hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kokkuvõtteks leiab maakohus, et antud juhul tuleb jaatada süüdistatava vastutust eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise eest kannatanule. Aluseid süüdistatava õigeksmõistmiseks maakohus ei tuvastanud. 12 Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Maakohus leiab, et Aleksei Špalov on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11). Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07. lahendist Eeltoodust tulenevalt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü. KarS 4-nda peatüki mõttest ning tulenevalt KrMS §306 lg.1 p.5 – 7 ja 9 tuleb maakohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega kui üksnes kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Siiski ei ole karistuse kohaldamine täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtu siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele 13 tuginevalt. Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse määra ja liigi valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. KarS §118 lg.1 p.1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Seega on keskmine määr 8 aastat. Maakohus hindab süüdistatava poolt toimepandud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel tema teosüü suureks, kuna ta lõi kannatanule metallist kuvaldaga kahel korral pea piirkonda, kus üldteadaolevalt on mitmed elutähtsad organid, seega elutähtsasse piirkonda. Seda, et teosüü on keskmisest suurem, kinnitavad ka kannatanule tekitatud vigastused (oht elule) ning see, et mõlemad löögid toimusid kannatanu jaoks täiesti ootamatult. Kannatanu ei kujutanud seejuures süüdistatavale mingit ohtu. Vaatamata sellele peab maakohus võimalikuks karistada süüdistatavat alla keskmist määra jääva karistusega, kuna arvestab siinjuures järgnevat. Kohtulikul uurimisel leidis usaldusväärselt tõendamist nii kannatanu enda kui tunnistaja A. P. ütlustega, et vahetult peale raske isikuvastase süüteo toimepanemist asus süüdistatav siiski tegutsema ja ei jätnud kannatanut täiesti abita. Vaatamata sellele, et süüdistatav ei kutsunud kohale meditsiinilist eriabi pakkuvat kiirabi, kutsus ta koheselt tunnistaja A. P., kes omakorda toimetas kannatanu kiiresti erakorralise meditsiini osakonda. Samuti arvestab maakohus kuriteo toimepanemise aega ja Riigikohtu seisukohta ajalise distantsi osas, mille kohaselt on seda võimalik arvestada karistuse suuruse mõistmisel. Süüdistuse kaal on ajas vähenev. Kokkuvõtteks mõistab maakohus süüdistatavale karistuseks 6 aastat vangistust. Tulenevalt Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohast saab kohus alles pärast seda, kui on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse kuriteo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, kaaluma seda, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (vt. ka Riigikohtu 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-99-06). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamise ei ole karistuse liik (vt. ka Riigikohtu 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr3-1-1-40-04). Maakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb süüdistatavat karistada tähtajalise reaalse vangistusega, kuivõrd toimepandud kuriteo raskust ja selle toimepanemise asjaolusid arvestades ei pea maakohus võimalikuks vabastada süüdistatavat vangistusest tingimisi. Eesti Vabariigi karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele. Nagu maakohus juba eelpool viitas, on kohtupraktika asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumiseks. Erinevalt karistuse mõistmisest on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või koostoimes teevad karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Eeltoodust tulenevalt on karistuse reaalne ärakandmine KarS regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest selgelt irduv erand, mille rakendamisele on seaduses seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid KarS §73 lg.1 ja §74 lg.1 sõnastust silmas pidades järgmised – vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise 14 kaalumiseks. Käesolevas kriminaalasjas ei tuvastanud maakohus ühtegi sellist märkimisväärset erandlikku asjaolu. Karistusregistri andmetel on süüdistataval 1 kehtiv väärteokaristus KarS §218 lg.1 järgi (toimepanemise aeg 28.01.2022), info rahatrahvi täitmise kohta puudub. Karistusest tingimisi vabastamist välistab ka KarS süstemaatiline tõlgendamine, mille kohaselt peab tingimisi karistusest vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem. Käesoleval juhul KarS §73 lg.3 ja §74 lg.3 seda ei võimalda, kuna maakohus mõistab süüdistatavale karistuseks vangistuse 6 aastat. Süüdistatav ei ole käesolevas kriminaalasjas olnud eelvangistuses ja teda ei ole ka kohtumenetluse ajaks võetud vahi alla. Maakohus ei pea põhjendatuks tema vahistamist ka kohtuotsuse kuulutamisel
Süüdistataval on kindel alaline elukoht ja perekond Eesti Vabariigis, kuritegu on toime pandud kaks ja pool aastat tagasi, maakohtule ei ole esitatud andmeid, et süüdistatav oleks kohtueelse menetluse ajal pakku läinud. Maakohtu istungitele ilmus süüdistatav alati ja õigeaegselt. Nagu maakohus juba varasemalt märkis, ei ole maakohtule esitatud andmeid ka süüdistatava poolt uute kuritegude toimepanemise kohta.
