) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esineb
lg 1 ja § 23 lg 1 p 1 sätestatud alused ja
Taotlust arutati Tallinna Halduskohtus 24.11.2023 toimunud istungil. KOHTU PÕHJENDUSED 2 8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega. 9.
Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. X on välismaalane ja tal puudub vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 sätestatule seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isikule oli 15.11.2023 koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks tähtajaga 22.11.2023 ning ettekirjutus kuulus sundtäitmisele alates 23.11.2023. 10.
lg 1 alusel võib PPA taotleda halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui
sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht.
lg 1 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet võib välismaalast ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi, et kontrollida välismaalase Eestisse saabumise ja Eestis viibimise seaduslikke aluseid ning selgitada välja tema kinnipidamise vajalikkus
PPA on selgitanud puudutatud isiku võimalikku põgenemisohtu tuginedes
68 p-le 1 ja ple 6.
68 p 1 sätestab, et välismaalase põgenemise oht esineb muu hulgas kui välismaalane ei ole Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja p 6 sätestab, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. PPA on taotluses välja toonud, et isikul oli kohustus hiljemalt 22.11.2023 riigist lahkuda, kuid ta seda ei teinud. Isik välismaalasena on kohustatud tegema endale kindlaks Schengeni viisaruumis, sh Eestis, kas tema viibimine on seaduslik. Olukorras, kus isik usaldas oma õiguskaitsja üldsõnalisi lubadusi tema seadusliku viibimise osas ning ei pöördunud kohalike ametivõimude (PPA) poole tema viibimisaluse väljaselgitamiseks ning jättis tähelepanuta oma viibimise alused ja kohustuste täitmise, viitab sellele, et isik eiras oma hoolsus- ja teavitamiskohustust. Isikul oli õigus pöörduda iseseisvalt PPA poole olukorra väljaselgitamiseks ja vajalike taotluste esitamiseks (lahkumiskohustuse tähtaja pikendamiseks), kuid isik seda ei teinud. Isik oli varasemalt PPA-d veennud, et täidab oma lahkumiskohustust ja lahkub Ukrainasse, kuid selgus, et isik ei kavatsenud lahkuda ja oma lahkumiskohustust täita. Riigikohtu halduskolleegiumi 31.05.2017 määruses asjas nr 3-3-1-93-16 (p 13) väljendatud seisukohast tulenevalt peab
p-de 4 ja 6 kohaldama koos
esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Samas selgitab Riigikohus, et ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu hindamisel ei tohi asjaolusid jäigalt siduda
§‑s 68 loetletud nõuetega. Taotluse materjalidest selgub, et isikul tuli lahkumisettekirjutus täita hiljemalt 22.11.2023 ja riigist lahkuda, mida isik ei teinud. Samas nii taotluse juures olevatest materjalidest kui isiku poolt istungil antud ütlustest selgub, et põgenemisohtu isiku puhul pigem ei esine, kuigi isik riigist ei lahkunud. Isikul on Tallinnas elukoht, kuhu ta on ka rahvastikuregistri järgi sisse kirjutatud. Isik elab aadressil koos enda elukaaslasega. Kooselu on saanud alguse Ukrainas aastal 2021 ning k.a detsembrikuus soovitakse oma ka abielu registreerida. Ühtlasi ei selgu, et isik oleks endale, teistele või ühiskonnale ohtlik. Isik on Eestis viibimise ajal töötanud ja maksnud makse. Isik on nõus vabatahtlikult minema Aserbaidžaani asemel ka Ukrainasse, millises riigis tal elamiseks on isiku enda kinnitusel ka elamisluba. Kohus peab usutavaks isiku 3 esindaja selgitusi, et isik ei lahkunud Eestist seetõttu, et kohus menetles tema esialgse õiguskaitse taotlust ja isik lootis põhjendatult, et kohus teeb tema kohta soodsa lahendi. Isiku esindaja selgitas, et toimingute õigeaegne tegemine jäi ka selle taha, et kaitsja sai asjaoludega tutvuda lühikest aega ning pidi töö tõttu lahkuma välisriiki, mistõttu menetlusdokumentide esitamine oli raskendatud. See küll ei saa õigustada tähtaegade ületamist, kuid kohus peab isiku eelnevat käitumist ja taotluse asjaolusid arvestades usutavaks, et isiku tegelik soov ei ole olnud enda väljasaatmist võimatuks teha. Asjaolu, et isik ei soovi Eestist lahkuda (kuna tema elukaaslane elab Eestis), ei ole piisav, et põgenemisohtu sedastada. 11.
lg 2 näeb ette leebemad järelevalvemeetmed kui puudutatud isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine nagu näiteks elamine kindlaksmääratud elukohas ja ilmumine määratud ajavahemike järel Politsei- ja Piirivalveametisse registreerimisele. Kohtu hinnangul on antud juhul võimalik leebemate järelevalvemeetmete rakendamine. Isik ei ole rikkunud kaasaaitamiskohustust ega Eestis elades seadusi. Isik on asunud oma õigusi kaitsma, vaidlustades lahkumisettekirjutust. Isiku esialgset õiguskaitse taotlust küll Tallinna Halduskohus ei rahuldanud osas, mis puudutab isiku kohustust riigist lahkuda, kuid isikul on võimalik nimetatud määrus ringkonnakohtus vaidlustada. Isikul on olemas Tallinnas elukoht. Isik ei ole ohtlik. Isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist tuleb pidada sedavõrd intensiivseks meetmeks, mis on õigustatud ja proportsionaalne vaid juhul, kui leebemad abinõud lahkumisettekirjutuse täitmist ei tagaks. Taotlusest ei selgu, miks
Arvestades lähedaste perekonnaliikmete olemasolu ja elukohta Tallinnas, jääb ebaselgeks, miks ei ole asjakohane kohustada isikut elama kindlaksmääratud elukohas (§ 10 lg 2 p 1) või ilmuma määratud ajavahemike järel PPAsse registreerimisele (p 2).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.