← Eesti

1-22-3950/85

Obsah (4)§ 121§ 74§ 75§ 58

1-22-3950 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2023. a Tallinn Kriminaalasja number 1-22-3950 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro

§ 121

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Parnu Maakohtu 18.04.2023 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Asja arutamise viis Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar Olgerd Petersell Avalik kohtuistung Tallinnas

  1. septembril 2023 Urmo Haud Isikukood või sünniaeg: 37407190263 Elukoht ja aadress: XXX Kontaktid: XXX Kodakondsus: Eesti Haridus: XXX Emakeel: eesti Töökoht või õppeasutus: XXX Karistatus: kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, neli kehtivat väärteokaristust Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 14.12.
  2. a kuni kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni Vandeadvokaat Silver Reinsaar Süüdistatav Kaitsja Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Gregori Palm RESOLUTSIOON
  3. Pärnu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a kohtuotsus Urmo Haua (Haud) suhtes jätta muutmata ning süüdistatava kaitsja esitatud apellatsioon rahuldamata.
  6. Süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta tema enda kanda.
  7. Mõista Urmo Haualt kannatanu X kasuks viimasel apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 516 (viissada kuusteist) eurot. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Pärnu Maakohtu 18.04.2023 otsusega tunnistati Urmo Haud süüdi

§ 121

lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud vangistus tingimuslikult kogu ulatuses täitmisele pööramata, juhul kui Urmo Haud ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud käitumiskontrollnõudeid ja kohustust, olles kohustatud: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustadi Urmo Hauda osalema kriminaalhooldaja poolt määratavas sotsiaalprogrammis, soovituslikult viha juhtimise teemalisel. Rahuldati kannatanu X tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise nõudes kohtu õiglasel äranägemisel ning mõisteti VÕS § 1043 ja VÕS § 134 lg 2, 5 alusel see Urmo Haualt välja summas 300 (kolmsada) eurot kannatanu X kasuks. Jäeti rahuldamata kannatanu X taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks Urmo Hauale. Mõisteti menetluskuludena riigituludesse Urmo Haualt välja KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel teise astme kuriteos süüdimõistmisel ette nähtud sundraha 1087,50 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasu ja kulud summas 1679,70 eurot, kokku 2767,20 eurot. Lisaks mõisteti välja Urmo Haualt välja kannatanu X kasuks KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 1 ning § 182 lg 2 alustel 3126 eurot. 2. Urmo Hauda (Haud) on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema lõi 25.09.2020 kella 19:35 paiku Pärnumaal Põhja-Pärnumaa vallas XXX alevis XXX maja juures tahtlikult kahel korral jalaga vastu X parema jala reie sisekülge, põhjustades oma tegevusega Xle füüsilist valu. Seega Urmo Haud, tahtliku valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, pani toime

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA APELLATSIOON

  1. Apellatsiooni Harju Maakohtu 15.02.
  2. a otsusele esitas süüdistatava kaitsja. Apellatsioonis vaidlustatakse Pärnu Maakohtu
  3. aprilli 2023 otsus täies ulatuses. Urmo Haud ei ole maakohtu otsusega nõus ning palub selle tühistada ja teha uus õigeksmõistev kohtuotsus. Urmo Haud kinnitab jätkuvalt, et ta ei ole kannatanu X süüdistuses kirjeldatud asjaoludel 25.09.2020 kella 19.35 paiku löönud jalaga vastu tema reie sisekülge. Urmo Haud on seisukohal, et maakohus on asjas kogutud tõendeid ekslikult hinnanud. Urmo Haud taotleb nii iseenda, X kui ka C ülekuulamist ringkonnakohtu istungil. Kaitsja on seisukohal, et maakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata 2

