Obsah (11)

§ 310§ 181§ 180§ 126§ 175§ 339§ 289§ 107§ 98§ 268§ 154

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.september 2023, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-2758 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Janika

§ 310

lg 2 alusel Y OÜ esitatud tsiviilhagi varalise kahju summas 41 624,57 eurot ja viiviste nõudes süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri Lati vastu läbi vaatamata jätmise osas. 1 3) Elmar Maasile ja Lauri Latile

§ 181

lg 1 alusel riigieelarve vahenditest nende poolt kriminaalmenetluses valitud kaitsjale kummalegi 37 557 eurot hüvitamise osas. 4) Kannatanu Y OÜ valitud esindaja tasud summas 73 248 eurot kannatanu enda kanda jätmise osas. 5)

§ 181lg 1 alusel finantsekspertiisikulu summas 6 000 eurot riigi kanda jätmise osas.

Teha tühistatud osas uus o t s u s millega: 1) Tunnistada Elmar Maas süüdi § 2172 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat. 2) KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta karistus täielikult täitmisele pööramata, kui Elmar Maas ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3) Tunnistada Lauri Latt süüdi § 2172 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat. 4) KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta karistus täielikult täitmisele pööramata, kui Lauri Latt ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 5) KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 29.septembrist 2023. 6) Rahuldada OÜ Y tsiviilhagi. ÄS § 187 lg 2, VÕS § 115 ja § 127 lg 4 alusel mõista Elmar Maasilt ja Lauri Latilt välja solidaarselt 41 624,57 (nelikümmend üks tuhat kuussada kakskümmend neli eurot ja 57 senti) eurot Y OÜ kasuks. 7) VÕS § 113 alusel mõista Elmar Maasilt ja Lauri Latilt Y OÜ kasuks solidaarselt välja 9114.64 (üheksa tuhat ükssada neliteist eurot ja 64 senti) eurot ajavahemiku eest 16.04.2021 kuni 29.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis ja alates 30.09.2023 kuni põhinõude 41624,57 euro tasumiseni tasumata summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses 2 sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui 41624,57 eurot. 8)

§ 180

lg 1 alusel jätta Elmar Maasi ja Lauri Lati lepingulise kaitsja poolt maakohtu menetluses osutatud õigusabiteenuse kulud Elmar Maasi ja Lauri Lati enda kanda. 9) Kannatanu OÜ Y menetluskulud maakohtus summas 21280 (kakskümmend üks tuhast kakssada kaheksakümmend) eurot mõista

§ 180

lg 1 ja § 182 alusel välja OÜ Y kasuks süüdistatavatelt – Elmar Maasilt 10640 (kümme tuhat kuussada nelikümmend) eurot ja Lauri Latilt 10640 (kümme tuhat kuussada nelikümmend) eurot. 10) Mõista Elmar Maasilt Eesti Vabariigi kasuks välja: sundraha 1087,50 ( üks tuhat kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend senti) eurot. - finantsekspertiisi kulu 3000 (kolm tuhat) eurot 11) Mõista Lauri Latilt Eesti Vabariigi kasuks välja - sundraha 1087,50 (üks tuhat kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend senti) eurot - finantsekspertiisi kulu 3000 (kolm tuhat) eurot - 12) Mõista Eesti Vabariigilt välja Elmar Maasi kasuks apellatsioonimenetluses kantud kulud summas 7278 (seitse tuhast kakssada seitsekümmend kaheksa ) eurot. 13) Mõista Eesti Vabariigilt välja Lauri Lati kasuks apellatsioonimenetluses kantud kuud summas 7278 (seitse tuhast kakssada seitsekümmend kaheksa ) eurot. 14) Mõista Eesti Vabariigilt välja (kannatanu)Y OÜ (Registrikood: XXXXXXXX) kasuks apellatsioonimenetluses kantud kulud 5470 (viis tuhat nelisada seitsekümmend) eurot. 15) Muus osas e asitõendite osas, jätta maakohtu otsus muutmata. 16) Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Kannatanu apellatsioon rahuldada. ) Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada 3 kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatavad võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 23.märtsi 2023 otsusega mõisteti Elmar Maas ja Lauri Latt neile KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

§ 310

lg 2 alusel jäeti Y OÜ esitatud tsiviilhagi varalise kahju summas 41 624,57 eurot ja viiviste nõudes süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri Latti vastu läbi vaatamata. Eesti Vabariigilt mõisteti välja nii Elmeri Maasi kui ka Lauri Lati kasuks õigusabikulude katteks välja 37 557 eurot. Kannatanu Y OÜ valitud esindaja tasud summas 73 248 eurot jätta tema enda kanda.

§ 181

lg 1 alusel jäeti Eesti Vabariigi kanda finantsekspertiisikulu summas 6 000 eurot. Asitõendid- CD-plaadid ja mälupulgad jäeti kohtuotsuse jõustumisel

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Elmer Maasile ja Lauri Latile oli esitatud süüdistus Kar

S § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o. seadusest tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumises, millega tekitati suur varaline kahju. Elmer Maasi ja Lauri Latti süüdistatakse selles, et nemad ühiselt ja kooskõlastatult panid alates 2018.a algusest kuni 02.07.2018 toime usalduse murdmise Y OÜ (reg k XXXXXXXX, asukoht XXX) suhtes. Süüdistuse sisu on lühidalt järgmine. Y OÜ tegevusalaks oli ja on lao ja jaotuslogistika. Lauri Latt oli Y OÜ juhatuse liige ajavahemikul 10.03.2011 kuni 02.07.2018 ja Elmer Maas 20.01.2011 kuni 02.07.

1. Y OÜ asutati 2011 alguses, mille asutajaks juriidilise isikuna oli W AS, keda esindas E.Maas. Initsiatiiv äriühingu asutamiseks oli E.Maasil koos JR, L. Lati, AN ja MSga. 55% osanikuks sai ettevõte J ja 45% osanikuks sai Ameerikas registreeritud T LLC. T LLC olid osanikud võrdsetes osades 1/5 Maas, Latt, R, S ja N. Y asutamise järgselt valiti juhatuse liikmeteks Lauri Latt ja Elmer Maas. AN ja MS on Y OÜ juhatuse liikmed alates 23.02.
2. Kõikides õigustoimingutes esindasid osaühingut vähemalt kaks juhatuse liiget alates 10.03.2011 kuni 23.02.2018 ja alates 23.02.2018 kolm juhatuse liiget ühiselt. Osanikud on Y AS, OÜ T, OÜ J. Elmer 4 Maasile ja Lauri Latile tähendas AN ja MS teade, et nad tahavad ise hakata kaasa lööma ettevõtte tegevuses ja tulevad juhatusse eelkõige usaldamatuse avaldamist senisele juhatusele e otseses mõttes võeti ära esindusõigus L.Latilt ja E.Maasil, kehtestati kolme allkirja õigus nelja juhatuse liikmega ehk siis ilma AN-ta ja MS-ta ei saanud nad teha enam mitte midagi, mis puudutab juhatuse pädevust. Nendele sündmustele eelnes JR lahkumine ja tema osaluse väljaostmine. Erimeelsused on küsimuses, kelle poolt tuli initsiatiiv JR lahkumiseks. Kas initsiatiiv tuli E.Maasilt ja L.Latilt ning see idee oli ajendatud juba soovist rahastada konkureeriva ettevõtte äritegevuse alustamist ning seda JR-le osalustasuna väljamakstud rahadega või tuli see mõte MS-lt ja AN-lt, kes olid otsustanud juhatusse astuda ja olla seega nö igapäeva tööga enam kursis. Süüdistuses on initsiatiiv omistatud süüdistatavatele. Pärast seda, kui JR oli lahkudes saanud kätte nö enda väljaostu summad, on tema osa võõrandamisest saadud vahendid edasi kantud lõpptulemusena N OÜ-le e JR osade müügist saadud 254 000 eurot oli mõeldud N OÜ äritegevuse alustamiseks. Konkureeriva ettevõtte rahastamisest ja rahastamise korraldamisest jätsid Lauri Latt ja Elmer Maas Y OÜ teised juhatuse liikmed (AN ja MS) ja osanikud (T OÜ ja J OÜ) teavitamata. Nii E. Maas kui L. Latt olid kaasatud N OÜ-le äripinna otsimisse, mis päädis 19.02.2018 EV poolt üürilepingu sõlmimisega objektil XXX. E. Maas kandis kulutusi seoses N OÜ kontori sisustamisega ja N OÜ kontori sisustamisse oli kaasatud ka süüdistatav L. Latt. N OÜ-le telliti kontoritarbeid, mille eest tasuti Y OÜ rahaliste vahenditega. Kontoritarbeid palus tellida süüdistatav E. Maas Y OÜ töötajal KM-l. Lauri Latt ja Elmer Maas kavandasid töötajate ühise lahkumise Y OÜ-st. Nende poolt kavandatu kohaselt esitasid 2018.a mais Y OÜ 16 töötajat sisuliselt üheaegselt esitatud lahkumisavaldused. Lauri Latt ja Elmer jätsid Y OÜ teised juhatuse liikmed ja osanikud sellest teavitamata, mis oleks võimaldanud Y OÜ-l end selleks olukorraks ette valmistada. Töötajate lahkumisest said Y teised juhatuse liikmed (MS ja AN) ja osanikud (T OÜ ja J OÜ) teada 01.07.2018, kui töötajad olid juba lahkunud. Sellest tulenevalt seiskus ka Y OÜ tegevus 2018.a juulikuus. Y OÜ juhatuse liige Lauri Latt, teades, et enamus töötajatest on teinud töölt lahkumise avaldused ja lahkuvad ettevõttest sama-aegselt konkureerivasse ettevõttesse N OÜ
3. juuliks
4. a, on 04.06.2018 ja 05.06.2018 andnud Y OÜ raamatupidajale korralduse maksta
5. a maikuu eest boonust ehk lisatasu lahkuvatele Y OÜ töötajatele. Elmer Maasi ja Lauri Lati teadmisel lahkusid Y OÜ töötajad 2018 juuni lõpus Y OÜ–st koos nende valduses olnud Y OÜ sülearvutitega ja alustasid tööd N OÜ-s. Y OÜ-le tagastati juuli alguses andmetest tühjendatud andmekandjad. Kuna Y töötajad läksid üle tööle konkureerivasse uude ettevõttesse OÜ N, siis tekitas antud olukord Y OÜ–le probleeme töövoo taastamisel, samuti võimaldas Y OÜ–st N OÜ-sse tööle asunud isikutel kasutada Y OÜ arvutites olevaid andmeid kuni MarkusXsped kontode sulgemiseni N OÜ huvides ja olla N OÜ-l klientide jaoks võrreldes Y OÜ-ga võimekam. Y OÜ töötajad lahkusid 2018 juuni lõpus Y OÜ–st koos neile Y OÜ-st tööalaseks suhtlemiseks eraldatud telefoninumbritega ja alustasid tööd N OÜ-s. Töötajad jätsid Y 5 OÜ–st lahkudes telefoninumbrid samaks, mis võimaldas neil Y OÜ klientidega suhelda edasi asudes tööle konkureerivasse ettevõttesse N OÜ. Sellega jäeti Y OÜ klientidele arusaam, et N OÜ jätkab Y OÜ tegevust, mitte ei ole tegemist turul uue ettevõttega. Y OÜ–st N OÜ-sse tööle asunud isikud edastasid Y OÜ klientidele eksitavat informatsiooni eesmärgiga Y OÜ kliendibaas viia üle N OÜ-sse pidades enne lahkumist Y OÜ–st ja vahetult peale N OÜ-sse suundumist vastavasisulist kirjavahetus Y OÜ klientidega. Süüdistuse kohaselt tekitasid süüdistatavad oma ühise ja kooskõlastatud tegevusega, millisteks on eelnevalt loetletud käitumisaktid kogumis ja mis oma olemuselt kujutavad endast konkreetses olukorras süüdistatavate poolt lojaalsuskohustuse rikkumist, Q OÜ-le kahju, mis seisneb järgnevas. Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuste tõttu õnnestus N OÜ-l ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle võtta klientide tellimusi summas 5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a oli Y OÜ saamata jäänud rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ klientide tellimustelt vastavalt 212 943 eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus Y OÜ-le varalise kahju vähemalt summas 40 000 eurot. Lisaks põhjustas Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevus Y OÜ-le varalise kahju summas 3 084,46 eurot (punktis 3 kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille omandas N OÜ) ning summas 41 624,17 eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide vastane lisatasude maksmine), seega kokku 44 708,63 eurot. Süüdistuses on ka blanketsele süüdistusele kohustusliku osana ära näidatud need seadusesätted, mis kohustasid Lauri Latti ja Elmer Maasi juhatuse liikmetena normipäraselt käituma. Nimelt, olles süüdistuses näidatud ajavahemikul äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindava ja juhtiva organi liikmed, pidid nad ÄS § 187 lg 1 kohaselt täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ja võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 620 kohaselt tegutsema lojaalselt ja vajaliku hoolsusega käsundiandjale, so Y OÜ-le. Samuti tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-st 35 pidid nad juriidilise isiku juhtorgani liikmetena oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule, so Y OÜ-le, lojaalsed (hoolsus- ja lojaalsuskohustused). Samuti pidid Lauri Latt ja Elmer Maas tulenevalt VÕS § 624 lgst 1 teatama käsundiandjale, so Y OÜ-le, kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma (teavitamiskohus). MAAKOHTU OTSUS Maakohus mõistis süüdistatavad õigeks neile esitatud süüdistuses. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et kuivõrd antud (KarS § 217-2) kuriteokoosseis eeldab ühe objektiivse tunnusena suurt varalist kahju, ei ole kohtu hinnangul vastav eeldus täidetud. Kohtu hinnangul on tuvastatud E. Maasi poolt kontoritarvete tellimisega tekitatud kahju summas 3084,56 eurot, mis on tänaseks päevaks tasutud. Muudes etteheidetes süüdistatavatele, mille puhul kohus leidis, et süüdistatavate käitumine on küll hinnatav juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud kinnitust, et Y OÜ- oleks tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot. 6 Kohtukolleegium käsitleb maakohtu konkreetseid seisukohti/järeldusi oma otsuse põhjendavas osas koos apellatsiooniväidetega ja nende vastu esitatud seisukohtadega. Et mitte kohtuotsuses mitu korda korrata maakohtu põhilisi seisukohti, ei pea kohtukolleegium vajalikuks siinkohal maakohtu otsust pikemalt käsitleda. APELLATSIOONID Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid riigiprokurör Maria Entsik ja kannatanu esindaja adv. H.Indela. Mõlemad apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavate õigeksmüistmise osas, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas, menetluskulude osas. Apellandid taotlevad, et ringkonnakohus tunnistaks uue otsusega süüdistatavad Elmer Maasi ja Lauri Lati neile esitatud süüdistuses süüdi ja karistaks neid. Prokurör taotleb süüdistatavate karistamist 3 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga ja kahju heastamise kohustuse määramisega, kanatanu esindaja taotleb õiglast karistust. Muus osas taotlused kattuvad: rahuldada kannatanu Y OÜ esitatud tsiviilhagi varalise kahju summas 41 624,57 eurot ja viiviste nõudes süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri Lati vastu.

