Obsah (5)

§ 184§ 182§ 5§ 108§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-22-239 Otsuse kuupäev 31. märts 2023 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. jaa

) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) vabastas
2. jaanuari
3. a käskkirjaga nr 1.9-2.6/3p X (kaebaja) politseiteenistusest tema enda algatusel avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 1 alusel, määras kindlaks kaebaja politseiteenistuse staaži pikkuse ning maksis kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist. Kaebaja teenistussuhte viimaseks päevaks oli
4. jaanuar
5. 3-22-239
6. X esitas
7. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA
8. jaanuari
9. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p ja tunnistada teenistusest vabastamine õigusvastaseks, samuti muuta teenistusest vabastamise õiguslikku alust, lugedes kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel. Lisaks palus kaebaja mõista PPA-lt välja koondamishüvitise kümne kuu ametipalga ulatuses ning ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses.
10. Tartu Halduskohus võttis
11. veebruari
12. a määrusega menetlusse X kaebuse PPA
13. jaanuari
14. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise õigusliku aluse muutmiseks ja hüvitiste väljamõistmiseks. Kohus selgitas määruses, et vaidlusaluse käskkirja tühistamisnõude esitamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud ning kaebaja eesmärgiga on kooskõlas ATS § 105 lõikes 1 nimetatud nõuete (sh vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõude) esitamine. Kaebaja eeltoodule vastu ei vaielnud. PPA esitas
15. märtsil 2022 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, misjärel kaebaja esitas
16. märtsil 2022 ja
17. oktoobril 2022 kohtule täiendavad seisukohad ja taotlused.
18. Tartu Halduskohus määras
19. jaanuari
20. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalised täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
21. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 5.
22. Kaebaja on alates aastast 1991 töötanud politseis.
23. jaanuaril 2022 sai ta 50-aastaseks ning tal tekkis õigus eripensionile.
24. a kevadel andis kaebaja oma otsesele ülemusele teada, et ta soovib teenistust jätkata ka pärast eripensioni määramist. Sellel ajal räägiti PPA-s ka palkade tõstmise vajadusest ning võimalikest koondamistest. Üllatuslikult sai kaebaja
25. a oktoobrikuus teada, et tema ametikoht läheb veebikonstaablile ning tema siirduvat pensionile. 5.
26. Kaebaja ja Põlva politseijaoskonna juhi vahel toimus
27. oktoobril 2021 vestlus. Kaebajat survestati esitama omal soovil lahkumisavaldus seoses pensionile jäämisega alates
28. jaanuarist
29. Kaebajale selgitati, et kui ta lahkumisavaldust ei kirjuta, siis on PPA-l võimalik ta koondada
30. detsembri
31. a seisuga ning ta jääb eripensionist ilma. Kaebaja kinnitas vestluse käigus korduvalt, et ta ei soovi lahkumisavaldust kirjutada ja soovib teenistust jätkata. Jaoskonna juht kaebajale teist ametikohta ei pakkunud ja jäi endale kindlaks. Vestluse juures viibis ka kaebaja otsene ülemus. Kaebaja pandi olukorda, milles tal valikut ei olnud. Ta võttis mõtlemisaega ning eripensionist ilmajäämise hirmus allkirjastas
32. novembril 2021 lahkumisavalduse, mille tööandja oli
33. oktoobril 2021 ette valmistanud. Kaebaja esitas avalduse personaliosakonnale. 5.
34. PPA ei kohelnud kaebajat võrdselt teiste sarnases olukorras olnud isikutega. Ametist vabastamise puhul oli sisuliselt tegemist koondamissituatsiooniga ning PPA oleks pidanud pakkuma talle teist ametikohta. PPA oli teadlik, et kaebaja soovib teenistust jätkata ka pärast eripensioni määramist ning PPA-s oli mitu vaba ametikohta, mis oleks kaebajale sobinud. Kaebajale teadaolevalt pakuti näiteks kahele Kagu politseijaoskonna piirkonnapolitseinikule kohta patrullteenistuses, millest nad loobusid. Kaebajale oleks aga selline ametikoht sobinud, sest ta omab patrullteenistuses töötamise kogemust. Ka mitmetele teistele koondatud politseiametnikele pakuti teist ametikohta.
