Obsah (7)

§ 121§ 74§ 75§ 78§ 56§ 58§ 73

1-22-3950 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2023, Pärnu kohtumaja Kriminaalasja number 1-22-3950 (20267000893) Kohtukoosseis kohtunik Indrek

§ 121

lg 1 järgi üldmenetluse korras Prokurör ringkonnaprokurör Olgerd Petersell Kaitsja advokaat Anu Toomemägi-Kivistik, RÕA Süüdistatav Urmo Haud Isikukood või sünniaeg: 37407190263 Elukoht ja aadress: XXX Kontaktid: XXX Kodakondsus: Eesti Haridus: XXX Emakeel: eesti Töökoht või õppeasutus: XXX Karistatus: kehtivad kriminaalkaristused puuduvad, neli kehtivat väärteokaristust Tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 14.12.

1. a kuni kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni Kannatanu M. M Kannatanu esindaja vandeadvokaat Gregori Palm, lepinguline RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 309 lg 3, § 310 lg 1, § 3101, § 311 – 313, § 315 lg 4, § 180 lg 1, § 182 lg 2 kohus otsustas: 1 / 33 1-22-3950
2. Süüdi tunnistada Urmo Haud

§ 121

lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimuslikult kogu ulatuses täitmisele pööramata, juhul kui Urmo Haud ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud käitumiskontrollnõudeid ja kohustust, olles kohustatud: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustada Urmo Hauda osalema kriminaalhooldaja poolt määratavas sotsiaalprogrammis, soovituslikult viha juhtimise teemalisel.

§ 78

p 1 kohaselt katseaeg algab kohtuotsuse kuulutamisest ja käitumiskontrolli nõuete kohaldamist alustatakse kohtuotsuse jõustumisest.

1. Tsiviilhagi Rahuldada kannantanu M. M tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise nõudes kohtu õiglasel äranägemisel ning mõista VÕS § 1043 ja VÕS § 134 lg 2, 5 alusel see Urmo Haualt välja summas 300 (kolmsada) eurot kannatanu M. M kasuks. Urmo Haual kanda temalt välja mõistetud tsiviilhagi kannatanu M. M kontole nr X , selgituseks märkida „Tsiviilhagi kriminaalasjas nr 1-22-3950“. Kohus selgitab, et kannatanul on õigus pärast kohtuotsuse jõustumist anda väljamõistetud ja tasumata summa kohe sissenõudmiseks täitemenetlusse.
2. Lähenemiskeeld Jätta rahuldamata kannatanu M. M taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks Urmo Hauale.
3. Tõkend Urmo Hauale kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 2 / 33 1-22-3950
4. Menetluskulud 5.
5. KrMS § 180 lg-le 1 tuginedes välja mõista menetluskuludena riigituludesse Urmo Haualt KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel teise astme kuriteos süüdimõistmisel ette nähtud sundraha 1087,50 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasu ja kulud summas 1679,70 eurot (s.o 1829,70-150 ehk vastavalt p-le 5.
6. riigi kanda jäetud osa mahaarvamist arvestades), kokku 2767,20 eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE522200221013264447 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Luminor Bank ASis või a/a nr: EE957700771001523585 LHV Pangas, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
7. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses T ajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 5.
8. Seoses lähenemiskeelu taotluse rahuldamata jätmisega ning tuginedes KrMS § 180 lg-le 11 jätta 150 eurot määratud kaitsja tasust ja kuludest Eesti Vabariigi kanda. 5.
9. Lugeda kannatanu põhjendatud menetluskulude summaks 3276 eurot, s.o koos KM-ga, (kohus ei pea kannatanu esindaja 15.03.2023 istungiks ettevalmistusaega täies ulatuses põhjendatuks), sellest: 1) 150 eurot seoses lähenemiskeelu taotluse esitamisega jätta kannatanu enda kanda; 2) 3126 eurot mõista välja Urmo Haualt välja kannatanu M. M kasuks KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 1 ning § 182 lg 2 alustel. Kannatanul on õigus pärast kohtuotsuse jõustumist anda väljamõistetud summa sissenõudmiseks täitemenetlusse.
10. Kohtuotsuse ärakiri saata kohtumenetluse pooltele ja jõustumisel Urmo Haua elukohajärgsele kriminaalhooldusosakonnale ning Rahandusministeeriumile Eesti Vabariigi kanda jäänud kaitsjatasu osas. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
11. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Nii kogu otsuse kui üksnes menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse resolutiivosa kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude vaidlustamisel üksnes menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). 3 / 33 1-22-3950 Kannatanul on kassatsiooniõigus ning see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni (Riigikohtu 27.12.2019 otsus asjas nr 1-18-3901). Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine: 18.04.
12. T aegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 04.05.
13. a päeva jooksul avaliku e-toimiku või Pärnu Maakohtu Kuninga tänava kohtumaja kantselei kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK Urmo Hauda (Haud) on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema lõi 25.09.2020 kella 19:35 paiku X vallas X alevis X tn maja juures tahtlikult kahel korral jalaga vastu M. M parema jala reie sisekülge, põhjustades oma tegevusega M. M le füüsilist valu. Seega Urmo Haud, tahtliku valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, pani toime

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil taotles prokurör süüdistatava süüdi tunnistamist esitatud süüdistuse järgi ja tema karistamist 6 kuulise vangistusega, mis jätta tingimisi kohaldamata

§ 74

lg 1 ja 3 ning § 75 lg 1 alustel 2 aastase katseajaga ning lisakohustusena määrata talle sotsiaalprogramm. Kannatanu taotles tsiviilhagi ja lähenemiskeelu taotluse rahuldamist. Kaitsja ja süüdistatav taotlesid esitatud süüdistuses õigeksmõistmist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, vahetult uuritud tõenditest kujunenud siseveendumuse alusel leiab, et esitatud süüdistus on täielikult tõendamist leidnud. Vaidlust puudub alljärgnevas, et : - pikemat aega on olnud Urmo Haua ja tema endise elukaaslase G. T omavahelised suhted pingelised ja seda ka seoses eriarvamustega lahus elavate vanemate laste suhtlemis- ja hoolduskorra küsimustes. Kannatanu on G. T praegune elukaaslane; - selles, et süüdistuse järgi 25.09.2020. a X, X tn X asuva kortermaja ees õues kella 19:35 paiku kohtusid süüdistatav ja kannatanu M. M . Vaidlust ei ole ka selles, et M. M ja tunnistaja G. T läksid sinna selleks, et Urmo Haua ja G. T vanemat poega Urmo Hauale üle anda; - selles, et last üle andes tekkis Urmo Haua ja M. M vahel sõnelus, mis kasvas üle füüsiliseks kontaktiks. Süüdistuses toodud ründamise ja löömise asjaoludes lahknevad otseselt. Ühelt poolt on süüdistatava ütlused ning teisalt kannatanu, tunnistaja G. T ning alaealise tunnistaja O. T ütlused. Süüdistatav on väitnud, et kannatanu käitus provotseerivalt ja ähvardas teda ning ka ründas, samas ta eitab, et süüdistuse järgi ta kannatanut üldse lõi. Eeltoodud küsimuse hindamiseks on vajalik anda hinnang tõendite tervikpildile läbi ajalise telje. Süüdistusele eelnev Kannatanu andis kohtus ütlusi, et ta läks süüdistuses toodud ajal oma elukaaslase G. T kaasa lapse üleandmise juurde, kuivõrd eelmisel korral, kui ta polnud G. T vahetult lapse üleandmise juures, tõukas Urmo Haud G. T . Samuti kannatanu ütles Urmo Hauaga kohtudes koheselt 4 / 33 1-22-3950 viimasele, et ärgu enam nii tehku. Süüdistatav väitis, et käsitles seda kannatanu ütlemist enda ähvardamisena. Kohus leiab, et selline käsitlus on alljärgnevate asjaolude pinnalt selgelt liialdatud. Kohtuliku uurimisega leidis eelkõige tunnistajate G. T ja O. T ning kannatanu M. M ja ka süüdistatava Urmo Haua ütlustega tõendamist, et üks nädalavahetus enne süüdistuses nimetatud kuritegu leidis aset sündmus, kus G. T läks Urmo Hauale nooremat poega, s.o H. T üle andma ning Urmo Haud teda korteri uksel tõukas. Prokurör leiab, et antud intsidenti kinnitavad läbi ajalise telje ka süüdistatava enda ütlused ning kohus nõustub sellega. Süüdistatav andis ütlusi1, et ei olnud sellist tõukamise intsidenti, vaid: „ /…/ ma lihtsalt takistasin tal oma korterisse astumist, panin käe ette. Ma ei saanud ust kinni panna, tema astus ukse vahele ja ma ei saanud ust kinni panna, tema ei saanud omast arust lapsega õieti hüvasti jätta, tema tahtis minu korterisse tulla, mina ei lasknud sellel sündida.“ Kohus leiab, et süüdistav käitus selgelt provokatiivselt ja ahistavalt, sest ainuüksi juba inimlikult ja lapse huvides antakse laps üle lahus elavale vanemale sujuvalt ja rahumeelselt. Lisaks kohus avaldas ka lapse O. T ütlused2, milles ta kirjeldab, kuidas isa ema uksest välja lükkas. Nii O. T kui ka G. T 3 andsid ütlusi ka selle kohta, et sel ajal H kukkus ja G. T ütluste järgi soovis seetõttu minna lapse juurde, kuid ta lükati süüdistatava poolt uksest välja ja uks suleti. Süüdistuses kirjeldatud sündmuse teke ja kulgemine Süüdistatav väitis, et tema poja O. T ütlused olid kannatanu ja tunnistaja G. T poolt eelnevalt ilmselt kallutatud, sest nemad viisid lapse tema teadmata ütlusi andma politseisse. Kohus leiab, et O. T ütlustes pole alust kahelda, sest need haakuvad teiste tõenditega. Samas O. T ütlused haakuvad siin ka osaliselt asjaoludes süüdistava enda väidetega ja ei haaku süüdistatava moondunud hinnangu ja tõlgendustega asjaolude suhtes. Maakohus leiab, et usaldusväärne tõendikogum annab üheselt alust hinnata süüdistatava väljapakutud tõlgendustest asjaolusid teisiti. Seega pole kannatanu M. M suhtumises minna järgmisel korral vahetult G. T lapse üleandmise juurde kaasa ja ka Urmo Haua suhtes öeldus mõistliku inimese seisukohast midagi ähvardavat, vaid see on vastus ja nõudmine, et sellist käitumist ei aktsepteerita ja palutakse tungivalt sellest hoiduda, et G. T saaks last rahulikult edaspidi üle anda. Kohus ei nõustu, et selline käitumine on M Meelda poolt provokatsioon Urmo Haua vastu, vaid vastupidi – sellega kutsuti Urmo Hauda mõistlikult käituma seoses viimase provokatiivse käitumisega. Sisuliselt on tegemist äärmusteni pingestunud meeleheitlikus draamas laste silme all tekitatud intsidendiga, seega võib ka kutsuda inimest üles käituma viisakalt (täiskasvanulikult) ning objektiivselt oli selleks vajadus. Kui see on solvav süüdistatava jaoks (nimetab seda ähvarduseks), siis see on kiuslik avaldus. Nimelt, see peaks mõistliku keskmise inimese seisukohast hoopis väga suurt piinlikkust põhjustama, sh kasvõi ainuüksi seetõttu, et sellist isa käitumist nägi pealt ka laps ja panema viivitamatult muutma oma käitumist paremuse 16.03.2023 istungiprotokoll lk 14 (tl 142 pöördel) Tl 85 - alaealine tunnistaja O. Täht keeldus kohtuistungil ütlusi andmast ja seetõttu kohus avaldas need ütlused 3 15.03.2023 istungiprotokoll lk 24 1 2 5 / 33 1-22-3950 suunas. See Urmo Haua poolt nimetatud „ähvardus“ pole mingi õigusvastane „ähvardus“, kui kutsutakse alusega järgima viisakusreegleid ja häid kombeid, ehk kokkuvõttes olema mõistlik. Kogu selle juhtumi võib võtta kokku ka lapse sõnadega, O. T ütluste järgi kasuisa ütles isale, et sa ei tohi enam emale liiga teha ja sellist asja ei tohi enam juhtuda. Siin ei tohiks olla midagi mõistmatut täiskasvanule ja see pole ähvardus ega süüdistatava õigushüvede vastane rünnak vägivallaks vms. Vaid süüdistataval ei ole mingit õiguspärast ootust või õigust nõuda, et ta võiks G. T isikuõigusi rikkuda alandava ja ahistava käitumisega. Kannatanu ütluste4 järgi seepeale läks aga Urmo Haud väga närvi, hakkas M. M t ja G. T verbaalselt solvama ning tõukas M. M t kätega vastu rindu. Ka G. T ütluste järgi muutus pärast seda Urmo Haud vihaseks ja hakkas kätega M. M t tõukama. Kokkuvõttes sai kannatanu üleskutsele mitte enam tema elukaaslast lükata, vastuseks kätega lükkamise, millele järgnes solvamiste laine. Kannatanu ja G. T ütluste järgi ei olnud võimalik süüdistatavat korrale kutsuda, ehkki seda tegi kannatanu ka pärast tõukamist ja juures olid teatud kauguses ka lapsed. Asjaolu, et süüdistatavat ei ole võimalik korrale kutsuda oli jälgitav ka istungil kohtule vahetult. Seega ei saa häid kombeid ja reegleid järgivas ühiskonnas pidada kannatanu poolt esmalt süüdistatavale öeldut provokatsiooniks, vastupidise väitmine on äärmusteni igati otsitud põhjus ja ebamõistlik järeldus. Taas oli tegemist tõukamise-lükkamisega ja sellist oma isa tegevust nägi pealt ka taas laps O. T oma ütluste järgi. O. T märkis sedagi, et kui isa lõi maja ees kannatanut, siis seda nägi tegelikkuses pealt ka ta vend H , kes aga vaikis ja läks tuppa, tema jäi aga õue. Vaidlus puudub selles, et vend väiksem vend H elab põhiliselt isaga. Tõendite kontekst viitab sellele, et mitte kannatanu ei tulnud häirivalt süüdistatava privaatsfääri lähedale, vaid süüdistatava poolt kannatanu tõukamine järgnes sellele, mida kannatanu süüdistatavale õigustatult ütles, esitades sisuliselt suulise õiguspärase nõude, et käituda edaspidi viisakalt ja tõukamine oli vastuseks kannatanule ning ka kõik muu hiljem järgnev. See tõukamine ise on kannatanu privaatsfääri tungimine kui rünne ja provokatsioon ühteaegu. Kannatanu ütluste järgi seejärel hakkas Urmo Haud ka jalgadega vehkima, üritades talle kubemesse lüüa ning lõi kahel korral tugevalt jalaga vastu kannatanu parema jala reie sisekülge, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Kannatanu sõnul olid Urmo Haua poolt tehtud jalalöögid tugevad. Ka O. T tajus, et ta isa Urmo Haud lõi tema kasuisa tugevasti. G. T ütluste5 kohaselt kõik käis kiiresti, kuid ta nägi ühte jalalööki kubeme piirkonna suunas, mis tabas. Kannatanu ütluste6 kohaselt püüdis ta eemale ja kätt ees hoida, kuid löökidega tuldi peale: „Seejärel kukkus jalaga vehkima, tahtiski vist mulle kubemesse lüüa, ma ei saanud pihta. Siis mul elukaaslane ütles vist samal ajal, et ma hoiaks eemale, kuna lapsed olid ka seal kõik kõrval, siis ma hoidsingi eemale, nii öelda hoidsin siis ühe käega nii öelda eemale Urmo Hauda endast, et ta rohkem rünnata ei saaks, aga ta muudkui tuli peale ja peale ja peale.“ Kannatanu ütluste põhjal on jälgitav, et vahetult pärast kätega tõukamist läksid süüdistatava poolt käiku ka jalad. Sihitud löögid kubemepiirkonda sihtides on subjektiivselt kantud kavatsetusest põhjustada suurt valu

