KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2023, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-22-145352 Tsiviilasi OK Incure OÜ väljamõi

) § 1132 lg 2 p 3 alusel. KOHTU PÕHJENDUSED Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte 31. mail 2023 KÄPO-s. Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt. Kohus hoiatas kostjat, et kui kostja ei vasta kohtule tähtaja jooksul, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus TsMS § 407 lg-le 6 tuginedes hagi rahuldamata. Hagiavaldusest nähtuvalt ning hageja kinnitusel on laenuandja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu võlaõigusseaduse (

) § 402 mõistes. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‑377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‑679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). 3 Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et laenuandja tegi päringu maksehäireregistrisse, millest nähtuvalt kostjal maksehäired puudusid. Samuti polnud kostja kohta avaldatud ametlikke teadaandeid. Laenuandja analüüsis laenutaotluse andmeid, mille kohaselt oli kostja keskmine netosissetulek 2200 eurot ja kostjal oli kohustusi 518 eurot kuus. Võttes arvesse kostja sissetulekuid, kohustusi ning seda, et taotletud laenulimiit oli 2000 eurot ja igakuise tagasimakse suurus ca 56 eurot, veendus laenuandja, et kostja on krediidivõimeline (dtl 146-147). Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks

§ § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

§ 4034

lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus leidnud, et laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Laenuandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et laenuandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Samuti ei ole õige hageja väide, mille kohaselt oli laenulimiit vaid 2000 eurot. Hageja on ise hagis esile toonud, et kokkuleppeliselt suurendati laenulimiiti 5000 euroni ning laenuandja on kostjale teinud väljamakseid kogusummas 7992 eurot.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on esialgne võlausaldaja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. 4

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates

1. juulist 2017 kuni
2. detsembrini 2022, s.o kogu laenulepingu kehtivuse ajal 0% aastas. Seega ei olnud laenuandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses rahuldamata. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa ulatuses väljastas esialgne võlausaldaja kostjale lepingu järgi krediiti ja kui suure summa on kostja selle lepingu järgi tagasi maksnud. Hageja esiletoodu kohaselt on laenuandja teinud kostjale väljamakseid kogusummas 7992 eurot ning kostja tasus krediidisumma ehk põhivõlgnevuse katteks 3479 eurot 92 senti (dtl 129). Hageja on hagiavaldusse lisanud tabeli kõigi kostja poolt tehtud tagasimaksete kohta (dtl 130134). Vastavalt viidatud tabelile on kostja teinud tagasimakseid kogusummas 10 853 eurot 45 senti, millest põhivõla katteks on arvestatud üksnes 3479 eurot 92 senti ning ülejäänud tagasimaksed on arvestatud intressi ja muude kulude katteks. Kohus leiab, et kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks tagastatud kogu põhivõlgnevus. Kostja on hagejale põhivõlgnevust enamtasunud 2861 eurot 45 senti (7992–10 853,45). Kuivõrd kostja on tagastanud kogu laenulepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse, ei ole kostja kohustust rikkunud ning hageja ei saa nõuda viivist. Hageja viivisenõue jääb seega samuti rahuldamata. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 50 eurot.

Ka see nõue jääb rahuldamata.

§ 1132

lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitada võlausaldajale sissenõudmiskulusid, kui sissenõudmiskulud on tehtud olematu nõude sissenõudmiseks. Tulenevalt eeltoodust jääb hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 5