KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 8. detsember 2023, Tallinn Haldusasja number 3-23-78

§ 155lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Eesti Töötukassale (ETK) 15.11.2022 taotluse töövõime hindamiseks. ETK tuvastas 29.12.2022 otsusega nr TVH/22/052581 Xl osalise töövõime kestusega kaks aastat (töövõime vähenemise periood 19.12.2022–18.12.2024). ETK jättis 01.03.2023 vaideotsusega nr VO/23/238 rahuldamata X 24.01.2023 vaide ETK 29.12.2022 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. 3-23-782
2. X esitas Tallinna Halduskohtule 11.04.2023 kaebuse ETK 29.12.2022 otsuse nr TVH/22/052581 ja 01.03.2023 vaideotsuse nr VO/23/238 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata kaebaja 15.11.2022 töövõime hindamise taotlus uuesti läbi.
3. Eesti Töötukassa esitas Tallinna Halduskohtule 02.11.2023 taotluse lõpetada haldusasja menetlus

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Vastustaja vaatas kaebaja töövõime hindamise taotluse uuesti läbi. ETK 31.10.2023 otsusega nr TVH/23/041253 on vaidlusalune ETK 29.12.2022 otsus nr TVH/22/052581 tunnistatud kehtetuks ja tehtud uus otsus, millega tuvastati Xl puuduv töövõime kestusega 3 aastat (töövõime vähenemise periood 19.12.2022–18.12.2025). Töötukassa ekspertarst muutis oma esialgset hinnangut, analüüsides veelkord kogumis kaebaja taotluses toodud andmeid, tervise infosüsteemis olemasolevaid ja sinna lisandunud andmeid ning kaebuses ja selle täiendustes kirjeldatud asjaolusid. Vastavalt ETK 01.11.2023 otsusele nr TVT/23/057723 makstakse kaebajale tagasiulatuvalt välja ka saamata jäänud töövõimetoetus alates 19.12.2022 (s.o kompenseeritakse toetuste vahe). 4. Tallinna Halduskohus lõpetas 03.11.2023 määrusega haldusasja menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kuna vastustaja tuvastas kaebajal puuduva töövõime, on kaebaja saavutanud oma eesmärgi ja seega on täidetud eeldused haldusasja menetluse lõpetamiseks

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Asjaoludest tulenevalt ei ole ka jätkutuvastuskaebus kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja ei ole pidanud tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu ning ta ei ole kandud ka muid menetluskulusid. 5. X palub 06.11.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja jätkata

§ 152lg 2 alusel menetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Praegusel juhul ei esine sellist olukorda, kus kaebaja õigused on taastatud ja edasine õiguskaitsevajadus ära langenud (vt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 22). Halduskohus leidis ebaõigesti, et nn jätkutuvastuskaebus ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja eesmärgiks ei olnud üksnes puuduva töövõime tuvastamine, vaid ka vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Seega jäi kaebuse eesmärk osaliselt saavutamata. Põhjendatud huvi korral (st seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega) on kaebajal õigus nõuda kohtult õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajale ei ole arusaadav, miks ei lugenud halduskohus kaebaja väidetud faktilist asjaolu tõendatuks ja ei rahuldanud kaebuse nõudeid täies ulatuses, kui vastustaja võttis kaebuse konkludentselt õigeks (vt Riigikohtu 15.01.2014 otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.1). Seda enam, et kaebaja põhiseaduslike õiguste kahjustamine ei ole tulevikus välistatud ja vaidlus võib puudutada ka avalikke huvisid, st menetlusväliste isikute põhiõigusi. Tuvastamiskaebuse menetlemiseks esineb preventiivne huvi, sest vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine soodustaks kaebaja õiguste kaitset tulevikus, motiveerides vastustajat edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja täitma. Kaebaja ei ole nõustnud asja lahendamisega lihtmenetluses ning tegemist ei ole väheintensiivse õiguste riivega (vt

§ 133lg 1).

Lihtmenetluse piirmäära (1000 eurot) on ületatud 30-kordselt ja isegi tagasiulatuvalt makstav töövõimetoetus on ca 2000 eurot. Kuna lihtmenetluse eeldused on täitmata ning see on vajalik nii kaebaja õiguste kaitseks kui ka avalikes huvides, siis taotleb kaebaja

§ 152lg 2 alusel menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Määruskaebus tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 155

lg 5), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks küsida vastustajalt määruskaebuse suhtes seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. 2

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus menetluse mh siis, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud.

§ 152

lg-st 2 tulenevalt ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Enne haldusasja menetluse lõpetamist peab kohus seega andma kaebajale võimaluse taotleda menetluse jätkamist.

§ 152

lg 2 alusel nn jätkutuvastuskaebusele üleminekule ei laiene

§ 45lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise piirangud.