§ 121

mõistes ja tabanud löögid kannatanu säärde seega ilmselt ka tagajärjena põhjustasid valu nagu on süüdistuses märgitud. 4 15.03.2023 istungiprotokoll lk 6 15.03.2023 istungiprotokoll lk 25 6 15.03.2023 istungiprotokoll lk 7 5 6 / 33 1-22-3950 Süüdistatava väide, et esimesena tegi rünnaku kannatanu ja et ta üldse teda löökidega ründas, pole tõendatud ühegi tõendiga, samuti väide, et kannatanu n-ö peale tulemise tõttu pidi ta käe ette panema, on tõendite kogumi järgi pigem kunstlikku väitena kattevari kannatanu ründamiseks, liiatigi on eluliselt ebaloogiline, et kui isik ei soovi, et talle peale tuldaks ja seetõttu paneb käe ette, siis isik pigem taganeb, mitte ei liigu eessuunas nagu süüdistatav. Seega asjaolude kogum näitab selgelt, et süüdistatav soovis olukorda provokatiivselt ja ründavalt viia selleni, et kannatut igal juhul füüsiliselt ja valutekitavalt kahjustada. Kannatanu ütluste kohaselt tabasid süüdistatava jalalöögid teda kahel korral tema parema jalareie sisekülge. Eeltoodu on kinnitatud ka tunnistajate G. T ja O. T ütlustega. Asjaolu, et antud tunnistajad nägid vaid üht lööki, seletab tõendite kogum. Nimelt süüdistatava väited, et tunnistajad on kallutatud ja annavad üldse valeütlusi, on juba sellega ümber lükatud, et tunnistajad ilmselt ei liialda, kui nägid vaid konkreetselt ühe löögi tabamist. Üksnes kannatanu sai vahetult kogeda kahe löögi tagajärgi, arvestades isikute paiknemist. Pigem tekitaks küsimusi see, kui need tunnistajad annaksid täpselt samu ütlusi kannatanuga. Kannatanu ja nende tunnistajate ütluste teatud lahknevus on seletatav alljärgnevalt: 1) tunnistajad G. T ja O. T olid mõnevõrra eemal ja seega nende jälgimisnurk ehk fookus oli teine ning lisaks olid löögid kiired; 2) samuti on mõistetav, et tunnistaja G. T kõrval olid ka lapsed, mis oli tema kui ema jaoks samuti lisapinge ja võimalik tegevus, mis fookust murrab; 3) olukorras, kus löögid olid valutekitavad, on nad eluliselt seega piisavalt kiired, mistõttu kõike ei pruugitagi tunnistajate poolt kohe märgata, küll aga tajub neid alati füüsiliselt kannatanu. Seega antud tunnistajate ütlusi täiendavad kannatanu ütlused; 4) lisaks oli vaateväljas takistusi, kannatanu ees omakorda Urmo Haud. Kannatanu ütluste järgi oli tunnistajad G. T ja O. T temast ca 5 meetri raadiuses: „Mina olin kõigepealt, siis tuli Urmo Haud, siis tuli G. T , siis tulid lapsed. Tema tungis mulle peale, me eemaldusime sealt.“. Seega asjaolu, et tunnistajad G. T ja O. T ei näinud ka teise löögi tabamist, on igati seletatav asjaolu ja seega mitte vastuolu tekitav. Kogumis kinnitab eeltoodud lahknevus nende ütluste usaldusväärsust, sest sellistel asjaoludel kiirete löökide tajumine, sealhulgas intsidendi stresssituatsioon (solvangud, valjus) jms ja füüsiliselt kannatanuga mitte ühel joonel seismine (takistused vaateväljas) kui toimus vägivalla rünne, seletab seda, et nad ei saanudki absoluutselt kõiki lööke tajuda ja märgata. Kui tunnistajad väidaks vastupidist, et nägid käike, oleks see erakordne või kahtlusi tekitav. Kannatanu ütluste7 järgi pärast seda, kui süüdistatav oli teda jalaga löönud, käsutas süüdistatav lapsi tuppa ja siis tuli tagasi ning asus solvama kõigi sõnadega, mis üldse annab olla. G. T ütluste järgi ei saa sellest järeldada, et lapsed ka tuppa läksid, lisaks trepikotta minemisele. Süüdistatava ütluste järgi ei ole vaidlust selles, et lapsed võisid ka pärast uuesti õue tulla. Sündmuse kulgemine pärast süüdistuses kirjeldatud tegusid Tunnistaja A. H andis ütlusi8, et antud konflikti valjus (meeste sõnelemine) sundiski teda köögis söögitegemise katkestama ja rõdule vaatama minema. A. H ütluste järgi: „Ja siis nägin, et 7 8 15.03.2023 istungiprotokoll lk 8 15.03.2023 istungiprotokoll lk 38 7 / 33 1-22-3950 Urmo oli seal ja see M , G oli ka seal. Ja siis M ja Urmo vaidlesid omavahel. Korra oli ikka intsident, kus Urmo läks M e poole, vehkis jalaga ja kätega seal M e poole, et väga ähvardavalt.“ Samuti tunnistaja ütluste kohaselt, kui ta rõdul oli, siis lapsed tulid vaikselt mööda maja äärt trepikoja poole. Küsimus on kohtu jaoks selles, mis hetkest A. H sündmusi pealt nägi. Ainuüksi A. H ütluste kohaselt oli sündmus juba valjult alanud, kui ta katkestas köögis toimetamise ja tuli välja. Seega sündmuse kulgemise algust ei saanud ta näha ka enda ütluste järgi, kuid ilmselt kuulis. Tunnistaja G. T ütluste9 kohaselt ei oska ta öelda, mis hetkest ta A. H märkas, lisades, et see võis olla sündmuse keskel või lõpu poole. Samas, kui paigutada G. T ütlused laste liikumise kohta ja O. T ütlused, kellest vähemalt O. T nägi löömist pealt, on selge, et kui A. H tuli rõdule, siis olid süüdistuses kirjeldatud kannatanut tabanud löögid juba lõppenud. Oluline on siiski kohtul tõendite kogumist siseveendumuse kujundamisel seegi, et ka A. H ütluste kohaselt nägi ta intsidenti, sest Urmo Haud vehkis nii käte kui jalaga ähvardavalt kannatanu poole. Maakohtu hinnangul võib viimati nimetatu kaudselt lisaks kinnitada, et selline käitumine võis peegeldada juba eelnenud sündmuste käiku, s.t selle võimalikku kulgemist läbi ajalise telje ehk Urmo Haua poolt kannatanu varasemat löömist jalaga ja tahtlust, sest ähvardamisel kasutas süüdistatav Urmo Haud ka jalaga vehkimist. Seega intsidendi valjusest ja seejärel tunnistaja poolt nähtust lähtuvalt, tajus tunnistaja sündmust, mis ei olnud veel täielikult vaibunud, ehkki ilma füüsilise kontaktita. Oluline konteksti osas seegi, et G. T , vastates10 kaitsja küsimusele laste asukoha kohta, avaldas, et: „Ei, ma ei ole öelnud, nad olid nurga taga, ma ütlesin. Jah korraks nad läksid siis, kui see pihta hakkas, siis mulle tundus, et mingi hetk peale seda lapsed läksid nagu sinna nurga taha natukene, kas peitu või eemale ära.“. Eeltooduga joonistub olukorda seletav kontekst ammenduvalt, sest järgelikult laps O. T , kui nägi pealt füüsilist ja väga lärmakat konflikti enda lähedaste inimeste vahel (vend läks ära tuppa, tema jäi õue), siis psüühiliselt (see on eluliselt väga normaalne ja võimalik seletus) ei soovinud laps löömise jätkamist jm üksipulgi pealt vaadata ja ta eemaldus koos teise lapsega/lastega mängima vms. Sellele järgnes hiljem pelglikult maja nurga juurest hiilides naasmine, s.o hetk kui neid mõne aja pärast rõdule tulnud A. H märkas (ta ei märganud neid ka kohe). Järelikult on T susetu süüdistatava vastuväide selles osas, et sealt, kust lapsed (sh ta poeg O. T ) tulid, ei olnud võimalik O. T l näha löömist pealt, sest suur ja tihe põõsas oli ees. T susetu seetõttu, sest selleks ajaks olid süüdistuses kirjeldatud kaks lööki juba ära olnud, mida nägi nii enne tuppa minemist või maja nurga poole lahkumist ka O. T . Seega lapsed läksid tuppa, kuid mitte sellises ajalises järjestuses nagu süüdistatav väitis. Loogiline on seegi, et süüdistatav lõi jalaga kannatanut kohe alguses, pärast seda, kui ta kannatanu märkuse peale tema elukaaslasega mitte enam nii käituda esmalt verbaalselt n-ö keema läks. Järelikult kõik hilisemad T lepanekud selle kohta, kus lapsed pärast seda võisid olla, on aeg, mis jääb süüdistusest väljapoole. Tunnistaja A. H sõnul ütles G talle pärast juhtunut, et enne seda, kui tema rõdule läks, oli Urmo läinud M ele kallale, löönud teda. Õige on prokuröri järeldus, et nimetatut kinnitab (s.o ei sea kahtluse alla G. T ütlusi) ka poolte vahel pärast sündmust toimunud Messengeri vestlus11, kus G. T ütleb A. H , et Urmo läks pärast seda kui M oli teda tervitanud ning öelnud, et ta G d ei puutuks, M ele kallale ning A. H vastab, et seda ta veel ei näinud jah. Eeltoodu kinnitab A. H 9 15.03.2023 istungiprotokoll lk 26 15.03.2023 istungiprotokoll lk 32 11 Tl 87 10 8 / 33 1-22-3950 ütlusi, sest tema tähelepanekud nägemise kohta algavad pärast süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemist. Süüdistatava versioon tema ütluste järgi Süüdistatava ütlused lahknevad kannatanu ja tunnistajate ütluste kogumist juba kohe alguses. Täiesti õigus on prokuröril selles, et süüdistatava ütlusi kogumis analüüsides, vastandub ja läheb Urmo Haua poolt kohtus väidetu kogu tõendikogumiga täielikult vastuollu. Esmalt tema poolt väidetu sellest, et ta saatis põhimõtteliselt kohe konflikti alguses lapsed tuppa ära, milleks siis ise pöörduda tagasi, rääkides sisuliselt üldse hädakaitsest (enda privaatsfäärist/kaitsetsoonist ja ähvardamisest), on täiesti põhjendamatu. Selline tagasipöördumine kinnitab, et hädakaitseseisundit süüdistataval ei olnud. Vahetut ohtu pole olemaski, kui saab vabalt võtta pausi (time-out’i), et justkui jätkata hädaseisundis enda kaitsetegevusega – s.o täiesti absurdne, kuid süüdistatava üks põhiväidetest. Päris elus ei ole nii nagu teatrietendusel, et üks etenduse osa lõpeb duelliga, vahepeal on paus ja puhvet ning siis jätkub teine vaatus sama duelliga, kust eelmine pooleli jäi. Õige on prokuröri järeldus selles, et sellise tagasipöördumise sihiks oli kannatanule süüdistatava „tarkuse järgi edasi õpetust anda ja koht kätte näidata“. Hädakaitseseisund on alati fakti küsimus ja hinnatakse tervikpilti. Süüdistatava versioon hädakaitseseisundi tekkest ei ole eluliselt usutav. Samuti süüdistatava versioon eitab üldse, et enne laste ärasaatmist leidis aset süüdistuses toodud tegu ja keskendub hoopis sellele, kui süüdistatav tagasi pöördus. Eeltoodud süüdistatava väidetes tekivad lisaks ka eluliselt sisemised vastuolud süüdistatava enda ütlustega, s.o elulise usutavuse kriteeriumi küsimus, milleks pöörduda tagasi ja jätkata justkui rünnet mingit vahetu ohu vastu ning millisel tegelikult viisil, jääb põhjendamata ja viitab faktide suurele moonutamisele. Lisaks tuleb märkida, et süüdistatava versiooni laste kohese ehk enne süüdistuses kirjeldatud tegusid lahkumist, ei toeta ükski tõend. Täpsemalt andis süüdistatav ütlusi12, mille kohaselt: 1) süüdistuses toodud ajal kohtus ta laste ülendamiseks maja ees kannatanu ja G T ga, kohe alguses süüdistatav tegi talle etteheite ning süüdistatav vastas talle esimese ehmatusega enda sõnutsi midagi samamoodi; 2) seejärel viis süüdistatav poisid ära. Ta võttis kätte, andis poistele toavõtme ja käskis neil tuppa minna ja süüdistatav oma ütluste järgi veel vaatas ka, kuidas nad koridorist ja trepikojast läksid, seejärel sisuliselt asutas end uuesti kannatanuga tegelema; 3) seejärel hakkas ta kannatanuga vaidlema, toimus ropendamine ja räuskamine. Süüdistatava ütluste järgi tuli kannatanu talle jälle lähedale, nii umbes alla poole meetri ja esmalt pani ta käe ette, et kannatanu ei tuleks, siis lükkas ta kannatanu endast eemale. Süüdistatava ütluste kohaselt talle tundus, et kannatanu tuleb nii tema kaitsevööndisse teda ründama. Süüdistatava ütluste kohaselt oli tema olnud seniajani passiivsem pool. Maakohus märgib eeltoodud järjestatud versiooni ütluste kohta alljärgmist:

