Tsiviilasi nr 2-23-2138 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Margit Jäätma Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-23-2138 Tsi

) § 4034 sätestatud nõudeid. Ka muud tehingu tühisuse alused puuduvad.

1. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu tuleb hagi selles osas tagaseljaotsusega rahuldada ja teha selles osas otsus TsMS § 444 lg 3 alusel põhjendava osata. Ülejäänud osas teeb kohus põhjendustega otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta ning märgib menetluskuludega seonduva.
2. Hageja palub

§ 1132

lg 1 ja lg 2 alusel ning üldtingimuste p-st 3.7 tulenevalt mõista kostjalt välja sissenõudmiskulud kummagi lepingu puhul 29,10 eurot ehk kokku 58,20 eurot. Puudub vaidlus, et kostja on tarbija ning hageja on majandus- ja kutsetegevusest tegutsev isik.

§ 1132

lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivuseajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

§ 1132

lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot.

§ 1132

säte ei nõua iseenesest, et meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks oleks eelnev kokkulepe (leppetrahvina). Kui poolte vahel sellist kokkulepet ei ole, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni (§-d 115, 127–140) alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, p 4). Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk

-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, p 5). Seega ei saa meeldetuletuskirjadeks lugeda nt lepingu ülesütlemise hoiatust, ülesütlemise avaldust või nõude loovutamise teadet, sest nende kirjade ainuke eesmärk ei ole tuletada meelde eelneva võlgnevuse tasumise kohustust. 4

§ 1131

lg 1 sätestatud eeldused pole käesoleval juhul täidetud, jätab kohus lepingute kehtivuse aja eest esitatud võla sissenõudmiskulude nõude 29,10 euro ulatuses rahuldamata. 9. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on kostjale saadetud järgmised teatised ning nendega seonduv sissenõudekulu on kujunenud järgmiselt: lepingu nr 10766499 puhul ülesütlemise hoiatus 4,85 eurot, ülesütlemise teatis 4,85 eurot ja nõude loovutamise teatis 4,85 eurot ning lepingu nr 10816148 puhul ülesütlemise hoiatus 4,85 eurot, ülesütlemise teatis 4,85 eurot ja nõude loovutamise teatis 4,85 eurot. Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulud ei ole põhjendatud. Kohtule nähtub, et hageja viidatud kõigi kirjade eesmärgiks ei ole vaid võlgnikule meelde tuletada oma kohustust. Kohtu hinnangul ei saa meeldetuletuskirjadeks lugeda

§ 1132

mõistes hageja saadetud ülesütlemise hoiatuse, ülesütlemise ning nõude loovutamise teatisi, kuivõrd viidatud teatiste eesmärgiks on kostja teavitamine ülesütlemise võimalikkusest, ülesütlemisest ning nõude loovutamisest. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude 29,10 eurot rahuldamata.

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus märgib, et hagiga taotleti kokku välja mõista kostjalt 1596,02 eurot, s.o põhivõlgnevus 1328,95 eurot, intress 43,19 eurot, haldustasu 20,44 eurot, sissenõudmiskulu 58,20 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 145,24 eurot. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja aga 1537,82 eurot, s.o põhivõlgnevus 1328,95 eurot, intress 43,19 eurot, haldustasu 20,44 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 145,24 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligi 96,4%.
2. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 96,4% ulatuses kostja kanda ning 3,6% ulatuses hageja kanda.
3. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 eurot ja õigusabikulude 600 eurot väljamõistmiseks. Kokku on hageja menetluskulud 915 eurot.
4. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 315 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse § 59 lg 1 lisa 1 ja TsMS § 124 lg-ga
5. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 315 eurot saab pidada põhjendatud menetluskuluks.
6. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb kohtul menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Kohus märgib, et 5