§ 180

lg 1 ning

§ 175

lg 1 p 1, 3, 9 alusel jätta Elmer Maari ja Lauri Lati valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, kannatanu valitud esindajale makstud tasu, finantsekspertiisikulu ning sundraha tervikuna süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri Lati kanda. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata refereerima mõlema apellandi apellatsiooni, sest sisuliselt on tegemist ühesuguste taotlustega ja ka kannatanu apellatsiooni sisu on kattuv prokuröri apellatsiooniga, kuid kuna kannatanu apellatsioon on kohtu jaoks ebamõistlikult ja kunstlikult venitatud, siis selle sellest asjakohaste seisukohtade välja otsimine ja nende refereerimine oleks sisult ka prokuröri apellatsiooni kordamine. Kohtukolleegium refereerib oma otsuses prokuröri apellatsiooni ja arvestab, et kannatanu seisukohad kattuvad prokuröri omadega. Prokuratuuri hinnangul on kohtuotsuse põhjendused ebapiisavad

§ 339

lg 2 tähenduses (viited Riigikohtu lahenditele 3-1-1-14-14, p 699; 1-20-3107/60, p 14). Kohus hindas tõendeid valikuliselt, eelistades süüdistatava ütlusi ja jättes tõendikogumist tõendeid välja. Selle tulemusena jättis kohus ekslikult kohaldamata KarS § 2172 lg 1 ja kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Lisaks kohaldas kohus materiaalõigust ebaõigesti, kui omistas kahju tekkimise põhjuslikke seoseid osategudele eraldi, mitte tervikteole ja süüdistatavate lojaalsus- ja hoolsuskohustust hinnates ainult kahe esimese osateo, mitte tervikteoga seoses. Prokuratuur palub ringkonnakohtul tutvuda maakohtus uuritud tõendite, istungiprotokollide ja süüdistuskõnega, arvestada ka tõenditega, mida maakohus tõendikogumist välja jättis; kõrvutada E. Maasi ütlusi ja süüdistatavate kaitseversiooni teiste kriminaalmenetluses uuritud tõenditega ja jõuda järeldusele, et E. Maasi ütlusi ei saa kui usaldusväärseid otsuse tegemisel aluseks võtta ning lõppastmes Kohus jättis alusetult kogumist välja järgmised tõendid: audiitorbüroo G OÜ hindamisraporti (tõend 72); UV e-kirjaga edastatud arvamused Y OÜ tekitatud kahju osas ning 10.10.2018 ja 30.10.2018 arvamused N OÜ omakapitali väärtuste kohta (tõendid 1257 127), ekspert AJ ja menetleja BB vaheline e-kirjavahetus 29.07.-25.08.2020 (tõend 139) ning 02.10.2018 Y OÜ e-kiri ja sellega edastatud N tellitud asjatundja arvamus N OÜ äritegevuse väärtuse kohta (tõend 34). Põhjuseks tõi kohus, et tegemist on lubamatute tõenditega, kuna tegemist ei ole ekspertiisiaktiga või asjatundja ütlusega ning tõendiks on asjatundja ütlus, mitte kirjalik arvamus/hinnang vms. Samuti kirjutas kohus, et eelnevast johtuvalt ei arvesta kohus ka tunnistajate, asjatundja ja eksperdi kohtus antud ütlusi, mis puudutavad G OÜ hindamisraportit. Prokurör selgitab, et paralleelselt käib tsiviilkohtumenetlus, kus vaieldakse kahju suuruse üle, ja mille puhul on Y esitanud GT hindamisraporti. Selle kohaselt on kahju suuruseks 6 503 000 eurot. Kostjad esitasid tõendina UV arvamused N OÜ omakapitali väärtuse kohta, mis jäävad vahemikku 2,5-5,3 miljonit eurot. Tsiviilkohtumenetluses on need lubatavad tõendid kahju tõendamiseks. Need on dokumentaalsed tõendid, lubatavad ka kriminaalmenetluses ja need näitavad, et hagi osas käib vaidlus mitme miljoni euro ulatuses on kahju tekkinud. Kohtupraktikas aktsepteeritakse auditeid, raporteid, inventuuriakte, maksuotsused jm dokumentaalseid tõendeid. Kohus jättis ekslikult arvestamata ka tunnistajate, asjatundja ja eksperdi kohtus antud ütlusi, mis puudutavad G OÜ hindamisraportit. Tunnistaja ütlus on iseseisev tõend ning kriminaalmenetluse seadustik lubab tunnistajat küsitleda ka selliste dokumentide kohta, mis iseseisvalt tõendina ei pruugi olla lubatavad. Kohus jättis välja ka UV

1. oktoobri 2018 e-kirja, milles ta on avaldanud kahju suuruseks vähemalt 3,8 miljonit eurot. Kohtupraktikas käsitletakse e-kirja dokumentaalse tõendina. Kirja tähtsus on selles, et kaitsja välja kutsutud asjatundja on kinnitanud, et peab esmase hinnangu põhjal kahjuks 3,8 miljonit eurot. Tegemist on asjakohase tõendiga, mis võimaldab kahju suurust tuvastada. Kohus jättis tõendite kogumist välja ka A käitise müügilepingu 13.05.2019 (tõend 128) ja tõendid, millest nähtuvad ST ja H OY esindaja kirjavahetus ning OH poolt edastatud arved ja e-kirjavahetuse (tõend 129) põhjusel, et kohtule jääb selgusetuks, mida nimetatud tõendiga soovitakse tõendada ning kuidas see on kuriteo koosseisu tõendamise kontekstis asjakohane. Samuti tegi kohus sellega seonduvalt etteheiteid süüdistusakti puudulikkusele. A OÜ majandusaasta aruanne ja käitise müügileping kinnitavad koos tunnistajate JJ, SR, AN ütlustega, et
2. mail 2019 müüs eelmärgitud äriühing tervikliku veokorralduse majandusüksuse käitisena F OÜ-le 475 000 euroga. Käitis sisaldas toimivat ettevõtet seistme töötaja ja äriteabega, mille hulgas oli omakorda töötajate tööalane elektronpostkastide sisu. Kõrvutades Y mahte F OÜ mahtudega, võttes andmed Y 01.07.2017-30.06.2018 majandusaasta aruandest (täiendav tõend) ja A OÜ 01.01.2018-31.12.2018 majandusaasta aruandest (täiendav tõend), nähtub, et Y bilansimaht on 3 korda suurem, müügikäive 5 korda suurem ja kasum 6 korda suurem ja seda suudetakse saavutada kolm korda väiksema töötajate arvuga, siis isegi, kui korrutada ostetud käitise müügihind (475 000 eurot) neljaga, annaks see indikatiivseks väärtuseks Y kohta ligi 2 miljonit eurot. Samuti tasub osundada sellele, et tunnistajate ütluste kohaselt osteti käitis selleks, et taastada W-s logistikaäri. Seega on ka nimetatud kulu selges põhjuslikus seoses süüdistatavate teoga. Kokkuvõtvalt tõendab tõend 128 (A OÜ majandusaasta aruanne perioodi kohta 01.01.2018-31.12.2018 ja käitise müügilepingu A OÜ ja F OÜ vahel) kuriteoga W-le tekkinud kahju ja selle suurusjärku. 8 Teiseks tõend 129: H OY-le väljastatud arved ning nende arvete väljastamist puudutav e-kirjavahetus. Nimetatud tõendid kinnitavad tunnistaja ST poolt antud ütlusi ja tõendavad asjaolu, et H OY AB oli Y klient ning tellis W-lt
3. aastal teenuseid suunal Läti, SIA C. Kuigi veokulud kandis W, esitas arved H OY-le kliendihaldur OH 31.05.2018 N OÜ nimelt. Oluline on fakt, et kuni 30.06.2018 oli OH Y töötaja ning N OÜ-l enne 01.07.2018 töötajaid ei olnud. Tõend on asjakohane, kuna kinnitab töötajate ebalojaalsust ja tegutsemist N OÜ nimel juba mais
4. a ning asjaolu, et kliente suunati ümber juba pikalt enne ettevõtte üleviimist. Samuti on tõend asjakohane hindamaks, et Y töötajate üleminek N OÜ-sse ja nende ebalojaalsus Y suhtes ei olnud juhuslik ja üksik, vaid see tegevus oli koordineeritud, juhitud ja pikalt planeeritud. Enamus kohtus uuritud tõenditest, nii isikulised kui dokumentaalsed, tõendavad kogumis, et Y kollektiivi juhtisid just E. Maas ja L. Latt. Lisaks palub prokurör arvestada sideettevõtjalt saadud andmete protokolli tõendina. Riigikohus on jaatanud nende andmete tõendikõlbulikkust ka teise astme kuritegude puhul, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse (1-16-6179). KarS § 2172 lg 1 näebki ette sellise karistuse. Lisaks tuleb sama Riigikohtu lahendi kohaselt arvestada kannatanute või avalikkuse huvi, mis on ka arutataval juhul olemas, arvestades ülisuures ulatuses hagi esitamist ja meediakajastusi. Samuti tuleb Riigikohtu praktika kohaselt arvestada, kas sama sisuga tõendit oleks võinud koguda muul viisil. Prokuratuuri antud lubades on küllaldaselt põhistatud, miks oli see vajalik ja vältimatu. Õige on lubades väljendatud arusaam, et käesolevas kriminaalmenetluses omab olulist tähtsust, milline oli L. Lati ja E. Maasi roll N OÜ-s võrreldes ametliku juhatuse liikme EV-ga ning selle kohta on võimalik informatsiooni saada nende tööaja asukoha tagantjärgi vaatlemises. Veel tuleb arvestada tõendusteabe tähtsust asjas. Prokuratuur on veendumusel, et kohtul tuleks tõend vastu võtta ka sellele aspektile hinnangut andes, kuna ühest küljest on prokuratuur esitanud palju erinevaid tõendeid, mis osutavad sellele, et E. Maas ja L. Latt asusid ettevõtte ülevõtmist N-sse kavandama ja koordineerima juba
5. a algusest, mistõttu ei ole riive suur, kuid samas on nende pidev N kontori asukohas viibimine ja EV mitteviibimine selline tõend, mida ütlustega või teiste tõenditega antud kriminaalasjas tõendada ei saa. Riigikohus on ka välja toonud, et mida täpsemaid järeldusi isiku eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb sekkumist pidada. Antud asjas ei välista ka see kaalutluskoht tõendi vastuvõtmist, kuna tõend omab tähtsust eelkõige tööaja asukoha viibimise seisukohalt ning ulatuslikku eraelu riivet E. Maasi ja L. Lati suhtes toime pandud ei ole. Andmeid on kogutud ja esitatud üksnes selleks, et näidata nende viibimiskoht kontoris. Küll aga võimaldab see kohtul kõrvutada ja anda väga objektiivne hinnang E. Maasi ütluste tõepärasust kaaludes. Sideettevõtjatelt saadud andmete protokolli tõenduslik tähtsus seisneb eelkõige just viimati nimetatus: E. Maasi ütlused seisnevad kokkuvõtvalt selles, et N OÜ oli EV ettevõte, E. Maas tuli üksnes paaril korral
6. a alguses Väänale kui sõbrale vastu N OÜ-d puudutavates küsimusest, kuid otsuse W-st lahkuda tegi ta aprilli lõpus või mai alguses
7. Sideettevõtjatelt saadud andmete protokoll näitab üheselt, et EV viibis ajavahemikul 01.01.2018-06.07.2018 valdavalt Tartus. N OÜ-le
8. a veebruaris renditud pindu katvate mobiili tugijaamade alas ei ole ta kordagi viibinud enne
9. a
10. juulit. Küll aga on sealses tugijaamade alas viibinud korduvalt E. Maas ja L. Latt. Kõrvutades seda tõendit N OÜ üüripindade leidmist 9 puudutavate tõenditega (tõendid 98 ja 99 ning tunnistaja AO-le ütlused), nähtub, et üüripindasid N OÜ-le otsisid faktiliselt
11. a veebruaris Y juhatuse liikmetena E. Maas ja L. Latt ning EV-le saadeti üürileping L. Lati poolt sõnadega: „Ole hea, pane allkiri alla!“. Seega nähtub, et need tõendid langevad sideettevõtjatelt saadud andmete protokolliga kokku, tõendades süüdistusversiooni, et N OÜ kui konkureeriva ettevõtte käivitamisfaasis olid vedavaks jõuks E. Maas ja L. Latt, mitte EV. Järgnevalt selgitab apellant, et prokuratuur ei ole palunud jätta E. Maasi ütluseid ebausaldusväärsena kõrvale

§ 289lg 1 alusel.

Prokuratuur on palunud kõrvutada E. Maasi ütluseid muude tõenditega ja jõuda nii järeldusele, et E. Maas ei ole rääkinud tõtt. Kohus eiras tõendeid, mis kinnitavad, et E. Maas ja L. Latt, korraldades N OÜ tegevuse käivitamist, soovisid varjata oma seotust N OÜ-ga ning tegid ettevalmistusi, et püüda enda vastutust vähendada. Tegemist on tõenditega, mis otseselt tõendavad süüdistatavate kavatsust kuritegu toime panna. Sellisteks tõenditeks on mh E. Maasi 15.02.2018 e-kiri AO-le (tõend 99), milles E. Maas palus AO-l oma algselt kasutatud meiliaadress domeeniga @W.ee kustutada ja edaspidi suhelda aadressil domeeniga @maas.ee. Samuti kirjavahetus JR ja E. Maasi vahel 05.04.2018, kus E. Maas palus JR-l kontaktmeil (J..R@W.ee) ära vahetada, muidu võib mõni kiri sattuda valedesse kätesse (tõend 58). Samuti N OÜ rahastamise fakt läbi N OÜ, millel prokuratuur peatub pikemalt edaspidi. L. Lati juhatuse liikme lepingu muutmine ilma MS ja AN allkirjadeta, millega vähendati L. Lati konkurentsikeeldu 18 kuult kolmele ja leping lõpetati (tõend 48). E. Maasi ütluste tõele vastavuse korral puudunuks sellisel toimingul igasugune mõte. Arusaadavat selgitust ei suutnud sellele pakkuda ka süüdistatav. Samuti on kohus jätnud hinnangu andmata tõenditele, millest nähtub, et OH esitas juba aprillis 2018 N OÜ nimelt arveid O kontsernile ja juunis 2018 H OY-le, so ajal, kui ta oli Y töötaja. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut tõendile, millest nähtub, et Y raamatupidaja KK oli konkureeriva ettevõtte N OÜ arveldusarve juures volitatud kasutaja alates 31.05.2018 ning omas kontol ka allkirjaõigust alates 05.06.

