei tähenda, et selliseid otsuseid ei peaks langetama ja vajadusel ellu viima ega õigusta nende küsimustega tegelemise viimist üksikjuhtumi tasemelt ÜP tasemele, mis võimaldaks kohalikul omavalitsusel senised ebaseaduslikud ehitised mugavalt seadustada. Selline otsus peab olema igakordselt kõiki asjaolusid arvesse võttes läbi kaalutud ja seadustamiseks peavad olema tunduvalt tõsisemad põhjused, kui lihtsalt ehitise pikaajaline olemasolu. Kohtul puudub põhjus vaidlustatud otsuse tühistamiseks, lähtudes kaebaja poolt üksikute alade suhtes välja toodud vastuväidetest. Vastustaja on nii vaidlustatud otsuses, kohtumenetluse ajal peetud kompromissiläbirääkimiste tulemustest lähtuvas otsuses kui ka täiendavates seisukohtades veenvalt, arusaadavalt ja põhjendatult välja toonud oma seisukohad ja põhjendused ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumiseks. Alade nr 2‒3 (Uusküla) osas nõustub kohus vaidlustatud otsuses (lk 22‒27) ja 01.12.2021 täiendavas otsuses (lk 3‒6) tooduga seda kordamata. Nende alade puhul omab otsustavat tähtsust vajadus säilitada rannal asuvad looduskooslused ja see eesmärk kaalub sisuliselt üles ehituskeeluvööndi vähendamise taotlustes toodud põhjendused. Looduskoosluste säilitamiseks on vajalik piirata inimtegevuse mõju, sest alade nr 2‒3 kinnistute hoonestamine eeldab puude raiet hoonete, õue- ja parkimisalade ja liikumisteede rajamiseks, mistõttu kaasneb ehitustegevusega selgelt negatiivne mõju looduskooslustele. Ka juhul, kui säilitatakse tammed jt väärtuslikud puud, säilivad need arendusalade piires vaid üksikpuude, mitte tervikliku metsakooslusena. Ehitustegevuse lubamine kaebaja poolt soovitud ulatuses tooks paratamatult kaasa looduskoosluste täieliku hävinemise Nuudi tee 70, Nuudi tee 66 ja 68 kinnistutel. Viidatud DP näol on tegemist juba kehtestatud DP-ga, mistõttu puurkaevu osas rakendub sellele
Kaebaja viidatud Harjumaa Keskkonnateenistuse DP kooskõlastamise kirja näol ei ole tegemist ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuga, kuna selleks pidi andma sel ajal kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse § 6 lg 2 kohaselt nõusoleku keskkonnaminister. Ala nr 4 (Saviranna küla) osas on täiendav ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolek Saviranna tee 158a ja 160a osas tingitud eelkõige nende kinnistute puhul nendele iseloomulikust looduskooslusest, väljakujunenud asustusest ning juba avaldunud inimmõjust ehitustegevuse näol. Lõpliku otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise osas teeb kaebaja. Sisuliselt samad põhjendused kehtivad ka kaebaja välja toodud Kalda tee 44 kinnistu osas. Kalda tee 27‒Kalda tee 38 osas oli vööndi osaline vähendamine põhjendatud ja vajalik, et tagada looduslikult esineva kõrge astangu stabiilsus. Lisaks võttis vastustaja arvesse olemasoleva ehitusjoone (vaidlustatud otsuse III ptk p-d 3.4 ja 3.6). Kaalutlused ei ole õigusvastased. Õiguspärane oli vastustaja otsus ka seoses Tamme kinnistuga, mis on olnud ajalooliselt hoonestamata, valdavalt looduslikus seisundis ja sellele kasvab väga väärtuslik tammepuistu. Ehitustegevus tooks kaasa raadamisvajaduse ja ehitiste hilisema kasutamisega suureneks tallamiskoormus. Need kaalutlused on piisavad ja õigustavad ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumist. Vastustaja on seoses Saviranna tee 130 ja Nuudi kinnistu osas leidnud õiguspäraselt, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks annab aluse võimalus ehitada ka väljaspoole seda. 11
