) § 401 lg-le 1 ehk pooled on sõlminud krediidilepingu.
lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Kuna IPF Digital Estonia OÜ sõlmis krediidilepingu oma majandustegevusega seonduvalt füüsilise isikuga, kelle osas kohtul puudub alus seostada tehingut kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (
lg 6), siis on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu
lg 1 mõttes.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 1 kohaselt on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja seda ka hindama.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamise koormis lasub hagejal (TsMS § 232 lg 1,
Eelnimetatud sätetest tuleneb, et krediidiandja peab andmete hindamise tulemusena jõudma veendumusele krediidi saaja võimelisuses lepingust tulenevate kohustuste täitmisel. See tähendab, et hageja veendumuse kujunemine peab tuginema konkreetsetele faktilistele asjaolude ja olema jälgitav. Hageja peab oma väiteid tõendama. Kohus on eelnimetatut selgitanud ka 13.09.2023 kohtu menetlusdokumendis (dtl 109 – 113). 13. Hageja 13.10.2023 menetlusdokumendis (dtl 117-119) väljatoodud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Ainuüksi päring Creditinfo-le maksehäire puudumise kohta ja kostja selgitused enda majandusliku olukorra kohta ei saa anda tõsikindlat teavet kostja tegeliku majandusliku seisundi kohta. Krediidiandja otsustus lepingu sõlmimiseks rajanes kohtu hinnangul seisukohal, et maksimaalne krediidilimiit oli vaid 2000 eurot ning 36-kuu pikkuse laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa (101,64 €). Selliselt ei ole laenuandja kohtu hinnangul kontrollinud kostja majanduslikku seisundit ega analüüsinud seda konkreetse laenu andmisel, seetõttu ei saanud laenuandjal tekkida veendumust tarbija krediidivõimelisuses. Kohus on hagejale selgitanud, et juhul kui hageja ei esita asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, tuleb eeldada, et selliseid põhimõtteid ei ole järgitud (dtl 111, p 7). Kuna vastus maksehäire päringule ei saa kinnitada isiku maksevõimelisust ning hageja ei ole veenvalt selgitanud, millise analüüsi tulemusena on otsustatud kostja laenuvõimelisus konkreetse krediidilepingu osas, asub kohus seisukohale, et hageja ei ole järginud
14.
§ § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 3 2-22-141767 15. Arvestades, et kohus on tuvastanud laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, pidi krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama vastavalt
lg-le 7, millele kohus on tähelepanu juhtinud ka 13.09.2023 kohtu menetlusdokumendis (dtl 111 p 7). Kohus selgitas, et hagejal on mõistlik esitada alternatiivne võlgnevuse kujunemise kalkulatsioon. Tuginedes
lg-le 7 tuleb krediidiandjal tagasimaksed uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga, st enamtasutud intressi ja muude tarbija poolt makstud tasude võrra vähendab krediidiandja kogu tarbija poolt võlgnetavat krediidi põhiosa ning jagab vähendatud põhiosa tagasimakseteks vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele. Hageja on küll selgitanud, et krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 12.07.2017 kuni 06.02.2022 kogu summas 3599,98 eurot, lepingu kehtivuse ajal tasus kostja krediidisumma katteks 1669,71 eurot ja pärast lepingu lõppemist tasus 14.07.2022 kostja hagejale võlgnevuse katteks 150 eurot - ei ole hageja määranud tagasimakseid uuesti vastavalt
Kuivõrd hageja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid ega nõude kujunemise arvutust, ei ole kohtule teada, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seega ei järeldu ka võlgnevuse sissenõutavus tervikuna. Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks
⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. TsMS § 5 lg 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuna nõude maksmapanekul on hagi rahuldamise üheks peamiseks eelduseks nõude sissenõutavaks muutumise asjaolude esiletoomine (praegusel juhul vastavalt tagasimaksete ümberarvutusele), mida hageja ei ole teinud, siis tuleb jätta hageja põhinõue rahuldamata. 16. Kuna hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ja kohus ei ole tuvastanud hageja põhinõude sissenõutavust, siis ei saa olla põhjendatud ka hageja intressi, viivise nõue (
lg 1) ega sissenõudmise kulude nõue (
MS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kuna kostja ei ole tsiviilasjas ühtegi seisukohta esitanud, saab kohus eeldada, et kostjal ei ole asjaga seonduvaid menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude puudumise. /allkirjastatud digitaalselt/ Näncy-Marita Maltseva kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.