← Eesti

2-22-2008/72

Obsah (4)§ 1030§ 80§ 29§ 1028

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-22-2008 Määruse kuupäev Tartu, 28. detsember 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas Volens Kohtuasi Veron

) § 80 lg 1 mõttes lepinguks kolmanda isiku kasuks. 5.

  1. Võlausaldaja II esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 8 ja teha selles osas uue määruse, millega tunnustada võlausaldaja II nõuet 305 000 eurot või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  2. Harju Maakohus jättis
  3. detsembri
  4. a määrusega rahuldamata võlausaldaja I taotluse teha täiendav määrus. Määruse põhjenduste kohaselt on kohus jätnud võlausaldaja I nõude täies ulatuses tunnustamata, kuna võlausaldajal puudub laenusuhe võlgnikuga. Kohus nõustus pankrotihalduri seisukohaga, et kuna võlausaldaja I nõuded BellaVera OÜ vastu ei ole tagatud võlgniku kinnisasjale 3

(7)2-22-2008 seatud hüpoteegiga, siis puudub igasugune alus ja vajadus menetleda käesolevas asjas võlausaldaja I nõudeid BellaVera OÜ vastu.
  1. Võlausaldaja I esitas ka maakohtu
  2. detsembri
  3. a määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega rahuldada täiendava määruse tegemise taotlus.
  4. Pankrotihaldur ja võlausaldaja III palusid jätta võlausaldaja I määruskaebuse rahuldamata.
  5. Pankrotihaldur ja võlausaldaja IV palusid jätta võlausaldaja II määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  7. mai
  8. a määrusega maakohtu määrused muutmata, täiendades maakohtu
  9. novembri
  10. a määruse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus asus seisukohale, et võlausaldaja I PankrS § 153 lg 1 p 1 kohane esimese rahuldamisjärgu nõue tuleb jätta tunnustamata. Kuna tagatiskokkuleppest ei nähtu, et hüpoteegiga oleks tagatud nõuded BellaVera OÜ vastu, siis ei ole nõude tunnustamise eeldused täidetud. Kohtu hinnangul ei ole see puudus ületatav ka lepingu tõlgendamise teel. Leping on notariaalselt tõestatud, millest tulenevalt on notari selgitamiskohustuse kaudu eelduslikult tagatud, et lepingus on kajastatud osalejate tegelik tahe. Kohus oli seisukohal, et lepingus avaldatut saab osalejate ühiseks tahteks pidada ka lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel, kuna lepingu sõnastusest saab teha selge ja ühese järelduse, et pooled leppisid kokku, et kinnisasjale seatav hüpoteek tagab hüpoteegipidaja nõudeid võlgniku vastu. Ükski lepingu punkt ei viita BellaVera OÜ-le ning osalejate kokkulepped ei ole selle ühinguga ka kaudselt seostatavad, mistõttu ei saa tagamiskokkulepet tõlgendada selliselt, et hüpoteegiga on tagatud võlausaldaja I nõuded BellaVera OÜ vastu. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väitega, et notariaalses lepingus on BellaVera OÜ asemel nimetatud laenulepingu poolena ekslikult võlgnikku. Tagatiskokkuleppe sõlminud osalejad on notarile avaldanud oma tahte, notar on selle vastavust osalejate tegelikule tahtele kontrollinud, selgitanud lepingu sõlmimise õiguslikke tagajärgi ning seejärel notariaalakti tõestanud. Kuna võlausaldaja I nõue jäi tunnustamata, ei pidanud kohus seda määruse resolutsiooni p-s 1 märkima. Võlausaldaja I hinnangul on temal

§ 1030alusel tagasinõudeõigus võlgniku vastu.

Kohus oli seisukohal, et sellise nõude tunnustamise eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist ehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks

§ 80lg 2 mõttes.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlausaldaja II nõue 305 000 eurot tuleb jätta tunnustamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 11. Võlausaldaja I esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega tunnustada tema nõudeid I rahuldamisjärgu nõudena või alternatiivselt saata asi tühistatud osas tagasi alama astme kohtule. Võlausaldaja I palub menetluskulud jätta solidaarselt pankrotihalduri ja võlausaldajate II ning III kanda. 4

(7)2-22-2008 Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus tõlgendanud vääralt notariaalset lepingut. Mõlema poole tahe oli tagada notariaalses lepingus hüpoteegiga võlausaldaja I nõudeid, mis tulenesid võlausaldaja I ja BellaVera OÜ vahel sõlmitud laenulepingust. Võlausaldaja I ja võlgniku vahel ei ole sõlmitud ühtegi laenulepingut. Notariaalse lepingu p-s 8.1.1 on ekslikult märgitud laenulepingu poolena võlgnik. Kuna võlausaldaja I ja võlgniku vahel ei ole laenulepingut sõlmitud, siis range grammatilise tõlgendamise puhul ei taga hüpoteek mitte ühtegi nõuet ja kogu hüpoteegi seadmise leping on sisutühi. Notariaalses lepingus ei olnud poolte tahe õigesti kajastatud. Laenuleping oli leping kolmanda isiku kasuks (

§ 80lg 1), kuna laenusumma maksti välja võlgnikule.