(11)17.09.2020 kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-19-
  1. Nimetatud tõendi alusel soovis kaitse tõendada, et C ja X tegevus kõigest loetud päevad hiljem oligi suunatud süüdistatava alusetule süüdistamisele käesoleva menetluse esemeks olevas kuriteos. Seetõttu taotleb kaitsja kõnealuse kohtuistungi protokolli tõendina vastuvõtmist. Alternatiivina õigeksmõistva kohtuotsuse langetamisele taotleb kaitsja karistuse kergendamist. Esiteks ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht süüdistatavale põhikaristuseks vangistuse mõistmises. See ei vasta süüdistatava süü suurusele. Samas on kriminaalasja menetlus toimunud äärmiselt aeglaselt, mida asja maht ja keerukus ei õigusta. Seetõttu taotleb kaitsja karistuse kergendamist ka KrMS § 306 lõike 1 p 61 alusel vabastades isiku täielikult karistusest. 4.
  2. Apellatsioonis leitakse, et Urmo Haud ei ole X löönud. Maakohus on selles osas hinnanud süüdistatava ütluseid põhjendamatult ebausaldusväärseks. Maakohus on ekslikult hinnanud X ja C ütlused usaldusväärseteks. Asjas on vaidlus selles, kuidas kulges asjaosaliste vaheline rüselus ning kes keda selle käigus jalaga lõi ning millisesse piirkonda. Kaitsja osutab ka sellele, et kuigi süüdistus on esitatud jalaga vastu reie sisekülge löömises, on maakohus tuvastanud löögi tabamise kannatanu säärde (vt maakohtu otsuse lk 7 üleval). 4.
  3. Seonduvalt X ja C ütlustega osutab kaitsja sellele, et maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised. Nii on C kinnitanud, ja selle üle ei ole vaidlust, et ta ei näinud kuigivõrd täpselt X ja Urmo Haua vahelist rüselust. Apellandi arvates on maakohus otsinud põhjendamatut ühitavust C ja Urmo Haua omavahel vastuoluliste ütluste pinnalt pidades nendes esinevat vastuolu viiteks ütluste usaldusväärsusest. Olukorras, kus C ei näinud enda sõnul rohkem kui üht lööki, pidanuks kohus andma ka oma hinnangu C väitele, et löögid (mitmuses) olid tugevad. Kaitsja arvates on maakohtu sellekohased põhjendused ekslikud ning selle tulemusena on kohus ekslikult jätnud ka tähelepanuta, et asjas esines nn sõna-sõna-vastu olukord, millega seonduv tõendamissituatsioon allub kohtupraktikast tulenevatele kindlatele kriteeriumidele. Kaitsja on seisukohal, et olukorras, mil C sündmust lõpuni ja täpselt ei näinud taandubki kriminaalasja lahendus tegelikult Urmo Haua ja X teineteise vastandlikele seisukohtadele. Järgnevatel põhjustel on kaitsja seejuures seisukohal, et tunnistajana kohtueelses menetluses üle kuulatud Q ütlused ei ole tõendina lubatavad. 4.
  4. Maakohus on põhjendamatult võtnud hindamise alla kohtueelse menetluse käigus tunnistajana üle kuulatud Q ütlused. Tunnistaja ülekuulamise protokolli pinnalt on tuvastatav oluline menetlusnormi rikkumine selles, kuidas tunnistaja mõistis enda õiguseid ja kohustusi ülekuulamisel. Tunnistaja on valesti aru saanud, et tal on õigus keelduda vaid selliste asjaolude avaldamisest, mida ta ise liigitab halbadeks. Selline arusaam ei ole kooskõlas sellega, kuidas kehtivas õiguses on tegelikult reguleeritud tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest oma lähedase vastu. Ei ole nõuetekohane situatsioon, kus kahtlustatava lähedaseks olevale isikule ei ole selgitatud, et ta ei pea üldse ütluseid andma, st isegi mitte alustama ütluste andmisega. Kahtlustatava lähedasest tunnistaja võib keelduda absoluutselt igasuguse teabe avalikustamisest, sh ka sellisest, mis kahtlustatavat ei inkrimineeri. Täielik õigus keelduda ütluste andmisest ei ole võrdsustatav sellega, kui isikule öeldakse, et ta ei pea midagi halba rääkima. Kahtlustatava lähedasest tunnistajale ei saa panna kohustust ise hinnata, mis on hea ja mis on halb kahtlustatava jaoks ja seepärast võib ta ka täiesti ülekuulamise alguses keelduda täielikult ütluste andmisest. KrMS § 71 lõike 1 punktist 1 tulenevalt oli Ql õigus keelduda täielikult ütluste andmisest selles menetluses, ja mitte selle pärast, et need ütlused võinuks kahjustada Urmo Haua huvisid, vaid sellepärast, et Urmo Haud – ehk Q isa – oli selles asjas kahtlustatav. Uurija selgituse pinnalt on Q aga saanud aru vaid sellest, et tal on õigus keelduda üksnes selliste asjade rääkimistest, kui tema poolt räägitu oleks Urmo Haua suhtes halb. See tähendab, et uurija on menetlustoimingu käigus pannud tunnistajale täiendava kohustuse ise hinnata, kas see, millest tunnistaja ütluseid annab, on tema isa suhtes hea, halb või neutraalne. KrMS § 71 lõike 1 punktist 1 tulenevat õigust, üldse mittemidagi uurijaga rääkida, ei ole 3
(11)nõuetekohaselt selgitatud. Ülekuulamisprotokolli pinnalt puudub võimalus veenduda, et alaealine tunnistaja on enne ülekuulamise algust õigesti aru saanud, et ta ei pea üldse ütluseid andma, st et tal on õigus üldse uurijaga mitte millestki rääkida. See ülekuulamisprotokollist ei nähtu. Antud juhul on tekitatud situatsioon, kus alaealine tunnistaja on asunud ütluseid andma olukorras, kus ta ei ole aru saanud, et ta ei pea isegi alustama ütluste andmisega ning et ta on vabastatud kohustusest hinnata, kas tema antavad ütlused võivad tema lähedase jaoks olla head või halvad. Kehtivate õigusnormide kohaselt tuleb kahtlustatava lähedasest tunnistaja ülekuulamisel talle selgitada, et tal on õigus keelduda ütluste andmisest. Õigusnormid andsid Qle õiguse keelduda ütluste andmisest tervikuna ja seda absoluutselt ükskõik mille kohta, mitte üksnes nende asjade kohta, mis alaealise tunnistaja enda hinnangu kohaselt liigituvad halbadeks. Õigus keelduda täielikult ütluste andmisest tulenes antud juhul eraldiseisvast faktist, et Urmo Haud oli sellel ajal käesolevas kriminaalmenetluses kahtlustatav. See ei ole seotud ütluste sisuga. Apellant seisukohal, et tunnistaja Q kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole käesolevas asjas tõendina kasutatavad. 4.
