← Eesti

2-21-3830/13

Obsah (7)§ 436§ 231§ 132§ 150§ 386§ 173§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Agle Elmik Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2022, Rapla kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-3830 Tsiviilasi A J hagi Põllumajanduse

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

  1. Hageja esitas kostja vastu hagi, milles palub tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 133/2021/221 lubamatuks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on täitedokument seaduses sätestatud juhul ka haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks.
  2. Olenemata sellest, et täitedokumendiks on haldusakt, piirab käesoleval juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2, mille kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avatakse uuesti täitemenetluse käigus.
  3. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda

§ 231lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:  PRIA tegi 4.

oktoobril 2018 otsuse nr 13-6/1013 (dtl 5-12), millega nõuti hagejalt tagasi toetus summas 12 180,84 eurot. Otsuse kohaselt nõutakse toetus tagasi seetõttu, et toetusraha eest ostetud autot ei saa käsitleda rändkauplusena, investeeringuobjekti ei kasutata sihipäraselt, loomata on töökohad ja toetuse taotlemisel on esitatud põllumajandusliku müügitulu kohta ebaõigeid andmeid;  hageja esitas 9. novembril 2018 toetuse tagasinõudmise otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 3. detsembri 2018 vaideotsusega nr 13-30.3/18/852-1 rahuldamata (vt 3

