Obsah (5)

§ 113§ 4034§ 1§ 403§ 94

TARTU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Avalikult teatavakstegemine 20.november 2023 Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja Tsiviilasi nr 2-23-133848; OK Incure OÜ hagi T.T. vastu; võlgnevuse ja kõ

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja põhjendused 2.Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet. On maksete tasumisega hilinenud juba kuupäevast 15.06.2021, kus on palunud maksepikendust, kuid nad siiski jätkati krediiti andmast, kuigi ei tasunud arveid maksetähtajaks. On kaks korda terve limiidi ära tasunud, 1 kord tasus terve krediidi tagasi kuupäeval 02.08.2019 1484.94 eurot, kuid ka siis ei ole lepingut lõpetatud vaid sama moodi võib koheselt kasutusele võtta, kuigi siis peaks ikka tegema uue krediidi analüüsi koos sissetulekute ja väljaminekutega, kuid seda ei ole tehtud. Siin on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. On krediiti kasutanud summas 4482,73 eurot ja tagasi on makstud summas 5946,61 eurot. kostja on oma limiidiulatuses ära täitnud, isegi rohkem tasunud. Kui krediidiandja oleks järginud krediiti juurde andes vastutustundliku laenamise põhimõtet ja ei oleks andnud laenu, siis ei oleks ka krediidisaajale kahju tekkinud. 3.Hageja täiendavalt lisab, et krediidiandja teostas krediidivõimelisuse kontrolli krediidikonto avamisel (29.11.2016) ja kolmel korral krediidilimiidi suurendamisel (22.02.2017, 19.06.2017 ja 29.11.2018). Kui leping on juba sõlmitud ja klient kasutab aktiivselt krediidikontot, siis ei näe ette seadus, krediidiandja poolt kehtestatud sise-eeskirjad ega ka Finantsinspektsiooni juhend kohustust krediidiandjal iga väljamakse teostamisega kontrollida ka laenaja krediidivõimekust uuesti. Antud juhul kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ei küsinud küll krediidiandja kostjalt arvelduskonto väljavõtet, kuid varalise seisundi hindamiseks kasutas krediidiandja alternatiivseid vahendeid ja meetodeid, mis on seadusega kooskõlas.

§ 4034

ega Finantsinspektsiooni (edaspidi FI) soovituslik juhend ei kohusta krediidiandjat ilmtingimata nõudma potentsiaalselt laenusaajalt pangakonto väljavõtet. Lisaks ei tulene seadusest krediidiandjale kohustust kontrollida, kui palju laenajal on tegelikult ülalpeetavaid 2 ega seda, milline töösuhte liik on laenajal tööandjaga. Nii seadus kui ka FI juhend näevad ette, et krediidivõimelisuse hindamiseks peab krediidiandja tegema mõistlike pingutusi ning toimima nõuetekohase hoolsusega. Ühtlasi laenu väljastamisel kehtisid vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks krediidiasutuses asjakohased sise-eeskirjad, millest IPF Digital AS ka lähtus. KAVS §44 lg 2 sätestab, et sise-eeskiri peab tagama, et krediidiandja või -vahendaja teenuste osutamine on õiguspärane ja kooskõlas krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse nõudega, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Krediidiandja või -vahendaja hindab regulaarselt sise-eeskirja rakendamist ning ajakohastab sise-eeskirja nii, et oleks tagatud tarbijate huvide ja õiguste kaitse. Hageja hinnangul, et kui krediidiandja sise-eeskirjadest tulenevalt puudub kohustus alati nõuda arvelduskonto väljavõtet, siis krediidiandja oli õigustatud tegutseda vastavalt enda siseeeskirjades sätestatule. Kohtu põhjendused 4.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 5. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja IPF Digital AS vahel sõlmitud krediidikontolepingutest nr 2872847, 2969613, 3117448 ja 4152470 (dtl 33-80), mille kohaselt väljastas kostjale krediiti kokku 4592,73 eurot (dtl 81-86). 6. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja hageja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidilepingud võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes. Hageja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

7. Hageja leidis, et on täitnud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis

§ 4034sätestatud nõudeid.

1. Kohus leiab, et hageja selgitus kostja krediidivõime hindamise vastavusest laenuandja sisemistele reeglitele ei taga, et reeglid on vastavuses seaduse nõuetega või et neid reegleid käesoleval juhul täideti või et neid nõuetekohaselt täideti.
2. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kuivõrd praegusel juhul ei ole hageja kostja konto väljavõtteid küsinud, on hageja kostjale igakordsel krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja olema krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestama sise-eeskirja, milles tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise 3 metoodika ja selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49. Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet kontrollima. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 11.Vastavalt

§ 4034

lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 12.

§ 4034

lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

§ 4034

lg 7 kohaselt on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 13.Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-1421710, p 25.3;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. 4
5. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmist peab vaidluse korral tõendama hageja ja hageja pole esitanud ühtki tõendit selle kohustuse lepingueelse täitmise kohta. Hageja on esitanud laenutaotlused ja menetlusandmed (dtl 130137).
6. Kostjal oli küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3).
3. Kohus leiab, et hageja ei ole kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta ning andmeid ülalpeetavate kohta piisaval määral, eriti olukorras, kus kostja on esitanud ajavahemikus 30.11.2016-29.11.2018 neli krediiditaotlust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks ei ole piisav tuvastada üksnes isiku sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus. Lisaks finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb KAVS § 49 lg 1 p-st
4. Seega on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

§ 403

4 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Laenuandja ei saa tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Nt nähtub krediidiandja päringust pensioniregistrile, et laenutaotluses avaldatud kostja sissetulek 1000 eurot oli kõrgem tegelikkusest (789 eurot). Seetõttu pidanuks krediidiandja kostja taotluses avaldatu kohta küsima krediidivõimelisuse kontrolliks lisainfot ja -dokumente. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediite andes (sh nii esialgset tarbijakrediidilepingut sõlmides kui laenu refinantseerides) rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti ei saa krediidiandja varasemate kohustuste täitmisest eeldada, et tarbija on suuteline täitma ka uuest krediidilepingust tulenevaid kohustusi, eriti kuna tarbija krediidivõimelisuse aluseks olevad asjaolud võivad ajas muutuda. 17.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. 18.Hagejal on kohustus tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). 5 19.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. 20.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. 21.Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt krediiti kokku 4592,73 eurot. Vastavalt laekumiste arvestuse kohaselt (dtl 92-95) kostja tasus põhivõlgnevust 3192,73 eurot, intressi 2718,78 eurot, viivist 1,82 eurot, teenustasude katteks 56,45 eurot, kokku 5969,78 eurot, seega on kostja hagejale põhivõlgnevuse 4592,73 eurot tasunud. 22.Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis oli kostjal kohustus tasuda vaid põhivõlga, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Seega saab kostja tasutud summasid pidada laenude põhiosade tasumiseks. Järelikult oli kostja lepingu ülesütlemise ajaks tasunud rohkem, kui ta oleks pidanud tasuma, ning kostja ei olnud ülesütlemisavalduse tegemise ajal oma kohustusi rikkunud. Krediidiandjal ei olnud õigust lepingut üles öelda. Seega ei ole hagejal kostja vastu põhiosa tasumise nõuet. Samuti ei saa hageja nõuda kostjalt intressi. Lisaks põhivõlale ja intressile nõuab hageja kostjalt viivist krediidi tagastamisega viivitamise eest alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. Kuivõrd leping ei ole kehtivalt üles öeldud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivist. 23.Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus 24.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik 6