Obsah (4)

§ 15§ 16§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2023. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-23-2264 Kohtunik Rutt Teeveer Väärteoasi Veiko Kõivu (Kõiv)

§ 15

lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

§ 16lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus ning otsene ja kaudne tahtlus.

Seejuures

§ 16

lg 3 kohaselt on otsese tahtlusega tegu siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on seisukohal, et Veiko Kõiv on lubatud suurimat sõidukiirust ületanud otsese tahtlusega. Kuivõrd Veiko Kõiv teadis, et ta ületab lubatud suurimat sõidukiirust, siis pidi ta aru saama, et sellise tegevusega teostab ta süüteokoosseisule vastava asjaolu või pidi seda vähemalt möönma. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. III Kohtu seisukoht karistuse osas 4/8 LS § 227 lg 3 sätestatu kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses, s.o summas 500 eurot ja LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Kohus peab käesolevas väärteoasjas lahendama küsimuse, kas kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Veiko Kõivu süü suurust hinnates arvestab kohus sellega, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 52 km tunnis, seega LS § 227 lg-s 3 sätestatud vahemiku (41-60 km/h) keskmises määras. Arvestamata ei saa jätta asjaolu, et kiirust ületades, oli tal sõidukis laps, mis kohtu arvamuse kohaselt suurendab isiku süüd. Veiko Kõiv väljendas vahetult peale teo toimepanemis kui ka kohtus kahetsust. Kohus arvestab menetlusaluse isik puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 mõistes.

Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Veiko Kõivu jaoks on oluline, et kohus jätaks temale juhtimisõiguse alles, mõistes karistuseks vaid rahatrahvi. Veiko Kõiv avaldas kohtus, et töötab üksi, ilma paarimeheta. Veiko Kõiv selgitas kohtus, et kui ta kolm kuud seda tööd teha ei saa, siis ilmselt kaotab enamuse klientidest ja kaotab ka sissetuleku. Menetlusalusel isikul on XXXXX. Veiko Kõiv tõi välja asjaolu, et XXX on XXX tulenevalt vajalik stabiilne elurütm, et tema XXX oleks miinimumini viidud. Laste transportimise osas märkis, et laste lasteaeda ja koju toimetamis eest vastutab nii tema kui ka laste ema. Ühistranspordiga laste lasteaeda viimine ja toomine on harva bussiliikluse tõttu problemaatiline. Kahe lapse liikumised on erinevad, mis eeldab nii tema kui laste ema poolset tegevust. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on Veiko Kõivul kaks kehtivat väärteokaristust, mõlemad LS § 227 lg 2 järgi. Teod on toime pandud 27.10.

1. a ja 14.02.
2. a. Määratud rahatrahvid summades 120 ja 220 eurot on tasutud. Nii Veiko Kõiv kui ka tema kaitsja pole vaidlustanud põhikaristust ja on leidnud, et selle suurus on loogiline ja põhjendatud. Kohus on samal arvamusel. Veiko Kõiv ja tema kaitsja taotlesid määratud lisakaristuse tühistamist. Seega tuleb kohtul hinnata, kas käesoleval juhul on põhjendatud tulenevalt süü suurusest mõista Veiko Kõivule ka lisakaristus. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul 5/8 on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11) (RKKKO nr 3-1-1-6-17, p 16). Detailandmete päringut, mis kinnitaks Veiko Kõivu juhtimisõigust kohtuväline menetleja kohtule ei esitanud. Samas pole käesolevas menetluses püstitunud vaidlust Veiko Kõivu juhtimisõiguse olemasolu üle. Kohus seisukohal, et Veiko Kõivule mõistetud karistust tuleb kergendada, kuna see ei vasta tema süü suurusele ega karistuse mõistmisel välja kujunenud kohtupraktikale. Veiko Kõivule on mõistetud sanktsiooni keskmisest määrast suurem põhikaristus ja lisaks veel lisakaristus. Kohtuväline menetleja on välja toonud, et karistuse mõistmisel on arvestatud menetlusaluse isiku varasema käitumisega, st asjaoluga, et isikul on kaks samalaadset väärteokaistust. Samuti on kohtuväline menetleja võtnud Veiko Kõivu kahetsuse karistuse mõistmisel arvesse kergendava asjaoluna. Samas on põhikaristus mõistetud sanktsiooni keskmisest määrast suuremana. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, mis on LS § 227 lg 3 puhul 100 trahviühikut ning seejärel tuleks kaaluda süü suurust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Süü suuruse osas pole kohtuväline menetleja 27.06.2023.a otsuses midagi avaldanud. Kohus on seisukohal, et Veiko Kõivu süü on keskmine või natuke üle selle – kiirust ületas ta LS § 227 lg 3 piiride keskmises ulatuses, kuid tal oli autos ka laps. Kohus leiab, et Veiko Kõivu poolt avaldatud kahetsus nii teo toimepanemise järgselt kui selle avaldamine kohtus on vaadeldav puhtsüdamliku kahetsusena. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltoodu annaks karistuse mõistmise üldprintsiipide kohaselt võimaluse karistuse mõistmiseks sanktsiooni keskmises määras. Riigikohus on 13.12.
3. a otsuses nr 3-1-1-122-13 öelnud järgmist: „Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga).“ Kohtuvälise menetleja otsuses on lisakaristuse mõistmist põhiliselt põhjendatud ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusega, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega. Loomulikult ei saa karistuse mõistmisel jätta tähelepanuta karistuse üldpreventiivset eesmärki, ega ka asjaolu, et Veiko Kõivu on viimase aasta jooksul karistatud kahel korral kiiruse ületamise eest. Selline asjaolu annab tõepoolest aluse arvamuseks, et uue samalaadse rikkumise toimepanemine võib olla tõenäoline ning võib tingida teistele kaasliiklejate ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud, näiteks lahendi 3-1-1-122-13 punktis 10, et „ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav.“ 6/8 Liiklusseaduse § 227 lg 5 annab nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule võimaluse kohaldada isikule lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Seega on tegemist diskretsiooniõigusega. Riigikohus on selgitanud, et lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (RKKK 3-1-1-122-13). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et arusaam isiku süüst

