Obsah (18)

§ 404§ 416§ 4034§ 168§ 170§ 397§ 1132§ 101§ 113§ 415§ 402§ 164§ 108§ 396§ 230§ 42§ 1131§ 127

2-23-106229 KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2023. a Lubja 4, Tallinn Tsiviilasja n

§ 404lg-ga 21.

2. Esialgne võlausaldaja saatis 06.12.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (Lisa 2) vastavalt

§ 416lg-le 1.

27.12.2022 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (Lisa 3). 3. Esialgne võlausaldaja loovutas 27.12.2022 kostja vastased nõude OÜ-le Aktiva Finants Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja lisab hagiavaldusele teatise nõude loovutamisest, mis saadeti kostjale (Lisa 4).

§-s 4034 lõike 1 kohaselt peab krediidiandja esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama tarbija krediidivõimelisust. Esialgne võlausaldaja on omandanud teabe lähtudes

§ 4034

lgdest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Kuivõrd

§ 4034

lg 4 kohustab krediidiandjat teavitama krediidivõtjale, milline teave tuleb krediidivõtjal krediidiandjale krediidivõimelisuse hindamiseks esitada, siis tuli kostjal täita sellekohane taotlus laenutaotleja veebilehel, milles nõutakse vajalike andmete esitamist ning mis on laenu väljastamise aluseks (Lisa 5). Vastavalt

§ 4034

lg-le 2 omandas krediidiandja muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kogutud 2 andmete alusel.

§ 4034

lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Info kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas esialgne võlausaldaja lisaks eelnevale veel ka vastavalt

§-le 4034 lg 3 teavet avalikest andmebaasidest. 4. Vastavalt

§ 168

lõikele 2 peab senine võlausaldaja uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma tõendi, mis kinnitab nõude loovutamist. Nimetatud tõendi – teatise nõude loovutamise kohta - on I AS kui senine võlausaldaja hagejale andnud. Seadus ei sätesta, et nõude loovutamist tõendav dokument oleks ainult nõude loovutamise leping. Näiteks suulise nõude loovutamise lepingu korral ongi ainsaks tõendiks nõude loovutamise kohta senise võlausaldaja kinnitus.

§ 170

kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas

paragrahvis 170 sätestatuga ja loovutamine on kostja suhtes toimunud. 5. Krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt

§ 4034lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt.

Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt krediidiandja sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Krediidivõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki krediidivõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on krediidiandja selgitanud laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on edastatud ka kirjalikult Kliendile (laenuleping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Klient on sõlminud nimetatud lepingu ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on Temale arusaadavad. Lepingu alusel väljastati kostjale laen summas 5880,00 eurot (Lisa 1). Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.07.2020 – 20.06.2025. 6. Kostjalt on toimunud laekumisi endisele võlausaldajale põhiosa katteks summas 2156,38 eurot, hagejale ei ole kostja midagi tasunud. Tulenevalt eeltoodust on lepingu põhivõlg summas 3723,62 eurot (5880,00 – 2156,38). Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 3723,62 eurot. 7.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu tingimustes kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi (Lisa 1, lk 1). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 8,90% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 27.osamaksest, s.o. alates 20.09.2022 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud 29.osamakseni, s.o. 20.11.2022 summas 82,49 eurot (28,54 + 26,90 + 27,05). Tulenevalt eeltoodust on kostjal intressivõlgnevus summas 82,49 eurot. 3 Vastavalt sõlmitud lepingule (Lisa 1) oli kostja kohustatud tasuma lepingu haldustasu, mis on lepingu kohaselt 2,50 eurot kuus. Kostjal on lepingu haldustasu võlgnevus alates 20.09.2022 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud osamakseni, s.o. kuni 20.11.2022 summas 7,50 eurot (3 × 2,50). Tulenevalt eeltoodust on haldustasu võlgnevus summas 7,50 eurot. 8. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu lõppemist lepingu alusel lähtudes

§ 1132

lõikes 2 sätestatust.

§ 1132

lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel: 1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. 2) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. 3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

1. Laenu tagastamise tingimused on sätestatud laenulepingus ning selle üldtingimustes. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis, kui ta ei täida laenulepingut nõuetekohaselt. Seega on kostja teadlik, et laenu tähtajaks tagastamata jätmise korral on kostja laenusaajana kohustatud hüvitama laenuandjale ka võla menetlemisega seotud sissenõudekulud. Kõik sissenõudmiskulud olid vajalikud, kostjale on korduvalt edastatud meeldetuletusi võla tasumiseks, kuid isegi siis kostja ei tasunud võlga ega võtnud laenuandjaga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks võla tasumise osas. Kostja on jätnud nõude tasumata suures ulatuses. Kostja on olnud viivitusi maksetega, ta ei ole kokkulepitud tähtaegadeks täitnud oma kohustusi.
2. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 3723,62 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o. 28.12.2022.a. kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 28.03.2023.a. lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 8,90% kooskõlas

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hageja nõuab viivist summas 82,62 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse lisana (Lisa 7). Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 82,62 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 3723,62 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 29.03.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 8,90% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub 4 viivise summa järgmiselt: põhivõlg 3723,62 eurot x 8,90% aastas = 331,40 eurot. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et Krediidiandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

1. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastus
2. Kostja hinnangul ei kuulu hagi rahuldamisele. Krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, millega on kostjale kahju tekitatud. Samuti on väär võlgnevuse arvestus, ei ole järgitud seaduses sätestatut (dtl 84). Kohtu põhjendused
3. Kohus, tutvunud tsiviilasjas kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. 14.