1. Kohus ei ole hinnangut andnud ka tõendile, et E. Maasil oli meiliaadress domeenilõpuga @NNN.com olemas hiljemalt 09.03.2018, mil ta sellelt aadressilt saatis ekirja O OY töötajale PL-le. Samal ajal juhib prokuratuur tähelepanu, et nii KK kui OH olid kuni
2. juunini Y töötajad ja E. Maas selle ühingu juhatuse liige. N-l ei olnud kuni 01.07.2028 ühtegi töötajat. Need nimetatud tõendid kogumis teiste kohtus uuritud tõenditega osundavad selgelt, et E. Maas ja L. Latt ei läinud teistega rääkimata eraldiseisvalt N OÜ-sse tööle, millist versiooni oma ütlustega pakkus E. Maas, vaid tegemist oli varakult kavandatud üleminekuga, milles olid vähemalt osa töötajaid kaasatud juba tunduvalt varasemas etapis, kui esitati ametlikud lahkumisavaldused. Kokkuvõttes kinnitavad ka need tõendid pikalt ette planeeritud varjatud tegevust ning E. Maasi ütluste ebausaldusväärsust. Järgnevalt selgitab apellant usalduse kuritarvitamise osategude kohta, täpsemalt N OÜ äritegevuse alguse rahastamist. Kohus ei ole E. Maasi ütlusi teiste tõenditega kõrvutanud ja analüüsinud, leppides E. Maasi selgitusega. Kohus on selle osateo puhul prokuratuuri arvates tõendeid hinnanud vastuoluliselt ja on analüüsinud tõendeid poolikult. Kohus on kirjeldanud tõendeid, mis seonduvad JR osaluse välja ostmisega. Prokuratuuri hinnangul nähtub otsuse lk-l 26 käsitletud AN ja JR e-kirjadest, samuti E. Maasi 12.12.2017 e-kirjast MS-le, et E. Maas ja L. Latt olid vähemalt alates 12.12.2017 teadlikud, et R plaanitakse Y juhtimisest/osalusest kõrvale lükata. Kohus kirjutab 10 otsuses, et ta ei ole tuvastanud, et süüdistatavad oleksid initsieerinud JR lahkumist. See seisukoht ei ole tõendikogumiga kooskõlas. Fakt, et E. Maas ja L. Latt olid kaasatud arutellu JR lahkumise kohta W-st
3. a detsembris; fakt, et 23.01.2018 koheselt peale JR-le väljaostupakkumise tegemist edastati hinda puudutav kirjavahetus Maasile ja Latile (ja sellises sõnastuses ja toonis, mis annab selgelt aimu, et Maas ja Latt olid algusest peale väljaostupakkumise tegemisse kaasatud), näitavad, et E. Maasi ütlused selle kohta, et tema ja L. Latt said teada JR väljaostmisest JR käest peale 23.01.2018 toimunud kohtumist, mida R salvestas, on ilmsed valeütlused. E. Maas andis kohtus ütlusi, et JR lahkumine oli alguspunktiks, miks ta tahtis W-st lahkuda, kuna ei tundnud seal end enam väikeosanikuna turvaliselt. Ei ole eluliselt usutav, et kui E. Maas ja L. Latt oleksid tõepoolest JR lahkumisest teada saanud JR käest peale 23.01.2018 päeval toimunud kohtumist, mil süüdistatava sõnul mängis JR neile ette kohtumise salvestise, oleks MS, AN, L. Lati ja E. Maasi vaheline ekirjavahetus toimunud sellises toonis. Vastupidiselt oleks e-kirjavahetus sisaldanud pahameelt, vajadust selgituste järele, veenmist JR alles jätta või küsimusi iseenda positsiooni kohta. Kohus otsustas sisuliselt käsitleda ebausaldusväärsena MS ütlusi, kuna MS on kohtus andnud ütlusi, et süüdistatavatega
4. aasta alguses toimunud kohtumisel anti teada, et J-ga ei soovita jätkata, kuid 12.12.2017 e-kiri viitab asjaolule, et JR edasise saatuse osas äriühingu tegevuses on olnud juttu juba enne
5. a algust. Prokuratuur viitab apellatsioonis seejuures MS ütlustele kohtuistungi protokollis ja sellele, mida ta vastas prokuröri küsimusele, kelle initsiatiivil JR W-st lahkus. Samuti tsiteerib prokurör apellatsioonis tunnistaja S vastust samal istungipäeval kohtuistungi protokollist prokuröri küsimusele, kas neil oli Y väikeosanikega tüli. Kohtus üle kuulatud erinevate tunnistajate ja ka süüdistatava ütlustest tuli välja, et L. Lati poolt krediitkaardi võimalik kuritarvitamine tuli välja
6. a detsembris. Seega on ilmne, et MS ei ole andnud teadvalt valeütlusi, vaid ta on sidunud ajaliselt L. Lati krediitkaardi sündmusi ja E. Maasi ja L. Lati poolset ettepanekut JR-st vabanemiseks ning pakkunud selleks ajaks
7. a algust. Kuigi teised tõendid näitavad, et need sündmused toimusid
8. a detsembris, ei saa öelda, et MS on andnud valeütlusi, vaid tegemist on inimese mälu ebatäpsusega. Seda enam, et ajavahemik, millest me räägime, on mõõdetav nädalates ning MS andis kohtus ütlusi ligi neli aastat peale toimunud sündmusi. Kohus on lisaks E. Maasi ütlustele võtnud usaldusväärseks tõendiks salvestise, millelt nähtub, et MS on kohtumisel öelnud lause: „Kõige lihtsam oleks, kui kõik osanikud oleks sealt eemal ja paneks sinna konkursiga ühe korraliku juhi.“ Samamoodi nähtub aga salvestiselt, et MS kinnitab, et nad tõmbavad igalt poolt kokku ning nad ei näe, et oleks kolme inimest S-s vaja, võiks kaks inimest juhtida. MS andis kohtus ütlusi, et S-l ja Nl ei olnud plaani Maasist ja Latist W-s vabaneda. Seda kinnitavad ka tõendid, mis näitavad, et faktiliselt Maasist ja Latist ei vabanetud, pandi paika hoopis uus juhtimisja tasustamisstruktuur, millele viidatakse juba 12.12.2017 e-kirjas. Prokuratuuri hinnangul on kõnealune salvestis vaadeldav hoopis süüstava tõendina, kuna kinnitab, S ja N ütlusi, et Maas ja Latt palusid Ri vabastamise kohta nende osalusest mitte rääkida ja selle palve täitmist kinnitavad lisaks salvestisele ka 23.01.2018 hilisõhtul S, N, Maasi ja Lati vahel vahetatud e-kirjad (apellatsiooni p 23). Samuti kõneleb salvestise olemasolule ja sisu prokuratuurile sellest, et salvestatud vestluse toon ning salvestise tegemise fakt näitavad, et JRle ei tulnud 23.01.2018 vestluse sisu S ja N-ga tegelikult üllatusena. Kuna S ja N andsid kohtus ütlusi, et nad ei informeerinud JR kohtumise teemast ette, siis on see seletatav ainult faktiga, et JR teadis sellest L. Lati ja E. Maasi 11 vahendusel ning oli kohtumiseks valmistunud. Prokuratuuri häirib, et kohus on antud osateo puhul võtnud usaldusväärse tõendina arvesse süüdistatava E. Maasi ütlused, olles otsuses kirjeldanud ka ütlusi, mis ilmselgelt on vastuolulised, eluliselt ebausutavad ja ka vastuolus objektiivsete tõenditega. Nii näiteks jättis kohus tõendite kogumist sisuliselt kõrvale MS ja AN ütlused, millest selgub hoopis teine sündmuste kulg kui E. Maasi ütlustest. Nii näiteks aktsepteeris kohus E. Maasi ebaveenvat, paljasõnalist selgitust, et 12.12.2017 e-kiri ei ole seotud Ri lahkumisega, aga ta ei oska kommenteerida, millega need kirjad on seotud ning mis skeemi silmas peeti. Nii näiteks aktsepteeris kohus süüdistatava selgitust, et ta ei tea midagi N OÜ rahastamisest, kuigi kohus ise kirjeldas tõendeid otsuses, mis on selle väitega teravas vastuolus. Samuti jättis kohus täielikult tähelepanu pööramata E. Maasi faktilistele valeütlustele N OÜ pangakonto kasutamise kohta ajal, mil E. Maas oli veel Y juhatuse liige. Järgnevalt tsiteerib prokurör E. Maasi vastuseid prokuröri küsimustele, mille kohaselt kokkuvõtlikult E. Maas ühtegi ülekannet eelnimetatud kontolt teinud ei ole ja pole seda kontot kunagi kasutanud. Kuigi süüdistatav korduvalt kinnitas, et ta pole kunagi talle antud pangakonto käsutamise õigust kasutanud, ilmneb täiendava tõendina uuritud panga vastusest, et ülekandeid enne
9. a juulit tegid üksnes Maas ja Latt. EV esimene ülekanne pärineb alles
10. a juulikuust. See fakt on omakorda kooskõlas sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, mis näitab samuti, et N OÜ kontoris enne
11. a juulit viibisid Maas ja Latt, aga mitte EV. Seega palub prokuratuur ringkonnakohtul kaaluda uuritud tõendeid, võttes arvesse, et tegelikult olid Maas ja Latt üleni kaasatud R-st vabanemise plaani alates detsembrist 2017; et N OÜ alustava ettevõttena vajas algkapitali; et R-le makstud raha kasutati N OÜ stardikapitaliks; et R liitus samuti N OÜ-ga. Samuti võtta arvesse, et Ri W-st väljaostutasu kanti N OÜ-sse varjatult, läbi majandustegevuseta äriühingu (N OÜ), millise vajaduse kohta ei suutnud ka süüdistatav pakkuda ainsatki mõistlikku seletust. Lisaks võtta arvesse ka seda, et S ja N ütluste kohaselt palusid E. Maas ja L. Latt JR-le nende initsiatiivist ja kaasatusest mitte rääkida, mida nad järgisid, ning neil endil ei olnud tajutud vajadust JR-st vabaneda. Eelnev näitab selgelt, et E. Maas ja L. Latt olid need, kes panid käima sündmuste ahela ja korraldasid 254 000 euro jõudmise N OÜ kontole algkapitaliks. Kohtuotsus sisaldab ka etteheidet süüdistusele. Kohus leiab, et süüdistuses pole konkretiseeritud ega esitatud täielikke tõendeid, kes tegi ülekandeid 254 000 euro kandmisel L OÜ-lt N OÜ vahendusel N OÜ-le. Arvesse võttes, et tegemist on grupis toime pandud teo süüdistusega ning vaidlusalustel äriühingutel olid pangas allkirjaõigused erinevatel kuriteoga seotud isikutel, on prokuratuuri arvates süüdistuse etteheide õigustatult suunatud N OÜ algakapitali rahastamise organiseerimisele. Kes konkreetselt üksikuid ülekandeid teostas, on prokuratuuri hinnangul siinkohal teisejärguline. Sealjuures on kohus ka otsuses (lk 32) osundanud tõenditele, et mitmed süüdistuses toodud ülekanded on teostatud L. Lati ja E. Maasi poolt. Prokuratuur on arvamusel, et ei süüdistuse sõnastus ega uuritud tõendid ei ole taksituseks jõudmaks järeldusele, et E. Maas ja L. Latt on süüdi ühiselt toime pandud konkureeriva ettevõtte rahastamises. Järgnevalt selgitab prokurör N OÜ äripinna otsimisega seotud osateo kohta. Prokuratuur ei nõustu kohtu järeldusega, et selle osateo puhul on ebausaldusväärsed üksnes E. Maasi ütlused selle kohta, et L. Latt ei käinud kaasas üüripinda vaatamas ja et L. Latt ei olnud sellesse teemasse pühendatud. Kohus on jätnud andmata hinnangu, 12 millega seletada sellist valeütluste andmist ja miks sel juhul saab ülejäänuid ütlusi tõestena arvestada. Seda enam, et kohus on otsuse lk-l 34 refereerinud E. Maasi ütlusi, mida apellatsioonis on järgnevalt tsiteeritud. Need E. Maasi ütlused on prokuratuuri hinnangul paljasõnalised ja eluliselt ebausutavad, et on võimatu mõista, miks neid peaks tõendina arvestama. Just sel viisil süüdistatava ütlusi hakkides ja erinevate osategude juures eraldiseisvana arvestades, jõudis maakohus õigeksmõistva järelduseni. Tegelikkuses tuleks antud kohtuasja puhul võrrelda süüdistuspoole nägemust teo tervikpildist kaitsepoole tervikpildiga ning uurida ja võrrelda tõendeid nende kahe erineva „loo“ taustal. N OÜ kontoritarvete tellimise osateo puhul nõustus kohus prokuröri hinnanguga tõenditele. Küll aga tegi kohus etteheiteid süüdistusele L. Latti osas. Apellant selgitab, et käsitles seda osategu ühe osana E. Maasile ja L. Latile etteheidetud usalduse kuritarvitamise süüdistusest. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et konkureeriva ettevõtte loomist plaanisid ja korraldasid ning viisid ellu L. Latt ja E. Maas ühiselt, seda kõikide osategude juures kirjeldatud tegudes. Kuna kontoritarbeid telliti kõikidele N OÜ-s ületulevatele töötajatele ning on tõendatud, et N üüripindu otsisid E. Maas ja L. Latt ühiselt ning ka ettevõtte käivitamise rahastust organiseerisid nad ühiselt, on prokuratuur seisukohal, et elulise usutavuse modus operandi printsiibi alusel on ka nimetatud osategu omistatav L. Latile kui kuriteo kaastäideviijale. Kohus, mõistes E. Maasi õigeks usalduse kuritarvitamises, kuid jõudes otsusele, et E. Maas rikkus Y OÜ juhatuse liikmena 2018 mais kontoritarvete organiseerimisel konkureerivale ettevõttele ja kontoritarvete tasumisel Y OÜ rahaliste vahenditega juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, oleks pidanud kaaluma tema süüdimõistmist antud episoodi puhul KarS § 201 lg 1 alusel omastamises. Y töötajate äriühingust lahkumise osateo puhul selgitab apellant, et kohtu veendumuse kujunemine on raskesti jälgitav. Kohus pole selles osas tõendeid sisuliselt hinnanud, vaid on tuginenud peamiselt süüdistatava ütlustele. Kohus on otsuse vastavas punktis (p 8) põhjalikult kirjeldanud kohtus uuritud tõendeid. Ka selle osateo puhul on ilmne, et aset leidnud sündmusi kirjeldavad ühelt poolt kannatanu Y suurosanikud S ja N ning teiselt poolt süüdistatav E. Maas oluliselt erinevalt. Prokuratuurile üllatuslikult on maakohus jõudnud järeldusele (p 8.18), et ebausaldusväärseks tuleb pidada S ja N ütlusi, usaldusväärseteks aga süüdistatava E. Maasi ütlusi. Prokuratuur palub ringkonnakohtul teha tõendi usaldusväärsuse küsimuses risti vastupidine otsus ja põhjendab seda järgnevalt. E. Maasi ütlustena esitatud kaitseversioon on vasturääkivusi täis, eluliselt ebausutav ja seda ei kinnita teised uuritud tõendid. Prokuratuuri silmis seisneb ehk kõige suurem eluline ebausutavus selles, mis puudutab E. Maasi ütlusi, et ta ei mäleta viimast tööpäeva Ws. Puudub vaidlus, et Y meeskond oli toimiv ja äärmiselt kokkuhoidev, ja, et E. Maas ja L. Latt olid head juhid W-le ja töötajate poolt armastatud. Eluliselt ei ole võimalik, et sellises emotsionaalses olukorras, nagu toimus ühine lahkumine päeva pealt kogu kollektiiviga, ei mäleta E. Maas, kuidas tema viimane päev välja nägi või oli ta üldse Eestis või hoopis välismaal. Samamoodi on eluliselt ebausutav, et E. Maas ei teadnud midagi töötajate poolt arvutite kaasavõtmisest, nende andmetest tühjendamisest ja tagastamisest W-le. Hinnates tõendeid kogumis, on selge, et kogu lahkumisprotseduur oli organiseeritud. Üle 20 töötaja lahkumise asjaolud olid ühesugused: kõik lahkusid arvutitega, kõigi arvutid tehti tühjaks, kõik lahkusid samal päeval, mitte ühegi töötaja töölepingu lõpetamise avaldus ei jõudnud MS-ni ega AN-ni, mitte ühegi töötaja asemel ei asutud otsima uut töötajat, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus, hoopis E. Maas ja L. 13 Latt edastasid klientidele kirju, et alates
12. juulist ei ole Y suuteline neid teenindama ning kindlustust ei ole mõtet pikendada. E. Maas andis ütlusi, et mõistab juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust selliselt, et tuleb tegutseda nii, et ettevõtte parimad huvid oleksid tagatud. Samamoodi vastas ta prokuröri küsimusele, miks kirjutas ta
13. juulil kõigile N töötajatele kirja, kus andis korralduse „minna käsijuhtimisele, et elimineerida kahjusid. Edasine suhtlus ainult N pealt või telefonitsi. Anname teada kui midagi muutub“, et põhjus oli selles, et olukord oli katastroofiline. Need tööd, mis olid pooleli, nende tööde osas tekkis risk, et mingid tööd ja infovahetus jääb pooleli. Kui nad oleks jäänud pooleli, siis see oleks võinud tähendada sadu tuhandeid eurosid kahju. Ometigi ei võtnud E. Maas Y juhatuse liikmena ette mitte midagi, et vältida W-le tekkinud miljonitesse eurodesse ulatuvat kahju, kui ta oli enda sõnul mai lõpus saanud teadlikuks, et peaaegu kõik Y töötajad lahkuvad ettevõttest
14. a juuni lõpus. Enda sõnul oli ainus, mida ta tegi, MS teavitamine. MS andis aga ütlusi, et sellist teavitamist ei olnud. Kaaludes, kumma isiku ütlused selle vastuolu puhul on usaldusväärsed, on ilmne, et selleks on MS, kelle ütlused langevad kokku teiste ülekuulatud tunnistajate ütluste ja kirjalike materjalidega ning on ka eluliselt usutavad. Samuti peab prokuratuur vastuoluliseks E. Maasi ütlusi, millal ja kuidas sai ta teada, et enamus Y töötajatest lahkuvad koos temaga ja alustavad järgmisel nädalal koos töötamist N-s. Nimelt püüdis E. Maas oma ütlustega jätta muljet, et tema väga ei teadnud üldse ja kontoris sellest palju ei räägitud, kes, miks ja millal lahkub ja kuhu läheb. Tema ja L. Latt võtsid W-st lahkumise ja N-sse minemise otsuse vastu eraldiseisvalt ja ta pigem ei olnud üllatunud, nähes kaks päeva hiljem peale W-st lahkumist endisi kolleege tööl N-s. Kohtuotsusest (lk 51, p 8.11) võib aru saada, et kohus on pidanud usaldusväärseks E. Maasi ütlusi, et ta pole mitte ühtegi Y töötajat palunud, suunanud, käskinud N-sse minema. Ometi on kohus eelnevalt kirjeldanud tunnistaja TT kohtus antud ütlusi, mille kohaselt 2018.a juuni viimasel nädalal helistas E. ja ütles, et hakkame töötama uuel aadressil ja ütles aadressiks XXX. Samuti on kohus otsuses kirjeldanud tunnistaja TT kohtuistungil usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud ütlusi: „mulle ootamatult teatas L. Latt, E. Maasi juuresolekul, et lüüakse Y lahku, kuna on omanikega tüli ja omanikud ei ole ettevõtte juhtimisstiiliga nõus. Initsiatiiv töökohavahetuseks tuli L. Lattilt”. Samuti on kohus otsuses kirjeldanud tunnistaja KM kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et isikuks, kes esmakordselt rääkis talle N-st, võis olla L. Latt. Lugedes tunnistajate TT ja KM ütlusi, tuleb neist selgelt välja soov kaitsta E. Maasi ja L. Latti. Nende ütlustes on hulgaliselt ebaveenvusi, elulist ebausutavust, vastates küsimustele, kelle poolt ja kuidas tuli ettepanek minna N OÜ-sse tööle, mis oli nende sisemine motivatsioon töökoha vahetamiseks ja kuidas ning kelle organiseerimisel toimus arvutite kaasavõtmine W-st töölt lahkumisel, andmetest tühjaks tegemine ja Wle tagastamine, samuti Y viimase tööpäeva kirjeldamisel. Prokuratuuri hinnangul on tunnistaja M ütluste hindamisel oluline arvestada, et ka tema vastu on samas sündmuses esitatud Y poolt 6 503 000 euro ulatuses tsiviilhagi, mis on tõendatud AN ütlustega. Äärmiselt kõnekas on asjaolu, et pärast TT ja KM kohtus ülekuulamist, loobus kaitsja kohtusse kutsumast pooli tunnistajaid, täpsemalt kõiki kaitseaktis loetletud tunnistajaid, kes olid lahkunud töötajad. See on arusaadav. Vaadates, kuidas KM ja TT proovisid teatud küsimustele vastates vastustest kõrvale hiilida või ei suutnud anda adekvaatseid ja eluliselt usutavaid selgitusi, on selge, et keegi ei soovi 14 vabatahtlikult kohtus valeütlusi anda, millele võib järgneda ka karistusõiguslik vastutus. Lisaks jõudis maakohus põhjendamatult järeldusele, et MS ja AN ütlused ei ole usaldusväärsed. Nimelt asus kohus otsuse p-s 8.18 seisukohale, et kohtu jaoks on usaldusväärne süüdistatava E. Maasi väide, et tema teavitas S enda lahkumisest, kuna seda tõendab E.Maasi e-kiri, milles süüdistatav enda väitel pakkus S-le võimalikke juhikandidaate Y jaoks. Vaadates asjassepuutuvaid tõendeid, nähtub, et E. Maas andis kohtus ütlusi, et tema ütles MS-le, et lahkub W-st mai lõpus, juuni alguses 2018 ning teiste töötajate lahkumisest teavitas ta MSt
15. juuni kohtumisel. Esmalt juhib prokuratuur ringkonnakohtu tähelepanu, et maakohus luges kokkuvõttes tõendatuks, et E. Maas ja L. Latt jätsid oma teavitamiskohustuse suurosanike ees töötajate lahkumisest täitamata. Seega on ühene, et E. Maasi ütlused selle kohta, et ta