  1. C ja X ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb võtta arvesse sedagi, et neil on kujunenud otsustus jätta Urmo Haud ilma enda lastega seonduvate küsimuste korraldamise õigusest. Nii on C ise ütluseid andes kinnitanud Urmo Hauaga kooselu lõppemise kohta „lihtsalt kasvasime lahku ja ma nägin, et selle inimesega ei ole ikkagi tulevikku ja mul on lastega lihtsam üksinda edasi minna.“ (vt 15.03.2023 istungiprotokolli lk 23). Sellist eesmärki kinnitab ka C hilisem käitumine, kus viimane ei lubanud Ql ca aasta aja jooksul isa Urmo Hauaga suhelda. Ehk tunnistaja ütluste põhjal ilmneb, et juba kooselu lõppemisel otsustas C, et tema liigub üksi koos lastega edasi. Kaitsja arvates võib sellest järeldada, et pärast Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2020 istungit võidi otsida provotseerivalt konflikte süüdistatavaga just eelkõige selleks, et tekitada käesolev kriminaalmenetlus, et seda seejärel kasutada lastega seonduvates vaidlustes. Kohus ei ole sellist võimalust hinnanud. 4.
  2. Ütluste andmisel ei suutnud X selgitada isegi seda, kas tema versiooni kohaselt Urmo Haud lõi teda vasaku või parema jalaga. Selle alusel saanuks kontrollida X ütluste usaldusväärsust. Samas ilmneb Q ütluste pinnalt, et X jalg valutas juba varasemalt, tulenevalt eelnevalt juhtunud traumast. Selle taustal on tegelikult süüdistuse positsioonil tõendipõhisuseta isegi see, missuguse intensiivsusega ikkagi need löögid olid ja kas need ületasid nn bagatellründe piiri või mitte. Omavahelise rüselemise käigus, mille osas esimeseks konflikti alustavaks pooleks oli X (kogu sündmustik algas sellest, et X sekkus C ja Urmo Haua vahelisse teemasse, mida ta ise polnud näinud), kahel korral reie siseküljele tabamine ei ole ka iseenesest ja alati selline sündmus, mille puhul esineks alust kriminaalkorras reageerimiseks. See tähendab, et võimalik on ka selline olukord, kus tekkinud rüseluse käigus pooled teineteise vastu ühe või teise kehaosaga läksid, kuid see ei tähenda veel, et üht või teist kontakti oleks kindlasti olnud põhjust käsitleda kehalise väärkohtlemisena. Selles tulenevalt ongi oluline hinnata just C ja X ütlustest ilmnevaid vastuolusid kriitiliselt. Nii ei ole C kinnitanud X väiteid sellest, et Urmo Haud lõi teda kahel korral. Nii ei ole teada, mida ikkagi C täpselt nägi, st kas tegemist oli reaalselt selliste löökidega, mis võinuks kellelegi ka valu põhjustada või mitte. Kaitsja märgib, et bagatellrünne on rünne, mis rikub teise isiku kaitstavat õigushüve üksnes minimaalselt. Õiguspraktikas on peetud selleks nt müksamist nii, et viimasel tekib paariks päevaks jääv sinikas, või kõrvakiilu andmist viisil, mis jätab kannatanu põsele punetuse (P. Randma, samas, lk-d 215-216). Kohtupraktikas on bagatellründeks peetud ka kannatanu küünte murdmist viisil, kus süüdistatav tõukas kannatanut, nii et kannatanu haarad süüdistatatava riietest. Selle tõttu murdusid kannatanu küüned ja kannatanul tekkisid verevalumid (vt Tallinna Ringkonnakohtu
  3. märtsi 2018 asjas nr 1-17-11060). 4
(11)Käesoleva kriminaalasja esemeks oleva sündmuse asjaolud on isegi esitatud süüdistuse kohaselt viidatud kohtuasja asjaoludest oluliselt tagasihoidlikumad. Sisuliselt ei heideta ette Urmo Hauale isegi mitte seda, et ta oleks Xle mõne sinika vm kahjustuse põhjustanud. Kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseis eeldab kannatanu keha mõjutamist vähemalt mingi teatatud intensiivsusega. Lihtsalt see, et kannatanu väidab, et ta tundis füüsilist valu, ei ole alati piisav. Nimelt on võimalik, et mingisugune rüseluse käigus tekkinud kontakt Urmo Haua ja X vahel oli selline, mida X ise peab enda löömiseks just seetõttu, et see temale valu põhjustas. Arvestades aga X varasemalt jalavigastust, mille osas ei ole asjas vaidlust, võis just varasem vigastus olla valu tekkimise põhjuseks. Urmo Haud sellise valu põhjustamise eest ei vastuta. 4.
  1. C ja X ütlused on vastuolulised ka selles, et kui X väitel üritas Urmo Haud teda korduvalt lüüa, siis C on kinnitanud vaid üht lööki. Selles on oluline vahe ning see viitab X soovile Urmo Hauda alusetult süüstada. Maakohtu otsuses on jäetud hindamata ka see, et X esialgne nõue Urmo Haua vastu oli suuruses 12 000 eurot, mida menetluse käigus on ta korrigeerinud. Väga suur kahju hüvitamise nõue on tegelikult märk sellest, et X jaoks kujunes vahetult pärast sündmust arusaam, et see on võimalus Urmo Haualt suurt rahasummat nõuda. Kuigi hilisemalt nõude suurust vähendati, toimus see alles pärast X algset ülekuulamist. Hilisemalt oli Xl juba uus huvi – anda võimalikult analoogseid ütluseid sellega, mida ta varasemalt kohtueelses menetluses oli rääkinud vältimaks ütlustes vastuolude esinemist. 4.
  2. Kuivõrd kohtulikule menetlusele eelnevalt ei olnud Urmo Haual reaalset võimalust suhelda enda kaitsja Anu Toomemägi-Kivistikuga, ei olnud kaitsja tunnistaja C ja kannatanu X küsitlemise alguseks informeeritud süüdistatava positsioonist asjas ning ei olnud seetõttu nähtavasti nõuetekohaselt ette valmistunud nende isikute küsitlemiseks. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja X ja C täiendavat ülekuulamist ringkonnakohtu istungil ning samuti ka Urmo Haua küsitlemist istungil. Kaitsja on seisukohal, et nende kesksete tõendiallikate täiendavate küsitluste alusel saab ka ringkonnakohus täpsemalt kujundada oma siseveendumust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusest. Vaidlustatavas kohtuotsuses on X ja C ütluste hindamisel need probleemküsimused jäänud lahenduseta. See on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lõike 2 tähenduses. Apellandi arvates ei ole maakohtu lahendi tõendite hindamist käsitlevad põhjendused ammendavad, samas on tuginetud Q lubamatul viisil kogutud ütlustele ning jäeti vastu võtmata 17.09.2020 tsiviilasjas kohtuistungi protokoll. 4.
  3. Alternatiivina õigeksmõistva kohtuotsuse langetamisele taotleb kaitsja karistuse kergendamist. Esiteks on kaitsja erinevalt maakohtust seisukohal, et arvestades Urmo Hauale etteheidetavat tegevust, ei olnud põhjendatud talle keskmises määras vangistuse mõistmine.

