← Eesti

1-15-2699/126

Obsah (16)§ 3811§ 384§ 64§ 22§ 345§ 49§ 201§ 73§ 81§ 10§ 56§ 44§ 58§ 381§ 491§ 185

1-15-2699 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-2699 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, lii

§ 3811

lg 2, § 384 lg 1, § 201 lg 1 ja § 345 lg 1 ning I.V süüdistuses

§ 384lg 1 ja § 345 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.

juuni

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja I.V ja tema kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, Väino Pentuse kaitsjad vandeadvokaadid Kedli Anvelt ja Marko Kairjak ning Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Entsik Määruskaebuse esitaja Kannatanu OÜ Port One valitud esindaja vandeadvokaat Kristi Rande Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Entsik Süüdistatav Väino Pentus isikukood 35510260227 elukoht XXX, Vot ja Sun OÜ autojuht, karistatus puudub I.V isikukood XXX elukoht XXX, Advokaadibüroo MOB-CS vandeadvokaat, karistatus puudub Kannatanu esindaja OÜ Port One valitud esindaja vandeadvokaat Kristi Rande RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a kohtuotsus:
  4. I.V süüditunnistamises

§ 384lg 1 järgi, 2.

I.V-le

§ 384lg 1 ja § 345 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas, 3.

I.V-le

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas, 4.

menetluskulu summas 7467 (seitse tuhat nelisada kuuskümmend seitse) eurot 75 (seitsekümmend viis) senti OÜ Port One kanda jätmise osas ja teha uus otsus, millega 1. Mõista I.V süüdi

§ 22lg 3 - § 384 lg 1 järgi.

2. Mõista I.V-le

§ 22

lg 3 - § 384 lg 1 järgi rahaline karistus 480 (nelisada kaheksakümmend) päevamäära summas 12 230 (kaksteist tuhat kakssada kolmkümmend) eurot 40 (nelikümmend) senti (päevamäära suurus 25,48 eurot). 3. Mõista I.V-le

§ 345

lg 1 järgi rahaline karistus 480 (nelisada kaheksakümmend) päevamäära summas 12 230 (kaksteist tuhat kakssada kolmkümmend) eurot 40 (nelikümmend) senti (päevamäära suurus 25,48 eurot). 4.

§ 64

lg 1 alusel liita I.V-le mõistetud karistused osaliselt ja mõista liitkaristuseks rahaline karistus 500 (viissada) päevamäära summas 12 740 (kaksteist tuhat seitsesada nelikümmend) eurot (päevamäära suurus 25,48 eurot). 5. Kohaldada I.V suhtes lisakaristusena

§ 494 (neljaks) aastaks.

1 lg 1 alusel ettevõtluskeeldu

  1. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Port One kasuks välja menetluskulud summas 8467 (kaheksa tuhat nelisada kuuskümmend seitse) eurot 75 (seitsekümmend viis) senti.
  2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Port One kasuks välja 228 (kakssada kakskümmend kaheksa) eurot apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
  4. Apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale vandeadvokaat Natalia Lausmaale välja makstud tasu 432 (nelisada kolmkümmend kaks) eurot jätta riigi kanda.
  5. Väino Pentuse valitud kaitsjatele vandeadvokaatidele Marko Kairjakile ja Kedli Anveltile makstud tasu apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest sumas 6592 (kuus tuhat viissada üheksakümmend kaks) eurot 80 (kaheksakümmend) senti jätta Väino Pentuse kanda.
  6. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. 2

(31)
  1. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks
  2. I.V ja tema kaitsja Natalia Lausmaa ning Väino Pentuse kaitsjate Marko Kairjaki ja Kedli Anvelti apellatsioonid jätta rahuldamata.
  3. Prokuröri Maria Entsiku apellatsioon ja OÜ Port One valitud esindaja Kristi Rande määruskaebus rahuldada. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada kohtotsusest eraldi, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu
  5. juuni
  6. a otsusega tunnistati Väino Pentus süüdi ja karistati

§ 384

lg 1 järgi 2 aasta vangistusega,

§ 3811

lg 2 järgi 6 kuu vangistusega,

§ 345

lg 1 järgi 1 aasta 10 kuu vangistusega ja

§ 201

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mitme kuriteo eest mõisteti 2 aastat vangistust.

§ 73lg 1,3 alusel jäeti vangistus V.

Pentuse suhtes tingimisi kohaldamata ja mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. I.V tunnistati süüdi ja karistati

§ 384

lg 1 järgi rahalise karistusega 300 päevamäära summas 7644 eurot ja

§ 345

lg 1 järgi rahalise karistusega 250 päevamäära summas 6370 eurot.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mitme kuriteo eest mõisteti rahaline karistus 7644 eurot. V. Pentuselt mõisteti välja OÜ Autorollo (pankrotis) kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 319,56 eurot. Kannatanu OÜ Port One tsiviilhagi summas 72 704,59 eurot jäeti läbi vaatamata. Kannatanu OÜ Port One õigusabi kulud summas 7467,75 eurot jäeti OÜ Port One enda kanda. 2. V. Pentus ja I.V tunnistati süüdi alljärgnevate kuritegude toimepanemises: 2.1 V. Pentus tunnistati

§ 3811lg 2 järgi süüdi selles, et olles alates 2.

aprillist 2008 Autorollo OÜ juhatuse liige, olles seega Äriseadustiku § 183 ja Raamatupidamise seaduse § 2 kohaselt raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama kohustatud isik, rikkus alates

  1. aastast kuni Autorollo OÜ pankroti väljakuulutamiseni
  2. märtsil 2011, teadvalt Raamatupidamise seaduse §-s 4 sätestatut, mille kohaselt ta oli kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest; 3

(31)dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaastaaruande ning muud finantsaruanded raamatupidamise seaduses sätestatud korras; säilitama raamatupidamise dokumente ning Äriseadustiku § 179 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt koostab juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande Raamatupidamise seaduses sätestatud korras. Raamatupidamise seaduse § 14 lg 1 kohaselt koosneb ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 esitab juhatus kinnitatud majandusaasta aruande koos kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepanekuga, müügitulu jaotusega ja vandeaudiitori aruandega. Kokkuvõtlikult seisnes V. Pentusele etteheidetav tegevus selles, et ta OÜ juhatuse liikmena rikkus raamatupidamisnõudeid, mistõttu Autorollo OÜ raamatupidamine ei vastanud raamatupidamise seaduse nõuetele: osaühingu raamatupidamises ei olnud tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest; kõiki majandustehinguid ei dokumenteeritud; kõiki algdokumente ei kirjendatud õigeaegselt ja korrektselt raamatupidamisregistrites ning jäeti koostamata ja esitamata 2009. aasta majandusaasta aruanne; kõiki raamatupidamise dokumente ei säilitatud. Sellise käitumise tulemusel ei saa pidada Autorollo OÜ raamatupidamist usaldusväärseks ja tegelikkust õigesti kajastavaks ning kontrollitavaks. 2.2 V. Pentus ja I.V tunnistati

§ 384lg 1 järgi süüdi selles, et V.

Pentus juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmena ja I.V juriidilisest isikust võlgniku osaniku ja faktilise juhina kahjustasid teadvalt võlgniku vara, millega põhjustasid võlgniku maksevõime olulise vähenemise. V. Pentuse ja I.V poolt toimepandud tegu vastab ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtivale

§ 384

lg 1 kuriteokoosseisule - juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt võlgniku vara teadvale kohustustevastasele kahjustamisele, millega põhjustati võlgniku maksevõime oluline vähenemine. V. Pentus oli Autorollo OÜ omanik ja juhatuse liige.

  1. aprillil 2010 sõlmiti õigusabileping Autorollo OÜ ja MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ vahel. Alates
  2. aprillist 2010 sai V. Pentuse asemel ainuosanikuks OÜ I.V & Partnerid. Osaniku vahetust nõustas I.V, kes oli ise sama advokaadibüroo ainuosanik. Autorollo OÜ juhatuse liikmeks jäi kuni pankroti väljakuulutamiseni
  3. märtsil 2011 endiselt V. Pentus. V. Pentus ja I.V tekitasid AutoHills OÜ asutamisega Autorollo OÜ-e 176 600 euro suurune kahju järgmiste toimingutega. Kõigepealt asutasid Autorollo OÜ ja OÜ Kiili Autoveod
  4. mail 2010 AutoHills OÜ, mille osakapital (40 000 krooni) kuulus võrdsetes osades asutajatele. Kiili Autoveod OÜ tasus oma osa eest rahaga, Autorollo OÜ aga mitterahalise sissemaksega, mille esemeks olid neli MAN veokit ja üheksa Krone haagist. Vara väärtuseks hinnati 136 131,81 eurot, kuid selle tegelik väärtus oli 176 600 eurot.
  5. juunil 2010 panditi Autorollo OÜ-le kuuluv AutoHills OÜ osa fiktiivsete nõuete tagamiseks Renaldo Invest OÜ kasuks ja
  6. novembril 2010 sõlmitud müügilepingu alusel võõrandati panditud osa Renaldo Invest OÜ-le. Osa ostuhind oli 200 000 krooni ja Renaldo Invest OÜ tasus selle tasaarvestusega. Seejärel kasutas AutoHills OÜ teine osanik Kiili Autoveod OÜ ostueesõigust ja omandas eelnimetatud osa. Nende tehingute tõttu jäi Autorollo OÜ lõpuks ilma nii sõidukitest kui osalusest AutoHills OÜ-s. Veokite ja haagiste võõrandamisega, Autohills OÜ osa võõrandamisega ning transporditeenuste arvetest tulenevate nõuete loovutamisega Renaldo Invest OÜ-le vähendas Autorollo OÜ juhatuse 4

(31)liige V. Pentus koos Autorollo OÜ osaniku ja faktilise juhi I.V-ga oluliselt Autorollo OÜ maksevõimet ja süvendasid tekkinud Autorollo OÜ maksejõuetust veelgi, rikkudes äriseadustiku § 187 lg-st 1 ja TsÜS § 35 lg-st 1 tulenevat hoolsuskohustust. 1 Lisaks rikkusid V. Pentus ja I.V äriseadustiku § 180 lg-st 5 tulenevat kohustust pärast maksejõuetuse ilmnemist mitte teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Nimetatud kohustuse täitmine peab tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Vara võõrandamisega äriühingu maksejõuetuse olukorras ei ole äriseadustiku § 180 lg-st 51 tulenevad nõuded täidetud. Harju Maakohtu 29. märtsi 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-65809 kuulutati välja Autorollo OÜ pankrot. 2.3 V. Pentus tunnistati

§ 201

lg 1 järgi süüdi Autorollo OÜ juhatuse liikmena tema valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramises. Nimelt müüs V. Pentus Autorollo OÜ esindajana 28. detsembril 2010 sõiduauto Ford Tourneo Connect 220L registreerimismärgiga 373AUA 5000 krooni (319,56 eurot) eest ML.Nle. M-L. N maksis sõiduauto eest V. Pentusele sularahas. V. Pentus jättis selle summa teadlikult Autorollo OÜ kassasse maksmata ning kulutas ära isiklikuks otstarbeks. 2.4 V. Pentus Autorollo OÜ juhatuse liikmena ja I.V Autorollo OÜ osaniku ja faktilise juhina tunnistati

§ 345

lg 1 järgi süüdi võltsitud dokumentide esitamises Autorollo OÜ raamatupidajale eesmärgiga varjata Autorollo OÜ kassapuudujääki ja vabaneda sellega võimalikest nõuetest enda vastu. Nendeks oli

  1. jaanuari 2009 kuupäevaga Autorollo OÜ ja R.M vaheline laenuleping summas 2 000 000 krooni ja
  2. septembri 2009 kuupäevaga Autorollo OÜ ja EstTrade Group OÜ vaheline laenulepingu summas 1 000 000 krooni. Tegelikult ei olnud kumbki neist Autorollo OÜ-lt laenu saanud. Autorollo OÜ-l ei olnudki võimalik nii suures summas laenu anda, sest selleks puudusid rahalised vahendeid.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav I.V ja tema kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa, V. Pentuse kaitsjad vandeadvokaadid M. Kairjak ja K. Anvelt ning OÜ Port One valitud esindaja vandeadvokaat K. Rande. 3.1 I.V taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et varalise seisundi kahjustamise saab täideviimise vormis teostada vaid tehingute tegemisega juriidilise isiku nimel selle esindajana. I.V ei ole kunagi teinud Autorollo OÜ nimel ühtegi tehingut. Ta ei ole ega ole olnud Autorollo OÜ juhatuse liige. Kohtu viited Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-12-03 ja 3-1-1-34-07 on asjakohatud. Kehtiv õigus ega õiguspraktika ei tunne faktilise juhi mõistet. Süüdistatav osutas Autorollo OÜ-le vaid õigusabiteenust ega ole seetõttu käsitletav osaühingu faktilise juhina. Kõik tehingud, mille korraldamist süüdistatavale ette heidetakse, on sõlmitud kehtivate volitustega juhatuse liikme poolt ja notariaalselt tõestatud. Notari aja AutoHills OÜ asutamislepingu sõlmimiseks leppis kokku advokaadibüroo töötaja B. Juhanson. Puuduvad tõendid selle kohta, et I.V oleks kõnealuste tehingute tegemist muul viisil mõjutanud või juhatuse liikmete üle mingit olulist mõju omanud. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, mille pinnal kohus on lugenud tõendatuks süüteokoosseisu subjektiivse külje asjaolu, s.o apellandi tahtluse kahjustada Autorollo OÜ varalist seisundit ja 5