Samuti tuleb arvestada metsamaaga seotud piirkondi sellest joonest tulenevalt. Ala nr 8 (Jõesuu küla) osas toob vastustaja välja, et Jõelähtme Vallavolikogu poolt 25.06.1998 kehtestatud Rannaveski DP alal on varasemalt taotletud ehituskeeluvööndi vähendamist, kuid keskkonnaminister leidis, et vööndi vähendamine 60‒100 meetrini ning uue tiheasustusala 12
lg-s 1 toodud tingimustest ning leidis, et vähendamine on võimalik mõnevõrra suuremas ulatuses kui taotleti, kuid mitte põhihoonestusest oluliselt mere suunas paikneva abihoone osas. Seega nõustuti ehituskeeluvööndi vähendamisega 20 meetrini, arvestades tavalisest veepiirist. Soovitust soodsama lahenduse leidmine ei kahjusta kuidagi kaebaja õigusi. Ala nr 12 (Haapse küla) osas nõustus Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse I ptk p-s 11 (lk 10) esitatud ulatuses Haapse küla lääneosas ehituskeeluvööndi vähendamisega seni juba hoonestatud alade osas. Seni hoonestamata kinnistute osas ning valdavalt metsamaaga kaetud kinnistute osas, kus esineb ka mõningast hoonestust, viitas Keskkonnaamet 03.07.2020 otsuse III ptk p-s 11.6 (lk 116‒117), et vähendamine ei ole võimalik. Argumendid on toodud 03.07.2020 otsuse III ptk p-des 11.2‒11.5 (lk 112‒116). Kaebuse p-s 2.69 esitatud seisukoht on väga ebamäärane ja pole arusaadav, mida ette heidetakse. Samuti on arusaamatu, milles näeb kaebaja ehituskeeluvööndi vähendamata jätmise õigusvastasust joonisel nr 31 toodud osas. Ala nr 13 (Kullamäe küla) osas jäi vastustaja 03.07.2020 otsuse III ptk p-des 12.2‒12.5 (lk 118‒ 121) välja toodud põhjenduste juurde. Monte tee 25 kohta esitatud pretensioonide osas puudub kaebuses sisuline põhjendus. 03.07.2020 otsuse III ptk p-s 12 (lk 117‒121) on välja toodud, et sealne ehitustegevus on toimunud ebaseaduslikult ning ehitustegevusele eelnevalt oli tegemist 100% metsamaaga, mistõttu on alal raadatud metsa. Ehitustegevusega kaasnes ka asustusstruktuuri muutus ja inimtegevusest tuleneva negatiivse mõju suurenemine ranna ehituskeeluvööndis. Kaebaja etteheited vastustaja otsuse põhjendamatuse kohta on ümber lükatud ja asjaolu, et kaebaja nendega ei nõustu, ei anna põhjust otsuse tühistamiseks. Ala nr 14 (Koogi küla) osas leidis kaebaja, et vastustaja ei ole Jägala-Joa tee 33 kinnistu abihoone osas ehituskeeluvööndit vähendanud ning talle ei ole arusaadav, mis saab hoonest edasi. Tegu on pigem selgituse küsimise kui tõsiseltvõetava argumendiga vastustaja otsuse õigusvastasuse osas. Sellised küsimused tuleks esitada haldusmenetluse käigus ja need ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Ala nr 17 (Liivamäe ja Saha küla) osas toodud väited ei anna alust vaidlustatud otsust õigusvastaseks tunnistada. Vastustaja on näidanud selgelt ära, millistele põhjendustele tuginedes on ta otsuse langetanud, need on kirjas vaidlustatud otsuses ja õiguspärased. Samuti on vastustaja selgitanud vastuses kaebusele tehnorajatiste rajamisega seotud küsimusi ja toonud välja