§ 121

teoalternatiividest heidetakse Urmo Hauale ette oluliselt kergemat – valu põhjustamist. Urmo Haud on seejuures varasemalt kriminaalkorras karistamata isik. Isiku süü ei ole suur, kannatanul midagi ei juhtunud. Samas on kriminaalasja kohtueelse menetlusega seonduvalt täheldatavad olulised menetluspausid, mida ei õigusta mitte miski. Kriminaaltoimik on kokku 52 lehekülge pikk ning menetluse esemeks on sündmused

  1. aasta septembrist. Kohtueelse menetluse kronoloogia annab tunnistust erakordselt aeglasest menetlusest. Seetõttu tuleks karistust oluliselt kergendada. Kriminaalasjas teostati menetlustoimingud
  2. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses kuni 05.10.2020). Seejärel ühtegi toimingut ei tehtud kuni
  3. aasta märtsini, mil kuulati kahtlustatavana üle Urmo Haud, sellest omakorda järgmine toiming leidis aset
  4. aasta augustis, mil kuulati üle tunnistajana Q. Kriminaalasi saadeti kohtusse 28.06.
  5. Kohtupraktika võimaldab mõistliku menetlusaja ületamisest tulenevat kompenseerida karistusest (täieliku) vabastamisega. Kaitsja arvates on antud juhul tegemist sedavõrd lihtsakoelise kriminaalmenetlusega, et selle 5

(11)taolisel viisil menetlemine (sisuliselt menetlemata jätmine) õigustab Urmo Haua vabastamist karistuse kandmisest. Kriminaalasjas esinenud mitu mitme kuu pikkust pausi näitavad, et prokuratuur ei ole asja lahendamist võtnud tõsiselt ning on jätnud asja lihtsalt niisama kappi nö vedelema. See ei ole aktsepteeritav. Kaitsja osutab sellele, et äärmuslikel juhtudel näeb seadus ette võimaluse isegi kriminaalmenetlus lõpetada mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Antud juhul taotleb apellant sellest aga tagasihoidlikumat varianti, milleks on karistusest vabastamine. Neil põhjustel taotleb apellant, et kui ringkonnakohus ei rahulda apellandi taotlust Urmo Haua õigeksmõistmiseks, taotleb kaitsja mõistliku menetlusaja ületamisest tulenevalt karistuse kergendamist. Arvestades meneltuses esinevate pauside mastaape kogumis sellega, et toimunuga realiseeriti ühe kergeima kuriteo (

§ 121

) kergeim vorm, taotleb kaitsja süüdistatava vabastamist temale mõistetavast karistusest. KOHTUISTUNG

  1. Ringkonnakohtus
  2. septembril
  3. a toimunud kohtuistungil jäi apellant oma apellatsioonkaebustes esitatud põhjenduste ning taotluste juurde. Süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ning taotlusi. Prokurör ning kannatanu esindaja vaidlesid kaitsja apellatsiooni ja selle taotlustele vastu ning palusid jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Kanntanu esindaja palus võtta tõendina vastu SA Pärnu Haigla epikriis nr 62429923 X erakorralise pöördumise osas arsti poole 17.08.2020 seoses valuga vasakus põlves, mis lükkab ümber süüdistatava kaitsja väite, et kannatanul tekkinud valuaistingud ei ole omistatavad süüdistatavale. Prokurör toetas kannatanu esindaja taotlust. Kaitsja ning süüdistatav vaidlesid taotlusele vastu. Ringkonnakohus rahuldas kannatanu esindaja taotluse, kuna tõendi kogumise vajadus ilmnes alles vastuseks apellatsiooni argumentidele ning lükkab need selles osas ümber. Ringkonnakohus jättis rahuldamata kaitsja apellatsioonis toodud taotlused süüdistatava, kannatanu ning tunnistaja C korduvaks ristküsitlemiseks ning tõendina tsiviilasjas nr 2-19-114313 17.09.2020 kohtuistungi protokolli vastuvõtmiseks. Nende taotluse osas põhjendab ringkonnakohus oma sellist seisukohta allpool. RINGKONNAKOHTU PÕHEJNDUSED JA SEISUKOHT
  4. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja esitatud apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et selles esitatud argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  5. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks vastata kaitsja apellatsiooni taotlusele seoses süüdistatava, kannatanu X ning tunnistaja C korduva ristküsitlemisega ringkonnakohtu istungil. Kaitsja põhjendab oma taotlust sellega, et kohtulikule menetlusele eelnevalt ei olnud Urmo Haual reaalset võimalust suhelda enda kaitsja Anu Toomemägiga, seega ei olnud kaitsja tunnistaja C ja kannatanu X küsitlemise alguseks informeeritud süüdistatava positsioonist asjas ning ei olnud seetõttu nähtavasti nõuetekohaselt ette valmistunud nende isikute küsitlemiseks. Kohtukolleegium kaitsja selliste argumentidega ei nõustu ning märgib, et eeluurimisel oli süüdistatava kaitsjaks jurist Indrek Põder, kes 05.09.2022 esitas maakohtule kriminaalasjas kaitseakti. Nimetatud kaitseaktist nähtub, et Urmo Haud andis kohtueelses menetluses temale esitatud kahtlustuse kohta ütlusi, ta ei tunnista temale inkrimineeritavate tegude toimepanemist. Kaitsja selgitas, et