1. Kannatanu etteheide süüdistatavale. Mõlemad pooled kohtus on väga soovinud seda asjaolu analüüsida ja oluliseks pidada, sest süüdistatav sisuliselt on püüdnud seda põhjendada temal hädakaitseseisundi tekkimisega. Sisuliselt on see kohtu jaoks mitte kannatanu ähvardus, 12 16.03.2023 lk 5-6, 8, 21 9 / 33 1-22-3950 vaid ajend kannatanule kallale tungimiseks. Nii kannatanu kui tunnistaja G. T ütluste järgi koheselt selle etteheite tegemisel hakkas süüdistatav kannatanut solvama ropusti ja läks kannatanule kallale, hakkas kätega tõukama ning uuesti korrale kutsudes uuesti ropendades solvama nii kannatanut kui G. T ning käiku läksid ka jalad. Nagu kohus juba eelpool märkis, et kannatanu poolt tehtud märkus/etteheide kutsuda üles Urmo Hauda lõpetama selline võimutsemine ja käituda inimlikult/mõistlikult laste üleandmisel, ei ole midagi õigusvastast ja see pole ka provokatsioon, vaid kutse lõpetada süüdistatava poolt provokatsioon laste üleandmisel, kui elukaaslane toob lapsed üksi. Antud juhul süüdistatava puhul provokatsioon on oma käitumisega ka kinnitamine, et soovitakse jätkata väljakutsuva käitumisega ka edaspidi ja seda verbaalselt ning füüsiliseltki keevaliselt õigustada, sest süüdistatav ka istungil jaatas, et n-ö lükkas nädal varem oma laste ema eeltoodud situatsioonis (H oli just kukkunud O. T ütluste järgi) toast välja ja juures olid ka lapsed. Etteheited kannatanult selles osas olid põhjendamatult süüdistatava jaoks õigusvastased. Üldjuhul iga lapse südames on võrdselt tema jaoks tähtsad nii ema kui isa, ka lastel on õigushüved. Kõike seda lõhkuv on vähemalt vaimne vägivald, tugev soov põhjustada meelehärmi ja südamevalu, mida rakendati laste ees, mis oli sätitud ka süüdistatava füüsiliste liigutustega13 nõnda, et rääkides hiljem justkui „heas usus“ oma korterist kui õigusest, kuhu laste emal pole asja ja ta tuli välja lükata (ilma valu tekitamiseta). Laste juuresolekul oli vajalik võimukalt näidata ja just sellises olukorras (laps kukkus eelnevalt) sulgeda üheselt ja täielikult uks, et selle kaudu kõigile toonitatult-rõhutatult laste ema ja laste vahel oleks n-ö puust ette ja punaseks ühene ja nähtav - kogu suhete narratiivi arvestades järjest kõrgemale ehitatav barjäär, kui lapsed on isa juures.
2. Süüdistatava väitel mingit vägivalda lapsed ei näinud, ta viis poisid ära ja tuli uuesti kannatanuga vaidlema. Vastuoluline on seegi, et selgelt on näha, et süüdistatav ei ole pidanud enda plaani järgi ristküsitluse proovile vastu, püüdes siduda tõeseid ja moonutatud fakte ning seejärel kukkudes pikalt avama oma versiooni, kaotades kontrolli aga versiooni järjepidevuses ja kontekstis vasturääkivustest hoidumises. Süüdistatava ütluste14 järgi kui ta lapsed tuppa viis, siis O. ütles talle, et issi ma ei taha, et te kaklete ja issi ärge kakelge - ehkki süüdistatava ütluste järgi ei olnud ju väidetavalt mingisugust kaklust olnud? Süüdistatav lisas veel, et ei usu, et O. oleks tulnud uuesti õue ning oleks tahtnud kaklust vaadata. Süüdistatava ütluste järgi pöördus ju O. eeskätt just oma isa poole selle palvega mitte kakelda. Seega süüdistatava etteheited sellest, et kannatanu ja lapse ema last enne ülekuulamist mõjutasid, ei näita ka selle süüdistatava väite mingit mõjusust, kui laps vahetult rääkis juba kohe ise kaklusest kohapeal (s.o süüdistatava enda versioon). On üldse erakordne, et nii alaealine laps peab pöörduma ja kutsuma isa korrale (ei ole eluliselt usutav, et n-ö tühja kohapealt), et isa ei kakleks ja see on lapse soov, ning isa läheb tema enda versiooni järgi ikkagi tagasi. Lapse huvides ei tohiks lapsele mingeid etteheiteid tõe rääkimise osas teha, antud laps ilmselt tunneb õigeid reegleid ning tema jaoks need peaksid kehtima ka täiskasvutele. Tõendikogumi valguses aga tundub, et süüdistatava jaoks kõik üldtuntud reeglid ei kehti nagu ei kehti ka faktid. 13 14 väljalükkamine süüdistatava sõnutsi kätt ette pannes, vasaku käega kaasa aidates ja paremaga ust hoidest 16.03.2023 istungiprotokoll lk 36 10 / 33 1-22-3950 Kuna süüdistatava poeg O. T keeldus kohtus ütlusi andmast, siis kohus prokuröri taotlusel need avaldas. Süüdistatav istungi käigus väljendas läbematult seisukohta15, et kui ta poeg O. oleks kohtus ütlusi andnud, oleks ta kohe selle sama noormehe (jutt käib ikka tema pojast O. ist) „orki tõmmanud“: „ Süüdistatav: /…/ see sama noormees, kes siin seisis praegu ja ütluseid keeldus andmast, ta ei saanud anda, sest, et isa teab, mida talle räägitud on. Isa oleks ta orki tõmmanud ja ma leppisin temaga, ma ütlesin talle ka seda kohe, nii kui ta hakkab siin ütlema, ma kohe küsin selliseid küsimusi /…/“. Süüdistava kui tõendiallika selliste mõtete avaldamine näitab valmisolekut, et ta käitumine võib olla täiesti lubamatu nii lapse suhtes kui õigusmenetluse suhtes – need on süüdistatava enda sõnad. Oma avaldatud nägemuse järgi on ta lapsest tunnistajat justkui survestanud ütlusi mitte andma vms ning talle pingeid põhjustanud ütluste andmisega, mis niigi võivad lapsel olla, kui ta vanema kohtuasjas peab kohtus ütlusi andma. Süüdistatava seisukohtade hüplikkust näitab seegi, et juba mõne aja pärast oli süüdistav teisel seisukohal, et oleks ikka olnud hea, kui ta oleks talle sobivaid ütlusi andnud. Järeldub, et süüdistatava jaoks ei ole kinnistunud õiguskorra reeglid, vaid ta ise valib, milline reegel talle täitmiseks sobib, sealjuures mingit põhjendatud kriitikat ei talu Urmo Haud üldse ning ta avas seda maailmapilti istungite käigus piisavalt. See näitab ka seda, milliste raskete valikute ja lisaraskuse alla võis olla ta pannud lapse ka oma väidete järgi tema enda versiooni kohaselt. See on sõge hoolimatus tõendiallikast lapse tunnetest ja just seda sisuliselt süüdistatav ise avaldas. Lõpuks istungil ka kiitis last „tubli poiss“, et ütlusi ei andnud – „/…/oleks ta orki tõmmanud ja ma leppisin temaga, ma ütlesin talle ka seda kohe, nii kui ta hakkab siin ütlema /…/“, viidates sellega, et nii nagu oli lapsega n-ö rääkinud ja talle tugevalt mõista andnud enda ütluste järgi, justkui lapsel oleks veel midagi olulist või kinnitavat öelda, mida ei soovita lubada. Seega süüdistatav ise viitas, et lapse poolt ütluste mitteandmine ei pruukinud olla lapse vaba tahe ja süüdistav avas vähemalt enda tahet selles osas. Nii andis süüdistatav ise kohtule mõista, et süüdistatava hinnangul võis see olla tema poolt survestatud tulemus, millega istungil veel lisaks praalida. Selliste väidete esitamine süüdistatava poolt kahandab oluliselt veelgi tema kui tõendiallika usaldusväärsust õigusmenetluses, igasuguse soovi puudumist tuua objektiivsust kohtu ette, sest ta on valmis eesmärke saavutama vahendeid valimata ning lõppkokkuvõttes demonstreerib ka karistamatusetunde suurust. Lisaks sellele, et süüdistuses toodud tegu pandi toime sama lapse nähes. Süüdistatav näitab oma versiooni järgi subjektiivset suhtumist ka sellega, et märgib, et ma ei usu, et O. oleks tahtnud tagasi õue kaklust vaatama tulla, kui kohus küsis süüdistatavalt, kas miski takistas lastel tagasi õue tulemast, kui ta oli seljaga hiljem trepikoja poole. Selle peale vastas süüdistatav, et iseenesest (füüsilist nt lukustatud uks vms) takistust poleks olnud – järelikult järgi jääb vaid see, et takistada võis vaid mitte asetleidnud hüpoteetiline kaklus kui takistus. Maakohus märgib, et seega laps (või ka täiskasvanu) võib nimetada vägivallategusid, s.t tegusid, mis ületavad juba teatud piiri (laps isa lööki ja isa püüdu lüüa), kokkuvõttes kakluseks ja süüdistatav ei uskunud, et seda kaklust soovinuks laps edasi vaadata õues… Kokkuvõttes kui kogumis vaadata süüdistatava ütlusi, siis süüdistatav ise ka möönab oma ütlustes, et oli kaklus (s.t vägivallateod kohe kannatanuga kohtudes ja see võib olla ka enam 15 15.03.2023 istungiprotokoll lk 21 11 / 33 1-22-3950 kui provotseerivalt kannatanu tõukamine kätega), kuivõrd O. il oli alust arvata selle jätkumist (nt kohe alguses kõvasti jalaga löömine nagu on ütlusi andnud O. T ), kuid ta soovis lõpetamist. Oma versiooni järgi seega süüdistatav soovis seda ise jätkata ja pöördus oma versiooni järgi laste saatmise järel ju tagasi kannatanu juurde (milleks muidu uskumine, et teadlikult O. ei tahaks tagasi õue tulla, et seda kaklust vaadata). Süüdistatav ei osanud kohtule ka vastata, miks O. üldse rääkis kaklusest kui kaklust ei olnud. Selle peale süüdistatav ütles, et oleks ikkagi hea olnud, et O. oleks kohtus saanud ütlusi anda. Kohtu hinnangul siiski ei ole antud süüdistataval tekkinud soov ülaltoodut arvestades ilmselt siiras ja on irooniline antud kontekstis. Maakohtu hinnangul süüdistatava ütluste analüüs näitab, et need lausa kubisevad pahatahtlikkusest (küünilisusest) ja vastuoludest. Sisuliselt kohati vahendeid valimata, et hoida kinni ja ka lisaks praalida oma küüniliste mõtete ja väärtushinnangutega. Süüdistatava keevalist käitumist istungil kogumis vaadates on eluliselt usutav, et ta ei talu mingit kriitikat, sh põhjendatud kriitikat enda aadressil, mistõttu reageerib kohe valuliselt ja võis reageerida ka kannatanu etteheitele kohe alguses ägedalt, sh jalalöökidega.
3. Kannatanu väidetav rünne süüdistatava vastu. Süüdistav ka märgib miks ta pidas kannatanu tegevust tema vastu rünnakuks16: „ /…/ hakkasin selle M. M ga vaidlema ja jah, me ropendasime ja räuskasime seal ja ta tuli mulle nii lähedale, no ütleme alla poole meetri, panin käe ette niimoodi ja takistasin ta tulemist, astusin ühe sammu tagasi, tema tuli veel lähemale ja siis ma juba lükkasin teda käega eemale endast, et mida sa mõtled endast, inimesed, mina tundsin, et tuleb minu, kuidas ma ütlen teile, kaitse vööndisse mind ründama, sest et tema esimesed sõnad ja jätkuvalt oli see, et mina ei puutu G d, et noh igast ähvardusi tuli sealt, ma ei mäleta täpselt kõiki, mis need olid ja sel hetkel, ma võiks võibolla võtta pildi, et kohtunik paremini aru saaks, kuidas.“ Mõni aeg hiljem kolm lehte ülekuulamise protokollist edasi lk 8 märgib17 süüdistav, et siiski toimus juba tema poolt kannatanule käe ettepanek ja lükkamine ka enne laste tuppa saatmist. Eeltoodu haakub ka kannatanu ja tunnistaja G. T ütlustega osaliselt (osaliselt, sest lisaks olid ka jalalöögid). Kui süüdistatavat oleks häirinud tema privaattsooni liiga lähedale tulemine, siis ei oleks ta oma versiooni järgi ju pidanud tagasi tulema kannatanu juurde ja talle aina lähenema, s.o sisuliselt tekitama taas võimaluse tema privaattsooni rikkumiseks, kui ta vahepeal lapsed tuppa saatis ja olukorrast n-ö väljus. Seega privaattsooni häiriv rikkumine, millega viidatakse tavaliselt hädakaitseseisundile, on eluliselt vastuoluline väide. Süüdistatav sisuliselt märkis18, et hoopis alles pärast etteheite tegemist ja laste ära viimist läks situatsioon ägedamaks (samas tõendite kogum viitab, et just kohesed jalalöögid olid vastuseks kannatanu pöördumisele): „Nii, kirjeldage palun, te ütlesite juba ära, et toimus füüsiline kontakt. Süüdistatav: No selles mõttes noh, et ma panin käe ette ja ma tõukasin ta eemale, sest et mina olen harjunud sellega, et minul, kuna tema oli minu jaoks võõras, mul peab olema mingisugune oma privaatsustsoon, et ei saa olla niimoodi, et teine inimene tuleb mul hakkab niimoodi siin nina all karjuma, mina panin käe ette, tuli edasi, siis ma lükkasin teda kõvemini tagasi ja siis ma läksin viisin poisid ära ja tulin uuesti sinna temaga vaidlema, ütlesin mida 16 16.03.2023 istungiprotokoll lk 5 16.03.2023 istungiprotokoll lk 8 18 16.03.2023 istungiprotokoll lk 8 17 12 / 33 1-22-3950 sa, ma ei taha nüüd ropusti öelda, mis ma talle ütlesin seal kõik asjad, ütlesin, mis ma temast arvan, sest et mina nagu ei osanud enne nagu midagi karta, aga siis ma nägin, et seal noh, et sealt võib veel midagi tulla ja siis ma käskisin M el ja G l, et minge ära siit, teil ei ole siin mitte midagi teha.“. Esiteks ei ole kohtuliku uurimise ese selles, et süüdistatav oleks kannatanut korduvalt valu tekitaval viisil lükanud. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda süüdistatava versiooniga, siis tema enda ütlused välistavad ise täielikult tõsiseltvõetava kannatanu ründe ja süüdistatava kaitsetegevuse vajalikkuse (õiguse). Üleüldse on õiguslikult haakumatu rääkida mingisugusest hädakaitsest, kui pole võimalik tuvastada süüdistataval kaitseseisundi tekkimiseks mitte ainsamatki usutavat tunnust, seda ka süüdistatava enda versiooni järgi. Milleks rääkida üldse hädakaitseseisundist, kui süüdistatava ütluste järgi ta ei rakendanudki süüdistuses kirjeldatud vägivalda enda kaitseks, vaid kohe asus kannatanu teda ähvardama (mis tegelikult pole ähvardus) ja tema privaatsesse tsooni liialt tulema (tegelikult häirivalt privaatsust ei häiritud, sest tuli ise tagasi). Kaitseseisundis vahetu ohu tõrjumisel ei saa olla puhkepause (süüdistuses kirjeldatud tegu oli aga aset leidnud juba siis, kui tunnistaja A. H tuli rõdule – selles puudub vaidlus). Süüdistatav räägib üksnes käe ettepanemisest ja tugevast lükkamisest, kohus uurib aga löömisi jalaga. Süüdistatav räägib vastuoluliselt hiljem hoopis mitte vastaspoole rünnaku tõrjumisest, vaid ise rünnaku juhtimisest ehk ründamisest. Süüdistatava ütlused on kui filmilindilt, millel saab teha ka stoppkaadreid. Kohus juhib T lepanu süüdistatava ütluste erakordsele detailsusele ja antud kontekstis õiguspraktikas selline detailsus ei tekita mingit usaldusväärsust, vaid vastupidi. Seda kohus ka kirjeldab ja põhjendab alljärgnevalt. Süüdistatav annab ütlusi19 kogu sündmuste detailse käigu kohta muuhulgas nõnda, millal tegi ta ühe sammu tagasi, siis millal üks-kaks sammu, siis kaks-kolm sammu, liikumised edasitagasi, seljaga ja muidu liikumised ühe numbri juurest teise numbri juurde. Näib, nagu oleks tegemist justkui mingi misanstseeniga või tantsusammude kombinatsiooniga, mis hästi selgeks õpitud või mingil tabamatul erilisel ja samas kordumatul viisil nii täpselt meelde jäänud. Sündmus on aga enam kui paari aasta tagune. Ehkki süüdistatav räägib20 kannatanu ründest esmaselt kui põhiväitest, kuidas ta talle lähenes jne, siis pärast väidetavat laste tuppa saatmist toimub pidevalt süüdistatava detailsemate ütluste järgi juhtumit kirjeldades aga korduvalt ja korduvalt kuidas toimus „ründava“ kannatanu taganemine. Taganemine süüdistatava eest ja sealjuures süüdistatavat eest ka taganedes lüües (lööja väidetavalt kannatanu). Kannatanu taganemist oli ka pikemalt ka lausa teise trepikoja juurest teiseni (taganes nr 3 juurde ja teise trepikoja poole)