16. juunil S töötajate lahkumisest teavitas, on vale. Kohus luges E. Maasi ütlused usaldusväärseks põhjendusega, et seda kinnitab asjaolu, et AN ütluste kohaselt peale S ja Maasi 14.06 kohtumist lepiti JR-ga 15.06 kohtumine kokku, et pakkuda talle Y juhi kohta. Samuti andis S ütlusi, et peale 14.06.2018 kohtumist hakkasid tema häirekellad lööma ja 21.06.2018 pakkusid nad RT-le Y juhi kohta. Nii S kui N andsid kohtus ütlusi, et esimene ebakõla (kui krediitkaardi kulude asjaolud välja arvata) tekkis nende ja väikeosanike vahel juuni alguses. Järgnevalt on apellatsioonis tsiteeritud MS vastavaid ütlusi kohtuistungi protokollist. Kõrvutades E. Maasi ja MS ütlusi, on prokuratuuri jaoks usaldusväärsed ja eluliselt usutavad MS ja AN ütlused, kes kohe, peale E. Maasiga 14.06 kohtumist, mil MS-l enda sõnul „häirekellad lööma hakkasid“, asusid otsima Wle uusi juhi kandidaate. Lisaks sellele, et maakohus ise faktiliselt tuvastas E. Maasi ütluste valelikkuse töötajate lahkumisest teavitamise kohta, ei ole eluliselt usutav, et kui E. Maas oleks tegelikult MSt mai lõpus, juuni alguses oma lahkumisest teavitanud, oleksid MS ja AN uut juhti alles juuni keskel otsima hakanud. Kohus eksis, kui pidas asjakohatuks täiendava tõendina esitatud E. Maasi 27.06.2018 e-kirja KJ-le. Sellega soovis prokuratuur tõendada E. Maasi ütluste valelikkust, et ta on teavitanud suurosanikke oma lahkumisest
17. a mai lõpus, juuni alguses. Kohus märkis, et kirjast nähtub, et teema puudutas Y AS, mitte Y OÜ-d. Järgnevalt on apellatsioonis toodud ära ka eelnimetatud kiri. Nimetatud kirjast nähtub prokuratuuri hinnangul üheselt, et E. Maas teeb KJ-le ettepaneku minna augusti teises nädalas ühiselt külastama ja kontakte üle andma kliendi I Oy juurde, kes oli senini olnud Y OÜ klient ja kellest pidi saama Y AS klient. Ei ole eluliselt usutav, et kontakte tuleks üle andma Y OÜ endine juht. Seega omab ka nimetatud tõend tähtsust hindamisel, et E. Maasi ütlusi ei saa arvestada kui usaldusväärset tõendit. On tõsi, et E. Maas on 09.06.2018 saatnud MS-le e-kirja, kus ta loetleb isikute nimesid, kes on töötanud erinevates ettevõtetes, mida kohus käsitles, kui E. Maasi ütluste usaldusväärsust kinnitavat tõendit. Kuid nimetatud e-kirjast ei nähtu kuskilt, et neid isikuid pakutakse Y juhi kandidaatideks. Silmas pidades, et pole teada, millega seoses E. Maas neid isikuid MS-le pakub ning et E. Maasi vaidlusalused ütlused on hulgaliste objektiivsete tõenditega vastuolus, ei ole võimalik prokuratuuri arvates jaatada, et viidatud 09.06.2018 e-kiri kinnitaks E. Maasi ütluste tõepärasust. Kohus märgib ka otsuse punktis 8.11 (lk 51), et süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes töötajate lahkumise kavandamine ja kohtul puudub omaalgatuslikult võimalus sellist väidet sisustada ning jõuab otsuse punktis 8.14 (lk 53) seisukohale, et ei ole tuvastatud, et töötajate lahkumise taga oleksid olnud süüdistatavad, mistõttu ei saa neile töötajate lahkumise kavandamist ette heita. Töötajate lahkumise kavandamist detailselt (kes 15 rääkis kellega, millal ja kuidas) kogutud tõendid tuvastada ei võimalda. Samas on ilmne, et töötajate lahkumine oli juhitud, organiseeritud tegevus ja et arvesse võttes kogu
18. a esimese poolaasta sündmusi, mil süüdistavad käisid otsimas uuele konkureerivale ettevõttele üüripinda, sisustasid seda mööbliga, rahastasid selle ettevõtte tegevust, mh kontoritarvete osas Y arvel, juhtisid ja koordineerisid kogu eelkirjeldatud tegevust Maas ja Latt. Süüdistuses on oluline rõhk pandud asjaolule, et töötajatelt saabunud lahkumisavaldused jätsid süüdistatavad suurosanikele edastamata. Sellise teo eesmärgiks oli ilmselgelt saavutada edumaa klientide ülevõtmisel, mis ka õnnestus. Viimast fakti tõendavad omakorda 01.09.2020 vaatlusprotokoll, mille eesmärgiks oli võrrelda Y ja N kliente
19. aastal (tõend 84); finantsekspertiisi akt (tõend 85) ning täiendavate tõenditena esitatud Y kasumiaruanded 2017-2018 ja 2018-2019 omavahelises võrdluses. Viimati nimetatud tõenditest omakorda tuleneb must-valgelt, et kui kuni 30.06.2018 seisuga oli Y edukas, toimiv ettevõte, siis alates 01.07.2018 on märkimisväärne kasum asendunud märkimisväärse kahjumiga. Samuti nähtub, et isikutest, kes olid Y kliendid seisuga 30.06.2018, sai valdav enamus N klientideks alates 01.07.
21. Nimetatud tõenditega on teravas vastuolus kohtu järeldus, et Y tegevuse seiskumine ei leidnud kinnitust. Võimalik, et kohus pidas „seiskumise“ all silmas, et tegevust kunagi enam ei taastatud, millist väidet ei ole süüdistuses esitatud. Kohtus uuritud tõenditega on aga kinnitust leidnud, et
22. a juuli esimesel esmaspäeval ei olnud Y kontoris ühtegi töötajat ega tegevjuhti ega olnud ettevõttel suutlikkust oma kliente teenindada. Süüdistuse seisukohalt ei ole raskuspunkt mitte sellel, kui pikaks ajaks tegevus seisukus, vaid sellel, kui suur kahju W-le süüdistatava teo tulemusel tekkis. Kohus on otsust põhistades teinud loogikavea, hinnates selle üksiku osateo põhjuslikku seost kahjuga. Prokuratuur heidab süüdistuses Maasile ja Latile ette, et nad olid terve
23. a esimese poolaasta ebalojaalsed enda juhitava ühingu suhtes ning nende erinevad osateod ühiselt, s.o pikalt kestnud organiseerivad teod, viisid W-le suure varalise kahju tekitamiseni. Samamoodi on prokuratuuri arvates kohus teinud loogikavea, arutades süüdistatavate lojaalsuskohustuse olemasolu tõendatust kohtuotsuse punktis 6, seostades seda üksnes kahe esimese osateoga. Mõlemad küsimused tuleks hinnata selliselt, et need suhestuvad tervikteoga. Osateo kohta, mis puudutab lahkuvatele töötajatele boonuste maksmist, selgitab apellant järgmist. Prokuratuur soovib kohtu sellekohaseid seisukohti täiendada sellega, et vaidlus seisneb eelkõige selles, kas süüdistatavad, teades, et enamus töötajatest on teinud töölt lahkumise avaldused ja lahkuvad ettevõttest samaaegselt konkureerivasse ettevõttesse N OÜ
24. juuliks
25. a, makstes Y arvelt töötajatele kahel korral boonuseid, rikkusid sellega Y OÜ ees hoolsusja lojaalsuskohustust. W-l tekkis boonuste maksmisest kulu summas 41 624,17 eurot, mis ei olnud kantud Y OÜ ärilistest huvidest, mida ÄS § 187 lg 1, VÕS § 620 ning TsÜS § 35 tulenevalt kohustusid E. Maas ja L. Latt järgima. Kohus on taas põhjalikult kirjeldanud uuritud tõendeid. Tõendite osas selles küsimus vaidlus sisuliselt puudub. Prokuratuur möönab, et tõsikindlat järeldust, et töötajatele makstud boonuste puhul oli süüdistatavatel Swedbanki kontot kasutades peamine eesmärk teha seda varjatult MS ja AN ees, ei pruugi olla õige teha, kuid kohtus on uuritud piisavalt teisi tõendeid, mis süüdistust kinnitavad. Samamoodi ei oma prokuratuuri hinnangul tähtsust, kas boonuste näol oli tegemist töötajate müügilt saadavate boonustega või ettevõtte majandustulemuste 16 pealt makstavate preemiatega. Oluline on, et töölepingutes ei olnud kirja pandud töötajate õigust nõuda boonust (nt müügitulemuste pealt või ettevõtte teenitud ärikasumi pealt). See ei olnud Y kohustus, vaid õigus. Boonuse maksmine töölepingute kohaselt oli puhtalt ettevõtte juhi otsustada ning selles seisnebki prokuratuuri etteheide süüdistatavatele: neil ei olnud kohustust boonuseid maksta, kuid nad tegid seda sellegipoolest Y raha arvel, olles teadlikud, et nad ise koos töötajatega on leppinud kokku lahkuda ühekorraga ettevõttest ja jätta suuromanikud sellest õigeaegselt teavitamata. Iga mõistlik kõrvalseisja mõistab, et selline olukord paneb äriühingu majanduslikult äärmiselt keerulisse olukorda. Prokuratuur peab kummastavaks kohtuotsuses (lk 66) sisalduvat lauset: „Kohus ei välista ka seda, et nende kontodel nähtavad suuremad töötasud võivad olla seotud põhitöötasude suurendamisega, mida on tehtud suuliselt, mistõttu ei ole nende kohta lepingu muudatusi.“ Sellist väidet ei ole kohtuistungitel kordagi kõlanud, ka mitte süüdistatavalt. Prokuratuur soovib ringkonnakohtu jaoks üle rõhutada, et prokuratuur peab boonuste maksmise kultuuri ettevõttes normaalseks ja kohaseks juhtimistavaks. Samuti ei ole mingit vaidlust, et boonuste maksmine oli W-s tavapärane praktika. Maasile ja Latile heidetakse boonuste maksmist ette seetõttu, et nad olid alates
26. a algusest järjepidevalt kujundanud olukorra, et luua Y kõrvale uus konkureeriv äriühing, kuhu nende teadmisel siirdusid üheaegselt kõik Y töötajad. Prokuratuuri hinnangul on antud osategu üks osa ebalojaalsusest, millega kaasnes W-le suur varaline kahju ning lisaks ka boonuste maksmisest tekkinud kulu. Järgnevalt selgitab apellant töötajate arvuti kaasavõtmist puudutavat osategu. Apellant ei nõustu kohtu sellekohaste järeldustega, et süüdistatavatele ei saa seda osategu ette heita. Kohus tuvastas (p 10.12), et töötajad võtsid Y OÜ-st lahkudes tööarvutid kaasa. Tõendatud on ka, et kokku tagastati Y OÜ-le ajavahemikul 05.07.-11.07.2018 17 arvutit, mis olid andmetest tühjendatud. Järgnevalt leidis kohus, et töötajad võtsid arvutid kaasa, et lõpetada pooleliolevaid töid ning loeb selle tõendatuks. Apellant tsiteerib sellekohast lõiku kohtuotsusest. Prokuratuurile jääb kohtuotsust lugedes arusaamatuks, miks oleks pidanud 100% kõik töötajad oma tööandja arvutid töösuhte lõppedes kaasa võtma, eriti kui nad käisid töid lõpetamas Y kontoris. Samuti ei seleta selline sündmuste tõlgendus, miks oli vaja arvutid peale töövoogude lõpetamist andmetest tühjendada. Prokuratuur osundab erinevate istungil tunnistajatena ülekuulatud isikute ütlustele, kes kõik kinnitasid, et logistiku väga oluline töövahend on e-postkast, sest omavahelises suhtluses lepitakse kokku teenuse tingimused, tähtajad, hinnad, kontaktid jm oluline. Samuti juhib prokuratuur ringkonnakohtu tähelepanu, et kui 13.05.2019 müüs A OÜ tervikliku veokorralduse majandusüksuse käitisena F OÜle hinna eest 475 000 eurot, siis käitis sisaldas kogu toimivat ettevõtet koos seitsme töötaja ja äriteabega, mille hulgas omakorda (NB!) oli töötajate tööalase elektronpostkastide sisu. Järgnevalt tsiteerib apellant AU poolt maakohtus antud ütlusi, täpsemalt tema vastuseid prokuröri küsimustele. Apellandi hinnangul aitavad need ütlused mõista kõige kokkuvõtvamalt, miks lahkudes konkureerivasse ettevõttesse, oli süüdistatavate huvides võtta kaasa töötajate arvutid kogu neis peituva teabega ja tagastada need andmetest tühjana, kuna W-s varundati postkastide sisu ainult väga lühikest aega. Prokuratuur juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et arvutite kaasavõtmine töösuhte lõppedes ei olnud ei W-s (tunnistajate ütluste kohaselt) ega üheski tavapäraselt 17 toimivas ettevõttes normaalne tegutsemisviis. Asjaolu, et arvutitega lahkus kogu kollektiiv ning andmetest tühjendatult tagastati kõik ära viidud arvutid, viitab üheselt sellele, et see oli koordineeritud ja kooskõlastatud tegevus ning taaskord osundab prokuratuur tõendite kogumiga tuvastatud faktile, et N OÜ tegevuse käivitamist korraldasid just süüdistatavad. Seda, et Y olukorda raskendas arvutite algne puudumine ja kustutatud andmetega tagastamine, kinnitasid kohtus AU, SR, MS, ST, AN ning JJ. See tegi töövoogude tuvastamise veel keerukamaks – pooleli olevate töövoogude kohta ei olnud võimalik infot üles leida ega kontrollida klientide väidete õigsust. Prokuratuur juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et lahkunud töötajatel oli võimalik arvutitest kopeerida vajalik info, et kasutada seda N äritegevuse huvides. Ainuüksi elulise usutavuse aspektist jääks arvutite kaasavõtmine ja hilisem andmetest kustutamine mõistetamatuks, kuna sellega kaasneb nii kulu kui tülikus. Mõistetav on see aga juhul, kui seda tehti lahkuvate inimeste endi huvides. Eeltoodust tulenevalt palub prokuratuur ringkonnakohtul tuvastada E. Maasi ja L. Lati süü ka selles osateos. Järgnevalt selgitab apellant oma seisukohti osateo osas, mis puudutab lahkuvate töötajate mobiilinumbrite ümbervormistamist. Antud osateo puhul tuvastas kohus (otsuse p 11.6), et süüdistatavad andsid volitused süüdistuses nimetatud endiste Y OÜ töötajate Y OÜ nimel olevate telefoninumbrite ümbervormistamiseks nende töötajate isiklikeks numbriteks ning et ümbervomistamisest ei teavitatud teisi Y OÜ juhatuse liikmeid. Tõendatud on ka, et numbrid kuulusid varasemalt süüdistusaktis nimetatud isikutele või teistele äriühingutele, mis on/olid nendega seotud.
27. Kohus leidis aga (otsuse p 11.7), et ei nõustu süüdistuse etteheitega, mille kohaselt oli sellise teguviisi põhjenduseks soov töötada konkureerivas ettevõttes ja suhelda klientidega samalt numbrilt, jättes klientidele arusaam, et Y OÜ jätkab oma tegevust teise nime all. Lisaks märkis kohus, et ei ole mitte ühegi tõendiga tõendatud, et süüdistuses nimetatud töötajad oleks klientidele andnud informatsiooni, et N OÜ jätkab Q OÜ tegevust. Selle väitega ei saa prokuratuur nõustuda ja osundab järgnevatele tõenditele. Nii näiteks kirjutas L. Latt 29.06.2018 MS-le, kinnitades üle varasemat TL väidet, et muutuvad Y andmed ning need palutakse O kontsernil asendada uute andmetega, milleks oli N OÜ viimasele kuuluvate kontaktidega: „Jah, see on nii. Palun tee muudatused,“ (tõendid 73 ja 88). Selle sündmuse aset leidmist sellisel viisil kinnitas ka kohtus üle kuulatud tunnistaja MS. Näiteks kirjutas SN 26.06.2018 Y töötajana kliendile, et tehku klient arve N nimele, kuigi teenus osutati ajal, mil N-l puudusid töötajad (tõend 69). SN kirjutas 29.06.2018 Y töötajana kliendile K: „Informeerin, et uuest nädalast toimetame uue nime all. Palun saada järgmise nädala info juba siia,“ (tõend 24). TL kirjutas 27.06.2018 A’ile, et alates tulevast nädalast töötame uue firma nime all: N. Koopia e-kirjast oli saadetud ka aadressidele O@NNN.com ja L@NNN.com (tõend 24). SK kirjutas 28.06.2018 kliendi K OÜ esindajale, CR-le: „Meil nüüd nimi vahetub alates 01.07.
28. Teie jaoks jääb kõik samaks, ainult ettevõtte nimi ja e-kiri muutub,“ (tõend 22). Samast tõendist nähtub, et OH ja SK püüdsid veel juuli alguses Y poolt osutatud teenuse eest esitada arvet N nimelt, kuid K OÜ otsustavalt keeldus sellest, kuna teenuse osutajaks oli olnud W, mitte N. E. Maas kirjutas 28.06.2018 kliendile P, et kohtus samal päeval P töötajaga, et arutada mõningasi sisemisi ümberkorraldusi meie organisatsioonis (tõend 24). E. Maasi ja L. Lati kõnealuse osateo süü seisneb selles, et nemad Y juhatuse liikmetena olid seadusest tulenevalt
29. a aprillis ja juunis kohustatud seisma Y ärihuvide eest. Kui nad oleksid seda teinud, siis ei oleks nad hõlbustanud W18 lt klientide ületulekut N-sse. Isegi kui need telefoninumbrid kunagi kuulusid kasutajateks olevatele füüsilistele isikutele, ei lasunud W-l töötaja lahkumisel mingit kohustust seda telefoninumbrit tagasi vormistada. Eriti olukorras, kus E. Maas ja L. Latt, teadsid – ja mitte üksnes ei teadnud vaid kavandasid – , et töötajad lahkuvad korraga ja plaanivad uude ettevõttesse kaasa kutsuda nii palju kliente, kui võimalik. Prokuratuur osundas kohtus uuritud tõenditele, millest nähtub üheselt, et E. Maas, L. Latt ja nendega ühiselt N OÜ-sse suundunud töötajad soovisid klientidele jätta muljet, et muutub ainult ühingu nimi ja aadress, kõik muu jätkub vanamoodi. Seega soovisid nad kaasa võtta W-st nii palju kui võimalik, sh telefoninumbrid. Samuti on kohus otsuse põhistamisel keskendunud valele momendile: küsimus polnud mitte selles, et kliendid ei oleks saanud Y (suurosanikele, sest töötajaid enam polnud) helistada, vaid nad said takistamatult jätkata suhtlemist N OÜ-sse üle läinud töötajatega ning nende klienditeenindus ei kannatanud selle all. Süüdistatavate pahatahtlikkust ja ebalojaalsust Y suhtes näitab ka see, et kuigi nad olid teadlikud kolmeliikmelise esindatuse nõudest, ei teavitanud nad telefoninumbrite ümbervormistamisest St ega Nt ja ei palunud nende allkirja. Viimati nimetatu on ka arusaadav, sest hinnates süüdistatavate suurt teopilti tervikuna, on ilmne, et kogu nende tegevus oli suunatud sellele, et lahkuda äkitselt ja korraga, et suurosanikud ei saaks asuda üleminekut takistama. Seega ei saa kuidagi hinnata usaldusväärseks E. Maasi ütlusi, et keeldumine abonentide ümbervormistamisest oleks läinud tema eetiliste vaadetega vastuollu (kohtuotsuse lk 76-77). Hinnates tõendite kogumis E. Maasi ja L. Lati käitumist, on ilmne, et nad tegutsesid mitte Y ärihuvides, vaid N OÜ ärihuvides ja sealjuures sooviga Y huve kahjustada. Selline käitumine on aga selges vastuolus juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusega. Prokuratuur soovib ka rõhutada, et erinevad osateod on erineva kaaluga, eriti kui hinnata seda, mis põhjustas suure varalise kahju tekkimist. Prokuratuur ei arvagi, et üksnes telefoniabonentide ümbervormistamise lubamisega oleks W-le miljonitesse ulatuv kahju tekkinud, vaid peab veel kord vajalikuks rõhutada, et kõik osateod tervikuna kokku ehk süüdistatavate põhimõtteline, süstemaatiline ebalojaalsus ja poole aasta jooksul toimetatud tegevus ja tegevusetus kokku oli see, mis viis nende esindatud ühingu suure kahju tekkimiseni. Järgnevalt selgitab apellant seisukohti osateo osas, mis puudutab Y OÜ klientidele eksitava informatsiooni edastamist. Kohus on teinud prokuratuurile etteheite, et süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes E. Maasi ja L. Lati kavandamisel ja teadmisel Y OÜ-st N OÜ-sse tööle suundunud töötajate poolt klientidele eksitava informatsiooni edastamine. Süüdistusaktis ei ole kajastatud, et süüdistatavad oleksid töötajatele andnud korraldusi või soovitusi töötajatele anda klientidele eksitavat informatsiooni. Töötajatele korralduste andmist detailselt kogutud tõendid tuvastada ei võimalda. Samas on ilmne, et Y töötajate poolt klientidele info jagamine, mille kohaselt „kõik jätkub vana viisi, muutub ettevõtte nimi“, oli süsteemne, organiseeritud tegevus, ning arvesse võttes kogu
30. a esimese poolaasta sündmusi, mil süüdistavad käisid otsimas uuele konkureerivale ettevõttele üüripinda, sisustasid seda mööbliga, rahastasid selle ettevõtte tegevust, mh kontoritarvete osas Y arvel, juhtisid ja koordineerisid kogu eelkirjeldatud tegevust Maas ja Latt. Seega võimaldavad tõendid kogumis prokuratuuri hinnangul tuvastada, et klientide eksitamine oli juhitud Maasi ja Lati poolt. Sellist järeldust toetavad ka vaatlusprotokollis (tõend 87) vaadeldud e-kirjad, millest nähtub, et juhi rollis N OÜ-s jätkasid peale töötajate üleminekut samuti Maas ja 19 Latt. Klientidele eksitava info saatmise eesmärgiks oli ilmselgelt saavutada edumaa klientide ülevõtmisel, mis ka õnnestus. Antud osateo puhul tuleb kohtuotsusest eriti ilmekalt välja, et kohus on tõendeid hinnanud väga ühekülgselt, võttes aluseks E. Maasi ütlused ning jätnud täielikult tähelepanuta tema ütlustes ilmnevad vastuolud nii seesmiselt kui teiste tõenditega kõrvutades. Kohus on jätnud tähelepanuta prokuratuuri poolt varem osundatud tõendid, millest kogumis järeldub, et E. Maas ja L. Latt alustasid
