KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 20. november 2023, Tallinn Haldusasja number 3-23-246 Pol

) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel pidada X kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.04.

1. Tartu Ringkonnakohus jättis 30.03.2023 määrusega Tartu Halduskohtu 06.02.2023 määruse muutmata.
2. Tallinna Halduskohus pikendas 06.04.2023 määrusega

§ 361

lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le antud luba puudutatud isikut kinni pidada kuni 05.08.2023. Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.07.2023 määrusega X määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis halduskohtu määruse põhjendusi. X ei või kinni pidada

§ 361lg 2 p 5 alusel.

Kinnipidamist on siiski alust pikendada

§ 361lg 2 p 4 alusel.

Ringkonnakohus selgitas, et rahvusvahelise kaitse taotlejat ei või

§ 361lg 2 p 4 alusel kaua kinni pidada.

Kui pärast tähtsust omavate asjaolude selgumist teisi kinnipidamise aluseid ei esine, tuleb inimene vabastada. Seetõttu tuleb kinnipidamisel arvestada ka

§-s 181 sätestatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaegu. Riigikohus ei võtnud puudutatud isiku määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 06.07.2023 määruse peale menetlusse. 4. PPA esitas 31.07.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse pikendada X kinnipidamise tähtaega

§ 362

lg 5 alusel nelja kuu võrra, sest esinevad

§ 361

lg-s 1 nimetatud põhimõte ning

§ 361lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused.

PPA lükkas X rahvusvahelise kaitse taotluse 03.07.2023 otsusega nr 12302050050-1 tagasi, lugedes selle selgelt põhjendamatuks (

§ 201p 7).

Rahvusvahelise kaitse menetluse käigus andis isik erinevaid, segaseid ja põhjendamatuid seletusi ning pole esitanud kaitsevajadust tõendavaid dokumente. Põgenemisohtu kinnitavad ebaseaduslik piiriületus, valeandmete esitamine, asjaolu, et isik elas Venemaal kodutuna, ei töötanud ega omanud ravikindlustust. Kui X oleks tegelikult rahvusvahelist kaitset soovinud, ei oleks ta oma dokumente pärast piiriületust ära visanud ja oma isikut PPA eest varjanud. Usutav ei ole, et ta otsustas ebaseaduslikult Eestisse tulla rahapuuduse tõttu. 05.02.2023 ja 09.03.2023 toimunud vestlustel põhjendas X Venemaalt lahkumist ja varjupaiga vajadust arstiabi kehva kättesaadavusega. 10.05.2023 toimunud vestlusel väitis ta aga, et vajab rahusvahelist kaitset, sest Venemaa politsei otsib teda ülekuulamiseks taga. Tõendeid ta selle kinnituseks ei esitanud. Usutav ei ole, et isikut otsitakse taga, et teda mobiliseerida ja Ukraina vastu sõtta saata. Ta ei ole senini mobilisatsioonikutset saanud. Sõjaväepileti järgi kuulub ta piiratud kõlblikkusega isikute gruppi. Usutav pole ka see, et teda otsitaks taga Eestis varjupaiga taotlemise pärast. Info varjupaiga taotlemise kohta pole avalik. X peeti kinni VSS § 15 lg 1 alusel Eestist lahkuma kohustamise menetluse raames. Varjupaigataotluse esitas ta kümme tundi hiljem. Seega saab tema puhul kohaldada

§ 361lg 2 p-i 5.

Kinnipidamise ajaks oli PPA jõudnud veendumusele, et tegu on Eestis ebaseaduslikult viibiva inimesega. PPA tegi menetlustoiminguid lahkumiskohustuse täitmiseks, kuid ei jõudnud veel koostada sundtäidetavat ettekirjutust. X kohta loodi infosüsteemis Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase profiil. Talt võeti sõrmejäljed kui Eestis seadusliku aluseta viibivalt välismaalaselt. VSS § 3311 reguleerib Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase biomeetriliste andmete võtmist. Daktüloskopeerida saab inimest, kelle puhul PPA on veendunud, et tal puudub seaduslik alus riigis viibida. Ärakuulamisõiguse tagamiseks alustas PPA küsitlusega, mille käigus esitas isik taotluse saada rahvusvahelist kaitset. 2

§ 3ja § 31 lg-d 1 ja 2).

