Obsah (6)

§ 4062§ 94§ 416§ 113§ 1132§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 4062

lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tühine ning kohalduvad

§ 4062lg 3 sätestatud tagajärjed.

Eelneva tõttu tuleb kostja krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94

lg-s 1 sätestatud suuruses.

§-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates

1. juulist 2021 0% aastas. Seega ei pidanud kostja intressi tasuma. Laenu katteks on kostja tasunud 405,84 eurot. Seega jäi kostjal tasumata 109,16 eurot (515 - 405,84). Arvestades seda, et kostja oli täielikult viivituses kahe viimase (
2. ja 12.) osamakse tasumisega ning osaliselt viivituses
3. osamakse tasumisega, oli maakohtu hinnangul täidetud

§ 416lg-s 1 sätestatud eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks.

Samas saatis hageja kostjale 8. detsembri 2022 (dtl 76-77) ülesütlemishoiatuse ennatlikult ajal, mil kostja ei olnud veel kolme järjestikuse maksega viivituses (

§ 416lg 2).

Seega ei ole täidetud

§ 416lg-s 1 sätestatud eeldus tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks.

Maakohus leidis, et esialgsel võlausaldajal puudus alus laenulepingu ülesütlemiseks ning ülesütlemine on tühine. Kuivõrd 4 praeguseks on osamaksete tasumise tähtajad saabunud, ei mõjuta laenulepingu ülesütlemise tühisus kostja kohustust tasuda põhinõuet. Samuti on hagejal

§ 113lg 1 alusel õigus nõuda ka viivist määras 33% aastas.

Hageja viivise nõue on põhjendatud kokku 12,36 eurot. Hageja nõuab 30 euro suurust sissenõudmiskulu

§ 1132lg 1 alusel.

Esimene võlgnevus tekkis kostjal alles

1. osamaksega (
2. oktoober 2022) ning seda vaid summas 10,59 eurot. Seega ei olnud esialgsel võlausaldajal alust saata kostjale tasulist meeldetuletust
3. septembril 2022 (enne võlgnevuse tekkimist). Teise meeldetuletuse saatmise ajal (
4. novembril 2022) oli kostjal tekkinud võlgnevus, kuid mitte sellises ulatuses, nagu on meeldetuletuses märgitud. Sellele vaatamata peab kohus meeldetuletusega seotud kulu (5 eurot) põhjendatuks.
5. detsembril 2022 ei olnud kostja viivituses kolme järjestikuse makse tasumisega ning seega oli laenulepingu ülesütlemise hoiatus ennatlik ja sellega seotud kulu on põhjendamatu. Kuivõrd laenulepingu ülesütlemine on tühine, ei ole põhjendatud ka ülesütlemise avaldusega seotud kulu. Laenulepingu ülesütlemise avaldust ei saa käsitleda ka meeldetuletuskirjana

§ 1132lg 1 tähenduses.

Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 5 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas

1. detsembri 2021 laenulepingust tulenevad nõuded hagejale (dtl 80). Laenulepingust tulenevad nõuded kuuluvad rahuldamisele kokku summas 126,72 eurot. Sellele lisandub TsMS § 367 lg 1 järgne viivis põhivõlalt (105,61 eurolt) alates
2. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 33% aastas. Seega jääb hageja nõue rahuldamata 124,85 euro ulatuses (251,57 – 126,72). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt
4. detsembri 2021 laenulepingust tuleneva võla rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivis põhinõudelt (185,02 eurot) alates
5. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määraga 33% aastas. Lisaks palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus tuvastas ebaõigetele andmetele tuginedes
6. detsembri 2021 laenulepingu tühisuse krediidi kulukuse määra tõttu. Maakohus jättis tähelepanuta, et
7. juulil 2023 esitas hageja kohtule seisukoha koos tõenditega, kus põhjalikult vaidles kostja väidetele vastu ning samuti selgitas kohtule krediidi kulukuse määra avaldamise ja uuendamise asjaolusid. Eesti Pank avaldab krediidi kulukuse määra kaks korda aastas: detsembris ja juunis. Detsembris avaldatud krediidikulukuse määr on aluseks tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri seadmisele alates
8. jaanuarist. Juunist avaldatud krediidikulukuse määr on aluseks tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse ülempiiri seadmisele alates
9. juulist. Kuni
10. detsembrini 2021 oli avaldatud krediidi kulukuse määr 18,68% ning alates
11. jaanuarist 2022 oli 16,95%. Pooled sõlmisid lepingu
12. detsembril 2021 krediidikulukuse määraga 54,33%.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 18,68% × 3 = 56,04%. Seoses sellega ei ole esialgse laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping tühine.