31. a alguses äri üleviimist uude konkureerivasse ettevõttesse ning pidanud eluliselt usutavaks süüdistatava versiooni, et kõik erinevate töötajate poolt klientidele saadetud e-kirjad, mille sisu on sama („jätkame vanaviisi“) on kas nende enda initsiatiivil või kellegi teise juhtimisel koostatud, kuigi uurisime kohtus tõendeid, mis näitasid, et E. Maas ja L. Latt otsisid N OÜ-le üüripinnad, korraldasid ühingu algse rahastamise, sisustasid seda mööbliga, tellisid sinna kõigi töötajate jaoks kontoritarbeid, üritasid enda seoseid N OÜ-ga varjata, aktsepteerisid, et Y töötajad esitavad arveid klientidele N OÜ nimelt ajal, mil nad töötasid ja teenuseid osutati Y arvelt ning saatsid peale 01.07.2018 N OÜ töötajatele korraldusi andvaid ja motiveerivaid e-kirju, kuigi ametlikult neil sellist positsiooni uues ühingus polnud. Prokuratuur palub ringkonnakohtul uurida tõendeid kogumis, tuvastada E. Maasi ütluste ebausaldusväärsus ja rajada selle osateo otsustus süüdistusaktis ning prokuratuuri poolt täiendavas tõendite esitamise voorus esitatud tõenditele. Prokuratuur märgib veelkord, et ka prokuratuur jagab arvamust, et Eesti Vabariigis on nii töötajad kui kliendid vabad liikuma. Samas tuleb rõhutada keskset momenti selles kriminaalasjas: E. Maasi ja L. Lati karistusõiguslik süü tuleneb sellest, et kõiki süüdistuses kirjeldatud osategusid tegid nad ajal (ligi viie kuu vältel), mil nad olid Y OÜ juhatuse liikmed. Igal ettevõtte omanikul on õigus eeldada ja oodata, et tema ettevõtte juhatuse liige on ettevõttele lojaalne. Järgnevalt esitab apellant vastuväited kohtuotsuse p-le 6, milles kohus leidis, et süüdistusaktis pole piisavalt konkretiseeritud, milles seisnes süüdistatavate puhul hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine. Prokuratuur selle seisukohaga ei nõustu. Süüdistusaktis on piisavalt konkretiseeritud, milles seisnes süüdistatavate puhul hoolsus-, lojaalsus- ja teavitamiskohustuse rikkumine. Süüdistusaktis heidetakse E. Maasile ja L. Latile ette seadusest tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumist. Seejuures on süüdistuses viited erinevatele asjakohastele sätetele ÄS-is, TsÜS-is ja VÕS-is, millistes on sätestatud hoolsus-, lojaalsus- ja teavitamiskohustuse sisu. Samuti on süüdistuse iga osateo juures märgitud, kas konkreetse osateoga rikuti Y OÜ ees hoolsus- ja/või lojaalsuskohustust ning viimasest tulenevat huvide konflikti keeldu. Seejärel asus kohus hindama, kas süüdistatavad rikkusid kohtuotsuse p-des 4 ja 5 märgitud tegevustega s.o N OÜ-le äripinna otsimisega ja viimase äritegevuse rahastamisega seonduvast Y OÜ juhatuse liikmetena ning sellest tegevusest Y OÜ teisi juhatuse liikmeid teavitamata jättes, lojaalsuskohustust ja huvide konflikti keeldu. Täpselt hindas kohus, kas süüdistatavad on rikkunud ÄS § 185 sätestatud konkurentsikeeldu, mis on vaadeldav lojaalsuskohustusena, või juhatuse liikme lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus rikkumisi ei tuvastanud. Samuti hindas kohus, kas süüdistatavad on rikkunud VÕS § 624 sätestatud käsundisaaja teatamiskohustust ning jõudis järeldusele, et süüdistatavatel ei olnud teatamiskohustust. Siinjuures on kohus teinud vea mitmel tasandil. Esiteks, analüüsides hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisega seonduvat 20 üksnes kahe esimese osateo kontekstis. Prokuratuuri hinnangul tulnuks hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist hinnata kõikide osategude ehk tervikteo kontsekstis, mitte üksnes kahe esimese osateo osas. Seda põhjusel, et prokuratuur heidab süüdistuses E. Maasile ja L. Latile ette
32. a esimese poolaasta jooksul toime pandud kõikide osategude toimepanemist tervikuna, kuna just erinevad osateod ühiselt viisid Y OÜ-le kahju tekkimiseni. Kuigi süüdistuses on osateod arusaadavuse mõttes kirjeldatud eraldi, tuleb rõhutada, et osategusid tuleb vaadata ja analüüsida tervikuna. Hinnates tõendeid kogumis ja vaadates E. Maasi ja L. Lati käitumist tervikuna, on selge, et E. Maas ja L. Latt ei tegutsenud mitte Y ärihuvides, vaid N OÜ huvides ning selline käitumine on vastuolus juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusega. Maakohus on tuvastanud kohtuotsuse lk 38, et E. Maas ja L. Latt olid teadlikud neile kohalduvast konkurentsikeelust logistikaäris, viidates T OÜ osanike lepingule ja e-kirjavahetusele E. Maasi, L. Lati, JR, MS ning AN vahel. Samas märgib prokuratuur, et kuigi kõnealused tõendid on olulised süüdistatavate subjektiivse koosseisu kontekstis, st tõendamaks, et nad olid hästi teadlikud neile kohalduvast konkurentsikeelust, siis on kohus väljunud süüdistuse piiridest, sest süüdistus heidab E. Maasile ja L. Latile usalduse murdmist ette üksnes seadusest, mitte tehingust tuleneva kohustuse alusel. Järgnevalt selgitab apellant ja vastuseks vastavale maakohtu seisukohale, et süüdistus ei kätkegi etteheidet, et E. Maas ja L. Latt oleksid kuulunud süüdistuse perioodil konkureeriva ettevõtte juhtorganitesse. Süüdistus seisneb hoopis selles, et nemad Y juhatuse liikmetena varjatult valmistasid ette uue konkureeriva äriühingu tegevuse käivitamist. Viimast fakti ei ole aga kohus otsuses üldse hinnanud hoolsus- ja lojaalsuskohustuste rikkumise kontekstis. Samuti ei nõustu apellant kohtuga, et süüdistatavatel ei olnud teatamiskohustust ja nad ei tegutsenud huvide konfliktis. Prokuratuuri arvamuse kohaselt on selline kohtu järeldus materiaalõiguse jäme rikkumine. Maakohus ise on otsuses (lk 36) eelnevalt osundanud, et olemuslikult sarnaneb juhatuse liikme suhe äriühinguga käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes (Riigikohtu 8.10.2008 lahend nr 3-2-1-65-08, p 33). Prokuratuurile jääb arusaamatuks maakohtu mõttekäik, aga võib oletada, et kohus pidas silmas seda, et kuna E. Maas ja L. Latt ei rahastanud Y ega otsinud üüripinda Y jaoks, siis ei ole kohtu arvates tegemist käsundisuhte rikkumisega. Juhul kui see oli maakohtu otsuses väljendatud mõte, siis on see loogiliselt vildakas. Süüdistuse aluseks olevate ÄS § 187 lg 1, VÕS § 620 ja TsÜS § 35 normide eesmärk on äriühingu osanikku ja käsundiandjat kaitsta just selliste juhatuse liikmete ebalojaalsete minetuste eest, nagu heidetakse ette antud juhul süüdistatavatele, so olukord, kui juhatuse liige murrab ühingu suhtes usaldust, tegutsedes sisuliselt hoopis võõra ühingu hüvanguks. Lihtsustatult öeldes heidab prokuratuur süüdistatavatele ette seda, et nad Y juhatuse liikmetena ajasid varjatult teise äriühingu äriasju ja jätsid sellest oma käsundiandja teavitamata. Samuti ei saa olla vaidlust sellest, et ettevõtte sisuliselt ülevõtmine käsunditäitja poolt on käsundiandja jaoks oluline asjaolu. Just neid küsimusi oleks maakohus otsuses pidanud analüüsima. Antud juhul on maakohus need küsimused otsuses jätnud käsitlemata, keskendudes ebaõigetele vaidluspunktidele ja analüüsides kohustuste rikkumist üksnes kahe osateo, mitte kuriteo kui terviku osas. Kahju osas selgitab apellant järgmist. Kohus leidis otsuse p-s 13.12, et kuna E. Maas ja L.Latt ei olnud W-le kahju tekkimise ajal, s.o ajavahemikul 01.07.2018-31.12.2018 Y juhatuse liikmed, ei olnud neil ka KarS § 217 2 sätestatud erisubjekti staatust ega 21 kohustust järgida Y varalisi huve. Prokuratuur sellega ei nõustu. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et E. Maas oli Y juhatuse liige 20.01.2011-02.07.2018 ning L. Latt 10.03.2011-02.07.
33. Samuti on tuvastatud, et E. Maas ja L.Latt panid
34. a esimese poolaasta jooksul toime erinevad usalduse kuritarvitamisena käsitletavad osateod, mis on kirjeldatud süüdistuse punktides 1 kuni
35. Nagu rõhutatud, viisid need osateod ühiselt olukorrani, kus 01.07.2018 Y tegevus seiskus, ettevõttel ei olnud töötajaid, juhte, oskusteavet ning võimet kliente teenindada. Kõik see tõi omakorda kaasa W-le kahju tekkimise. Kuivõrd kahju tekkimiseks tehti kõik endast olenev ja loodi eeltingimused ajal, mil E. Maas ja L. Latt olid Y juhatuse liikmed, ei mängi erisubjektsuse hindamisel rolli asjaolu, et isikud ei olnud kahju reaalse tekkimise ajal enam Y juhatuse liikmed. Siinkohal tuleb osundada ka KarS §-le 10, mis sätestab: „Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega ei arvestata.“ Kohtuotsuse punktis 13.13 on kohus asunud hindama, kas süüdistatavad järgisid Y varalisi huve kuni nende juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni. Täpsemalt hindas kohus nimetatud punktis seda, kas W-l tekkis suur varaline kahju töötajate korraga lahkumise tõttu. Apellant märgib maakohtu vastavatele seisukohtadele vastuseks, et lisaks juhatuse liikmete ja osanike teavitamata jätmisele, heitis prokuratuur süüdistatavatele ette ka töötajate ühise lahkumise kavandamist. Vaatama kohtu seisukohale (otsuse p 8.14), et süüdistatavatele ei saa töötajate lahkumise kavandamist ette heita, on prokuratuuri hinnangul selge, et töötajate lahkumise oli selgelt organiseeritud tegevus E. Maasi ja L. Lati poolt. E. Maasi ja L. Lati tegevus töötajate lahkumise kavandamisel, osanike ja juhatuse liikmete mitte teavitamine töötajate lahkumisest koosmõjus muude osategudega viis olukorrani, kus 02.07.2018 ei olnud W-l juhte, töötajaid, arvuteid, puudus suutlikkus kliente teeninda. Kõik see koosmõjus viiski W-le kahju tekkimiseni. Seega ei ole korrektne anda hinnangut üksnes sellele, kas töötajate lahkumisest teavitamata jätmine tekitas W-le kahju. Lisaks on oluline märkida, et süüdistusakti kohaselt tekkis W-le kahju mh sellest, et tasus 3084,46 eurot kauba eest, mille omandas N OÜ, ning maksis töötajatele lisatasusid summas 41 624,17 eurot. Nimetatud teod pandi toime ajal, mil süüdistatavad olid Y juhatuse liikmed. Kuna kohus ei leidnud lisatasude maksmises midagi ebaseaduslikku, ei tuvastanud kohus ka selle tegevusega kaasnenud kahju tekkimist. Kontoritarvete tellimisega tekitatud kahju summas 3084,56 eurot on kohus jaatanud otsuse punktis 13.15, kuid leidis, et tegemist ei ole suure kahjuga. Muude etteheidete osas, mille puhul kohus leidis, et süüdistatavate käitumine on küll hinnatav juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud kohtu hinnangul kinnitust, et Y OÜ-l oleks tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot. Eelnevast nähtub, et sarnaselt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise tuvastamisel ei andnud kohus ka kahju tuvastamisel hinnangut tervikteole, vaid hindas osategusid eraldi. Nagu korduvalt märgitud, ei pea prokuratuur seda õigeks, kuna kõik osateod tervikuna viisid W-le kahju tekkimiseni. Mõistetavalt ei ole iga osateo kaal kahju suuruse tuvastamisel võrdne, kuid iga üksikut osategu tuleb siiski hinnata kogumis. Sellisel juhul oleks kohus tuvastanud ka E. Maasi ja L. Lati poolt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise ning W-le suure varalise kahju tekkimise. Prokuratuur palub ringkonnakohtul lisaks finantsekspertiisiaktile võtta arvesse ka teisi dokumentaalseid tõendeid kahju kohta, sh neid, mida kohus tõenditena ei arvestanud. 22 Kohtuvaidlustes käsitles prokuratuur põhjalikult kahju tõendatust erinevate tõenditega ja jääb selle juurde ka apellatsioonis, paludes ringkonnakohtul prokuratuuri süüdistuskõnes toodud seisukohti arvestada. Lisaks mainitud tõenditele, mis jätavad ruumi kahju täpse summa määratlemisele, määras uurimisasutus koostöös prokuröriga kohtueelses uurimises finantsekspertiisi, et määratleda kindlaks ka üks konkreetne summa teise metoodikaga ja tõendada, et kahju vähemalt summas 40 000 eurot on W-le tekkinud. Kuna hagi ehk kahju täpse suuruse üle käib vaidlus seekord tsiviilkohtus, võeti menetluskulude kokkuhoidmise ja andmete usaldusväärsuse huvides aluseks äärmiselt konservatiivne lähenemine tõendada ära, et vähemalt summas 40 000 eurot on kahju tekkinud. Seega piirduti saamata jäänud kasumi leidmisel üksnes poole aasta andmetega. Prokuratuur on veendumusel, et tegelikkuses on ka selle metoodika järgi kahju palju suurem, sest tegelikult pole mingit põhjust piirduda üksnes esimese 6 kuu jooksul kaotatud kasumiga ja vaadelda oleks saanud oluliselt pikemat ajaperioodi. Kuigi kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud W-le tekitatud kahju täpset suurust ning ka tsiviilkohtus käib selle üle vaidlus, on prokuratuuri hinnangul erinevaid tõendeid analüüsides ja meetodeid kasutades selgelt tuvastatud, et E. Maasi ja L. Lati poolt
36. a esimesel poolaastal toimepandud tegudega tekitati W-le kahtlemata kahju üle 40 000 euro. Prokuratuur palub E. Maasile ja L.Latile tingimisi vangistust mõistes kohaldada KarS § 75 lg 2 punkti 1 ning kohustada kumbagi süüdistatavat katseaja jooksul hüvitama Wle tekitatud kahju vähemalt summas 125 469 (250 938/2) eurot. KarS § 75 lg 2 p 1 räägib kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest ja mitte tsiviilhagi hüvitamisest. Selle normi alusel saab kohustada E. Maasi ja L. Latti ka hüvitama nende poolt kannatule tekitatud kohtu poolt tuvastatud kahju. Kuna tsiviilkohtus jätkub poolte vahel vaidlus tekitatud kahju suuruse üle ja see vaidlus käib miljonites, siis loodab prokuratuur, et ka ringkonnakohus nõustub prokuratuuri käsitlusega ja loeb, et kriminaalkohtumenetluses on kahju tekkimine vähemalt summas 209 314 eurot kindlaks tehtud. Samuti on kindlaks tehtud töötajatele äriühingu huvide vastaselt välja makstud boonustega tekitatud kahju osas summas 41 624,17 eurot. Nende kahe summa on 250 938,17 eurot. RINGKONNAKOHTU MÄÄRUSED 5.mail 2023 jättis ringkonnakohus käiguta kannatanu apellatsiooni ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Uue apellatsiooni esitas kannatanu 18.mail
37. 29.mail 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 30.juunini
38. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad süüdistatavate kaitsja adv. O.Nääs ja kannatanu esindaja adv. M.Kairjak. KIRJALIKUD SEISUKOHAD. Süüdistatavate kaitsja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kannatanu esindaja adv. M.Kairjak toetab kannatanu ja prokuröri apellatsiooni. 23 Kohtukolleegium ei pea vajalikuks siinkohal hakata eraldi välja tooma kirjalikes seisukohtades esitatud väiteid vaid oma otsuse põhjenduste ja järelduste paremaks jälgimiseks kasutab oluisemaid väiteid ja seisukohti põhjalikumalt otsuse motiveerivas osas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja süüdistatava kaitsja ning kannatanu esindaja poolt esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja süüdistatavad süüdi mõista neile esitatud süüdistuses. Esmalt annab kohtukolleegium hinnangu nende tõendite osas, millised olid maakohtu poolt tõendikogumist välja jäetud. Prokurör ja kannatanu taotlevad esitatud apellatsioondes arvestada süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel ka nende tõenditega. Kohtukolleegiumi hinnangul puudutavad need tõendikogumist välja jäetud tõendid, millega soovitakse tõendada kahju suurust, tsiviilkohtumenetlust ja seal käimasolevat vaidlust kahju suuruse osas. Kriminaalmenetluses on piiriks süüdistuses näidatud ajavahemik ning süüdistuses nimetatud varalise kahju suurust väljendavad arvud. Asjaolu, et süüdistuses on ära märgitud, et kannatanule on tekitatud suur varaline kahju vähemalt 0000 eurot, ei tähenda kohtukolleegiumi hinnangul seda, et prokuratuur peaks hakkama tõendama kahju suurust, mis ületab 6 miljonit. Süüdistusest võib siiski üheselt aru saada, et kahju suurus vähemalt 40000 eurot käib nende numbrite kohta, mis on süüdistuses ka numbritena väljendatud. Üheselt on selge, et otsese varalise kahjuna nimetatakse süüdistuses kahju, mis on seotud kantseleitarvete soetamisega ja töötajatele boonuste maksmisega. Varaline kahju saamata jäänud tulu näol on kohtukolleegiumi arvate süüdistuse kohaselt 209314 eurot. Süüdistuse tekst: Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuste tõttu õnnestus N OÜl ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle võtta klientide tellimusi summas 5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a oli Y OÜ saamata jäänud rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ klientide tellimustelt vastavalt 212 943 eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus Y OÜ-le varalise kahju vähemalt summas 40 000 eurot. Tuleb tunnistada, et sellest sõnastusest ei ole võimalik täpselt aru saada, mida prokuratuur kahjuna silmas peab, kuid selle teksti lugejale on selge see, et varaline kahju vähemalt 40000 eurot on sisustatud just nende süüdistuses ära märgitud summadega. Äriühingu jaoks on oluliseim tellimuste kadu, sest rahavoo ja kasumi kokkukuivamine on selle tagajärg – tulu tuleb tellimuste täitmisest. Käibekao tõttu raha ei tule ja kasumit ei teenita. Kasumi teenimine on ettevõtlusega tegelemise eesmärk. Ehk siis kahju saamata jäänu tulu näol on süüdistuse kohaselt 209314 eurot. Need arvnäitajad, mis on süüdistuses ära märgitud on kirjas ka tõenditena esitatud raamatupidamise dokumentides ja ekspertiisiaktis. 24 Maakohus on vaidlustatud otsuses väga pikalt ja põhjalikult analüüsinud finantsekspertiisiakti tõendina lubatavust ja sellega seoses ka kahju küsimust. Maakohtus tekkis vaidlus kuivõrd oli üldse vajalik kasutada eriteadmisi ning kas selline ekspertiisiakt, mis kajastab nö arvutusi, millega saab hakkama ka isik, kellel ei ole eriteadmisi, on kohtukõlbulik. Maakohus selgitas oma otsuse p-s 13.8 viimases lõigus, et Kuigi N OÜ müügikäibe tuvastamine ei eelda eriteadmisi, on asjatundja oma ütlustes kinnitanud, et ainsad asjad, mille osas võiks finantseksperdi poole üldse pöörduda, oleks küsimus kui suur oli rahavoog ja puhaskasum, need on finantsalast arvutust nõudvad tehted. Ekspert selgitas ütlustes, selleks et tuvastata saamata jäänud tulu, selleks on vaja algandmeid, oskus neid algandmeid lugeda, see põhimõtteliselt käib finantsekspertiisi oskuse juurde. Kes ei ole finantsekspertiise teinud, ei pruugi hakkama saada. Antud juhul vastas ekspert saamata jäänud rahavoo ja kasumi kohta ning kohus ei vastusta, et tegemist on eriteadmist vajava küsimusega, mistõttu on kohus ka seisukohal, et antud juhul puudus mõistlik põhjendus, miks ekspert oleks pidanud tulenevalt