Pole välistatud, et isik esitab uusi asjaolusid menetluse uuendamise ja Schengeni alal viibimise pikendamise eesmärgil. Oluline on, et ta oleks PPA-le kättesaadav rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni. Seega on tema kinnipidamine põhjendatud ka

§ 361lg 2 p 4 alusel.

Põgenemisohtu on alust sedastada VSS § 68 p-de 2 ja 8 alusel. Rahvusvahelise kaitse andmata jätmine suurendab võimalust, et isik põgeneb. Xl puudub Eestis elukoht, sidemed ja sissetulekud. Leebemad järelevalvemeetmed ei pruugi teda põgenemast takistada. X tervislik seisund ei takistanud tal ebaseaduslikku piiriületust ega välista põgenemist. Kinnipidamiskeskuses on talle tagatud arstiabi. Ta on käinud psühholoogi vastuvõtul ja uuringutel. Tema tervis on arsti sõnul pigem paranenud. 5. X arvates puudub õiguslik alus tema kinnipidamiseks. Varjupaigataotluse menetlus on lõppenud, seega pole vaja asjaolusid enam selgitada ja menetlustoiminguid teha. Hüpoteetiline võimalus, et seda on vaja tulevikus teha, ei õigusta kinnipidamist. Põgenemisoht pole suur. Isik ei saa mõnes muus Euroopa riigis uut varjupaigataotlust esitada. Ta vajab pidevalt retseptiravimeid. Ei ole usutav, et inimene sellises olukorras põgeneks. Ebaseaduslik piiriületus on põgenike puhul tavapärane. Venemaa vastaste sanktsioonide tõttu ei olnudki Xl võimalik seaduslikult piiri ületada. X kahetseb, et ta esitas oma isiku kohta alguses valeandmeid. Õiged andmed andis ta PPA-le siiski ise ja vabatahtlikult, teadmata, et PPA on tema dokumendid leidnud. PPA on jätnud tähelepanuta X koostöövalmiduse. Xl on diagnoositud psüühikahäire. Ärevas stressiolukorras, nagu seda oli piiriületus, ei pruugi ta tegutseda kõige ratsionaalsemalt. X ütles juba esimesel vestlusel, et kardab Venemaa ametivõime. Seega on tema ütlused olnud järjekindlad. Varjupaigamenetluse ajal sai ta teada, et politsei otsib teda Venemaal taga. Seda, miks teda taga otsitakse, X kindlalt ei tea, kuid on jaganud PPA-ga oma arvamust võimalike põhjuste kohta. Tagaotsimise kohta lootis ta saada tõendeid oma tüdruksõbra abil, kuid viimane kardab võimuesindajad ning keeldub suhtlemast. PPA väide, et ta oli kinnipidamise ajaks jõudnud järeldusele, et X viibib Eestis ebaseaduslikult, on paljasõnaline. Lahkumisettekirjutust pole Xle siiani tehtud. PPA pidas ta VSS § 15 lg 1 alusel kinni selleks, et kontrollida tema Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikku alust. Tegemist ei ole lahkuma kohustamise menetlusega

§ 361lg 2 p 5 tähenduses.

X ei esitanud varjupaigataotlust selleks, et vältida enda väljasaatmist. Soov taotlus esitada oli tal algusest peale ja taotluse esitas ta esimesel võimalusel. Võimalik on kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Arvestades isiku tervist, pole kinnipidamine õigustatud. Tal on olnud insult ja ta vajab regulaarset arsti järelevalvet. Tal on rahhiit, mis põhjustab valu ja raskendab liikumist. Lisaks on tal psüühiline erivajadus. Xd on juba kuus kuud kinni peetud. Pikem kinnipidamine poleks proportsionaalne. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.08.2023 määrusega PPA taotluse ning andis loa X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra kuni 05.12.2023 (kaasa arvatud).