(31)sellega maksevõimet oluliselt vähendada. Kohtu seisukohad on vastuolulised. Eksperdi arvamuse kohaselt ei võimalda OÜ Autorollo raamatupidamine saada täielikku ja objektiivset ülevaadet ettevõtte majandusseisust. Ometi heidetakse apellandile ette, et ta oli teadlik Autorollo OÜ majandusseisust ning omas sellest täielikku ülevaadet. Apellant osutas vastavalt kliendi soovidele ja juhistele õigusabi eesmärgiga Autorollo OÜ makseraskused ületada. See, et juhatuse liikmed eesmärki ei saavutanud, ei saa olla apellandile etteheidetav. Süüdistatav ei ole kokku puutunud Autorollo OÜ maksude ega raamatupidamise korraldamisega. Autorollo OÜ-le osutas raamatupidamisteenust M.M. Tema ütlustega on tõendatud, et I.V ei ole talle andnud juhiseid raamatupidamisprogrammi kannete tegemiseks. Süüdistataval ei ole olnud Autorollo OÜ nimel maksete tegemise õigust. Tunnistajana üle kuulatud juhatuse liikme J.S ütlused selles, et süüdistatav on koostanud Autorollo OÜ nimel arve, ei vasta tegelikkusele. Kohtu käsitlus selles, et faktilise ühingujuhina tegutsemist näitab Nordea Finance Plc-le liisingvara (veokid ja haagised) tagastamise korraldamine ei vasta arusaamale ühingujuhi funktsioonidest. Iga varalist seisundit kahjustav tehing ei vähenda tingimata oluliselt maksvõimet. Kohus ei ole varalise seisundi kahjustamise asjaolusid õigesti kindlaks teinud. Kohtulik uurimine on selles osas olnud ebapiisav. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotluse täiendava finantsekspertiisi määramiseks. Apellant leiab, et kohus on kohustused, millest Autorollo OÜ vabanes, ebaõigesti ja ebapiisavalt kindlaks teinud, mis omakorda toob kaasa selle, et ka väidetav OÜ Autorollo majandusliku seisundi kahjustamine on ebaõigesti tuvastatud. Süüdistuse aluseks olevad tehingud kogumis ei kahjustanud oluliselt Autorollo OÜ varalist seisundit, kuna samaaegselt loobusid võlausaldajad Aaloe Kinnisvara OÜ ja Renaldo Invest OÜ täielikult veel rahuldamata nõuetest Autorollo OÜ vastu ega esitanud pankrotimenetluses nõudeavaldust. Äriseadustiku § 180 rikkumine ei ole karistusõiguslikult etteheidetav. Puuduvad tõendid selle kohta, et apellant on teadvalt võltsitud dokumenti kasutanud. Kanded raamatupidamisprogrammi tegi raamatupidaja M.M. Apellant ei ole käskinud M.Mel raamatupidamisprogrammi kandeid teha. Kohtuotsusest ei nähtu, millisest kohustusest võltsitud dokumentide kasutamisega sooviti vabaneda. Üks laenuleping on V. Pentuse poolt allkirjastamata. Isegi kui apellant oleks olnud teadlik laenulepingute olemasolust, ei saanud ta väliste tunnuste põhjal järeldada nende võltsitust. Võltsitud dokumendi kaasaskandmine ei ole käsitletav võltsitud dokumendi kasutamise ega isegi mitte selle ettevalmistusena. Apellandi väidetav teadmine sellest, et raamatupidamisarvestuse kohaselt kassas olevat raha tegelikult ettevõttel ei ole, ei saa olla tõend selle kohta, et ta kasutas selle puudujäägi varjamiseks võltsitud laenulepinguid. Lepinguid kasutanud M.Me ja E.K ütluse kohaselt ei andnud apellant neile mingeid korraldusi lepingute alusel raamatupidamisarvestuses kannete tegemiseks. Võltsitud laenulepingu kasutamine saab seisneda mingis reaalses ja aktiivses tegevuses, mida apellandi puhul tuvastatud ei ole. 3.2 I.V kaitsja taotleb samuti kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et

§ 384lg 1 objektiivse külje realiseerijaks saab olla vaid erisubjekt, mis tuleb kohtul igal konkreetsel juhul tuvastada. Ts

ÜS § 31 lg 2 kohaselt juriidilise isiku juhtorganiks on juhatus.

§ 384

lg 1 tekstist ei nähtu, et juhtorgani liikme tunnuseid võib tõlgendada laiendavalt ning et selle sätte alusel võib vastutust kanda vahetu täideviijana isik, kes tegelikult juhtorgani, s.o. juhatuse liige ei ole. I.V ei olnud Autorollo OÜ juhtorgani liige ning järelikult ei ole võimalik talle esitada süüdistust

§ 384lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises täideviijana.

Teda võiks teoreetiliselt käsitleda osaühingu juhatuse liikme teole kaasaaitajana, kuid sellist süüdistust I.V-le esitatud ei ole. 6

(31)Kõik need korralduslikud tegevused, mida kohus on esile toonud äriühingu faktilise juhtimisena, on käsitletavad õigusabilepingu täitmisena. Kõik tehingud Autorollo OÜ nimel on teostanud V. Pentus ise, kes täisealise teovõimelise isikuna oli pädev neid teostama. Süüdistuses nimetatud tehingud ei olnud äriühingule kahjulikud. Kaitsja tegi maakohtule taotluse määrata kriminaalasjas uus finantsekspertiis, sest eeluurimisel teostatud ekspertiisides analüüsiti hoopis teisi OÜ Autorollo majandustegevuse asjaolusid ja teisi tehinguid, milliseid käesolevas asjas kohtule esitatud süüdistustes üldse kajastamist ei leidnud. Kohus on just nendele ekspertarvamustele viidanud kui tõenditele, mis tõendavad süüdistuses nimetatud tehingute kahjulikku mõju Autorollo OÜ majanduslikule olukorrale, kuid tegelikult nende ekspertiiside teostamisel süüdistuses nimetatud tehingute mõju ekspert analüüsinud ei ole. Kohus on pidanud võimalikuks ise süüdistuse poolt esitatud arvutuste alusel anda hinnangut teostatud tehingute majanduslikule mõjule. Kaitsja arvates puudub kohtul pädevus hinnata osaühingu varaga teostatud tehingute ja selle kaudu kohustustest vabanemise majanduslikku mõju, kuna selline mõju ei piirdu üldreeglina lihtsate matemaatiliste tehetega. Kohus ei ole analüüsinud maksevõime vähenemise küsimust. Eeltoodud põhjendustel tuleb I.V süüdistuses

§ 384lg 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista.

Kaitsja vaidlustab I.V süüditunnistamise

§ 345

lg 1 järgi, kuna see ei leidnud kohtulikul uurimisel tõendamist ning maakohtu otsuses märgitud põhjendused on ebaveenvad ning otsitud. Ei ole tõendatud, et I.V oleks olnud mingit objektiivset puutumust väidetavalt võltsitud laenulepingutega. Tema ei ole neid koostanud, allkirjastanud ega korraldanud nende raamatupidamises arvelevõtmist. I.V poolt laenulepingute raamatupidajale üleandmist ja/või nende lepingute raamatupidamises kasutamise korraldamist ei ole üldse mingi tõendiga tõendatud. E.K kinnitas kohtule, et I.V palus tal edasi toimetada dokumendipaki, mis oli toodud advokaadibüroosse Autorollo OÜ töötajate poolt. Ta võttis dokumendipaki advokaadibüroo laualt ja viis selle raamatupidaja M.Me kätte. Tema ütlused on kooskõlas M.Me ütlustega. Mitte ühestki tõendist ei ilmne, et I.V oleks andnud korraldusi nende laenulepingute koostamise või raamatupidamises kasutamise kohta. Järelikult süüteo objektiivne külg on tõendamata. Tõendamata on ka kuriteo subjektiivne koosseis. I.V puudus kohustus korraldada Autorollo OÜ raamatupidamist. Järelikult ei saanud ta omandada nende laenulepingute raamatupidamises kasutamisega mingeid õigusi ega vabaneda kohustustest. Süüdistus raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises on esitatud ainult V. Pentusele kui Autorollo OÜ juhatuse liikmele. V. Pentuse võimalik huvi raamatupidamise korraldamisesse ei saa automaatselt olla I.V-le omistava süüteo subjektiivseks aluseks. Seega tuleb I.V ka süüdistuses

§ 345lg 1 järgi õigeks mõista.

3.3 V. Pentuse kaitsjad vandeadvokaadid M. Kairjak ja K. Anvelt taotlevad kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt on rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Kohus ei ole arvestanud mitte ühegi menetluse vältel esitatud kaitseväitega ega kaitsja vastuväidetega prokuratuuri poolt esitatud tõenditele, millega on rikutud isiku kaitseõigust. Kohus ei ole neid isegi nimetanud. Seega on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kaitsja leiab, et vaenulik meediakampaania on mõjutanud kohut rikkuma isiku menetlusõigusi, milleks põhjendamiskohustuse rikkumine Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite kohaselt kahtlemata on. 7

(31)Kokkuvõtvalt leiavad apellandid, et kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kaitsjate poolt esitatud aegumise väite. Antud asjas tuleks kohaldada enne 1. jaanuari 2015 kehtinud

§ 81

lg 1 redaktsiooni, mille kohaselt algas kuriteo aegumistähtaja kulgemine kuriteo toimepanemisest, mitte lõpule viimisest. Seoses sellega on enne 29. aprilli 2010 toime pandud raamatupidamisnõuete rikkumised aegunud ning süüdistus

§ 345osas aegunud.

Ekspertiisiaktid on käesolevas asjas asjakohatud, mittelubatavad ja mitteusaldusväärsed tõendid. Ekspert on ise kohtuistungil tunnistanud mitmel juhul oma järelduste ebaõigsust. Taotluse täiendava finantsekspertiisi määramiseks jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata. Kohus on järeldustes piirdunud vaid süüdistuse ümberkirjutamisega. V. Pentus ei saa vastutada rikkumiste eest, mis on toime pandud enne tema juhatuse liikmeks asumist. Autorollo OÜ juhatuses oli kolm liiget, kuid raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumise eest on tehtud millegipärast vastutavaks vaid V. Pentus. Osaühingu raamatupidamist tegi tunnistaja M.M. V. Pentus ei saa kuidagi vastutada vigade eest, mis on tehtud raamatupidamise tegemisel. V. Pentus ei pidanudki aastaaruannet esitama, sest siis oli juba osaühingu omanikuks I.V . Seetõttu tuleb V. Pentus süüdistuses

§ 3811lg 1 järgi õigeks mõista.

Samuti tuleb V. Pentus õigeks mõista süüdistuses

§ 201järgi, sest tegemist oli nö ühemehe osaühinguga.

I.V oli Autorollo faktiline juht V. Pentuse huvides. Kuna V. Pentus oli endiselt osaühingu osanik ja samal ajal juhatuse liige, siis oli tal õigus Autorollo OÜ sõiduautot müüa. Lisaks sellele oli V. Pentus paigutanud varem Autorollo OÜ-sse oma isiklikke rahalisi vahendeid summas 413 703 krooni. Sellest tulenevalt oli V. Pentusel õigus sõiduki võõrandamisest saadud raha endale jätta. Seega ei ole müügitehing ebaseaduslik ja V. Pentus tuleb selles süüdistuses kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Kohtuotsusest ei nähtu, milliseid juhatuse liikme kohustusi ning kuidas V. Pentus iga konkreetse talle etteheidetava tehingu puhul rikkus ning kuidas nende tehingutega kahjustati Autorollo OÜ varalist seisundit ja vähendati Autorollo OÜ maksevõimet. Kaitsja analüüsib V. Pentuse poolt tehtud tehinguid ja leiab, et need tehingud ei olnud Autorollo OÜ-le kahjulikud ning ei kahjustanud osaühingu maksevõimet. Kõikide tehingute, sealhulgas Autohills OÜ asutamine oli tehtud osaühingu maksevõime taastamise eesmärgil. V. Pentus usaldas I.V , sest temaga oli sõlmitud õigusabileping Autorollo OÜ abistamiseks. Seega puudub V. Pentuse tegevuses

§ 384

lg 1 objektiivne ja subjektiivne koosseis, mistõttu ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. V. Pentus ei ole laenulepinguid võltsinud ega neid Autorollo OÜ raamatupidajale esitanud. Tegemist on laenulepingute koopiatega, mitte ametlike dokumentidega. Üks neist on nõuetekohaselt allkirjastamata. Ümber ei ole lükatud kaitsja väide, et Aotorollo OÜ on siiski laenu andnud. Seetõttu tuleb V. Pentus süüditunnistamises

§ 345lg 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista.

3.4 Prokurör vaidlustab maakohtu otsuse I.V-le mõistetud karistuse osas. Prokurör taotleb mõista I.V-le

§ 384

lg 1 alusel rahaline karistus 480 päevamäära summas 12 230,40 eurot ja

§ 345

lg 1 järgi rahaline karistus 480 päevamäära summas 12 230,40 eurot.

§ 64

lg 1 kohaselt mõista liitkaristus üksikkaristustest raskema suurendamise teel ja mõista liitkaristuseks rahaline karistus 500 päevamäära summas 12 740 eurot. Lisakaristusena taotleb prokuratuur 1 kohaldada I.V suhtes

§ 49lg 1 alusel ettevõtluskeeldu neljaks aastaks.