-s nende suhtes ette nähtud erisused. Ala nr 18 (Iru küla) osas on kaebaja vastuväide väga üldsõnaline ja raskesti arusaadav. Vastustaja on korduvalt selgitanud ja ka vaidlustatud otsuses märkinud, et varasemate DP-dega antud ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekud ei kaota kehtivust pärast ÜP vastuvõtmist. Isegi juhul, kui ÜP ja DP ehituskeeluvööndi alad ei kattu, tuleb sel juhul arvestada puudutatud isikule soodsamat lahendust ja tema õigused ei saa sellisest kahe haldusakti korraga kehtimisest kahjustatud. Ala nr 19 (Jõesuu küla) osas on kaebaja etteheide väga üldsõnaline ja sellest ei nähtu põhjendusi, miks ta peab vastustaja otsust õigusvastaseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 14
lg 3 alusel on võimalik ehituskeeluvööndit vähendada üksnes vastustaja nõusolekul, on kaebaja enda kaalutlusõigus pärast vastustaja vastavat otsust redutseerunud nullini. Kui vastustaja ei nõustu vähendamisega, ei ole kaebajal võimalik teha teistsugust lõppotsust ja otsus on kaebajale siduv. Küsimus, kas isikule kuuluva kinnisasja osas nõustub vastustaja ehituskeeluvööndit vähendama või mitte, mõjutab otseselt ja olulisel määral kinnistu omaniku omandiõigust. Vastustaja otsus piirab oluliselt ka sellise kinnistu omaniku õigusi, kelle kinnistu suhtes jäeti ÜP-ga ehituskeeluvöönd vähendamata ning kes peaks soovima seda vähendada DP alusel (
Kohus on jätnud kontrollimata, kas vastustaja otsus on nõuetekohaselt põhjendatud, sh, kas on kaalutud negatiivset mõju kinnistute omanike suhtes. Vastustaja on suuresti jätnud kaalumata kõik asjaolud, mis seonduvad väljakujunenud asustusega. Seejuures tuleb lähtuda mitte konkreetsest kinnistust, vaid vaadelda piirkonda, kus kinnistu asub, arvestades ka piirkonnas asuvat hoonestust ja muud elukondlikku taristut, sh sotsiaalobjekte. Arvestada tuleb ka kaebaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse huvisid, sh enesekorraldusõigust, keskkonnasäästu ja keskkonnahoidu. Vastustaja on esitanud põhjendused üksnes looduskaitselistest eesmärkidest tulenevalt, eirates
Vaidlusaluse otsuse täpsustust ega täiendavaid selgitusi otsuse sisust ei oleks vastustaja andnud, kui kaebaja ei oleks pöördunud kohtusse. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et mets, mis asub ranna või kalda piiranguvööndis, tuleb lugeda seaduse mõttes rannal või kaldal kasvavaks metsaks sõltumata sellest, kui kaugel mets asub veepiirist.
lg-s 2 sätestatud ehituskeeluvööndi ulatust tuleb sisustada
§-s 34 toodud ranna või kalda kaitse eesmärkidest tulenevalt. Kui metsal MS § 3 lg 2 tähenduses puudub igasugune reaalne ja tuntav seos ranna või kaldaga, ei ole kooskõlas
§-ga 34 lugeda mets rannal või kaldal kasvavaks ning selle tulemusena lugeda ehituskeeluvööndi ulatuseks 200 m. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et korduva üleujutusega alasid ning ranna ja kalda kasutust piiravate vööndite liitmine on õiguspärane. Halduskohus ei ole oma seisukohta põhjendanud, nõustudes üksnes vastustaja põhjendustega. Kohus ei põhjendanud, miks on kohtu hinnangul kaebaja seisukohad, mis langevad kokku õiguskantsleri käsitusega, ebaõiged. Õiguskantsleri käsituse kohaselt tuleb
Halduskohus on tuginenud vastustaja varasemale halduspraktikale, mis on olnud õigusvastane. Sisuliselt võib ehituskeeluvöönd nii ulatuda mitmete kilomeetrite kaugusele veepiirist. Halduskohtu põhjendused seoses üleujutusalale ehitamisega on vastuolulised ja kordavad vastustaja õigusvastase halduspraktikaga kinnistatut. Kohus on jätnud arvestamata
