Obsah (9)

§ 221§ 3§ 2§ 23§ 12§ 7§ 217§ 48§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Menetlustoiming Menetlusosalised ja nende esindajad Asja läbivaatamine Harju Maakohus Andres Suik 27.02.2023, Tall

§ 221lg 2 kohaldamisel.

Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud ......

§ 221

lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendantud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on

§ 221

lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis tekkisid pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

§ 221

lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba menetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada

§ 221lg 1 järgne hagi ....

5. Avaldaja jaoks see objektiivne põhjus, miks tal ei olnud võimalik menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna, et hagejal avaldaja vastu kinnisasja kasutuseeliste hüvitamise nõude hagi esitamise alus puudub, on avaldajal tsiviilkohtumenetlusteovõime puudumine. Avaldaja seaduslik esindaja ei ole avaldaja nimel hagi sissenõudja vastu esitanud, vaid avaldaja vastu esitas hagi sissenõudja. Avaldaja on seisukohal, et tema suhtes täitemenetluse lõpetama kohustamise nõuet on võimalik antud asjas lahendada, et ainus efektiivne viis avaldaja õiguste kaitseks ei ole hagi sissenõudja vastu

§ 221lg 1 alusel.

Lähtudes eeltoodust, palub 2 2-23-2486 avaldaja tühistada Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts 02.02.2023.a otsuse täiteasjas nr 025/2020/4466 ja kohustada kohtutäiturit avaldaja 29.12.2022.a kaebus täitemenetluse lõpetamise nõudes uuesti lahendama. KOHTUTÄITURI SEISUKOHT 6. Puudutatud isik I (kohtutäitur) esitas 23.02.2023 omapoolse seisukoha kaebuse suhtes.. Kohtutäitur märgib, et Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-119-02 selgitanud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip. Selle printsiibi kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Võlgniku seaduslikul esindajal oli võimalus esitada materiaalõiguslikke vastuväiteid sissenõudja nõudele kohtumenetluses, mitte täitemenetluses, kuivõrd õigust mõistab kohus (PS § 146), kohtutäiturid üksnes korraldavad täitedokumentide täitmist (

§ 3lg 1).

Kohtutäituril ei ole õigus hakata materiaalõiguslikult hindama kohtulahendi sisulist õiguspärasust täitemenetluse läbiviimisel, tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest. Kohus on õigusvaidlust lahendades juba kaalutlenud, et lahendi tegemine on võimalik ka selles toodud kostjate suhtes, mistõttu on ebaõige esitada võlgnikul vastuväiteid kohtutäiturile. 7. Täitedokumentide loetelu on sätestatud täitemenetluse seadustiku (

) § 2 lg-s 1. Muu hulgas on

§ 2

lg 1 p 1 kohaselt täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas.

§ 23

lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Sissenõudja esitas 08.12.2022 kohtutäiturile täitmisavalduse võlgniku suhtes ja palus täitmisavalduses pöörata täitmisele Täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 1 alusel Harju Maakohtu poolt asjas nr 2-20-13147 tehtud 26.05.2022 otsuse (jõustunud 24.08.2022) ja 16.09.2022 määruse (jõustunud 23.11.2022). Kohtutäitur on täitemenetluse algatamisel tuvastanud, et täitedokumendid on jõustunud. Eeltooduga olid täidetud täitemenetluse algatamise kohustuslikud eeldused (

§ 23

lg 1,

§ 12lg 1).

Seega oli täitemenetluse algatamine õiguspärane.

§ 7

lg 1 kohaselt keeldub kohtutäitur täitetoimingu tegemisest ainult seaduses sätestatud põhjusel. Kohtutäituril puudusid seaduses sätestatud põhjused antud täitemenetluse algatamata jätmiseks, mistõttu kohustus kohtutäitur algatama täitemenetluse. 8. Võlgnik esitas 29.12.2022 täitemenetluses kaebuse kohtutäituri tegevusele

§ 217alusel.