4. See „ründav“ kannatanu taganes nii hoolega, et süüdistatav olles oma versioonist lausa vaimustunud, märkis seda kirjeldades nõnda „/…/ M. M hakkaski taganema minu eest sinna teise trepikoja poole nagu tagasi, sinna 19 16.03.2023 istungiprotokoll lk 5, 9 16.03.2023 istungiprotokoll lk 9 21 16.03.2023 istungiprotokoll lk 8, 9 ja süüdistatava joonis tl 132 20 13 / 33 1-22-3950 number 3 poole ja kas seal number 3 juures tal vist sai villand taganemisest ja siis ta lõigi mind.“ Süüdistatava väitel lõi siis konkreetsemalt ka kannatanu selle villand saanud taganemise lõpuks süüdistatavat. Ehkki süüdistatav on kritiseerinud tunnistajate ütluste usaldusväärsust, mille järgi oli ju süüdistatav ründavam pool, siis see osa süüdistatava ütlustest võib esmapilgul usaldusväärne olla (süüdistatav aga ise ei nimeta end ründajaks ja üldse on ütlused vastuolulised). Otseselt ka A. H ütluste järgi tema nägi rõdule tulles, Urmo läks M e poole, vehkis väga ähvardavalt jalaga ja kätega M e poole. Süüdistatava ütlusi ka episoodiliselt ei saa siiski pidada usaldusväärseks, sest selliseid kirjeldusi süüdistatav pole nimetanud, ehkki on loogiline, et kannatanu taganemine ilmselt oli seotud just sellise süüdistatavast tuleneva agressiivse tegevuse tulemusena, mis täiskasvanud meest taganema sundis. Maakohtule esitatud süüdistatava versiooni järgi siis kokkuvõttes see muudkui taganev, sealjuures selle käigus väidetavalt ründav kannatanu, taganes lausa nii palju, et tal sai villand sellest taganemises. Kogu sündmuse üldpilti ja tervikpilti hinnates tuleks ehk mõisted esmalt moonutamata õigesti sõnastada, seega mitte rünnates taganev kannatanu, vaid end kaitsta püüdes taganev kannatanu, kel tekkis hädakaitseseisund (tekkis juba ammu ja kohe alguses, kui sai jalalöögid). Kui inimese poole lausa tüdinemiseni või väsitamiseni taktikaliselt liigutakse oma jäsemete vehkides (s.t konkludentselt ähvardades, sest eest mitteliikumisel/taganemisel tabaksid löögid), siis on hädakaitseseisund taganejal ja temal on õigus rakendada hädakaitseõigust vägivalla näol ründaja vastu. Mitte vastupidi. Lisaks kohus rõhutab, et kohus on ülal tuvastanud, et enne seda võimalikku taganemist oli süüdistatav ju juba löönud kannatanut esimesena süüdistuses kirjeldatud viisil ja hädakaitseõiguse teostamine süüdistatava poolt oli välistatud. Süüdistatav kirjeldab22 oma tegevusi ütluste järgi, märkides seda, et kannatanu väidetavalt käitus samamoodi nagu tema, kuid vahe oli selles, et kannatanu kartis ja tema ei kartnudki. Tervikpilti läbi ajalise telje vaadates on seegi mõistete moonutus, st kui oht pole kardetav, siis millise ohu vastu üldse süüdistatav oma kaitsetsooni jm kaitses? Samuti annab süüdistav ütlusi, et tuli tagasi, ehkki tal põhjust karta polnud ja süüdistatava eesmärk oli ta maja eest minema ajada. Maakohtus järeldab, et süüdistatava enda ütluste järgi igal juhul puudust tal ka kaitsetahe, oli vaid ründaja tahe. Seega süüdistav on olnud ka ise suuresti kimpus enda versiooni õigustamisega ja samas enda tegudega praalimisega, ehkki talle väga meeldis uhkeldavalt rääkida, kuidas ta sisuliselt oma rünnakutega (süüdistusele järgnev) toime tuli ja kannatanut väsitas. Süüdistatava ütlusi kogumis analüüsides, on siiski ta sõnade sisu ja abstraheeritud tähendus väga moonutatud. Süüdistatav tegelikult kirjeldab tegevusi ja enda rünnakut, mis jääb üldse süüdistusest välja ning mis järgnes süüdistuses toodud tegevusele. Sellega ta vastuoluliselt näitab aga enda väidetava „hädaseisundi“ olemust. See arusaam ja need tema kirjeldused näitavad sisult läbi ajalise telje igati võimalikku tervikpilti, mille kohaselt süüdistataval oli kavatsetus ja tahtlus (vähemalt otsene tahtlus) kannatanule õigusvastaselt valu tekitada ka oma versiooni kohaselt ja samuti ka süüdistatava enda versiooni kohaselt ei olnud tekkinud tal mingit - vähimatki kaitseseisundit enne väidetavalt laste tuppa saatmist. 22 16.03.202023 istungiprotokoll lk 21, 22 14 / 33 1-22-3950 Kuivõrd süüdistatava enda poolt esitatud versioon on täiesti absurdne ja ebausaldusväärne, siis kohtul puudub alus seada sellega kahtluse alla teised tõendid ja otsus tuleb teha nende tõendite alusel, mille analüüs ei näita ebausaldusväärsust. Lisaks on õige prokuröri seisukoht ka selles osas, et süüdistatava poolt toodud detailne joonis, sh taganemiste osas ja vaatamata sisuliselt ka asjaolule, et Urmo Haud liikus seljaga teiste tunnistajate suhtes, ei haaku teiste tõenditega. Prokurör on õigesti välja toonud selle, et näiteks väitis Urmo Haud, et kui tema autoga maja ette jõudis, siis lähenesid M. M , G. T ning O. T talle suunast (süüdistatava joonistatud skeemil nr 4), mis on vastupidine selle suunaga, kuhu nende auto tavaliselt oli pargitud ja kus G. T eelnevalt elas. Samuti väitis ta, et kui konflikt läbi sai, siis M. M ja G. T lahkusid tema maja eest samuti selles (skeemil nr 4) suunas. Urmo Haud ei osanud põhjendada, et mispärast nad tema sõnul seekord sealt teisest suunast tulid ja pärast sinna ka tagasi läksid. Urmo Haua enda sõnul selles suunas oleva maja juures (skeemil nr 4) ei ole parkimisvõimalustki väga. Tunnistaja G. T sõnul parkisid nad auto tema eelmise üürikorteri parklasse. Urmo Haud tähistas G. T eelmise elukoha skeemil numbriga
5. Skeemil märgitud nr 4 ja 6 on üksteisest täiesti vastupidises suunas. Eeltoodust tulenevalt on süüdistatava sellekohased ütlused täiesti ebaloogilised. Süüdistatava poolt nii usinalt vestetud kaitseversioon ning selle olulistes momentides seletamatult eriline detailsus, samas vasturääkivus, sh „süüdistatava jaoks vahvus taganevalt ründava kannatanu osas“, ei ole maakohtu jaoks läbinähtamatu ja saab ka selge reaktsiooni. See ei kinnita maakohtu jaoks mitte süüdistatava õigustavaid asjaolusid, vaid kokkuvõttes küllaltki suurt karistamatuse tunnet ja sellega seotud puuduseid väärtushinnangutes õiguse ning õigluse arusaamast lähtudes. Antud versiooni kirjeldused näitavad ka seda, kuidas süüdistatav sisuliselt nautis, ja nautis ka kohtuistungil, oma võimu kannatanut piiripealsesse olukorda panemises, talle meelehärmi, valu ja kannatuste põhjustamises. Sealjuures enda sellist võimunäitamist nautlevaid eesmärke ei sega täitmast ka see, kui publikuks on muuhulgas lapsed nii vägivalla kui ka roppuste osas. Kannatanu kirjeldas, et kui lõpuks Urmo Haud oli lastega toas, solvas ta rõdult edasi nii kannatanut kui ta elukaaslast: „ Solvas, räuskas, siis läks tuppa ära, siis tuli rõdu peale, sealt ka veel karjus, et solvangutega, ütles mu elukaaslasele, et võta oma pede kaasa ja uju ära siit ja. Vanem poiss oli kõrval veel. Seal kõrval siis kellel? Urmo Haual rõdu peal 2.korrusel.“ Kaitsja poole vastuväited prokuröri tõendite kogumile
6. Kaitsja leidis, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest kannatanu ei eita, et ta politseis andis ütlusi selle kohta, et tal varasemalt enne süüdistuses toodud kuupäeva ei olnud kokkupuudet kannatanuga. Maakohus leiab, et kannatanu selgitas kohtuistungil konteksti, mille kohaselt ta ei pidanud ilmselt asjakohaseks hakata rääkima politseile muid kokkupuuteid kannatanuga, mis ei olnud tema jaoks sisuliselt kriminaalsed kokkupuuted, sh selgitas kannatanu ühte põgusat „nägemist“ varasemast. Nii on võimalik kogumis kannatanu ütlustest aru saada. Asjaolu, et kanntanu elas ja elab süüdistatava laste emaga koos, on niigi selge, mistõttu eraldi siis veel rõhutada ja välja tuua võimalikke juhuslikke kokkupuuteid, mis ei olnudki asjakohased konkreetse löömise asjaolude selgitamisel. Lisaks nähtub ka avaldatu osas, et eeluurimisel ei olnud täpsustatud, millist kokkupuudet silmas peetakse ning istungil võis 15 / 33 1-22-3950 kannatanu seega oletada, miks ta nii vastas ja kokkuvõttes vastata, et ei pidanud muud vastust asjakohaseks, kuna juttu oli konkreetsest löömisest.
7. Kaitsja leidis, et ka enne süüdistuse episoodi ca nädal tagasi toimunud väidetava elukaaslase tõukamise asjaolude kohta on kohtuistungil antud ütlustes vastuolud, nimelt selles, kus sel ajal oli kannatanu. Kaitsja leiab, et vastuolud algavad juba sellest eelnevast intsidendist kannatanu ja G. T ütlustes. Maakohus leiab, et absoluutseilt mingit vastuolu ei ole, kannatanu selgitas, et ta oli kaasas, pidades silmas seda, et nad tulid elukaaslasega koos autoga süüdistatava maja juurde, et last üle anda. Last läks üle andma elukaaslane G. T . Kannatanu selgitas ammendavalt, et mida ta mõtles kaasas olemise all. Kohtu jaoks täiesti piisavalt arusaadavalt see tähendas seda, et ta oli õues ja autos ehk ta oli kaasas teekonnal ja sihtpunkti (Urmo Haua korteriga maja) jõudmisel, kuid ei läinud kaasa kortermajja sisse vahetult lapse üleandmise juurde. Kohtu jaoks on igati arusaadav, et iga sõna omandab kontekstis konkreetse tähenduse ja sellega peab ka küsija arvestama, muidu võib toimuda vastustes vaid eksimine ja oletamine. Samuti ei ole G. T andnud ütlusi, et lapse üleandmise juures oli vahetult ka kannatanu.
8. Kaitsja leidis, et kannatanu istungil antud ütlused on vastuolus selles osas, millal tuli rõdule tunnistaja A. H ja et ütlused erinevad sõltuvalt sellest, kas vastatakse prokurörile või kaitsjale, täpsemat probleemi täpsustamata. Maakohus eeltooduga ei nõustu. Prokurörile vastas kannatanu23 A. H kohta järgmist: „Nägin omale teadaolevat, nii kuidas ma mäletan, nägin teda sel hetkel kui Urmo Haud läks vist esmakordselt tuppa nii öelda, ta läks lapsi käsutades tuppa vist, kui ma õigesti mäletan.“ ning hiljem kaitsjale vastas24, et: „Aga ülevalt naaber siis oli tulnud mingi hetk rõdule, ma ei oska öelda, mis hetkest ta oli rõdule tulnud.“ Kannatanu sellised ütlused haakuvad tunnistaja A. H ütlustega, kelle pilk oli suunatud kohe rõdule tulles meestele ja kes märkis25, et Urmo Haud nägi teda mitte kohe kui ta rõdule tuli vaid siis, kui ta alles õuest tuppa läks. Eeltoodu on ka loogiline, sest rõdule tulles nägi Alice H , et Urmo Haud oli tegevuses kannatanuga. Liiati ei pidanud selles stressisituatsioonis kannatanu suutma veel täpselt ajaliselt jälgida, kus keegi kõrvalseisjatest parasjagu on, kannatanu pidi tegelema enese kaitsmisega.
9. Kaitsja leidis, et on kahtlust äratav: a) miks tunnistaja A. H andis ütlusi, et peale seda, kui Urmo Haud oli tuppa läinud, uuris ta, et mis see siis nüüd oli, et mis toimus ja miks toimus; b) miks ta pidi veel küsima, kui ta nägi juba ise mingit kähmlust pealt ja G. T pidi talle veel seletama. Maakohus märgib, et tõepoolest tunnistaja A. H andis ütlusi, et rõdule tulles nägi ta intsidenti, kus Urmo läks M e poole, vehkis väga ähvardavalt jalaga ja kätega M e poole. Samas maakohus nõustub prokuröriga, et tunnistaja A. H tehtud etteheide on arusaamatu ja see oli loogiline küsimus tema poolt oma sel ajal heale tuttavale G T le. Selgelt kui tunnistaja kuulis vali intsidenti juba köögis olles ja nägi Urmo Haua ähvardavat käitumist alles vahetult väljudes, ei saanud ta asjaoludest täielikku ülevaadet ning selle peale küsida, et mis siis juhtus, on inimlik ja loomulik. Ilmselt tunnistaja ei pidanud sellist käitumist tavapäraseks ja normaalseks, et seda eirata ja hooliva naabrina (nende lapsed mängisid koos ja 23 15.03.2023 istungiprotokoll lk 13 15.03.2023 istungiprotokoll lk 26 25 15.03.2023 istungiprotokoll lk 39 24 16 / 33 1-22-3950 seetõttu ta ka tollal sõprussuhtes G T ga) on loomulik, et ta küsib. Asjaolude kontekst näitab kohtule, et ilmselt oli G. T poolt viisakas midagi vähemalt öelda või küsida, kui sellisele piinlikule vahejuhtumile juba peale satuti. Nõnda nähtub ka tunnistaja A. H ütlustest, et samal õhtul ta kirjutas G le messingeri, et uurida kuidas ta ennast tunneb, sest tegemist oli seal siiski inetu käitumisega. Kaitsja leidis lisaks, et vastuoluline on seegi, et hiljem messengeris tunnistaja G. T ei rääkinud A. H seoses antud juhtumiga selliseid löömisi, mis on kirjeldatud Urmo Haua süüdistuses. Samas A. H ütlustest on näha, et juba tema poolt nähtut pidas ta vastuolus olevaks heade kommetega ehk inetuks, palju siis inimlikult seda piinlikku lugu pidi G. T veel suurema põhjalikkusega talle ette kandma ja valgustama, kui A. H ei ole asja menetlev politseinik. Eeltoodu annab vastuse, et see ei tekita kohtu jaoks mingit olulist ebakõla ja ebausaldusväärsust G. T ütlustesse. Põhjendatud on prokuröri seisukoht, et sellisesse detailsusesse mittelaskumist sihukese lühikese sõnumivahetuse jooksul ei saa küll kuidagi tunnistajale ette heita. Seega on arusaadav, et tunnistaja ei tippinud sinna sõnumisse teksti kõiges nagu võiks ette heita ülevaate mittetäielikkust nt politseis ülekuulamisel.
10. Kaitsja leidis, et on vastuoluline, et kannatanu ei osanud teha vähemalt skeemi protokolli mõttes, et oleks selgem, kes oli ees ja taga, kui kannatanu nimetab oma liikumist ajas ja ruumis. Maakohus on seisukohal, kui kannatanu on oma ütlustes andnud kirjeldused, ei pea kannatanu n-ö panema (kirjeldavalt ette veel joonistades illustreerima) neid ütlusi mistahes vormi või kirjalikku skeemi nagu kaitsja soovib. Maakohtu jaoks olid kannatanu ütlused niigi selged ja haakusid teiste usaldusväärsete tõenditega ja kui selge vastuolu või probleem pole esile toodud, siis pole ka kandvat hüpoteesi ja ei saa probleemi hakata otsima selliste skemaatiliste teede kaudu. Lisaks kaitsja heidab sedagi ette, et kannatanu ei mäletanud kui mitu korda ta üldse on käinud Urmo Haua maja juures. Kohtu jaoks ei ole see oluline T panek, vaid eluliselt ja tõendamiseseme seisukohalt ebaoluline. Vaidlus puudub kõige olulisemas, ehk selles, et süüdistuses toodud ajal oli kannatanu Urmo Haua maja juures. Inimese mälu ei ole filmilint, mida saab tagasi kerida ja selle alusel märkmeid teha, teatud juhtudel tagantjärele selliste detailide küsimine ja ka väga detailselt vastamine näitaks hoopis vastupidist. Väga täpsed vastused küsimustele, mis tulevat aga siit ja sealt (ilma järjepideva konteksti või asjakohasuseta), pole ootuspärased alati selge vastuse saamiseks ja sellele antud nt puudulikud vastused ei näitaks seda, et ütluste andja ei pruugi olla usaldusväärne, vaid ei ole loomulik, et inimene saab mäletada kõiki mineviku detaile peensusteni ilma konteksti ja asjakohasuseta. Ütluste andja peab andma edasi tajutut ja ei pea seda tegema just kõigis võimalikes vormides ning kui ta seda ei tee, siis see ei tähenda, et ta ei mäleta juhtunut. Kohus nõustub prokuröriga ka selles, et asjaolu, et süüdistatava ülekuulamise jaoks oli kaitsja võtnud välja väljatrüki Maaameti koduleht, mida kannatanule ja tunnistajatele ei pakutud, ei anna alust järeldada, et kindlasti süüstavaid ütlusi andnud tõendiallikad ei mäletanud juhtumit piisavalt vajaliku detailsusega nagu süüdistatav.