Prokuratuuri hinnangul on I.V-le mõistetud rahalise karistuse määr liiga leebe. Samuti ei ole õige väiksema karistuse neeldumine suuremas. 8

(31)Maakohus on ainsa põhjendusena nii leebe karistuse mõistmiseks välja toonud asjaolu, et isik on varem kriminaalkorras karistamata ning on võimeline mõistetavat rahalist karistust kandma. Prokurör leiab, et varasema kriminaalkaristuse puudumine on ühiskonnas hinnatav normaalse ilminguna ega saa olla käsitletav vastutust kergendava asjaoluna. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et I.V käitumises esineb kolm karistust raskendavat asjaolu: kuriteo toimepanemine grupis, raske tagajärje põhjustamine ja omakasu motiiv. Seega ei vasta I.V-le mõistetud karistus süü suurusele ning ei ole kooskõlas karistuse üld- ega eripreventsiooniliste eesmärkidega. I.V roll kuritegude toimepanemisel oli oluliselt suurem kui V. Pentusel, omades kogu kuriteoepisoodi vältel liidrirolli, töötades välja kuriteoskeemi ja organiseerides selle täideviimist. Ilma I.V tegevuseta ei oleks V. Pentus õigusrikkumisi toime pannud. Just I.V tegevuse tõttu kuulutati välja Autorollo OÜ pankrot. Samuti tuleb arvesse võtta, et I.V puhul on tegemist advokaadiga, kellelt advokatuuriseaduse § 23 lg 1 p 5 kohaselt nõutakse, et ta oleks aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega. Advokaatidele laieneb seadusega mitmeid immuniteete, nt ütluste andmisest keeldumise õigus, advokaadibüroo läbiotsimisele kehtestatud kõrgendatud nõuded, keeld tõendina kasutada jälitustegevuses kogutud infot, mis on saadud vestluses advokaadiga jne. See omakorda tähendab, et selleks, et advokaadid saaksid nautida neid immuniteete, peab nende kutsetegevus ka tegelikkuses olema aus ja kõlbeline ja ei saa olla suunatud kuritegude toimepanemisele. See omakorda aga tähendab, et kui advokaat, oma kutsetegevuse käigus paneb toime kuriteo, on tema süü suurem kui sama teo toime pannud tavakodanikul. Kõike eelnevat arvesse võttes on prokuratuur seisukohal, et I.V-le mõistetavad rahaliste karistuste määrad peaksid olema väljendatud maksimummäärale lähedases summas. Ühtlasi ei pea prokuratuur õigeks, et kohus antud juhul luges liitkaristust moodustades kergema karistuse kaetuks raskemaga. I.V-le etteheidetavad kuriteod ei ole toime pandud ideaalkonkurentsis ja on olnud suunatud erinevatele eesmärkidele erinevatel ajahetkedel. Võrreldes I.V süü suurusega on talle maakohtu poolt mõistetud karistus tühine. I.V on suhtunud kriminaalmenetlusse üleolevalt, eitanud oma süüd ning keeldunud ütlusi andmast. Ettevõtluskeelu kui lisakaristuse eripreventiivne eesmärk on ajutiselt kõrvaldada ettevõtlusest isik, kes ei osale ettevõtluses ausalt. I.V on näidanud oma käitumisega, et süstemaatiliselt toime pannes

§-des 384 ja 345 nimetatud rikkumisi, võib isik vastavate tegude toimepanemist ettevõtjana jätkata. I.V oli kuritegude toimepanemises juhtiv roll. Rikkumise toimepanemise tõenäosuse muudavad suuremaks I.V käitumises esinev süstemaatilisus, aga ka igasuguse kahetsuse puudumine isiku poolt toimepandud õigusrikkumiste suhtes. Sellest tuleneva ohu vältimiseks on vajalik lisakaristuse kohaldamine. Lisaks eripreventiivsele eesmärgile täidab ettevõtluskeelu kohaldamine ka üldpreventiivset eesmärki, ehk teisisõnu aitaks ettevõtluskeelu kohaldamine lisakaristusena suurendada majanduskeskkonna usaldusväärsust ning tagada ühiskonna turvalisust. 3.5 Kannatanu OÜ Port One valitud esindaja vandeadvokaat K. Rande taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega kohus jättis OÜ Port One menetluskulud summas 7467,75 eurot enda 9

(31)kanda ja teha selles osas uus otsus, millega jätta OÜ Port One menetluskulud summas 8467,75 eurot riigi kanda. Lisaks sellele hüvitada OÜ-le Port One maakohtu otsuse vaidlustamisega seotud kulu summas 228 eurot. Määruskaebuse põhiväited seisnevad kokkuvõtvalt alljärgnevas. Riigiprokuratuuri 21. jaanuari 2014 määrusega tunnistati OÜ Port One arutatavas kriminaalasjas kannatanuks. Kannatanu staatus tulenes süüdistatavate poolt

§ 384järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisest.

Maakohus võttis kannatanu hagi menetlusse. Apelleeritud kohtuotsusega mõistis maakohus süüdistatavad

§ 384lg 1 järgi süüdi.

Seega on käsitlenud maakohus OÜ-t Port One kogu kohtumenetluse kestel kannatanuna. Kohtuotsus on menetluskulude hüvitamise rahuldamata jätmise osas põhjendamata ja ebaseaduslik. Põhjendamata on menetluskulude koosseis ja suurus. Kohtuvaidluste käigus istungil osalemise tasu summas 1000 eurot osas ei ole maakohus üldse seisukohta võtnud. Puudub viide seaduse sättele, mille alusel jättis kohus kannatanule menetluskulud hüvitamata. Kannatanu esindaja teeb viite KrMS § 182 lg-le 4, mille kohaselt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud riik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hiljutise otsuse nr 3-1-1-49-16 p-s 25 märgitu kohaselt hõlmab KrMS § 182 lg-s 4 sätestatu kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sealhulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Lähtudes eeltoodust tuleb arutatavas kriminaalasjas jätta OÜ Port One menetluskulu riigi kanda.

  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav I.V ja kaitsjad toetasid oma apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kannatanu volitatud esindaja toetas esitatud määruskaebust ja taotles kohtuotsuse osalist tühistamist, millega jätta kannatanu esindaja tasu riigi kanda. Prokurör toetas oma apellatsiooni. Tema hinnangul on kannatanu esindaja määruskaebus põhjendatud, I.V ja tema kaitsja ning V. Pentuse kaitsja apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Prokurör möönab, et kui ringkonnakohtu hinnangul ei ole I.V tegevus käsitletav kuriteo kaastäideviimisena, siis tuleks ta süüdi mõista kuriteole kihutaja või kaasaaitajana. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, süüdistatava I.V ja kaitsjate apellatsioonidega ja kannatanu esindaja määruskaebusega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et kohtuotsus kuulub osaliselt tühistamisele, kuna maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 5.1 Esmalt käsitleb kohtukolleegium V. Pentuse kaitsjate ja I.V apellatsioonides esitatud väidet, et maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis kujutab endast olulist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist KrMS § 339 lg 1 p-s 12 mõttes. Apellantide hinnangul seisneb rikkumine selles, et maakohus on jätnud kaitsjate poolt esitatud väidetele vastamata ning on arvestanud vaid prokuröri seisukohtadega. V. Pentuse kaitsjad leiavad, et maakohus tegi seda kannatanu OÜ Port One seadusliku esindaja T.J poolt põhjustatud vaenuliku meediakampaania survel. Teda on kohtueelse menetluse andmete avaldamise eest isegi trahvitud. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsuse nr 3-1-1-14-14 punktis 1035 märgitule, mille kohaselt on Euroopa Inimõiguste Komisjon asunud 10

(31)seisukohale, et kohtulahendieelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele. Siiski ei tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi käimasolevate kriminaalmenetluste kohta. Juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas rõhutas kolleegium, et selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte enda või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt. Samasugust seisukohta oli avaldanud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma varasemas, s.o
  1. oktoobri
  2. a otsuse nr 3-1-1-74-11 punktis
  3. Vaatamata sellele, et arutatava kriminaalasja kulg on avalikkuse suure huvi tõttu olnud meedia tähelepanu all, ei ole see kohtukolleegiumi hinnangul kaasa toonud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte rikkumist. V. Pentuse kaitsjate väide, et maakohus on jätnud kaitseväidetele kohtuotsuses teadlikult ja tahtlikult hinnangu andmata, on meelevaldne. Sisuliselt süüdistavad kaitsjad maakohut teadvalt ebaõige kohtuotsuse tegemises. Esmalt märgib kohtukolleegium seda, et iga kord ei peagi kohus oma otsuses kõikidele väidetele vastama. Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsuses nr 3-1-1-44-13 on selgitatud, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjasse mittepuutuvaid seisukohti. Millised on arutatavas kriminaalasjas asjasse mittepuutuvad kaitseväited, selgitab kohtukolleegium edaspidi. Teiseks peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt on kohtuotsuses osaline põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav mitte ausa ja õiglase kohtupidamise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes, vaid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 399 lg 2 mõttes. Kui rikkumine on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis ei ole ringkonnakohtul KrMS § 341 lg-st 2 tulenevat kohustust kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus nr 3-1-1-65-14). Arutatavas kriminaalasjas on kohtukolleegium seisukohal, et ringkonnakohtul on võimalik kohtuotsuses vastuseta jäänud küsimustele vastata ja sel teel rikkumine kõrvaldada, mistõttu puudub vajadus kohtuotsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri 2016 kohtumäärusega nr 3-1-1-80-16 tühistati maakohtu määrus, millega kohaldati kannatanu OÜ Port One seaduslikule esindajale rahatrahvi. 5.2 V. Pentuse kaitsjad heidavad maakohtule ette, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused kaitsjate poolt tõstatatud aegumise küsimuses. Kaitsjad leiavad, et arutatavas kriminaalasjas tuleks kohaldada enne
  9. jaanuari 2015 kehtinud

§ 81

redaktsiooni, mille kohaselt algas kuriteo aegumistähtaja kulgemine kuriteo toimepanemisest, mitte lõpule viimisest. Seoses sellega on V. Pentuse süüdistus

§ 3811

lg 2 järgi osaliselt ja

§ 345järgi täielikult aegunud. 11

(31)Kohtukolleegium nõustub kaitsjate väitega, et apelleeritud kohtuotsuses aegumise küsimust käsitletud ei ole. Võib vaid järeldada, et kuna maakohus tegi süüdimõistva kohtuotsuse, siis ta leidis, et kuriteod aegunud ei ole. Õige on ka see kaitsjate väide, et aegumise puhul tuleb kohaldada süüdistatava suhtes leebemat seadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud seda sõnaselgelt
  1. novembri 2002 kohtuotsuse nr 3-1-1-114-02 punktis 6.
  2. Vaatamata sellele kohtukolleegium kaitsjate seisukohaga, et osa kuritegusid on aegunud, ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel. 5.2.1 Aegumise lahendamise seisukohalt on arutatavas kriminaalasjas oluline süüteo jätkuvuse küsimuse lahendamine.

§ 81

lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest.

§ 10kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. juuni
  2. a otsuse nr 3-1-1-14-14 punktis 1026 korranud oma varasemaid seisukohti ja märkinud, et jätkuva süüteo mõiste sisustamisel tuleb esmalt selgitada, kas süüdistatavad panid toime ühe või mitu tegu. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-15-08 p 15 ja
  5. veebruari
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-1-08 p 5). Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, õiguslikult juba lõpuleviidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ühtsena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. aprilli
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-4-04). Kohtukolleegium on seisukohal, et arutatavas kriminaalasjas

§ 3811

lg 2 koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Kõik raamatupidamise korraldamise nõuete teadvad rikkumised olid toime pandud sarnasel viisil sama õigushüve vastu. Kõik teod olid omavahel ajalis-ruumilises seoses ja neid hõlmas ühtne tahtlus. Seega on V. Pentuse tegevus käsitletav jätkuva kuriteona. Eeltoodust tulenevalt ei ole V. Pentuse poolt toime pandud

§ 3811

lg 2 järgi kvalifitseeritud tegu

§ 81lg 1 p 2 ja lg 4 kohaselt aegunud.

Tema tegu ei ole aegunud ka teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 81redaktsiooni kohaselt.

5.2.2 V. Pentuse kaitsjad põhjendavad

§ 345lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo aegumist sellega, et V.

Pentus andis raamatupidamise dokumendid koos võltsitud võlakirjadega I.V-le üle enne 29. aprilli 2010. 12

(31)Esmalt märgib kohtukolleegium seda, et kaitsjate väide dokumentide üleandmise aja suhtes on paljasõnaline, sest süüdistatavad on kohtueelses menetluses ja maakohtus kasutanud süüdistatava õigust ütlusi mitte anda. Mingeid tõendeid dokumentide üleandmise täpse aja osas kriminaalasjas kogutud ei ole. Seega ei ole kohtukolleegiumil võimalik kaitsjate väidet kontrollida. Kohtukolleegium leiab, et tegelikult ei olegi sellel kuupäeval tähtsust, sest kaitsjate käsitlus

§ 345

järgi kvalifitseeritava kuriteo aegumise osas ei ole õiguslikult arvestatav.

