Obsah (8)

§ 202§ 199§ 68§ 73§ 65§ 69§ 75§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. novembril 2023. a Tallinn Kriminaalasja number 1-23-3713 Kohtukoosseis Orvi Koik, Pavel Gontšarov ja Juli

§ 202lg p 2 p 2-§ 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.

augusti

1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Anna Iljitšjova kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon Anna-Maria Rahamägi Prokurör Süüdistatav Anna Iljitšjova, isikukood 47904212227; elukoht: XXX; kodakondsus: XXX; emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht või õppeasutus: XXX. Kriminaalkorras karistatud: Harju Maakohtu 03.03.
2. a otsusega

§ 199

lg 2 p 7, 9 järgi vangistusega 6 kuud.

§ 68

lg 1 alusel loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud 28 päeva vangistust, mis jäeti

§ 73lg 1, 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, 3 aasta pikkuse katseajaga.

Väärteokorras karistatud korduvalt. Tõkend: ei ole kohaldatud; elukohast lahkumise keeldu kohaldati 24.05.2022–24.05.

1. a; kahtlustatavana kinnipidamine: 24.05.
2. a. Kaitsja Urmas Simon Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. augusti 2023.a kohtuotsus Anna Iljitšjova suhtes muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
4. Anna Iljitšjovat (Iljitšjova) süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguseid ning keda on selle eest karistatud Harju Maakohtu 03.03.2021 otsusega nr 1-21-1486 alusel

§ 199

lg 2 p 7, 9 järgi, pani tahtlikult toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja hoidmise katse, mis seisnes järgnevas. 23.05.2022 kella 14:00 paiku tungis Q piirdeaia ja plekkseina lõhkumise teel sisse Tallinnas aadressil XXX asuvasse X OÜ-le kuuluvasse lattu, kust võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil X OÜ-le kuuluvat vara kogusummas 1410 eurot. Eeltoodud esemed toimetas Q piirdeaia äärde ja lahkus sündmuskohalt. Q naases sündmuskohale 23.05.2022 ajavahemikul 21:00-22:00 koos Anna Iljitšjovaga. Anna Iljitšjova, olles teadlik, et piirdeaia ääres olevate esemete näol on tegemist Q kuritegeliku käitumise tulemusena seadusliku omaniku valdusest välja läinud varaga, toimetas koos Qga eelnimetatud vara sündmuskohalt ära, st omandas ja hoidis enda valduses osa Q poolt eelnevalt varastatud esemeid. Kuritegu jäi lõpule viimata süüdlase tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest Anna Iljitšjova ja Q peeti kinni politsei poolt 24.05.2022 kella 00:40 paiku. X OÜ-le tagastati varastatud kaup kogusummas 721,20 eurot. Tagastamata kauba maksumus on 688,80 eurot ning plekkseina lõhkumisega tekitatud kahju on 350 eurot. Sellise tegevusega pani Anna Iljitšjova isikuna, kes on varem toime pannud varguse, toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise ja hoidmise katse, s.o

§ 202lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsusega lühimenetluses tunnistati Anna Iljitšjova süüdi

§ 202lg 2 p 2- § 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 2 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti Anna Iljitšjovale karistuseks 1 kuu 10 päeva vangistust.

§ 68lg 1 loeti eelvangistuses viibitud aeg 24.05.2022.

a, s.o 1 päev vangistust karistusaja hulka, seega kandmata 1 kuu 9 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks 7 kuud 7 päeva vangistust.