lg-s 1 toodud tingimusega, et ehituskeeluvööndi vähendamisel tuleb arvestada mh väljakujunenud asustust ning olemasolevat infrastruktuuri. Põhjendamatu ja tõendamata on väide, et üleujutusaladel ehitamine toob kaasa looduskeskkonnale kuidagi intensiivsema mõju kui mujal piirkonnas. Ebaõige on kohtu arusaam, et üleujutusaladel ehitamine vajaks ulatuslikke pinnasetöid – võimalik on kasutada ka vaivundamente ja muid ehitustehnilisi meetmeid selleks, et tagada hoonete ohutus ja looduskeskkonna säilimine ning
§-s 34 sätestatud eesmärkide täitmine. 15
§-s 34 toodud eesmärke. Kaebajal on merepiiri kokku ca 40 km ulatuses. Kui arvestada ka teede ja tehnovõrkude asukohti ning väljakujunenud asustust, on põhjendatud suunata asustust neisse kohtadesse, kus juba asuvad teed ja infrastruktuur ning ka olemasolev asustus. Sellisteks kohtadeks on tihtipeale aga merega piiratud alad. Vastustajal on õigus looduskaitselistel eesmärkidel jätta ehituskeeluvöönd vähendamata, kuid põhjendused ei saa olla üldsõnalised. Vastustaja ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, millistel kaalutlustel on jäetud Laheranna piirkonnas ehituskeeluvöönd vähendamata. Vastustaja ei ole isegi kaalunud kõrvaltingimuste määramist, selliselt oleks võimalik tagada ka inimeste vaba juurdepääs randa ja kaldale. Vastustaja ei ole ära näidanud, kuidas oleks vaba liikumine rannal ja kaldal või juurdepääs rannale või kaldale takistatud, kui ehituskeeluvööndit vähendataks 200 meetrilt 100 meetrile. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on jätkuvalt soovinud 100 m laiuse ehituskeeluvööndi Laheranna piirkonda alles jätta ning see täidab ka kõik
§-s 34 sätestatud eesmärgid. Selle tõenduseks on kaebaja esitanud KSH hinnangu, mille seisukohti ei ole vastutaja ümber lükanud. Halduskohtu seisukohad seoses õigusvastaselt püstitatud ehitistega on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Seisukoht, et ebaseaduslike ehitiste seadustamise või likvideerimise küsimus kuulub eelkõige kohaliku omavalitsuse kompetentsi, ei ole õige. Ka vastustajal on õiguslik alus otsustada ranna või kalda ehituskeeluvööndis olevate ebaseaduslike ehitiste likvideerimine (EhS § 130 lg 5). Kuigi ebaseaduslike ehitiste olemasolu on pikka aega olnud teada ka vastustajale, ei ole vastustaja rakendanud sellega seoses ühtegi meedet. Ometi on vastustaja keeldunud ka selliste ehitiste osas ehituskeeluvööndi vähendamisest.
lg-s 9 sätestatud erand küll välistab teatud juhtudel õiguspärase ootuse tekke selliste ehitiste omanikel, kuid ainuüksi ka sellest ei tulene, et lammutusettekirjutuse tegemine oleks õiguspärane. Halduskohus on otsuses sisuliselt asunud seisukohale, et selliste ehitiste lammutamine on võimalik, kuid ei ole kaalunud EhS § 132 lg-s 3 toodud asjaolusid ega senist väljakujunenud kohtupraktikat. Kaebaja hinnangul ei ole ka lammutusettekirjutuse tegemine enam võimalik. Seega jääb üle üksnes ehitise seadustamine. Kui ÜP raames on vastustaja selliste kinnistute suhtes ühemõtteliselt keeldunud ehituskeeluvööndi vähendamisest, ei saa vastustaja teha teistsugust otsust ka ÜP-d muutva DP menetluse raames. Halduskohus on ebaõigesti nõustunud vastutajaga, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks peavad esinema erakorralised asjaolud, milleks ei ole kinnistuomaniku soov lihtsalt ehitada ehituskeeluvööndi alale.
