4-21-1615/8

4-21-1615 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-21-1615 (2840,21,000277) Kohtunik Märt Toming M.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupi II liikluspolitseiniku Hanory Heinaste 31.03.2021 kiirmenetluse otsusele nr 2840,21,000277 M.K karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna menetlusgrupp Menetlusalune isik: M.K, ik: xxxxxxxxxx, elukoht: xxxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON
3. Jätta M.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupi II liikluspolitseiniku Hanory Heinaste 31.03.2021 kiirmenetluse otsusele nr 2840,21,000277 M.K karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot rahuldamata.
4. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupi II liikluspolitseiniku Hanory Heinaste 31.03.2021 kiirmenetluse otsus nr 2840,21,000277 M.K karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot muutmata ja tühistamata.
5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 (sada) eurot tuleb kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
7. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 04.05.
8. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 03.06.
9. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 04.06.
10. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna patrulltalituse patrulligrupi II liikluspolitseiniku Hanory Heinaste 31.03.2021 kiirmenetluse otsusega karistati M.Kt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot selles, et M.K 31.03.2021 kella 17:42 ajal Põhja-Sakala vallas Viljandi maakonnas Imavere – Viljandi - Karksi-Nuia
11. kilomeetril suunaga Imavere poole juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 122+/-5 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 27 km/h ning rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuse esitaja ei vaidlusta kiiruse ületamist. Kaebuse esitaja on täiel määral saanud aru oma teo raskusest ning avaldab siirast kahetsust. Kaebaja möönab, et 90 km/h alas sõitmine kiirusega 122 km/h ei ole lubatav, ning kinnitab, et selline kiiruseületamine ei ole mitte tema tavapärane juhtimisstiil vaid selline kiiruseületus oli vaid hetkeline ning tingitud hetkelisest tähelepanu hajumisest. Kaebaja ei eita oma rikkumist kuid soovib rõhutada, et Riigikohus on märkinud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks isiku süü ning karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid sealhulgas võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb karistuse määramisel silmas pidada karistamise eesmärke. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb prognoosida, milline karistus on efektiivsem mõjutamaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb süüdlase isikut. Käesoleval hetkel puudub vaidlus isiku süü osas, kaebuse esitaja on oma süüd tunnistanud ja siiralt kahetsenud. Arvestades kaebaja isikut, varasemate karistuste puudumist, süü suurust ja muid teo asjaolusid puudub alus arvata, et M.K võiks jätkata süütegude toimepanemist. Ta on teinud oma järeldused, kahetseb seda siiralt ning tema näol puudub igasugune tulevane oht õiguskorrale. Kohtud on valdavalt seisukohal, et karistamise esmane eesmärk on isiku mõjutamine ja suunamine õiguskuulekale käitumisele. M.K puhul ei ole alust arvata, et tema edasine käitumine ei ole õiguskuulekas ning tekkinud olukord on avaldanud piisavat mõju tema edasisele liikluskäitumisele. Antud juhul ei ole tuvastatud ühtegi karistust raskendavat asjaolu, küll aga on kergendava asjaoluna käsitletav kaebuse esitaja siiras kahetsus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema puhul on tegemist isikuga kelle osas võiks kohus kaaluda väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 alusel, kuivõrd menetlusaluse isiku süü ei ole suur ning asjas puudub avalik menetlushuvi. Lähtudes eeltoodust taotleb kaebuse esitaja:
12. Menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 alusel.
13. Kuna kaebuse esitaja elukoht on Tallinnas, siis taotleb kaebuse esitaja kaebuse arutamist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajas. 2 Kaebuse esitaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kui kohus peab vajalikuks asja lahendamist kohtuistungil, soovib kaebuse esitaja kohtuistungist osa võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Esitatud kaebuses ei vaidlusta kaebuse esitaja kiiruse ületamist. Kaebuse esitaja tunnistab, et on aru saanud oma teo raskusest ning avaldab siirast kahetsust. Kaebuse esitaja kinnitab oma esitatud kaebuses, et selline kiiruseületamine ei ole tema tavapärane juhtimisstiil, vaid kiiruseületus oli hetkeline ning tingitud hetkelisest tähelepanu hajumisest. Kaebaja ei eita oma rikkumist, kuid soovib rõhutada, et Riigikohus on oma lahendis (RKKKo 3-1-1-40-04) märkinud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks isiku süü ning karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid sealhulgas võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lisaks tuleks eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks prognoosida, milline karistus on efektiivseim mõjutamaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb süüdlase isikut. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema puhul on tegemist isikuga, kelle osas võiks kohus kaaluda väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 alusel kuivõrd süü ei ole suur ning asjas puudub avalik menetlushuvi. Kohtuväline menetleja leiab, et väärteoasjas nr 284021000277 kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Karistuse määramisel on patrullpolitseinik arvestanud menetlusaluse isiku poolt väärteoprotokollis avaldatud kahetsust kui süüd kergendavat asjaolu ning menetlusalusele isikule on määratud rahatrahv alla sanktsiooni keskmist määra. Liiklusseadus § 227 lg. 2 sätestab - mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohtuvälise menetleja hinnangul peab karistus olema mõõdukas ja proportsionaalne, vastama toimepandud õigusrikkumise raskusele ning mõjutama isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemistest. Karistuse määramisel levinud praktika kohaselt võetakse arvesse karistuse maksimummäär, mis tehakse pooleks ja edasi vaadatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning määratakse karistus. Kohtuvälise menetleja hinnangul on patrullpolitseiniku poolt kaebuse esitajale määratud rahatrahv, mis jääb sanktsiooni esimesse neljandikku, õiguspärane ja puudub alus määratud karistuse vähendamiseks või väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel. VTMS § 120 annab kohtule võimaluse lahendada kaebus kirjalikus menetluses. Juhindudes VTMS § 132 p. 1 teen ettepaneku esitatud kaebus lahendada kirjalikus menetluses ning kohtuväline menetleja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohtuväline menetleja palub mitte tühistada ega vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi väärteoasja nr 284021000277 otsuses. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteoasja materjalidega ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. 3 VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja M.K juhitud sõiduki Škoda Rapid reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 31.03.2021 kella 17.43 ajal kiirusmõõturit Stalker DSR 2X DP009654, antennid KC031282 ja KR
14. Mõõturit oli eelnevalt testitud 31.03.2021 kell 07.30 ja mõõtur oli töökorras. Kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 122 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h kaebuse esitaja kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 117 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 27 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Hanory Heinaste, kasutades taadeldud mõõtevahendit (taatlustunnistus 02.10.2020, TTRS-20/00216), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o kaebuse esitaja ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel mitte vähem kui 27 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 27 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupi II patrullpolitseinik Hanory Heinaste, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Kaebuse esitajat karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses, s.o 100 eurot. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). 4 Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 27 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellist tegu ei saa toime panna ka hetkelisest tähelepanematusest. Seega on oli kaebuse esitaja süütegu toime pannes teadlik süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest ja vähemalt möönis süüteo toimepanemist, mistõttu on süütegu tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega vähemalt otsese tahtlusega. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et kaebuse esitaja ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 27 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltub süü suurus numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 1 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 1 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 30 trahviühikut). Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h, silmas pidades ületatud keskmise määra lähedases määras, s.o 27 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isik on kohtuvälisel menetlusel avaldanud kahetsust ning kahetsust on kergendava asjaoluna arvestanud ka kohtuväline menetleja oma otsuses. Kaebuses on leitud, et oluline on ka asjaolu, et raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, kuid kohtu arvates on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, nagu ka paljude teiste liiklusalaste väärtegude puhul väga raske raskendavaid asjaolusid tuvastada, kuivõrd KarS § 58 sätestatud loetelu on ammendav. Seega ei saa raskendava asjaolu puudumine olla aluseks karistuse kergendamisele. 5 Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad karistused. Kohus leiab, et sellise asjaoluga on kohtuväline menetleja karistuse määramisel ka arvestanud, arvestades kergendava asjaoluna ka kahetsust, kuivõrd kehtivate karistuste olemasolul olnuks ilmselgelt ka karistus rangem ja eriõiguse äravõtmise vajaduse tekkimisel poleks kohtuväline menetleja saanud väärtegu enam menetleda kiirmenetluses ning üldmenetluses väärteoasja menetledes oleks kohaldatud ka lisakaristust või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kuivõrd kehtivaid karistusi ei tuvastatud, piirdus kohtuväline menetleja kiirmenetluse ja kergemaliigilise karistuse, ehk rahatrahvi kohaldamisega ja rahatrahv on määratud vaid ettenähtud sanktsiooni ¼ ulatuses ja väiksemana kui seda on LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo eest määratav maksimaalne karistus. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik asulavälisel teel sõidukiirust 27 km/h, milliste tegu ei saa toime panna tähelepanematusest ja millega pani kaebuse esitaja ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Kaebuses on põhjendatud väärteo toimepanemist sellega, et kiiruseületus oli vaid hetkeline ja tingitud hetkelisest tähelepanu hajumisest. Kohtu arvates annab selline põhjendus selge signaali, et kaebuse esitaja ei ole juhina tähelepanelik ja hoolikas ei liikluse ohutuse tagamisel ega teiste liiklejate suhtes ning kujutab endast nii enesele kui teistele liiklejatele ohtu. Kohus peab vajalikuks märkida, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav sõltumata sellest kui pikalt lubatud sõidukiirust ületatakse, s.o kas ainult hetkeliselt või kogu sõiduaja ulatuses. Seega ei muuda süüteo toimepanemise lühiajaline kestus süüdlase süüd väiksemaks. Kohus leiab, et üldpreventiivsest eesmärgist lähtudes annab teistele liiklejatele teadmine, et lubatud sõidukiiruse ületajad kinni peetakse ja neile ka karistused määratakse, täiendava turvatunde. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et oluliselt alla keskmise määra määratud karistus sunnib kaebuse esitajat edaspidi olema liikluses juhina tähelepanelik ja hoolas ning hoiduma ka uute süütegude toimepanemisest. Kaebuses on kaebuse esitaja leidnud, et kaebuse esitaja puhul on tegemist isikuga, kelle osas võiks kohus kaaluda väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 alusel, kuivõrd menetlusaluse isiku süü ei ole suur ning asjas puudub avalik menetlushuvi. Esmalt peab kohus vajalikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuses esinevale vastuolule. Kaebuses on viidatud erinevatele kõrgema kohtu lahenditele, millega põhjendatakse karistuse eesmärke ja seda, milline karistus on efektiivseim. Seejuures on kaebuse esitajat