Riigikohus on selgitanud oma määruse nr 3-2-1-42-08 punktis nr 16, et: „

§ 217

kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Seega puudutab kaebus eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute (võlgniku ruumidesse sisenemine, vara hindamine ja arestimine, müümine jms) tegemisel.“ Võlgnik toob aga viidatud kaebuses täituri tegevuse vaidlustamise põhjusena välja VÕS § 1052 lg 1. VÕS § 1052 lg 1 esitatud argumendi näol on tegemist aga materiaalõigusliku vastuväitega sissenõudja poolt täitmisele esitatud ja jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud nõudele. Kohtutäitur ei saa võlgniku suhtes täitemenetlust läbi viia võlaõigusseaduses sätestatud kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, seega on võlgniku põhjendus täituri tegevuse vaidlustamisel VÕS § 1052 lg 1 alusel asjakohatu. Samuti ei esine ühtegi seaduses (

§ 48

) sätestatud alust täitemenetluse lõpetamiseks, mistõttu puudub õiguslik alus täitemenetluse lõpetamiseks võlgniku suhtes. 3 2-23-2486

1. Kuivõrd võlgniku poolt kohtutäiturile esitatud kaebuse näol ei ole tegemist sisulise täituri tegevuse vaidlustamisega, vaid hoopis täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamise vaidlustamisega, siis ei kuulu see kohtutäituri pädevusse lahendada (õigust mõistab kohus), nagu kohtutäitur on eespool ja otsuses kaebusele viidanud. Kohtutäituri hinnangul ei ole võlgnikul võimalik soovitud eesmärki (täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine) saavutada kaebusega kohtutäituri tegevusele. Seega on võlgniku poolt käesolevaga kohtutäituri otsuse vaidlustamine kohtumenetluses õiguslikult perspektiivitu.
2. Kohtutäiturile jääb ebaselgeks ka võlgniku esindaja väide kohtule esitatud kaebuses, nagu oleks kohtutäitur tuginenud oma otsuse punktis nr 2.
3. VÕS § 1037 sätestatule ja seetõttu väljus täitur formaliseerituse printsiibi raamidest, mida võlgnik peab vajalikuks käeolevaga kohtumenetluses vaidlustada. Kohtutäitur viitab, et 02.02.2023 koostatud kohtutäituri otsuses kaebusele punktis nr 2.3, ega üheski muus kohtutäituri punktis (sh terves otsuses) ei ole kohtutäitur viidanud VÕS §-le 1037 sätestatule, seega on võlgniku esindaja avaldanud kohtule tõele mittevastavat teavet. Kohtutäitur viitas otsuses kaebusele punktis nr 2.
4. sissenõudja seisukohale tsiteerides (sissenõudja seisukoht on esitatud punktis nr 2.3 kaldkirjas ning on lisatud eessõna, et tegemist on sissenõudja seisukohaga). Vastupidiselt võlgniku esindaja väitele (et kohtutäitur andis õiguslikku hinnangut otsuses ja väljus formaliseerituse printsiibi raamidest) on kohtutäitur selgitanud oma otsuse punktis nr 2.3: „Kohtutäitur edastab sissenõudja esindaja seisukoha võlgnikule teadmiseks käesolevas otsuses, kuid ei anna sellele õiguslikku selgitust, kuivõrd kohtutäituril lasub formaliseeritusse printsiibi täitmise kohustus, materiaalõiguse kohaldamine väljuks selgelt kohtutäituri pädevuse piiridest, arvestades juba kõike ülaltoodut.“
5. Samuti on asjakohatud võlgniku esindaja selgitused vastavas kohtumenetluses vastuväidete mitteesitamise põhjuste kohta kaebuses täituri tegevuse raames. Niisamuti on võlgniku esindaja viidanud asjasse mittepuutuvatele õigusnormidele ja riigikohtu lahenditele ning tuletanud nendest endale sobivaid seisukohti, kuid nendest õigusnormidest ja riigikohtu lahenditest selliseid seisukohti ei tulene. Tulenevalt ülaltoodust leiab kohtutäitur, et võlgniku kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jätta täies ulatuses võlgniku kanda.
6. Puudutatud isik II (sissenõudja) kohtu poolt määratud tähtajaks 23.02.2023 oma seisukoha kaebusele ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-st 15 vaatab kohus esitatud avalduse läbi hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Nimetatud paragrahvi lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas seadus kohtuistungi pidamise kohustust ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Täitemenetluse seadustiku (edaspidi

) § 218 lg 1 kohaselt kohus vaatab kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses kaebuse esitamisest alates 15 päeva jooksul.