Asjaolu, kas isikul on võimalik ehitada sama ehitis ka kusagile mujale, ei saa omada sellist kaalu, nagu on sisustanud vastutaja. Ehituskeeluvööndi vähendamise taotlust lahendades tuleb arvestada lisaks omandiõigusele ka ranna või kaldaga seotud kasutuseelistega (nt merevaade, mereõhk jne). Ehituskeeluvööndisse ehitamise soov ongi seotud ranna olemasolu ehk merelähedusega. Soov ehitada ehituskeeluvööndisse võib tuleneda ka muudest asjaoludest – nt seda näeb ette DP, kuid pärast DP kehtestamist on muutunud seadusandlus, DP-ga määratud hoonestusala on vähenenud ärauhte tõttu jms. Kõigil juhtudel peab vastustaja kitsalt lähtuma
§-s 34 ja § 40 lg-s 1 toodust, kuid ei saa tugineda põhjendusele, et ehitamine võib olla võimalik ka muudele aladele väljaspool ehituskeeluvööndit. Halduskohtu otsus on ka muus osas oluliste põhjendamispuudustega ning vastuolus HKMS § 157 lg-ga 1. Kaardimaterjal omab olulist tähtsust õigusselguse ning isiku õiguste ja huvide 16
-i järgi on pädevus ehituskeeluvööndit vähendada vaid vastustajal, ei ole kaebajal sisuliselt muud võimalust, kui nõustuda vähendamisega. 7. Keskkonnaamet palub 04.07.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlustatud otsus on menetlustoiming, mitte haldusakt. Kinnistu omanikul ei saa olla õigustatud ootust, et igal juhul on ehituskeeluvööndi vähendamine võimalik. See saab toimuda üksnes erandkorras ja Keskkonnaameti nõusolekul ning peab olema kooskõlas ranna või kalda kaitse-eesmärkidega või kantud mingitest erakordsetest ja looduskaitselisi väärtusi üles kaaluvatest avalikest huvidest. Ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel lähtub vastutaja
lg-s 1 sätestatud tingimustest.
§-s 34 on toodud ranna või kalda kaitse-eesmärk, mida metsamaal täpsustab
03.07.2020 kirjas on kõiki asjaolusid kaalutud. Seejuures on tegemist ÜP protsessis antava nõusolekuga, mille andmisel tuleb lähtuda eelõige ÜP täpsusastmest, mis on DP lahendusega võrreldes üldisem. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaalumisel peaks väljakujunenud asustuse kriteerium hõlmama ka kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kohalik omavalitsus ei saa ruumiotsuste tegemisel eeldada avaliku huvi kaitseks seatud piirangute leevendamist. Vastustaja on 15.12.2020 vastuses selgitanud, miks ta oma praktika kohaselt ei anna ehituskeeluvööndi vähendamisega nõustumisel üldiselt kõrvaltingimusi. Selliste tingimuste määramisel väljaspool kaitstavaid loodusobjekte ei saa veenduda, et neist ka pikemas ajaperspektiivis kinni peetakse. ÜP menetluste käigus lähtub Keskkonnaamet metsamaa olemasolu hindamisel eelkõige kõlvikukaardist. Vaid erijuhtudel hinnatakse kohtülevaatustel, kas käsitletava ala taimkate vastab metsamaa kriteeriumile ka lähtudes MS § 3 lg 2 p-s 2 nimetatud puittaimestiku kõrgusest ja liituvusest lähtudes. Keskkonnaamet tunnistab, et metsamaast ning
lg-st 2 tuleneva kitsendusega arvestamine on praktikas komplitseeritud, kuna see sõltub lisaks näiteks planeerimisprotsessist ka otsestest looduslikest arengutest ning maaomaniku poolsest maa kasutusest, teatud juhtudel maaomaniku hoolsusest maa korrashoiul. Rand ja kallas on pindalalised vööndid. Kaebaja võrdsustab ranna ulatuse rannajoonega, arvestamata, et
Teiseks laieneb ehituskeeluvöönd piiranguvööndi piirini vaid metsamaal.