11. Kaitsja leiab, et tunnistaja G. T ütlusi ei saa seetõttu usaldada, sest ta on kohtule valetanud, viidates kohtule esitatud
12. oktoobri
13. a Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusele26 26 Tl 93-99 17 / 33 1-22-3950 tsiviilasjas 2-19-114313 elatise asjas. Kaitsja pool väidab, et 25.09.2020 oli ilmselt juba G T l eelaimdus, et
14. oktoobril . a selline ringkonnakohtu otsus tuleb ning tuldi lihtsalt oma kaotusvalu üle elama ja koos kannatanuga sooviti initsieerida konflikti jms. Sellised väited on maakohtu jaoks täiesti hinnangulised ja hüpoteetilised, mida ei toeta ükski muu tõend. Tõepoolest antud kohtuotsusest nähtub, et ringkonnakohus hindas tõendeid maakohtust erinevalt, kuid otsus oli alles pärast antud süüdistuses toodud aega. Maakohus leiab, et arvestades siiski kogu kriminaalasja tõendite kogumit, ei saa järeldada, et tunnistaja G. T on kriminaalkohtus antud süüdistuse asjas andud valeütlusi. G. T ütlused haakuvad ka teiste tõenditega. Samas antud kriminaalasjas on süüdistatava ütlused vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Kohtupraktikas võivad tsiviilvaidlused anda alust ka teatud kriminaalseteks tegevusteks, samas kaitsja poolt viidatud võimalik viha ja kättemaksusoovi realiseerimine tunnistaja poolt jääb piisava põhistuseta. Eeltoodud kaitsja poole väite esitamise on ära unustatud aga süüdistatava enda käitumine ja hinnang nii kättemaksu kui viha seisukohast, mille kohta on ka faktid olemas ja mitte hinnangud või tõenduseta hüpoteesid. Nimelt on antud kohtuasjast näha suur ja kohati kontrollimatu ja ülevoolav viha süüdistatava poolt läbi ajalise telje, mis on suunatud kannatanu ja tema elukaaslasest G. T vastu. Seda iseloomustab kasvõi süüdistatava käitumine kannatanu ülekuulamise ajal, kui soovis teda igati ütluste andmise juures häirida ja solvata. Kannatanu oli selgelt tajutavalt ka lõpuks endast väljas ja korra suhtes taltumatu süüdistatav tuli menetlusest mõneks ajaks eemaldada.
15. Kaitsja esitas ka teise tsiviilasja lahendi – 19.08.
16. a Pärnu maakohtu määruse asjas nr 221-12520, soovides seda siduda 25.08.
17. a alaealise O. T ütluste andmisega politseis. Antud määrusest nähtub, et esialgse õiguskaitse korras 18.08.
18. a leppisid G. T ja Urmo haud H T (mitte O. T ) osas kokku ajutises suhtluskorras menetluse ajal. Esitatud tsiviilkohtu määrus puudutas G. T avaldust Urmo Haua vastu ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise lapse H T suhtes ja hooldusõiguse üleandmist lapse viibimisõiguse küsimuses G T le või alternatiivselt suhtluskorra kindlaks määramist. Maakohus leiab, et antud kaitsja poolt toodud seosed on pelgalt hinnangulised ja põhistamata hüpoteesid. Vaidlus puudub ka selles, et süüdistusaktist nähtuvalt oli kannatanu politseis ütlusi andnud juba samal päeval, mis süüdistuses toodud kuupäev 20.09.
19. a (süüdistusakt lk 2) ja seejärel teised tunnistajad. Tõepoolest, O. T kuulati üle hiljem. Maakohtu hinnangul ei ole aga ka O. T ütlustel asjas määravat tähtsust, sest need kuuluvad tõendite kogumisse ja haakuvad teiste usaldusväärsete tõenditega. Lisaks süüdistuses toodud ajal neljandas klassis käinud O. T juba vanusest tulenevalt oli võimeline jätma meelde ja andma ütlusi lihtsas elulises küsimuses, mida üldiselt on lastele õpetatud juba varajases lapsepõlves – et lüüa ei tohi. Süüdistatava sõnade kohaselt O. T ütles talle ka kohapeal, et isa ei kakleks. Loomulikult võib justkui väita, et mõju võib olla ülekuulamisel ka sellel, kes toob lapse ülekuulamisele. See on kohtule igati arusaadav, kuid ei ole välja toodud ühtegi konkreetset ja selgelt probleemi, mis võis aset leida ülekuulamisel ja selle protsessi käigus, kuhu juurde ei lubatud ei kannatanut ega ka ema. O. T le selgitati, et ta ei pea andma ütlusi oma lähedaste vastu, saab aru, et tuleb rääkida tõtt. Kokkuvõttes pole alust kahelda menetleja professionaalsuses, kui pole esitatud sisulisi vastuväiteid ja esitatud paljasõnalistest kõhklustest vastuväitena ei piisa. 18 / 33 1-22-3950 Kokkuvõtteks süüdistatava ja kaitsja vastuväidetele Maakohus märgib, et kohtupraktikas ka isiku väline käitumine menetlustoimingute juures kuulub tema ütluste hindamise (väärtustamise) juurde. Selles osas on ühel poolt süüdistatava ütlused ning ka selles mõttes sellest eristuvad kannatanu ja tunnistajate ütlused. Seda võib pidada isikut positiivselt iseloomustavaks, kui ta seisab oma õiguste eest, sh süüdistatavana, kuid selleks ei ole õiguste pahatahtlik kasutamine või kui selle juurde käib süstemaatiline õiguste pahatahtlik kasutamine. See on selge eesmärk pahatahtlikult takistada õigusriigis tõe tuvastamiseks mõeldud kriminaalmenetlust kohtus. Milleks ja kellel on vajalik aga takistada objektiivset menetluse käiku õigusriigis, et selle kaudu kohus saaks tõde tuvastada, liiati kui ollakse väidetvalt veendunud enda süütuses? Antud juhul on selge, et süüdistatava käitumist nii eelmenetluses kui ka kohtumenetluses võib hinnata kui soovi takistada tõe tuvastamist, justkui süüdistatav teaks ette, et ilma tema poolse obstruktsionismita jms jõutaks kiiremini just süüdimõistva otsuseni. Kui isiku pingutused on lausa valdavalt kantud sellest, et takistada tõe tuvastamist (kohtueelsel uurimisel sisuliselt koos kaitsjaga trikitamine-lollitamine, et ülekuulamise protseduur ära nullida; dokumentide mittevastuvõtmise suured probleemid kohtumenetluses, mis viisid tõkendi määramiseni; kannatanu ütluste andmise häirimine pastakaga klõpsutades ja solvamine – põhimõtteliselt kõiki teisi süüdistades oma hädades). Kaalukausil olid ka süüdistatava väited, et sisuliselt nende järgi kannatanu ja ta endine elukaaslane on andnud valeütlusi ja lisaks kihutanud ka süüdistatava enda lihase poja valeütlusi tema vastu andma, ehk sisuliselt loonud ka kunstlikult uue tõendi tõendite ringi, sest süüdistatava väitel ta poeg ei näinud üldse sündmust pealt. Eeltoodu väited või tõstatatud kahtlused ei leidnud kohtumenetluses mingit kinnitus. Kohus kõrvaldas süüdistatava juristist kaitsja27 eelistungil prokuröri taotlusel määrusega, seoses kaitsja ebakompetentsusega ja kohus ei saa sellist fakti ignoreerida. Süüdistatav leiab, et kohus tegi seda ebaõigesti ehk kõrvaldas hea kaitsja, ehkki kohus tugines prokuröri taotlust lahendades esitatud kaitseakti puudustele ja kaitsja sõnavõttudele eelistungil28, mis prokuröri poolt toodud etteheiteid ei selgitanud vaid kinnitasid veel lisaks kaitsjal vajalike teadmiste puudumist üldmenetlusest. Kohus on selgitanud, et kohus seisab ka süüdistatava kaitseõiguse tagamise eest. Kaitseõigust kaitsja poolt tuleb teostada vajaliku kvaliteediga, muidu on see kaitsealust kahjustav, sellest faktist ei saa kohus kõrvale vaadata. See on õiguspärane kaitseõiguse teostamine ja tagamine, sh pole vahet, kas süüdistatav tunnistab end süüdi või mitte. Süüdistav märkis kohtus ütlusi andes kohtu jaoks esmakordselt, et tegelikult ründas teda hoopis kannatanu. Kohus selgitas süüdistatavale korduvalt, miks juristist kaitsja eemaldati menetlusest. Süüdistatav isemeelselt siiski jäi selle juurde, et kohus on olnud tema suhtes ebaõiglane, ehkki kohtu selgitus ka selle kohta, et miks tema eemaldatud kaitsja siis kaitseaktis nii olulist fakti ei toonud välja, jääb vastamata ja see süüdistatavat ei häiri. Eeltoodust jääb kohtule vaid üks arusaam sellest, et süüdistatavale sobis keerutamine ja tõetuvastamise antud kaitsja ei nimetanud eelistungil, et tal on ka asenduskaitsja või kaitseb kellegagi koos süüdistatavat ja kaitsja eemaldamisel ei võtnud ühendust ka kohtuga keegi teine kaitsja (süüdistatav väitis, et tal oli kaks kaitsjat, ehkki viimane ei ole üldmenetluses maakohtuga ühendust võtnud kordagi nagu pädevalt toimivale kaitsjale oleks kohane) 28 08.09.2022 istungiprotokoll lk 4 27 19 / 33 1-22-3950 takistamine, ilma, et oleks õigeaegselt ja kohasel viisil toodud esile versioone enda kaitseks kohtueelsel menetlusel või võistlevas menetluses. Seejärel soovis süüdistatav menetluses saada eeliseid seeläbi, et ta algselt kohtu poolt määratud kaitsjaga ei soovinud suhelda, sh anti talle lausa korduvalt29 mitme kuu vältel T aeg leida ise muu pädev lepinguline kaitsja, kes peab kohtuga ühendust võtma. Muuhulgas võttis kohus täiendavate tõendite taotluses seisukoha ka kohtuistungil30, kus kohus ei nõustunud sellega, et süüdistatav peab saama eeliseid seetõttu, et on püüdnud menetlust pahausklikult takistada. Süüdistatav ütles istungil sisuliselt, et eemaldatud kaitsja sekkus kohteelsel uurimisel ülekuulamisesse selliselt, et hakkas ise ütlusi juurde lisama ja lisaks sooviti ülekuulamisel pidevalt vaheaegu võtta, nimetades ka ise ülekuulamise käiku tsirkuseks. Selliselt ülekuulamise käigu dikteerimine ja n-ö tsirkuse tekitamine näitab seda, et ütlusi peab andma ikkagi süüdistatav mitte tema kaitsja ning kui menetleja seisab sellise „tsirkuse“ või üldse obstruktsionismi vastu, mis on menetleja üks peamisi ülesandeid. Sellisel viisil ei teostata ka kvaliteetset kaitset. Kui kaitsja ei saa lisada ise süüdistatava ütlusi ja kui lisaks selleks toimub pidev vaheaja nõudmine, on sellel siiski teatud piir ja ülekuulamist juhib ikkagi menetleja. Tegemist on väikese elulise juhtumiga, episoodiga ja pidev vaheaja võtmine ütluste andmiseks ei pruugi olla põhjendatud. Sellisel juhul tulebki menetlejal otsustada, kas isik tegelikult üldse soovib rääkida juhtumi kohta ilma pahatahtlikkuseta või rohkem annab kaitsja ütlusi. Kui ka on näha, et kaitsja tahab lausa ise ütlusi anda kahtlustatava asemel ja kogu toimingut farsiks muuta (kasvõi otseselt või pidevalt vaheaegu võttes väikses kriminaalasjas), on tegemist vähemalt lausa selgelt manifesteeritud sooviga mitte anda menetlejale tõeseid ütlusi ja obstruktsionismiga, ning selline asjade käik paistab silmatorkavalt juba igati välja. Eeltoodut ei saa menetleja eirata ja sellega kaasa minna. Sellest võis menetleja järeldada, et küllap eeltoodust tehakse järeldused ja süüdistatav esitab oma versiooni kaitsja abil hiljem kohtule vms. Urmo Haud andis kohtuistungil järgmisi ütlusi : „Kas Indrek Põder tegi mingisuguse avalduse ka selle kohta, et teda ei lubatud üle ülekuulamise ajal või eel teiega nõu pidada? Vot seda ma ei mäleta enam, aga ma arvan ta pidi tegema, sest et me istusime mõlemad ruumis ja uurija põhimõtteliselt keelas meil omavahel suhelda ja nii palju lubas käia, et läks ise ruumist välja ja siis tuli jälle tagasi, aga selle tsirkuse ta lõpetas ära pärast seda, kui ta oli 3 korda ruumist väljas käinud.“ „Nii, no te kirjeldasite ka seda, et seda võib ka nõnda mõista, et kaitsjaga üritasite dikteerida ülekuulamise käiku? Mina mäletan seda, et kui uurija küsis minu käest küsimuse, mina vastasin, siis kaitsja tahtis minu ütlust täiendada ja vot seda ei lubanud uurija tal teha.“ Maakohtule ei jää ka süüdistatava kirjelduste pinnalt kohtueelse uurimise osas sugugi muljet, et kaitsja soovis parandada juba antud ütlusi, vaid täiendada. Kirjeldused kogumis eeltoodu kohta näitavad, et sooviti takistada tõe tuvastamist, sisuliselt „teha tsirkust“ - muuta toiming farsiks ja lollitada menetlejat ja sellisel juhul ei saa rääkida kohase kaitseõiguse teostamisest 29 30 Tl 33, 70, 71, 77 16.03.2023 istungiprotokoll lk 38 20 / 33 1-22-3950 ehk soovist esitada oma tõepärast versiooni juhtumist, vaid lootusest, et menetleja ei märka ja ei taga menetlustoimingu objektiivsust ning temast on võimalik n-ö üle sõita. Kohus peab hindama süüdistatava versiooni juures ka selle menetlusse tekkimise (esitamise) asjaolusid, sest neid ei saa reeglina hinnata lahus versioonist endast. Isegi juhul, kui süüdistataval oli versioon hädakaitsest varem kui alles kohtus ülekuulamisel avaldatult, ei toeta seda muud asjaolud (tegelikkuses sh ka tema enda sisuliselt ütlused) ja tõendikogum ning kui see jäi ekslikult ebaõnnestunult kohtueelse uurimise ülekuulamisel esitamata, ei tähenda see ka automaatselt, et see oleks seetõttu olnud usaldusväärne. Lisaks käesoleval juhtumil usaldusväärsed ja selged põhjendused puuduvad, miks ei saanud anda ütlusi kohtueelses menetluses oma versiooni kohta objektiivsel viisil ilma ka süüdistatavale arusaadavalt „tsirkust“ korraldamata. Seega puudusid sisuliselt süüdistatava varasem ülekuulamise protokoll, mida avaldada taotlusel kohtuistungil. Vaatamata eeltoodule ja süüdistatava käitumisele istungil, mis eitas igasuguste reeglite kehtimist tema suhtes, lubas kohus pärast tema eemaldamist ta uuesti istungile, seejuures siiski ka edaspidi istungil teda veel korrale kutsudes, et oleks ka süüdistataval siiski võimalik oma versiooni ka enda ütluse kaudu selgitada ja tõendada. Kohus püüdis igati hinnata süüdistatava versiooni sisulist võimalikkust, kohus ei saa aga eirata tõendikogumist kujunenud tervikpilti ja tema versiooni loogikavigu, mis selle ebausaldusväärseks teevad, et seda kohtuotsuse aluseks võtta. Realistlik ja usaldusväärne tõend ei saa luua n-ö uut reaalsust ja seista kuskil eraldi reegliteta maailma dimensioonis, olles vastuolus loogika ja seadusega. Seaduse järgi tuvastatav objektiivsus kui tõde ei saa olla midagi täiesti eraldiseisvat ja tabamatut, vaid ka selleni peab viima loogiline ja tõsikindlalt usaldusväärne rada, millel liikumisel tuleb arvestada paljude õiguste ja kohustustega (süüdistatav valib, kas annab ütlusi ja esitab nt versiooni või mitte, tunnistaja ei pea lähedase vastu tunnistama, üldreeglina pooltel on seaduse järgi võistlevas menetluses võrdsed n-ö relvad jne). Süüdistatava soov on olnud ilmselt lõhkuda tõetuvastamise võimalusi, mitte luua kohaselt enda kaitseks realistlikke ja mitte illusoorseid/kunstlikke eeldusi tõe tuvastamiseks, valides õigusi heausksel kastutamisel kas passiivse või aktiivse kaitse taktika. On loomulik ja eluliselt usutav, et inimene, soovides, et tõde leitaks, püüab tuua selgelt, viisakalt ja õigeaegselt välja selle, mis tema jaoks on oluline ega püüa tahtlikult seada ohtu tõe leidmist mis tahes viisil ega seeläbi takista menetlust, mille eesmärk on objektiivsus, vaatamata kõigile võimalikele analüüsitavatele raskustele üles leida. Süüdistatava käitumisele ja tema versioonile juhtunust saab teha nende põhimõtete järgi olulisi etteheiteid ja need ei ole ära mõeldavad. Vale n-ö mõõdetakse välja ka isiku subjektiivse (tahtlik tegevus ja suhtumine) kui ka tema käitumise väliste faktide kaudu – ainuüksi sellele mõõdupuule süüdistatava versioon vastuoludeta vastu ei pidanud. Lisaks on olemas ka muu usaldusväärne tõendite kogum, milles selliseid probleeme ja vastuolusid ei esine. Kõik otsuses kaalutud asjaolud peavad kogumis kujundama kohtu siseveendumuse tõendite hindamisel. Kokkuvõtteks Esitatud süüdistus