(7)     Tartu Halduskohtu
  1. jaanuari 2019 määruse haldusasjas nr 3-19-11 asjaolud, dtl 1617); hageja esitas
  2. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PRIA
  3. oktoobri 2018 otsuse nr 13-6/1013 ja
  4. detsembri 2018 vaideotsuse nr 13-30.3/18/852-1 tühistada (vt Tartu Halduskohtu
  5. jaanuari 2019 määruse haldusasjas nr 3-19-11 asjaolud, dtl 16-17); Tartu Halduskohus peatas
  6. jaanuari 2019 määrusega haldusasjas nr 3-19-11 (dtl 1617) esialgse õiguskaitse korras PRIA
  7. oktoobri 2018 otsuse nr 13-6/1013 täitmise 30 päevaks (vaidlustamata jätmisel kuni asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni); Riigikohtu
  8. jaanuari 2021 menetlusse mittevõtmise määrusega (dtl 18) jõustus Tartu Ringkonnakohtu
  9. septembri 2020 otsus, millega jäeti hageja kaebus rahuldamata; PRIA algatas hageja suhtes otsuse alusel
  10. märtsil 2021 täiteasja nr 133/2021/221 kohtutäitur Tarvi Söömeri juures. Täiteasjas nõutakse hagejalt põhivõlga 12 180,84 eurot ja viivist 1157,18 eurot, mida arvutati põhivõla jäägilt 0,1% päevas perioodil
  11. detsembrist 2018 kuni
  12. märtsini 2019 (vt täitmisteade, dtl 12-14); hageja saatis kostjale
  13. veebruaril 2021 tasaarvestusavalduse (dtl 22-23), mille kohaselt soovib tasaarvestada enda kahju hüvitamise nõude 12 182,84 eurot PRIA vastu.
  14. Hagiavalduse kohaselt on sundtäitmine lubamatu, kuna täitedokumendist tulenev nõue ei olnud täitemenetluse alustamise ajaks muutunud sissenõutavaks, kohustus on lõppenud tasaarvestusavaldusega ning täitemenetlust on alustatud vale isiku suhtes. Hageja hinnangul ei olnud täitedokumendist tulenev nõue muutunud sissenõutavaks täitemenetluse alustamise ajaks, s.o
  15. märtsiks
  16. ELÜPS § 112 lg 1 kohaselt tuli toetus PRIA haldusakti alusel tagasi maksta 60 kalendripäeva jooksul alates selle tegemisest
  17. oktoobril
  18. Hageja vaidlustas PRIA otsuse kehtivuse ja selleks ajaks peatati haldusakti täidetavus. 60 päevane tähtaeg toetuse tagasimaksmiseks hakkas kulgema
  19. jaanuarist 2021, mil Riigikohtu määrusega jõustus Tartu Ringkonnakohtu
  20. septembri 2020 otsus. Hagejal tekkis kohustus maksta raha tagasi alles
  21. märtsil
  23. Kohus hageja väidetega alljärgnevatel põhjendustel ei nõustu.
  24. Esiteks on hageja tähelepanuta jätnud selle, et PRIA otsus tehti
  25. oktoobril 2018, kuid selle täitmine peatati haldusasjas nr 3-19-11 esialgse õiguskaitse korras
  26. jaanuari 2019 määrusega, s.o 99 päeva pärast otsuse tegemist. Seega oli ELÜPS § 112 lg 1 järgne 60 päevane tähtaeg toetuse tagasimaksmiseks
  27. jaanuari 2019 esialgse õiguskaitse määruse tegemise ajaks saabunud. Vaidemenetlus ei peatanud haldusakti kehtivust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 62 lg 1; vt Riigikohtu
  28. novembri 2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 25). Samas ei ole hageja väidetest ka aru saada, mis ajast ta leiab, et PRIA otsuse täitmine oli peatunud. Hageja on üksnes märkinud, et esialgse õiguskaitse korras peatati PRIA
  29. oktoobri 2018 otsuse täitmine vaidemenetluse ajaks. Teiseks, isegi kui vaidemenetlus
  30. novembrist kuni
  31. detsembrini 2018 oleks peatanud PRIA otsuse täitmise ja ELÜPS § 112 lg 1 järgse tähtaja kulgemise, oleks
  32. jaanuari 2019 esialgse õiguskaitse määruse tegemise ajaks täitunud 39 päeva, mil PRIA otsuse täitmine polnud peatunud. Lähtuvalt hageja enda väidetest, et pärast Riigikohtu
  33. jaanuari 2021 menetlusse mittevõtmise määruse jõustumist hakkas ELÜPS § 112 lg-s 1 sätestatud 60 päevane tähtaeg kulgema, oleks PRIA saanud otsuse täitmisele pöörata juba
  34. veebruaril
  35. Hageja pole 4
(7)mh põhjendanud, miks tuleks lugeda täitmine peatunuks
  1. detsembrist 2018 kuni
  2. jaanuarini
  3. Kolmandaks ei saa nõustuda sellega, et halduskohtu
  4. jaanuari 2019 esialgse õiguskaitse määrus peatas lisaks PRIA otsuse täitmisele ka ELÜPS § 112 lg 1 järgse tähtaja kulgemise. Esialgse õiguskaitse korras saab peatada haldusakti täitmise (s.o lükata edasi raha maksmise kohustuse täitmise), kuid mitte seadusest tuleneva tähtaja kulgemist raha maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumiseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 ja § 251 lg 1 p 1). Halduskohtu
  5. jaanuari 2019 määrus ei saanud mõjutada PRIA nõude sissenõutavaks muutumist, kuid välistas ajutiselt selle maksma panemise. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et
  6. märtsi 2021 seisuga oli PRIA
  7. oktoobri 2018 otsus täidetav ning täitmisele pööramine lubatav.
  8. Hageja leiab, et täitedokumendist tulenev põhinõue 12 182,84 eurot on tasaarvestatud
  9. veebruaril 2021 tasaarvestusavaldusega, mille kostja on kätte saanud. Tasaarvestusavalduse kohaselt tekitas kostja väidetavalt hagejale lepinguväliselt kahju vähemalt 12 182,84 euro ulatuses, sest andis talle asjatundjana ebaõige arvamuse, millist sõidukit toetusraha eest osta, et see vastaks põllumajandusministri
  10. märtsi 2015 määruse nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ §-le
  11. Kahjuna on hageja arvates käsitletavad ka kõik hageja tehtud sõiduki liisingu ja kindlustusmaksed, sõiduki remondi, hoolduse ja ülevaatuse kulud, sõidukisse riiuli ehitamiseks ostetud materjal ning töö riiuli valmistamiseks. Kohtu arvates ei saa hageja praeguses menetluses tasaarvestuse vastuväitele tugineda, kuna asjaolu, mis on tasaarvestuse aluseks, tekkis pärast PRIA otsuse jõustumist (TMS § 221 lg 2). Sisuliselt soovib hageja vaidlustada PRIA