lg.1 teatab maakohus süüdistatavale kirjaliku teatisega, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma, vastavalt sama sätte lg.2 loetakse karistuse kandmise alguseks süüdistatava vanglasse saabumise aeg. Ühtlasi selgitab maakohus süüdistatavale, et kui ta ei ilmu ettenähtud ajaks karistust vanglasse kandma, edastab vangla
lg.3 Politsei- ja Piirivalveametile sundtoomise taotluse.
lg.1 p.11 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ja vastavalt §310 lg.1 kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Käesolevas kriminaalasjas esitati maakohtule koos süüdistusaktiga kannatanu D. K. tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 1485 € ja mittevaralise kahju nõudes summas 10 000 € Aleksei Špalovi vastu seoses temale tekitatud tervisekahjustusega. Vastavalt Võlaõigusseaduse (edaspidi tekstis VÕS) §127 lg.1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, vastavalt sama paragrahvi lg.4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Vastavalt VÕS §128 lg.2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ja vastavalt sama paragrahvi lg.3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi, kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvituse saamiseks, muuhulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamiseks seotud nõuete esitamiseks. 15 Vastavalt VÕS §130 lg.1 tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Vastavalt VÕS §1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS §1045 lg.1 p.2 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.04.2011 kohtuasjas nr.3-2-1-19-11 selgitanud, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise. Maakohtu istungil toetas ringkonnaprokurör Liina Pikma kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 1485 €. Ringkonnaprokurör leidis, et kannatanu mittevaralise kahju nõue summas 10 000 € tuleb rahuldada kohtu äranägemise järgi. Sealjuures viitas ringkonnaprokurör Riigikohtu kohtupraktika analüüsile ja tõi täiendavalt välja, et kannatanu elukvaliteet sai pöördumatult kahjustada. Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga palus jätta tsiviilhagi rahuldamata ning oli seisukohal, et kannatanu tsiviilhagi on üle paisutatud. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et Aleksei Špalov põhjustas oma süülise ja õigusvastase käitumisega D. K.le raske tervisekahjustuse. Seega tuleb süüdistataval hüvitada kannatanule nii hävinenud vara väärtus kui ka kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Esmalt analüüsib maakohus kannatanu varalise kahju nõuet. Kannatanu märkis oma tsiviilhagiavalduses, et löögi tagajärjel olid verega rikutud tema jope, teksad ja müts, mis maksid kokku 370 €. Ravimite jaoks kulub tal igakuiselt 50 €, s.o. aasta jooksul 600 €. Visiidid Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tallinna Haigla arsti juurde maksid 300 €. Visiidid EMO-sse Ida-Viru Keskhaiglasse maksid 5 € (visiiditasu) + 10 € (sõidukulu). Visiidid arst-spetsialistide juurde 200 €. Seega oli tema materiaalne kahju kokku 1485 €. Maakohus on seisukohal, et kannatanu varalise kahju nõue summas 1485 € on põhjendatud, asja materjalides asuvate kviitungite ning kannatanu ja tunnistaja O. M.i 16 poolt kohtuistungil antud ütlustega täies ulatuses tõendatud ning kuulub seega süüdistatavalt väljamõistmisele. Järgnevalt analüüsib maakohus kannatanu mittevaralise kahju nõuet. VÕS §128 lg.5 tulenevalt hõlmab mittevaralise kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS §134 lg.2 alusel tuleb muu hulgas isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08). Tunnistaja O. M.i ütlustest tuleneb, et kannatanu on kogu aeg ärevusseisundis ja ta peab pidevalt ravimeid võtma. Tunnistaja märkis, et kannatanu ei saanud esimese aasta jooksul üldse mitte midagi teha ega isegi tualetti minna. Kannatanu ütlustest nähtub, et enne tervisekahjustuse tekkimist oli tema tervis korras, kuid nüüd peab ta pidevalt ravimeid kasutama. Kannatanu lisas, et tal on probleemid peapöörituse ja kõrge vererõhuga. Kannatanu märkis, et kuivõrd tal ei ole võimalik tööd teha, on nende perel ka materiaalsed raskused. Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav, missugune konkreetne rahasumma peaks isiku hingelise valu kaotama või seda leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja kohtupraktikast. Maakohus leiab, et käesolevas asjas on erandlikuks asjaoluks mittevaralise kahju hüvitamisel tõsiasi, et kannatanu elukvaliteet on süüdistatava süülise tegevuse läbi oluliselt halvenenud. Märkimisväärne on asjaolu, et kannatanu ei saanud esimesel aastal pärast tervisekahjustuse tekkimist iseseisvalt oma elukorraldusega hakkama. Sealjuures on oluline, et kannatanu varasem harjumuspärane elurütm ei pruugigi taastuda. Lisaks võtab maakohus arvesse, et kannatanu ei provotseerinud kuidagi rünnet ja tegemist oli süüdistatavapoolse äkkviha väljaelamisega. Maakohus leiab, et kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kannatanu mittevaralise kahju nõue summas 10 000 € igati mõistliku suurusega, põhjendatud ja vastab kohtupraktikas välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurusele 17 (maakohus tutvus Riigikohtu mittevaralise kahju hüvitamise praktika analüüsiga) ning kuulub seega süüdistatavalt väljamõistmisele.