1. Kostja (vastustaja) nõustub maakohtu otsusega. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu
3. detsembri 2021 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX alusel välja mõistetud võla suuruse ja menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja
4. detsembri 2021 laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tuleneva võla 236,57 eurot (põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, lepingu hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 15 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot) ning viivise põhivõlalt alates
5. aprillist 2023 kuni põhivõla tasumiseni määras 33% aastas. Ringkonnakohus jätab menetluskuludest 93% hageja kanda ja 7% kostja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatud üksnes osas, mille peale on edasikaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja esitas kostja vastu laenulepingutest tulenevad nõuded. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas
6. detsembri 2021 laenulepingu tühisuse ning jättis hageja viidatud lepingust tulenevad nõuded seetõttu osaliselt rahuldamata. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega lahendati hageja
7. novembri 2021 laenulepingust tulenevaid nõudeid.
8. Maakohus tuvastas, et poolte vaheline
9. detsembri 2021 laenuleping on tühine, kuivõrd lepingus märgitud kostja poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas (54,33%) ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (

§ 4062lg 1).

Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel (

§ 4062lg 1 teine lause).

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus tuvastas ebaõigesti

1. detsembri 2021 seisuga Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määra. Hageja on õigesti viidanud, et
2. detsembril 2021 ei olnud Eesti Pank avaldanud ega saanud esialgne võlausaldaja kohaldada järgmise perioodi krediidi kulukuse määra. Ringkonnakohus möönab, et Eesti Panga statistika andmetest on võimalik tagantjärgi ekslikult järeldada, et alates
3. novembrist 2021 oli krediidi kulukuse määr 16,95%. Samas nähtub Eesti Panga kodulehelt (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273) ka see, et krediidi kulukuse määr 16,95% avaldati alles
4. detsembril 2021 (vt ka dtl 117). Ringkonnakohus selgitab, et Eesti Pank avaldab tarbimislaenude kulukuse määra kaks korda aastas oma veebilehel seisuga
5. november ja
6. mai. Eesti Panga poolt uue keskmise määra varasem avaldamine ei tähenda, et uus krediidi kulukuse määra ülempiir kohalduks juba avaldamise hetkest, vaid ikkagi alates
7. jaanuarist ja
8. juulist (vt ka Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud vlj, § 4062, p 3.2). Seega ei saanud esialgne võlausaldaja kostjaga laenulepingu sõlmimisel lähtuda avaldamata krediidikulukuse määrast (16,95%), mis kohaldus alates
9. jaanuarist 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Ringkonnakohus kontrollib
10. detsembri 2021 lepingus märgitud krediidi kulukuse määra vastavust
11. detsembri 2021 seisuga kohalduvale krediidi kulukuse määrale, mis oli 18,68%. Eelnevat arvestades ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr aastas 54,33% kolmekordset avaldatud krediidikulukuse määra 56,04% (s.o 18,68×3). Hageja esitas eelviidatud väited maakohtule koos tõenditega
12. juuli 2023 seisukohas. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta hageja väidetega ei nõustu ning on jätnud hageja esitatud tõendid hindamata. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega (TsMS § 436 lg 1 6 ja § 442 lg 8), mis tõi kaasa ebaõige järelduse laenulepingu tühisuse kohta. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu rikkumine kõrvaldada.
13. Kuivõrd
14. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel ei ole rikutud

§ 4062

lg-t 1, siis ei kuulu kohaldamisele ka

§ 4062lg 3, mis sätestab tagajärjed lepingu tühisuse korral.