Seega on võlausaldajal I võlgniku vastu laenulepingu alusel raha tagastamise nõue.

  1. Võlausaldajad III ja IV vaidlevad määruskaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles kohtud jätsid tunnustamata võlausaldaja I nõude BellaVera OÜ vastu, mis tuleneb võlausaldaja I kasuks seatud hüpoteegi realiseerimisõigusest võlgniku pankrotivarasse kuuluva kinnisasja suhtes (PankrS § 44 lg-d 4 ja 5), samuti osas, milles kohtud kinnitasid lõpliku võlausaldajate nimekirja, määrasid jaotised ja jaotasid menetluskulud. Asi tuleb tühistatud osas saata tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Kolleegium vaatab TsMS § 688 lg 1 ja § 695 alusel ringkonnakohtu määruse läbi vaidlustatud ulatuses. Määruskaebusest nähtuvalt vaidlustab võlausaldaja I ringkonnakohtu määruse osas, milles jäeti tema nõuded võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata.
  4. Võlausaldaja I on esitanud võlgniku pankrotimenetluses BellaVera OÜ vastu nõude, mis tuleneb võlausaldaja I kasuks seatud hüpoteegi realiseerimisõigusest võlgniku pankrotivarasse kuuluva kinnisasja suhtes (PankrS § 44 lg-d 4 ja 5). PankrS § 44 lg-te 4 ja 5 kohaselt saab isik, kellel on õigus rahuldada kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel, esitada oma nõude haldurile ja teatada oma asjaõiguslikust realiseerimisõigusest pankrotivara suhtes. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et võlausaldaja I nõue BellaVera OÜ vastu tuleneb nende vahel
  5. juunil 2017 sõlmitud laenulepingust nr 140617, millega võlausaldaja I andis BellaVera OÜ-le laenu 180 000 eurot. BellaVera OÜ-d esindas võlgnik.
  6. juuni
  7. a notariaalse lepingu p-de 8.1 ja 8.2 kohaselt seati võlgniku omandatud kinnisasjale (registriosa nr 8897802) hüpoteek 234 000 eurot, millega on tagatud
  8. juunil 2017 sõlmitud laenulepingust nr 140617 ja selle lisadest tulenevad võlausaldaja I nõuded võlgniku vastu. Kohtud leidsid notariaalse lepingu sõnastusele tuginedes, et tagatiskokkuleppest ei nähtu, et hüpoteegiga oleks tagatud nõuded BellaVera OÜ vastu, ning seetõttu ei ole nõude tunnustamise eeldused täidetud.
  9. Hüpoteegi seadmisel tuleb eristada hüpoteegi seadmise lepingut ja tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega. Hüpoteegi seadmise leping on asjaõigusleping (asjaõigusseaduse (AÕS) § 641). Hüpoteegi seadmise lepingu ja kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse kantav 5

(7)2-22-2008 hüpoteek annab AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Seega ei tulene hüpoteegist kinnisasja omaniku isiklikku kohustust hüpoteegipidaja ees. Hüpoteek pandiõigusena annab hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue hüpoteegisumma ulatuses koormatud kinnisasja arvel. 17. Tagatiskokkulepe on kokkulepe pantija ja pandipidaja vahel selle kohta, milliseid nõudeid pandiga tagatakse, st sellega määratakse eeldused, mille olemasolul saab pandi realiseerida. Tagatiskokkulepe määrab, millise nõude täitmata jätmise eest vastutab kinnisasja omanik oma kinnisasjaga. Tagatiskokkulepe on olemuselt võlaõiguslik kokkulepe (RKTKo 04.11.2015, 3-2-1-121-15, p 13; RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-104-08, p 12). Nii tagatiskokkulepet kui ka asjaõiguslepingut tuleb tõlgendada

§-s 29 sätestatud tõlgendamispõhimõtetest lähtudes. Kuna hüpoteek kehtib tagatava nõudeta (AÕS § 325 lg 4), siis ei ole tagatiskokkulepe hüpoteegi kehtivuse eelduseks. Tagatiskokkuleppe kohta ei saa teha kannet kinnistusraamatusse. Seetõttu ei välista ega piira tagatiskokkuleppe tõlgendamist

§-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitest lähtudes ka kinnistusraamatu avalikkuse põhimõte (AÕS § 55 lg 1) ega kinnistusraamatusse kantud andmete avaliku usaldatavuse põhimõte (AÕS § 56 lg 1). 18. Alama astme kohtud leidsid, et kuna tagatiskokkuleppes märgitu kohaselt tagab hüpoteek laenulepingust tulenevaid nõudeid võlgniku vastu, siis ei saa lepingut selle sõnastusest tulenevalt tõlgendada teistsugusel viisil. Kolleegium leiab, et kohtud on sellele järeldusele jõudnud lepingu tõlgendamise põhimõtteid (

§ 29

) rikkudes, eelkõige jätnud poolte ühise tegeliku tahte nõuetekohaselt välja selgitamata. 19. Lepingu tõlgendamisel tuleb

§ 29lg 1 kohaselt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki (

§ 29lg 5 p-d 1 ja 4).