§ 121

puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises, kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut; kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada (Kd I lk 24 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et RÕA korras maakohtus süüdistatavale kaitsjaks määratud advokaat 6

(11)Anu Toomemägi-Kivistik ei saanud enne istungite algust tõesti süüdistatavaga suhelda nagu kaitsja S. Reinsaar apellatsioonis väidab. Samas jätab kaitsja S. Reinsaar aga tähelepanuta, et advokaat A. Toomemägi-Kivistik ei saanud süüdistatavaga suhelda põhjusel, et U. Haud ei vastanud kaitsja meilidele, telefonikõnedele ega SMS-idele (Kd I lk 47). Advokaat A. Toomemägi-Kivistik on kriminaalasja materjalid enda kätte saanud, nendega tutvunud, mille eest esitas maakohtule ka kaitsjatasu hüvitamise taotluse, seega olid talle süüdistatava, kannatanu ning tunnistaja C ütlused hästi teada. Advokaat A. Toomemägi-Kivistik on esitanud maakohtule 06.11.2022 kaitseakti, millest nähtub, et süüdistatav ei ole ennast süüdi tunnistanud ning on esitanud asjast omapoolse versiooni (Kd I lk 42). Ülaltoodust nähtuvalt oli kaitsja enne kohtuliku uurimise algust täielikult informeeritud süüdistatava positsioonist kriminaalasjas ning tal oli teada kriminaalasjas kogutud tõendite sisu. Asjaolu, et süüdistatav ei soovinud oma kaitsjaga suhelda ega olnud kaitsjale kättesaadav ei ole kuidagi käsitletav süüdistatava kaitseõiguse või muu kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mis peaks tingima süüdistatava, kanntanu ning tunnistaja C korduva ristküsitlemise vajaduse ringkonnakohtus. Kaitsja ei nimetaud apellatsioonis ühtegi muud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis oleks aset leidnud nimetatud isikute ristküsitlemisel maakohtus ning neid ei ole tuvastanud ka ringkonnakohus. Lõpetuseks märgib kohtkolleegium, et süüdistatava kaitsepositsioon kriminaalasjas alates eeluurimisest pole muutunud. Ka esitatud apellatsioonis kasutab kaitsja samu argumente, millistega opereeris süüdistatav juba eeluurimisel – olukorda, kus tekkinud rüseluse käigus konflikti pooled teineteise vastu ühe või teise kehaosaga läksid, pole põhjust käsitleda kehalise väärkohtlemisena.
  1. Konflikti toimumist, mis leidis aset 25.09.2020 kella 19:35 paiku Pärnumaal Põhja-Pärnumaa vallas XXX alevis XXX maja juures ning kasvas üle füüsiliseks kontaktiks süüdistatava ja kanntanu X vahel, keegi pooltest ei vaidlusta. Esitatud apellatsioonis märgib kaitsja, et maakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata 17.09.2020 kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-19-
  2. Nimetatud tõendi alusel soovis kaitsja tõendada, et C ja X tegevus kõigest loetud päevad hiljem oligi suunatud süüdistatava alusetule süüdistamisele käesoleva menetluse esemeks olevas kuriteos. Seetõttu taotles kaitsja kõnealuse kohtuistungi protokolli tõendina vastuvõtmist. Kohtukolleegium jättis nimetatud taotluse rahuldamata, kuivõrd aursaamatu on (ning täiendavalt pole kaitsja pidanud vajalikuks seda seletada) kuidas 17.09.2020 kohtuistungi protokolliga saab tõendada või ümber lükata süüdistuse aluseks olevaid 25.09.2020 (ehk tulevikus) toimunud faktilisi asjaolusid. Selgusetuks jäi samuti, mis menetlusstaatus oli (kui üldse) tunnistaja C elukaaslasel (kes on praeguses kriminaalasjas kannatanu) Xl tsiviilasjas nr 2-19114313 elatise vaidluses (Q ja F hagi Urmo Haua vastu elatise saamiseks) ning kuidas kannatanu sellesse vaidlusse puutub. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest oli tsiviilasjas U. Haualt jõusutnud kohtuotsusega välja mõistetud elatis Q kasuks ning jäetud rahuldamata hagi elatise väljamõistmiseks F kasuks (Kd I lk 93-99).
  3. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult võtnud hindamise alla kohtueelse menetluse käigus alaealise tunnistajana üle kuulatud Q ütlused, kuivõrd need on saadud kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumisega, mis seisnes selles, et alaealisele ei seletatud piisavalt selgelt, et tal on õigus isa suhtes ütluste andmisest üldse (tervikuna) keelduda. Kohtukolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Ringkonnakohus esmalt märgib, et alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused on sätestatud KrMS §-s
  4. Ühelegi väidetavale KrMS § 70 normi rikkumisele kaitsja apellatsioonis ei viita ning sellist rikkumist ei tuvasta ka ringkonnakohus. Aluse alaealise tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamiseks KrMS § 291 lg 1 p 2 kohaselt oli asjaolu, et kohtuistungil keeldus tunnistaja Q ütluste andmisest isa vastu KrMS § 71 alusel (kd I lk 115 pöördel). Nähtuvalt alaealise tunnistaja ülekuulamise protokollist olid Qle tutvustatud tema õigused ja kohustused KrMS §-de 66-74 (sh § 71) järgi ning selgitatud nende sisu, mille kohta andis 7