§ 56lg 1 ls 1 tähenduses tekib just suulise kohtumenetluse käigus.

Küsitledes menetlusalust isikut ja uurides muid tõendeid, tekib kohtul arusaam nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kohtuistungil kujuneb kohtuniku siseveendumus ka selle kohta, milline karistus võiks viia karistuse eesmärgi saavutamiseni, s.o milline karistus mõjutaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja oleks ka õiguskorra kaitsmise huvides eesmärgipärane. Kohus on seisukohal, et Veiko Kõiv on oma tegu algusest peale tunnistanud ja toimepandut kahetsenud. Kohtusaalis näeb harva olukorda, kus meessoost isik küsitlemise käigus võitleb pisaratega. Kohtul pole kahtlust selle osas, et isik on tänaseks mõistnud, et tema poolt suur kiiruse ületamine oleks võinud seada reaalsesse ohtu tema lapse ja kaasliiklejad. Tunnistaja K.L. ütluste kohaselt sõidab Veiko Kõiv tänasel päeval pigem kehtestatud piirmäärast väiksema kiirusega kui seda ületab. See kõik annab aluse väiteks, et nii kohtuvälise menetleja poolt väärteo menetlemine ja karistuse määramine, kohtumenetlus kui ka isiku enda poolne toimepandu analüüsimine, on eripreventiivse eesmärgi tänaseks täitnud. Kohus on veendunud ka selles, et üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks piisab ka käesoleval juhul mõistetud põhikaristusest. Kohus peab vajalikus välja tuua kohtuvälise menetleja otsuses ühe vasturääkivuse. Otsuses on märgitud, et varasemad kaks kiiruseületamise eest määratud rahatrahvi pole isikule piisavat mõju avaldanud. Samas on 27.06.

1. a otsusega isikule taas põhikaristusena mõistetud rahatrahv. Kohtule jääb arusaamatuks, mis nüüd peaks rahatrahv kohtuvälise menetleja arvates karistuse eesmärki täitma. Tegelikult on ju ka kohtuväline menetleja otsuses põhistanud valdavalt just lisakaristuse mõistmise vajadust ja eesmärki. Siinkohal märgib kohus ära ka selle, et kuivõrd LS § 227 lg 3 sanktsioon näeb ette põhikaristusena rahatrahvi kõrval ka aresti ja juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni, siis sarnastes olukordades edastab kohtuväline menetleja tihti väärteoasja materjalid kohtusse, et kohus saaks kaaluda muuhulgas ka aresti kui põhikaristuse mõistmist. Käesoleval juhul saab kohus analüüsida aga vaid põhikaristusena rahatrahvi põhjendatust ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise vajalikkust ning eesmärgipärasust. Seega oleks sarnastes olukordades ehk mõistlik väärteoasja materjalid kohtusse saata, et kohus saaks kaaluda kõigi LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsioonide kohaldamist. Veiko Kõivule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning käesoleval ajahetkel puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks, mistõttu ei saa Veiko Kõivule mõistetud lisakaristuse pikkust koostoimes põhikaristusega lugeda tema süüle vastavaks. Kohus on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul Veiko Kõivu süü suuruse. Kohus on seisukohal, et Veiko Kõivu karistamine põhikaristusega rahatrahvi näol on käesoleval juhul piisav, et panna teda edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest ning lisakaristuse 7/8 kohaldamine ei ole enam vajalik. Veiko Kõiv kasutab autot igapäevaselt. Kuna tema töö on seotud bussis olevate remondivahendite tõttu igapäevase sõitmisega, siis sõltub juhtimisõigusest ka tema sissetulek ja pere materiaalne hakkamasaamine. Võttes ära menetlusaluselt isikult lisakaristusena juhtimisõiguse kolmeks kuuks, võib ta kaotada töökoha, mis omakorda paneks tema perekonna, kus on kaks väikest last, raskesse majanduslikku olukorda. Kuna perekond elab maakohas, siis vajab Veiko Kõiv juhtimisõigust ka oma pereliikmete sõidutamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb Veiko Kõivu ja tema kaitsja kaebus rahuldada ja kohus tühistab Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 27.06.
2. a otsuse väärteoasjas nr 2780,23,005579 lisakaristuse osas. Muus osas jääb kohtuvälise menetleja otsus jõusse ja kuulub täitmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik 8/8