§ 121lg 1 järgi on täielikult tõendamist leidnud.

Tõendite järgi süüdistatav nii esialgu püüdis tabada jalaga kannatanu kubeme piirkonda ning lõpuks tabaski korduvalt kahe tugeva jalahoobiga kannatanu parema jala reie sisekülge. Arvestades 21 / 33 1-22-3950 süüdistatava kiiret ärrituvust ning püüdlusi kannatanule kahju tekitada, on loogiline ja tõendatud, et kannatanu tundis ka valu nendest löökidest. Seega, Urmo Haud, vähemalt otsese tahtlusega ja selliste löökidega põhjustas kannatanule valu. Ülaltoodud tõendeid arvesse võttes puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Eeltoodu alusel tunnistab kohus Urmo Haua esitatud süüdistuses

§ 121lg 1 alusel süüdi.

KARISTUS Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid.31

§ 56lg 1 alusel karistamise alus on isiku süü.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut ja tabama tema emotsioone, tundeid ning püüdlusi.32 Süüdimõistetu peab vastutama oma mittenormipärase käitumise eest, sest tal oli võimalik süüdiva ja süüvõimelise isikuna käituda normipäraselt. Soov oma tahtmisi läbi suruda vahendeid valimata toob vältimatult kaasa laupkokkupõrke õigusega ja siis on vastutus ka vältimatu.

§ 121lg 1 järgi on karistusraamiks rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus.

Süüdistusakti kohaselt ja ka kohtus uuritud tõenditele tuginedes pani Urmo Haud teo toime vähemalt ühe alaealise, tunnistaja O. T , juuresolekul, mis on

§ 58p 13 kohaselt karistust raskendav asjaolu.

Süüdistatava süü suurust ja raskendavat asjaolu koos arvestades on rahalise karistuse valik sobimatu. Süü suurus näitab sedagi, et rahalise karistuse mõju oleks süüdimõistetu suurt karistamatusetunnet arvestades sobimatu, sest see ei avaldaks isikule mingit mõju ehk karistuse eesmärke ei ole võimalik täita sellise süü puhul rahalise karistusega. Süüdistatav on avanud menetluse käigus selge vaate, et tema jaoks ühiskonnas üldtunnustatud ja ka muidu kehtivad reeglid on talle täitmiseks tema enda valikul ning ta suhtub rahuliku kooselu reeglitesse küüniliselt, kaldudes sealjuures ka õiguse pahausksele kasutamisele ja 31 32 RKKTKo asjas nr 1-18-2232 p 71 RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06, p 15.1. 22 / 33 1-22-3950 provotseerimisele, valides ise, mida täidab ja kuidas ta end kasvõi otsitud põhjustel õigustab. Sellist veendunud suhtumist ei ole võimalik mõjutada rahalise karistusega. Sellist suhtumist ei saa karistus teha kergeks ja sellist suhtumist on ta selgelt pikemalt veendumuste kujunemiseks viljeletud. Seejuures olukord väljus kontrolli alt ka alaealise lapse juuresolekul, mis on eriti taunitav ning milline asjaolu Urmo Hauda ennast sugugi tagasi hoidma ei kannustanud. Seega karistus peab olema kontroll ja järelevalve, sest isik peab oma käitumist muutma sotsiaalselt vajalikus suhtluses nii oma lähedastega kui ühiskonnas üldiselt õiguspäraselt hakkama saamiseks. Kohus leiab, et käesoleva episoodi karistus ilma raskendava asjaoluta võiks olla ka mõnevõrra väiksem sanktsiooni keskmisest, arvestades, et asjas on üks episood ja antud kuritegu on võimalik sooritada ka lisaks ka teise alternatiiviga - tervise kahjustamisega. Maakohtu hinnangul aga koos esineva raskendava asjaoluga on isiku süü, arvestades küllaltki suurt karistamatusetunnet ja sellega ka sisuliselt praalimist kohtumenetluse käigus, põhjendatud 6 kuu pikkune vangistus, millise ettepaneku karistuse osas tegi ka põhjendatult prokurör. Lähtudes eeltoodud põhimõtetest peab kohus süüdistatava süüd keskmise lähedaseks ja arvestades raskendavat asjaolu – kuriteo toimepanemine alaealise juuresolekul

§ 58p 13 mõttes, on põhjendatud lähtuda vangistuse keskmisest sanktsiooni määrast.

Seadusandja on näinud ette selged reeglid sellise süü ja sellise kuriteoni viinud suhtumise edasise arengu mahasurumiseks ühiskonnas seaduse jõul, milleks on sobivad mitmed karistuslikud meetmed õiguskorra üldise toimimise (üldpreventsiooni) tagamiseks. Kuivõrd süüdistav ei ole varem karistatud, tal on töö, sh positiivne iseloomustus tööandjalt, ja lapsed ülalpidamisel, on võimalik ta vabastada tingimisi, vähendades negatiivset eripreventsiooni prognoosi tema käitumises leebemate vahenditega piisava perioodi vältel, milleks seadus annab võimalused. Kuid seejuures oleks süüdistatava küünilise suhtumise tõttu kehtivatesse reeglitesse tarbetu rakendada üksnes

§ 73nõudeid nii eri- kui ka üldpreventiivses mõttes.

Seega kohaseks valikuks jääb

§ 74järgi kontrollnõuete kohaldamine koos lisakohustusega – sotsiaalprogramm.

Viimaseks on soovitavalt viha juhtimine, sest on selgelt aru saadav, et süüdimõistetu reageerib üle ja ka antud otsusest nähtuvalt sihipäraselt-meelega, ei soovi end kontrollida, nautides kannatuste ja meelehärmi põhjustamist kannatanus, hoolimata ka asjaolust, et lapsed olid vahetus läheduses. Isegi kui inimesele on kujunenud tugevad antisotsiaalsed hoiakud, peab ühiskonnas täiskasvanud inimene suutma piire hoida või konflikte vältida ning ilma igasuguse tema enda tahteta ei ole see võimalik. Antisotsiaalne hoiak ei tähenda süüdimatust, vaid piisava tahte puudumist ennast kontrollida oma veendumuste tõttu. Seega selle käitumise ja suhtumise mõju on laiem ning ei tule kasuks ei ühiskonnale ega ka süüdistatavale endale, rikkudes rahulikuks kooseluks ja arenguks vajalikke suhteid, on probleemid seadusega paratamatud ja prognoositavad ka edaspidi. Ühiskond ei pea ega saagi end kohandada antisotsiaalsete rünnakute vastu, vaid selle probleemiga peab tegelema ka isik ise, et ta ei satuks suurematesse pahandustesse või vanglasse. On üldteada, et erinevate uuringute kohaselt üle maailma evib enamus (ca ligi 6070%) vanglas reaalselt karistust kandvatest isikutest tugevaid probleeme antisotsiaalse 23 / 33 1-22-3950 (düssotsiaalse) suhtumise jms tõttu, mistõttu selliste hoiakute mitte kontrolli all hoidmine viib tugevasse riskirühma ning sellise suhtumisega süüdimõistetu peab tugevalt ise end parandada püüdma ja rahulikult kuulama nõuandjaid, et vältida seadusega pahuksisse minemisi, teades, et igal juhul tuleb vastupidise korral vastutada seaduse ees ja see on õige ning vältimatult vajalik toimivas ühiskonnas. Kriminaalhooldus põhimõtteliselt saab ja peab püüdma selliste puuduste tõttu isikut suunata ja aidata ning kui ta suudab end kokku võtta ja pahatahtlikult ei takista kriminaalhooldust, on see ka võimalik ja kohus ei näe, et kriminaalhoolduse periood selliste karistuseesmärkide saavutamiseks saaks olla lühem kui kaks aastat. Kui süüdistatavat ei ole võimalik piisavalt positiivses suunas muuta kriminaalhoolduse abil ning kui ta ei soovi/ei taha täita karisuse täitmise tingimusi vabatahtlikult vabaduses, on alati võimalik kriminaalhooldajal esitada kohtule erakorraline ettekanne ja kohtul on õigus otsustada vangistuse täitmisele pööramine. Seetõttu ei ole selliseid karistuse eesmärke võimalik kuidagi ka teoreetiliselt rahalise karistusega või tingimisi vangistusega ilma kriminaalhoolduseta ja lisakohustuseta saavutada. Kriminaalhooldus kogumis aitab täita karistuse eesmärke, maandada eripreventiivseid negatiivseid riske ning seda, et seeläbi isik saaks kohandada oma käitumist ja selle riske normipäraseks ning tegeleda kompleksselt sealjuures ka ühiskonna reeglite vastu küünilisuse ja sellega seotud vihaprobleemiga. Eeltoodut tagab erakorralise ettekande võimalus põhjendatud vajaduse korral. Eelnevalt nimetatud kahe aasta pikkune periood käitumiskontrollile allumiseks peaks olema piisav, mil süüdistatav peaks suutma oma suhtumist mõistlikult ja rahulikult ühiskonnas toimimiseks oluliselt parandada. Ta vajab selleks ilmselt abi kriminaalhoolduse kaudu. Selgelt on käesoleva kaasuse probleemid seotud ka isiku mittetoimetulemisega ja ülereageerimisega seoses erimeelsustega alaealiste laste hooldusküsimustes juba väga pika aja vältel, mil vanemad on eraldi elanud. Ilmselt kiindumus lastesse (lastega kasvõi kaudselt seotud suhetesse) ei tohiks inimsuhteid ka nii sassi ajada ning asjadesse tuleks palju rahulikumalt suhtuda kasvõi laste huvides. On ju selge, et lapsed vajavad mõlemaid vanemaid ja sisimas on võrdselt olulised nad mõlemad iga lapse jaoks. Piirid on ületatud, lapsed nägid süüdistuses toodud vägivalda samuti pealt ja seda üks vanem eitab ning tõendite kogum täielikult kinnitab. Piir on ületatud ja temperatuuri keeratud kõrgemaks ja kõrgemaks selleski osas, et ka siin peab tunnistajast laps justkui valima enam mitte ema ja isa vahel, vaid ka tõe ja õiguse vahel ning selle vahel on kuristik, seega süüdimõistetu tegevus on toonud negatiivseid tagajärgi laiemalt ning tal tuleb sellest aru saada. Eeltoodu alusel mõistab kohus Urmo Haule

§ 121

lg 1 järgi karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 74

lg 1, 3 alusel tuleb jätta mõistetud vangistus tingimuslikult kogu ulatuses täitmisele pööramata, juhul kui Urmo Haud ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p 1-6 sätestatud käitumiskontrollnõudeid ja kohustust -

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustada Urmo Hauda osalema kriminaalhooldaja poolt määratavas sotsiaalprogrammis, soovitavalt viha juhtimise teemalisel. LÄHENEMISKEELU TAOTLUS 16.03.