35. a detsembris sai kaebajale teatavaks, et Võru menetlusgrupi kahele eripensioni saavale uurijale pakuti võimalust koondamise asemel jätkata tööd Võru majas Põlva menetlusgrupi nimekirjas kuni uue politsei ja piirivalveseaduse (PPVS) jõustumiseni
36. märtsil
37. Eelnevaga oleks kaasnenud pensioni suurenemine. Kaebaja uuris 2 3-22-239 ka ise teenistuses jätkamise võimalusi ja suhtles selle raames teiste (Tartu ja Viljandi) piirkonnavanematega, kuid konkreetset pakkumist talle ei tehtud. 5.
38. Kaebaja esitas omal soovil lahkumisavalduse tööandja survel, see ei väljendanud tema tegelikku tahet ning on seega tühine. Järelikult on töölt vabastamise käskkiri õigusvastane, sest see koostati kaebaja tahtevastase avalduse põhjal.
39. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 6.
40. PPA planeeris aastal 2021 ulatuslikke struktuurimuudatusi, mis lõppesid
41. detsembri
42. a seisuga, mil toimus osade teenistujate vabastamine. Sellele eelnevalt leidis aset asjaolude väljaselgitamine, sh selgitati välja koondatavate teenistujate tahe, vabad teenistuskohad ning peeti teenistujatega läbirääkimisi. Seega on õige, et
43. detsembril 2021 oli tegemist koondamissituatsiooniga. Teades, et kaebajal tekib vahetult pärast
44. detsembrit 2021 õigus eripensionile, selgitati välja ka kaebaja tahe – kas kaebaja soovib teenistust jätkata teisel vabal ametikohal või soovib minna pensionile. Seetõttu oli kaebajaga juttu ka nendest vabadest ametikohtadest, mida talle on võimalik pakkuda. 6.
45. Kaebajale anti võimalus jätkata teenistust Viljandi politseijaoskonna piirkonnagrupis piirkonnapolitseiniku tähtajalisel/asendus (tegemist oli lapsehoolduspuhkusel oleva ametniku ametikohaga) ametikohal. Paraku ei soovinud kaebaja nimetatud ametikohta põhjusel, et selline töö nõudis kohalolekut, kuid kaebaja ei soovinud igapäevaselt Viljandis viibida. Samuti oli kaebajal võimalik jätkata Kagu politseijaoskonna patrullitalituses, sest vaba oli patrullpolitseiniku koht. Kaebajat see koht ei huvitanud. Seega oli kaebajal võimalik jätkata nii Kagu kui ka Viljandi politseijaoskonnas, kuid kaebaja tahe oli jääda pensioniea saabumisel pensionile. 6.
46. Kaebaja ise soovis
47. oktoobri
48. a e-kirjas, et talle saadetaks seoses pensionile minemisega avalduse näidis, et ta saaks lähiajal avalduse ära esitada. Seega oli kaebaja juba
49. oktoobril 2021 otsustanud eripensioni saamise kasuks, näitamata üles tahet jätkata teenistust. Kaebajale edastati soovitud näidis ning selgitati täiendavalt, et kui kõik sobib, siis tuleb avaldus digitaalallkirjastatult tagasi saata. Seega oodati kaebajalt avaldust vaid juhul, kui talle kõik sobis ehk kaebaja oli endas selgusele jõudnud ning kaalunud valikuid. Valikute kaalumiseks oli kaebajal piisavalt aega, arvestades, et kaebaja allkirjastas avalduse
50. novembril 2021 ehk kuu aega hiljem. Selle aja jooksul oli kaebajal endal võimalik leida samuti sobiv teenistuskoht vabade teenistuskohtade hulgast, lisaks neile, mida kaebajale pakuti või millistest oli juttu. 6.
