Obsah (4)

§ 646§ 651§ 657§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2023, Tallinn Kohtuasja number

§-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 23.07.2022 kuni põhinõude 100 eurot tasumiseni.

1. Menetluskulud jättis kohus 64% ulatuses kostja kanda ja 36% ulatuses hageja kanda. Kohtu hinnangul on hageja põhjendatud menetluskulud 360 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 230,40 eurot ja viivise seadusjärgses määras. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis kuni hagiavalduse esitamiseni summas 106,77 eurot. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskuludest 36% hageja kanda ja 64% kostja kanda ning rahuldada hageja menetluskulude nõue kostja vastu täies ulatuses, st mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 100 eurot ja õigusabikulu 360 eurot. Ringkonnakohtu menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
3. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Hageja on hagiavalduses nõudnud viivist seadusega sätestatud määras. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär. Seetõttu tuleb kohalduvaks viivisemääraks lugeda vastavalt 44,63% aastas. 3
4. Praeguses asjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu väljendatud seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-25-
5. Selles kohtuasjas oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ja seal ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimääras. Praeguses asjas on tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.
6. Maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud osaliselt hageja kanda. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavaldus ei ole n-ö õiguslikult lihtne tüüphagi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 19.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 87,54 eurot. Samuti on maakohtu otsust vaidlustatud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole viivisenõude osalist rahuldamata jätmist nõutavalt põhjendanud.
2. Maakohus leidis, et lepinguline viivisemäär 43,8 % aastas on tühine, kuna see ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära enam kui kolm korda. Nimetatud järelduse tegemisel tugines maakohus Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud lahendis. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et viidatud asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga ning selle puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras. Käesoleval juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud viivisekokkuleppe kehtivust lähtudes VÕS § 415 lõikes 1 sätestatust.
3. Aga ka olukorras, kus maakohus leidis, et viivisekokkulepe on tühine, ei ole maakohus nõuetekohaselt seaduse normidele ja kohtupraktikale tuginedes põhjendanud, miks tuleb lähtuda VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatust ega ole võimalik lähtuda VÕS § 113 lõikes 1 kolmandas lauses sätestatust. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 44,63% aastas ning intressimääraga võrdsele viivisemäärale tugines hageja ka hagiavalduses. Riigikohus on leidnud, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 4 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).
4. Eeltoodud põhjendamiskohustuse rikkumised annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid

§ 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

§ 646

kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). 24. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (

§ 651lg 1).

Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 87,54 eurot. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. 25. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Kuna maakohtul tuleb teha uus menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, siis puudub ringkonnakohtul vajadus võtta seisukohta apellatsioonkaebuse väidete osas, mis puudutasid menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist vaidlustatud otsuses. (allkirjastatud digitaalselt) 5