← Eesti

2-22-10693/39

Obsah (12)§ 187§ 632§ 448§ 3401§ 637§ 701§ 695§ 633§ 652§ 654§ 634§ 173

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-22-10693 Määruse kuupäev Tartu, 10. jaanuar 2024. a Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull ja Urmas Volens Kohtuasi MAGIC MON

) § 633 lg 2 p 3 järgi. Hageja ei ole esitanud menetlusabi taotlust, mistõttu ei kohaldu

§ 187lg 6 teine lause.

Kuigi

§ 632

lg 5 esimese lause kohaselt võib hageja taotlusel ja mõjuval põhjusel anda täiendava tähtaja kaebuse põhjendamiseks, ei ole hageja sellist taotlust esitanud. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas, et hageja avaldab esmalt üksnes apelleerimise soovi ja asub hiljem koostama motiveeritud kaebust. Vastasel korral muutub sisutuks mh

§ 448

lg 41, mis näeb ette apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamise erijuhtudel. Asja lahendamisel arvesse võetavaid väiteid saab hageja esitada üksnes

§ 632lg-s 1 sätestatud apellatsioonitähtaja jooksul, mis on praeguseks möödunud.

Seega ei olnud ringkonnakohtul kohustust jätta apellatsioonkaebust käiguta ja anda hagejale

§ 3401alusel tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ning saata asja ringkonnakohtule, et viimane määraks apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Ringkonnakohus keeldus õigustamatult apellatsioonkaebust menetlemast ja hagejale puuduste kõrvaldamise tähtaega määramast. Apellatsioonkaebuse puudused olid kõrvaldatavad. Ei ole alust lähtuda Riigikohtu varasematest juhistest, mis on olemuslikult erinevad praegusest asjast. Hageja esitas asjakohase apellatsioonkaebuse õiges kohtuasjas ja ei ole menetlusdokumendi ega kohtuasjaga eksinud. Kuivõrd apellatsioonkaebus ei sisaldanud ühtegi põhjendust, ei olnud ringkonnakohtul võimalust hinnata, kas esinevad

§ 637lg 1 p 6 kohaldamise eeldused.

Hagejal oli nõuetekohase kaebuse esitamata jätmiseks mõjuv põhjus, sest tema seaduslik esindaja oli ajavahemikus 12.–

  1. mai 2023 haige, mida tõendab Riigikohtule esitatud töövõimetusleht.
  2. Mõlemad kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 alusel tühistada (

§ 695

ja § 692 lg 1 p 2) menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja apellatsioonkaebus saata menetlusse võtmise otsustamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse. 8.

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse muu hulgas juhul, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

§ 637

lg 2 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse ka siis, kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine.

§ 633lg 2 järgi tuleb 2

(4)2-22-10693 apellatsioonkaebuses mh märkida apellandi selgelt väljendatud taotlus, tuues välja, millises ulatuses esimese astme kohtu otsust vaidlustatakse ja millist ringkonnakohtu lahendit taotletakse, samuti apellatsioonkaebuse põhjendus. Ringkonnakohtul ei olnud praegusel juhul alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda.
  1. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et hageja avaldas üksnes apellatsioonkaebuse esitamise soovi. Kuigi hageja esitatud dokument ei sisaldanud ühtegi selget taotlust ega põhjendust, märkis hageja, et esitab apellatsioonkaebuse maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsuse peale. Samuti nähtus menetlusdokumendist tsiviilasja number. Seega täitis hageja

§ 633lg 2 p-s 1 sätestatud apellatsioonkaebuse sisu nõuded.

10. Kolleegium on varem leidnud, et mitte igasugune

§-s 633 sätestatud apellatsioonkaebuse sisu- või vorminõude rikkumine ei anna alust jätta kohtul apellatsioonkaebust

§ 637

lg 2 alusel menetlusse võtmata, vaid üksnes selline rikkumine, mis takistab asja läbivaatamist. Apellatsioonkaebuse põhjendamata jätmine ei anna kolleegiumi varasema seisukoha järgi alust keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637lg 2 järgi (RKTKo 09.02.2010, 3-2-1-168-09, p 18).

