Obsah (12)

§ 385§ 467§ 445§ 377§ 378§ 435§ 657§ 651§ 436§ 171§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 14. september 2023 Tsiviilasja number 2-

§ 385

), märkides, et selle punkti osas kuulub määrus viivitamatule täitmisele (

§ 467lg 5).

Maakohus jättis ekspertiisitasu ½ ulatuses hageja ja ½ ulatuses kostja kanda, ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna ekspertiisitasu 365 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähendust omavate asjaolude üle: - hageja ja pärandaja abielu sõlmiti

1. augustil 1978; - pärandaja suri
2. detsembril 2018; - pärandaja pärandvarasse kuulub ½ mõttelist osa korteriomandist asukohaga XXXX linn (registriosa nr XXXXXXX), ülejäänud ½ mõttelist osa kuulub üleelanud abikaasale, s.o hagejale. Korteriomandi väärtuseks on 76 000 eurot; - pärandvarasse kuulub sõiduk Mercedes Benz väärtusega 500 eurot, muusikaaparatuur väärtusega 150 eurot, koduse sisustuse esemed (sh must nahkdiivan koos tugitooliga, valge diivanilaud, televiisor Thomson, kaks valget riidekappi lükandustega, Philips kohvimasin, valge seinasektsioon) väärtusega 3990 eurot ja raha hageja pangakontol
3. detsembri
4. a seisuga 6072 eurot 3 senti; - Tartu notar Edgar Grünberg andis
5. jaanuaril 2020 välja pärimistunnistuse, mille kohaselt on Ü. J. pärijateks hageja ja kostja kumbki ½ mõttelises osas. Poolte vahel on vaidlus, kas perioodil
6. juuni 2018 –
7. detsember 2018 hageja poolt pangakontolt välja võetud raha kuulub pärandvara koosseisu. Varaühisuse varasuhte korral teostavad abikaasad perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg-te 1 ja 3 kohaselt ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes abielulise kooselu ja vara korrapärase 4 majandamise huvidest, teavitades teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust. Üldjuhul võivad abikaasad PKS § 29 lg 1 kohaselt ühisvaraga tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada üksnes ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Teise abikaasa kohustus anda tahteavaldus põhineb hea usu põhimõttel (võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138)) ja abikaasade koostöökohustusel, mida väljendavad PKS § 15 ja § 28 lg-d 1 ja
8. Nende sätete järgi korraldavad abikaasad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise ning teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest ning teavitades teineteist vara valitsemise toimingutest ja vara seisust. Eriregulatsioon sisaldub PKS § 29 lg-s 1, mille järgi võib abikaasa teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Neid tehinguid saab üks abikaasa teha iseseisvalt ka ühisvara ühise valitsemise korral. Teine abikaasa ei saa sel juhul enda nõusoleku puudumisele tugineda (vt Riigikohtu
9. veebruari
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-13586, p 13.2). Hageja kinnitas, et vastavasisuline kokkulepe abikaasade vahel oli. Kostja ei ole tõendanud hagejal pärandaja nõusoleku puudumist. Seega oli hagejal õigus pärandaja nõusolekul teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Eeltoodut kinnitab see, et
11. aasta suvel osteti hageja ja pärandaja ühisesse omandisse korteriomand asukohaga XXXX, mida renoveeriti ja sisustati ühiselt. Hageja ei pea tõendama, millised olid ühisvara arvel tehtud kulutused pärandaja eluajal. Iga perekond otsustab ise, millele raha kulutab ning millised kulud on vajalikud ja põhjendatud, maakohus jättis kostja nõude tuvastada pärandvara koosseis raha osas rahuldamata. PärS § 152 lg 1 kohaselt võib iga kaaspärija nõuda pärandvara jagamist, kui PärS §-st 155 ei tulene teisiti. PärS § 152 lg 2 järgi jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale. Pärandavara jagamine toimub PärS § 152 lg-te 3 ja 4 järgi kaasomandi lõpetamise sätete alusel, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti, ning kokkuleppe mittesaavutamisel teeb seda kohus. PärS § 159 lg-d 2 ja 3 näevad ette, et pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale ning kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Nii hageja kui kostja on soovinud lõpetada pärandvara ühisus ja jagada pärandvara viisil, et korteriomand (registriosa nr XXXXXXX) ja koduse sisustuse esemed jäävad hageja ainuomandisse ning kostja ainuomandisse jääb sõiduk Mercedes Benz ML 320 (reg. nr XXXXXXX) ja muusikaaparatuur. Pooled on
12. veebruari
13. a kohtuistungil jõudnud ühisele seisukohale, et pärandvara väärtuseks on 46 392 eurot, sh ½ korteriomandi väärtus 38 000 eurot, sõiduki väärtus 250 eurot, muusikaaparatuuri väärtus 75 eurot, koduse sisustuse esemete väärtus 1995 eurot ja ½ rahast hageja pangakontol
14. detsembri 2018 seisuga 6072 eurot. Eeltoodut arvesse võttes lõpetas maakohus pärandvara ühisuse ning jagas pärandvara viisil, et hageja ainuomandisse jäi korteriomand asukohaga XXXX linn (registriosa nr XXXXXXX) ja koduse sisustuse esemed ning kostja ainuomandisse jäi sõiduk Mercedes Benz ML 320 (reg. nr XXXXXXX) ja muusikaaparatuur. Kuna hageja sai endale ½ korteriomandist väärtusega 38 000 eurot, koduse sisustuse esemed summas 1995 eurot ja ½ pangakontol olnud summast 6072 eurot, tuleks hagejal kostjale enamsaadu eest tasuda hüvitis 22 871 eurot. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (Riigikohtu
15. septembri
16. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20). Kohtulahend asendab tahteavaldust, mida kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise 5 kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kuna pärimise puhul toimub omandiõiguse kinnistusraamatuväline üleminek, on puudutatud isikuks kostja. Seega on kostjal kohustus anda nõusolek hageja kinnistusraamatusse kandmiseks.