  1. Kohtud on tuvastanud, et võlgniku ja võlausaldaja I vahel sõlmitud tagatiskokkuleppe kohaselt tagas võlgniku omandatud kinnisasjale seatud hüpoteek
  2. juunil 2017 sõlmitud laenulepingust nr 140617 ja selle lisadest tulenevaid nõudeid. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et võlausaldaja I ja võlgnik ei ole viidatud laenulepingut ega ka muud lepingut samal kuupäeval sõlminud. Laenuleping nr 140617 on sõlmitud võlausaldaja I ja BellaVera OÜ vahel, keda esindas seadusliku esindajana võlgnik. Võlgnik on menetluses avaldanud, et tema omandatud kinnisasjale seatud hüpoteek ei taga nõudeid tema kui füüsilise isiku vastu, kuna tal puudub võlausaldajaga I laenusuhe. Kolleegium leiab, et eelnimetatud kohtute tuvastatud laenulepingu, hüpoteegi seadmise ja tagatiskokkuleppe sõlmimise asjaolud ja sisu viitavad sellele, et tagatiskokkuleppega soovisid pooled tagada võlausaldaja I ja BellaVera OÜ vahel
  3. juunil 2017 sõlmitud laenulepingust nr 140617 tulenevaid nõudeid. Tagatiskokkuleppes on pooled ekslikult märkinud, et selle laenulepingu poolteks on võlausaldaja I ja võlgnik. Vastupidisel tõlgendamisel ei taga hüpoteek ühtegi nõuet ning kolleegiumi hinnangul ei saanud see olla poolte tegelikuks tahteks tagatiskokkuleppe sõlmimisel ja hüpoteegi seadmisel. Kohtud on seega eksinud eelkõige

§ 29

lg-st 2 tuleneva põhimõtte vastu, mille kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida pooled kasutasid eksimuse tõttu. 6

(7)2-22-2008 21. Kokkulepe, millega määratakse, milline nõue on hüpoteegiga tagatud, peab olema notariaalselt tõestatud (AÕS § 346 lg 2). Kokkulepe, millega seati võlgniku omandatud kinnisasjale hüpoteek, on notariaalselt tõestatud. Kuigi hüpoteegi seadmise kokkuleppe tõestas notar, ei välista see lepingu tõlgendamist

§ 29põhimõtetest lähtuvalt ning selle alusel lepingu sisu kindakstegemist.

22. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et võlausaldaja I laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu tuleb jätta tunnustamata. Võlausaldaja I on nõudeavalduses tuginenud asjaolule, et laenuleping oli leping kolmanda isiku kasuks (

§ 80

lg 1).

§ 80

lg 1 kohaselt võib lepingus ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). Kui tegemist on lepinguga kolmanda isiku kasuks, saab raha tagastamist

§ 1030

eelduste esinemisel nõuda

§ 1028

lg-st 1 tuleneval alusel nii lepingu poolelt kui ka lepinguga soodustatud kolmandalt isikult.

§ 1030

kohaldatakse siiski üksnes juhtudel, kui tühine või tühistatud leping on ehtne leping kolmanda isiku kasuks (

§ 80

lg 2), st juhtudel, kui kolmandale isikule antakse sama lepinguga õigus nõuda lepingu täitmist. Ebaehtsa lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki lepingulise kohustuse täitnud lepingupoolel alusetu rikastumise nõuet kolmanda isiku vastu (RKTKo 23.11.2016, 3-2-1-107-16, p 12). Võlgnik ei ole sõlmitud laenulepingu pool. Laenulepinguga ei ole ka võlgnikule antud õigust nõuda lepingu täitmist ning selline õigus ei tulene ka võlasuhte (laenulepingu) olemusest. Esitatud ei ole ka asjaolusid, mis viitaksid laenulepingu tühisusele, samuti ei ole tuginetud laenulepingu tühistamisele ega muudel põhjustel väljamakse tegemise kohustuse puudumisele. Seega ei ole võlausaldajal I võimalik nõuda võlgnikult

§ 1030

kohaselt kohustuse täitmist, seda ka olukorras, kus võlgnik oli ühtlasi laenusaaja seadusjärgne esindaja ning laenulepingujärgne laen maksti välja võlgnikule. Ringkonnakohus on õigesti jätnud laenulepingust tuleneva nõude võlgniku vastu tunnustamata, sest laenulepingu alusel ei saa võlausaldajal I tekkida nõuet võlgniku vastu.

  1. Eeltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus rahuldada osaliselt. Kolleegium saadab tsiviilasja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohul lähtuvalt Riigikohtu antud juhistest tagatiskokkuleppe tõlgendamise kohta hinnata uuesti võlausaldaja I nõuet BellaVera OÜ vastu, mis tuleneb võlausaldaja I kasuks seatud hüpoteegi realiseerimise õigusest võlgniku pankrotivarasse kuuluva kinnisasja suhtes (PankrS § 44 lg-d 4 ja 5).
  2. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotus maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.