-s toodud ranna ja kalda kaitse-eesmärgid on sätestatud kogu ranna ja kalda ulatuses. See, milliste eesmärkidega ehituskeeluvööndi vähendamine mingis asukohas vastuolus on, on konkreetselt toodud 03.07.2020 kirja ptk-s II. Kaebaja väide, nagu ei oleks Keskkonnaamet arvestanud mh väljakujunenud asustust ega olemasolevat infrastruktuuri, on meelevaldne. Vastavad kaalutlused on toodud 03.07.2020 kirja ptk-s II. Keskkonnaameti praktika kohaselt ei saa üldjuhul anda nõusolekut arendustegevusteks, mis võib olla kooskõlas teatud ranna ja kalda kaitse-eesmärkidega või arvestatavate kriteeriumitega (näiteks juba olemasolev hoonestus või teede- ja tehnovõrgud), kuid kahjustab samas olulises ulatuses teisi kaitseväärtusi (näiteks looduskooslusi). Ehituskeeluvööndi peamist eesmärki, kaitsta ranna ja kalda looduslikku kooslust liigse arendussurve eest ning tagada elanikkonnale alade avatus, kinnitab ka Riigikontrolli 21.11.2007 aruande „Ehitustegevus ranna- ja kaldaalal” 17
§-s 34 sätestatud eesmärgid. Jõelähtme valla ÜP KSH aruanne sellist analüüsi paraku ei sisalda. See ei ole ka KSH otsene ülesanne, kuna ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumine on
KSH saab selles osas anda oma arvamuse. Antud arvamus piirdubki vaid tõdemusega, et kõige suurem ja looduskeskkonda kõige enam puudutav osa vähendatavast ehituskeeluvööndist on seotud ettepanekuga mitte arvestada ehituskeeluvööndi laienemist metsaalal 200 meetrini, vaid jätta see 100 m laiuseks, ning järeldus, et ÜP-s seatav tingimus määrata krundi miinimumsuurus 7000 m2 ja piirata ehitusaladel raiet, on piisav mõjude leevendamiseks. KSH-s ei ole analüüsitud, kuidas Laheranna piirkonda kavandatud tiheasustusala hoonestamise järgselt oleks tagatud
-s seatud piiranguga võrreldes kaks korda kitsamal alal kõikide ranna kaitse-eesmärkide täitmine. Kui ehitiste püstitamisel tuvastatakse materiaalne õigusvastasus, st luba ei oleks saanud anda ka juhul, kui isik oleks käitunud seaduskuulekalt, on lammutusettekirjutuse tegemine õigustatud. Ebaseadusliku ehitise tagantjärele seadustamine on võimalik juhul, kui tuvastatakse vaid formaalne õigusvastasus. Keskkonnaamet on 03.07.2020 kirjas korduvalt rõhutanud, et ebaseadusliku ehitustegevuse korral arvestatakse ehituskeeluvööndi vähendamise kaalutlustel algset olukorda. Väär on eeldada, et igal juhul tuleb nõustuda ehituskeeluvööndi vähendamisega, kui alal on ebaseaduslik ehitis. Loodusväärtuste kahjustamist ei saa õigustada elanike sooviga nautida mereõhku või -vaadet. Nii rannal ja kaldal kinnisvara omavad maaomanikud kui omavalitsused peavad oma ruumiotsuste tegemisel lähtuma esmalt üldreeglist, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndis on
lg 3 kohaselt uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud, tagamaks ranna ja kaldaga seotud avalike huvide kaitse. Ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumisel arvestab Keskkonnaamet lisaks
lg-le 1 ka taotluses ja planeeringus esitatuga, sh seal välja toodud põhjendustega, miks on antud kohas vajalik ehitada ehituskeeluvööndisse (nt loodusliku rannajoone muutused, muutunud seadusandlus). Kui kaalumiseks esitatud dokumentatsioon neid põhjendusi ei käsitle, ei ole vastustajal võimalust neid otsuse tegemisel arvestada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 2 kohaselt ulatub ehituskeeluvöönd rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal MS § 3 lg 2 tähenduses ranna või kalda piiranguvööndi piirini. See tähendab, et kui metsamaa MS § 3 lg 2 mõistes paikneb ranna või kalda piiranguvööndis, siis on sellel metsamaal ehitamine keelatud, sest sellele laieneb
Keskkonnaamet on selgitanud, et üldplaneeringu menetluste käigus lähtub Keskkonnaamet metsamaa olemasolu hindamisel eelkõige kõlvikukaardist. Vaid erijuhtudel hinnatakse kohtülevaatustel, kas käsitletava ala taimkate vastab metsamaa kriteeriumile ka MS § 3 lg 2 p-s 2 nimetatud puittaimestiku kõrgusest ja liituvusest lähtudes. Metsamaa rannal
lg 2 kontekstis ei tähenda metsamaad üksnes rannajoonel või kallasrajal, nagu ekslikult leiab kaebaja. Selline tõlgendus ei tugine õigusaktidel.
