Obsah (5)

§ 679§ 657§ 171§ 177§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-11717 Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2023, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Vallo Kari

§ 679lg 3).

1. Harju Maakohus märkis 27.11.2014 kohtuotsuse põhjendavas osas, et kohus uuris 28.10.2014 toimunud kohtuistungil pooltega panga esitatud võlgnevuse arvestusi ja arvestusest nähtub täpne võlgnevuse kujunemine. Maakohtu 27.11.2014 otsuse kohaselt ei esitanud hageja hilisemas vastuses hagile või istungil ühtegi konkreetset selgitust, millest ta aru ei saa või kus on arvestuses viga, kuigi kohus küsis korduvalt istungitel hageja selgitusi. Seega analüüsis maakohus 27.11.2014 otsuses võla kujunemise kontrollitavust.
2. Harju Maakohtu 27.11.2014 kohtuotsuses sisalduvatest panga vastuväidetest nähtub, et hageja ei ole alates 08.12.2009 ühtegi laenulepingu järgset makset pangale tasunud. Ringkonnakohus jõudis 30.06.2015 otsuses järeldusele, et panga esitatud arvestuste järgi on põhi- ja kõrvalnõuete kujunemine kontrollitav. Ringkonnakohtu lahendis on viidatud toimiku lehekülgedele, milliste tõendite alusel ringkonnakohus järeldusele jõudis. Maakohus leidis, et tsiviilasjas 2-13-55222 on kohtud lugenud võla kujunemise õigeks kohtule esitatud tõendite põhjal.
3. Hageja väide, nagu oleks eelnevates asjades tuvastatud, et laenujäägid sisaldasid ka intressi ja viivise võlga, ei ole kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 kohtuotsuse põhjendustega. Kohtuotsuse põhjendava osa punktides 56 - 58 on ringkonnakohus leidnud, et menetluses tuvastatud asjaolud ei võimalda pangale ette heita VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keelu rikkumist. Maakohus ei nõustunud hageja arutluskäiguga, et ta oleks kassatsioonimenetluses vabanenud võlgnetavalt summalt viivise tasumisest. Pangal oli õigus nõuda laenulepingu mittenõuetekohase täitmise korral viivist lepingus ettenähtud määras. Hagejal, kes ei täitnud laenulepinguid nõuetekohaselt, ei saanud tekkida õiguspärast ootust viivise arvestamata jätmiseks.
4. Maakohus analüüsis 27.11.2014 kohtuotsuses põhjalikult hageja väiteid vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalikust rikkumisest. Maakohus asus nimetatud otsuses seisukohale, et pank hindas hageja krediidivõimekust ning järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus täiendas 30.06.2015 otsuses maakohtu otsuse põhjendusi vastutustundliku laenamise põhimõtte osas. 6 Vastavalt on tõendamist leidnud, et kohtud on tsiviilasjas 2-13-55222 vastutustundliku laenamise teemat piisava põhjalikkusega käsitlenud.
5. Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus ega ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-13-5522 menetlusõiguse norme ja kohaldasid materiaalõigust õigesti. Seega ei oleks Riigikohus võtnud kassatsioonkaebust menetlusse. Vastavalt ei ole tekkinud hagejale lepingu rikkumisest kahju ning ei ole vaja analüüsida teisi kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi. Apellatsioonkaebus
6. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kohus leiab, et on võimalik teha otsus ilma asja maakohtule tagasi saatmata, siis tühistada maakohtu otsus ja rahuldada uue otsusega hagi.
