Obsah (7)

§ 651§ 654§ 442§ 171§ 174§ 190§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 7. Maakohus rahudas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 10 144 eurot 38 senti, viivise kahjuhüvitiselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja 5 menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (

§ 651lg 1).

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ega korda neid tulenevalt

§ 654lg-st 6.

Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada. Kostja ei vaidlusta seda, et maakohus oleks põhinõude summa valesti arvutanud, vaid vaidleb nõudele tervikuna vastu. Kostja ei ole vastu vaielnud maakohtu tuvastatule, et ta kandis hageja kontolt enda kontole üle 19 621 eurot ja tagastas otse laenuandjatele 9149 eurot ja veel 466 eurot. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Kostja leiab, et tema ja hageja vahel ei olnud mingit lepingut ja et ta ainult „abistas hagejat laenulepingute sõlmimisel“. See kostja väide on esiteks vastuolus nii tema enda kriminaalmenetluses antud ütlustega kui ka muude asjas kogutud tõenditega. Hagejal ei olnud mingit tahet ise neid lepinguid sõlmida ja ta ei saanud ka raha endale, vaid kostja kandis pärast raha saamist selle hageja kontolt enda kontole ümber. Iseenesest tõsi on see, et pooled ei sõlminud nn klassikalist laenulepingut. Maakohus ongi põhjendatult tuvastanud, et pooltevaheline võlasuhe sarnaneb olemuslikult laenusuhtega, kuivõrd hageja lubas kostjal võtta enda nimel laenu. Hageja andis sel eesmärgil kostjale ka enda ID-kaardi, paroolikaardid ja internetipanka logimiseks vajalikud andmed. Kostja kasutas laenude võtmiseks hageja pangakontot ja kohustus hageja nimel vastavad laenumaksed tasuma esialgsetele laenuandjatele ja ta on ka seda osaliselt teinud. Võlaõigusseaduse üldosa sätted kohalduvad ka sellistele lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus (VÕS § 1 lg 1). Kuivõrd kostja kõiki laenusummasid, mis ta hageja nimel võttis tagasi ei maksnud, rikkus kostja pooltevahelist lepingut ja selle rikkumise tulemusena tekkis hagejal kahju, mis koosneb temalt välja mõistetud rahast ja täitekuludest. Seega lahendas maakohus hageja nõude põhjendatult VÕS § 115 lg 1 alusel. Võib ka nõustuda, et niimoodi andis hageja kostjale sisuliselt laenu, sest kostja võttis selle raha hageja pangakontolt (kuhu see tekkis omakorda laenuandjatelt võetud laenude tulemusena) endale laenuks ja pidi selle hiljem tagasi maksma kas hageja kontole või siis otse laenuandjatele. Õigussuhte kvalifitseerib kohus (

§ 442

lg 8) ja seejuures ei saa olla määrav, et kriminaalasja materjalides pooltevahelisele suulisele lepingule ei ole viidatud.