Tuvastamiskaebuse menetlemine peab sellegipoolest olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks (nt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12). Tuvastamisnõudele üleminekut on peetud lubatavaks nt juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet või kui tuvastamisnõue aitab tal muul moel tulevikus oma õigusi kaitsta. Samuti on kohtupraktikas peetud aktsepteeritavaks põhjuseks soovi taotleda menetletavas asjas kantud menetluskulude hüvitamist (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2023 otsus nr 3-20-2042, p 11 ja seal viidatud varasem praktika). 8. Vastustaja 02.11.2023 taotluse lisadest nähtuvalt on praeguses asjas vaidlustatud ETK 29.12.2022 otsus nr TVH/22/052581 tunnistatud ETK 31.10.2023 otsusega nr TVH/23/041253 kehtetuks ja kaebaja 15.11.2022 taotluse uue läbivaatamise tulemusel määratud temale puuduv töövõime kolmeks aastaks (19.12.2022–18.12.2025). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on seeläbi saavutanud esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse eesmärgid. Kaebaja ei ole ka määruskaebuses väitnud, et ETK 31.10.2023 otsus rikuks tema õigusi ning ta sooviks seda vaidlustada. Kuivõrd töövõime hindamise otsuse vaidlustamiseks on võimalik pöörduda kohtusse üksnes oma õiguste kaitseks (

§ 44

lg 1), ei saa kaebuse eesmärgina käsitada pelgalt soovi kontrollida vastustaja tegevuse õiguspärasust. Kaebaja ei saa kaebusega kaitsta ka avalikke huve ega kolmandate isikute õigusi, kuivõrd seadus sellist võimalust ei sätesta (

§ 44lg 2).

Määruskaebuses on

§ 152

lg 2 alusel nn jätkutuvastuskaebusele ülemineku vajaduse osas viidatud kahju hüvitamise nõude esitamise soovile ja preventiivsele eesmärgile motiveerida vastustajat käituma edaspidi õiguspäraselt.

1. Haldusasja materjalidest nähtuvalt vaidlustas kaebaja esmajoones ekspertarsti poolt tema terviseandmetest tehtud hinnangud ja heitis vastustajale ette uurimiskohustuse täitmata jätmist. Vastustaja selgitusel oli uue otsuse tegemise aluseks kaebaja terviseandmete uus hindamine ja arvestati ka täiendavate asjaoludega. Kuna isiku töövõime ulatuse tuvastamine on hinnanguline otsus, mis põhineb aktuaalsetel terviseandmetel ning meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel (vt töövõimetoetuse seaduse § 7; sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2; tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 8 lg 6), samuti võivad isiku terviseseisund ja töövõime ajas muutuda, siis ei saaks varasematel terviseandmetel põhineva töövõime hindamise otsuse õigusvastasuse tuvastamine üldjuhul aidata kaitsta kaebaja õigusi võimalikus järgmises töövõime hindamise menetluses. Isegi kui kohus tuvastaks, et vastustaja on jätnud mingid asjaolud hindamata või on hinnanud neid valesti (sh tugines ebapädeva isiku hinnangule), ei saaks see mõjutada uute andmete põhjal hilisema otsuse tegemist.
2. Halduskohus on jätnud menetluse lõpetamisel tähelepanuta, et kaebaja oli 25.06.2023 ja 25.10.2023 menetlusdokumentides esitanud täiendavad nõuded hüvitada vaidlustatud otsustega ja nende koostamisele suunatud haldusmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju 25 000 eurot (sh tervisekahju) ning otsuste tõttu saamata jäänud tulu 6600 eurot, mida kaebaja on seostanud sellega, et vastustaja tegevuse tagajärjel ei olnud ta võimeline tegema teoks plaani asuda tööle kuni
3. a sügissemestri alguseni. Seega ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõue seotud 3

§ 152lg 2 alusel tuvastamisnõudele üleminekut.

11. Seonduvalt kaebaja seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetamise asemel esitatud kaebuse

§ 159

lg 1 alusel rahuldama, märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus vastustaja oli tunnistanud vaidlustatud haldusakti kehtetuks ning ei ole ka üheski kohtule esitatud avalduses kaebust selgesõnaliselt õigeks võtnud, puudus halduskohtul menetlusseadustiku kohaselt võimalus kaebust õigeksvõtule tuginedes rahuldada. Seejuures ei ole määrav, et vastustaja ei ole tunnistanud kehtetuks ETK 01.03.2023 vaideotsust nr VO/23/238, sest vaideotsusel puudub iseseisev regulatiivne toime ja kaebaja ei ole väitnud, et vaidemenetluse käigus oleks rikutud tema õigusi vaidlustatud otsusest eraldiseisvalt. Ehkki vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ja kaebuse õigeksvõtmine võivad olla tingitud samadest põhjustest, on menetluslikult tegemist erinevate olukordadega. Kaebaja õiguste kaitse seisukohalt ei oma siiski sisulist vahet, kummal viisil kaebuse eesmärk (s.o varasema haldusakti kehtetuks tunnistamine ja uue haldusakti andmine) saavutatakse. 12. Eelneva põhjal tuleb X määruskaebus rahuldada, Tallinna Halduskohtu 03.11.2023 määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 4