§ 107

lg-st 4 keelduma ekspertiisiaktis küsimusele vastamast või

§ 98lg 1 p-st 4 keelduma ekspertiisi tegemast.

Ka on maakohtu tõendatuks lugenud, et ajavahemikul 01.07.2018-31.12.2018 varasemalt Y OÜ-st teenust tellinud kliendid, on sellel ajavahemikul teenust tellinud N OÜ-st. Nimetatud asjaolu üle puudub vaidlus. See on leidnud kinnitust ekspertiisiakti ja selle aluseks olevate tõenditega, mis kriminaalasja materjalide juurde lisatud ning mida kohus on tsiteerinud otsuse p-s 13.8. Nimetatud asjaolu ei ole vastustanud ka süüdistatav ega ka tunnistaja TT ning ka teised kohtus ütlusi andnud tunnistajad. Ekspertiisiaktis märgitu kohaselt ajaperioodil 01.07.-31.12.2018 oli N OÜ müügikäive 5 798 530 eurot, mis moodustus 404 kliendist, kes olid enne nimetatud perioodi ostnud teenust Y OÜ-st. Märkimist väärib seegi, et 404-st kliendist ostis teenust nimetatud perioodil 101 klienti ka Y OÜ-st (kd 3, 72). Nimetatult summalt arvutas ekspert Y OÜ-l klientide tellimustelt saamata jäänud rahavooks 212 943 eurot ja kasumiks 209 314 eurot. Seega on süüdistuse järgi varaline kahju kokku – otsene varaline kahju summas 3 084,46 eurot (punktis 3 kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille omandas N OÜ) ning summas 41 624,17 eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide vastane lisatasude maksmine), seega kokku 44 708,63 euro – ja saamata jäänud tulu 209 314 eurot. Kas nimetatud kahju on omistatav süüdistatavatele, seda käsitleb kohtukolleegium edasiselt ja nimelt, kui põhjendab oma seisukohta, miks ei nõustu maakohtu õigeksmõistva otsusega ning millised on need maakohtu poolt tehtud vead, mis annavad ringkonnakohtule põhjendatud aluse teha maakohtu otsusest vastupidine otsus süüdistatavate süü osas. Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks ära märkida veel kahe kahju puudutava vaidlusküsimuse osas järgmist. Prokurör on maakohtu otsusest aru saanud, et maakohtu üheks motiiviks, miks ei saa tekkinud kahju omistada süüdistatavatele on see, et kahju tekkimise ajavahemikuks on ekspertiisi akti kohaselt 1.07.2018 kuni 31.12.2018 ja sel ajal ei olnud süüdistatavad enam erisubjektid. Kaitsja seevastu on prokurörile ette heitnud, et viimane on 25 maakohtu seisukohti vääriti mõistnud ja tegelikult ei ole maakohus oma otsuses seda väitnud. Maakohus on otsuses kirjutanud, et süüdistuses märgitud periood 01.07.2018-31.12.2018, mil Y OÜ-le väidetav kahju vastaval perioodil üle läinud klientide tellimustelt tekkis, märgib kohus, et nimetatud perioodil ei olnud süüdistatavad E. Maas ega L. Latt erisubjektiks, kellel oleks olnud kohustus järgida Y OÜ varalisi huve. E. Maas ja L. Latt on esitanud juhatuse liikme kohalt tagasiastumisavaldused 29.06.2018 ja 30.06.2018. Kohtule esitatud tõendite põhjal on kohus veendumusel, et süüdistatavad ei olnud Y OÜ juhatuse liikmed enam hiljemalt alates 02.07.2018, kuna 02.07.2018 Y OÜ osanike erakorralise koosoleku protokolli kohaselt otsustati koosolekul tagasi kutsuda ühingu juhatusest L. Latt ja E. Maas seoses nende poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega ning usalduse kaotusega (kd 1, lk 21-24). Tõsi on ka see, et edasiselt arutleb kohus selle üle, et tõendamist leidnud osategude ja väidetavalt tekkinud kahju vahel ei esine nõutavat põhjuslikkust. Ka asus maakohus kokkuvõtvalt seisukohale, et süüdistatav E. Maas on Y OÜ ees rikkunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust seoses N OÜ-le kontoritarvete organiseerimisel ja nende eest Y OÜ rahaliste vahenditega tasudes. Lisaks on kohus kohtuotsuse p-s 12 asunud seisukohale, et E. Maas on rikkunud Y OÜ ees hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning huvide konflikti keeldu, mis puudutab O OY (09.03.201806.06.2018) lepingu sõlmimist. Samuti on nii süüdistatav E. Maas kui L. Latt rikkunud kohtu hinnangul juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, jättes Y OÜ teised juhatuse liikmed ja osanikud teavitamata töötajate lahkumisavalduste esitamisest (kohtuotsuse p 13.5). Kuivõrd KarS § 2172 kuriteokoosseis eeldab ühe objektiivse tunnusena suurt varalist kahju, ei ole kohtu hinnangul vastav eeldus täidetud. Kohtu hinnangul on tuvastatud E. Maasi poolt kontoritarvete tellimisega tekitatud kahju summas 3084,56 eurot, mis on tänaseks päevaks tasutud. Muudes etteheidetes süüdistatavatele, mille puhul kohus leidis, et süüdistatavate käitumine on küll hinnatav juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud kinnitust, et Y OÜ- oleks tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot. Ehk siis, maakohtu otsusest võib leida kahju omistamise osas põhjendusi igale maitsele. Konkreetsete süüdistuses loetletud käitumisaktide tõendatuse osas ning süüdistatavate tegevuse ja saabunud tagajärje vahel põhjuslikkuse osas esitab kohtukolleegium oma seisukohad edaspidi, kui analüüsib süüdistatavate süüküsimust ning maakohtu otsuse seisukohti selles osas. Küll aga ei saa kohtukolleegiumi arvates prokurörile ette heita, et ta on maakohtu otsusest ka nii aru saanud, et maakohtu üks põhjendus on just see, et kahju tekkimise ajavahemikul ei olnud süüdistatavad enam erisubjektid. Igal juhul maakohtu poolt kirjapandu selleks põhjust annab. Sellise maakohtu seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu ja nagu võib kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud kirjalikest seisukohtades välja lugeda ei ole ka tema sellega nõus. Igal juhul on ringkonnakohus veendunud selles, et arutatavas kaasuses on oluline, et süüdistatavad olid teo toimepanemise ajal erisubjektid. Just oma tegudega lõid nad eeldused kahju tekkimiseks ja tagajärg, mis alati saabubki hiljem, võib saabuda ka ajal, mil erisubjektsus süüdlasel juba puudub. Oluline on põhjuslik seos süüdlase käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Teine küsimus, mis on kohtumenetluses tõusetunud ja mille kohta maakohus oma otsuses sedastas, et ei oska sellele vastust leida, on küsimus, miks on valitud tagajärje 26 e suure kahju tuvastamiseks ajavahemik pool aastat e 1.07.2028 kuni 31.12.2018. Kaitsja on välja pakkunud, e olukorras, kus oleks valitud kaks kuud või hoopis kaks päeva, ei oleks sellises rahalises vääringus kahju tuvastatud. Kohtukolleegium möönab, et loogiline on, et kui finantsekspertiis oleks määratud kahe päeva möödudes, ei oleks kindlasti numbrid samad, sest majandusnäitajad olnuks hoopis teised. Vastates sellele kaitseväitele, võib esmalt täheldada, et kindlasti pikem periood, oleks andnud ka teistsugused numbrid ja prokuratuuri jaoks oligi oluline näidata, et kahju saamata jäänud tulu näol ei olnud mitte olematu vaid ka siiski suures ulatuses e ületas 40000 eurot. Teiseks, on selge, et lühike periood e kaks päeva või kaks kuud, ei oleks kajastanud ka kogu kahju ulatust e tegelikult saabunud tagajärge ning seega on valitud esimene poolaasta, mis järgnes süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud tegevusele. Ka on see periood, mis kajastab adekvaatselt raamatupidamise seisukohalt vastavaid näitajaid. Karistusõiguslikult ei ole kohtukolleegiumi arvates valitud perioodi pikkuse osas midagi etteheidetavat ja pigem on ka seadusandja teatud kuriteokoosseisude puhul, kus karistusõiguslik hinnang sõltub tagajärjest lähtunud pikemast perioodist saabunud tagajärje tuvastamisel. Näiteks KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 118 lg 1 p 2. Mis puudutab teisi maakohtu poolt arvestama e lubamatuid tõendeid ja nimelt need, mis seonduvad H OY teenuse osutamisega, millest nähtuvad ST ja H esindaja ekirjavahetus ning OH poolt edastatud arved ja e-kirjavahetus (tõend 129) ning elektroonilise side ettevõtjalt saadud andmed, siis selles osas nõustub kohtukolleegium maakohtuga osas, mis puudutab sideandmeid. Samas eelmainitud arved ja kirjavahetus on kohtukolleegiumi hinnangul asjakohased tõendid. Oma seisukoha nende osas e nii sideandmete kui ka mainitud kirjavahetuse osas, esitab kohtukolleegium edaspidi kui vaeb süüdistatavate süüküsimust e seal, kus on see vaidlus konkreetselt tõusetunud. Süüdistuses süüdistatavatele etteheidetud käitumise tulemusel oli Y OÜ 1.07.2018 seisuga sisuliselt tühjaks pumbatud e tühi töötajatest ja kõigest sellest, mis töö tegemiseks ühe töötaja juurde nö kuulus – kliendiportfell, arvuti, telefon. Sisuliselt olid süüdistatavad poole aastaga suutnud varjatult teiste juhatuse liikmete eest tööle panna konkureeriva firma, mille tegevust ei tulnud alustada nullist – olemas olid kogenud töötajad, kliendid, andmebaas, toimivad ja klientidega suhtluseks valmis olevad telefoninumbrid - e kõik see, mis sellelt äriühingult, kus nad ise juhatuse liikmetena tegevad olid, eesmärgipäraselt, kuid samal ajal nö samm-sammult ning teadmisega, et AN ja MS igapäevasesse majandustegevusse ei süüvi, suudeti üle tuua. Kogu selle samm-sammult ja loogiliselt reastatud tegude/käitumisaktide jada ei muuda kriminaalseks mitte see, et Elmer Maas ja Lauri Latt otsustasid nö luua oma firma ja et seda tehti kokkuleppel JR-ga tema rahade eest, mis pärinesid Y-st väljaostmisest ning et töötajad, kelle jaoks võimalik, et olidki nad meeldivateks juhtideks, kellega sooviti ka edasi minna ning et osa klientegi võimalik, et just konkreetse töötajaga kaasa liiguvad. Selliseid näiteid elust võib tuua erinevatest valdkondadest alates advokaadibüroodest aga ka kindlustusfirmad, kinnisvaramaaklerid jne. Karistusõiguslikult etteheidetavaks muudab E.Maasi ja L.Lati tegevuse see fakt, et nad samal ajal, kui olid äriühingu juhatuses tekitasid kahju sellele äriühingule ning rikkudes seadusest tulenevat lojaalsuskohustust, panid selle äriühingu arvelt, kelle juhatusse nad kuulusid toimima 27 ja seda ilma „sünnitusvaludeta“ konkureeriva äriühingu. Ehk siis sisuliselt istusid kahel toolil. Järgnevalt peatub kohtukolleegium rohkesti vaidlust tekitanud karistusõiguslikel probleemidel, mis on tõusetunud seoses süüdistusega ja nendeks on kaitseargumendid : 1) kas tegemist on jätkuva kuriteoga, mis nö jaguneb osategudeks ja kus iga osategu peab vastama süüteokoosseisule, mis vajab eraldi tuvastamist. 2) küsimus, kas süüdistatavatele on kuritegu ette heidetud tegevusdeliktina või tegevusetusteliktina e et süüdistus on selles osas väidetavalt segane sisaldades nii ühte kui ka teist 3) kaastäideviimise karistusõiguslik omistamine. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud kuritegu jätkuv kuritegu. Just jätkuva kuriteona on maakohus hinnanud enda laual olevat süüdistust ja ei saa jätta ka mainimata, et selleks on maakohut õhutanud oma argumentidega kaitsja. Kaitsja on oma kohtukõnes pühendanud sellele küsimusele e igale süüdistuses etteheidetud käitumisaktile eraldi hinnangut andes ja iga tegu eraldi süüteokoosseisu ja süü seisukohast hinnates pika jutu ja sama on maakohus ka oma otsuses ümber kirjutanud. Sellest on tekkinud apellatsioonimenetluses vaidlus ja siin juba kaitsja oma vastuväidetes apellatsioonile selgitab otsesõnu, milliseid juhiseid on antud kohtupraktikas jätkuva süüteo osategude tuvastamisel jne. Nii väidab kaitsja järgmist. Mõttekäik, nagu saaks kohus hinnata tegu ainult tervikuna, on ekslik. Osategudest koosneva teo puhul peab maakohus kontrollima (