(11)ülekuulamise ajal 11-aasta vanune Q oma allkirja. Ülekuulamise juures viibis ohvriabitöötaja (sotsiaaltöötaja) W. Maakohus märkis asjakohaselt, et alaealise ema ega kannatanu ülekuulamise juures ei viibinud, seega ei saanud kuidagi vahetult menetlustoimingu juures tema otsustusi mõjutada. Vale on kaitsja väide, et alaealisele ei olnud tutvustatud tema õigust isa vastu ütlusi mitte anda. Asjaolu, et ülekuulamise alguses selgitas tunnistaja, et tema saab aru, et ta ei pea rääkima mitte midagi halba oma lähendaste ja iseenda vastu, ei välista ega lükka kuidagi ümber tunnistaja allkirjaga kinnitatud asjaolu, et talle oli samuti selgitatud tema õigust ütluste andmisest üldse keelduda. Tema seda ei teinud ning andis eeluurimisel ütlusi, mis riimuvad ülejäänud süüstava tõendikogumiga. Kohtuistungil aga kasutaski tunnistaja oma õigust ütluste andmisest keelduda, mis on kohtumenetluses tunnistajatest lähedaste, sugulaste, endiste kaassüüdistatavate puhul tavapärane ning levinud käitumine. Ringkonnakohus märgib sedagi, et nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist avaldas süüdistatav kohtus, rääkides oma poeg Qst, et „Isa oleks ta orki tõmmanud ja ma leppisin temaga, ma ütlesin talle ka seda kohe, nii kui ta hakkab siin ütlema, ma kohe küsin selliseid küsimusi/…/“ Maakohus on õigesti hinnanud, et sisuliselt on süüdistatav mõjutanud poega kohtus mitte ütlusi andma lubamatul viisil ning et lapse poolt ütluste mitteandmine ei pruukinud olla lapse vaba tahe ja süüdistav avas enda tahet selles osas. Lõppkokkuvõtteks leiab kohtukolleegium erinevalt kaitsjast, et Q kohtuistungil KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel avaldatud ütlused on lubatav tõend. 10. Apellatsioonis leitakse, et kannatanu X ja tunnistaja C ütlused on vastuolulised. Vastuolu seisneb selles, et X väitel üritas Urmo Haud teda korduvalt lüüa, C on kinnitanud vaid üht lööki. Lisaks juhib kaitsja tähelepanu, et olukorras, kus C ei näinud enda sõnul rohkem kui üht lööki, pidanuks kohus andma ka oma hinnangu C väitele, et löögid (mitmuses) olid tugevad. Vastuseks kaitsja viimasele argumendile märgib kohtukolleegium, et maakohus on sellele argumendile sisuliselt vastanud. Nähtuvalt tunnistaja C ütlustest nägi ta, et „kui X ütles /süüdistatavale/, et sina C ei puutu rohkem, siis selle peale läks Urmo talle kallale, et siis hakkasid /süüdistataval/ juba jalad käima /…/ Aga ma nägin küll jah, et ta ikkagi jalaga ühe korra kindlasti sai X sinna kusagile kubeme piirkonna üles reiele pihta.“ Vastuseks prokuröri küsimusele, kuidas ta hindab, kas jalalöögid olid tugevad või nõrgad vastas tunnistaja, et „ma arvan, et need olid ikkagi tugevad, sellepärast et Urmo Haud oli väga ärritunud ja vihane“. (Kd I lk 118) Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja C teeb oma ütlustes selget vahet süüdistatava poolt jalgadega vehkimise/löömise katse ning ühe õnnestunud tabamuse vahel, mida ta on kindlalt näinud. Kohtukolleegium kokkuvõtvalt ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu, tunnistajate C ja Q ütlustes esineksid vastuolud. Maakohus on nimetatud isikute ütlusi hoolikalt kõrvutanud ning asus seisukohale, et kannatanu ja tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on väga põhjalikult analüüsinud, miks tunnistajate C ja Q poolt nähtud üks löögitabamus reie piirkonda kuidagi ei lükka ümber kannatanu ütlusi Urmo Haua poolt kannatanu parema jala reie sisekülge tekitaud kahest löögitabamusest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles osas maakohtu põhjendusi korrata ning juhib tähelepanu sellele, et maakohtu istungil pole keegi menetlusosalistest kannatanu ega tunnistaja C vahetult 25.09.2020 toimunud kuriteosündmuse kohta antud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega taotlenud selles osas nende poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamist. See tähendab, et nende ütlused kuriteo sündmuse asjaolude osas on olnud ajas muutumatud, riimuvad nii omavahel kui ka tunnistaja Q poolt eeluurimisel antud ning kohtuistungil avaldatud ütlustega. Selliselt ei ole praeguses kriminaalasjas tegemist sõna-sõna vastu olukorraga kannatanu X ja süüdistatava ütluste vahel nagu kaitsja seda apellatsioonis väidab. Kriminaalasjas eksisteerib kindel süüstav tõendikogum, mis veenvalt lükkab ümber süüdistatava kaitseversiooni, mis seisneb selles, et ta üksnes lükkas talle liiga lähedale tulnud kannatanut endast eemale. 8
(11)11. Ringkonnakohus märgib sedagi, et ainetu ning otsitud on kaitsja tähelepanek sellest, et kuigi süüdistus on esitatud jalaga vastu reie sisekülge löömises, on maakohus tuvastanud löögi tabamise kannatanu säärde. Kohtukolleegium märgib, et kui lugeda maakohtu otsust tervikuna, siis nähtub sellest üheselt, et maakohus pole sellist järeldust teinud, vaid ekslikult kasutas sõna „säärde“, kui viitas kannatanu ütlustele. Kannatanu pole kordagi öelnud, et U. Haua poolt tekitatud jalalöögid oleks teda tabanud säärde. Maakohus tõesti nentis, et „kannatanu ütluste põhjal on jälgitav, et vahetult pärast kätega tõukamist läksid süüdistatava poolt käiku ka jalad. Sihitud löögid kubemepiirkonda sihtides on subjektiivselt kantud kavatsetusest põhjustada suurt valu