lg.1 p.13 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega.
lg.1 p.11 esitatakse süüdimõistvas kohtuotsuses muuhulgas asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Maakohtu istungil tegi ringkonnaprokurör Liina Pikma asitõendite osas järgmise ettepaneku: kuvaldad ja haamer (kokku 4 tk) tuleb tagastada kannatanule ning salvestis jätta toimiku juurde. Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga palus 4 haamrit kannatanule tagastada. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri ja kaitsja seisukohtadega. Eeltoodust tulenevalt jätab maakohus DVD-plaadid salvestistega toimiku juurde, märkides tegemist on niikuinii kohtutoimiku osaga KrMS §1601 lg.2 mõistes, mis ei vaja eraldi otsustuse tegemist (vt. ka Riigikohtu 11.06.2021 lahend kohtuasjas nr.118-5732). Pika varrega müürihaamer, lühikese varrega müürihaamer, oranži värvi haamer ja sõrgvasar, mis asuvad 16.12.2021 asitõendi üleandmise-vastuvõtmise akti nr.21ATH15092 alusel Ida Prefektuuris, tuleb kohtuotsuse jõustumisel KrMS §126 lg.3 p.2 alusel tagastada Aleksei Špalovile.
lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.
S §4 lg.2 on sama seadustiku §118 lg.1 p.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu esimese astme kuritegu.
lg.1 p.1 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteo süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määrusele nr.124 on töötasu alammäär 2023 summas 725 €. Eeltoodu alusel kuulub Aleksei Špalovilt väljamõistmisele riigituludesse sundraha summas 1812,50 €. 18
lg.1 p.3 kuuluvad menetluskulude ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. hulka riiklikul Maakohtule esitatud süüdistusaktist nähtub, et käesolevas asjas teostati DNAekspertiis (maksumusega 570 €) ning isiku keerukas kohtuarstlik ekspertiis (84 €). Maakohtu istungil tegi ringkonnaprokurör maakohtule ettepaneku jätta DNAekspertiisi kulud summas 570 € riigi kanda, sest sealt ei selgunud tõendiväärtusega teavet ning mõista süüdistatavalt Isiku keeruka kohtuarstliku tegemisega tekkinud kulud summas 84 € välja. Maakohus nõustub ringkonnaprokuröri ettepanekuga ja märgib omalt poolt, et kuivõrd DNA-ekspertiisiakti ei ole esitatud, tuleb selle ekspertiisi tegemisega seotud kulud summas 570 € jätta riigi kanda KrMS §180 lg.3 alusel. EKEI 08.03.2021 ekspertiisiaktiga nr.21E-IDI0003 tuvastati kannatanu vigastused ja nende ulatus ning selle tegemise kulud summas 84 € kuuluvad seega väljamõistmisele süüdistatavalt.
lg.1 p.4 kuuluvad menetluskulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelses menetluses oli Aleksei Špalovi kaitsjaks vandeadvokaat Irina Žurina, kes esitas 25.05.2022 taotluse summas 345,60 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Margit Luga Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise 30.05.2022 määrusega summas 345,60 € Kohtuvaidlustes tegi ringkonnaprokurör Liina Pikma maakohtule ettepaneku kõik menetluskulud Aleksei Špalovilt välja mõista. Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga menetluskulude osas sõna ei võtnud. Eeltoodu alusel leiab maakohus, et kohtueelses menetluses tekkinud kaitsjatasud summas 345,60 € tuleb Aleksei Špalovilt välja mõista. Kohtulikus menetluses oli süüdistatava kaitsjaks vandeadvokaat Kaido Kooga, kes esitas 19.09.2022 taotluse summas 276 € (ettevalmistus 203 €, kohtuistungil osalemine eest 27 €, käibemaks 46 €). Taotlus on rahuldatud Viru Maakohtu 20.09.2022 määrusega. 25.04.2023 esitas vandeadvokaat Kaido Kooga kaitsjatasu taotluse summas 849,60 € (s.h. ettevalmistus ristküsitluseks 36 €, kaitsekõne koostamine 108 €, 19.04.2023 kohtuistungil osalemine 276 €, 20.04.2023 kohtuistungil osalemine 132 €, 25.04.2023 kohtuistungil osalemine 120 €, 31.05.2023 kohtuistungil osalemine 36 €, käibemaks 141,60 €). Maakohus leiab, et eelnimetatud kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täielikult. Maakohus leiab, et kaitsjatasud kohtulikus menetluses kokku summas 1125,60 € (koos käibemaksuga) kuuluvad süüdistatavalt väljamõistmisele. 19 (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik Marina KALAŠNIKOVA rahvakohtunik Siiri EERO rahvakohtunik 20
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.