7. Maakohus ei oleks tohtinud asja lahendamisel tugineda üksnes ringkonnakohtu otsusele ja selle peale esitatud kassatsioonkaebusele, vaid hindama ka teisi tõendeid. Maakohus jättis tähelepanuta VÕS § 110 lõike 1, mille kohaldamisel ei oleks pank saanud 30.09.2013 ülesütlemisele tugineda ja sundtäitmine oleks olnud lubamatu täies ulatuses. Ülesütlemise hetkeks ei olnud pank hagejale kõiki graafikuid esitanud ja võlgnevuse kujunemist tõendanud, mistõttu oli hagejal õigus tugineda VÕS § 110 lõikele 1 ja laenumakseid mitte maksta. Ringkonnakohus jättis selle asjaolu tsiviilasjas 2-13-55222 arvestamata.
8. Tsiviilasjas 2-13-55222 jätsid kohtud kohaldamata VÕS § 113 lõike 6, mis keelab viivise arvestamise intressilt ja viiviselt. Laenulepingutele 04.05.2009 vormistatud lisadest nähtub, et kogu võlgnevus liideti põhiosa jäägile. Jäägile lisatud võlgnevus sisaldas ka viivist ja intressi. Hiljem arvestati kogujäägilt viivist.
9. Kohus jättis kohaldamata ka VÕS § 416 lõike 2, kuna hagejale ei pakutud võimalust läbirääkimisteks. Kuigi ülesütlemise teates oli kirjas, et võimalike kokkulepete saavutamiseks on võimalik võtta ühendust, teatas pank kohe, et mingeid läbirääkimisi ei tule. See tõi kaasa lepingu ülesütlemise tühisuse.
10. Tsiviilasjas 2-13-55222 selgitas panga esindaja, et tal puuduvad infotehnoloogilistel põhjustel tõendid. Tõendite puudumise tõttu oleks kohus pidanud tunnistama sundtäitmise lubamatuks. Kohtud lugesid aga tõendite puudumisel panga nõude tõendatuks ega põhjendanud, miks nad jätsid kõrvale hageja poolt esile toodud asjaolud võlgnevuse arvestuse tõendamatuse ja ebaõigsuse osas. Kohtud ei ole põhjendanud, kuidas luges kohus tõendite puudumisel ja olemasolevate vigade esinemisel panga nõude täitemenetluses tõendatuks täies ulatuses. 7
11. Kohtud tuvastasid tsiviilasjas 2-13-55222, et teise laenu väljastamisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna hagejal oli teise laenu väljastamise ajal võlgnevusi. Sama olukord oli ka esimese laenu väljastamisel. Vastus apellatsioonkaebusele
12. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on menetluses oma nõudeid korduvalt muutnud, sh neist osaliselt loobunud. Menetlusse on jäänud järgmised hageja nõuded: 1) kui laenulepingute ülesütlemine on tühine, siis mõista välja kahjuhüvitis 43 315,44 eurot; 2) kui laenulepingute ülesütlemine on kehtiv, kuid viivise nõue on lubamatu, siis mõista välja kahjuhüvitis 29 605,06 eurot; 3) kui laenulepingute tagatiseks olnud korterite müügitulemi jääki ei saa hinnata, kuid viivise nõue on lubamatu, siis mõista kahjuhüvitisena välja täitemenetlusse jäänud viivis 16 214,50 eurot; 4) kui eelnevate arvestuste kohaselt ei saa hagi rahuldada, siis välja mõista kahjuhüvitis kohtu määratud summas.
2. VÕS § 619 lg 1 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Advokatuuriseaduse § 44 lg 1 p 1 kohaselt on advokaat kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse. Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud kliendilepingut, kuna advokaat ei esitanud tsiviilasjas 2-13-55222 kassatsioonkaebust tähtaegselt. Nimetatut ei ole kostja menetluses vaidlustanud. Seda, et kassatsioonkaebus oma sisult ei oleks vastanud kliendilepingu tingimustele, ei ole hageja väitnud.
3. Kolleegiumi arvates tuleb käesoleva vaidluse lahendamiseks hinnata, milline oleks võinud olla tsiviilasja nr 2-13-55222 lahendamise perspektiiv pärast ringkonnakohtu otsust. Sealjuures leidis maakohus põhjendatult, et esmalt tuleb anda hinnang, kas kassatsioonkaebus oleks võetud menetlusse, kui see oleks esitatud õigeaegselt (

