) § 424¹ lg 1 ja § 416 lg 1 p 1 alusel kohustada vanglat esitama täitmiskohtunikule esildist (taotlust). Selle alusel saaks kohus otsustada talle mõistetud kandmata karistusosa tühistamise ja tema Eestist väljasaatmise üle. Avalduse kohaselt esitas Sergey Semenukha samasisulise taotluse ka Tartu Vanglale, kuid viimane jättis selle rahuldamata.
¹ lg 1 kohaselt võib karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik vangla taotlusel ning
lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud aluste esinemisel (pidades silmas ka § 416 lg-s 2 sätestatut) süüdimõistetu edasise karistuse kandmiselt vabastada. Kuna Sergey Semenukha on süüdi tunnistatud esimese astme kuriteos, saab tema vabastamine tulla kõne alla vaid
lg 1 p 1 alusel ehk juhul, kui ta antakse üle välisriigile või saadetakse riigist välja. Harju Maakohtu
424¹ lg 1 alusel kohtule taotluse esitama juhul, kui selleks vajalikud materiaalsed eeldused on täidetud. Ennetähtaegse vabastamise menetluses vanglal diskretsiooniõigust ei ole: vangistusseaduse § 76 kohaselt esitatakse materjalid kohtule tähtaja saabudes automaatselt. Samuti on ringkonnakohus asunud seisukohale, et seadusest ei nähtu, millisel ajahetkel
Ennetähtaegse vabastamise menetlus eeldab, et inimene on teatud aja vanglas ära: teise astme kuriteo puhul vähemalt kolmandiku ja esimese astme kuriteo puhul vähemalt poole talle mõistetud vangistusest. See on seletav seeläbi, et kurjategija peab oma süü lunastama, taludes oma vabadusõiguse rasket riivet. Seda võib vaadelda ka ühiskonna õiglustunde rahuldamisena: ühiskonnaliikmed näevad, et kuriteole järgneb kurjategija jaoks ebameeldiv kohtlemine – ja ühiskonnaliikmete hinnangul on see õiglane. Seda silmas pidades ei ole ringkonnakohtu meelest võimalik, et
¹ järgses menetluses sellest loogikast ei lähtutaks (ja vangla saaks
¹ järgse taotluse esitada kasvõi kinnipeetava vangistuse kandmise esimesel päeval). Jääks ju kurjategija süü sellisel juhul lunastamata ja see võiks tugevasti riivata ühiskonna õiglustunnet. Seepärast ei ole inimese vabastamine ka
S §-s 76 nimetatud tähtaeg. 4.4. Kuna Sergey Semenukhal on (esimese astme kuriteo eest) mõistetud karistusest kantud vähem kui pool, ei ole formaalsed eeldused tema edasisest karistuse kandmiselt vabastamiseks täidetud. Seetõttu puudub alus kohustada vanglat
¹ lg-s 1 nimetatud taotlust 2 esitama, kuivõrd selle formaalsed eeldused ei ole täidetud. Ühtlasi ei ole väljaandmise või saatmise otsustus ainsaks kriteeriumiks isiku edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks:
lg-st 2 kohaselt võetakse kõnealuses menetluses arvesse, kas süüdimõistetu on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ning tasunud kriminaalmenetluse kulud või muud avalik-õiguslikud nõuded. Seega ei saaks Sergei Semenukha ka pärast KarS § 76 lg-s 2 sätestatud karistusaja ärakandmist nõuda tema vabastamist karistuse edasisest kandmisest üksnes sel põhjusel, et ta saadetakse Eestist välja. Määruskaebus
S § 76 lgs 1 sätestatud tähtaeg. Taoline järeldus ei tule aga
-i sätetest – sellist sätet, mis vastava taotluse esitamist enne KarS §-s 76 toodud tähtaegu keelaks, menetlusseadustikus ei ole. Liiati võimaldab
vangistuse jätta sootuks täitmisele pööramata, mille tulemusena poleks isik üldse n-ö süüd lunastanud.