§ 345

objektiivne koosseis seisneb muuhulgas võltsitud dokumendi kasutamises eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Võltsitud dokumendi kasutamise all mõeldakse dokumendi esitamist ehtsa pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsuses nr 3-1-1-51-10 on leitud, et võltsitud dokumendi kaasaskandmine iseenesest ei ole selle kasutamine. Kasutamine on lõpule viidud juba dokumendi esitamisega, mitte aga alles esitamisel silmas peetud eesmärgi saavutamisega. Seega on tegemist formaalse teodeliktiga. Arutatavas kriminaalasjas esitatud süüdistuse kohaselt korraldas V. Pentus, Autorollo OÜ juhatuse liikmena, koos Autorollo osaniku ja faktilise juhi I.V-ga võltsitud dokumentide esitamise Autorollo OÜ raamatupidajale eesmärgiga varjata kassapuudujääki ja vabaneda sellega võimalikest nõuetest V. Pentuse vastu. Süüdistusest ei nähtu, millal V. Pentus raamatupidamise dokumendid koos võltsitud laenulepingutega I.V-le üle andis. Kuid tuvastatud on, et raamatupidamise dokumendid V. Pentuse käes olid ja selle asjaolu vastu ei vaidle ka tema kaitsjad. Süüdistuse kohaselt mais-juunis 2010 andis I.V need dokumendid üle E.Kle nende edastamiseks Autorollo OÜ raamatupidajale M.Mele. Juulis või augusti alguses andis E.K dokumendid üle raamatupidajale M.Mele nende alusel kannete tegemiseks Autorollo OÜ raamatupidamises.
  3. augustil 2010 tegi M.M võltsitud laenulepingute alusel raamatupidamisprogrammi kande tagasiulatuvalt, nagu oleks R.Mile väljastatud laen
  4. aprillil 2009 ja Est-Trade Group OÜ-le
  5. septembril
  6. Seega toimus võltsitud laenulepingute kasutamine ehk kuriteo toimepanemine juulis või augusti alguses 2010, kui E.K need Autorollo OÜ raamatupidajale M.Mele üle andis. Kaitsjad on kohtukolleegiumi hinnangul võltsitud dokumendi kasutamise objektiivse koosseisu sisustanud vääralt, jagades selle osategudeks. V. Pentuse eesmärgiks oli kassapuudujäägi varjamine, milleks ta esitas võltsitud laenulepingud läbi kahe isiku (I.V , E.K) Autorollo OÜ raamatupidajale M.Mele raamatupidamiskannete tegemiseks. Võltsitud dokumentide enda käes hoidmine ei ole kuritegu. Seega ei pannud V. Pentus võltsitud dokumentide enda käes hoidmisega toime kuritegu, ehkki teadis, et need on võltsitud. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate väitega, et V. Pentuse süüdistus

§ 345järgi on aegunud.

5.3 V. Pentuse kaitsjad leiavad, et tema tegevuses puudub

§ 3811lg 2 objektiivne ja subjektiivne koosseis.

Süüdistuses ja kohtuotsuses ei põhjendata, miks on tehtud raamatupidamise korraldamise eest vastutavaks vaid V. Pentus, ehkki peale tema kuulus osaühingu juhatusse veel kaks liiget. Lisaks sellele oli osaühingul raamatupidaja. Pärast makseraskuste tekkimist sõlmis V. Pentus õigusabilepingu advokaadibürooga ning advokaat I.V asus koos E.Kga tegelema osaühingu rahaasjadega. Osaühingu faktiliseks juhiks sai 2010. aastal I.V, kes oleks pidanud ise koostama ja esitama 2009. aasta majandusaasta aruande. Kaitsjate hinnangul ei tõenda 13

(31)ekspertiisiaktid, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine Autorollo OÜ varalisest seisundist. V. Pentusel puudus otsene tahtlus raamatupidamise kohustust rikkuda. Kaitsjad leiavad, et V. Pentusele heidetakse ette rikkumisi, mis on toime pandud enne osaühingu juhatuse liikmeks asumist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsjate selline käsitlus õiguslikult arvestatav ning seda järgmistel põhjustel. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Äriseadustiku (ÄS) alljärgnevatele sätetele. ÄS § 180 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut (lg 1). Juhatusel võib olla üks või mitu liiget. Juhatuse liige ei pea olema osanik (lg 2). Kui juhatusel on üle kahe liikme, valivad juhatuse liikmed endi hulgast juhatuse esimehe, kes korraldab juhatuse tegevust (lg 6). ÄS § 179 lg 1 kohaselt koostab juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande raamatupidamise seaduses sätestatud korras. Äriseadustiku § 183 kohaselt korraldab juhatus äriühingu raamatupidamist. ÄS § 181 lg 1 kohaselt võib osaühingut kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Arutatava kriminaalasja materjalidest nähtub, et Äriregistri kande põhjal olid Autorollo OÜ juhatuse liikmeteks V. Pentus, J.S ja T.P. Juhatuse esimeest valitud ei olnud ning põhikirjaga ei olnud ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt. Seetõttu on põhjendatud kaitsjate väide, et Autorollo OÜ raamatupidamise kohustuse rikkumise eest oleksid võinud kanda vastutust kõik juhatuse liikmed. Asjaolu, et riik prokuratuuri näol ei ole pidanud vajalikuks esitada süüdistust ülejäänud juhatuse liikmetele, ei välista V. Pentuse süüd raamatupidamise kohustuse rikkumises. KrMS § 154 loetleb andmed, mis tuleb süüdistusaktis märkida ning KrMS § 312 andmed, mis tuleb esitada kohtuotsuse põhiosas. Nendest sätetest ei tulene, et süüdistusaktis ja kohtuotsuses tuleks põhjendada, miks ei ole süüdi isikud, kellele ei ole süüdistust esitatud. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. KrMS § 268 täpsustab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte käsitlema sellest väljaspoole jäävaid küsimusi. Seega ei pidanud arutatavas kriminaalasjas maakohus kohtuotsuses põhjendama, miks ülejäänud kahele juhatuse liikmele või raamatupidajale süüdistust ei ole esitatud. Nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, ei pidanudki maakohus neid asjasse mittepuutuvaid kaitseväiteid käsitlema. Kohtukolleegiumi hinnangul ei välista V. Pentuse süüd raamatupidamise kohustuse rikkumises asjaolu, et osaühingul oli raamatupidaja, sest ÄS § 183 kohaselt korraldab juhatus äriühingu raamatupidamist. Raamatupidaja M.M teostas raamatupidamist vastavalt sellele, milliseid dokumente talle juhatuse liikmed esitasid. Raamatupidaja ütlustest nähtub, et tal oli V. Pentusega korduvalt juttu Autorollo OÜ halvast majanduslikust olukorrast, kuid midagi ei muutunud ja asi läks aina hullemaks. Kohtukolleegium rõhutab, et isegi juhul, kui raamatupidaja ei oleks oma tööülesannetega toime tulnud, oleks pidanud Autorollo OÜ juhatus tarvitusele võtma meetmed raamatupidamise kohustuse täitmiseks. 14
(31)Kuna ÄS § 179 lg 1 kohaselt on majandusaasta aruande koostamine ja esitamine juhatuse kohustus, siis on ainetu kaitsjate väide, et
  1. aasta majandusaasta aruande oleks pidanud esitama I.V. Maakohtu otsuse lehekülgedel 35-43 on piisava põhjalikkusega ära näidatud, milliseid raamatupidamise korraldamise nõudeid V. Pentus rikkus ning miks ta selles rikkumises süüdi on. Samuti on maakohus tuvastanud, et V. Pentus pani need rikkumised toime otsese tahtlusega. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles osas maakohtu motiive korrata. Arutatava kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. Pentus oli Autorollo OÜ juhatuse liige
  2. aprillist 2008 kuni pankroti väljakuulutamisena
  3. märtsil 2011.

§ 3811lg 2 järgi esitatud süüdistuse kohaselt heidetaksegi V.

Pentusele ette seda, et ta nimetatud ajavahemiku jooksul rikkus raamatupidamise kohustust. Süüdistuse tekstis loetletakse sellel ajavahemikul toime pandud raamatupidamise rikkumise nõuded, kuid nendest ei nähtu, et mõni konkreetne rikkumine oleks toime pandud enne seda, kui V. Pentus ei olnud veel juhatuse liige. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate väitega, et V. Pentust süüdistatakse rikkumistes, mis on toime pandud enne tema juhatuse liikmeks asumist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 22. veebruari 2016. a otsuses nr 3-1-1-109-15 märkinud, et

§ 3811

näeb ette formaalse delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Teo karistatavuse seisukohalt pole tähtsust, kas keegi on raamatupidamiskohustuslase varalise seisundi vastu huvi tundnud või mitte. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on

§ 3811

mõttes olulised või mitte, on õiguslik küsimus, millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist eksperdilt või asjatundjalt saadud taustateadmistega. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus eeltoodud suuniste kohaselt ka käitunud, sest V. Pentuse süüdistust

§ 3811

lg 2 järgi motiveerides ei olegi ta ekspertarvamustele tuginenud, vaid on andnud ise motiveeritult õigusliku hinnangu selle kohta, miks oli ülevaate saamine osaühingu varalisest seisust raskendatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kohtukolleegiumi hinnangul asjakohane kaitsjate väide, et ekspertiisiaktid ei tõenda, et raamatupidamise kohustuse rikkumise tõttu oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine Autorollo OÜ varalisest seisundist. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et kaitsjate väited kohtuotsuse tühistamiseks ja V. Pentuse õigeksmõistmiseks süüdistuses

§ 3811lg 2 järgi põhjust ei anna.

5.4 V. Pentuse kaitsjad leiavad, et Autorollo OÜ-le kuulunud sõiduauto müümises ja raha endale jätmises puudub

201 lg 1 koosseis, sest tehing ei olnud ebaseaduslik. Kaitsjad põhjendavad oma seisukohta sellega, et V. Pentus oli juhatuse liige ning võis teha osaühingu varaga tehinguid. I.V ei ole menetluse kestel väitnud, et ta oleks osanikuna olnud vastu sõiduauto võõrandamisele. Seega oli kaitsjate arvates nõusolek olemas. Lisaks sellele hoidis I.V Autorollo OÜ osasid enda käes V. Pentuse huvides. Seetõttu on osaühingu tegelikuks omanikuks endiselt V. Pentus. Kaitsjate arvates on tegemist on nn ühemehe osaühinguga ning kohaldamisele tuleb Riigikohtu otsus nr 3-1-1-1-52-14, mille kohaselt on vastutus omastamise eest välistatud. 15

(31)Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsjate selline käsitlus materiaalõiguslikult väär ega ole kooskõlas senise kohtupraktikaga. Kohtukolleegiumi hinnangul on õiguslikult väär kaitsjate seisukoht, et kuna I.V hakkas osaühingu osanikuks V. Pentuse huvides, siis oli V. Pentus sõiduauto müümise hetkel endiselt osaühingu osanik. Kaitsjate väide ei ole kooskõlas Äriseadustiku eelpoolviidatud sätetega ega senise kohtupraktikaga. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub üheselt ja alternatiive välistavalt, et sõiduauto müümise ajal M.L.N le
  1. detsembril 2010 ei olnud V. Pentus enam osaühingu osanik, vaid ainult juhatuse liige. Alates
  2. aprillist 2010 oli osaühingu osanik Osaühing I.V & Partnerid, mille ainuosanik ja ainuke juhatuse liige oli I.V ( 2 kd tl 2-4). Seega ei ole kaitsjate viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-52-14 asjakohane. Järgnevalt analüüsib kohtukolleegium kaitsjate väidet, et kuna I.V ei ole sõiduauto müümisele senise menetluse kestel vastu vaielnud, siis oli nõusolek olemas.

§ 201kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada.

ÄS § 168 lg 1 p 10 kohaselt kuulub osanike pädevusse juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine ning selles tehingus osaühingu esindaja määramine. Süüdistus heidab V. Pentusele ette, et ta müüs sõiduauto maha osaniku I.V nõusolekuta. Samas ei ole I.V kogu senise menetluse kestel väljendatud oma seisukohta seoses sõiduauto müügitehingu sõlmimisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 111 lg 1 sätestab, et kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku nõusolekust, võib kolmas isik nõusoleku andmise või sellest keeldumise avaldada tehingu teinud isikule, mitmepoolse tehingu puhul ka tehingupoolele. Nõusolek võib olla tehingu tegemisele eelnev või antud tagantjärele (heakskiit). TsÜS § 113 sätestab, et kui tehing on heaks kiidetud, kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. TsÜS § 114 lg 2 sätestab, et kui õigustamata isikul ei olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema poolt eseme käsutamine kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab käsutuse heaks. TsÜS § 68 lg 4 kohaselt loetakse vaikimist või tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahtavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kohtukolleegium on seisukohal, et arutatavas asjas ei saa I.V vaikimist lugeda tahteavalduseks, sest puuduvad TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud alused. V. Pentus ja I.V ei ole arutatavas kriminaalasjas ütlusi andnud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et selline oli isikute kokkulepe või nendevaheline praktika. Seega on kaitsjate väide tõendamata. Kohtukolleegium rõhutab, et isegi juhul kui I.V oleks sõiduauto müümiseks nõusoleku andnud, ei ole see aluseks V. Pentuse õigeksmõistmises süüdistuses

§ 201lg 1 järgi, sest V.

Pentus ei tasunud sõiduauto müügist saadud raha Autorollo OÜ kassasse, vaid jättis endale. Samuti ei välista omastamise koosseisu asjaolu, et V. Pentus on teinud kunagi rahalisi sissemakseid osaühingu kassasse. 5.5 I.V ja tema kaitsja taotlevad süüdistuses § 384 lg 1 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Taotlust põhjendatakse sellega, et

§ 384objektiivse külje realiseerijaks saab olla vaid erisubjekt.