§ 445

lg 1 järgi võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kostja palus hüvitise tasumise kohustuse täitmiseks hagi tagada ja seada hagejale kuuluvale kinnistule (registriosa nr XXXXXXX) kohtuliku hüpoteegi rahuldatud hagi ulatuses.

§ 377

lg 1 sätestab, et kohus võib hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.

§ 378

lg 1 p-i 1 kohaselt on hagi tagamise abinõu kostjale kuuluvale kinnisasjale, laevale või õhusõidukile kohtuliku hüpoteegi seadmine. Rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb arvestada hagi hinda.

§ 445

lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi (Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 36).

§ 445

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Praegusel juhul võib kostja õigustatud huvi hagi tagamise vastu seisneda selles, et tema hagi on rahuldatud vähemalt 22 871 euro ulatuses, kuid hagejal puudub rahaline võimekus selle tasumiseks. Arvestades kostja esitatud põhjendusi ning taotletud abinõu, pidas maakohus vajalikuks hagi tagada, ei ole välistatud, et hageja ei suuda nõuet täita. Tagamata jätmise korral võib hagi rahuldava kohtuotsuse täitmine muutuda raskendatuks või võimatuks. Hagejale kuuluvale kinnistule (registriosa nr XXXXXXX) tuleb seada kohtulik hüpoteek 22 871 euro ulatuses kostja kasuks. Kohaldatav abinõu ei koorma hagejat rohkem, kui seda võib pidada kostja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Tulenevalt

§-st 385 määras maakohus 22 871 eurot rahasummaks, mille maksmisel kohtu tagatiste kontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. Liiklusseaduse (LS) § 77 lg 3 kohaselt peab registriandmete muutmiseks mootorsõiduki ja selle haagise omanik või tema esindaja või muu õigustatud isik esitama Transpordiametile nõuetekohase taotluse viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Seega ei ole põhjendatud kostja taotlus hageja tahteavalduse asendamiseks registriandmete muutmiseks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 5 ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule või alternatiivselt teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 31 553 eurot 50 senti, jätta ülejäänud osas maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsiooniastmes hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus pärandvara koosseisu tuvastamisel vääralt kohaldanud materiaalõigust ning on oluliselt rikkunud menetlusõigust. Pärandvara hulka kuulub ka ajavahemikul
2. jaanuarist 2018 –
3. detsembrini 2018 kontolt väljavõetud raha. Hageja ei ole tõendanud, et see raha oli täies ulatuses Ü. J. surma päevaks ära kulutatud. Maakohus on sularaha küsimuse lahendades oluliselt rikkunud menetlusõigust, kui ei ole asja otsustamiseks ammendavalt ette valmistanud (

§ 435lg 1).