§ 361

lg 2 p-i 5 järgi võib varjupaigataotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada juhul, kui ta on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, 3

§ 361

lg 2 p-i 5 alusel on varjupaigataotlejat võimalik siiski kinni pidada üksnes juhul, kui tema varasem kinnipidamine toimus Eestist lahkuma kohustamise menetluses. Seda, kumma olukorraga on tegu, tuleb selgitada konkreetse juhtumi asjaolude pinnalt. Seega on oluline selgitada, kas PPA oli Xd VSS § 15 lg 1 alusel kinni pidades jõudnud järeldusele, et tal pole Eestis viibimiseks seaduslikku alust ja vähemalt alustanud tema lahkuma kohustamise menetlust. Haldusmenetlus välismaalase Eestist lahkuma kohustamiseks algab tema teavitamisega menetlusest või tema suhtes esimese menetlustoimingu tegemisega (haldusmenetluse seaduse § 35 lg 1 p-d 2 ja 3). PPA on selgitanud, et oli jõudnud X kinnipidamise ajaks veendumusele, et tegu on Eestis ebaseaduslikult viibiva inimesega ning alustanud menetlustoiminguid eesmärgiga ta Eestist välja saata. PPA väited on tõendatud. PPA lõi X kohta infosüsteemis Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalase profiili ning asus VSS § 3311 alusel koguma tema biomeetrilisi andmeid. X kinnipidamise protokollis on PPA märkinud, et X ületas ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise ajutise kontrolljoone ning õiguslikku alust Eestis viibida tal pole. Xga 05.02.2023 peetud vestlus algas tema teavitamisega sellest, et PPA on tuvastanud, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult. Seega ei pidanud PPA Xd kinni mitte tavaolukorras, vaid oli juba kinnipidamise ajaks jõudnud järeldusele, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult. Enne seda, kui X esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, oli PPA teda oma seisukohast ka teavitanud. Kui X taotluse puhul on alust arvata, et see oli esitatud lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, annab

§ 361lg 2 p 5 võimaluse ta kinni pidada, kui muud kinnipidamise eeldused on täidetud.

Halduskohus nõustus PPA-ga, et on alust arvata, et X esitas rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks. Sellele viitab X käitumine pärast piiriületust. Ta peitis oma dokumendid ja andis PPA ametnikele valeütlusi. Samuti viitab sellele tema ütluste muutmine rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse käigus. Menetluse alguses väitis X, et taotleb rahvusvahelist kaitset, vajades paremat meditsiinilist abi, kui seda suudab pakkuda Venemaa Föderatsioon. 10.05.2023 toimunud vestlusel väitis X aga, et vajab rahusvahelist kaitset, sest sai teada, et Venemaa politsei otsib teda ülekuulamiseks taga. PPA leidis 03.07.2023 otsuses, et X varjupaigataotlus on ilmselgelt põhjendamatu. Taotleja ütlused ei ole järjekindlad ega usutavad. Isik on esitanud erinevaid väiteid oma identiteedi ja tagasipöördumishirmude kohta. Ühtegi tõendit ei ole ta esitanud ning tema väited tagaotsimise kohta pole eluliselt usutavad. 03.08.2023 esitas X Tallinna Halduskohtule kaebuse varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse vaidlustamiseks (haldusasi nr 3-23-1714). Praegu pole selge, kas PPA otsus on lõplik ja jääb 4

§ 361lg 2 p-i 4 alusel pole X enam alust kinni pidada.