I.V ei ole olnud Autorollo OÜ juhatuse liige. Ta ei teinud osaühingu nimel ühtegi tehingut. Ta osutas V. Pentusele õigusabiteenust, mille eesmärk oli osaühing makseraskustest välja tuua. Kõik süüdistuses loetletud tegevused on käsitletavad õigusabilepingu täitmisena. I.V ja tema kaitsja hinnangul on tõendamata, et süüdistuses loetletud tehingud olid osaühingule kahjulikud ning nende tagajärjel oleks maksevõime vähenenud. Kohus jättis taotluse täiendava finantsekspertiisi määramiseks põhjendamatult rahuldamata. Apellandid leiavad, et kohus ei saa ise anda hinnangut majandustehingute kahjulikkuse ja sellest põhjustatud maksevõime vähenemise kohta. Ringkonnakohtul ei ole võimalik kaaluda I.V süüditunnistamist kaasaaitamisteos, sest 16

(31)sellist süüdistust talle esitatud ei ole. Apellandid on seisukohal, et I.V tegevus ei ole ka sisuliselt käsitletav maksujõuetuse põhjustamisele kaasaaitamisena. Kohtukolleegiumi hinnangul väärivad I.V ja tema kaitsja väited osaliselt tähelepanu. Kohtukolleegium selgitab oma seisukohta alljärgnevalt. 5.5.1 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et käesoleva kriminaalasja lahendamisega üheaegselt toimub samade faktiliste asjaolude suhtes ka tsiviilkohtumenetlus. Maakohus võttis käesolevas kriminaalasjas kaitsja tõendina vastu tsiviilasjas nr 2-12-50785 tehtud Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused (7 kd tl 33-174, 8 kd tl 54-126). Pärast maakohtu eemaldumist nõupidamistuppa
  1. aprillil 2016 (11 kd tl 100) ja enne maakohtu otsuse kuulutamist
  2. juunil 2016 on Riigikohtu tsiviilkolleegium
  3. aprillil
  4. a otsusega nr 3-2-1-181-15 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistanud ja saatnud asja tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tsiviilkolleegium andis oma otsuses juhised, mida peab ringkonnakohus asja uuel arutamisel arvestama. Viidatud tsiviilasjas, milles ei ole küll veel jõustunud menetlust lõpetavat lahendit, käsitletakse samuti küsimust, kas I.V on oma tegevusega võlgniku varalist seisundit teadvalt kohustusevastaselt kahjustanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium kordas
  5. märtsi
  6. a otsuse nr 3-1-1-14-15 punktis 49 oma varasemat seisukohta, et võimalusel tuleb vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud üksteist välistavad asjaolud, sest selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. jaanuari
  8. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03, p 9 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuni
  10. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 28 ning
  11. juuni
  12. a otsus nr 3-1-1-46-10 p 8.3.3). Seega tuleb vältida olukorda, kus kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust omavate tõendite suhtes kujunevad tsiviilkohtu- ja kriminaalmenetluses teineteisest põhjendamatult lahknevad kohtu hinnangud. Viimatiöeldu ei tähenda seda, et kriminaalasja lahendav kohus oleks järelduste tegemisel seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega, küll aga ei või kriminaalasja lahendav kohus jätta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tsiviilkohtumenetluses tehtud maakohtu järeldusi põhjenduseta tähelepanuta. Seega ei saa kohtukolleegium ka arutatavas kriminaalasjas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  13. aprilli
  14. a otsuses nr 3-2-1-181-15 toodud seisukohti põhjenduseta tähelepanututa jätta. Samuti maa- ja ringkonnakohtu järeldusi, millega Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustus. Kriminaalasja lahendamisel peab kohtukolleegium arvestama äriseadustiku, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse sätetega.

§-s 384 sätestatud kuriteokooseisu kaitstav õigushüve on eeldatava pankrotivara võimalik vähendamine võlausaldajate kahjuks. Objektiivne koosseis seisneb füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi kohustusevastases kahjustamises, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus. Juriidilisest isikust võlgnikuna, kelle juhtorgani või seda asendava organi liiget on võimalik karistada, tuleb

§ 384lõikest 2 ja Pankr

S § 8 lg-st 2 lähtuvalt käsitleda nii eraõiguslikke kui ka avalikke juriidilisi isikuid. TsÜS § 25 lg 1 teise lause kohaselt on eraõiguslik juriidiline isik täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. TsÜS § 31 lg 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan juhatus. TsÜS § 31 lg 6 kohaselt ei või juriidilise isiku organi liige oma seadusest tulenevaid organi liime õigusi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 31 lg 7 kohaselt võib olla juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmeks üksnes teovõimeline füüsiline isik, 17

(31)kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 36 sätestab, et kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse. Arutatavas asjas puudub vaidlus selle üle, et I.V ei ole kunagi Autorollo OÜ juhatuse liige olnud. Samuti ei ole ta teinud osaühingu nimel tehinguid. Vaatamata sellele on maakohus I.V

§ 384lg 1 järgi süüdi tunnistanud kui faktilise Autorollo OÜ juhi.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta, et

§ 384

subjektiks saab olla ainult juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liige, mitte aga juriidilise isiku faktiline juht. Seetõttu ei ole asjakohane maakohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. augusti
  2. a otsuses nr 3-1-1-34-07 väljendatud seisukohale, et äriühingu juhina saab käsitada iga isikut, kes sõltumata oma formaalsest ametiseisundist faktiliselt juhib äriühingu tegevust. Lisaks sellele tsiteerib maakohus selles lahendis väljendatud seisukohti valikuliselt. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Riigikohus on märkinud nimetatud lahendis ka seda, et juriidilise isiku juhtorgani liikme mõiste on õiguskorras üheselt määratletud. Asjakohane ei ole ka maakohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsusele nr 3-1-1-12-03, sest selles lahendis tegi süüdistatav ise tehinguid. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul materiaalõiguslikult väär maakohtu seisukoht, et

§ 384

subjektiks saab olla lisaks juriidilise isiku juhtorgani liikmele ka äriühingu faktiline juht. Riigikohtu tsiviilkolleegium on eelpool viidatud

  1. aprilli
  2. a otsuse nr 3-2-1-181-15 punktis 36 samuti leidnud, et Eesti õigus ei sisalda faktilise ühingujuhi mõistet. Isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (vt selle kohta Riigikohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel. Küll aga võib tegemist olla olenevalt asjaoludest lepingulise või deliktiõigusliku vastutusega. Kõne alla võib tulla ka vastutus AdvS § 47 järgi. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul jätsid kohtud põhjendamatult tuvastamata, millised kohustused olid õigusabilepingu järgi advokaadibürool AutoHillsi asutamise korraldamisel. Asja lahendamisel on oluline kindlaks teha, millist teenust V. Pentus Autorollo OÜ juhatuse liikmena õigusbüroolt saada soovis. Seega tuleb kindlaks teha, kas kliendilepingu eesmärk oli Autorollo OÜ majandusraskustest väljatoomine või V. Pentuse vabastamine isiklikust käendusest Nordea ees kõiki võimalusi kasutades. Kuna

§ 384

subjektiks saab olla ainult juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liige ning I.V seda ei olnud, siis on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mõistes ta põhjendamatult süüdi

§ 384lg 1 järgi kaastäideviijana koos V.

Pentusega Autorollo OÜ maksejõuetuse põhjustamises. Seega nõustub kohtukolleegium apellantide väitega, et I.V ei vasta

§-s 384 sätestatud erisubjekti tunnustele ega saa seetõttu vastutada kuriteo kaastäideviijana. 5.5.2 Eelöeldu ei tähenda aga kohtukolleegiumi hinnangul seda, et I.V tuleb seetõttu süüdistuses

§ 384lg 1 järgi kohe õigeks mõista.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt ei ole kohus õigustatud tegema õigeksmõistvat otsust ilma kaalumata, kas isiku tegevuses võivad esineda mõne teise kuriteo tunnused (

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-41-02,
  3. detsembri
  4. a otsus nr 3-1-1-46-08,
  5. novembri
  6. a otsus nr 3-1-1-55-09,
  7. aprilli
  8. a otsus nr 3-1-1-25-12). 18

(31)Prokurör möönis ringkonnakohtu istungil, et kui kohtukolleegiumi arvates ei ole I.V tegevus käsitletav kuriteo kaastäideviimisena, siis tuleks ta süüdi mõista kuriteole kihutaja või kaasaaitajana. I.V ja tema kaitsja leiavad, et ringkonnakohtus ei ole võimalik I.V kuriteole kihutamises ega kaasaaitamises süüdi mõista, sest talle ei ole esitatud sellekohast süüdistust. Kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest KrMS § 268 lg 6 koostoimes KrMS § 306 lg 1 p-ga 3 paneb kohtule materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivse rolli, võimaldades kohtul kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni. KrMS § 268 lg 5 esimese lause kohaselt võib kohus isiku süüditunnistamisel tugineda ka sellistele faktidele, mis erinevad süüdistuses kirjeldatud asjaoludest, kui selline erinevus on konkreetse asja kontekstis ebaoluline. Seetõttu kontrollib kohtukolleegium alljärgnevalt, kas I.V tegevus võib olla käsitletav kihutaja või kaasaaitajana.

§ 22

lg-te 2 ja 3 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Vaidlus puudub selles, et Autorollo OÜ ja MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ vahel sõlmiti

  1. aprillil 2010 kliendileping. Autorollo OÜ poolt kirjutas lepingule alla V. Pentus (2 kd tl 5-7). Kliendilepingu kohaselt oli lepingu esemeks Autorollo OÜ-le õigusabiteenuste osutamine, mille ulatus oli määratletud kliendilepingu punktis
  2. Kliendilepingu kohaselt oli MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ ülesandeks Autorollo OÜ juriidiline nõustamine, juriidiliste dokumentide õiguslik analüüs ja koostamine, esindamine riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes ning suhetes füüsiliste- ja juriidiliste isikutega, läbirääkimiste pidamine kliendi nimel ning kliendi esindamine kohtus. Kliendilepingu täitjaks oli vandeadvokaat I.V . Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks täiendavaid kokkuleppeid lisaks kliendilepingus kajastatule. Samuti puudub vaidlus selles, et neli päeva pärast kliendilepingu sõlmimist, s.o
  3. aprillil 2010 müüb V. Pentus Autorollo OÜ 160 000 krooni eest OÜ-le I.V & Partnerid, mille ainuomanik ja ainus juhatuse liige on I.V (2 kd tl 1-4). Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et maakohus on rahuldanud V. Pentuse kaitsja M. Kairjaki taotluse ja nõudnud pangast välja Autorollo OÜ ja Nordea Finance Estonia AS vahel
  4. veebruaril 2010 sõlmitud laenulepingu nr 20054345 ning on andnud lepingu koopia kohtumenetluse pooltele. I.V esitas sama lepingu koopia koos apellatsiooniga. Kuigi kohtuistungi hetkeks ei olnud tehniliste probleemide tõttu apellatsiooni lisad paberkandjal toimikusse lisatud, siis kohtuistungil kinnitas I.V oma meilikontot kontrollides, et apellatsiooni lisad on kohtule edastatud. Kontrollides leidis kohtukolleegium, et I.V väide vastab tõele. Kohtukolleegium nõustub I.V ja kaitsjate poolt maakohtule tehtud etteheitega, et kohtuotsuses nimetatud laenulepingule hinnangut antud ei ole, kuid seda puudust on võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Vaatamata sellele, et seda tõendit kohtuotsuses analüüsitud ei ole, ei muuda see kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu poolt tehtud lõplikku seisukohta, sest tegemist on vahelepinguga. 19