§ 121

mõistes ja tabanud löögid kannatanu säärde seega ilmselt ka tagajärjena põhjustasid valu nagu on süüdistuses märgitud“. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu rääkis läbivalt kahest jalalöögi tabamusest parema jala reie sisekülge, mis ongi süüdistuses toodud. Paslik on märkida sedagi, et üldteada asjaoluna kubemepiirkonnast (vaagnaluu piirkonnast) vahetult allapoole on inimesel reied (mitte sääred), seega on loogiline, et proovides kannatanut tabada jalalöökidega kubemepiirkonda, nagu see tõendikogumist tuleneb, tabas süüdistatav kannatanut reide. Kohtukolleegiumi veendumusel ei ole kandvat tähtsust kaitsja argumendil, et kannatanu ei mäletanud, mis jalaga on süüdistatav teda kahel korral reide tabanud. See on ka eluliselt usutav, kui konflikti olukorras sündmused arenevad kiiresti, kannatanule ootamatult.

  1. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et X ja C soovisid Urmo Hauda alusetult süüstada. Meelevaldne on kaitsja tõlgendus tunnistaja C ütlustele, millised ta andis Urmo Hauaga kooselu lõppemise kohta - „lihtsalt kasvasime lahku ja ma nägin, et selle inimesega ei ole ikkagi tulevikku ja mul on lastega lihtsam üksinda edasi minna.“ Kaitsja järeldab sellest, et Cl ja Xl on kujunenud otsustus jätta Urmo Haud ilma enda lastega seonduvate küsimuste korraldamise õigusest. Kohtukolleegium leiab, et viidatud seletusest nii kaugele ulatuvaid järeldusi ei saa kuidagi teha. See väljend võib tähendada üksnes, et C ei soovinud, et tema ja lapsed elavad koos Urmo Hauaga ühe katuse all ühtse perena. Seejuures on arusaamatu, kuidas kannatanu X sellesse kaitsja etteheitesse puutub. Ainetu on ka kaitsja viide tsiviilvaidlusele asjas nr 2-19-114313 sellise argumendi kontekstis, et C ja X otsustasid U. Hauda laste elu korraldusõigusest ilma jätta. Viidatud tsiviilasi on üksnes elatise vaidluses (Q ja F hagi Urmo Haua vastu elatise saamiseks) ega puuduta hooldusõiguse küsimusi ega lastega suhtlemise korda.
  2. Apellatsioonis tuuakse välja, et maakohtu otsuses on jäetud hindamata ka see, et X esialgne nõue Urmo Haua vastu oli suuruses 12 000 eurot, mida kohtumenetluse käigus on ta suurel määral alla poole korrigeerinud. Kaitsja leiab, et väga suur kahju hüvitamise nõue on tegelikult märk sellest, et X jaoks kujunes vahetult pärast sündmust arusaam, et see on võimalus Urmo Haualt suurt rahasummat nõuda. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja selline argument praeguses kriminaalasjas on ainetu, kuna kannatanu poolt kuriteosündmuse toimumise järgselt süüdistatava/võlgniku vastu esitatava nõude suuruse üle otsustamine on tema subjektiivne õigus, mis ei saa mitte kuidagi mõjutada U. Haua süüdistuses kirjeldatud teo tõendatust ega sellele teole antavat karistusõiguslikku hinnangut.
  3. Kaitsja juhib tähelepanu, et arvestades X varasemat jalavigastust, võis just varasem vigastus olla valu tekkimise põhjuseks, mille põhjustamise eest U. Haud ei vastuta. Selle väite ümberlükkamiseks, kuna see argument kõlas esmakordselt alles apellatsioonis, esitas kanntanu esindaja SA Pärnu Haigla epikriisi nr 62429923 X erakorralise arsti poole pöördumise osas 17.08.2020 seoses valuga vasakus põlves. See tõendina vastu võetud dokument lükkab ümber süüdistatava kaitsja väite, et kannatanul tekkinud valuaistingud ei ole omistatavad süüdistatavale. Süüdistuse kohaselt tabasid süüdistatava jalalöögid kannatanut parema (mitte vastaku) jala reide. 9