Nõude õiguslikud aspektid on jäänud arutamata ning materiaalõigust on seetõttu kohaldatud vääralt. Vaatamata sellele, et hageja ja kostja arvasid erinevalt, kuidas jaotub tõendamiskoormus, ei ole maakohus tõendamiskoormuse osas (tõendamisele kuuluvate asjaolude ringi osas) menetlusosalistele selgitusi andnud. Maakohus pidi analüüsima ja lahendama kaks erinevat võimalust: 1) kas 6 hageja on kontol oleva ühise raha käsutanud abikaasa nõusolekul ja nõusoleku olemasolu eelduse ümberlükkamiseks peab kostja tõendama, et nõusolekut ei olnud ning 2) kas hagejal oli pärast hageja kontol oleva raha väljavõtmist õigus seda käsutada ilma abikaasa nõusolekuta PKS § 29 lg 1 kolmandas lauses ette nähtud olukorras. Sel juhul peab hageja tõendama, et sularaha läks perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Hageja ei väitnud, et sularaha võeti välja millekski muuks, kui pere igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, kuid sularaha kulutamine ei ole tõendanud. Kuna hageja oli kogu aeg arvamusel, et maja (suvila) müügist saadud ning hageja kontol olnud raha on tema lahusvara, ei pidanud ta vajalikuks raha käsutamise kohta mis tahes kokkuleppeid abikaasaga sõlmida. Seega ei pidanud kostja täiendavalt tõendama pärandaja nõusoleku puudumist. Maakohtu otsus on vastuoluline, sest maakohus on p-s 10.2 tuvastanud, et abikaasade vahel oli „vastavasisuline“ kokkulepe, kuid samal ajal väitis, et hagejal oli abikaasa nõusolek tehinguteks. Asja materjalidest nähtub, et raha on valitsenud üksnes hageja ja oma äranägemuse järgi. Hageja võttis sularaha ka abikaasa kontolt. Maakohus ei ole nendele asjaoludele hinnangut andnud. Kohtuotsuse kohaselt oli hagejal õigus pärandaja nõusolekul teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Kui maakohus leidis, et selline õigus hagejal oli olemas, pidi kohus kontrollima, kas selliseid tehinguid väljavõetud sularaha ulatuses on ka tehtud. Kui ühine sularaha kuulutati muul otstarbel, pidi hagejal selleks olema abikaasa nõusolek. Maakohtu seisukoht, et hageja ei pea tõendama, millised olid ühisvara arvel tehtud kulutused pärandaja eluajal, on ekslik. Olukorras, kus ühisvarast on ühe abikaasa surmaga saanud pärandvara, võib pärandvara hulka kuuluda mh ka sularaha, mis on kellegi valduses (praegusel juhul hageja valduses). Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et hageja kontolt välja võetud sularaha 34 730 eurot ½ osa, s.t 17 365 eurot, ei kuulu Ü. J. pärandvara hulka, millest kostja osa oleks 8682 eurot 50 senti (17 365 / 2). Hagejalt tuleb mõista kostja kasuks välja 31 553 eurot 50 senti (22 871 + 8682,50). 7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda. Vastuse kohaselt tekib pärandvara isiku surma hetke ehk pärandi avanemise seisuga (PärS § 2). Ühisvara pärast ühe abikaasa surma enam jagada ei saa. Seega Ü. J. elu ajal abikaasade kontodel oleva raha väljavõtmisega sularahas on ühisvara käsutamine, mida abikaasad otsustavad ühiselt. Raha on kulutatud veel Ü. J. elu ajal ja seda enam Ü. J. surma ajaks alles ei olnud. Hageja ei pea tõendama ja tal ei ole võimalik enam tõendada viis aastat tagasi tehtud kulutusi. Teise abikaasa nõusoleku puudumist raha käsutamiseks peab tõendama pool, kes esitab vastava väite (

230 lg.1). Seega pidi kostja tõendama, et sularaha käsutamiseks puudus Ü. J. nõusolek ja tahe. Samuti pidi kostja tõendama, et sularaha Ü. J. surma hetkel oli üldse olemas. Maakohus selgitas kohtuistungil tõendamiskoormuse jagunemist ja palus kostjal oma nõuet täpsustada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse resolutsiooni

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. 7 7. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651lg 1 järgi maakohtu otsuse õigsust osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 5 ning jätta ülejäänud osas maakohtu otsus muutmata. Kostja vaidlustab seega pärandvara jagamisel maakohtu poolt tema kasuks välja mõistetud hüvitise suurust. Kuigi apellatsioonkaebuses on mh viidatud, et kuna hüvitise maksmine on eelduseks korteriomandi omandiõiguse üleminekuks hagejale täies ulatuses, võib olla ebaõige ka omandi üleminek ebaõige hüvitise vastu (apellatsioonkaebuse p 1), ei ole kostja apellatsioonkaebuse põhjenduses sellele väitele tuginenud ega apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni muus osas vaidlustanud. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse lahendamisel sellest, et kostja vaidlustab hagejalt väljamõistetud hüvitise suurust (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ning kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes otsuse selle punkti osas, ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud.