(31)
  1. veebruaril 2010 sõlmitud laenuleping on Autorollo OÜ võla restruktureerimise leping. Nimelt leppisid Autorollo OÜ, Renaldo Invest OÜ ja Nordea Finance Estonia AS omavahel kokku, et Autorollo OÜ erinevatest liisingulepingutest tekkinud võlgnevus restruktureeritakse. Renaldo Invest OÜ võttis
  2. juunil 2010 sõlmitud laenulepingu nr 20054345-1L alusel üle Autorollo OÜ võlgnevusest Nordea Finance Estonia AS ees 650 000 krooni. AutoHills OÜ käendas nimetatud OÜ Renaldo Invest OÜ kohustust ning tasus algsest OÜ Autorollo OÜ võlgnevusest Nordea Finance Estonia AS-le 684 759,3 krooni. Selle summa ulatuses vähenesid AÜ Autorollo kohustused. Ülejäänud osas jäi Autorollo OÜ võlgnevus Nordea Finance Estonia ees püsima. Seda tõendavad tunnistaja E.K ütlused ja ajutise halduri
  3. märtsi 2011 aruanne Harju Maakohtule, mille kohaselt on Nordea Finance Estonia AS-l seisuga
  4. veebruar 2011, s.o pärast AutoHills OÜ poolt 684 759, 3 krooni tasumist üles öeldud liisingulepingutest tulenevaid kehtivaid nõudeid 67 409, 12 euro väärtuses. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et I.V on ka ise oma apellatsiooni punktis 34 märkinud, et tegelikult ei ole selles lepingus näidatud asjaoludel lõpptulemuses tähtsust. Süüdistatavad V. Pentus ja I.V on käesolevas kriminaalmenetluses kasutanud õigust keelduda ütluste andmisest. Ütlusi ei andnud nad kohtueelse menetluse käigus ning
  5. detsembri 20 15 maakohtu istungil kinnitasid samuti, et keelduvad ütluste andmisest (10 kd tl 124 pöördel). I.V on esitanud küll oma seisukoha apellatsioonis ja kohtuvaidluste käigus, kuid tegemist ei ole tõendiga, mida kohtukolleegiumil oleks võimalik hinnata. Ütluste andmisest on
  6. septembri 2015 kohtuistungil keeldunud ka tunnistaja K.P-R, sest V. Pentus on tema lähedane, s.o isa (10 kd tl 49). Samuti on
  7. oktoobri 2015 kohtuistungil keeldunud ütluste andmisest tunnistaja R.R (10 kd tl 103). Seetõttu ei ole võimalik nende isikute ütluste abil tuvastada, mis eesmärgil kliendileping Autorollo OÜ ja MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ vahel sõlmiti ning milline on õiguslik hinnang V. Pentuse ja I.V sellele järgnenud tegevusele. Maakohtu
  8. oktoobri 2015 kohtuistungil on Autorollo OÜ endine juhatuse liige J.S andnud tunnistajana ütlusi, mille kohaselt V. Pentuse tütar K.P-R ja R.R tulid päästma Autorollo OÜ majanduslikku olukorda pärast seda, kui V. Pentuse tervis halvenes. Selleks palkasid nad advokaat I.V, kes pidi hakkama osaühingut saneerima. J.S tutvustas I.V-le Autorollo makstud ja maksmata arvete alusel OÜ majanduslikku olukorda, et selgitada välja kui suur on osaühingu võlgnevus maksmata arvete näol. Eesmärk oli päästa osaühingu majanduslik olukord (10 kd tl 50). Maakohtu
  9. oktoobri 2015 kohtuistungil on Kiili Autoveod OÜ omanik V.L andnud tunnistajana ütlusi, mille kohaselt Autorollo OÜ oli majanduslikult kinni kiilunud, rahavood olid ära sulanud, pank autod arestinud. V. Pentus ise oli haige. V.L oli V. Pentusest kahju ja ta soovis teda aidata, kuid Autorollo OÜ-ga ta ennast siduda ei tahtnud, sest seal oli liialt probleeme. Autojuhid olid töölt vabastamata ja palk maksmata, kuid autod ei liikunud. Autorollo OÜ-s oleks teda oodanud ees töötajate pahameel, mida V.L ei soovinud. Seepärast ütles V.L V. Pentusele ja I.V-le, et tema Autorollosse ei astu, oleks tark teha uus ühing. Samuti tegi tema ettepaneku osaluse suuruse osas, öeldes, et tema alla 50%-se osaluse ta selle asjaga tegelema ei hakka. Otsustati läbi rääkida Autorollo OÜ võlausaldajatega, et leida õiguslikud võimalused autovedudega jätkamiseks ja võlausaldajatele võlgade tasumiseks (10 kd tl 80-83). Maakohtu
  10. oktoobri 2015 kohtuistungil on Dehra Invest OÜ juhataja E.K andnud tunnistajana ütlusi, mille kohaselt tutvus ta R.R palvel Autorollo OÜ raamatupidamisega. Ilmselt ei oldud Autorollo OÜ raamatupidamisega rahul. Ülevaate saamiseks suhtles ta meili teel nii R.R, advokaat I.V kui osaühingu raamatupidaja M.Mega. Tema ise raamatupidamisteenust osutama ei hakanud. Ta võttis S. Rooode advokaadibüroo laualt suure paki pabereid ja viis need Autorollo OÜ 20
(31)raamatupidaja kätte. Mis dokumendid nende kaante vahel olid, seda tunnistaja ei tea (10 kd tl 8891). Maakohtu
  1. oktoobri 2015 kohtuistungil on Autorollo OÜ raamatupidaja M.M andnud tunnistajana ütlusi, mille kohaselt ta sai V. Pentuse tütrelt K.P-R elt meili, milles teatas isa haigusest ja sellest, et varsti hakkab osaühingu asjadega tegelema üks inimene, kellele tuleb anda igasugust informatsiooni osaühingu majandusliku seisu kohta. Samuti palus K. P-R saata endale Autorollo OÜ raamatupidamise andmeid. Seda tunnistaja hiljem ka tegi (10 kd tl 116 pöördel).
  2. ja
  3. aprillil 2015 on saatnud K.P-R tunnistaja M.Mele kaks meili. Esimeses meilis ta teatab, et V. Pentus on haige ja ei saa Autorollo OÜ asjadega tegelda. Firma seis pole eriti kiita ja tegelda on paraku vaja iga päev. Nende asjaolude sunnil on ta ise koos paari nõustajaga sunnitud nende asjadega tegelema. Seoses sellega palub ta endale saata Autorollo OÜ ostu- ja müügiandmed, samuti põhivarade ja võlgade/laenujääkide nimekirja. Teises meilis teatab K.P-R, et nad on endale võtnud juristi, kes on usaldusväärne ja kellel on täisvolitused teha endale kogu pilt selgeks. Edaspidi hakkab raamatupidajaga suhtlema jurist (10 kd tl 9). Swedbank AS ettevõtte järelevalve osakonna suurkliendihalduri A. Saare vastusest vandeadvokaat O-J. Luige järelepärimisele nähtub, et pank oli sunnitud lepingu ühepoolselt lõpetama, sest läbirääkimised I.V-ga ei andnud tulemusi (10 kd tl 8, 16). Harju Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsusest ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et maakohtu istungil V. Pentuse, I.V , K.P-Re ja R.R selgituste kohaselt oli advokaadiga kliendilepingu sõlmimise ja AutoHills OÜ asutamise eesmärgiks Autorollo OÜ jätkusuutlikkuse tagamine (7 kd tl 33-174, 8 kd tl 54-126). Tunnistajate J.S, V.L, E.K ja M.M ütlustega ning K.P-Re poolt M.M ele saadetud elektronkirjaga on kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud, et I.V sai kohe pärast kliendilepingu sõlmimist teada, et Autorollo OÜ on maksevõimetu. Olukorras, kus V. Pentus soovis Autorollo OÜ pankrotti vältida, kuid see ei olnud enam võimalik, oleks pidanud I.V advokaadina soovitama V. Pentusel, kui juhatuse liikmel, esitada pankrotiavaldus. On iseküsimus, kas V. Pentus oleks selle soovitusega arvestanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline hoopis see, et pärast Autorollo OÜ ostmist
  6. aprillil 2010 oma õigusbüroole, ei olnud I.V mitte ainult kliendilepingut täitev advokaat, vaid Autorollo OÜ ainuosanik, s.o omanik. Seega oleks I.V, olles tuvastanud osaühingu maksejõuetuse, osaühingu ainuosanikuna pidanud andma juhatuse liikmele V. Pentusele korralduse pankrotiavalduse esitamiseks. Juhatuse liige on kohustatud osaniku korraldusi täitma. Kui juhatuse liige osaniku korraldusi ei täida, on osanikul õigus juhatuse liikme leping lõpetada. ÄS § 184 lg 3 sätestab, et osanike otsusel võib juhatuse liikme sõltumata põhjusest tagasi kutsuda. Juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohtused lõpevad vastavalt lepingule. Juhatuse liikme lepingu ülesütlemisele kohaldatakse võlaõiguses käsunduslepingu ülesütlemise kohta sätestatut. I.V seda ei teinud ning asus ise Autorollo OÜ -d faktiliselt juhtima. Kõik Autorollo OÜ nimel tehtud tehingud lasi ta teadlikult ja tahtlikult allkirjastada V. Pentusel, et vältida iseenda vastutust. Kliendilepingu sõlmimise eesmärk võis küll olla osaühingu makseraskustest väljatoomine, kuid pärast majandusolukorraga tutvumist sai I.V aru, et on vaja esitada pankrotiavaldus. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole 21
(31)tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine ( PankrS § 1 lg 3). Autorollo OÜ majanduslik olukord vastas nendele tingimustele. Kuna I.V oli osaühingu osanik, siis on ainetud apellantide väited selle kohta, et I.V tegevus seisnes vaid õigusteenuse osutamises. Õigusteenuse osutamine ei saa seisneda kliendi, s.o osaühingu ostmises. Seda ei näinud ette ka sõlmitud kliendileping. Tunnistaja V.L ütlused selle kohta, et sooviti Autorollo OÜ makseraskustest välja tuua, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul usaldusväärsed, sest tunnistades kohtueelsel uurimisel osaühingu maksejõuetuse põhjustamist, oleks ta olnud kuriteole kaasaaitaja. V.L Kiili Autoveod omanikuna teadis, et maksejõuetuse ilmnemisel oleks pidanud V. Pentus esitama pankrotiavalduse. Tunnistaja E.K on püüdnud ristküsitlemise käigus esitatud vastustest kõrvale põigelda. Ta ei ole öelnud, mis põhjusel tal paluti osaühingu raamatupidamisega tutvuda. Ta on andnud üldsõnalise vastuse, et ilmselt ei oldud rahul raamatupidaja tööga. Seoses eeltooduga peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsuse nr 3-2-1-181-15 punktis 43 toodud seisukohale, et advokaadi vastutus on välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Kui klient, vaatamata selgitustele, soovib sellise tehingu tegemist, on tegu heakskiiduga VÕS § 621 lg 4 mõttes ja selle tehingu tulemusel kliendile tekkinud kahju eest advokaat ja advokaadibüroo pidaja ei vastuta. Lisaks sellele on Riigikohus sama otsuse punktis 60 märkinud, et advokaadil ei ole vähemalt üldjuhul kohustust jälgida kliendi majandustegevust ega maksejõudu. Samuti ei pea advokaat selgitama juhatuse liikmele, et ta peab esitama pankrotiavalduse. Advokaadi kohustuste sedavõrd laiendava tõlgenduse korral ei oleks maksejõuetuse piirile jõudnud isikutel enam võimalik sõlmida käsunduslepingut. Kuna arutatavas asjas ei piirdunud I.V tegevus ainult kliendilepingu täitmisega, vaid ta asus oma advokaadibüroo kaudu ise Autorollo OÜ osanikuks, siis ei ole kohtukolleegiumi hinnangul eelpoolnimetatud Riigikohtu seisukoht kohaldatav. Kohtukolleegiumi hinnangul on I.V tegevus käsitletav vaimse kaasaaitamisena V. Pentuse poolt toime pandud pankrotikuriteole. Seetõttu tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse I.V süüditunnistamises

§ 384

lg 1 järgi ning mõistab ta uue otsusega süüdi

§ 22lg 3 - § 384 lg 1 järgi.

5.6 V. Pentuse kaitsjad leiavad, et V. Pentuse käitumises puudub

§ 384lg 1 objektiivne ja subjektiivne koosseis.

Kaitsjad leiavad, et tehingud ei olnud osaühingule kahjulikud. V. Pentus täitis advokaadi juhiseid. Ta usaldas advokaati, kellega oli sõlmitud õigusabileping osaühingu maksevõimee taastamiseks. Ekspertiisiaktid on kohtukõlbmatud tõendid ning maakohus jättis kaitsjate taotluse täiendava finantsekspertiisi määramiseks põhjendamatult rahuldamata. Kohus ei saa ise osaühingu maksejõuetust hinnata. V. Pentus tegutses koosseisueksimuse mõjul. Kohtukolleegium kaitsjate sellise lähenemisega ei nõustu ning seda järgmistel põhjustel. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust 22