(11)
  1. Lõppkokkuvõtteks leiabki ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et Urmo Haua süü selles, et tema lõi 25.09.2020 kella 19:35 paiku Pärnumaal Põhja-Pärnumaa vallas XXX alevis XXX maja juures tahtlikult kahel korral jalaga vastu X parema jala reie sisekülge, põhjustades oma tegevusega Xle füüsilist valu, on kriminaalasjas uuritud tõendikogumiga täielikku tõendamist leidnud. Põhjendamatu on kaitsepositsioon sellest, et füüsiline kontakt võis kujutada endast nn bagatellrünnet ehk konflikti käigus vastastikku tõukamist-lükkamist. Maakohus on sellele kaitsepositsioonile ka ammendavalt vastanud, analüüsides kõigi osapoolte käitumist läbi ajalise telje ja põhjendatult välistades kanntanu käitumises eneseohustamist ning süüdistatava käitumises hädakaitset. Selliselt jõudiski maakohus põhjendatud järeldusele, et tõendite järgi süüdistatav esialgu püüdis tabada jalaga kannatanu kubeme piirkonda ning lõpuks tabaski korduvalt kahe tugeva jalahoobiga kannatanu parema jala reie sisekülge. Arvestades süüdistatava kiiret ärrituvust ning püüdlusi kannatanule kahju tekitada, on loogiline ja tõendatud, et kannatanu tundis ka valu nendest löökidest. Seega, Urmo Haud, vähemalt otsese tahtlusega ja selliste löökidega põhjustas kannatanule valu.
  2. Esitatud apellatsioonis kaitsja sisuliselt ei vaidlustanud maakohtu seisukohti sellest, et süüdistatava käitumist nii eelmenetluses kui ka kohtumenetluses tuleb hinnata kui soovi takistada tõe tuvastamist, justkui süüdistatav teaks ette, et ilma tema poolse obstruktsionismita jms jõutaks kiiremini just süüdimõistva otsuseni. Maakohus leidis, et isiku (süüdistatava) pingutused on lausa valdavalt kantud sellest, et takistada tõe tuvastamist (kohtueelsel uurimisel sisuliselt koos kaitsjaga trikitamine-lollitamine, et ülekuulamise protseduur ära nullida; dokumentide mittevastuvõtmise suured probleemid kohtumenetluses, mis viisid tõkendi määramiseni; kannatanu ütluste andmise häirimine pastakaga klõpsutades ja solvamine – põhimõtteliselt kõiki teisi süüdistades oma hädades). Maakohtu poolt hinnatud süüdistatava käitumist eeluurimisel ning kohtulikul uurimisel tõendab ringkonnakohtu istungil avaldatud maakohtu istungiprotokoll. Nagu eespool on juba märgitud ei saanud süüdistatavale riigi õigusabi korras määratud kaitsja advokaat Anu ToomemägiKivistik samuti süüdistavaga kontakti pikema aja jooksul ühegi sidekanali kaudu, mistõttu ei saanudki süüdistavaga suhelda enne kohtuistungite toimumise hetkeni. Tuleb nõustuda maakohtuga, et U. Haud on käitunud kriminaalmenetlust takistaval viisil. Selliselt on põhjendamatud kaitsja S. Reinsaare etteheited menetluse kiirusele ning taotlus süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks või lausa kriminaalmenetluse lõpetamiseks asjas mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.
  3. Kaitsja toob apellatsioonis täiendavalt välja, et U. Haua süü ei ole suur, kuna kannatanule tervisekahjustust ei tekitatud. Samuti märgib kaitsja, et süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata, mistõttu on põhjendamatu teda karistada

§ 121lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmise määraga.

Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on Urmo Hauale vangistuse mõistmist keskmises määras ammendava põhjalikkusega motiveerunud. Maakohus analüüsis seda, et kuigi praeguse kaasuse puhul on tegemist ühekordse episoodiga ning

§ 121lg 1 tagajärje kergema alternatiiviga (valu põhjustamine), mistõttu U.

Haua süü on tõepoolest keskmisest väiksem, puuduvad kriminaalasjas karistust kergendavad asjaolud ning esineb raskendav asjaolu

§ 58p 13 mõttes ehk isikuvastase süüteo toimepanemine alaealise Q juuresolekul.

Eripreventiivsetel eesmärkidel, arvestades U. Haua käitumist kohtumenetluses ehk suhtumist toimepandusse (karistamatuse tunnet) ongi aga õige mõista U. Hauale karistus keskmises määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning leiab, et süüdistatavale on karistus mõistetud kooskõlas materiaalõiguse normide ning kehtiva kohtupraktikaga. 18. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 10

(11)1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 18.04.
  1. a otsuse Urmo Haua suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
  2. Urmo Haua kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar esitas Tallinna Ringkonnakohtule taotluse süüdistataval apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks. Kannatanu X esindaja vandeadvokaat Gregori Palm on esitanud apellatsioonimenetluses kannatanul tekkinud menetluskulude nimekirja mahus 2h 52 min, kus tunnihinnaks on 150 € + km ning kogumaksumuseks on 516 eurot (sh käibemaks). Kohtukolleegium leiab, et kannatanu esindaja menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud ning mõistliku suurusega. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, seega jäävad süüdistataval tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Lisaks mõistab ringkonnakohus Urmo Haualt välja kannatanu X kasuks viimasel apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud summas 516 eurot. Allkirjastatud digitaalselt 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.