1. a kohtuistungil esitas kannatanu esindaja kohtule täiendava taotluse VÕS § 1055 lõike 1 alusel lähenemiskeelu kohaldamiseks Urmo Hauale, sest süüdistatava käitumine ja 24 / 33 1-22-3950 suhtumine kannatanute ja tema lähedaste suhtes on ettearvamatu, mistõttu esineb oht, et teiste isikute õiguste rikkumine kordub. Kuivõrd kohtuistungil esitatud taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks oli sisuliselt puudustega, andis kohus kannatanu esindajale T aja puuduste kõrvaldamiseks ja korrektse lähenemiskeelu taotluse vormistamiseks. 20.03.
2. a esitas kannatanu esindaja kohtule lähenemiskeelu taotluse kirjalikult, millega tutvumiseks ja mille osas seisukoha kujundamiseks said kaitsja ja prokurör enne kohtuvaidlusi piisava T aja (kohtuvaidlus toimu 28.03.
3. a). Kannatanu esindaja seisukohad lähenemiskeelu taotluses on kokkuvõtlikult järgnevad: 1) Kuigi Urmo Haud on M. M suhtes teadaolevalt kasutanud vägivalda ühel korral, ei näe VÕS § 1055 ette, et lähenemiskeelu kohaldamine võiks kõne alla tulla vaid korduva vägivalla tarvitamise puhul; 2) Kannatanu tunneb Urmo Haua ees hirmu ning selline hirm ei ole pelgalt teoreetiline. Urmo Haud on kohtuistungil ilmekalt näidanud, et ta on ettearvamatu ja provotseeriva käitumisega. Istungilt nähtub seegi, et Urmo Haua suhtumine kannatanusse on äärmiselt negatiivne; 3) Urmo Haud on tunnistaja ütluste kohaselt kasutanud vägivalda (nii verbaalset kui füüsilist) ka M. M lähedaste suhtes .Esineb tõsiseltvõetav oht, et Urmo Haud võib kannatanule ilma lähenemiskeeluta tekitada jätkuvat kahju. Urmo Haud on kergesti ärrituv ning ärritusseisundis võib Urmo Haud kasutada vägivalda. Praegusel juhul kohtub Urmo Haud M. M ga peaasjalikult emotsionaalselt pingelises õhkkonnas (last üle andes). Liiatagi on M. M näol tegemist inimesega, keda Urmo Haud üldse ei salli. Seetõttu ei ole oht tulevaste õigusrikkumiste ees ka pelgalt teoreetiline. Eeltoodule tuginedes palub kannatanu esindaja vahendusel määrata lähenemiskeeld Urmo Hauale kohtu õiglasel äranägemisel. Kannatanu esindaja ettepanek lähenemiskeelu täpsemateks tingimusteks on alljärgnev:
4. Keelata Urmo Haual viibida M. M elukohale (X talu, X tee, X küla, X vald, X maakond) lähemal kui 50 meetrit. Erandkorras võimaldada Urmo Haual viibida M. M elukohale lähemal kui 50 meetri juhul kui see on vajalik tsiviilasjas nr 2-21-12520 viidatud suhtluskorra teostamiseks. Ka erandkorras keelata Urmo Haual viibimine M. M elukoha territooriumil;
5. Keelata Urmo Haual viibida avalikes kohtades, avalikel üritustel ning muudes M. M viibimiskohtades talle lähemal kui 50 meetrit ning mitte suhelda M. M ga nendes kohtades. Kuivõrd M. M elukoht on eemal tiheasutusest ning Urmo Haua ja M. M elu ei vii neid teadaolevalt tihti kokku ka avalikes kohtades, siis selline lähenemiskeeld ei ole Urmo Haua õiguseid liialt koormav. Kohtuvaidluses kannatanu esindaja täpsustas, et lähenemiskeeldu taotletakse maksimaalseks ehk 3 aasta pikkuseks T ajaks. Prokuröri hinnangul on lähenemiskeelu kohaldamine taotluses esitatud tingimustel põhjendatud. Kaitsja leidis kohtuvaidluses, et võttes lähenemiskeelu taotluse juurde ka Urmo Haua ja G. T vahelises tsiviilasjas paika pandud suhtluskorra ja laste üleandmise reeglistiku, tekib küsimus, 25 / 33 1-22-3950 et kuidas on võimalik lapsi üle anda 50 meetri suuruse vahemaaga. Kaitsja hinnangul seab see taotlus ohtu tsiviilasja määruse täitmise laste suhtluskorra tagamiseks, mis on seatud. Samuti tõi kaitsja välja, et sellest konkreetsest väidetavast kuriteosündmusest on möödas rohkem kui kaks aastat ja puudub vaidlus, et mingeid muid intsidente oleks vähemalt kuni selle kohtuasja pidamiseni kordunud. Ei ole tõendeid, et Urmo Haud otsiks mingit kontakti kannatanuga, et ta käiks kannatanut kuskil ähvardamas, mõlemad pooled on öelnud, et laste üleandmine on reguleeritud tsiviilkohtumenetluses koostatud määrusega ja et see selles mõttes toimib, et Urmo Haud käibki, võtab oma lapsed, lapse enda juurde kannatanu kinnistult, täpsemalt selle tee otsast ja laps tuuakse tema maja juurde ja selline laste vahetus toimub iganädalaselt. Urmo Haud oma viimases sõnas avaldas, et teda isiklikult see lähenemiskeeld ei puuduta ja tal on ükskõik, kui kaugel on M. M temast, talle on tähtis, et ta saaks suhelda lastega, viia neid sinna, kuhu tahab. Kohtu seisukoht lähenemiskeelu taotlusele KrMS § 3101 lg 1 kohaselt kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu T ajaga kuni kolm aastat. Formaalsed alused lähenemiskeelu kohaldamiseks tulenevad seega VÕS §-st 1055, mille kohaselt kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Kohtu hinnangul käesolevas asjas kõik formaalsed eeldused (vägivalla tegude kestev iseloom või kestev ähvardamine sellega) lähenemiskeelu kohaldamiseks puuduvad, eeltoodut kinnitab ka süüdistuses toodud kuriteo toimepanemise aeg, s.o 25.09.
6. aastal ja asjaolu, et see taotlus esitati esmakordselt alles kohtumenetluses 16.03.
7. a, s.o poole aasta pärast saab täis juba kolm aastat kuriteosündmusest, seejuures lähenemiskeeldu taotletakse samuti kolmeks aastaks. Ajutist lähenemiskeeldu taotletud ega kohaldatud ei ole. Seetõttu ei ole piisavalt põhjendatud, millest saaks järeldada piisava ohu jätkumist karistusõiguslikus mõttes ja leida, et alles nüüd on see ka vajalik ja proportsionaalne, kui süüdistuse toimumise aeg jääb aastate taha. Lähenemiskeelu taotlus (nn hagita menetluse nõue) on oluliselt laiem ka süüdistusest ja selle peamisest raskuspunktist, s.o kannatanut ei rünnatud kodus või juhuslikult avalikus kohas, vaid Urmo Haua kortermaja ees, kus toimus lapse suhtluskorra täitmine. Kohus ei välista, et kohtupraktikas võib olla kriminaalmenetluses ka teatud juhtudel lähenemiskeelu avalduse asjaolud süüdistusest mõnevõrra kaugemad. Kuid antud juhtumi kõiki asjaolusid hinnates, on siiski kannatanu taotluse resolutsioon lähenemiskeelu osas kriminaalmenetluses hindamiseks ebaproportsionaalselt lai ning taotluses toodud paljuski tegelikud probleemid väljuvad tugevasti (süüdistatava ja kannatanu elukaaslase laste suhtluskord, ühine hooldus) käesoleva kriminaalasja raamidest. Seega asjaolude pinnalt 26 / 33 1-22-3950 on taotletava lähenemiskeelu mõju kannatanu isikust oluliselt laiem. Kriminaalasja mõte ei ole soodustada paralleelmenetlusi ja sekkumise ning vabaduste piiramine peab olema igal juhul põhjendatud meede. Lisaks puudub vaidlus selles, et kannatanu elukaaslase ja U. Haua vahel on on aktiivne tsiviilkohtumenetlus käimas ja reguleeritud on ka laste üleandmine ühelt vanemalt teisele (määratletud esialgse õiguskaitse korras õiguseid ja kohustusi eelmenetluses ning järelikult on tulemas ka kunagi kindlasti veel lõpplahend) ning nagu viitas ka kaitsja, siis sellise suhtluskorra täitmine Urmo Haua ja G. T vahel on pärast kuriteosündmust jätkuvalt edasi toiminud, täiendavaid (kriminaalseid) intsidente teadaolevalt ei ole toimunud. Samas lähenemiskeelul korral oleks selle mõju laiem ka süüdistatava ja G. T laste osas, millised vastavad sisulised probleemid on juba teise kohtumenetluse uurimise ja reguleerimise esemeks. Mõistagi ei ole kannatanu nende laste isa, kelle osas esialgne suhtluskord on tsiviilkohtus määratud ja kannatanu on kirjeldanud, miks ta oli sunnitud vahetult kaasa minema laste üleandmise juurde – eeltoodu on igati põhjendatud. Kuid seejuures laste üleandmise küsimused ongi ainukesed võimalikud kokkupuuted, mil kannatanu ja süüdistatav mingil määral võivad kohtuda ning need probleemid edasise osas on tsiviilkohtu pädevus. Eeskätt põhjusel, et käesolevas asjas ei ole kriminaalõiguse mõttes kannatanu menetluslikus staatuses (üldse kohtumenetluse pool) ei lapsed ega nende ema. Seega sellise probleemi reguleerimine kasvõi üksnes esmapilgul kaudselt kriminaalmenetluse kaudu, kus ei kuulata ära kõiki tegelikkuses lähenemiskeelu osas puudutatud isikuid (sest see jääb süüdistusest juba kaugele), ei saa olla õiguspärase ja proportsionaalse tulemusega ning ka vajalik, kui selleks on käimas tsiviilkohtumenetlus. See väljub liialt kriminaalkohtu uurimise esemest. Nt kui antud süüdistatava laps/lapsed näevad tänaval isa, olles samal ajal koos kannatanuga, kätkeks see endas ebaloomulikku riivet lapsele, kuidas toimub nüüd kahe eraldi pere liikumine ja kas üldse laps saaks kohtuda oma isaga juhuslikult avalikus kohas pingeta õhkkonnas (kasvõi teoreetilises mõttes). Lapse huvides on, et head suhted oleks mõlema vanemaga. Ilmselgelt antud lapsed on niigi juba sellistest probleemidest traumeeritud ning lapsed ei ole antud kohtumenetluse pooled kriminaalkohtus, keda antud kannatanu lähenemiskeeld võiks ilmselt kõige enam hoopis riivata. Ühtlasi märgib maakohus, et ka kriminaalkohtu otsus, millega süüdistatavat on karistatud ja hinnatud karistuse eesmärke ning nende täitmist, võtab samuti arvesse vajalikke meetmeid, et süüdimõistetu edaspidi hoiduks kuritegudest, ta peab käima ja andma aru oma tegemistest kahe aasta jooksul kriminaalhooldusametnikule ja lisaks osalema vajalikus sotsiaalprogrammis, rikkumiste korral esitatakse erakorralised ettekanded kohtule – ka eeltoodul on reaalne mõju ning antud piirangud süüdistatavale on piisavad karistuse eesmärkide saavutamiseks. Teiseks, õigusvastase kahju tekitamisest edaspidi hoidumist signaliseerib ka rahuldatud tsiviilhagi kui fakt, sest sellise tsiviilhagi rahuldamisel kohus arvestab ka seda, et see paneks isikut edaspidi hoiduma sellistest tegudest, sest kogu see menetlus on talle rahaliselt koormav (kohtus ei ole vaid n-ö valuraha nõue, vaid alati ka asjaga seotud kannatanu menetluskulud, s.o kogu seaduspärane menetluse tagajärg). Seega süüdistatavale on kohaldatud kogumis juba sellises küsimuses kohased meetmed nii karistuse kohaldamise kui konkreetse tsiviilhagi näol ning see on proportsionaalne. Maakohus leiab, et eelnev kogumis ongi sisuliselt praegustel asjaoludel piisav ning seaduslik vastus ja lahenduskäik kannatanu kaardistatud murele, mis toodud välja lähenemiskeelu taotluses. 27 / 33 1-22-3950 Täiendavalt on kas kannatanu esindaja ise viidanud lähenemiskeelu taotluses, et taotletud lähenemiskeeld ei ole Urmo Haua õiguseid liialt koormav, kuna teadaolevalt ei kohtu kannatanu ja Urmo Haud avalikes kohtades just tihti ning nad elavad üksteisest eemal. See mõttekäik näitab tegelikult kohtu hinnangul ära ka selle, et lähenemiskeelu kohaldamine ei ole vajalik ja proportsionaalne, kuivõrd ka kannatanu õigustele tekkida võiv riive on minimaalne. Eelneva tõttu tuleb M. M lähenemiskeelu taotlus jätta rahuldamata. Kohus selgitab täiendavalt, et kuigi sisuliselt ei olnud süüdistatav Urmo Haud lähenemiskeelu kohaldamisele ise vastu, esitas vastuargumendid selle rahuldamata jätmiseks siiski tema kaitsja ning kohus lõppkokkuvõttes võttis taotluse lahendamisel aluseks selle, et kaitsja pool oli lähenemiskeelu taotlusele vastu. TSIVIILHAGI Kannatanu lepinguline esindaja esitas 22.08.
8. a kohtule uue tsiviilhagi tervikteksti pärast seda, kui kohus jättis kannatanu tsiviilhagi käiguta ning andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Seega kohus lähtub tsiviilhagi terviktekstist osas, milles taotletakse tsiviilhagi rahuldamist ja Urmo Haualt hüvitise väljamõistmist M. M kasuks kohtu õiglasel äranägemisel. Hagi asjaolude Hagi asjaolud esiteks põhinevad antud kriminaalasja süüdistuses toodud asjaoludel, mille kohaselt Urmo Haud lõi tahtlikult kahel korral jalaga vastu M. M parema jala reie sisekülge, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu. Urmo Haud-a

§ 121

lg 1 järgi selles, et tema lõi 25.09.2020.a X tn maja juures tahtlikult kahel korral jalaga vastu M. M parema jala reie sisekülge, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu. Neid asjaolusid kinnitavad süüdistusaktis esitatud tõendid. U. Haud ei ole M. M ees pärast teo toimepanemist vabandanud ega teinud midagi olukorra leevendamiseks. Pigem on ta hoopis jätkanud M. M suhtes ebameeldivat ja provotseerivat käitumist. Praegusel juhul kannatanu solvamise ja ahistamise eest kriminaalmenetluses kahjuhüvitist eraldi ei nõua. Küll aga on tegemist asjaoludega, mis võimaldavad hinnata U. Haudi poolt toime pandud süüteo mõju kannatanule. Kahest jalalöögist tekkiv hirmu ja ebameeldivustunne on vaieldamatult palju väiksem juhul kui isikul pole alust karta sarnase käitumise kordumist. Praegusel juhul on U. Haud teinud endast kõik oleneva, et kannatanul püsiks hirm vägivalla võimaliku kordumise ees. Neid asjaolusid tõendab kannatanu samuti süüdistusaktis nimetatud tõenditega. Tsiviilhagi terviktekstis kannatanu esindaja leidis, et mittevaralise kahju hüvitise põhjendatud suurus võiks jääda 250-300 euro vahemikku ning jäi samale seisukohale ka kohtuvaidluses. Tsiviilhagi tervikteksti kohaselt kannatanu taotleb rahuldada tsiviilhagi ja: 1) mõista Urmo Haualt M. M kasuks välja hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel; 2) mõista Urmo Haualt välja põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku tasumiseni; 3) jätta M. M menetluskulud Urmo Haua või Eesti Vabariigi kanda. Kuivõrd viivisenõude kui eraldiseisva nõude osas ei olnud hageja esitanud hagi KrMS §-s 38 viidatud ja §-s 225 sätestatud korda järgides, jättis kohus eelmenetluses tsiviilhagi viivisnõude osas läbi vaatamata. Kohtumäärus selles osas on jõustunud. Prokurör toetas esitatud tsiviilhagi. 28 / 33 1-22-3950 Kaitsja taotles tsiviilhagi rahuldamata jätmist ka juhul, kui kohus Urmo Haua süüdi peaks mõistma, kuivõrd kannatanu ei tea, kaua tal jalg valutas, siis on üldse raske selle sündmuse kõrvalmõjusid analüüsida ja sealjuures ka kannatanu kahjunõuet. Täiendavalt viitas kaitsja Urmo Haua poolt räägitule, mille kohaselt mõni kuu peale selle