(31)või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks või kuriteo kvalifikatsiooni muutmiseks. Kaitsjate apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida nad esitasid maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses lehekülgedel 43 kuni 67 juba ammendavalt vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). V. Pentuse kaitsjate apellatsioonis püütakse näidata kõiki toime pandud tegusid osategudena ning seetõttu väita, et iga üksiku tehingu kahjulikkus ei ole tõendamist leidnud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsjate selline käsitlus materiaalõiguslikult väär, sest tegemist on jätkuva kuriteoga. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Nimelt lõppes V. Pentuse ja I.V ühise ja kooskõlastatud tegevuse jada
  7. novembri 2010 müügilepinguga, millega müüdi AutoHills OÜ osa Renaldo Invest OÜ -le. Selle tulemusel realiseerus Autorollo OÜ-le kahju tekkimine täies ulatuses. Sellega viisid V. Pentus ja I.V Autorollo OÜ-sse allesjäänud vara lõplikult võlausaldajate haardest välja (haagised, veokid, nõudeõigused).
  8. mail 2010 AutoHills OÜ asutamisega alguse saanud tehingute koosmõju võimaldas süüdistatavatel saavutada soovitud eesmärk ja tehingute kahjulikkust teatud ulatuses varjata. Autorollo OÜ vabanes osaliselt küll oma kohustustest, kuid seda vaid 884 777 krooni ulatuses. Samal ajal kaotas ta vara vähemalt 2 362 284 krooni väärtuses. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, et V. Pentus tegutses koosseisueksimuse mõjul. Kohtumenetluse käigus viidi V. Pentuse süüdivuse ja piiratud süüdivuse tuvastamiseks läbi ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis (10 kd tl 166-167), mille käigus tuvastati, et V. Pentus on süüdiv. Seetõttu on ainetu kaitsjate väide, et V. Pentus ei saanud aru milliseid tagajärgi toovad kaasa tema poolt allkirjastatud lepingud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus lugenud ekspertiisiaktid põhjendatult lubatavateks ja asjakohasteks tõenditeks. Ekspert on kohtus üle kuulatud ja kohus on rajanud oma otsuse esmajoones algtõenditele, mida ekspertiisiaktid toetavad. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on
  9. oktoobri
  10. a otsuses nr 3-1-1-49-11 punkides 17, 18 ja 19 toodud selgitusele, mille kohaselt selleks, et teha kindlaks, kas äriühingust võlgnik on teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Võlgniku objektiivne püsiv maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised, mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt maksejõuetuks. Sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda informatsioonist, mis oli kättesaadav maksejõuetuse väidetava ilmnemise ajal (nn hindamine). Näiteks ei saa võlgniku maksevõimet tagantjärgi hinnates võtta arvesse 23
(31)selliseid tehnoloogia arengus või tooraine hinnas toimunud olulisi muudatusi, mis mõjutasid võlgniku äriplaani realiseerumist, kuid mis hinnataval ajahetkel ei olnud mõistlikult ettenähtavad. Üldjuhul ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitaja - sh netovara seisundi või kahjumi suuruse - alusel. See, kui äriühingu netovara - s.o bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste üldsumma (ÄS § 171 lg 2 p 1) - on negatiivne, s.t äriühingu kohustused ületavad tema omakapitali, annab põhjendatud aluse kahelda selle äriühingu maksejõulisuses. Samuti on netovara negatiivsus üks asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta. Samas ei saa sellest, et äriühingu netovara on negatiivne, automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Näiteks on võimalik, et netovara negatiivsus on tingitud pikaajalistest kohustustest, mille sissenõutavaks muutumise ajaks võib võlgniku finantsolukord olla tänu kasumlikule tegevusele sedavõrd paranenud, et võlgnik on võimeline kõik kohustused täitma. Samuti võib ette tulla muid juhtumeid, kus äriühingu netovara on küll negatiivne, kuid sellele vaatamata ei saa rääkida võlgniku püsivast maksejõuetusest. Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada siiski vaid juhul, kui esinevad konkreetsed asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks. Seejuures peab olema üldjoontes tuvastatav, et sellise stsenaariumi tõenäoline mõju võlgniku majanduslikule olukorrale olnuks maksevõime taastamiseks piisav. Teisalt ei ole välistatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu vaatamata sellele, et raamatupidamise andmetel vastab tema netovara seaduses sätestatud nõuetele. Taolise olukorraga võib tegemist olla eeskätt juhul, kui raamatupidamine ei kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-55-14 selgitanud, et tingimata ei ole vaja teha ekspertiisi äriühingu püsiva maksejõuetuse tuvastamiseks. Maksejõuetuse mõiste on defineeritud pankrotiseaduses (PankrS). Kolleegium on selgitanud, et tegemaks kindlaks, kas äriühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks, peab andma tervikliku hinnangu tema varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile. Seega ei ole üldjuhul võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada vaid mõne raamatupidamisliku näitaja - nt netovara seisundi või kahjumi suuruse - alusel. Nt võib ka negatiivse netovaraga äriühing teatud juhtudel tulevikus kasumlikuks muutuda (vt otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-49-11, p-d 17, 19 ja 21 ning otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-11, p 32). Kuivõrd eelnevast nähtuvalt võib püsiva maksejõuetuse tuvastamine osutuda väga keeruliseks ja jääda seega väljapoole menetleja üldteadmiste piire, on finantsekspertiisi läbiviimine teatud juhtudel möödapääsmatu. Samas on ka kõigiti mõeldav, et kohus tuvastab püsiva maksejõuetuse ilma ekspertiisi tegemata. Nt kui äriühingul on väga suured sissenõutavaks muutunud võlad, tal puudub vara või on see sisuliselt väärtusetu, äriühingule kuulunud vara viidi ühingust "välja" majanduslikus mõttes ebaratsionaalsel moel, mingist toimivast äriplaanist või äritegevusest üldse (ja seega ka reaalsest raha teenimise võimalusest tulevikus) kõneleda ei saa, on võimalik, et kohus tuvastab püsiva maksejõuetuse vastava ekspertiisita, tuginedes kriminaalasjas kogutud muudele tõenditele. Nii ongi kolleegium leidnud, et äriühingu maksejõuetuse kohta hinnangut andes võib kohus tugineda ajutise pankrotihalduri aruandele kui dokumentaalsele tõendile ja et KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel võib pankrotihalduri asjatundjana üle kuulata asjaolude osas, mille kohta ta oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks (otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-11, p 32). Arutatavas kriminaalasjas on maakohus otsuse tegemisel eelpoolnimetatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest juhindunud ning leidnud põhjendatult, et Autorollo OÜ oli püsivalt maksejõuetu.

§ 384

subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Seejuures võlgniku varalist seisundit kahjustava teo ja selle teo kohustustevastasuse eeldustele 24

(31)vastavate faktiliste asjaolude suhtes on nõutav vähemalt otsene tahtlus – toimepanija teab, et tegu kahjustab võlgniku varalist seisundit, ja tahab või vähemalt möönab seda. Samuti teab ja tahab või vähemalt möönab ta asjaolusid, millest lähtudes on tema tegu võimalik hinnata kohustustvastasena. Asjaolu suhtes, et võlgniku varalise seisundi kahjustamisega põhjustatakse võlgniku maksejõuetus või maksevõime oluline vähenemine, piisab kaudsest tahtlusest. V. Pentus teadis, et nende tegudega kahjustab ta Autorollo OÜ varalist seisundit, samuti seda, et ta tegutseb kohustusvastaselt, mistõttu ta tegutses nende asjaolude suhtes otsese tahtlusega. V. Pentus möönis, et osaühingu varalise seisundi kahjustamisega põhjustab ta osaühingu maksejõuetuse. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate taotlusega V. Pentus süüdistuses

§ 384lg 1 järgi õigeks mõista.

5.7 I.V ja tema kaitsja ning V. Pentuse kaitsjad taotlevad V. Pentuse ja I.V süüdistuses

§ 345lg 1 järgi õigeks mõistmist, sest nad ei ole kuritegu toime pannud.

Süüdistatavad ei ole võltsitud laenulepinguid näinud ning ei ole kindel, kas on üldse tegemist võltsitud lepingutega. Tegemist on koopiatega. Lisaks sellele puudub ühel laenulepingul V. Pentuse allkiri. Kohtukolleegium sellise lähenemisega ei nõustu alljärgnevatel põhjustel. Dokumendi koopia ei ole tõepoolest dokument, vaid selle kujutis. Koopia muutub aga dokumendiks selle kinnitamisel. Kui asutus on vastu võtnud dokumendi kinnitamata koopia, muutub see dokumendiks ja on seda seni, kuni asub vastavas asutuses. Sama on lugu dokumendi allkirjastamisega. Kui asutus on allkirjastamata fiktiivse dokumendi koopia vastu võtnud, siis on see dokument käsitletav

§ 345lg-s 1 nimetatud dokumendina.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma hiljutises

  1. novembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-96-16 märkinud, et dokument on muu hulgas ka kirjalik akt, millel puudub selle väljaandja allkiri. Dokumendi väljaandja ei pea olema tuvastatav ainuüksi tema allkirja kaudu. Näiteks võib dokumendi väljaandja olla tuletatav dokumendi sisust, sh selle rekvisiitidest ja muudest asjakohastest andmetest. Arutatavas kriminaalasjas edastasid V. Pentus ja I.V E.K vahendusel fiktiivsed laenulepingud Autorollo OÜ raamatupidajale M.Mele, et ta need tehingud raamatupidamise andmetes kajastaks eesmärgiga näidata kassa puudujääki väiksemana. M.M seda ka tegi. Kõnealused laenulepingud on kirjalikud aktid, mis sisaldavad mõtteväljendust ja olid nende esitamisel mõeldud tõendama õiguslikult relevantseid asjaolusid. Seejuures on laenulepingutes märgitud andmed laenu andja ja laenu saaja kohta. Fiktiivsete laenulepingute kasutamine kahjustas

§ 345lg-s 1 sätestatud koosseisuga kaitstavat õigushüve.

Eelnevat arvesse võttes on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul lugenud laenulepingute koopiad põhjendatult dokumentideks

§ 345lg 1 tähenduses.

fiktiivsete Kohtukolleegium ei pea vajalikuks apellantide ülejäänud väidetele põhjalikumalt vastata, sest maakohus on otsuse lehekülgedel 67-69 piisava põhjalikkusega selle kuriteokoosseisu tõendatust põhjendanud. Maakohus on selgitanud, miks olid need laenulepingud fiktiivsed. Samuti on maakohus põhjendanud, miks olid V. Pentus ja I.V laenulepingutest teadlikud. Kohtukolleegium on käesolevas otsuses juba eespool põhjendanud, millal võltsitud laenulepingu kasutamine toimus ja miks selle eest V. Pentus ja I.V vastutust peavad kandma. I.V-le esitasidki V. Pentus ja raamatupidaja M.M dokumente selleks, et ta saaks ülevaate Autorollo OÜ majanduslikust seisust. Lisaks sellele oli kaasatud osaühingu majandusliku olukorra kindlakstegemise protsessi tunnistaja E.K. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium I.V ja tema kaitsja väitega, et ta ei teadnud, mis dokumendid ta V. Pentuse käest sai ja mis dokumendid tema 25

(31)advokaadibüroos laual olevas kaustas olid. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et süüdistatavad kasutasid võltsitud laenulepinguid eesmärgiga vabaneda kohustustest, s.o näidata kassa puudujääki väiksemana. Nad panid võltsitud dokumendi kasutamise toime kavatsetult, kuna nad teadsid, et lepingud ei vasta tegelikkusele. Seega seadsid süüdistatavad eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadsid, et see saabub. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellantide taotlusega V. Pentus ja I.V süüdistuses

§ 345lg 1 järgi õigeks mõista.

5.8 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium I.V-le mõistetud karistuse küsimust. Kohtukolleegium tühistab käesoleva otsusega maakohtu otsuse I.V süüditunnistamises ja karistamises

§ 384

lg 1 järgi kaastäideviimises ja mõistab ta uue otsusega süüdi samale teole kaasaaitamises. Kohtukolleegium on seisukohal, et see asjaolu ei tingi I.V-le mõistetud karistuse kergendamist, sest tegemist on õigusliku küsimuse, mitte süüdistuse mahu vähenemisega. Kohtukolleegium viitab siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses

  1. juuni
  2. a nr 3-1-1-51-05 toodud seisukohale, et sel viisil toimimisel on tegemist eeskätt seaduse tõlgendamise küsimusega ega tähenda sisuliselt isiku süüdistuse mahu tegelikku vähendamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see argument rakendatav ka käesolevas kriminaalasjas, st süüdistuse mahu tegelikku vähendamist ei toimu. Prokurör on taotlenud ringkonnakohtult I.V-le kummagi kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse määra suurendamist, mõistetud karistuste osalist liitmist ning lisakaristuse kohaldamist. Kohtukolleegiumi hinnangul väärivad prokuröri apellatsiooni väited tähelepanu. Kohtukolleegium leiab, et I.V-le karistuse mõistmise osas on kohtuotsuse motivatsioon praktiliselt olematu. See koosneb vaid kümnest kirjareast, mille kohaselt on võimalik I.V-le mõista rahaline karistus, kuna isikul on igakuine legaalne sissetulek ning ta on võimeline temale mõistetavat rahalist karistust kandma. Samuti ei näe maakohus muid välistavaid asjaolusid, mis tingiksid rahalise karistuse mitte kohaldamise. Karistust raskendavaks asjaoluks on maakohtu hinnangul kuriteo toimepanemine isikute grupis. Miks maakohus prokuröri poolt taotletud karistusettepanekuga ei nõustu ja miks mõistab maakohus I.V-le rahalise karistuse just sellises määras ning miks ta kohaldab karistuste katmise printsiipi, seda kohtuotsusest ei nähtu. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, miks ei nõustu maakohus I.V suhtes lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamisega, mida taotles prokurör. Kohtukolleegium tunnistab kohtuotsuses karistuse mõistmise põhjenduste ebapiisavuse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna sellega on kaasnenud põhjendamatu kohtuotsus. KrMS § 341 lg 3 sätestab muuhulgas, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Kohtukolleegium on seisukohal, et praegusel juhul on ringkonnakohtul võimalik see rikkumine uue otsuse tegemisega kõrvaldada.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust 26

(31)kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11,
  3. mai
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19,
  5. juuni
  6. a otsus nr 3-1-1-58-13 p 7). Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12, p 7).

§ 44lg 1 näeb ette võimaluse mõista rahaline karistus 30 kuni 500 päevamäära.

Maakohus mõistis I.V-le

§ 384

lg 1 järgi rahalise karistuse 300 päevamäära ja

§ 345lg 1 järgi 250 päevamäära.

Seega mõistis maakohus I.V-le rahalise karistuse keskmise määra lähedase karistuse. Maakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Kohtukolleegium leiab, et I.V süü suurust, karistust kergendavate asjaolude puudumist, kolme raskendava asjaolu esinemist ja õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades, ei ole nii leebe karistuse mõistmine põhjendatud. Maakohus on lugenud I.V karistust raskendavaks asjaoluks

§ 58p-s 10 nimetatud kuriteo toimepanemise grupis.

Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis toodud seisukohaga, et I.V käitumises esineb veel kaks karistust raskendavat asjaolu.