Haldusmenetlus on rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusega lõppenud. Uusi asjaolusid pole vaja enam välja selgitada. PPA viidatud võimalus, et X esitab uusi väited, mida tuleb hakata kontrollima, on hüpoteetiline ega anna alust inimest kinni pidada. Nagu kohtud juba X kinnipidamiseks luba andes ja kinnipidamise esimesel pikendamisel tõdesid, esineb oht, et ta põgeneb vabaduses viibides. PPA on seejuures õigesti viidanud VSS § 68 p-dele 2 ja 8. X on esitanud valeandmeid ning peetud kinni ebaseadusliku piiriületuse tõttu. Tema käitumine ja ütlused kogumis annavad aluse arvata, et ta võib vabaduses viibides Eestist lahkuda. Pole alust arvata, et X täidaks vabaduses viibides

§-s 29 sätestatud leebemate järelevalvemeetmetega seotud kohustusi ega põgeneks Eestist (vt Tartu Halduskohtu 07.02.2023 määruse p-d 7.2 ja 10, Tartu Ringkonnakohtu 30.03.2023 määruse p-d 18 ja 26, Tallinna Halduskohtu 06.04.2023 määruse p-d 9 ja 15). Pärast eelmiste kohtumääruste tegemist pole ilmnenud uusi asjaolusid, mis võimaldaks jõuda põgenemisohu osas teistsugusele järeldusele. Põgenemise ohtu suurendab see, et vahepeal on PPA teinud otsuse jätta X rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata. Kinnipidamise pikendamine veel nelja kuu võrra ei ole ebaproportsionaalne. Kuigi inimese kinnipidamine kokku kuni kümneks kuuks kujutab endast tema põhiõiguste olulist piiramist, on

§-s 361 sätestatud aluste esinemisel lubatud varjupaigataotlejat pidada kinni kuni 18 kuud. X jätkuv kinnipidamine ei ole vastuolus tema tervisekaitse kaalutlustega. Kinnipidamiskeskuse arsti e-kirja järgi ei ole Xle tehtud uuringutega uusi haigusi tuvastatud, välja arvatud normist madalam D-vitamiini tase. X saab kõrgvererõhutõve raviks ravimeid, mis olid talle määratud juba enne kinnipidamiskeskusesse saabumist. Lisaks on talle määratud ravimid ärevushäire, kroonilise liigesvalu, uneprobleemide, põievaevuste, allergia ja nahalööbe leevendamiseks. Tema tervis on arsti hinnangul võrreldes kinnipidamiskeskusesse saabumise ajaga pigem paranenud. Kui X terviseseisund ei takistanud tal varem ebaseaduslikku piiriületust, ei ole alust arvata, et see praegu tema põgenemise ohtu oluliselt vähendaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.08.2023 määrus ning teha uus lahend, millega jätta rahuldamata PPA taotlus ja vabastada X viivitamatult kinnipidamiskeskusest.

§ 361lg 2 p-s 5 toodud aluseid ei esine.

Halduskohus leidis ekslikult, et VSS § 15 lg 1 annab aluse välismaalase kinnipidamiseks nii tavaolukorras kui ka Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimisel. Olgugi, et PPA väidab, et isikult võeti sõrmejäljed kui Eestis seadusliku aluseta viibivalt välismaalaselt ning see väidetavalt näitab, et algatatud oli lahkuma kohustamise menetlus, ei oma see asjas tähtsust. Kohtupraktikas on direktiivile 2013/33/EL ja Euroopa Kohtu lahenditele tuginedes selgitatud, et

§ 361

lg 2 p 5 on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS-i alusel ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist, nt kui isikul on juba olnud võimalus varjupaigamenetluseks (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-20-2119, p-d 12–15; Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-19-1068, p-d 12–17). Seega ei oma tähtsust, 5

alusel; protokollis pole viidatud, et tegu oleks lahkuma kohustamise menetlusega. Puudutatud isik nõustub ringkonnakohtu käsitlusega praeguses asjas 06.07.2023 tehtud määruse p-s 12, mille kohaselt on VSS § 15 lg 1 kehtestamisega loodud alus välismaalase kinnipidamiseks n-ö ettevalmistava menetluse tarbeks, mille tulemusena peaks mh selguma, kas esineb vajadus algatada välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetlus. Selline esialgne välismaalase kinnipidamine on siseriikliku õiguse reguleerida (Euroopa Kohtu 06.12.2011 otsus nr C-329/11, Alexandre Achughbabian, p 30; vt ka 518 SE seletuskiri, lk 11). Eelneva põhjal ei saa ringkonnakohtu hinnangul lugeda, et välismaalase kinnipidamisel kehtiva VSS § 15 lg 1 alusel on välismaalane kinni peetud Eestist lahkuma kohustamise menetluses

§ 361lg 2 p 5 tähenduses.

