← Eesti

3-21-150/64

Obsah (7)§ 158§ 229§ 230§ 2§ 213§ 108§ 109

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 213 nõuetele, kuna sisaldab mitmes osas ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist, millel pole iseseisvat mõju kaebaja õigustele. Menetluskulude jaotust puudutavas osas nõustub vastustaja kohtute põhjendustega ja nendib, et kaebaja on varasemas menetluses esitanud erinevaid põhjendusi 2016. a käskkirja õigusvastasuse kohta. 20.2. Kirjavahetusel komisjoniga ei ole asjas tähtsust. Käskkirja õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (

§ 158lg 2 teine lause).

Kui võtta kirjavahetust tõenditena, ei ole neid asja juurde võetud (kaebaja viitas neile üksnes joonealuses märkuses) ega saa ka kassatsiooniastmes võtta (

§ 229lg 2).

Tegu on üksnes õigusliku kirjavahetusega, mis pole kohtule siduv. 20.

  1. Asjakohane ei ole kehtiv Jägala jõe hoiuala kaitse-eeskiri. Vastustajale ei ole teada, et jõe seisundi parandamise eesmärk oleks seatud juba Natura ala moodustamise hetkel. Eesmärgi on hiljem seadnud KeA ise ja see pole proportsionaalne. 20.
  2. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja menetluskuludele. SA Keskkonnaõiguse Keskus õigusabikulud ei ole Riigikohtus hüvitatavad ning hiljem (pärast kassatsioonkaebuste menetlusse võtmist) võetud advokaadi õigusabikulu pole osaliselt vajalik ega põhjendatud, kuna muu hulgas kulutas advokaat aega seni esitatud dokumentide analüüsile. Lisaks esitas advokaat mitmeid irrelevantseid seisukohti.
  3. Jõelähtme Vallavalitsus palub rahuldada vastustaja ja Wooluvabrik OÜ kassatsioonkaebused ning jätta kaebaja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata. Kolmanda isiku hinnangul on kinnismälestise kaitsevööndi ja keskkonnaloa õiguslik olemus erinev ja neil ei ole omavahelist seost. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb kaebuse rahuldamist puudutavas osas tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu (

§ 230lg 1).

Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata (

§ 230lg 5 p 5).

Uue otsuse tegemise tõttu tuleb kohtuotsused tühistada ka menetluskulude jaotust puudutavas osas.

  1. Asjas on vaidluse all käskkiri, millega tunnistati kultuurimälestiseks mõned Linnamäe paisjärve ääres paiknevad objektid ja määrati nende piirid (p-d 1–3) ning ühtlasi tunnistati kehtetuks paisule kui mälestisele varem kehtestatud kaitsevöönd (p 5) ja kehtestati uus, oluliselt suurem ühine kaitsevöönd nii paisule kui teistele mälestistele (p 4). Kaebaja vaidlustas sõnaselgelt üksnes käskkirja p
  2. Kohtud 9

(14)3-21-150 olid sellegipoolest erinevatel seisukohtadel nii kaebuse kui ka selle rahuldamise võimaliku ulatuse osas. Halduskohus leidis, et kuna uue käskkirja kaudu ei saa vaidlustada
  1. a käskkirja, millega kehtestatud kaitsevöönd kehtetuks tunnistati, ja kohtuotsusega ei tohi luua olukorda, kus paisu kaitsevöönd sootuks kaob, tuleb kaebust tõlgendada selliselt, et sellega on hõlmatud ka käskkirja p
  2. Ringkonnakohus seevastu leidis, et kaebust ei tohi laiendada väljapoole kaebaja taotletut, kuid sarnaselt halduskohtuga asus seisukohale, et kuna kaebaja pole vaidlustanud
  3. a käskkirja, peab sellega kehtestatud kaitsevöönd jääma kehtima, mistõttu tühistas kaebust (osaliselt) rahuldades p 4 ainult osas, milles kaitsevöönd ületas varem kehtinud piire.
  4. Kolleegium ei nõustu täielikult kummagi lahendusega. Kaebuse laiendamine käskkirja p-le 5 ilma kaebaja vastavasisulise tahteavalduseta väljub kaebuse piiridest, mille saab määrata ainult kaebaja (

§ 2lg 3), mistõttu ringkonnakohus pidas sellist lahendust õigesti ekslikuks.

