Kostja pidi üliõpilaskandidaatidele avaldama, et üldhariduskoolide õpetajailt nõutakse täiendavalt kutsetunnistust, mis omakorda eeldab täiendavate õppeainete läbimist ning kutse taotlemist. Kumbki hageja nõuab kostjalt õppekulude (varalise kahju) hüvitamist 7600 eurot. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et õppekulusid pole võimalik kostjalt täies ulatuses välja mõista, paluvad hagejad välja mõista täiendavalt mittevaralise kahju hüvitise, mille suurus vastab summale, mille võrra kohus vähendas väljamõistetavat varalise kahju hüvitist. 2/7 Alternatiivselt ütlevad hagejad lepingu üles VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 1, lg 6 ja § 196 lg 1 alusel ja nõuavad kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel. Kostja on rikkunud VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustust ning see on aluseks kahjuhüvitise nõudele. Lisaks nõuavad hagejad, et kostja hüvitaks neile ka kohtueelsed õigusabikulud kokku 810 eurot, s.o 405 eurot kummalegi. Hagejad leidsid vastuseks kostja väidetele, et nad on läbinud kohustusliku suunamooduli, mille hulka kuulub ka õppeaine "Eesti keel (A1 tase)". Isegi kui õppekavas ei sisalduks kohustuslikku eesti keele õpet, ei saaks järeldada, et hagejad pidanuks olema teadlikud, et Eesti koolisüsteemis töötav võõrkeeleõpetaja peab oskama eesti keelt.
ja § 99 lg 1 p 2 alusel.
lg 1 sätestab, et tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu.
Hagejate väitel oli neil ebaõige ettekujutus, et õppekava lõpetades saavad nad töötada õpetajatena üldhariduskoolis õpetajatena nii Eestis kui Leedus. Hagejate väitel nad üldhariduskoolis töötada ei saa, kuna vaidlusalune õppekava ei anna õpetaja kutsetunnistust. Kostja on seda väidet kinnitanud. 2021. a septembris, kui hagejad oma õpinguid alustasid, kehtis põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) § 75 lg 4 järgnevas sõnastuses: õpetaja kvalifikatsiooninõudeks on vähemalt kõrgharidus ja käesoleva seaduse § 74 lõike 5 alusel kehtestatud 4/7 kvalifikatsiooninõuetele vastavad pedagoogilised kompetentsid. PGS § 74 lg 5 alusel vastu võetud Haridus- ja teadusministri 29.08.2013 määrusega nr 30 kinnitatud Direktori, õppealajuhataja, õpetajate ja tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuded § 3 lg 1 kohaselt on põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja kvalifikatsiooninõuded magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ja õpetajakutse. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt saadakse õpetajakutse ülikoolis pärast õpetajakoolituse õppekava läbimist või kutset andva organi juures pärast õpetaja ametiks vajalike pedagoogiliste kompetentside tõendamist. Õpetajate pedagoogilised kompetentsid on kirjeldatud õpetaja kutsestandardis. Seega on Eestis üldhariduskoolis töötamiseks vaja lisaks magistrikraadile ka õpetajakutset. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et ka Leedus kehtivad õpetajaks saamisele analoogsed nõuded. Kostja on kohtuistungil möönnud, et hagejate vastavad väited on tõenäoliselt õiged. Kui hagejad eeldasid, et õppekava läbimine annab õiguse töötada õpetajana põhikoolis ja gümnaasiumis, sõlmisid nad tehingu eksimuse mõjul. 6.
lg 3 p 1 sätestab, et tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav. Hagejate esitatud tõendite kohaselt avaldati ülikooli kodulehel õppekava kohta järgnev info: Kaheaastane magistriprogramm valmistab ette vene keele kui võõrkeele õpetaja tööks. Programmi lõpetajatel on teoreetilised teadmised ja oskused, mis vastavad kaasaegse filoloogia- ja pedagoogikateaduse nõuetele, vene keele kui võõrkeele õpetamise praktika vajadustele ning lõpetajad on võimelised rakendama omandatud teadmisi ja oskusi pedagoogilises töös õpilastega eri vanuses, eri keelekandjate ja kultuuride esindajatega. Programm on suunatud aine- ja mitmekultuuriliste pädevuste kujundamisele, kommunikatiivsete, metoodiliste, reflektiivsete, organisatsiooniliste, juhtimis- ja ettevõtlike oskuste arendamisele, tulevase õpetaja professionaalse identiteedi kujundamisele ja toetamisele. Programm sisaldab nii traditsioonilisi kui ka uuenduslikke autorifiloloogilisi ja pedagoogilisi kursusi, mille on välja töötanud Tartu Ülikooli juhtivspetsialistid. Pedagoogiline praktika on korraldatud erinevas vanuses välisüliõpilaste rühmas, kes esindavad erinevaid keeli ja kultuure ning võimaldavad õpilastel omandada kogemusi vene keele kui võõrkeele