Menetlus lahkumiskohustuse kindlakstegemiseks ei võrdu menetlusega lahkumiskohustuse täitmiseks. Rahvusvahelise kaitse taotlust ei esitatud eesmärgiga vältida lahkumiskohustuse täitmist. Puudutatud isikul on algusest peale olnud soov esitada rahvusvahelise kaitse taotlus. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel. Isik peeti kinni 04.02.2023 kell 18.07 ning juba siis ütles ta ametnikele, et soovib esitada rahvusvahelise kaitse taotluse. Pärast kinnipidamist sõidutati isik kordonisse, kus talle kutsuti tervisliku kontrolli tegemiseks kiirabi. Kiirabi lõpetas läbivaatuse u kl 20, pärast mida toimusid muud menetlustoimingud ja vestlused. Isik oli reisist väsinud ja söömata-joomata. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 05.02.2023 kl 4.

1. Olukorras, kus pidevalt toimuvad muud olulised toimingud, ei saa pidada taotluse esitamist 10 tunni pärast ebamõistlikuks. Leebemad meetmed on võimalikud ja ka vajalikud, arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit. Puudutatud isiku tervislik seisund maandab tema põgenemisohtu. Isik on põdenud insulti, mistõttu peab igapäevaselt kasutama retseptiravimeid ja vajab regulaarset arstlikku järelevalvet. Samuti on isikul rahhiit, mis põhjustab valusid ja raskendab liikumist. Kui puudutatud isik põgeneks, ei oleks talle tagatud ravi kättesaadavus ning tekib reaalne oht elule. Puudutatud isik ei ole füüsiliselt võimeline kiirelt liikuma, läbima pikki vahemaid vms. Kui isik peab viibima majutuskeskuses ja end teatud ajavahemike tagant registreerima, ei ole reaalselt võimalik terviseseisundit arvesse võttes lühikese ajaga põgeneda. Arvestades, et isikut on kinni peetud juba kuus kuud ning PPA poolt väidetud põhjused kinnipidamiseks on vähemalt osaliselt ära langenud ning puudutatud isik on psüühilise erivajadusega, ei ole kinnipidamine proportsionaalne. PPA ei ole esitanud täiendavaid ja nii kaalukaid põhjuseid, mis õigustaksid kinnipidamist sedavõrd pikalt. Kinnipidamise pikendamise eesmärk on sisutühi, kui samadele argumentidele tuginedes on võimalik kinnipidamist pikendada.
2. PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamine on

§ 361lg 2 p 5 alusel lubatud.

PPA oli kinnipidamise ajal jõudnud veendumusele, et X puhul on tegemist Eestis seadusliku aluseta viibiva välismaalasega. 04.02.2023 kell 18.07 koostatud isiku kinnipidamise protokollis on välja toodud: „Venemaa Föderatsiooni kodanik X ületas ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelist ajutist kontrolljoont. Ületuskoht PM382-100m…// Isikul puudub Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus. Lähtudes kinnipidamise alustest, teostatakse isikuga vastavalt seaduses toodud punktidest vajalikud toimingud.“ Seega puudub vaidlus, et PPA oli isiku kinnipidamisel veendunud, et tegu on ebaseaduslikult Eesti Vabariigis viibiva isikuga ja isik kuulub väljasaatmisele Venemaa Föderatsiooni sundtäitmise korras. 6

§ 361

lg 2 p 4, sest puudutatud isik oli esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ning tema kinnipidamine oli õigustatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. PPA lükkas X rahvusvahelise kaitse taotluse 03.07.2023 otsusega nr 12302050050-1 tagasi ja sellega lõppes rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus ning

§ 361

lg 2 p-i 4 alusel ei ole puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine enam lubatud. 10. Kui X rahvusvahelise kaitse taotluse puhul on alust arvata, et see oli esitatud lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, annab

§ 361lg 2 p 5 võimaluse ta kinni pidada, kui muud kinnipidamise eeldused on täidetud.