§ 69lg 1, 3 alusel asendati Anna Iljitšjovale mõistetud karistus, 7 kuud 7 päeva.

vangistust, üldkasuliku tööga, arvestades, et ühele päevale vangistusele vastab üks tund üldkasulikku tööd, s.o üldkasuliku tööga 217 tundi ja määrati selle töö ära tegemise ajaks 12 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 69

lg 4 alusel kohustati Anna Iljitšjovat täitma üldkasuliku töö tegemise tähtaja jooksul

§ 75lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

2.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagiga ja menetluskuludega seonduv. APELLATSIOON: 2

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Anna Iljitšjova kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon. 3.1 Süüdistatava Anna Iljitšjova kaitsja Urmas Simon palub tühistada Harju Maakohtu
2. augusti 2023 otsus täies mahus ja teha uus otsus, millega mõista Anna Iljitsjova õigeks. Kõik menetluskulud tuleb õigeksmõistva otsuse korral riigi kanda jätta.
3. Süüdistatav jääb selle juurde, et tõesti viibis sündmuskohal ja aitas Ql kaste aia juurest autosse tassida ehk ta ei distantseeru toimepandust. Kuid ta ei nõustu sellega, et selline aitamine ja transporditeenuse osutamine oleks kuritegu ja et selle aitamise ja kastide tassimise eest tuleb teda süüdi mõista ning kriminaalkorras karistada. 4.1 Millegipärast ei ole kohus ega prokuratuur seostanud autojuhi ja selle Q või Q tegevusega, kes (Q) on antud asjas tunnistaja, kuid leitud on ainult Iljitšjova süüd. Kahjuks ei ole meil tead selle Q või Q ütlused, sest teda pole üldse üle kuulatud selles asjas. Maakohtuga saab nõustuda selles, et tööjaotus oligi selline, et Q tõstis aiast kastid välja ja Iljitsjova tassis neid autosse. Sama tegi ka Q ise. Iljitšjova ei käinud kuskil aiast sees või mingil võõral territooriumil. Seda on ka Iljitšjova algusest peale tunnistanud. Kuid Iljitšjova ei nõustu sellega, et see kastide tassimine paarikümne sekundi jooksul on kuritegelikul teel saadud vara omastamise ja hoidmise katse, samas kui autojuht, kelle pakiruumist leiti mitmeid kaste seda sama vara, ei ole süüdistuse kohaselt seda vara hoidnud ega katsetanud seda omastada. Et kui hoiad käes, siis on kuritegu ja kui hoiad autos, siis oled samas asjas tunnistaja. 4.2 Kohus on jätnud tähelepanuta, et Q tassis ka kaste ja need olidki need, mis autost leiti. Iljitšjova ütlused vastavad tõele ja kaitsja ei eksinud, kui väitis, Iljitšjova tassis autosse 2 kasti, sest kolmanda kasti peitis ta prügikasti taha kui nägi politseipatrulli lähenemas. Seega viis Iljitšjova autosse 2 kasti ja kolmanda kastiga jäi poolele teele. Absoluutselt ei saa nõustuda kohtu väitega, et Anna Iljitšjova soov oli omandada osa varastatud alkoholi (n-ö vaevatasuna saadav) ja see hiljem ära tarvitada. Selle kohta ei ole kuskil mitte ühtegi tõendit ega mitte kellegi ütlust. Vastab tõele, et kuna Iljitšjova oli sel päeval juba alkoholi tarbinud, siis pakkus Q talle tasuks abistamise eest pudeli viina joomiseks, kuid see ei olnud kokkulepe, et ta saab osa tassitavast kaubast endale. Iljitšjova arvas, et Q ostab talle viina abistamise eest, sest alguses polnud juttu, et tassida tuleb alkoholi kaste. Oli lihtsalt jutt kastidest või karpidest, mille tassimise eest lubati talle pudel viina. Alles tassima asudes sai Iljitšjova aru, et kastides on pudelid ja ilmselt alkohol. Seega ei vasta kohtu väide tõele, et Iljitšjova soov oli omandada osa varastatud alkoholi n-ö vaevatasuna. Seega ei ole millegagi tõendatud, et Iljitšjova soovis omandada osa varastatud alkoholi, pole millegagi tõendatud, et tal oli tahtlus just seda varastatud alkoholi vaevatasuna omandada ja seega ei ole täidetud süüteokatse koosseisu subjektiivne tunnus. 4.3 Oluline on Riigikohtu seisukoht lahendis nr 3-1-1-93-07, p 7.1, kuid Iljitšjova ei loonud ega ka soovinud luua Q poolt varastatud alkoholi suhtes omanikusarnast seisundit, ei soovinud seda vara omandada ega enda valdusesse võtta vaevatasuna ega vallata või hoida muul moel või muul ajal kui transpordiabi osutades aia äärest autoni. Seega ei ole Anna Iljitšjova talle etteheidetavat kuritegu toime pannud ning ta tuleb õigeks mõista. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 3
4. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Anna Iljitšjova õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos

§ 202lg 2 p 2-§ 25 lg 2 järgi.

5.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja Anna Iljitšjova õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuriteos. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele. 5.3 Kaitsja viitab õigesti kohtupraktikale, mille kohaselt kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil. Karistusseadustiku § 202 järgi on karistatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara enda valdusesse võtmine ja selle vara suhtes omanikusarnase seisundi loomine pahauskselt (vt nt RKKKo nr 3-1-1-93-07, p 7.1). 5.4 Maakohtuga tuleb nõustuda, et üheselt on leidnud tuvastamist, et süüdistatav Anna Iljitšjova viibis sündmuskohal ja tassis varastatud alkoholi kaste, olles eelnevalt teadlik, et Q oli päeval käinud XXX tn lao territooriumil, seina seal lahti võtnud, karbi välja tassinud ning piirdeaja juurde peitnud. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et seda kõike on süüdistatav kohtueelsel uurimisel tunnistanud, sh seda, et Q lubas karpide tassimise eest alkoholi. Maakohus on üheselt tuvastanud, millega kolleegium nõustub, et Anna Iljitšjova oli juba alustanud süüteo toimepanemist ehk alustanud alkoholikastide autosse tassimist, mis oleks tal võimaldanud mh temal omandada n-ö vaevatasuna saadava alkoholi. Seega varastatud alkohol oli Anna Iljitšjova faktilises valduses ja täielikult tema võimu all, mistõttu on õige maakohtu lõppjäreldus, et Anna Iljitšjova tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü tõendatud

§ 202lg 2 p 2-§ 25 lg 2 järgi, sest kuritegu jäi katse staadiumi.