§ 384

lg 1 kuriteo puhul esineb

§ 58

p-s 8 nimetatud raske tagajärje põhjustamine, sest I.V tegevuse tulemusel vähenes Autorollo OÜ maksevõime sisuliselt nullini, millega põhjustati võlausaldajatele raske olukord. Samuti esineb tema käitumises mõlema kuriteo puhul

§ 58

p-s 1 nimetatud omakasu motiiv, sest I.V tegutsemise motiiviks oli kuriteo toimepanemisega teenida raha. Ta pani kuriteo toime tasu eest oma kutsetegevuse käigus. Seega leiab kohtukolleegium, et I.V käitumises esinevad veel kaks karistust raskendavat asjaolu, millega maakohus oleks pidanud karistuse mõistmisel arvestama. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et I.V roll kuritegude toimepanemisel oli oluliselt suurem kui V. Pentusel, omades kogu kuriteoepisoodi vältel liidrirolli, töötades välja kuriteoskeemi ja organiseerides selle täideviimist. I.V hoidis V. Pentust Autorollo OÜ juhatuses vaid selleks, et viimane dokumentidele alla kirjutaks ning tema ise seeläbi vastutusest vabaneks. AutoHills OÜ asutamisega tegeles üksnes I.V , samuti otsustas tehingute tegemise AutoHills OÜ osaga. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et ilma I.V tegevuseta ei oleks süüdistatav V. Pentus õigusrikkumisi toime pannud. I.V tegevuse tulemusena kaotas Autorollo OÜ omandiõiguse varale summas 2 130 000 krooni (136 137,05 eurot) ja samas vabanes Autorollo OÜ kohustustest summas maksimaalselt 884 785,49 krooni (56 550,3 eurot). Just I.V tegevuse tõttu kuulutati välja Autorollo OÜ pankrot. Seega on I.V süü on suur. Samuti tuleb nõustuda prokuröriga, et I.V puhul on tegemist advokaadiga, kellelt advokatuuriseaduse § 23 lg 1 p 5 kohaselt nõutakse, et ta oleks aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega. Advokaatidele laieneb seadusega mitmeid immuniteete, nt ütluste andmisest keeldumise õigus, advokaadibüroo läbiotsimisele kehtestatud kõrgendatud nõuded, keeld tõendina kasutada jälitustegevuses kogutud infot, mis on saadud vestluses advokaadiga jne. See omakorda tähendab, et nende kutsetegevus peab ka tegelikkuses olema aus ja kõlbeline ja ei saa olla suunatud kuritegude toimepanemisele. Seega kui advokaat 27

(31)paneb oma kutsetegevuse käigus toime kuriteo, on tema süü suurem kui sama teo toime pannud tavakodanikul. Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse I.V-le

§ 381

lg 1 ja

§ 345

lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ja teeb uue otsuse, millega mõistab I.V-le

§ 384

lg 1 järgi rahalise karistuse 480 päevamäära ulatuses ja

§ 345lg 1 järgi 480 päevamäära ulatuses (päevamäär 25,48 eurot).

Maakohus ei ole toonud põhjendusi ka selle kohta, miks tuleb liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. märtsi
  2. a otsuses nr. 3-1-1-20-16 märkinud, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et arutatavas kriminaalasjas ei ole

§ 64

lg 1 alusel liitkaristust mõistes põhjendatud lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga, vaid liitkaristus tuleb mõista üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. I.V-le on maakohus mõistnud rahalise karistuse mitte ülemmääras, vaid keskmise määra lähedase karistuse. Temale etteheidetavad kuriteod ei ole toime pandud ideaalkonkurentsis, vaid on olnud suunatud erinevatele eesmärkidele erinevatel ajahetkedel. Kui pankrotikuriteo eesmärk oli vabastada V. Pentus isiklikust käendusest ja toimetada võlausaldajate haardest välja OÜ-l Autorollo veel olemas olnud vara, siis võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiks oli varjata OÜ Autorollo kassapuudujääki ja hoida ära sellest tuleneda võivaid tsiviilnõudeid V. Pentuse vastu. Kuna tegemist on kahe eraldiseisva kuriteoga, siis on jäänud maakohtu otsuses

§ 345

lg-s 1 sätestatud võltsitud dokumendi kasutamise ebaõigus karistuse mõistmisel arvestamata. Seoses sellega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse I.V-le

§ 64

lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega liidab mõistetud karistused osaliselt ja mõistab kiitkaristuseks rahalise karistuse 500 päevamäära summas 12 740 eurot (25,48 x 500). 1 Prokurör taotles maakohtus lisakaristusena I.V-le kohaldada

§ 49

lg 1 alusel 1 ettevõtluskeeldu neljaks aastaks.

§ 49lg 1 kohaselt võib kohus isiku süüditunnistamisel karistusseadustiku 19.

peatükis sätestatud avaliku usalduse vastaste kuriteo toimepannemises lisakaristusena kohaldada ettevõtluskeeldu ühest kuni viie aastani. Arutatavas kriminaalasjas maakohus I.V-le ettevõtluskeeldu ei kohaldanud. Lisakaristuse kohaldamata jätmist maakohus ei põhjendanud. Riigikohus on

  1. mai
  2. a otsuse nr 3-1-1-40-04 p-s 7 märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka süüdistatava isikut, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda konkreetse isiku omadusi arvestades, s.o karistuse mõistmisel tuleb muuhulgas lähtuda võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Lisaks eripreventiivsele eesmärgile täidab ettevõtluskeelu kohaldamine ka üldpreventiivset eesmärki. Lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamine suurendab majanduskeskkonna usaldusväärsust. See annab ühiskonnale selge signaali, et kuritegu ei tasu end ära. 28

(31)Arutatavas kriminaalasjas nõustub kohtukolleegium prokuröri seisukohaga, et ainult põhikaristuse mõistmine ei suuda tagada, et I.V edaspidi sarnaseid tegusid toime ei pane. Ettevõtluskeelu kui lisakaristuse eripreventiivne eesmärk on ajutiselt kõrvaldada ettevõtlusest isik, kes ei osale ettevõtluses ausalt. I.V on oma käitumisega näidanud, et korduvalt toime pannes

§-des 384 ja 345 nimetatud rikkumisi, võib ta vastavate tegude toimepanemist ettevõtjana jätkata. I.V käitus ja osales ettevõtluses ebaausalt, kasutades selleks ebaausaid võtteid. Ettevõtluskeelu kohaldamise vajalikkusele viitab ka asjaolu, et tal oli kuritegude toimepanemises juhtiv roll. Seega on oht, et I.V jätkab analoogsete kuritegude toimepanemist. Sellest tuleneva ohu vältimiseks on vajalik tema suhtes kohaldada ärikeeldu.

§ 491

lg 1 kohaselt võib kohus kohaldada süüdimõistetu suhtes ettevõtluskeeldu tähtajaga üks kuni viis aastat. Arvestades I.V süü suurust, tema rolli kuritegude toimepanemises ning kolme karistust raskendava asjaolu esinemist, peab kohtukolleegium põhjendatuks kohaldada tema suhtes ettevõtluskeeldu maksimaalmäära lähedaseks tähtajaks. Eeltoodut arvesse võttes rahuldab kohtukolleegium prokuröri taotluse ning kohaldab I.V suhtes lisakaristusena

§ 491

lg 1 alusel ettevõtluskeeldu neljaks aastaks.

§ 491

lg 2 kohaselt isik, kelle suhtes on kohaldatud ettevõtluskeeldu, ei tohi kohtu poolt määratud ajavahemikul olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist ega muul viisil osaleda juriidilise isiku juhtimises. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks viidata veel kord eelpoolviidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. augusti
  2. a otsuse punktis 7.1 toodud seisukohale, et kui juriidilise isiku juhtorgani liikme mõiste on õiguskorras üheselt määratletud, siis äriühingu juhina saab käsitada iga isikut, kes sõltumata oma formaalsest ametiseisundist faktiliselt juhib äriühingu tegevust. 5.
  3. Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu kannatanu OÜ Port One valitud esindaja K. Rande määruskaebuses toodud seisukohtadele. Määruskaebuse motiivide kohaselt on kohtuotsus menetluskulude hüvitamise rahuldamata jätmise osas põhjendamata ja ebaseaduslik. Põhjendamata on menetluskulude koosseis ja suurus. Kohtuvaidluste käigus istungil osalemise tasu summas 1000 eurot osas ei ole maakohus üldse seisukohta võtnud. Puudub viide seadusele, mille alusel on kohus jätnud menetluskulud kannatanule hüvitamata. Kannatanu esindaja teeb viite KrMS § 182 lg-le 4, mille kohaselt tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud riik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hiljutise otsuse nr 3-1-1-49-16 p-s 25 märgitu kohaselt hõlmab KrMS §182 lg-s 4 sätestatu kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sealhulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Seega tuleb jätta OÜ Port One menetluskulu riigi kanda. Kohtukolleegium nõustub määruskaebuse motiivide ja taotlustega ning selgitab järgmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendavas osas on kannatanu esindaja menetluskulude väljamõistmist käsitlevas osas märgitud vaid üks lause, mille kohaselt kannatanu OÜ Port One õigusabi kulud summas 7467,75 eurot jätta kannatanu enda kanda. Seega puudub kohtuotsuses menetluskulude vajalikkuse, koosseisu ja põhjendatuse analüüs ning ei ole ära näidatud nõude rahuldamata jätmise materiaalõiguslikku alust. Lisaks sellele on kannatanu esindaja taotlenud maakohtult kannatanule kokku 8467,75 euro hüvitamist, kuid maakohus on võtnud seisukoha vaid 7467,75 euro osas. Seega on õige määruskaebuse seisukoht, et 1000 euro osas on maakohus jätnud seisukoha võtmata. Eeltooduga on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuses puudub kannatanu õigusabikulude osas põhjendus. Kohtukolleegium leiab, et seda rikkumist on võimalik ringkonnakohus kõrvaldada. 29

(31)Kannatanu esindaja taotles maakohtult 7467,75 euro ulatuses õigusabikulude hüvitamist kuni kohtuvaidlusteni tehtud töö eest ning lisaks sellele 1000 eurot kohtuvaidlustes istungitel osalemise eest 8 tunni ja 20 minuti ulatuses, seega kokku 8467,75 eurot. Vandeadvokaadi tunnihinnaks on 120 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul oli osutatud õigusteenus vajalik ning kriminaalasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja mõistliku suurusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. juuni
  2. a otsuse punktis 25 selgitanud, et menetluskuluks on muu hulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud KrMS § 182 lg 4 järgi riik. Ehkki selle sätte sisuks on üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud, tuleb seda kolleegiumi hinnangul tõlgendada laiendavalt ja asuda seisukohale, et KrMS § 182 lg-s 4 sätestatu hõlmab kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sh kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Sellega seoses märgib kolleegium , et
  3. jaanuaril 2017 jõustuv KrMS § 182 lg 5 ls 1 sätestab otsesõnu, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. Eeltoodut arvesse võttes tuleb ka arutatavas kriminaalasjas KrMS § 175 lg 1 p 1, § 180 lg 1 ja § 182 lg 4 alusel jätta riigi kanda. kannatanu menetluskulu Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et kohtuotsus kuulub tühistamisele osas, millega maakohus jättis menetluskulud summas 7467,75 eurot kannatanu OÜ Port One kanda ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt OÜ Port One kasuks välja menetluskulud summas 8467,75 eurot. Kannatanu valitud esindaja K. Rande määruskaebus rahuldada. 5.10 I.V kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa esitas ringkonnakohtu istungil taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks summas koos käibemaksuga 432 eurot. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud maakohtu otsusega tutvumine, kliendiga nõupidamine, apellatsiooni koostamine ja ringkonnakohtu istungil osalemine. KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kohtukolleegium leidis, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kooskõlas KrMS § 175 lg 1 p-s 4 ettenähtuga ning kuulus rahuldamisele. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 5 alusel määratud kaitsjale vandeadvokaat N. Lausmaale tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena ja määras talle välja maksta 432 eurot.

§ 185lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr

MS § 337 lõike 1 punktis 2 -4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb I.V suhtes KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jääb apellatsioonimenetluses määratud kaitsjale vandeadvokaat N. Lausmaale välja makstud tasu 432 eurot riigi kanda. 30

(31)5.11 Ringkonnakohtu istungist osa võtnud V. Pentuse valitud kaitsjad M. Kairjak ja K. Anvelt taotlevad apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist summas 6592,80 eurot. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud maakohtu otsusega tutvumine, kliendiga nõupidamine, apellatsiooni koostamine, teiste menetlusosaliste apellatsioonidega tutvumine, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine. KrMS § 175 lg 1 p 1 näeb ette, et menetluskuluks on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse V. Pentuse suhtes muutmata, siis jääb apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu summas 6592,80 eurot süüdistatava V. Pentuse kanda. 5.12 Kannatanu OÜ Port One valitud esindaja vandeadvokaat K. Rande esitas koos määruskaebusega taotluse kannatanule menetluskulude hüvitamiseks summas 228 eurot. Kannatanu valitud esindaja töö seisnes 1 tunni 54 minuti ulatuses kohtuotsusega tutvumises ja selle õiguslikus analüüsis ning määruskaebuse koostamises. Valitud esindaja tunnihinnaks on 120 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud kannatanu esindamiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 120 eurot mõistliku suurusega. Kuna kohtukolleegium teeb OÜ Port One valitud esindaja määruskaebuse alusel KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jääb 228 eurot menetluskulu riigi kanda. Seega tuleb käesoleva otsusega mõista Eesti Vabariigilt OÜ Port One kasuks välja 228 eurot apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja3 ning § 340 lg 2 p-st 1 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Muus osas jääb kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon ja kannatanu valitud esindaja määruskaebus rahuldatakse. I.V ja tema kaitsja ning V. Pentuse kaitsjate apellatsioonid jäävad rahuldamata. 31
(31)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.