1. i)iga osateo tõendatust; (
2. ii)osateo vastavust kvalifikatsioonile; (iii) osateo mõju tagajärjele. Erinevatest osategudest koosneva süüteo korral on kohtul kohustus kontrollida, kas iga osategu leiab tõendamist, kusjuures tagajärjedeliktide puhul peab tuvastamist leidma ka see, kas ja milline mõju oli mingitel osategudel koosseisulise tagajärje saabumisele. Kohus peab kontrollima iga tõendamist leidnud osateo vastavust tervikteo kvalifikatsioonile ning maakohus on seda teinud. Tõendamist leidnud ning kvalifikatsioonile vastavatel osategudel peab olema mõju tervikteole, sh tagajärjele. Enamik süüdistuses kirjeldatud osategudest ei ole eraldiseisvalt kuriteod ning nende puhul ei ole määratletud mingisugust (summaarset) mõju koosseisupärase tagajärje, s.o 40 000 euro suuruse kahju saabumisele. Analüüsides osategusid, mille puhul oli kohus tuvastanud E. Maasi ja L. Lati käitumise, mis vastas mh hoolsus- ja lojaalsuskohustuse või teavitamiskohustuse rikkumisele, pidi kohus hindama ka nende mõju koosseisulisele tagajärjele. Käesoleval juhul viis kogu eelkirjeldatud kontroll järelduseni, et järele jäänud ja tõendamist leidnud osateod ei olnud väidetava kahjuga põhjuslikus seoses. Kohtukolleegiumi poolt jäävad need kaitseväited tähelepanuta, sest nagu juba eelnevat rõhutatud, ei ole tegemist kaasusega, kus süüdistatavatele on heidetud ette jätkuva kuriteo toimepanemist e kus oleks oluline, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Võimalik, et kaitsjat ja kaitsja järgi ka maakohut on eksitanud fakt, et prokurör nimetab süüdistuses loetletud kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks süüdistatavate poolt planeeritud ja läbi tehtud etappe/toiminguid osategudeks, kuid kohtukolleegiumi hinnangul see konkreetse kuriteo tegelikku olemust ei muuda. Tegemist ei ole ka 28 vältava süüteoga, mis seisneb normipidevas ehk kestvas rikkumises ja kus süüteo koosseis on pidevas realiseerimises. Tegemist on ühe teoga, mis tulenevalt süüdistatavate poolt seatud eesmärgist käivitada nö oma ettevõte ja seda selle ettevõtte arvelt kelle juhatuses nad samaaegselt on ja kelle varalisi huvisid neil seetõttu järgida tuleb ja teha seda juba toimiva ning ilmselgelt uue ettevõttele konkurendiks oleva ettevõtte arvelt ja eesmärgiga tekitada toimivale ettevõttele sellist kahju, mis paneb löögi alla ettevõtluse peamise eesmärgi e kasumi teenimise võimaluse, koosneb hästi planeeritud erinevatest step by step toimingutest, mis on omavahel loogilises reastuses. Tegemist on sündmuste käiguga, mis on hästi planeeritud ja seda ka ajaliselt ja mis nö areneb välja lõppfaasiks, mis on ka kahju tekitamise momendiks ja kuriteo lõpuleviimise hetk e see, kui töötajad lahkuvad reaalselt koos arvutite, telefonide ja klientidega ja alles jääb küll möbleeritud, kuid sisuliselt tühi kontoriruum. Kohtukolleegiumi hinnangul võib ju vaielda selle üle, millisest momendist algab konkreetse etteheidetava kuriteo karistatav katsestaadium ja sellel küsimusel ka ringkonnakohus allpool peatub, kuid vaidlust ei ole selles, et just töötajate lahkumine ja sellega kaasnevad kaod on momendiks, millest on kuritegu lõpule viidud ja millest algab ka aegumistähtaja arvestamine. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu lahendile, mis on asjassepuutuv kuna tegemist on sama kuriteo koosseisuga ja vaidluski taandus sellele, kas tegemist on jätkuva teoga ja millal on kuritegu lõpule viidud ning lõpuks ka kahju tekkimise aeg ja selle põhjuslikkus juba lõpuleviidud kuriteoga. Nimelt, oma määruses 1-21-7255 selgitab Riigikohus järgmist. Riigikohus jaatas seda, et usalduse kuritarvitamine on materiaalne kahjustusdelikt, mis on lõpule viidud hetkest, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju. Sellest tulenevalt hakkab usalduse kuritarvitamise aegumistähtaeg kulgema alles siis, kui on saabunud KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud koosseisuline tagajärg ehk suur varaline kahju. MT ja ME karistusõigusliku etteheite aluseks on 21. detsembril 2016 süüdistatavate ja AS-i E vahel sõlmitud kokkulepe, millega lõpetati AS-i E ja G OÜ vahel sõlmitud biogaasi ostu-müügileping. Väidetavalt kuritarvitasid süüdistatavad seda tehingut tehes G OÜ ja selle osaniku GE OÜ usaldust, sest G OÜ äriplaani kohaselt sooviti asuda biogaasist tulevikus biometaani tootma. Sellise tegevuse kasumiootuseks oli aastateks 20182031 tehtud tasuvusanalüüsi kohaselt 15 137 455 eurot. Prokuratuuri hüpoteesi kohaselt tegutsesid süüdistatavad nimetatud kasumiootusega äriplaani ja sellega seotud biometaani tootmise endaga seotud ettevõtetesse üleviimisel teadlikult G OÜ ja GE OÜ huvide vastaselt eesmärgiga tekitada neile äriühingutele suur varaline kahju. Seega heidetakse süüdistatavatele ette, et G OÜ-l jäi saamata tulu, mille ettevõte oleks saanud juhul, kui süüdistatavad ei oleks G OÜ ja AS-i E vahel sõlmitud biogaasi ostumüügilepingut lõpetanud. Kuna kõnealuse tulu saamise võimalus langes G OÜ jaoks ära 21. detsembril 2016 lepingu lõpetamisega, tuleb alates sellest hetkest lugeda usalduse kuritarvitamine lõpuleviiduks. Kuriteo etappidest räägib kohtuotsus allpool, kuid selge on see, et selline toimingute jada, mis tasa ja targu viib seatud eesmärgi poole saab toimuda vaid varjatult teiste juhatuse liikmete eest ning iga järgnev toiming on eelnevast loogilises seoses e ilma eelmise toimingute ei oleks ka järgmine mitte ainult võimalik vaid ka vajalik. Kui ei ole juriidilist keha ja asukohta, ei ole ka ruume, kui ei ole ruume ei ole vaja ka kontorimööblit ja kontoritarbeid või vastupidi laudade ja toolide jne jaoks on vaja kontoriruume. Ilma sisustatud ruumideta ja kontoritarveteta ei ole ka töötajatega midagi 29 teha. Ilma kogenud ja sama tööga tegelenud inimesteta ei läheks ka majandustegevus kohe tulemuslikult toimima, töötajad aga ei saa alustada töö tegemisega või pigem jätkata sama tööd, kui pole koheselt võtta arvutiprogramme, andmebaase, toimivaid telefoninumbreid ja kliendiportfelli. Kuriteo kulgemise pikkus ei ole seadusega reguleeritud. See pikkus võib olla vägagi erinev ja kuriteoplaani ning kuriteo lõpuleviimise vahele võib jääda ka pikem ajavahemik koos erinevate planeeritud tegevustega. Selline pikalt kulgev kuritegu on mõeldav nagu öeldud vaid olukorras, kus välja valitud kannatanu ei tea ega saa ka aru, et ta on tegelikult juba nö kannatanu rolli määratud. Tal ei ole veel valus, ta ei tunneta, et talle tekitatakse tegelikult kahju ja ta ei oska ka arvata, et inime(ne)sed, keda ta usaldab võib üldse tema suhtes midagi halba planeerida. Ühelt poolt see ja teiselt poolt e kuriteoplaani täideviijate poolt ka teatud maskeering, kus oskuslikult püütakse jätta muljet, et tegelikult kõik on hästi ja midagi ei ole muutunud ega muutumas. Selline kirjeldus sobib nii füüsilisest isikust kannatanu puhul kui ka juriidilisest nii isikuvastaste kuritegude kui ka varavastaste jm kuritegude puhul. Seega, arusaam, et kuritegu, mis ei ole ajaliselt kiiresti ja ühe liigutusega toime pandud, millel on eristatavad mitmed etapid, mis samm sammult viivad lõppeesmärgile lähemale, on alati jätkuvad kuriteod ja iga etapp on eraldiseisev osategu, kohtukolleegiumi hinnangul ei päde. Kuriteo toimepanemise puhul võib eristada mitmeid ajaliselt teo lõpuleviimisele eelnevaid staadiume. Üldistades saab tahtlik süütegu alguse toimepanija otsusest süütegu sooritada, seejärel järgnevad ettevalmistamine, süüteokatse ja teo lõpuleviimine. On kuritegusid, mille puhul ei saa rääkida ettevalmistamisest ja kus isikus tahtluse tekkimine toimepanemisega on niivõrd lähedas ajalis-ruumilises seoses, et ettevalmistamiseks ei olnud ei vajadust ega ka aega. Samas võib olla ühest tervikust, kuid mitmetest staadiumidest koosnev kuritegu ka ajaliselt pikem, kus on ajaliselt eristatavad esmalt mõtted kuriteost, seejärel ettevalmistamine, kuriteokatse ja lõpuleviimine. Sellest pajatab kohtukolleegium allpool, kui käsitleb kaitseväiteid, mis on üles ehitatud absoluutsele tõele selle kohta, et mõtted ja üldjuhul ei ole karistatavad ning annab ka omapoolse hinnangu arutatava kuriteo staadiumitele ja millisest momendist algab karistusõiguslikult etteheidetav kuriteo katse. Selge on see, et praegusel juhul ei aruta me sellist kuritegu, mille toimepanemiseks piisab loetud sekunditest. Näiteks nö„kotijooks“, milleks piisab loetud sekunditest, kus hooga mööda joostes haaratakse jõuga ohvrilt kott käest, millest ohver pikali kukub ja varas edasi jookseb e kuriteoplaan, katse ja lõpuleviimine on kõik loetud hetke sees. Vastupidiseks näiteks on aga hästi planeeritud kelmus, kus pettuslik tegu ja varakäsutus ei lange ajaliselt kokku ning kus võivad joonistuda välja päris mitmed etapid, mis ei ole eraldi vaadatuna süüteod ning mis annavad alles terviklikult hinnates välja kelmuse kuriteokoosseisu (näiteks Tallinna Ringkonnakohtu otsus 22.septembrist 2022 kriminaalasjas 1-21-7666). Seega leiab kohtukolleegium nõustuvalt nii prokuröri apellatsioonis kui ka kannatanu esindaja poolt kohtule esitatud seisukohtades, et maakohtu peamine viga otsuse tegemisel on just see, et hindas süüdistatavatele etteheidetava tervikliku teo erinevaid etappe jätkuva kuriteo osategudena ning sel viisil hakkides igal üksikul süüdistatavate ütlusi hinnates ja igas teos süüteo tunnuseid otsides jõudis ka oma järeldustes ebaõigele järeldusele. 30 Eeltoodut arvesse võttes märgib kohtukolleegium, et põhjendatult rõhutab prokurör apellatsioonis, et Maasile ja Latile on ette heidetav, et nad olid terve 2018. a esimese poolaasta ebalojaalsed enda juhitava ühingu suhtes ning nende erinevad osateod ühiselt, s.o pikalt kestnud organiseerivad teod, viisid W-le suure varalise kahju tekitamiseni. Prokuratuuri arvates kohus teinud loogikavea, arutades süüdistatavate lojaalsuskohustuse olemasolu tõendatust kohtuotsuse punktis 6, seostades seda üksnes kahe esimese osateoga. Mõlemad küsimused tuleks hinnata selliselt, et need suhestuvad tervikteoga. Tegelikkuses tuleks antud kohtuasja puhul võrrelda süüdistuspoole nägemust teo tervikpildist kaitsepoole tervikpildiga ning uurida ja võrrelda tõendeid nende kahe erineva „loo“ taustal. Asjakohaselt on maakohtu otsust sellest seisukohast kritiseerinud kannatanu esindaja adv. M.Kairjak oma kohtule esitatud seisukohtades, millised toetavad rongkonnakohtu arusaama sellest, et kuritegu võib olla ka mitme etapiline, kuid ei ole seejuures jätkuv kuritegu. Kaitsja näeb mitmeid probleeme selles, et süüdistusakt sisaldab üheaegselt nii tegevus- kui tegevusetuse etteheidet. Selles küsimuses ei nõustu ta ka maakohtuga. Nimelt, maakohus on leidnud, et süüdistusakt ei ole selliste puudustega, mis tingiks süüdistusakti tagasisaatmise või süüdistatavate õigeks mõistmise selle ebakonkreetsuse tõttu. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-4-08 (p 25) leidis maakohus, et usalduse kuritarvitamise võib toime panna nii tegevuse kui tegevusetusega, mis on omavahel läbi põimunud ja mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni. Kokkuvõtlikult järeldas maakohus, et kuivõrd on kaitsja on saanud esitada vastuväiteid ja omapoolseid tõendeid, ei ole kaitseõiguse teostamine olnud süüdistusaktis nimetatud puuduste tõttu raskendatud ega võimatu. Olenemata sellest, et kaitsja ei ole esitanud maakohtu otsusele apellatsiooni ja on oma mittenõustumist maakohtuga avaldanud alles ringkonnakohtu menetluses apellatsiooni osas oma seisukohtade esitamisel, peab ringkonnakohus ka selles osas kaitsjale vastama. Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. 1-17-3371 p 96. Viidatud Riigikohtu seisukohad on olulised selgitamaks muuhulgas ka seda, et ringkonnakohus ei asu teistkordselt vaagima neid asjaolusid ja fakte, mis on tuvastatud maakohtu otsusega ning milliseid ei ole vaidlustatud ka kaitsjate apellatsioonivastustes. Kaitsja kordab oma seisukohtades juba maakohtus öeldut ja nimelt, et käesolevas kriminaalasjas koostatud süüdistusakt ei võimalda mõista, kas E. Maasile ja L. Latile heidetakse ette teo toimepanemist teo või tegevusetuse vormis. E. Maasile ja L. Latile esitatud süüdistusest nähtub üheaegselt viiteid nii teole kui tegevusetusele. Juhul, kui 31 ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, paluvad kaitsjad võtta arvesse mh järgmist: − Kaheksast erinevast osateost seitsme puhul on prokuratuur seisukohal, et süüdistatavad jätsid käsundiandja mingitest asjaoludest teavitamata ehk panid teo toime tegevusetuse vormis. Neljanda ja kuuenda osateo kirjelduses heidetakse E. Maasile ja L. Latile lisaks teavitamiskohustuse rikkumisele ette ka sellele eelnenud teo toimepanemist tegevusetuse vormis – ühel juhul osanike ja juhatuse liikmete teavitamata jätmist töötajate lahkumisest ning teisel juhul mingite (süüdistuses kirjeldamata) meetmete kasutusele võtmata jätmist. Seega on tegevusetusel on olnud süüdistusetteheite formuleerimise seisukohalt oluline roll. − Osategude nr 1, 2, 3, 5, 7 ja 8 puhul kirjeldatakse (enne teavitamata jätmise väite esitamist) tegu aktiivse tegevuse vormis, kusjuures tegudena kirjeldatakse äritegevuse rahastamist (osategu 1), äripinna otsimist (osategu 2), kontoritarvete tellimist (osategu 3), boonuste maksmist (osategu 5), telefoninumbrite omanikuvahetuseks volituste andmist (osategu 7) ja klientidele eksitava informatsiooni esitamist (osategu 8). Erinevalt teistest, on kaheksanda osateo puhul kirjeldatud süüdistatavate ja kolmandate isikute tegevust ainult aktiivse tegevuse vormis ning sellele osateo puhul ei esitata süüdistusaktis väidet, et E. Maas ja L. Latt oleksid jätnud nendest asjaoludest osanikud või teised juhatuse liikmed teavitamata. Kaitsjad ei vaidle, et KarS § 217-2 koosseisu on põhimõtteliselt võimalik realiseerida nii tegevuse kui tegevusetusega. Küll aga on probleem selles, et prokuratuur ei ole konkretiseerinud (ning süüdistusaktist on selgusetu), kummal lasub käesoleva kriminaalasja karistusõiguslik raskuspunkt. Esiteks. Riigikohus on selgitanud, et koosseisu sisustamise mõttes ei saa tagajärge põhjustav tegu ei saa olla üheaegselt nii tegevus kui tegevusetus. Riigikohtu kohaselt võib tegevus ja tegevusetus küll põimuda või teineteisele järgneda, kuid koosseisu sisustamise mõttes tuleb arvestada, et konkreetne ja vahetult tagajärge põhjustav tegu ei saa olla üheaegselt nii tegevus kui tegevusetus. Juhul, kui tagajärjele eelnenud teos on tegevus ja tegevusetus läbi põimunud, tuleb teo raskuspunkti teooria järgi otsustada, kumb neist süüdlasele omistada. Teo raskuspunkti teooria kohaselt tuleb lähtuda siis sotsiaalselt määravast teost, kus asub toimepandu karistusõiguslik raskuspunkt. Seega oleks prokuratuur pidanud käesolevas asjas süüdistust koostades otsustama, kas karistusõiguslik raskuspunkt lasub koostatava süüdistuse seisukohalt E. Maasi ja L. Lati tegevusel või tegevusetusel. Olles selle enda jaoks ära otsustanud, oleks prokuratuur pidanud selle selgelt panema kirja ka süüdistusakti. Käesoleval juhul on prokuratuur jätnud selle tegemata. Süüdistusaktis on läbisegi kirjeldatud nii tegevusi kui tegevusetust ning seda viisil, mis ei võimalda üheselt aru saada, kus asub süüdistuse seisukohalt etteheite karistusõiguslik raskuspunkt. Selliselt on asjas koostatud süüdistusakt ebaselge ning vastuoluline. Eelnevalt viidatud probleemide näol on tegemist süüdistuse sisuliste ja oluliste puudusega, mis ei võimalda tuvastada ühest tegu ega selle objektiivse koosseisu tunnuseid. Kuna kohus on