§ 402

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Võlaõigusseaduse (

) § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 164

lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 101

lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

1. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud I AS-le tasumata krediidilepingus nr xxxx kokkulepitud põhikohustuse eest 3 723,62 eurot, intressid 82,49 eurot ja viivised summas 82,62 eurot. I AS on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale, millest on kostjat teavitatud 27.12.
2. a (dtl 45).
3. Võlaõigusseadus (

) § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral 5 nõuda viivist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 17.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostja on saanud I AS-lt laenulepingu alusel laenu, kuid kahetsusväärselt jätnud selle osaliselt tagastamata. 18.

§ 230

lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtu hinnangul on hageja oma nõuet tõendanud. Lepingu ülesütlemise seisuga 27.12.

1. a oli kostjal tasumata põhivõlgnevus 3 748,62 eurot (dtl 47).
2. Kostja hinnangul on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 2023).

§ 4034

lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1– 7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 21.

§ 4034

lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kostja märkis laenutaotluses enda sissetulekuks 1 200 eurot. Laenuandja arvestas kostja minimaalseteks elamiskuludeks 250 eurot, laenu osamakseks 127,06 eurot, seejärel jäi kostjale reservi 822,94 eurot. Kostja täitis lepingust tulenevat kohustust 27 kuud ehk üle kahe aasta, mis tähendab, et kostja oli lepingu sõlmimisel krediidivõimeline. Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kohtule kostja suhtes tehtud taustauuringu kokkuvõtte (dtl 170). 6 22. Laenuandja jõudis kostja taustauuringut tehes järeldusele, et kostja on võimeline tasuma laenulepingu lisaks oleva maksegraafikujärgseid makseid (dtl 170). Kostja täitis lepingut 27 kuud. Kohtu hinnangul on laenuandja eeltoodust tulenevalt adekvaatselt hinnanud kostja võimekust maksegraafikujärgsete maksete tegemiseks. Laenuandja ei pea ette nägema kõiki elulisi asjaolusid, mis võivad laenusaajat takistada maksegraafikujärgsete maksete tegemisel.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-20-10661 8.11.

1. a tehtud otsuses leidnud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.
2. Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks märkinud 1 200 eurot ning väljaminekuks 0 eurot. Hageja on hinnanud kostja väljaminekuteks elamiskulude katteks 250 eurot ja laenu osamaksete katteks 127,06 eurot ning järeldanud sellest, et kostjal on võimekus tasuda vaidlusaluses laenulepingus kokkulepitud summasid. Puudub vaidlus, et kostjal see võimekus 27 kuu jooksul ka oli. Kohtu hinnangul on hageja analüüsinud piisava põhjalikkusega kostja maksevõimet ning ei ole rikkunud eeltoodust tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Võlaõigusseadus § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu ning § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 25.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Puudub vaidlus, et kostja on saanud hagejalt laenu, kuid tagastanud üksnes osaliselt.

§ 230

lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 26. Kohtu hinnangul on hageja oma nõuet tõendanud. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata põhivõlgnevus 3 723,62 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 27.

§ 397lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Pooled on lepingu p-s 2 kokku leppinud intressimääras 8,90% aastas. Kohtu hinnangul on 7 laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi summas 82,49 eurot. Kohus on seisukohal, et intressimäär on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Krediidi kulukuse määr 11,29% aastas, ei ületa laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 28.

§ 415

lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-18-7334 asunud seisukohale, et

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise suurusega 8,90% aastas, perioodi 28.12.
2. a kuni 28.03.
3. a eest, suurusega 82,62 eurot. Viivis on arvestatud seega kuni hagiavalduse esitamiseni. Kuivõrd kostja oli laenumaksetega viivituses, on hagejal kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 28.12.
4. a ning hageja viivisenõue summas 82,62 eurot on põhjendatud.
5. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär ülemäära suur. Kohus on seisukohal, et see on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega. Riigikohus on lahendis 3-2-1-25-16 leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus on seisukohal, et laenumaksete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. 31. Hageja on esitanud võlgnevuse sissenõudmisega seonduva kahju hüvitamise nõude summas 50 eurot ning 7,50 eurot laenu haldamise tasu nõude (3x2,50 kuus) vastavalt lepingus 8 kokkulepitule.

§ 1131

lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot ning lg 2 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas.

§ 1132

lg 1 kohaselt lepingu kehtivuse ajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse ning lg 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta:1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Vastavalt

§ 127

lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on 06.01.2005 a. lahendis nr 3-2-166-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Käesoleval juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tinginud kostja tegevusetus. Kostja saadud laenusummat ei tagastanud ning hageja oli sunnitud laenu sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

1. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis alates 29.03.
2. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
4. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 9
5. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1 186 eurot (s.h asjas tasutud riigilõiv 490 eurot). Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 490 eurot.
6. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja kasutas esindaja teenust hagiavalduse koostamiseks, komplekteerimiseks ning selle kohtule edastamiseks, kostja määruskaebusele järgnevalt kohtule seisukohtade esitamiseks. Eelnimetatud toimingute ajakulu on taotluse kohaselt 4 tundi. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas toodud ajakulu kooskõlas asja mahu ning keerukusega. Kohtul puudub alus pidada ajakulu ülepaisutatuks. Hageja esindaja on osutanud hagejale õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 169 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 169 eurot ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda (vt Riigikohtu 11.02.
7. a lahend 3-2-1-115-14 p 14, ja 27.02.
8. a lahend 3-2-1-159-16 p 24).
9. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 10