1. Avaldaja vaidlustab Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi 02.02.2023 otsust täiteasjas nr 025/2022/4466, millega jäeti avaldaja (võlgniku) kaebus rahuldamata. Vaidluse faktiliste asjaolude kohaselt on võlgniku vara suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 025/2022/
2. 4 2-23-2486 Avaldaja on seisukohal, et kohtutäitur väljus otsuse põhjendamisel viitega materiaalõiguse normile täitemenetluse formaliseerituse printsiibi raamidest. Avaldaja arvates pidas kohtutäitur vajalikuks põhjendada otsust viitega võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1037, seetõttu olevat avaldajal võimalik saavutada täitemenetluse lõpetamine ilma sundtäitmise lõpetamise nõudes hagi sissenõudja vastu esitamata.
3. Kohus avaldaja seisukohtadega ei nõustu. Kohus märgib, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu 16.01.
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11; Riigikohtu 16.11.
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Riigikohus on samuti leidnud, et tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas (vt nt Riigikohtu 15.05.
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11; Riigikohtu 16.11.
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16).
8. Täitemenetluse seadustiku (

) § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Seega saab vastav kaebus puudutada eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute (võlgniku ruumidesse sisenemine, vara hindamine ja arestimine, müümine jms) tegemisel.

§ 217

alusel saab kaebuse kohtutäituri tegevuse peale esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei ole olemas täitedokumenti, mida kohtutäitur võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei vaielda materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus, täitedokument (RKTKo nr 3-2-1-42-08). Käesoleval juhul on täitedokumendid ilmselgelt olemas. Vaidlus puudub selles, et täitemenetluse algatamise aluseks on Harju Maakohtu 26.05.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-13147 (jõustus 23.08.2022) ja Harju Maakohtu 16.09.2022 määrus samas tsiviilasjas (jõustunud 23.11.2022) ning sissenõudja P H (xxxx) avaldus. 17. Kohus leiab, et kohtutäitur ei ole avaldaja suhtes täitemenetluse algatamisel rikkunud formaliseerituse põhimõtet. Kohtutäitur leidis õigustatult, et täidetud on täitemenetluse alustamise tingimused, st täitemenetlus on algatatud jõustunud kohtulahendite ning sissenõudja täitmisavalduse alusel. Eeltooduga olid täidetud täitemenetluse algatamise kohustuslikud eeldused (

§ 23

lg 1,

§ 12lg 1).

Seega oli täitemenetluse algatamine õiguspärane.

§ 7

lg 1 kohaselt keeldub kohtutäitur täitetoimingu tegemisest ainult seaduses sätestatud põhjusel. Kohus nõustub kohtutäituriga, et kohtutäituril puudusid antud juhul seaduses sätestatud põhjused antud täitemenetluse algatamata jätmiseks, mistõttu oli kohtutäitur kohustatud algatama täitemenetluse.