Samuti juhib ringkonnakohus tähelepanu, et maakohus on vastuoluliselt tuvastanud, et 9. detsembri 2021 leping oli tühine, kuid on samas kontrollinud laenulepingu ülesütlemisavalduse kehtivust. Tühist lepingut ei saa üles öelda. Ka

§ 4062

lg 3 alusel saadu tagasi maksmisel tühise lepingu järgi, ei anna laenuandjale võimalust tühist lepingut üles öelda. Seega on maakohtu sellekohased arutluskäigud ebaõiged.

1. Maakohus tuvastas, et esialgne võlausaldaja on
2. novembri 2021 laenulepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohtu hinnangul on vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud ka
3. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel. Hagiavalduse järgi lähtus hageja
4. detsembri 2021 laenulepingu sõlmimisel esmase laenu sõlmimisel kogutud andmetest. Kostja esitatud konto väljavõtte (dtl 82-83) kohaselt oli kostja sissetulek 1060,41 eurot, kohustused 508,47 eurot ning majapidamiskulud 250 eurot. Pärast laenude väljastamist oli kostja igakuine kohustus koos esialgsele võlausaldajale tasutavate kuumaksega 859,93 eurot (s.o kostja finantskohustused 508,47 + majapidamiskulud 250 + väljastatud laenud 101,46). Reserv summas 200,48 eurot (1060,41-859,93). Samuti kontrollis esialgne võlausaldaja maksehäireregistrit, mille kohaselt ei olnud kostjal maksehäireid (dtl 86). Hagile on lisatud ka kostja laenutaotlus (dtl 87) ning otsus laenu andmise kohta (dtl 88-90). Vaidlust ei ole selles, et kostja oli viivituses nelja järjestiku maksega (alates
5. osamaksest kuni
6. osamakseni). Eelnevalt oli esialgne võlausaldaja andnud kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks ning hoiatanud, et tasumata jätmise korral ütleb ta laenulepingu üles (dtl 74-77). Seega olid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud (

§ 416lg 1) ning esialgsel võlausaldajal oli õigus laenuleping 27.

jaanuaril 2022 erakorraliselt üles öelda (dtl 78-79). Kostja oli tasunud 405,84 eurot, millest hageja luges põhivõlast tasutuks 314,98 eurot. Seega on hagejal õigus nõuda kostja 185,02 suuruse põhivõla, intressi 12,90 eurot ja lepingu hooldustasu 5 eurot tasumist (dtl 61-62). 11. Hageja nõuab kostjalt põhiosa maksete tasumisega viivitamise eest viivist laenuintressi aastase määraga võrdses määras, st 33% aastas ja 0,092% päevas kooskõlas laenulepingu põhitingimuste p-ga 1.10, üldtingimuste p-ga 3.7 (

§ 113lg 1 kolmas lause ja Ts

MS § 367). Kostja ei ole hageja viivise arvestusele (hagiavalduse p 38) vastuväiteid esitanud. Ka ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda kostja esitatud arvestusest. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuni

1. aprilliks 2023 sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot. Samuti kuulub rahuldamisele hageja viivisenõue alates
2. aprillist 2023 kuni põhinõude täitmiseni määras 33% aastas.
3. Hageja nõuab kostjalt
4. detsembri 2021 laenulepingu ja laenulepingu üldtingmuste p 7.6 (dtl 66-68) alusel meeldetuletuskirjade saatmise eest sissenõudmiskulu 30 eurot. Üldtingimuste p 7.6 kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt laenulepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude, sh inkasso- ja kohtumenetlusega seotud kulude hüvitamist ning laenusaajale saadetud meeldetuletuskirjade tasude maksmist vastavalt portaalipidaja kehtestatud hinnakirjale (dtl 58-60). Hinnakirja järgi on meeldetuletuskirja saatmine 5 eurot (esimene tasuta) iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta, pärast lepingu lõppemist 30-50 eurot sõltuvalt nõude summast, sh ülesütlemisteatis 15 eurot (dtl 59).

