Obsah (7)

§ 436§ 5§ 442§ 238§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 5. detsember 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 657 lg 1 p 21).

1. Ringkonnakohtu menetluses vaidlevad pooled kõigepealt selles, kas maakohus kvalifitseeris hageja kasutuseelise väärtuse hüvitamise nõude põhjendatult kahju hüvitamise nõudeks hageja juhatuse endise liikme vastu ÄS § 187 lg 2 alusel. Hageja kinnitab apellatsioonkaebuses, et tema ei ole kostja kui endise juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõuet esitanud. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt tingis hagi esitamise see, et kostja hageja juhatuse liikmena sõlmis
2. juulil 2022 AS-ga LHV Pank (edaspidi ka LHV) hageja nimel oma tööauto müügilepingu hinnaga 11 890, 42 eurot (km-ga) ja samal päeval sõlmis ise LHV-ga sama sõiduki osas kapitalirendilepingu. Seejärel esitas kostja
3. juulil 2022 hagejale juhatuse liikme kohalt tagasiasutumise avalduse. Kostja tagastas sõiduki hagejale
4. oktoobril
5. Maakohus on need asjaolud tuvastanud ja need ei ole vaidluse all.
6. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on lahendanud nõude, mida ei esitatud. Maakohus on otsuse p-des 8 ja 9 käsitlenud küsimust, kas kostja põhjustas hagejale juhatuse liikme kohustusi rikkudes kahju, mis tuleb hüvitada (ÄS § 187 lg 2). Sellise kahju hüvitamist ei ole hageja aga nõudnud. Hageja nõuab kostjalt oma omandi rikkumisega saadud kasutuseeliste hüvitamist VÕS § 1037 lg 1 ja AÕS § 85 lg 1 alusel. Üldiselt ei ole kohus seotud poole õiguslike väidetega (

§ 436

lg 7), kuid praeguses asjas nõuab hageja kasutuseeliste hüvitamist, mis on võrreldes kahju hüvitamise nõudega täiesti erinev nõue teistel asjaoludel. Kasutuseelise nõude ja kahju hüvitamise nõude eeldused on erinevad ja samuti ei ole kahju hüvitamise ja kasutuseeliste hüvitamise eesmärk sama. Kohus ei saa otsustada hageja eest, millist õiguskaitsevahendit hageja kasutada soovib (

§ 5lg 2 ja § 5 lg 1).

Hageja on soovinud oma väidetega selles, et juhatuse liikmena on kostja rikkunud mitmeid enda juhatuse liikme kohustusi, veenda kohut, et need rikkumised annavad temale õiguse sõiduki müügileping TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada (…esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi…), mida maakohus on ka otsuse p-s 10 asjakohaselt analüüsinud. Maakohtu põhjendused otsuse p-s 9 tuleb eeltoodu tõttu maakohtu otsusest välja jätta, kuivõrd kostja rikkumiste esile toomise mõte ei olnud nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

1. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus hageja nõude rahuldamise eeldusi VÕS § 1037 lg 1 alusel. VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta mingit tema õigust eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul väidetavalt 5 kasutamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. VÕS § 1037 lg 3 esimene lause sätestab, et sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga (RKTKo 27.09.2017 nr 2-15-18478/33, p 11). Praegu saaks hagejal olla nõue kostja vastu juhul, kui kostja oli vaidlusalusel perioodil, s.o
2. juulist 2022 kuni
3. oktoobrini 2022 sõiduki omanik. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kasutas sel ajal sõidukit, mistõttu sai ta eelduslikult ka kasutuseeliseid. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid (RKTKo 27.09.2017 nr 2-15-18478/33, p 11; RKTKo 22.10.2014 nr 3-2-1-65-14, p 16). Seega on nõude lahendamiseks esmajoones vaja tuvastada, kas hageja oli vaidlusalusel perioodil sõiduki omanik. Hageja tugineb ise vaidlustamata asjaolule, et kostja müüs hageja juhatuse liikmena sõiduki
4. juulil 2022 AS-le LHV Pank. Seega saaks hageja sõiduki omanik olla vaidlusalusel perioodil siis, kui omand ei läinud
5. juuli
6. a müügilepingu sõlmimisega pangale üle ehk müügileping peaks olema tühine. Maakohus on otsuses jätnud tähelepanuta selle, et hageja tugines ka müügilepingu tühisusele. Ringkonnakohus märgib, et kohus peab tehingu kehtivust kontrollima ka enda algatusel (RKTKm 03.04.2018 2-16-18835/64, p 11). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et müügileping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 alusel. Midagi heade kommete vastast ei saa olla selles, kui äriühing müüb pangale jääkväärtuse eest enda auto. Küll aga võiks müügileping olla tühine TsÜS § 87 alusel siis, kui juhatuse liige oleks sõlminud tehingu iseendaga (vt ka äriseadustik (ÄS) § 181 lg 3). Samas seda ta otseselt ei teinud, sest kostja müüs AS-lt Transcom kapitalirendi jääkväärtuse hinnaga ostetud sõiduauto LHV-le, mitte iseendale ja LHV liisis seejärel sõiduki kostjale. Samuti on maakohus tuvastanud, et hageja osanike nõusolek selleks tehinguks oli olemas (maakohtu otsuse p 10 neljas lõik). Seega puudub kohtu ette toodud asjaoludel alus pidada
7. juuli 2022 sõiduki müügilepingut tühiseks.
8. Hageja tugineb alternatiivselt sellele, et sõiduk kuulus vaidlusalusel perioodil talle, sest ta tühistas
9. septembri
10. a avaldusega müügilepingu (nii kohustus- kui ka käsutustehingu) TsÜS § 131 lg 1 rikkumise tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal puudub alus tehingu tühistamiseks juba seetõttu, et kostja ei rikkunud hageja juhatuse liikmena esinduse aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuli maakohtul kontrollida lepingu tühistamise õiguse eeldusena, kuid maakohus kontrollis seda kahju hüvitamise nõude eeldusena (vt maakohtu otsuse p 10 viimane lause). Nimetatud minetus ei viinud aga maakohut ebaõigele lõppjäreldusele. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi p-s
11. Ringkonnakohus märgib, et TsÜS § 131 lg 1 kohaldamiseks ei piisa üksnes sellest, kui tehing oli esindatava huvidega vastuolus, vaid tehingu teine pool peab sellest ka teadma või teadma pidama (vt ka RKTKo 14.10.2015 3-2-1-110-15, p 12). Seega pidanuks LHV teadma, et müügileping on hageja huvidega vastuolus. Kuivõrd LHV ostis sõiduki liisinguväärtuse eest, on seda keeruline väita. Hageja ei ole ka seda asjaolu (LHV teadmist) tõendanud. LHV ei olnud kostja lähikondne vms isik ja üksnes millegi ostmine turuhinnast odavamalt ei tähenda, et ostja peab teadma, et müüja esindaja rikub oma kohustusi. See oleks õiguskäibele kahjulik, kui sellisel alusel esindaja kohustuste rikkumisest teadma pidamist jaatada. Samuti välistaks 6 tehingu tühistamise TsÜS § 131 lg 2 p 1, sest hageja (enda teiste osanike näol, vt ka ÄS 181 lg 3) oli tehinguga nõus, nagu maakohus leidis. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud seisukohaga, et kui sõiduki liisingu üleandmine oleks olnud üks osa nn „kobarkokkuleppest“, siis oleks pidanud kõik kavandatavad tehingud sisalduma notariaalaktis, mille hageja oli kostja jaoks ettevalmistanud (optsioonilepingu projekt) ja mille allkirjastamisele kostja ei ilmunud.
12. Seega on
13. juuli
14. a müügileping kehtiv ja sõiduki omandiõigus läks lepingu alusel üle LHV-le. Täidetud ei ole VÕS § 1037 kohaldamiseks ja kostjalt kasutuseelise nõudmiseks vajalikud eeldused, hageja ei olnud vaidlusalusel perioodil sõiduki omanik ja hageja omandit ei ole rikutud. Kostja on sõidukit kasutanud, kuid tegi seda õiguslikul alusel, st tema ja LHV vahel sõlmitud liisinglepingu alusel. Kuivõrd VÕS § 1037 lg 1 eeldused kostjalt kasutuseelise nõudmiseks on täitamata, jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata, sh kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmise osas. Kasutuseelise väärtuse hüvitamise nõuet ei pea ringkonnakohus seetõttu sisuliselt hindama ega sellega seotud tõendeid analüüsima. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.
15. Hageja heidab maakohtule ette
16. märtsil 2023 esitatud tõendite kostja poolt hagejale konkurentsi osutamise kohta hindamata jätmist. Iseenesest on see väide õige, sest maakohus ei ole oma otsuses neid tõendeid kooskõlas

§ 442lg 8 kolmanda lausega analüüsinud.

Samas ei ole see minetus viinud maakohut ebaõige otsuseni. Need tõendid (e-kirjavahetus, sh e-kirjad Baltic Agro OÜ-le, Allkraft OÜ üld- ja isikuandmed ja

1. a majandusaasta aruanne, hageja
2. a majandusaasta aruanne) võivad omada tähtsust hageja hagis kostja vastu konkurentsikeelu rikkumisest saadud tulu üleandmiseks, millist nõuet kohus menetleb tsiviilasjas nr 2-22-15468, kuid neist tõenditest ei saa teha hageja soovitud järeldust, kuidas mõistis kostja K. Koka
3. juuni
4. a e-kirjas kirjeldatud võimalikke kokkuleppeid. Nimetatud tõendid ei tõenda ka osanike nõusoleku puudumist sõiduki liisingu ülevõtmiseks kostja poolt. Kuivõrd tegemist on asjas tähtsust mitteomavate tõenditega, oleks maakohus pidanud jätma need tõendid vastu võtmata. Tõendite vastu võtmise tõttu tuleb jätta nendega arvestamata (

§ 238lg 5).

13. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ringkonnakohtus

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

jäävad menetluskulud Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks ringkonnakohtus kuni ringkonnakohtu istungini 3561, 84 eurot (km-ga). Nimekirja kohaselt on kostja lepingulised esindajad osutanud talle apellatsioonimenetluses õigusabi tunnihinnaga 216 eurot. Sellele lisandub üks tund sama hinnaga õigusabi kohtuistungil osalemise eest. Hageja esitas ringkonnakohtule seisukoha, mille kohaselt ei ole kostja menetluskulu suurus põhjendatud. Hageja hinnangul on põhjendatud ajakulu kuni kohtuistungini kokku 5, 5 h. Kuigi menetluskulu nimekirjast ei selgu, kas kostja kasutas ka sisuliselt kahte lepingulist esindajat, ei ole hageja hinnangul mitme lepingulise esindaja kasutamine käesolevas asjas põhjendatud.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikuks ulatuses. Ringkonnakohus peab arvestades asja keerukust 7 ja apellatsioonkaebuse sisu põhjendatud ja vajalikuks ajaks apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele ja sellega seotud kliendiga suhtlemisele 10 h, millele lisandub põhjendatud kuluna lepingulise esindaja ettevalmistusaeg kohtuistungiks ja kohtuistungi aeg. Vandeadvokaatidest esindajate tunnihind on vajalik ja põhjendatud. Kokku on kostja põhjendatud õigusabikulu seega ringkonnakohtus 2808 (13h x 216) eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Tasumata menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale ka viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (

§ 177lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ 8