  12. oktoobri 2018 otsuse kehtivust väitega, et see pole õiguspärane, mistõttu hagejale tekkis kahju. Seetõttu jätab kohus hageja tasaarvestusavalduse tähelepanuta, kuid märgib siiski järgmist. Isegi kui arvestada hageja tasaarvestusse vastuväitega, pole see põhjendatud ega tõendatud. Hagejal pole nõuet, mida VÕS § 197 alusel kostjaga tasaarvestada. PRIA
  13. oktoobri 2018 otsusega on tuvastatud, et toetusraha eest ostetud sõidukit Renault Trafic (reg.nr xxx) ei saa käsitleda rändkauplusena, investeeringuobjekti ei kasutata sihipäraselt, loomata on töökohad ja toetuse taotlemisel on esitatud põllumajandusliku müügitulu kohta ebaõigeid andmeid. Samuti ei ole soetatud sõidukit registreeritud rändkauplusena. Haldusasjas on nr 3-19-11 on kohus leidnud, et PRIA
  14. oktoobri 2018 otsus on kehtiv (HMS § 54) ning tühistamiseks alus puudub. Seega on vale hageja väide, et hageja pidi toetusraha 12 182,84 eurot tagasi maksma üksnes põhjusel, et ostis kostja soovitusel vale sõiduki. Toetusraha küsiti hagejalt PRIA poolt tagasi ka muudel põhjustel. Lisaks pole hageja kahju tekkimist, kahju liiki ning suurust põhjendanud ega tõendanud. Samuti on tõendamata muud kahju hüvitamise eeldused, nagu kahju tekkimise ettenähtavus ja põhjuslik seos (VÕS § 127 lg-d 3 ja 4). Hageja on üldsõnaliselt märkinud, et kahjuna on käsitletav toetuse tagasimaksmise kohustuse tekkimine ning kõik hageja tehtud sõiduki liisingu ja kindlustusmaksed, sõiduki remondi, hoolduse ja ülevaatuse kulud, sõidukisse riiuli ehitamiseks ostetud materjal ning töö riiuli valmistamiseks. Hageja ei ole selgitanud VÕS § 127 lg 1 kohaselt, milles olukorras oleks ta olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et sõiduk hagejal 5
(7)puudub ja ta ei saa seda kasutada. Seega ei saa sõiduki liisingu ja kindlustusmakseid ning remondikulusid, hoolduse ja ülevaatuse kulusid käsitada ka tekkinud kahjuna. Kuivõrd PRIA
  1. oktoobri 2018 otsusega on tuvastatud, et sõidukit rändkaupluseks ümber ei ehitatud (haldusasjas nr 3-19-11 leiti, et hageja lisas sõidukisse ühe riiuli ja kõrvaldas ühe istmevahe), ei ole põhjendatud väita, et hageja tegi sõiduki ümber ehitamiseks olulisi kulutusi. Hageja ei ole väitnud, et ilma toetuseta poleks ta sõidukit soetanud. Toetust oli hageja õigustatud saama üksnes teatud eeldustel, mida hageja vaatamata PRIA meeldetuletustele ei täitnud. Tegemist pole hageja omandi kahjustamisega ega hageja saamata jäänud tuluga vms kahjuga VÕS § 128 mõttes.
  2. Kohtu hinnangul on viivisenõue täitedokumendis kõigile üheselt arusaadav ja lubatav. Hageja väide justkui viivise suurus ei nähtuks täitedokumendist, mistõttu viivise arvestamine täitemenetluses on lubamatu, ei ole õige. TMS § 56 lg 1 järgi saab viivist nõuda üksnes juhul, kui selle suurus nähtub täitedokumendist. Praegusel juhul nähtub viivis täitedokumendi resolutsiooni p-st
  3. Selle punkti kohaselt on toetuse saaja ELÜPS § 112 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumisel toetuse tagasimaksmisega viivitamisel kohustatud tasuma viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Eeltoodut ei muuda see, et viivise suurus nähtub täitedokumendist protsendina, mitte kindla summana. Selline viivisesumma on lõplikult välja arvutatav ning selle kehtivust pole võimalik täitemenetluses rünnata (vt nt Riigikohtu
  4. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20).
  5. Seonduvalt hageja väitega, et täitedokument on täitmisele pööratud vale isiku vastu, märgib kohus järgmist. ÄS § 1 kohaselt on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus. ÄS § 3 lg 2 järgi peab füüsilisest isikust ettevõtja enne tegevuse alustamist esitama avalduse enda kandmiseks äriregistrisse. Ärinimi on äriregistrisse kantud nimi, mille alt ettevõtja tegutseb. Füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime ning ei või sisaldada äriühingule viitavat täiendit ega lühendit (ÄS § 7 ja § 8 lg 1). ÄS § 78 kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga. Viidatud norme koosmõjus tõlgendades ei saa jõuda järeldusele, et FIE A J (registrikood xxx) ning A J (isikukoodiga xxx) on erinevad isikud. Füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimine ei ole samaväärne juriidilise isiku asutamisega. See, kui inimene registreerib ennast FIE-na, ei tähenda, et tekiks eraldiseisev isik. FIE A J on A J ärinimi. Sellest tulenevalt pole FIE A J (registrikood xxx) ning A J (isikukoodiga xxx) õiguslikus mõttes erinevad isikud. Muuhulgas viitab sellele arusaamale ka haldusasjas nr 3-19-11 Riigikohtu
  6. jaanuari 2021 mitte menetlusse võtmise määrus, kus PRIA
  7. oktoobri 2018 otsuse vaidlustanud isikuks on märgitud A J, mitte FIE A J.
  8. Kohus nõustub hagejaga selles, et ajavahemiku eest, mil PRIA
  9. oktoobri 2018 otsuse täitmine oli peatunud esialgse õiguskaitse korras
  10. jaanuarist 2019 kuni
  11. jaanuarini 2021, on viivise nõudmine lubamatu. Täitmisteate kohaselt on viivist arvestatud ajavahemiku
  12. detsembrist 2018 kuni
  13. märtsini 2019 eest ning täitedokumendi kohaselt arvestatakse viivist, kuni toetuse (12 182,84 euro) tagasimaksmiseni. Kui kostjal polnud õigust esialgse õiguskitse ajal tagasi nõuda toetusraha 12 182,84 eurot, polnud kostjal ka õigust arvestada sellelt viivist. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu lükkus toetusraha tagasimaksmise 6
(7)kohustus edasi kuni selle tühistamiseni (vt Riigikohtu
  1. novembri 2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-01, p 2). Eeltoodut arvestades tuleb tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhinõudelt (12 180,84 eurolt) ajavahemiku
  2. jaanuari 2019 kuni
  3. jaanuarini 2021 eest arvestatud viivise osas.
  4. Hagi hind on