1. PPA väitel peeti puudutatud isik esmalt kinni VSS § 15 lg 1 alusel. See säte võimaldab isikut kinni pidada väljasõidukohustuse kindlakstegemiseks, st selleks, et kontrollida välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikke aluseid ning selgitada välja tema kinnipidamise vajalikkus VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alusel. Sel alusel kinnipidamine ei ole võrdsustatav VSS § 23 lg 1 alusel kinnipidamisega, mis saab toimuda Eestist lahkuma kohustamise menetluse raames. VSS § 23 lg 1 alusel kinnipidamine ei eelda, et isikule oleks juba tehtud lahkumisettekirjutus. Neid kaht kinnipidamise alust ei saa samastada. Ringkonnakohus selgitas 06.07.2023 määruses (p 12), et VSS § 15 lg 1 kehtestamisega on loodud alus välismaalase kinnipidamiseks n-ö ettevalmistava menetluse tarbeks, mille tulemusena peaks mh selguma, kas esineb vajadus algatada välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetlus. Selline esialgne välismaalase kinnipidamine on siseriikliku õiguse reguleerida (Euroopa Kohtu 06.12.2011 otsus nr C-329/11, Alexandre Achughbabian, p 30; vt ka 518 SE seletuskiri, lk 11). Menetlus lahkumiskohustuse kindlakstegemiseks ei võrdu menetlusega lahkumiskohustuse täitmiseks.
2. Üksnes isiku daktüloskopeerimisest enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist ei saa järeldada, et isiku kinnipidamine toimus juba VSS § 23 lg 1 alusel. Kuigi VSS § 3311 lubab võtta biomeetrilisi andmeid Eesti välispiiri ebaseaduslikult ületanud või seadusliku aluseta Eestis viibivalt välismaalaselt lahkumiskohustuse täitmiseks ja sissesõidukeelu rakendamiseks, võimaldab korrakaitseseaduse § 33 lg 1 koosmõjus lg 2 p-ga 1 daktüloskopeerimist ka isikusamasuse tuvastamiseks, kui see on vältimatult vajalik ohu tõrjumiseks. Olukorras, kus välismaalane viibib Eesti välispiiri läheduses ja tema ütlused riigis viibimise või isikusamasuse kohta võimaldavad arvata, et isik saabus riiki või viibib Eestis ebaseaduslikult, võib tegemist 7

§ 361

lg 2 p-s 5 nimetatud tingimus, et välismaalane on peetud kinni Eestist lahkuma kohustamise menetluses.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et on alust arvata, et X esitas rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu määruse neid põhjendusi.
2. Halduskohus on vaidlustatavas määruses piisava põhjalikkusega selgitanud, miks on praegusel juhul alust arvata, et puudutatud isik võib Eestist põgeneda. Seejuures lähtus halduskohus isikuga seotud olulistest asjaoludest nende kogumis. Põgenemisohu hindamisel ei ole tegemist oletustel põhineva otsustusega, vaid objektiivsete asjaolude põhjal tehtava prognoosotsusega. Riigikohus on 31.05.2017 määruse nr 3-3-1-93-16 p-s 13 selgitanud, et VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Isik saabus Eestisse välispiiri ebaseaduslikult ületades ilma, et tal oleks olnud õigust Eestis viibida ja esitas ilmselgelt põhjendamatu taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Seega püüdis ta varjupaigaõigust kuritarvitada. Varjupaigamenetluses esitas isik erinevaid ja ebausutavaid ning tõendamata põhjendusi kaitsevajadusest. Põgenemise ohtu suurendab see, et vahepeal on PPA teinud otsuse jätta X rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata.
3. Leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei olnud võimalik tõhusalt kohaldada, sest isikust lähtuv põgenemisoht on märkimisväärne. Põgenemisohu tuvastamisel ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab 8