1. Hageja nõue kostja vastu oli suunatud pärandvara ühisuse lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks. Kostja esitas pärandava jagamiseks vastuhagi. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja sisuliselt sellele, et maakohus on valesti määranud kindlaks pärandvara suuruse osas, mis puudutab pärandaja ja hageja pangakontol olnud raha. Kostja leiab, et pärandvara hulka oleks pidanud kuuluma ka ajavahemikul
2. jaanuarist 2018 –
3. detsembrini 2018 pärandaja ja hageja pangakontodelt väljavõetud raha.
4. Kostja on seisukohal, et hageja on Ü. J. eluajal võtnud pangakontolt välja sularaha, mis oli hageja ja Ü. J. ühisvara ning hageja ei ole tõendanud, et seda raha oleks kasutatud perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Pärand on pärandaja vara, mis avaneb isiku surma korral (PärS § 2 ja 3 lg 1). Pärand on terviklik varakogum, mis läheb pärijatele PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 järgi üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes (vt Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18277, p 15.2). Kuni Ü. J. surmani oli tema ja hageja pangakontodel olnud raha abikaasade ühisvara. Abikaasad teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti (PKS § 28 lg 1). PKS § 29 lg 1 kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal oli õigus pärandaja nõusolekul teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Nõusoleku puudumise õiguslikud tagajärjed on sätestatud PKS §-s 31jj. Praeguses menetluses ei tugine kostja hageja poolt tehtud tehingute kehtivusele.
7. Ringkonnakohus leiab, et kostja nõude puhul ei ole tegemist ka PKS § 34 lg 3 järgse ühisvara vähenemise hüvitamise nõudega. PKS § 34 lg 3 järgi kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Ühisvara tuleb suurendada hüvitise võrra juhul, kui kohus tuvastab, et üks abikaasadest on ühisvara vähendanud süüliselt või teinud tehingu abikaasa tahteavalduseta. Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel PKS § 34 lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool (vt Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-06, p-d 22jj). Ringkonnakohus on seisukohal, et ühe abikaasa PKS § 34 lg 3 järgne ühisvara vähenemise hüvitamise nõue võib põhimõtteliselt minna üle tema pärijatele. Kostja ei ole aga esitanud menetluses nõuet, mis vastaks PKS § 34 lg 3 toodud eeldustele. Õigussuhte kvalifitseerimine 8 on tulenevalt

§ 436

lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt nt Riigikohtu

1. juuli
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-11960, p 10.1), kuid kostja ei ole menetluses esile toonud PKS § 34 lg 3 kohaldamise eelduseid, kostja ei ole tuginenud hageja süülisele käitumisele ega viidanud ühelegi asjaolule, mis annaksid alust PKS § 34 lg 3 kohaldamiseks.
3. Ringkonnakohus märgib lisaks, et ka võimaliku ühisvarasse väljamõistetava hüvitise suurus ei ole kostja menetlusdokumentides olnud üheselt selge. Kostja täpsustas
4. detsembri
5. a menetlusdokumendi p-s 6 (II kd, tl 18jj) oma nõuet ja leidis, et pärandvara hulka kuulub ka ajavahemikul
6. juuni 2018 –
7. detsember 2018 kontolt sularahas väljavõetud 36 900 eurot, samas menetlusdokumendi punktis leiab hageja aga edasi, et pärandvara hulka kuulub pangakontolt välja võetud 34 730 eurot. Kostja möönab seejärel aga, et osa sellest summast võis siiski minna abikaasade ühise korteri remondile. Maakohus on kostja kohustusele oma nõuet täpsustada ka kohtuistungil tähelepanu juhtinud (II kd, tl 17).
8. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kostja ei ole vaidlustanud menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.
9. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Tartu Maakohtu

1. augusti
2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-11386 rahuldati hageja taotlus riigi õigusabi saamiseks ning anti riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Hageja taotles riigi õigusabi seoses pärandvara vaidlusega. Hagejat esindas vandeadvokaat Li Uiga osaühingust Advokaadibüroo Valge & Uiga, kes esitas hagi käesolevas asjas
3. jaanuaril 2021.

§ 190

lg 3 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Ringkonnakohus määras 14. septembri 2023. a määrusega ringkonnakohtu menetluses hagejale osutatud riigi õigusabi tasu ja kulu suuruseks 352 eurot 80 senti (koos käibemaksuga). Lähtudes

§ 190lg-st 3, tuleb nimetatud summa mõista kostjalt riigituludesse välja.

Riigituludesse välja mõisted kulu tuleb kostjal tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (

§ 179lg 5).

Menetluskulude tasumisega viivitamise korral on kostja kohustatud tasuma viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 9