KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.august 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-3047 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär K.Lemming Tõlk S.Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 24.august 2010, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi X (X) süüdistuses KarS § 118 p 1, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
- aprilli 2010.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja kaitsja Rein Kiviloo apellatsioon Prokurör Lea Pähkel X, ik. XXXXXXXXX, kriminaalkorras karistatud Tallinna Linnakohtu 17.10.2005 otsusega KarS § 199 lg 1, § 121 järgi vangistusega 1 aasta 4 kuud tingimisi 2 aastase katseajaga, elukoht XXX, tõkend vahistamine alates 17.09.2008 Süüdistatav Kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
- aprilli 2010 otsus X süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 30.augustil 2010 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1.Harju Maakohtu
- aprilli 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati X süüdi KarS § 118 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 8 aastat, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 5 aastat 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti käesoleva otsusega mõistetud vangistusega kaetuks Harju Maakohtu 29.09.2009 otsusega mõistetud karistus 3 aastat 4 kuud vangistust ja KarS § 68 lg 1 alusel karistuse kandmise aja alguseks 15.09.
- Kriminaalmenetluse kulud jäeti riigi kanda. 2.X tunnistati KarS § 118 p 1, 3 järgi süüdi selles, et tema 15.09.2008 kella 06.00 kuni kella 07.30 vahel tahtlikult manustas oma 5 kuusele pojale Yle (ik: XXXXXXXXXX) suu kaudu narkootilist ainet – 3-metüülfentanüüli, mille tagajärjel tekkis lapsel fentanüüli mürgitus. Laps oli hospitaliseeritud Lastehaiglasse üliraskes seisundis, üksikute hingetõmmetega ning oli üle viidud kopsude mehhaanilisele ventilatsioonile – seega Y organismist 15.09.2008 leitud fentanüül põhjustas ohu elule. Samuti põhjustati Yle raske psüühikahäire – ta oli üliraskes seisundis, teadvuseta. Seega pani X toime KarS § 118 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati oht elule ja raske psüühikahäire. 2.
- Maakohus leidis, et X süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on leidnud täielikku tõendamist. X süüditunnistamist motiveeris kohus järgmiselt: X manustas oma lapsele narkootilist ainet just seetõttu, et lapse nuttu vaigistada, et laps teda oma virisemisega ei segaks ja ta saaks ise rahulikult magada. X iseloomustusest nähtub, et X on kergelt ärrituv, sõjakas ning nõrga kriitilise meelega. Sellise karakteriga inimest ärritab haige väikese lapse, kes end sõnaliselt ei suuda veel arusaadvaks teha, nutt ilmtingimata. X on pikaajaline narkomaan, ta teab narkootiliste ainete toimet ja toime tagajärgi. Laps on sündinud enneaegsena, HIV positiivselt emalt, võõrutusnähtudega. Mitte keegi teine, peale X ei saanud ega soovinud lapsele narkootilist ainet manustada. Kohus leidis, et X on temale süüks pandava kuriteo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Olles ise staažikas narkomaan, pidi X pidama võimalikuks seda, et lapsele tugevatoimelise narkootilise aine manustamine võib kaasa tuua väga raskeid tagajärgi ning seejuures seda möönma. Seega pidas X saabuvat tagajärge võimalikuks, kuid sellise tagajärje saabumine ei olnud süüdistatava käitumise lõppeesmärgiks. Arvestades süüdistatava käitumist peale sündmust, leidis kohus, et süüdistatav suhtus saabuvasse tagajärge ükskõikselt ning selle tagajärje ärahoidmiseks ei võtnud ta ka midagi ette. Narkootilise aine manustamine võib kaasa tuua raske tervisekahjustuse ka täiskasvanule, 5-kuuse lapse puhul on sellise tagajärje saabumise tõenäosus aga märgatavamalt suurem, sest lapsele narkootilise aine manustamisel on tema füsioloogiast tulenevalt tugevam ka narkootilise aine mõju. Ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mille alusel võiks väita, et manustades oma 5,6 kuusele lapsele mürki (3-metüülfentanüül on kõige kangem narkootikum üleüldse), oleks lapse emal olnud alust tõsimeelselt loota lapsel mürgistuse saabumata jäämisele. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 3.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustas maakohtu otsuse süüdistatava X kaitsja vandeadvokaat R.Kiviloo. Apellatsiooni kohaselt on kohtulik uurimine olnud asjas ühekülgne ja kohus on materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud. Apellatsiooni motiivide kohaselt on kohtu väide, et X manustas lapsele narkootilist ainet nutu vaigistamiseks, meelevaldne ja uuritud tõenditega vastuolus. Nii X kui tunnistaja W ütlustest nähtub, et 15.09.2008 öösel magas laps rahulikult, oli rahulik ka hommikul ega nutnud. Ei ole ühtegi põhjust, miks X sel hommikul tavaliselt käitudes pidi lapsele andma tahtlikult narkootilist ainet ja möönma lapsele raske tervisekahjustuse tekitamist. Kuigi X on narkomaan, armastas ja hoolitses ta oma lapse eest emale kohasel viisil. Kohtu poolt faktiliste asjaolude motiveerimine ei ole kohtu siseveendumuse kujundamise seisukohalt lugejale jälgitav ning põhjendused ei ole veenvad. Kaitsja arvates esineb piisavalt argumente tõendite ümberhindamiseks ning seega X süüteo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 119 lg 1 järgi. 4.Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav X kui ka tema kaitsja apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus tühistada, esitatud süüdistus kvalifitseerida ümber KarS § 119 lg 1 järgi ja X KarS § 119 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
- mai 2003 otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused (RT III 2003, 17, 160). Apellatsioonis korratakse süüdistatava kaitsja poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid esitatud süüdistuse kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- oktoobri 2004 otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga on kohus kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses väga põhjalikult analüüsinud ja kummutanud (RT III 2004, 27, 293). Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme kohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. Samuti ei tuvastanud kohtukolleegium apellatsiooni aluseks olevaid kriminaalmenetlusõiguse väidetavaid minetusi, mis annaksid aluse kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiseks, nagu seda apellatsioonis välja tuuakse. Kohtukolleegiumi arvates on otsuses toodud põhjendused veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale jälgitav.
- Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi tõendeid, vaid selles taotletakse ringkonnakohtult sisuliselt olemasolevate tõendite ümberhindamist ja sellest tulenevalt Xle esitatud süüdistuse KarS § 118 p 1, 3 järgi ümberkvalifitseerimist KarS § 119 lg 1 järgi ning süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Tõendite ümberhindamise taotlusest lähtudes leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamise.
- Maakohus on põhjendatult leidnud, et narkootilise aine manustajaks Yle sai olla vaid X. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates otsuses märkinud tõendid ja selgitanud, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd lk 620-624) ehk millistes väljendub kohtu arvates X teo motiiv talle inkrimineeritud süüteo toimepanemisel. Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud „eluliselt usutavad“ (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-74-05). Maakohus on süüteoasja uuel kohtulikul arutamisel jõudnud põhjendatult järeldusele, et tagajärje osas tegutses X vähemalt kaudse tahtlusega. Asjas puuduvad tõsimeelsed tõendid süüdistatava poolt süüteo lõpuleviimise ärahoidmiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega X käitumises süü tõendatuse kohta KarS § 118 p 1, 3 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele ja kohtus uuritud tõenditele.
- Kaudne tahtlus on KarS §-s 16 loetletud tahtluse liikide nõrgim vorm seetõttu, et erinevalt kavatsetusest ja otsesest tahtlusest, ei pürgi toimepanija kaudse tahtluse puhul tagajärje poole ega tunneta seda ka kindlalt saabuvana, vaid jätab selle pigem juhuse hooleks. Seega kaudse tahtluse puhul võib tagajärg saabuda, kuid ei pruugi seda. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et X, olles staažikas narkomaan, pidi ta pidama võimalikuks seda, et lapsele tugevatoimelise narkootilise aine manustamine võib kaasa tuua väga raskeid tagajärgi ning seda möönma. Ringkonnakohtu istungil antud seletuse kohaselt tarvitas X ise eelmisel õhtul narkootilist ainet ja hommikul ärgates oli tal „lomka“ (narkojoobe jääknähud), tal oli paha olla, mistõttu pidi ta ennast kohe uuesti süstima. Seega andes haigele lapsele sama narkootilise aine segu, mida ta ise endale süstis, pidi ta olema teadlik, kuidas see narkootikum mõjub. Et lapse uriinist ei leitud ravimeid, tõendab seda, et X kodus last ei ravinud, vaid haiglase lapse nutu vaigistamiseks andis viimasele narkootilist ainet just selleks, et ise saaks rahulikult magada. Nähtuvalt X iseloomustusest on selline käitumine sellise karakteriga inimesele adekvaatne ja eluliselt ka usutav.
- Riigikohus on otsuses 3-1-1-128-06 (p-s 9) rõhutanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05 - RT III, 2006, 8, 70). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Arvestades X teojärgset käitumist, leiab kohtukolleegium, et süüdistatav suhtus saabuvasse tagajärge ükskõikselt ning selle ärahoidmiseks ei võtnud ta ka midagi ette. Ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mille alusel võiks väita, et manustades 5,6 kuusele lapsele kõige kangemat narkootikumi (3metüülfentanüüli), oleks Xl, kellel endal oli peale õhtust narkootikumide tarvitamist „lomka“, olnud alust tõsimeelselt loota, et lapsel jääb mürgistus saabumata. Seega pidi X pidama võimalikus süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja seda möönma. Kohus leidis õigesti, et X hoolimatus oma lapse tervise ja võimaliku saabuva tagajärje suhtes väljendus eriti ilmekalt selles, et lahkudes 15.09.2008 hommikul kodust enne kella 8.00, jättis ta lapse W hoolde, minnes ise kasiinosse ja hiljem, saades teada, et lapsele kutsuti kiirabi ja laps toimetati haiglasse, pidas ta vajalikuks lapsega koos haiglasse sõitmise asemel vajalikuks riideid vahetada ja endale enne haiglasse minemist uut doosi narkootilist ainet manustada.
- Puutuvalt taotlust X süüdi tunnistada KarS § 119 lg 1 järgi ja karistada teda kergema karistusega, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohus põhistas veenvalt ja loogiliselt seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ja näitas kooskõlas KrMS § 312 p-ga 1 asjaolud ja tõendid, millele tugineb X süüdimõistmine KarS § 118 p 1, 3 järgi. Maakohus on analüüsinud tunnistajate ütlusi ja vastupidiselt apellandi seisukohale isikulist tõendit kõrvutanud ja hinnanud kogumis teiste tõenditega. Apellatsioonis ei ole maakohtu poolt kriminaalasjas kogutud ja vahetult kontrollitud tõendite seaduslikkust ega usaldusväärsust õiguslikult vaidlustatud, seega ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid uuesti analüüsida. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et alles apellatsioonis on kaitsja esitanud versiooni, mille kohaselt võis X lapsele narkootilist ainet manustades ajada segamini toidulusika ja narkolusika.
- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
- aprilli 2010 otsus X suhtes tuleb jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Ivi Kesküla Sten Lind