Selget õiguslikku alust ei ole aga ka ringkonnakohtu lähenemisel. Vastustaja uuendas kaitsevööndi muutmist kaaluma asudes varasema haldusmenetluse ning tunnistas varasema haldusakti kaitsevööndi määramist puudutavas osas kehtetuks. HMS § 68 lg 3 järgi loetakse haldusakt kehtetuks üldiselt kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest. Seega on

  1. a käskkirja kaitsevööndit puudutav osa alates
  2. a käskkirja jõustumisest kehtetu olnud ja seda ei ole vaidlustatud. Õige ei ole ka seisukoht, et kohtuotsusega ei tohi luua olukorda, kus paisu kaitsevöönd sootuks kaob. Esiteks on kultuuriministril vaidlusaluse käskkirja täielikult tühistamisel võimalik kehtestada uus kaitsevöönd. Teiseks ei nõua seadus mälestisele tingimata kaitsevööndit - MuKS § 14 lg 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi. Põhimõtteliselt ei oleks uuendatud haldusmenetluses olnud välistatud ka järeldus, et kaitsevööndit polegi vaja. Varasema käskkirja kehtetuks tunnistamine ja uue kaitsevööndi kehtestamine on vaidlusaluse käskkirja eraldi punktid, mida pole omavahel pandud tingimuslikku seosesse. Selles olukorras ei ole takistust tühistada käskkirja p 4 peale esitatud kaebuse alusel kaitsevööndi määramine täies ulatuses. Kuna praegusel juhul on kaebajaks keskkonnaühendus, kes võib kaebuse esitada sõltumata enda subjektiivsete õiguste riivest (KeÜS § 30 lg 2), pole käskkirja p 4 tühistamiseks tarvis selgitada, kas vaidlusalune käskkiri saab riivata kaebaja õigusi osas, milles mälestise kaitsevöönd oli määratud juba varem.
  3. Kinnismälestisele kaitsevööndi kehtestamine on MuKS § 14 lg-st 1 nähtuvalt kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kaitsevööndi vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kinnismälestise kaitsevööndi eesmärk on MuKS § 14 lg 2 järgi tagada: 1) kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning seda ümbritsevate mälestisega seotud kultuuriväärtuslike objektide ja elementide säilimine; 2) kinnismälestise vaadeldavus ja mälestiselt avanevate algupäraste vaadete säilimine; 3) kinnismälestist ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine. Ajaloolise terviku moodustavatele või lähestikku asuvatele mälestistele võib kehtestada ühise kaitsevööndi (MuKS § 14 lg 6). Praegusel juhul on käskkirja põhjendustes tuginetud kõigile lg-s 2 toodud eesmärkidele.
  4. Eeltoodust lähtudes on kaitsevööndi kehtestamisel põhiline arvestada eesmärki, mille täitmiseks kaitsevöönd kehtestada soovitakse. Kesksel kohal on siin muinsuskaitselised kaalutlused. MuKS ei piira aga kaitsevööndi kehtestamisel arvestatavaid kaalutlusi numerus clausus’e põhimõttel ega vabasta haldusorganit üldisest kohustusest arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja kaaluda erinevaid põhjendatud huve (MuKS § 1 lg 3, HMS § 4 lg 2) ning teha proportsionaalne otsustus (HMS § 3 lg 2 ja § 54). Lõplikku ja detailset kaalumist ei ole siiski vaja küsimustes, mille otsustamiseks on ette nähtud eraldi loamenetlus (vrd kolleegiumi otsus nr 3-20-771/103, p 32). 10