1. septembri intsidenti, kus teda löödi maja ees, said nad kokku selle kannatanuga ja rääkisid täitsa rahulikult juttu, ehk siis mingeid üleelamisi sellest löömisest tegelikult kannatanule kaitsja hinnangul tekkinud ei ole. Kohtu seisukoht tsiviilhagi osas VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Käesoleva otsusega on tõendamist leidnud Urmo Haua poolt talle etteheidetava teo – s.o 25.09.
2. a X tn maja juures tahtlikult kahel korral jalaga vastu M. M parema jala reie sisekülge löömine, põhjustades sellise tegevusega kannatanule füüsilist valu – toimepanemine ning need asjaolud on ka kannatanu hagi aluseks. Seega U. Haud pani toime vägivalla aktidega teo kannatanu suhtes, mis on õigusvastane ning puuduvad igasugu asjaolud, mis seda välistaksid. Järelikult kannatanul on õigus esitada kahjunõue VÕS § 134 kohaselt. VÕS § 134 lõige 2 sätestab, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral mittevaralise kahju nõude esitamise õigust on jaatanud ka Riigikohus.33 VÕS § 134 lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seejuures tuleb järgida põhimõtet, et mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, ja seda ka sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 16). Kuivõrd kannatanu on taotlenud kahjuhüvitise suurust kohtu õiglasel äranägemisel, on hüvitise suuruse kindlaksmääramisel vaja arvesse võtta muidki, otseselt süüdistatavast endast ja kogu situatsioonist tulenevaid asjaolusid tulenevalt VÕS § 134 lg-st 5, mis käesolevas asjas on kohtu hinnangul kõige enam määravad hüvitise suuruse kindlakstegemisel. Ehkki kannatanu on esitanud nõude kahjuhüvitise väljamõistmiseks kohtu õiglasel äranägemisel, peab kohus summa määramisel oluliseks lähtuda kannatanu esindaja poolt esitatud arvamust, mille kohaselt ta leidis, et mittevaralise kahju hüvitise põhjendatud suurus võiks jääda ca 300 euro vahemikku. Esmalt on kannatanu on tunnistanud, et löögid olid tugevad, samuti on hinnanud tema poolt nähtud lööki tugevaks tunnistaja G. T , viidates sellele, et Urmo Haud oli väga ärritunud. Arvesse tuleb võtta sedagi, mis piirkonda Urmo Haud oma lööke sihtis ja löögid suunas ning 33 Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 12.11.
5. a otsus kriminaalasjas nr 1-18-7833 p 23 jj. 29 / 33 1-22-3950 ka tabas – üldteada asjaolu kohaselt on kubemepiirkond õrn ning oma sellesse piirkonda suunatud löökidega Urmo Haud tahtiski kannatanule maksimaalselt valu tekitada. Täiendavalt viitab kannatanust hageja, et Urmo Haud ei ole M. M ees pärast teo toimepanemist vabandanud ega teinud midagi olukorra leevendamiseks. Pigem on ta hoopis jätkanud M. M suhtes ebameeldivat ja provotseerivat käitumist, samuti on Urmo Haua käitumine kannatanu suhtes ahistav ja solvav. Hagi kohaselt võimaldavad täiendavalt need asjaolud hinnata Urmo Haua poolt toime pandud süüteo mõju kannatanule. Hagis on leitud, et kahest jalalöögist tekkiv hirmu ja ebameeldivustunne on vaieldamatult palju väiksem juhul kui isikul pole alust karta sarnase käitumise kordumist ning praegusel juhul on Urmo Haud aga teinud endast kõik oleneva, et kannatanul püsiks hirm vägivalla võimaliku kordumise ees. Eeltoodu kohta maakohus märgib, et emotsionaalselt on eeltoodud seisukoht mõistetav, kuid liig on õiguslikul järeldada, sellest kartust sarnase käitumise kordumist. Maakohus analüüsis seda küsimust juba lähenemiskeelu taotluse juures. Samas vägivaldne käitumine põhjustab alati ebameeldivusi, sellega seotud emotsionaalseid negatiivseid tundeid ja hirme, mida kohus arvestab kahju hüvitise määramisel. Esmalt näitas Urmo Haua käitumine nii kohtueelses menetluses (eelnevalt viidatud „tsirkus“ uurija juures, mis korraldati kaitsjaga, et takistada tõe väljaselgitamist) kui ka eriliselt rõhutatult kohtus, et ta ei pea kannatanut mitte kellekski, näidates igal võimalikul viisil ja igas võimalikus hetkes üles ülbust, küünilisust ja üleolevat hoiakut kannatanu suhtes. Urmo Haud käitus kohtuistungil kannatanu ristküsitlemisel teadlikult ja eesmärgipäraselt viisil, mis tekitas kannatanus ebameeldivust ning mis oli tema jaoks kahtlemata solvav. Oli selgelt näha kannatanu füüsilisest olekust, et tal on raske olla edasi kohtuistungil. Elulisteks näideteks eelnevale saab tuua 15.03.
6. a kohtuistungil intensiivset pastakaga klõpsutamine kannatanu poolt ütluste andmise ajal, samuti Urmo Haua poolt otse kannatanule suunatud küsimus: „Kumma jalaga ma väidetavalt lõin teid, kas parema või vasaku jalaga või on mul veel mõni jalg vä?“. Tsiviliseeritud normaalses keskkonnas ei saa sellist provokatiivset käitumist teise suhtes pidada aktsepteeritavaks ning kahtlemata ei pea keegi sellist käitumist oma õiguste kaitsmisel taluma. See kõik kogumis ilmestab üheselt ka pea kolm aastat hiljem pärast sündmuse toimumist Urmo Haua jätkuvat suhtumist kannatanusse. Kahelda ei saa kannatanu esindaja poolt tsiviilhagis väljatoodus ka selleski, et Urmo Haud ei ole kannatanu ees vabandanud – Urmo Haua poolt ilmekalt ka kohtus ette näidatud isikuomadused ja suhtumine võimaldavad üheselt kannatanu esindaja sellist väidet tõeseks lugeda. Urmo Haua suhtumine tema poolt toime pandud löömisesse on ennast õigustav, üritades maalida näiliku pildi hoopis endast kui ohvrist, milline asjaolu kohtus tõendamist ei leidnud. Samas süüdistatava ütlustest järeldub, et ta sisult nautis kannatanule meelehärmi põhjustamist ja sisuliselt praalis sellega ka istungil, justkui tal oleks piiramatu ja absoluutne võim rikkuda teiste inimeste õigushüvesid ning justkui selle takistamine ja korrale kutsumine rikub tema mingit tunnustatud õigust jätkata sellise tegevusega. Kaudselt ju jõutigi selle inkrimineeritud süüteoni ka tänu Urmo Haua enda, seejuures kohtu hinnangul heade kommete vastasele, käitumisele nädal enne sündmust, mil ta takistas lapse emal last lohutamast ja ta sisuliselt ukse vahelt eemale lükkas, sulgedes ema ja lapse vahel ukse. Hiljem, kui talle kannatanu poolt sellise käitumisest edaspidi tungivalt hoiduda paluti, ärritus Urmo Haud ning käitus ilmselgelt mõistus- ning ootuspärasele käitumisele vastupidiselt. Sealjuures U. Haud oma sõnades ka möönab kõiki neid asjaolusid, mis toimus lapse 30 / 33 1-22-3950 üleandmisel, kiideldes seeläbi justkui enda otsustatava käitumisega, samas neid probleeme naeruvääristades ja õigustades enda ründeid erinevatele õigushüvedele, unustades ka oma käitumise laste ees. Kokkuvõtvalt on kohtu hinnangul esitatud tsiviilhagi igati põhjendatud ja tuleb rahuldada. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas arvestab kohus esmalt kannatanu esindaja arvamust (hagis ja kohtuvaidluses), mille kohaselt võiks hüvitis jääda suurusjärku 250-350 eurot. Maakohus leiab, et see kannatanu esindaja kaalutlus on oluline arvesse võtta, vaatama sellele, et haginõudes summat ei nimetatud. Samuti maakohus arvestab sellega, et Urmo Haud ei tekitanud kannatanule süüdistuse kohaselt kehavigastusi, vaid valu, s.o inkrimineeritud kvalifikatsiooni on võimalikult täita ka tunduvalt raskemate tegudega. Arvestada tuleb sedagi, et Urmo Haua eesmärgiks õrna piirkonda löömisel oli kahtlemata intensiivset valu tekitada, samuti asjaolu, et tänaseks on teo toimepanemisest möödunud kaks ja pool aastat. Nagu ka eelnevalt öeldud, peab kahjuhüvitamise suurus kätkema ka süüdistatava hilisemat suhtumist kannatanusse. Maakohus leiab, et oluline on kahjuhüvitise juures ka kogu kriminaalkohtu otsus ise, millega süüdistatava tegu mõistetakse hukka ja talle mõistetakse karistus, et tema negatiivseid suhtumisi mõjutada. Kõike eelnevat arvesse võttes on kohtu hinnangul kohane ja mõistlik hüvitis kannatanu esindaja poolt viidatud ja mõistlikuks peetava maksimaalne, s.o 300 eurot. Kokkuvõtvalt kohus leiab, et kannatanu M. M tsiviilhagi kuulub rahuldamisele ning eeltoodud asjaolusid arvestades peab kohus mittevaralise kahju põhjendatud mõistlikuks rahaliseks hüvitiseks kannatanule 300 eurot, mis tuleb VÕS § 1043 ja VÕS § 134 lg 2, 5 alusel kannatanu kasuks välja süüdimõistetult Urmo Haualt välja mõista. MENETLUSKULUD Käesoleva kriminaalasja menetluskulud koosnevad: 1) II astme kuriteoga kaasnevast sundrahast summas 1087,50 eurot; 2) määratud kaitsja tasust ja kulust kogusummas 1829,70 eurot; 3) kannatanu lepingulise esindaja tasust ja kuludest nende põhjendatud ulatuses, s.o 3276 eurot. Üldine kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõue tuleneb KrMS § 180 lg-st 1, mille kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Kuivõrd Urmo Haud mõisteti II astme kuriteo toimepanemises süüdi, kuulub temalt KrMS § 175 lg 1 p 9 ja KrMS § 179 lg 1 p 2 alusell välja mõista II astme kuriteos süüdimõistmisel ettenähtud sundraha summas 1087,50 eurot. Määratud kaitsja tasu ja kulu Kohtumenetluse käigus on kohus pidanud põhjendatuks ja rahuldanud määratud kaitsja tasutaotlused kogusummas 1829,70 eurot. Kui üldreegli kohaselt kuulub määratud kaitsja tasu ja kulu süüdimõistmise korral väljamõistmisele süüdimõistetult, siis käesolevas asjas peab kohus põhjendatuks tuginedes KrMS § 180 lg-le 11 jätta 150 eurot määratud kaitsja tasust ja kuludest Eesti Vabariigi kanda. 31 / 33 1-22-3950 Viidatud 150 eurot on seotud kaitsja asjakohaste argumentidega veel vahetult enne kohtuvaidluste lõppu kannatanu esindaja poolt esitatud lähenemiskeelu taotlusele, mis lõppkokkuvõttes rahuldamata jäi. Viidatud KrMS § 180 lg 11 võimaldab menetluskulude määramisel arvestada kohtul ka menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid, s.o annab kohtule kaalutlusruumi. Just käesolev olukord on kohtu hinnangul selle kaalutlusruumi kasutamiseks sobilik, kuivõrd süüdimõistetult sisuliselt tagajärjetuks jäänud taotluse menetlemisega tekkinud kulu väljamõistmine käesoleva kriminaalasja kontekstis oleks ebaõiglane ning tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Sellist lähenemist toetab mh asjaolu, et KrMS ei reguleeri otseselt lähenemiskeelu taotlusega seonduvate menetluskulude jaotust kriminaalmenetluses erinevalt näiteks tsiviilhagiga seotud menetluskuludest KrMS § 182 järgi. Kuivõrd lähenemiskeeld on sisult tsiviilõiguslik instrument ning lähenemiskeelu taotlus tsiviilkohtumenetluses on lahendatav hagita asjas, võib kaudselt analoogiana TsMS § 172 lg 3 alusel jõuda samale lahendusele, mille kohaselt võib kohus jätta lähenemiskeelu või muu sellesarnase isikuõiguste kaitseabinõu rakendamise menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Eelneva tõttu tuleb Urmo Haualt KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista määratud kaitsja tasu ja kulud summas 1679,70 eurot ning KrMS § 180 lg 11 alusel tuleb lähenemiskeelu taotlusega kaitsjal tekkinud menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda. Kannatanu esindaja põhjendatud tasu ja kulu Kannatanu M. M lepinguline esindaja esitas kohtule taotluse määrata kindlaks menetluskulude rahaline suuruus ja jätta kõik menetluskulud Urmo Haua või Eesti Vabariigi kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt kokku oli kannatanu poolt lepingulise esindajale makstud tasu 3096 eurot (õigusteenust kokku osutatud 17 h 12 min), millele lisandus kohtuvaidluse istungil osalemine (kestus 2h), s.o 360 eurot. Seega kokku olid kannatanu lepingulise esindaja kulud 3456 eurot (sisaldab KM-i). Kannatanu lepingulise esindaja tunnihind 150 eurot (ilma KM-ita), s.o 180 eurot absoluutväärtuses, on kohtu hinnangul mõistlik ja sellest kohus ka lähtub. KrMS § 175 lg 1 p-st 1 tulenevalt peab kohus hindama valitud esindajale makstud tasu suuruse mõistlikkust ja vajalikkust. Kohus, olles tutvunud kannatanu esindaja arvetega õigusteenuse osutamise eest, on seisukohal, et 15.03.
7. a kohtuistungiks ettevalmistumine mahus 1h ja 40 minutit ei ole kogu ulatuses mõistlik, kuivõrd kannatanu esindaja, olles koostanud antud kriminaalasjas juba varasemalt tsiviilhagi, s.o põhjalikult tutvunud kriminaalasja materjalidega, ei pidanud nii pikalt ette valmistuma enam kohtulikuks uurimiseks. Põhjendatud on ettevalmistus 40 minuti ulatuses. Seega kogu põhjendatud lepingulise esindaja tasu antud kriminaalasjas on 3276 eurot (sisaldab KM-i). Kohus ei nõustu kaitsja väitega, et süüdistatavalt ei tohiks välja mõista kannatanu menetluskulusid enam, kui rahuldatud põhinõude suuruses ulatuses. Esiteks kannatanu ei ole kannatanu esindaja esitanud nõuet summaliselt, vaid kohtu õiglasel äranägemisel hindamiseks ja on küll esitanud arvamuse, milline võiks olla põhjendatud summa. Kuivõrd kohus kannatanu sellise haginõude sisuliselt rahuldas, siis kuulub ka süüdimõistetul hüvitamisele hagiga seoses põhjendatud ja vajalik menetluskulu KrMS § 182 lg 2 alusel. Näiteks antud asjas tsiviilhagi koostamine 405 eurot koos KM-ga on põhjendatud kulu ja ei oleks praktikas mõeldavgi, et 32 / 33 1-22-3950 selleks toimikuga tutvumine ja kvaliteetse hagiavalduse koostamine oleks võimalik teostada väiksema kuluga ning lisaks on esindaja veel ka kohtuistungil. Teiseks kriminaalmenetluses ei koosne kannatanu õigusabi kulud vaid tsiviilhagist, sh kannatanul oleks ka esindaja kulud siis, kui hagi ei oleks ja needki kuuluksid välja mõistmisele süüdimõistetult põhjendatud ulatuses. Kogu eelnimetatud kannatanu esindaja kulu koosneb sisuliselt kolmest elemendist:
10. Süüdistusega seotud menetluskulud Hagiga seotud menetluskulud Lähenemiskeelu taotlusega seotud menetluskulud Kahtlemata on kannatanul õigus osaleda esindaja kaudu kriminaalmenetluses ka ilma tsiviilhagi või lähenemiskeelu taotlust esitamata (ilma hagi ja hagita nõudeta). Käesolevas asjas aga esitati nii mõlemad taotlused kui ka täideti n-ö tavapärast esindusrolli, seisti kannatanu õiguste tagamise eest seoses süüdistusega. Kohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi, seega KrMS § 182 lg 2 kohaselt tsiviilhagi või avalikõigusliku nõudeavalduse täieliku rahuldamise korral kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja. Lähenemiskeelu taotlus, nagu ka eelnevalt viidatud, on hagita menetlus TsMS § 475 lg 1 p 7 alusel. KrMS räägib, et hagi puhul reguleerimata küsimustes juhindutakse TsMS-st. KrMS ei räägi eraldi lähenemiskeelu taotlusega seonduvatest menetluskuludest ja nende jagunemisest, samas sisustatakse ja lahendatakse lähenemiskeelu taotlus eeskätt tsiviilõiguse sätete alusel. Olukorras, kus kohus jätab täielikult lähenemiskeelu taotluse rahuldamata, on kohus seisukohal, et tuginedes TsMS § 172 lg-s 3 sisalduvale põhimõttele, mille kohaselt lähenemiskeelu või muu sellesarnase isikuõiguste kaitseabinõu rakendamise menetluse kulud võib kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda, on põhjendatud kannatanu lähenemiskeelu taotlusega seotud õigusabikulud jätta kannatanu enda kanda. Kohus on teinud kindlaks, et kannatanu õigusabikulud seonduvalt lähenemiskeelu taotluse koostamisega ning kohtuvaidluses lähenemiskeelu kohaldamiseks esitatud argumentidega on kokku olnud tasustatud 150 euroga, millised kulud tuleb jätta kannatanu kanda. Tuginedes KrMS § 180 lg-le 1, 175 lg 1 p 1 ja KrMS § 182 lg-le 2, tuleb ülejäänud põhjendatud kannatanu õigusabikulud summas 3126 eurot mõista välja Urmo Haualt välja kannatanu M. M kasuks. TÕKEND Urmo Haua suhtes on kohaldatud Pärnu Maakohtu 14.12.
11. a määrusega tõkendit elukohast lahkumise keeld. Tõkend tuleb jätta muutmata kuni käesolevas kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni ja jõustumisel tühistada tõkend. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 33 / 33