1. Hageja kahjunõue, mille maakohus rahuldas, sisaldab ka täitemenetluse kulusid. Kostja leiab, et täitekulud tekkisid seetõttu, et hageja ei maksnud temalt kohtulahenditega välja mõistetud raha ära. See on põhimõtteliselt ka tõsi, kuid põhjuslik seos algab juba varasemast kostja tegevusest. Kui kostja oleks ise hagejaga sõlmitud lepingut täitnud ja raha õigeaegselt laenuandjatele ära maksnud, ei oleks üleüldse hageja vastu maksekäske tehtud, mille täitmata jätmist kostja hagejale ette heidab. See on ikkagi kahju otsene põhjus. Hageja enda tegevus saab olla aluseks vaid VÕS § 139 alusel kostjalt välja mõistetava kahju hüvitise vähendamiseks. Maakohus on seda hinnanud, leides põhjendatult, et kuivõrd laenu pidi tasuma kostja, kes oma kohustust rikkus, ei saa hagejale heita ette seda, et tal ei olnud kohesel nõudmisel võimalik laenuandjate nõudeid ise rahuldada. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et kohtulahendid maksekäsukiirmenetluses tehti hageja suhtes juba siis, kui kostja oli hagejale tema ID-kaardi ja 6 pin-koodid tagastanud. Seega ei ole hageja tegevus soodustanud kahju tekkimist viisil, mis oleks aluseks kahjuhüvitise vähendamisele.
2. Asjakohatu on kostja väide, et kriminaalmenetlus on tema suhtes lõpetatud. Kahju hüvitamiseks ei pea olema kriminaalasjas tuvastatud, et kostja on mingi kuriteo toime pannud. See ei oleks isegi delikti alusel kahju hüvitamise eelduseks, rääkimata lepingust. Kriminaalmenetlus lõpetati seetõttu, et ei tuvastatud kostja tahet raha päriselt ära võtta, vaid tal oli algselt ikkagi soov see raha tagasi maksta, aga sattus raskustesse. Hagi ei saa jätta rahuldamata ka seetõttu, et kostja oli enda väitel ka ise n-ö ohver mingis skeemis. See, et kostja kasutas hagejalt laenuks saadud raha ebaotstarbekalt, ei välista tema enda vastutust. Hagejal on võlasuhe kostjaga, mitte selle isikuga, kellele kostja raha andis. Seega ei ole alust kostja väitel, et hageja peaks nõudma raha nendelt isikutelt (kannatanu peab nõudma kannatanult), kellele kostja raha edasi andis või kriminaalmenetluses tuvastatud lõppisikult (viimaselt isikult ahelas). Kriminaalmenetluse lõpetamine ei mõjuta kuidagi hageja nõudeõigust kostja vastu.
3. Kostja väited sellest, et ta on algsetele laenuandjatele kogu raha tagasi maksnud, ei ole tõendatud. Paljasõnalised on ka väited hagejale mingis osas sularaha andmise kohta ja hagejale laenuvahendite arvel telefoni ja muruniiduki ostmise kohta. Kostja ei ole neid väiteid tõendanud. Kui ka kostja on tagasi maksnud sarnases suuruses summa, kui ta laenu võttis, ei ole kostja arvestanud intressidega, samuti on hageja kahju täitekulud.
4. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Kooskõlas

§ 174

lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse.

§ 190

lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kostja on saanud menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu 840 eurot tasumiseks. Hageja on kasutanud ringkonnakohtus riigi õigusabi, mille suuruseks on Tartu ringkonnakohtu

1. augusti 2023 määruse kohaselt 518, 40 eurot (sh käibemaks), mis on hüvitatud riigi arvel. Esindajale tasu määramisel on kohaldatud arvestades Eesti Advokatuuri
2. juuni 2021 esildist nr 1-9/525 ja justiitsministri
3. juuli 2016 määrusega nr 16 kehtestatud „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmine ja kulude hüvitamise kord“ § 2 lg-t 2 koefitsienti
4. Hagejale määratud riigi õigusabi tasu ilma koefitsiendita on 259 eurot ja 20 senti. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista menetluskuluna riigi tuludesse

§ 190

lg 3 ja 5 alusel hageja õigusabikulude katteks 259,20 eurot ja riigilõiv 840 eurot, kokku 1099 eurot ja 20 senti. Arvestades menetluses kostja esitatud tõendeid enda majandusliku 7 olukorra kohta, samuti asjaolu, et kostja peab tasuma riigituludesse menetluskuluna ka maakohtu otsuse alusel 2165 eurot ja 91 senti, peab ringkonnakohus võimalikuks määrata menetluskulude tasumise osas kindlaks

§ 445

lg 1 alusel otsuse täitmise kord nii, et kostja peab tasuma temalt käesoleva otsusega välja mõistetud menetluskulu 10 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Igakuulise makse suuruseks on 109 eurot ja 90 senti ning viimase makse suuruseks on 110 eurot ja 10 senti. /allkirjastatud digitaalselt/ 8