§ 132

lg 5 järgi 6000 eurot, millelt hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu seaduse redaktsioonis § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli riigilõivu tasuda 425 eurot. Hageja on hagi hinnaks märkinud 13 338,02 eurot ja tasunud sellelt riigilõivu 650 eurot. Hagejal on võimalik esitada taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks (

§ 150lg 1 p 1).

Taotluses tuleb muuhulgas märkida pangakonto andmed, kuhu riigilõiv tagastada tuleb.

  1. Hageja väitis, et kuna kohtutäituril puudus sundtäitmise alustamiseks alus, on kohtutäituri tasu väljanõudmine hagejalt alusetu. Kohus saab hageja väitest aru nii, et täitekulud tuleb hagi rahuldamise korral TMS § 221 lg 4 alusel kostja kanda jätta. Kuna praegusel juhul kohus hagi täielikult ei rahulda, siis ei ole põhjendatud täitekulusid jätta kostja kanda.
  2. Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt ning tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr 133/2021/221 lubamatuks põhinõudelt (12 180,84 eurolt) ajavahemiku
  3. jaanuar 2019 kuni
  4. jaanuar 2021 eest arvestatud viivise osas. Ülejäänud osas on kostja nõuded hageja vastu sundtäidetavad.

§ 386lg 4 alusel kuulub hagi tagamise abinõu tühistamisele.

Menetluskulud 19.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt

§ 163

lg-st 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades hagi osalist rahuldamist ja käesoleva vaidluse asjaolusid, on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Agle Elmik kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.