Kolleegium jääb eeltoodu juurde ka praeguses asjas. 11. Samuti järgib kolleegium oma varasemat seisukohta, et

§ 637

lg 1 p 6 järgi on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab, et see tuleks jätta rahuldamata, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonimenetluses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Seega peab kohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt Riigikohtu 3. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835/64, p 10.1). Olukorras, kus apellatsioonkaebus ei sisalda faktilisi asjaolusid, sh ei vaidlustata asjaolude tuvastamist maakohtus, tuleb ringkonnakohtul lähtuda kaebuse perspektiivi hindamisel maakohtu tuvastatud asjaoludest.

§ 637

lg 1 p-st 6 ei saa järeldada, et juhul, kui apellant ei tugine maakohtu rikkumistele õigusnormi kohaldamisel, saab lugeda kaebuse ainuüksi sellel alusel perspektiivituks. Maakohtu otsuse vaidlustamisel määrab kaebuse piirid apellant, kes peab

§ 633

lg 3 p 1 kohaselt märkima apellatsioonkaebuse põhjendustes mh selle, millist õigusnormi maakohus rikkus. Siiski kontrollib ringkonnakohus maakohtu materiaalõiguse normide kohaldamist ise, st sõltumata sellest, kas apellant maakohtu materiaalõiguse valele kohaldamisele tugineb või mitte (

§ 652lg 8 ja § 654 lg 4).

Kui apellant väidab kaebuses, et maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, peab ringkonnakohus mh ka sellele väitele vastama ja avaldama oma põhjendatud seisukoha (

§ 654lg 5).

See ei tähenda aga, et ringkonnakohus ei pea kontrollima, kas maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti, kui apellant materiaalõiguse valele kohaldamisele ei tugine. Seega tuleb ringkonnakohtul

§ 637

lg 1 p 6 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks veenduda, et maakohus kohaldas materiaalõigust õigesti. 12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu kategoorilise seisukohaga, et asja lahendamisel arvesse võetavaid väiteid saab apellant esitada üksnes apellatsioonitähtaja jooksul. Apellatsioonitähtaja jooksul tuleb esitada apellatsioonkaebus. Selle tähtaja jooksul tuleb määrata apellatsioonkaebuse ulatus, st millises osas maakohtu otsust vaidlustatakse. Apellatsioonitähtaja jooksul võib apellant kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust nendele maakohtu otsuse osadele, mille peale esialgu ei kaevatud (

§ 634lg 1).

Apellatsioonitähtaja jooksul peab apellant avaldama, kas ta soovib asja arutamist kohtuistungil (

§ 633lg 7).

Menetlusõiguse normide rikkumisele (v.a

§-s 656 sätestatud rikkumised) tuleb tugineda apellatsioonitähtaja jooksul, mh tuleb 3

(4)2-22-10693 apellatsioonitähtaja jooksul vaidlustada asjaolude tuvastamist maakohtus (

§ 652

). Seevastu õiguse tõlgendamise, sh materiaalõiguse normide vale kohaldamise kohta võib apellant uusi väiteid esitada ka pärast apellatsioonitähtaja möödumist (

§ 634lg 2).

13. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses selge taotluse ja põhjenduste märkimata jätmine on kõrvaldatavad puudused

§ 3401lg 1 tähenduses.

Olukorras, kus apellatsioonkaebusest ei nähtu kas maakohtu otsust vaidlustatakse tervikuna või osaliselt, ning osalise vaidlustamise korral ka see, millises osas otsust vaidlustatakse ja missugust otsust taotletakse, või kaebuse põhjendused, mh see, millist õigusnormi on maakohus rikkunud, peab ringkonnakohus jätma apellatsioonkaebuse

§ 3401lg 1 alusel käiguta ja andma apellandile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Alles juhul, kui apellant ei kõrvalda ringkonnakohtu osutatud puudusi, saab ringkonnakohus jätta apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kuna hageja esitas puuduliku apellatsioonkaebuse, millega soovis tõenäoliselt maakohtu otsuse tühistamist ja hagi rahuldamist, pidanuks ringkonnakohus jätma kaebuse

§ 3401lg 1 alusel käiguta ja andma talle puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.

  1. Kolleegium ei võta vastu hageja esitatud tõendit tema seadusliku esindaja haigestumise kohta, kuivõrd sellest ei sõltu määruskaebuse lahendamine.
  2. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.