1. Ilmselgelt põhjendamatu on avaldaja arvamus, nagu pidanuks kohtutäitur vajalikuks põhjendada otsust viitega VÕS §-le 1037, mistõttu olevat avaldajal võimalik saavutada täitemenetluse lõpetamine ilma sundtäitmise lõpetamise nõudes hagi sissenõudja vastu esitamata. Kohus nõustub kohtutäituriga, et vaidlusaluses 02.02.2023 kohtutäituri otsuses ei ole täitur põhjendanud oma otsust VÕS §-le 1037 sätestatuga. Kohtutäitur viitas oma otsuse punktis 2.
2. VÕS §-le 1037 üksnes sissenõudja seisukohta tsiteerides ja rõhutades, et „Kohtutäitur edastab sissenõudja esindaja seisukoha võlgnikule teadmiseks käesolevas otsuses, kuid ei anna sellele õiguslikku selgitust, kuivõrd kohtutäituril lasub formaliseeritusse printsiibi täitmise kohustus, materiaalõiguse kohaldamine väljuks selgelt kohtutäituri pädevuse piiridest ….“ 5 2-23-2486
3. Põhjendatud on kohtutäituri seisukoht, et kohus on tsiviilasjas nr 2-20-13147 õigusvaidlust lahendades juba kaalutlenud, et lahendi tegemine on võimalik selles toodud kostjate suhtes, mistõttu on võlgnikul ebaõige esitada sellekohaseid vastuväiteid kohtutäiturile. Harju Maakohtu 26.05.2022 otsusest tsiviilasjas nr 2-20-13147 p-st 26 nähtuvalt on kohus lahendanud vaidluse alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1037 lg 1), mitte deliktiõiguse alusel. Seetõttu võib nõustuda sissenõudjaga, et avaldaja viited VÕS § 1052 lg 1 on asjakohatud. Sõltumata aga isegi täitedokumendi täpsest sisust, on kohus seisukohal, et kaebus kohtutäiturile ja kohtutäituri otsusele ei ole kohane õiguskaitsevahend vaidluse pidamiseks tsiviilõigusliku nõude sisuliste asjaolude üle. Kohtutäitur märgib põhjendatult, et VÕS § 1052 lg 1 esitatud argumendi näol on tegemist materiaalõigusliku vastuväitega sissenõudja poolt täitmisele esitatud ja jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud nõudele. Kohus nõustub täituriga, et kohtutäitur ei saa võlgniku suhtes täitemenetlust läbi viia võlaõigusseaduses sätestatud kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, seega on võlgniku põhjendus täituri tegevuse vaidlustamisel VÕS § 1052 lg 1 alusel asjakohatu. Kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse menetlemisel on asjakohatud ka avaldaja selgitused selle kohta, miks tal ei olnud väidetavalt võimalik oma vastuväiteid kohtumenetluses menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna.
4. Kohtutäitur märgib õigesti, et kuivõrd võlgniku poolt kohtutäiturile esitatud kaebuse näol ei ole tegemist sisulise täituri tegevuse vaidlustamisega, vaid hoopis täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamise vaidlustamisega, siis ei kuulu selle lahendamine kohtutäituri pädevusse (õigust mõistab kohus). Arvestades kaebuses esitatud seisukohti ja väiteid, ei saa välistada, et kohaseks õiguskaitsevahendiks võinuks olla sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on Riigikohus lähemalt analüüsinud 31.01.
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-
6. Nimetatud hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõue. Välistatud ei ole ka kohtule tuvastushagi esitamine TsMS § 368 lg 2 alusel. TsMS § 368 lg 2 sätestab, et täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustu. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidlus (vt ka Riigikohtu 28.04.
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20). Kohus rõhutab siiski, et otsuse oma võimalike õiguste kaitse (perspektiivikuse) osas peab langetama koostöös oma õigusnõustajaga üksnes kaebaja ise. Kohus ei saa lähtudes sõltumatuse ja erapooletuse printsiibist olla kaebaja nõustajaks selles, kas, kelle vastu ja millisel alusel võiks kaebaja oma nõudeid esitada.
8. Lähtudes eeltoodust jätab kohus A Š kaebuse Tallinna kohtutäituri Kaire Põltsi 02.02.2023 otsusele täiteasjas nr 025/2022/4466 rahuldamata.
9. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 10 järgi kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on põhjendatud jätta menetluskulud avaldaja kanda, kes esitas kohtule ilmselgelt põhjendamatu 6 2-23-2486 kaebuse. Kohus märgib, et puudutatud isikud ei ole kohtu määratud tähtajaks esitanud oma menetluskulude nimekirja. Seega ei ole puudutatud isikutel käesolevas asjas tekkinud menetluskulusid, mille rahalist suurust peaks kohus kindlaks määrama. Avaldaja menetluskulud talle hüvitamisele ei kuulu. Seega määrab kohus kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
10. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Tulenevalt

§ 218

lg-st 3 võivad menetlusosalised ja kohtutäitur esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. /allkirjastatud digitaalselt / Andres Suik, kohtunik 7