51. Kaebaja teenistusest vabastamise aluseks oli tema
52. novembril 2021 allkirjastatud lahkumisavaldus, mille ta edastas vastustajale
53. novembril
54. Kaebajat ei sunnitud avaldust esitama. Kaebaja avalduse alusel vormistas vastustaja
55. jaanuaril 2022 ehk kaks kuud hiljem kaebaja politseiteenistusest vabastamise käskkirja ning see ei saanud tulla kaebajale üllatusena. Pärast
56. novembril 2021 allkirjastatud lahkumisavalduse esitamist ei ole kaebaja kordagi pöördunud vastustaja poole sooviga jätkata politseiteenistust. Ka pärast vaidlusaluse käskkirja kättesaamist ei ole kaebaja kordagi avaldanud vastustajale, et ta on oma tahte ümber kujundanud ning soovib jätkata politseiteenistust. Vastustaja leiab, et kaebaja esitas lahkumisavalduse sooviga saada eripensioni ning on peale teenistusest vabastamist asunud oma seisukohti tagantjärele ümber kujundama. 6.
57. Kaebajal tuleb arvestada ka asjaoluga, et koondamise puhul seisuga
58. detsember 2021 ei teki kaebajal õigust eripensionile, mistõttu eripensionist tekkinud õigused kuuluvad tagasitäitmisele ehk kaebaja kaotab eripensioni. Mitut hüve korraga (nii eripension kui koondamishüvitis) ei ole võimalik kaebajal saavutada, sest koondamise puhul
59. detsembri
60. a seisuga puuduks tal õigus eripensionile. KOHTU SEISUKOHT 3 3-22-239
61. Kaebaja soovib, et kohus tunnistaks PPA
62. jaanuari
63. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastaseks, loeks ta teenistusest vabastatuks koondamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel ning mõistaks PPA-lt välja koondamishüvitise kümne kuu ametipalga ulatuses ning ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja tugineb sellele, et tahteavaldus, milles ta väljendas töölt omal soovil lahkumise tahet, oli tühine ja seetõttu on õigusvastane ka vaidlusalune töölt vabastamise käskkiri. Kaebaja märgib, et ta esitas lahkumisavalduse tööandja survel.
64. Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas
65. novembril 2021 PPA-le enda
66. novembril 2021 allkirjastatud avalduse, milles märkis järgmist: „Palun vabastada mind Politsei- ja Piirvalveameti Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna Põlva piirkonnagrupi piirkonnapolitseiniku (põhitöö nr 586) ametikohalt alates 14.01.2022 omal soovil, seoses pensionile jäämisega. Viimane tööpäev on 13.01.2022“ (tl 7). Kaebaja avaldusele tuginedes vabastas PPA kaebaja
67. jaanuari
68. a käskkirjaga nr 1.9-2.6/3p teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel (tl 4). Tema teenistussuhte viimaseks päevaks oli
69. jaanuar
71. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja lahkumisavalduse esitamisele eelneval ajal ehk
72. oktoobril 2021 toimus kaebajal vestlus Põlva politseijaoskonna juhiga, mille raames pakuti kaebajale, arvestades aasta lõpus tekkivat koondamissituatsiooni, ka võimalust esitada omal soovil lahkumisavaldus, et jääda
73. jaanuarist 2022 eripensionile. Lisaks peab kohus usutavaks seda, et kaebaja teavitas vestluse käigus politseijaoskonna juhti sellest, et tema huvi on teenistust jätkata. Kaebaja viitab, et ta andis teenistuse jätkamise soovist
74. a kevadel teada ka oma otsesele ülemusele.
75. Kaebaja ja vastustaja väited lahknevad selles osas, kas PPA pakkus, arvestades
76. a lõpus tekkinud koondamissituatsiooni, kaebajale võimalust jätkata teenistust mõnel muul ametikohal. PPA väidab, et kaebajale pakuti teisi ametikohti, kuid kaebaja ei olnud neist huvitatud. Kaebaja seevastu väidab, et talle ei pakutud teisi ametikohti, ta oli neid sunnitud omal initsiatiivil otsima ning tulemust sellel ei olnud. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole tähtsust sellel, kas kaebajale pakuti
77. aasta viimastel kuudel teenistuses olles muid ametikohti ja kas ta oleks neist mõne vastu võtnud, sest kaebaja soovib käesolevas asjas teenistusest vabastamise aluse muutmisega saavutada seda, et ta loetakse koondatuks. Seega ei oma teiste ametikohtade pakkumine või pakkumata jätmine asja lahendamisel tähtsust. Eeltoodu omaks tähtsust juhul, kui kaebaja vaidlustaks enda koondamist.