5.5 Siinkohal väärib märkimist, et nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtumenetluses tunnistas süüdistatav maakohtu istungil ennast osaliselt süüdi temale esitatud süüdistuses ning kahetses tehtut. Enda ülekuulamist ei taotlenud ja üksikasjalikke ütlusi süüdistatav maakohtu istungil anda ei soovinud, vaid jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde (I kd, tl 115-121, 190194, II kd, tl 16 pöördel). Asjaolusid, miks süüdistatav maakohtu istungil viimases sõnas süüd täielikult eitas, apellatsioonis esitatud ei ole. Maakohus on põhjendatult lähtunud Anna Iljitšjova süüküsimuse otsustamisel temale inkrimineeritud kuriteos süüdistatava poolt nii kohtueelsel uurimisel kui maakohtu istungil vahetult tehtud süü osalisest tunnistamisest, kuna süü osaline omaksvõtt on kooskõlas ka kriminaalmenetluses kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega. 5.6 Kolleegium juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat kohtuotsust üksnes sellele, et süüdistatav end kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil osaliselt süüdi tunnistas. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu 4 kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtus avaldatud ja uuritud tõendite kogumile (II kd, tl 33-34). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonis ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta ning kohtukolleegiumil puudub alus apellatsioonis toodud paljasõnaliste väidete alusel ümber hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut ja teha nende põhjal süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. 5.7 Märkimist väärib seegi, et süüdistatav ei ole andnud ütlusi, et ta ei nõustu sellega, et kastide tassimine paarikümne sekundi jooksul on kuritegelikul teel saadud vara omastamine ja hoidmine. Selliseid ütlusi ei ole süüdistatav kohtueelsel uurimisel ega kohtus andnud, tegemist on pelgalt kaitsja seisukohaga, mis ei ole tõendiks KrMS § 63 lg 1 mõttes. Süüdistatav ei nõustunud sellega, et ta oleks sisenenud territooriumile või lattu, kuid sellist süüdistust ei ole Anna Iljitšjova esitatud. Seejuures ei ole süüdistatav andnud ütlusi, et ta arvas, et Q ostab talle viina abistamise eest ning mingit kokkulepet ei olnud, et ta saab osa tassitavast kaubast endale. Süüdistatav on selgitanud, et Miras lubas pudeli anda ning ta mõistis, et aitab varastatud asju piirdeaia juurest autoni tassida. Q on andnud ütlusi, et tegi ettepaneku Anna Iljitšjovale pudeli viina teenida, kuid ütlustest ei tulene seda, et lubatud viin ostetakse. Taaskord on tegemist kaitsja seisukohaga/oletusega, aga mitte süüdistatava ütlustega, seega puudub sel tõendi väärtus. Selline kaitsja seisukoht ei lükka ümber maakohtu järeldust, et süüdistatav nõustus kaste tassima tasu ehk alkoholi eest. 5.8 Ainetud on kaitsja seisukohad kuritegelikul teel saadud vara hoidmise osas, sest selles osas on maakohus kooskõlas kohtupraktika (vt nt RKKKo nr 3-1-1-93-07, p 8) lugenud hoidmise katse hõlmatuks omandamise katsega. 5.9 Juhul kui kaitsja leidis, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad lahendamaks Anna Iljitšjova süü küsimust ja kaitsja soovis tunnistaja C ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, oli nii süüdistataval kui ka kaitsja võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Kuna süüdistatav ja tema kaitsja tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi maakohtus kahtluse alla ei seadnud, kogutud tõenditele vastu ei vaielnud ja usaldusvääruse küsimust ei tõstatanud ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. 5.10 Kaitsja etteheide, et Cle ei ole süüdistust esitatud, kuigi loogiline on, et autojuht teadis väga hästi mis toimub ning nähes politseipatrulli hakkas kartma ja sõitis minema, aga peeti kinni, on käsiloleva kriminaalasja raames täiesti asjakohatu ning sellised kaitsja väited jäävad tagajärjetuks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohtupraktika kohaselt ei anna ükski seadus kriminaalasja lahendavale kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt kellegi vastu süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku kellegi vastu süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIÕK art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). 5 5.11 Asjaolu, et prokuratuur pole pidanud vajalikus kohtueelsel uurimisel koguda mingeid konkreetseid tõendeid, st kuulata üle Inga või Ingrid tunnistajana ei ole etteheidetav, sest kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Käsilolevas asjas on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud süüdistatava ja tunnistaja ütlustega ning muude kirjalike tõenditega. Kolleegiumil tuleb märkida, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, arvestades asjaolu, et süüdistus- ja kaitsefunktsioone täidavad eri menetlussubjektid. Seega soovides kellegi tunnistajana ülekuulamist pidanuks nii süüdistatav kui ka kaitsja taotlema kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Selliseid kaitsja väiteid peab kolleegium otsituks.
3. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud.

§ 202

lg 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

§ 202

lg 2 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on põhistanud, miks Anna Iljitšjovat pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Maakohus on Anna Iljitšjova karistanud

§ 202

lg 2 p 2 järgi vangistusega 2 kuud, mis jääb sanktsiooni miinimummääras ning seejärel vähendanud karistust 1/3 võrra. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat karistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kaitsja mingeid argumente liitkaristuse ega

§ 69

osas ei esita, kuid ka moodustatud liitkaristuse osas

§ 65

lg 2 alusel ja

§ 69kohaldamise osas kolleegium mingeid rikkumisi ei tuvastanud. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 25. augusti 2023.a otsuse Anna Iljitšjova suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6