§ 1132

lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises 7 lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

§ 1132

lg-s 1 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Eelnev tähendab, et meeldetuletuskirja saatmise eest võib nõuda maksimaalselt 5 euro suurust hüvitist iga üksiku maksega hilinemise korral (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud vlj, § 1132, p 6.2). Esialgne võlausaldaja saatis kostjale kaks tasulist meeldetuletust (

1. septembril 2022 ja
2. novembril 2022; dtl 74-75). Sellele eelnesid ka tasuta meeldetuletused (dtl 71-73). Samuti saatis esialgne võlausaldaja kostjale
3. detsembril 2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 7677) ja laenulepingu ülesütlemise avalduse (dtl 78-79). Hageja nõuab kahe tasulise meeldetuletuse eest 10 eurot (2×5 eurot), ülesütlemise hoiatuse eest 5 eurot ja laenulepingu ülesütlemise eest 15 eurot.
4. septembri 2022 ja
5. novembri 2022 meeldetuletusekirjad on saadetud eraldi laenulepingu järgsete osamaksete täitmisega viivitamise tõttu. Maksegraafiku järgi tuli laenu osamakseid teha iga kuu
6. kuupäeval. Seega
7. detsembri 2022 ülesütlemishoiatus ei ole tehtud uue maksegraafiku järgse kohustusega hilinemise tõttu, mistõttu ei ole selle eest hüvitise nõudmine

§ 1132lg -t 1 ja laenulepingu p 7.6 alusel põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingu ülesütlemise avaldust ei saa käsitleda meeldetuletuskirjana

§ 1132lg 1 tähenduses.

Meeldetuletuskirja eesmärk on tuletada võlgnikule meelde oma kohustust oma eelnev võlg ära maksta. Eelnevat arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt 10 euro suuruse sissenõudmiskulu tasumist (2 × 5 eurot). Esialgne võlausaldaja loovutas

§ 164lg-d 1 ja 2 kohaselt 9.

detsembri 2021 laenulepingust tulenevad nõuded hagejale

1. aprillil 2023 (dtl 80). Eeltoodust tulenevalt kuulub maakohtu otsus tühistamisele osas, milles maakohus rahuldas hageja
2. detsembri 2021 laenulepingust tuleneva nõude 231,57 eurost väiksemas ulatuses (põhivõlg 185,02 eurot, intress 12,90 eurot, hooldustasu 5 eurot, sissenõudmiskulu 10 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 18,65 eurot). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest sissenõudmiskulu nõue jääb 20 euro ulatuses rahuldamata.
3. Maakohus jagas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusel muutub hagi rahuldamise ulatus, tuleb muuta menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Hageja nõuded olid kokku 446,11 eurot (194,54 eurot + 251,57) ning ringkonnakohtu lahendi tulemusel rahuldatakse hagi kokku 411,11 euro ulatuses (179,54 eurot + 231,57 eurot). Seega rahuldatakse hagi ca 92% ulatuses. Ringkonnakohus jätab TsMS § 163 lg 1 järgi maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 92% kostja ja 8% hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtus olid kokku 555 eurot. Pooled ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sellest 92%, st 510,60 eurot. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi on hageja menetluskulud kokku 220 eurot, sh 120 eurot esindajakulud (1 tund, tunnitasuga 120 eurot koos käibemaksuga) ja riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu (TsMS § 174 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka Riigikohtu
4. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul on ka esindajakulu maakohtu 8 otsust, apellatsioonkaebuse sisu ning tsiviilasja mahukust arvestades põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 alusel. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 220 eurost 92%, st 202,40 eurot. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude katteks väljamõistmisele 713 eurot (510,60+202,40).
5. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (Ts

MS § 177 lg 4). Samuti kuulub rahuldamisele hageja taotlus määrata, et menetluskulud tuleb tasuda Revensen OÜ pangakontole (TsMS § 445 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 9