78. Kaebaja põhiväide on see, et teda survestati esitama lahkumisavaldust, mis ei väljendanud tema vaba tahet. Lahkumisavaldus oli esitatud koondamise ja eripensionist ilmajäämise hirmus ning on seega tühine. Eelnevat arvestades tuleb käesolevas asjas anda hinnang sellele, kas kaebaja töölt lahkumise tahteavaldus oli tühine või mitte. Kohtupraktikas on leitud, et

§ 5

lõiget 2 tuleb tõlgendada viisil, et see võimaldab kohtul kontrollida omal algatusel ka vaidlustatud haldusakti aluseks oleva tahteavalduse kehtivust ning tuvastada selle tühisust, kui tahteavalduse kehtivusest sõltub haldusakti õiguspärasus. Tühise tahteavalduse puhul ei olnud PPA-l õigust kaebajat ATS § 87 lg 1 alusel politseiteenistusest vabastada (vt Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-19-566, p 15).
3. Asja materjalidest nähtub, et pärast
4. oktoobril 2021 Põlva politseijaoskonna juhiga peetud vestlust edastas kaebaja
5. oktoobril 2021 talle e-kirja, milles märkis järgmist: „Ole hea ja organiseeri siis mulle seoses pensionile minemisega töölt vabastamise avalduse näidis, et saaksin lähiajal selle ära esitada. Eeldatavalt soovite seda saada nagunii paari nädala jooksul. 4 3-22-239 Kui ma ei eksi tuleb see teha DELTAs ja mingi kindla sõnastusega. Selge on see, et ma ei saa riskida tõsiasjaga, et avaldust mitte tehes koondate mind detsembri lõpus ja ma ei saagi minna väljateenitud pensionile (meie neljapäevasest vestluse sõnum)“ (tl 5). Samal päeval edastas PPA personalitalituse juhtivspetsialist kaebajale avalduse näidise ning pensionit puudutava informatsiooni (sh andmed kaebaja tööstaaži pikkuse ja pensioni suurusjärgu osas). Kirja märgiti, et kui kõik on korras, siis tuleks allkirjastatud avaldus personalitalituse juhtivspetsialistile tagasi saata (tl 6). Sama juhtivspetsialist oli kaebajaga kirjavahetuses ka
6. novembril 2021, edastades kaebajale täiendava informatsiooni pensioni määramise kohta (tl 23). Kaebaja esitas allkirjastatud lahkumisavalduse
7. novembril 2021 (tl 23).
8. Kaebaja hinnangul on tema lahkumisavaldus tühine, sest teda survestati seda esitama. Kaebajat ähvardati koondamisega, mille tagajärjel oleks ta jäänud ilma eripensionist. Seega ei olnud kaebajal valikut ning ta pidi eripensioni saamiseks esitama lahkumisavalduse. Kohus märgib, et kaebaja ei ole viidanud sellele, et ta oleks lahkumisavalduse esitamise ajal olnud otsusevõimetu ehk et tal oleks esinenud vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1). Samuti ei saa kohtu hinnangul n-ö koondamisega ähvardamist mõista sellise ähvardusena, mis annaks aluse näiteks tehingu tühistamiseks TsÜS § 90 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole ka vastavat tühistamisavaldust (TsÜS § 98 lg 1) esitanud. PPA poolt võimalikule koondamisele viitamine ei ole iseenesest ähvardamine, sest koondamise võimaluse näevad ette õigusaktid (PPVS ja ATS). Kuigi asja materjalide pinnalt võib järeldada, et kaebaja esitas lahkumisavalduse temaga
9. oktoobril 2021 peetud vestluse mõjul, siis ei kujutanud vestluse sisu endast kaebaja õigusvastast ähvardamist TsÜS § 96 lg 2 mõttes.