§ 679lg 3).

1. Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kuna pank ei esitanud hagejale kõiki laenulepingujärgseid maksegraafikuid ega selgitanud nõude kujunemist, siis sai hageja keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel ja pangal puudus õigus laenulepinguid üles öelda. Kolleegium märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on 30.06.2015 8 otsuses tsiviilasjas 2-13-55222 leidnud, et VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eeldused puuduvad. Hageja ei vaidlustanud seda järeldust kassatsioonkaebuses (I kd tl 153-157).
2. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et pank rikkus VÕS § 113 lg-t 6, kuna arvestas viivist laenujäägilt, mis sisaldaks ka intressi ja viivist. Kolleegium viitab, et Tallinna Ringkonnakohus on 30.06.2015 otsuses tsiviilasjas 2-13-55222 asunud seisukohale, et pangale ei saa ette heita VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keelu rikkumist. Kassatsioonkaebuses ei ole hageja VÕS § 113 lg 6 rikkumisele tuginenud.
3. Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et pank rikkus VÕS § 416 lõiget 2, kuna ei pakkunud hagejale võimalust läbirääkimisteks. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjas 213-55222 ei tuvastanud kohtud, et pank on läbirääkimiste pakkumise kohustust rikkunud. VÕS § 416 lg 2 rikkumisele ei ole hageja kassatsioonkaebuses ka tuginenud. Lisaks on Riigikohus 03.06.2020 otsuses tsiviilasjas 2-17-7502 p-s 16 selgitanud, et ainuüksi võimalik VÕS § 416 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ei mõjuta ülesütlemise kehtivust.
4. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maksegraafikute puudulikkuse tõttu ei oleks kohtud tsiviilasjas 2-13-55222 tohtinud lugeda panga nõude tõendatuks. Kolleegium märgib, et maakohus on 27.11.2014 otsuses tsiviilasjas 2-13-55222 leidnud, et hageja selgitused maksegraafikute kohta on vastuolulised ning hagejale oli maksekohustus teada. Maakohus märkis 27.11.2014 otsuses, et panga esiletoodud alternatiivse võlgnevuse arvestuse kujunemine on arusaadav ning hageja ei toonud esile vigu arvestuses, kuigi maakohus küsis hageja selgitusi. Lisaks tõi maakohus 27.11.2014 otsuses konkreetselt esile, millistes summades on täitemenetlus lubatav. Ringkonnakohus on 30.06.2015 otsuses tsiviilasjas 213-55222 leidnud, et graafikute mittesaamist puudutavad hageja väited on väheveenvad ja vastuolulised. Ringkonnakohus ei tuvastanud 30.06.2015 otsuses, et maakohus oleks põhija kõrvalnõuete arvestuses eksinud. Hageja on kassatsioonkaebuses avaldanud, et kohtule ei esitatud terviklikku võla kujunemise tabelit ning võlgnevuse kujunemine ja põhiosa koosseis jäi tuvastamata. Kolleegium märgib, et hageja kassatsioonkaebuses esitatud vastuväited madalama astme kohtutes tuvastatule ei ole sisulised. Kohtud on tsiviilasjas 2-13-55222 viidanud, millisele võlgnevuse arvestusele nad tuginevad ning tuvastanud hageja võlgnevuse konkreetse suuruse. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses sisuliselt põhjendanud, miks kohtuotsustes viidatud võlgnevuse arvestused ei kajasta võlgnevuse kujunemist õigesti, ning milles konkreetselt on kohtud eksinud hageja võlgnevuse suuruse tuvastamisel. Üksnes üldsõnaline viide nõude kujunemise ebaselgusele ei anna alust eeldada, et kassatsioonkaebus oleks võetud menetlusse.
5. Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et laenude andmisel rikkus pank vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tallinna Ringkonnakohus leidis 30.06.2015 otsuses tsiviilasjas 2-13-55222, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine panga poolt ei ole leidnud tõendamist, v.a hagejale teistkordse maksepuhkuse andmisel 26.02.2010, ning seetõttu on maakohus tunnistanud panga põhinõudeid puudutavas osas sundtäitmise 9 lubatavaks panga poolt soovitust väiksemas ulatuses. Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse kohaselt ei võimalda hageja esitatud tõendid pidada põhjendatuks täiendavaid tasaarvestusi vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tingitud väidetavate kahjunõuetega. Hageja on kassatsioonkaebuses väitnud, et otsuses ei ole põhjendatud, millised on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed. Kolleegium ei nõustu, et ringkonnakohus ei ole seda tsiviilasjas 2-13-55222 põhjendanud. Otsuses on selgitatud, et nimetatud põhimõtte rikkumise tõttu tunnistati sundtäitmine lubatavaks panga poolt soovitust väiksemas ulatuses. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses esitanud sisulisi põhjendusi, miks oleks pidanud panga nõudeid vähendama suuremas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei anna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist puudutav kassatsioonkaebuse väide alust eeldada, et kassatsioonkaebus oleks võetud menetlusse.
6. Ülaltoodule tuginedes ei ole hageja esitanud tsiviilasja 2-13-55222 kassatsioonkaebuses põhjendusi, mis annaks alust asuda seisukohale, et kassatsioonkaebus oleks võetud menetlusse. Seega ei saanud kassatsioonkaebuse hilinenult esitamine põhjustada hagejale kahju. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus hinnata teisi käesolevas asjas hageja kahjunõudega seotud väiteid. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

Kuna menetluskulude kindlaksmääramine jääb maakohtu otsustada, siis jääb maakohtu otsustada ka hagejale menetlusabina antud riigilõivu riigituludesse väljamõistmise või selle riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise küsimus (

§ 179, § 190).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Vallo Kariler 10