karistatud kergema karistuse liigiga ja seda oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Sellise põhjenduse saanuks välja tuua juhul, kui kaebuse esitajat oleks karistatud eriõiguse äravõtmisega, kuid kohtuväline menetleja ei ole seda teinud. Samuti on kaebuses leitud, et karistuse esmane eesmärk on isiku mõjutamine ja suunamine õiguskuulekusele, s.t kaebuse esitaja nõustub karistuse määramise vajalikkusega. Järgnevalt on aga leitud, et tekkinud olukord on avaldanud juba piisavat mõju kaebuse esitaja edasisele liikluskäitumisele. Kohus leiab, et juhul, kui kohus lõpetaks väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 alusel, siis karistust ei kohaldataks ja puuduks võimalus saavutada karistuse eesmärki, s.o isiku mõjutamist ja suunamist õiguskuulekusele, mida ka kaebuse esitaja on pidanud oluliseks. 6 Kaebuses leitakse ka seda, et tuleks arvestada kaebuse esitaja isikuga. Kohus peab vajalikuks märkida, et ei väärteoasja materjalidest ega ka kaebusest ei ole ilmnenud mingeid erilisi isikuomadusi, mis annaks aluse arvestada süüdlase isiku eripäraga. Asjaolu, et kaebuse esitajal puuduvad kehtivad karistused, ei ole ei eriline isikutunnus ega erandlik asjaolu. Senini juhib sõidukeid veel küllaltki palju sõidukijuhte, kellel ei ole kehtivaid karistusi liiklusalaste süütegude toimepanemise eest, kuid see asjaolu ei muuda neid isikuid erandlikeks, kelle suhtes peaks nende teos väärteo tunnuste sedastamisel sõltumata süü suurusest väärteomenetluse lõpetama seetõttu, et tal varasemad karistused puuduvad. Mis puudutab väidet, et isiku süü ei ole VTMS § 30 lg 1 mõttes suur, siis kohus sellega ei nõustu. Kaebuse esitaja süü on keskmine ja seda LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteokoosseisu mõttes, s.t tegemist ei ole keskmise süüga LS § 227 lg 1 tähenduses, millise süüteo puhul võib mõnikord tõusetuda küsimus karistuse otstarbekusest ja kohtuvälise menetleja arvates võib tegemist olla vähetähtsa väärteoga. Sellisel juhul on aga kohtuvälisel menetlejal õigus kohaldada VTMS § 31 lg 2 antud võimalust, millise kohaldamise pädevus kohtul puudub. Kohtuvälise menetleja kirjalikust seisukohast samuti ei nähtu, et kaebemenetluses oleks kohtuvälise menetleja seisukoht nii süü suuruse kui karistuse kohaldamise vajalikkuse osas muutunud. Käesoleval juhul on karistatud kaebuse esitajat sellise liiklusalase väärteo eest, mille eest on nii põhi- kui lisakaristusena ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmine. Seega ei saa LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo puhul olla tegemist süüga, mis ei ole suur. Puutuvalt sellesse, et kaebuses on teise väärteomenetluse lõpetamise alusena viidatud avaliku menetlushuvi puudumisele, siis ka sellise väitega kohus nõustuda ei saa. LS § 227 ettenähtud väärtegude puhul on tegemist massiliselt toime pandavate liiklussüütegudega, mis ohustavad igapäevaselt nii liiklust kui liiklejaid ja on põhilisteks liiklusõnnetuste põhjustajateks. Kui LS § 227 ettenähtud väärteo puhul oleks tegemist väärteoga, millise menetlemiseks avalik menetlushuvi puuduks, ei oleks politsei ja kohtute töökoormus nii suur ja kohus ei peaks igapäevaselt menetlema politsei poolt kohtulikuks arutamiseks saadetud väärteoasju, millistes menetlusaluseid isikuid süüdistatakse LS § 227 ettenähtud väärtegude toimepanemises ega läbi vaatama LS § 227 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest kohtuväliste menetlejate poolt karistatud isikute kaebusi. Kuivõrd LS § 227 ettenähtud väärtegude puhul on tegemist liiklust otseselt ohustavate väärtegudega, siis arvestades õiguskuulekate liiklejate huve ja õiglustunnet ei saa väita, et sellise iseloomuga väärtegude menetlemiseks puudub avalik menetlushuvi. Avalik menetlushuvi sellise iseloomuga süütegude puhul tuleneb juba üldpreventiivsest eesmärgist, s.o õiguskorra kaitsmise huvist ja võimalusest suurendada selliste süütegude toimepanemises süüdi olevate isikute karistamisega üldist turvatunnet liikluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebuses esitatud taotlus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 alusel jääb tagajärjetuks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuse tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks ning kohus jätab esitatud kaebuse rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7