õpetamisel reaalsetes tingimustes (dtl 22). Programmi täpsema kirjeldusena on märgitud: "Võimalus saada nii filoloogi- kui pedagoogiharidus 2 aastaga" (dtl 23). Programmi lõpetajatel on järgmised võimalused: "Tartu Ülikooli diplomi omandamine avab laiad võimalused tööks nii EL-s, USA-s kui kaugemates välisriikides. /.../ Õppimine segarühmades (tudengid EL, SRÜ jt riikidest õpivad koos) annab võimaluse luua tööalaseid kontakte ning saada osaks ülemaailmsest vene keele kui võõrkeele õpetajate erialavõrgustikust" (dtl 24). Tartu Ülikooli kodulehe kohaselt võimaldab sisutihe magistriõpe Narva kolledžis kahe aasta jooksul omandada filoloogilised põhiteadmised ja -oskused ning saada spetsialistiks, kes asub õpetama vene keelt kui võõrkeelt mitmekultuurilises klassis, eri vanuses ning erineva emakeele ja kultuuritaustaga inimestele./.../ Kaheaastase õppe jooksul valmistad sa end ette vene keele kui võõrkeele õpetamiseks mis tahes keeletunnis olenemata õppija vanusest, emakeelest ja kultuuritaustast (dtl 26). 5/7 Kohus leiab hagejate välja toodud tõendeid hinnates, et kostja ei ole hagejatele lubanud kutsetunnistuse andmist. Ülikooli kodulehe kohaselt valmistab magistriprogramm üliõpilasi ette vene keele kui võõrkeele õpetaja tööks. Samas ei ole välja toodud, et ainuüksi ettevalmistavast programmist piisab õpetaja kutse saamiseks või et see sisaldab õpetaja kutse saamist. Kostja kasutatud sõnastus „asub õpetama vene keelt kui võõrkeelt mitmekultuurilises klassis, eri vanuses ning erineva emakeele ja kultuuritaustaga inimestele“ viitab pigem sellele, et õppekava eesmärgiks ei ole ette valmistada õpetajaid, kes õpetaksid vene keelt Eesti põhikoolis või gümnaasiumis suhteliselt ühes vanusest olevatele, ühise emakeele ja kultuuritaustaga õpilastele. Kostja tekstid viitavad pigem sellele, et hagejad saavad ettevalmistuse õpetaja tööks õpilastega, kes on eri vanuses, räägivad emakeelena eri keeli ning on pärit erinevast kultuuriruumist. Kostja ei ole kuskil välja toonud, et saadav magistrikraad annab ilma lisadokumente vajamata õiguse töötada keeleõpetajana põhikoolis või gümnaasiumis Eestis, Leedus, USAs või kaugemates välisriikides. Kohus leiab, et mõistlik inimene ei saanud sellist tulemust ka eeldada. Asjaolu, et kostja on kasutanud eelpool toodud tõendites või praktikajuhendis (dtl 28) terminit „õpetaja“ ei tähenda, et hageja oleks lubanud kutsetunnistust. Kostja ei ole seega teinud hagejatele teatavaks asjaolusid, mis oleksid kaasa toonud hagejate eksimuse. Hagejad oleksid pidanud enne lepingu sõlmimist täpsustama, millised õigused ja võimalused täpsemalt saadav magistrikraad annab. 7. Kohus leiab ka samas, et kui hagejad soovisid töötada õpetajatena, tuli neil endil välja uurida õpetajaks saamise tingimused. Üldteadaolevalt on õpetajana töötamiseks vaja õpetaja kutset. Sellises olukorras ei saa öelda, et kostja oleks pidanud kutsetunnistuse mitte andmisest hagejaid hea usu põhimõtte kohaselt omal algatusel teavitama. 8. Tulenevalt 2021. aasta septembris kehtinud KeeleS § 23 lg-st 2 ja Vabariigi Valitsuse 20.06.2011 määrusega nr 84 kinnitatud Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded § 8 lg 1 p-st 6 pidi pedagoogil olema vähemalt B2 tasemel eesti keele oskus. Kui kumbki hagejatest soovis hakata õpetajaks Eesti üldhariduskoolis, pidi ta seda teadma. Hagejad on välja toonud, et õppeprogrammis oli olemas keelekoolitus, kuid selle tagajärjel valdavad hagejad eesti keelt A1 tasemel (dtl 141). Arvestades, et poolte selgituste kohaselt oli tegemist välisüliõpilastele suunatud õppekavaga ning õpe toimus vene keeles, pidid hagejad juba keele tasemest aru saama, et neil ei ole Eestis ilma lisaaineid läbimata võimalik töötada. 9. Kohtu arvates ei olnud kostjal kohustust õppekava juures välja tuua, millised on kõikvõimalikud õpetajale Eestis (ja mujal riikides) esitatavad nõuded ning mida peaks tegema üliõpilane selleks, et asuda tööle õpetajana. Analoogselt ei pea ülikool õigusteaduse õppekava juures välja tooma, et ainuüksi magistrikraadist ei piisa kohtunikuks saamiseks või et arstiteaduskonna kraad ei anna õigust töötada kõigil meditsiiniga seotud erialadel. Üldjuhul on mõistlik, et kui inimene soovib mingit tööd teha, uurib ta välja ka sellele tööle saamise eeldused. 10. Kohus leiab eeltoodu alusel, et kostja ei ole hagejaid eksitusse viinud ning hagejatel ei ole õigust
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.