lg 1 p 1 määratleb ranna piiranguvööndi laiuseks Läänemere rannal 200 m ja seda tuleb tõlgendada koosmõjus
Lisaks on Keskkonnaamet selgitanud, et ehituskeeluvöönd laieneb piiranguvööndi piirini vaid metsamaal, mitte aga näiteks rannajoone ja metsa vahele jääval ja ehituskeeluvööndi 100 m alast välja jääval muu kõlvikulise koosseisuga maal. 11. Keskkonnaamet ei ole eksinud ka
lg-te 4 ja 5 tõlgendamisel.
lg 4 sätestab, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja §-des 37‒39 sätestatud vööndi laiusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seda sätet õige tõlgendada viisil, et
§-des 37‒39 vööndid juba hõlmavadki korduvalt üleujutatava ala, mitte seda ei liideta üleujutatavale alale. Et üleujutatav ala ja ehituskeeluvöönd on n-ö liidetavad, on aktsepteeritud ka kohtupraktikas (nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2016 otsus nr 3-12-1411, p 13). Asjaolu, et õiguskantsler on asunud teistsugusele seisukohale, ei ole määrav, sest see pole kohtule siduv. Looduskeskkonna kaitse ei oleks eesmärgipärane ja tõhus, kui seejuures ei arvestataks looduskeskkonna perioodilise muutumisega üleujutuse ajal. Oluline on siinkohal ka märkida, et vastavalt
Kui uuringud näitavad, et korduvalt üleujutatav ala on väiksem kui
lg 31 teises lauses sätestatud või erandina puudub sootuks, on võimalik see nii ka üldplaneeringus kindlaks määrata. Ka
lg-st 5 tulenevat kitsendust tuleb tõlgendada selliselt, et veepiirile lähemal kui 200 m oleva kaldaastangu puhul koosneb ehituskeeluvöönd astangust veepiirini jäävast alast, millele lisandub astangust algav ehituskeeluvööndi laius. Ehkki ehituskeeluvöönd võib selliselt kujuneda üsna ulatuslikuks, ei ole seda põhjust siiski pidada abstraktselt PS §-ga 32 vastuolus olevaks, sest põhjendatud juhtudel (ja kui see on kooskõlas ranna ja kalda kaitse eesmärkidega), on võimalik ehituskeeluvööndi vähendamine (vt ka otsuse põhjendusi allpool). 12. Keskkonnaamet on õiguspäraselt keeldunud üldise nõusoleku andmisest ehituskeeluvööndi vähendamiseks seonduvalt juurdepääsuteedega. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmise käigus peab Keskkonnaamet hindama
Neid asjaolusid ei ole võimalik hinnata abstraktselt ja teoreetiliselt. Keskkonnaameti seisukoht ei ole ka vastuoluline. Vastustaja selgitas, et Ülgase külas võimaldas ehituskeeluvööndi vähendamist Koljunuki detailplaneering. Lisaks sätestavad
lg-d 4, 5 ja 6 hulga erandeid, millele ehituskeeld (teatud eeltingimuste täitmisel) ei laiene, sh nt tehnovõrgud ja -rajatised, avalikult kasutatavad teed, lautrid ja paadisillad. Ehituskeeluvööndisse ehitamine on õigusaktide kohaselt reeglina võimalik siiski üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluse kaudu ja selle põhimõtte eiramiseks ei ole piisav põhjus kohaliku omavalitsuse suur töökoormus. 19
sätestab küll üldreegli, et teatud laiusega vööndi ulatuses on ehitamine keelatud, kuid kui ehitamine ei kahjusta konkreetses asukohas ranna ja kalda kaitse eesmärke (
) ja ka muud õiguslikud eeldused on täidetud (
Kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole ehituskeeluvööndi vähendamisel arvestanud olemasolevaid teede- ja tehnovõrke ega väljakujunenud asustust (
Vastustaja on igas vaidlusaluses positsioonis, kus see väide on esitatud, täiendavalt põhjendanud, miks ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole vaatamata olemasolevale infrastruktuurile ja asustusele võimalik. Paljudes kohtades on siiski ehituskeeluvööndit ka vastavalt kaebaja taotlusele vähendatud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.