S § 76 kohaldamise kriteeriumid on erinevad. 5.2. Isegi juhul, kui tuleks hinnata, kas süüdimõistetu on oma süü lunastanud, ei saa jätta arvestamata, et praegusel juhul on Sergey Semenukhale (lisaks vangistusele) mõistetud ka lisakaristus, milleks on riigist väljasaatmine. Seega rahuldaks ühiskonna õiglustunnet seegi, et ta saadetakse riigist välja. Õiguskirjanduses on
osas märgitud, et kuna üld- ja eripreventiivsed eesmärgid saavutatakse süüdlase suhtes läbi tema väljaandmise või riigist väljasaatmise, ei ole vangistuse täideviimine vajalik. Seeläbi hoitakse kokku vangistuse täideviimisele tehtavaid kulusid. Jääb arusaamatuks, mida annaks riigile Sergey Semenukha jätkuv ülalpidamine. Sergey Semenukhal ei ole kannatanu ees täitmata kohustusi. Ringkonnakohtu seisukoht
lg 1 otsesõnu ette ei näe, kujuneb otsustus väljasaadetava või väljaantava süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastamise üle täitmiskohtuniku kaalutluse tulemusena. Et
lg 1 (ega § 424¹ lg 1) selleks mingeid pidepunkte ette ei näe – peale eelduse, et süüdimõistetu puhul on tegemist väljasaadetava või välisriigile väljaantava isikuga, ning kohustuse võtta arvesse seda, kas ta on asunud heastama tekitatud kahju või hüvitama nõudeid – , on seadusandja jätnud kõnealuse normi sisustamise suuresti kohtupraktika ülesandeks. Ka seaduseelnõu seletuskirjas on toonitatud, et täitmiskohtunikul on KarS § 424¹ lg 1 alusel (sarnaselt
lg-ga 1) otsuse tegemisel lai diskretsioon võtta arvesse kõiki 3 asjakohaseid kriteeriume, nagu toime pandud kuriteo raskust, asjaolusid, süüdlase isikut, karistust jne (vt Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 658 SE seletuskiri, lk 26). Kuna kaalutlusotsustuse tegemisel on tarvis lähtuda kõigist tähtsust omavatest asjaoludest, eeskätt normi eesmärgist ning vabastamise võimalikest tagajärgedest, peab kohus oma siseveendumuse kujunemist ammendavalt põhjendama. Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et asjakohased eeldused, millest
lg 1 või § 424¹ lg 1 alusel väljasaadetava või välisriigile väljaantava süüdimõistetu vabastamise üle otsustuse tegemisel lähtuda on 1) KarS § 76 lg-s 1 või 2 nimetatud tähtaja möödumine; 2) riigipoolse olulise huvi puudumine (et ei esineks näiteks mõnda pooleliolevat kriminaalmenetlust); 3) kurjategija poolt tekitatud kahju – vähemalt osaline – heastamine (vt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2021. a määrus asjas nr 1-13-11203). 8. Sergey Semenukha kaitsja viitab määruskaebuses küll kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandele (Pikamäe –
. Kommentaar, § 416, komm 5), kuid on jätnud tähelepanuta, et selle viimane trükk on välja antud 2012. aastal ehk ajal, mil nappis asjakohast kohtupraktikat ja
Samuti on esile tõstetud seisukoht suuresti n-ö kontekstist välja rebitud: selles on selgitatud, et vangistuse täitmisele pööramisest loobumine on käsitatav oportuniteedipõhimõtte rakendamisena süüdimõistmisele järgnevas karistuse täitmise staadiumis. Selle järgi võib riik karistuse täitmisele pööramisest loobuda, kui karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on süüdlase suhtes saavutatavad (ainuüksi juba) tema väljaandmise või riigist väljasaatmise läbi. Niisuguse otsustuse tegemisel on kohtul ulatuslik hinnanguvabadus. 9. Iseenesest on õige, et
lg 1 võimaldab väljasaadetavale või välisriigile väljaantavale süüdlasele mõistetud reaalse vanglakaristuse täitmisele pööramisest (täielikult) loobuda. Sergey Semenukha kaitsja märgib, et sellisel juhul ei lunastaks kurjategija üldse oma süüd. Kohtukolleegium möönab, et nii see tõesti on ja prevaleerivateks on üld- ning eripreventiivsed eesmärgid. See hoiab ära välismaalase poolt uute kuritegude toimepanemise Eesti Vabariigi territooriumil. Kuigi nii
kui ka
¹ sätted on kohaldatavad nii teise kui ka esimese astme kuritegude puhul, võiks taoline olukord aktualiseeruda ennekõike väikese ebaõigussisuga kuritegude toimepanemisel. Teatud juhtudel võib kurjategija süü olla sedavõrd väike, et selle lunastamiseks polegi tarvis mõistetud vangistust reaalselt täitmisele pöörata – selle asemel võib süüdlase kohe pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist riigist välja saata või välisriigile välja anda. See on riigi seisukohalt ka otstarbekas, kuna sellega hoitakse kokku vangistuse täideviimise kulud. 10. Vastupidistes olukordades – ennekõike juhtudel, kus süüdlane on pannud toime iseäranis raske kuriteo – ei pruugi üksnes süüdlase riigist väljasaatmine või välisriigile väljaandmine olla piisav. Sellisel juhul jääks kurjategija süü täielikult lunastamata. Ka ei tohiks
¹ sätete kohaldamine kujuneda raskeid kuritegusid toime pannud isikutele karistusest vabanemise võimaluseks. Seda silmas pidades on ringkonnakohtu meelest kohane eeldada, et raskema kuriteo toime pannud isik kannab vähemalt mingi osa vangistusest reaalselt ära. Sellega seonduvalt on otstarbekas lähtuda analoogia korras KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ajaraamidest ning lugeda süü lunastamiseks kuluvat minimaalset karistusaega selle järgi. 11. Kuna Sergey Semenukha on toime pannud esimese astme kuriteo ning ta pole selle eest mõistetud vangistusest vähemalt poolt karistusaega ära kandnud, nagu näeb ette KarS § 76 lg 2 4 p 1, ei kuuluks ta
Seetõttu leidis maakohus igati põhjendatult, et kuna Sergey Semenukha vabastamise formaalsed eeldused ei ole täidetud, pole kohtul alust vanglat taotluse esitamiseks kohustada. 12. Toodud põhjustel ning juhindudes
novembri 2023. a määruse muutmata ja selle peale esitatud määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.