§ 268

lg 1 kohaselt kohtuotsuse tegemisel seotud süüdistusaktis toodud faktidega ning selle piiridega, siis ei ole võimalik nimetatud viga ka kohtuotsuse tegemisel kõrvaldada.

1. aasta aprillis Riigikohtu kolleegium selgitanud, et süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel peab olema menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused (RKKKo 118-158/266, p 100). Olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada 32 kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (3-1-1-55-16). Seega tuleb ainuüksi nimetatud süüdistusakti puuduse tõttu süüdistatavad käesolevas asjas õigeks mõista. Teiseks. Süüdistusakt ei sisalda tegevusetusdelikti nõutavaid elemente. Riigikohus on selgitanud, et tegevusetusdeliktil on kindel struktuur, mida tuleb järgida. Mitteehtsa tegevusetusdelikti jaatamiseks ei piisa lihtsalt üldisest tõdemusest, et isik vastutab tegevusetuse eest, vaid eeldab koosseisu kindlate elementide esinemise äranäitamist. Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg – kahju – jäänud saabumata. Käesolevas asjas esitatud süüdistuses ei ole tegevusetuse kirjeldamisel ära näidatud ei E. Maasilt ja L. Latilt nõutud tegu ega selle eeldatavust. Samuti ei ole süüdistuses selgitatud, kuidas oleks nõutava tegutsemise korral jäänud saabumata tagajärg ehk konkreetsel juhul kahju. Tegelikult ei ole süüdistuses isegi väidetud, et mingisugune E. Maasi või L. Lati tegevus oleks ära hoidnud väidetava kahju. Sellise lauset või väidet süüdistusaktist ei leia. See tähendab, et esitatud süüdistuse kohaselt ei olekski E. Maasi või L. Lati mis tahes tegevus hoidnud ära väidetavalt W-ile tekkinud kahju. Kaitsjad on kursis Tallinna Ringkonnakohtu varasema seisukohaga, et kui maakohus ei ole süüdistusakti tagastanud ning süüdistatavad on jaatanud süüdistuse mõistmist ning saanud süüdistusele vastu vaielda, ei too süüdistusakti ebakonkreetsus automaatselt kaasa õigeksmõistvat kohtuotsust. Kaitsjad peavad kohaseks lähtuda seni Riigikohtu praktikas valitsenud seisukohast, et juhul, kui süüdistusakti pinnalt ei ole viimase ebakonkreetsuse tõttu võimalik tuvastada üheselt etteheidetavat kuritegu, siis tuleb süüdistatav õigeks mõista. Riigikohus ei ole seda õiguslikku järelmit enda praktikas seni sidunud kaitsja poolt kohtuliku eelmenetluse raames esitatavate taotlustega või nende esitamata jätmisega. Lugedes kaitsja seisukohti, mis puudutavad süüdistust ja eelkõige selle puudulikkust põhjusel, et tegevus ja tegevusetus läbipõimituna välistab kõrvaltvaataja jaoks selle mõistmist sidusa narratiivina, võib väita, et kaitsepool on selles osas enam kui üle pingutanud ning pigem põhjendab selline vägagi ühepoolne lähenemine ja Riigikohtu seisukohtadega teksti täispikkimine seda, et süüdistavate süü osas jääb kaitseväiteid napiks. Mõistetav on nende väidete nappus juba ainuüksi seetõttu, et ilmselgelt on arutatav kaasus usalduse kuritarvitamise õpikunäide. Kaitseväited, mis puudutavad etteheiteid süüdistusele selle ebakonkreetsuse osas ja just tegevuse ja tegevusetuse läbipõimimist, siis ka siin tuleb möönda, et kogu see kaitse seisukohtades esitatud tekst on üles ehitatud teadmisel, et süüdistuses kirjeldatud käitumisakte, mis moodustatavad vägagi loogilise etapilise käitumise/pürgimise eesmärgi poole ja milliseid kaitsja nimetab osategudeks, tuleb vaadelda eraldiseisvate tegudena ning anda hinnang muuhulgas kas etteheide on esitatud tegevuses või tegevusetuses. Kohtukolleegium leiab, et süüdistus ei ole puudulik ning ringkonnakohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik mõista süüdistatavad süüdi. Puuduseid, mis vältimatult tooks kaasa õigeksmõistva otsuse tegemise, süüdistuses ei esine. Kaitsja viitab oma vastupidise seisukoha esitamisel Riigikohtu otsusele 3-1-1-55-
2. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selles lahendis esitatud seisukohad üksühele ülekantavad praegusesse vaidlusesse. 33 Nimelt selgitab Riigikohus viidatud lahendis, et jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-153-07, p 11). Selle seisukohaga tuleb tõesti nõustuda, kuid praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus süüdistuses kirjeldatud käitumine ei ole kuritegu. Sellise olukorraga oli tegemist näiteks kriminaalasjas 1-20-4985, mis päädis ringkonnakohtus õigeksmõistva otsusega. Praegu kohtu laual olevast süüdistusest loeb aga kohus selgelt välja prokuratuuri etteheite kuriteo toimepanemises ja süüdistuse tekstist on see ka üheselt väljaloetav. Veel selgitab Riigikohus viidatud lahendis, et analoogiliselt eeltooduga on kohtul õigus lugeda süüdistusakt

§ 154

nõuetele mittevastavaks ja tagastada see eelistungil prokuratuurile ka juhul, kui süüdistatava tegu on süüdistusaktis kvalifitseeritud kuriteona seadusesätte alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud ja millele ei saa süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ilmselgelt tugineda. Sellist olukorda arutataval juhul ei ole ja selles pole ka vaidlust. Järgnevalt selgitab Riigikohus, et nii nagu faktiliste asjaolude kirjeldusest tuleneva ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud küsimusi võimalik lahendada aga veel kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Riigikohus ei eita ka seda, et süüdistusakti puuduseid on võimaik kõrvaldada ka kohtumenetluse käigus ja nimelt väidab kõrgeim kohus, et „ kuna praegusel juhul kõrvaldati süüdistusakti puudused maakohtu menetluse käigus

§ 268lg 6 alusel, ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust“.

Seega ei saa nõustuda kaitsjaga, et asjaolu, et ta ei saa aru, kas süüdistatavaid süüdistatakse tegevuses või tegevusetuses ja et kaitsja arvates sellest pole ka kohtul võimalik aru saada, peaks automaatselt kaasa tooma süüdistatavate õigeksmõistmise. Süüdistuse puudulikkus seisneb selles nagu seda väidab kaitsja, et kaheksast erinevast osateost seitsme puhul on prokuratuur seisukohal, et süüdistatavad jätsid käsundiandja mingitest asjaoludest teavitamata ehk panid teo toime tegevusetuse vormis. Neljanda ja kuuenda osateo kirjelduses heidetakse E. Maasile ja L. Latile lisaks teavitamiskohustuse rikkumisele ette ka sellele eelnenud teo toimepanemist tegevusetuse vormis, mis kokkuvõtvalt tähendab seda, et tegevusetusel on olnud süüdistusetteheite formuleerimise seisukohalt oluline roll, siis selle väidetava vea saab kõrvaldada ka apellatsioonimenetluses ja vastavate kohtu seisukohtade esitamisega otsuses. Piisab nö selgeks tegemisest ja ehk muutub ka süüdistus arusaadavamaks. Erinevalt kaitsjast ei näe kohtukolleegium tegevusetusena kirjeldatud käitumisaktidel süüdistuse sisus olulist rolli. Kindlasti ei mõõdeta tegevusetuse rolli või etteheidetavuse raskuspunkti kordade arvuga, mitu korda on korratud süüdistuses etteheitena süüdistatavatele tegevusetust. Kui nii, siis on olukord kõrvaldatav lihtsate meetmetega. Kohus nendib, et tõesti, prokuratuuril ei olnud mingit vajadust pärast igat etteheitena käsitletud süüdistatavate aktiivse käitumise akti rõhutada eraldi seda, et 34 oma tegevusest e lojaalsuskohusutuse rikkumisest ei teavitanud nad äripartnereid. Võimalik, et piisanuks sellest, et üks kord sedastada, et süüdistatavad tegutsesid varjatult teiste juhatuse liikmete eest ja eesmärgiga, et nende poolt lojaalsuskohustuse rikkumine äripartneritele teatavaks ei saaks. Samas ei muuda fakt, et tegevusetust on süüdistuses mainitud mitte üks kord vaid seitse korda süüdistust arusaamatuks või veel enam välistaks süüdistatavate süüdimõistmise. Kaitsja poolt mainitud nö neljanda ja kuuenda osateo osas, mis tegevusetusena etteheidetuna muudab süüdistuse arusaamatuks, märgib kohtukolleegium sama. Nimelt, esiteks moodustavad ka need etteheited teistega koos ühe tervikliku teo, mis igale keskmisele kõrvaltvaatajale assotsieerub tegevusena. Teiseks, töötajate lahkumine on etteheidetud kavandamisena ja mis puudutab arvutite kaasa võtmist, siis see omakorda on teoplaani osa ja planeeritud töötajate lahkumisega kaasas käivaks ning fakt, et süüdistatavate teoplaan ei näinud ette töövahendite ülevõtmist vastutava isiku poolt enne lahkumist, ei muuda kogu süüdistatavatele etteheidetud käitumist tegevusetuseks. Asjaolu, et karistusõiguslik raskuspunkt on süüdistuses siiski süüdistatavate aktiivsel käitumisel e tegevusel, kinnitab fakt, et a)süüdistuses on selgelt sõnastatud, et kahju tekkis tegevuse tulemusel. Nimelt väidab süüdistus, et 2018. aasta alguses asusid Elmer Maas ja Lauri Latt ühiselt ja kooskõlastatult tegutsema Y OÜ ärihuvide vastu ning viima Y OÜ äritegevust, sh töötajaid ja klientide tellimusi, üle konkureerivasse ettevõttesse N OÜ-sse (reg k XXXXXXXXX). Seda järgnevate tegevuste kaudu (süüdistuses kirjeldatakse tegevusi). Selle nö sissejuhatava lausega on antud ka enam kui selgelt mõista, et süüdistuses kirjeldatakse Lauri Latti ja Elmer Maasi tegevust süüdistatavatele. Seega ei saa kuidagi nõustuda kaitsjaga, kes muuhulgas kritiseerib süüdistust ka seetõttu, et see sisaldab ositi umbmäärast ja umbisikulist teokirjeldust, mistõttu ei ole võimalik aru saada, kelle tegevust süüdistusaktis kirjeldatakse. Rõhuasetust just tegevusele iseloomustavad süüdistuses veel järgmised lõigud. Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuste tõttu õnnestus N OÜ-l ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle võtta klientide tellimusi summas 5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a oli Y OÜ saamata jäänud rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ klientide tellimustelt vastavalt 212 943 eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus Y OÜ-le varalise kahju vähemalt summas 40 000 eurot. Lisaks põhjustas Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevus Y OÜ-le varalise kahju summas 3 084,46 eurot (punktis 3 kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille omandas N OÜ) ning summas 41 624,17 eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide vastane lisatasude maksmine), seega kokku 44 708,63 eurot. b) süüdistuskõnes rõhutas prokurör korduvalt, et tagajärg saabus just süüdistatavate tegevuse tulemusel. Mõned viited prokuröri süüdistuskõnest. Nii märgib prokurör, et süüdistatavate tegevuse tulemusel leidis äriühing Y end 02.07.2018 olukorras, kus ootamatult olid korraga lahkunud nii töötajad kui tegevjuhid, läinud olid ettevõtte arvutid ning puudus igasugune ülevaade jooksvatest töövoogudest. Arvesse võttes, et antud kuriteo puhul on täpset kahju, mis Y OÜ-le Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuse tulemusel tekkis, äärmiselt keeruline määratleda, on prokuratuur valinud konservatiivse hoiaku ja kavatseb tõendada, et vähemalt summas 40 000 eurot Elmer 35 Maas ja Lauri Latt kannatanule tekitasid. Kokkuvõtvalt, rääkides olukorrast, kus Elmer Maasi ja Lauri Lati ette kavatsetud ja korraldatud tegevused viisid tagajärgedeni, mil 01.07.2018 Y kui ettevõte seiskus ja jäi ilma oma töötajatest, juhtidest, oskusteabest ning võimest kliente teenindada, on üheks võimaluseks tekitatud kahju suuruse hindamisel lähtuda ettevõtte väärtusest, mis jääb vahemikku 2,5 kuni 6,5 miljonit eurot. Poole aasta vältel oma tegude varjamine teiste äripartnerite eest on väga otsene viide eesmärgipärasele tegevusele ehk kavatsetusele. Kohtukolleegium on veendunud selles, et eesmärgini, milleni oli planeeritud jõuda teoplaani kohaselt e viia Y OÜ äritegevus, sh töötajaid ja klientide tellimused üle konkureerivasse ettevõttesse N OÜ-sse ja seda ilmselgelt just aktiivsete tegudega e tegevusega, ei oleks olnud võimalik jõuda ilma, et see teoplaani kohaselt pidi toimuma varjatult ja eelkõige tuli neid tegevusi varjata äripartnerite eest. Seda rõhutas kohtukolleegium juba eespool. Vägagi selgelt on eelnevate kohtu poolt süüdistusest ja süüdistusaktist väljakirjutatud lausetest selge see, et kahju oli tekitatud kannatanule just süüdistatavate tegevusega e nende poolt toime pandud aktiivsete tegudega. See on ka piisav, et anda sõnum, kuhu poole kaldu on süüdistuse karistusõiguslik raskuskese – kas tegevuse või tegevus