10. TsÜS-i kohaselt on tühine heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing (§ 86), seadusega vastuolus olev tehing (§ 87), käsutuskeeldu rikkuv tehing (§ 88) ning näilik tehing (§ 89). Kaebaja poolt kirjeldatu pinnalt võiks praegusel juhul kõne alla tulla tühisus TsÜS § 86 alusel. Muude eelnimetatud paragrahvide kohaldamiseks ilmselgelt alus puudub. TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohtupraktika järgi on tehing vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (Riigikohtu
11. septembri
12. a otsus asjas nr 3-2-1-83-13, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole need alused täidetud.
13. Kohus möönab, et kaebaja pidi tegema raske otsuse, sest PPA-s oli
14. a lõppu planeeritud ulatuslik koondamine ning koondamise korral (seisuga
15. detsember 2021) oleks kaebaja jäänud ilma eripensionist. Seega oli
16. a lõpus faktiline olukord selline, et kaebajal tuli valida, kas esitada omal soovil lahkumisavaldus seoses
17. jaanuarist 2022 pensionile jäämisega või riskida koondamisega, juhul kui teist sobivat ametikohta talle ei leidu. Kuigi ATS § 90 lg 7 kohaselt enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral, siis tuleb seda teha üksnes võimaluse korral ning on selge, et kõikidele koondatavatele isikutele ei olnuks võimalik pakkuda teist 5 3-22-239 ametikohta. Samas pakkus PPA kaebajale võimaluse olla teenistuses kuni
18. jaanuarini 2022 ehk ajani, mis tagas kaebajale eripensioni määramise. Kohtu hinnangul ei saa seega väita, et lahkumisavalduse esitamine oleks kaebaja jaoks kaasa toonud äärmiselt ebasoodsad tagajärjed, sest lahkumisavalduse esitamine tagas kaebajale eripensioni määramise. Kui kaebaja ei oleks lahkumisavaldust esitanud, talle ei oleks leitud sobivat uut ametikohta ning ta oleks seisuga
19. detsember 2021 koondatud, siis oleks ta jäänud ilma eripensionist.
20. Kaebajale edastati tema enda palvel lahkumisavalduse tekst allkirjastamiseks
21. oktoobril 2021, kaebaja allkirjastas selle
22. novembril 2021 ning edastas PPA-le
23. novembril
24. Seega oli kaebajal otsuse tegemiseks piisavalt aega. Asja materjalidest nähtub, et lahkumisavalduse esitamise puhul oli tegemist kaebaja kaalutletud otsusega, sest kaebaja viitab saadetud e-kirjas sellele, et ta ei saa riskida eripensioni kaotamisega (tl 5). Samuti märgib kaebaja oma
25. märtsi
26. a kaebuse täienduses, et pärast lahkumisavalduse näidise saamist mõtles ta tõsiselt, mida teha. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et kaebaja kaalus enda ametist vabastamise tõenäosust ja teenistuses jätkamise võimalusi ning nende tagajärgi ja tegi teadliku otsuse, et eripensioni saamise eelduste täitmine kaalub tema jaoks üles riski saada teenistusest vabastatud mõnel muul alusel. Miski ei viita sellele, et kaebajal puudus valikuvõimalus ning et teda oleks ebakohaselt survestatud valima talle mittesobivat käitumisviisi.
27. Kohus leiab, et pärast kaebaja poolt Põlva politseijaoskonna juhile lahkumissoovist teadaandmist (s.o
28. oktoober 2021) ning lahkumisavalduse esitamist (s.o
29. november 2021) puudus PPA-l kohustus tegeleda aktiivselt kaebajale teenistusest lahkumise asemel alternatiivsete lahenduste leidmisega ehk teiste ametikohtade pakkumisega.
30. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja
31. novembril 2021 PPA-le esitatud lahkumisavaldus ei olnud tühine ning PPA
32. jaanuari
33. a käskkiri nr 1.9-2.6/3p kaebaja vabastamise kohta politseiteenistusest tema enda algatusel on õiguspärane. Kuna vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, siis puudub ka alus teenistusest vabastamise õigusliku aluse muutmiseks ja kaebaja poolt soovitud hüvitiste väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks kujundada seisukohta vastustaja väite kohta, et teenistusest vabastamise aluse muutmisel tuleks lähtuda koondamise puhul päevast
34. detsember
35. 19.

§ 108lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja ja vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ning kaebus oli riigilõivuvaba. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (

§ 109lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 6