(14)3-21-150
  1. Vaidlusalune kaitsevöönd on kehtestatud selliselt, et see hõlmab suures ulatuses Linnamäe paisjärve, mis on tekkinud Jägala jõe paisutamise tulemusena. Jägala jõgi on lõheliste kudemis- ja elupaikade nimistus (LKS § 51) ning suudmest kuni Jägala joani Natura alade nimekirjas Jägala loodusalana. Käskkirja andmise ajal kehtinud Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava 2017–2021 kohaselt suleti Jägala jõe alamjooks Linnamäe paisuga
  2. a HEJ rajamisel ning sellest ajast oli jõgi paisust ülesvoolu siirdekaladele sigimiseks suletud.
  3. a õhkisid taganevad nõukogude väed HEJ, alles jäid ülevoolpais, kalatrepp, vasaku ja parema kalda betoonpaisud ning jõujaama veealune osa. HEJ taastati
  4. a. Kaitsekorralduskavas on kaitsekorraldusperioodi kaitse-eesmärgiks seatud eelduste loomine elupaigatüübi jõed ja ojad looduslähedase seisundi taastumiseks paisjärvealuses jõesängi osas ning kudealade taastumiseks, parimaks meetmeks selleks peetakse paisutuse likvideerimist. Sama meedet peeti parimaks kaitse-eesmärgi saavutamise viisiks ka kaitse-eesmärgiks olevate liikide lõhe, hariliku võldase, jõesilmu ja paksukojalise jõekarbi puhul.
  5. Eesti Energia AS-le oli
  6. jaanuaril 2008 väljastatud vee erikasutusluba kehtivusajaga kuni
  7. jaanuarini 2013 Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe HEJ-s elektrienergia tootmiseks.
  8. a esitas Eesti Energia AS KeA-le uue veeloa taotluse, mis on endiselt KeA menetluses. Vahepeal on HEJ valdus ja veeluba üle läinud Wooluvabrik OÜ-le ning KeA on veeluba korduvalt pikendanud, viimati
  9. detsembri
  10. a korraldusega kuni taotluse lahendamiseni, kuid mitte kauemaks kui
  11. detsembrini
  12. Selleks annab õigusliku aluse VeeS § 279 lg 2, mis võimaldab VeeS
  13. a
  14. detsembrini kehtinud redaktsiooni alusel antud tähtajalist vee erikasutusluba põhjendatud taotluse alusel pikendada kuni uue veeloa andmise otsustamiseni. Neil asjaoludel ei eksinud ringkonnakohus, nimetades paisutamiseks antud veeluba ajutiseks. Seadus võimaldabki luba selliselt pikendada ainult erandlikult kuni uue taotluse menetluse lõpuni. Olukorda pole seega võimalik vaadelda püsivana ja kultuuriminister pidi vaidlusalust käskkirja andes olema teadlik, et sisuline menetlus veeloa andmise otsustamiseks alles käib, kusjuures tulemus sõltub mh Natura hindamisest.
  15. VeeS § 174 lg 1 järgi on veekogu paisutamine tegevus, millega tõstetakse vooluveekogusse ehitatud ehitisega (pais) vooluveekogu looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 m. VeeS § 187 p 7 kohaselt on veeluba kohustuslik mh siis, kui paisutatakse veekogu või kasutatakse hüdroenergiat. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et Linnamäe paisjärves on veetase tõstetud looduslikust enam kui 0,3 m kõrgemaks ja et ei rakendu VeeS § 188 lg 1 p-s 3 sätestatud erand veeloakohustusest. VeeS § 175 lg-s 4 on sätestatud, et kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima.
  16. Ringkonnakohus pidas käskkirja õigusvastaseks juba seetõttu, et kultuuriminister ei tohi käskkirjaga sisuliselt kohustada KeA-d veeluba välja andma. Otsuses nr 3-17-1739/80 selgitas Riigikohus, et pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on KeA ning muinsuskaitselisi huve on võimalik arvestada niivõrd, kui seda võimaldab EL keskkonnaõigus, sh loodusdirektiivi erandiklausel (art 6 lg 4) (otsuse p 34). Vaidlusaluse käskkirjaga on aga loodud olukord, kus erinevad tegevused kaitsevööndis tuleb kooskõlastada MKA-ga (MuKS § 58 lg 1), st MKA-l on õigus neid keelata kaitsevööndi kehtestamisel seatud eesmärkidel (samuti laieneb keelamisõigus MuKS § 58 lg-s 3 kirjeldatud tegevustele - vt MuKS § 59 lg 5).
  17. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu eeltoodud seisukohaga. Muinsuskaitselise kaitsevööndi kehtestamine ei sunni KeA-d veeluba andma ega või takistada paisutuse likvideerimist, kui likvideerimine on vajalik ebaseadusliku olukorra lõpetamiseks (juhul kui veeluba ei anta). Paisutamine on loakohustuslik tegevus ning mälestise kaitsevööndi kehtestamine ei saa asendada veeluba. Kuna pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on KeA ning EL keskkonnaõiguse normid kaaluvad vastuolu korral üles 11
(14)3-21-150 muinsuskaitselised huvid, tuleb KeA-l küll veeloa menetluses arvesse võtta muinsuskaitselisi huve, kuid juhul, kui KeA jõuab järeldusele, et neist hoolimata ei ole alust veeluba väljastada, on selle järeldusega seotud ka MKA. Seejuures ei ole veeloa andmisest keeldumine MuKS §-dega 58 ja 59 hõlmatud tegevus, milleks oleks vaja MKA nõusolekut. KeA-l on ka endal pädevus arvestada muinsuskaitselisi huve, sest kultuuripärand on osa keskkonnast (vt ka KeHJS § 21). Kolleegium märgib, et vajaduse korral tuleb vaidlus erinevate valitsemisalade riigiasutuste vahel lahendada asjaomastel ministritel omavahel või kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsusel (Vabariigi Valitsuse seaduse § 101 lg 3), lähtudes kehtivast õigusest.
  1. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et isegi kui jaatada kultuuriministri otsustusruumi paisjärve arvamisel kaitsevööndi hulka, eeldab see looduskaitseliste huvidega arvestamist, mida pole nõuetekohaselt tehtud. Seetõttu on vaidlusaluse käskkirja andmisel tehtud olulisi kaalutlusvigu. Sama leidis ka halduskohus.
  2. Ka selle seisukohaga kolleegium ei nõustu. Arvestades eespool selgitatut, et kaitsevööndi kehtestamine ei saa kohustada paisutust säilitama vastuolus keskkonnaõiguse normidega, ei ole kaitsevööndi kehtestamise puhul tegu kava või projektiga loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes, mis tooks kaasa KMH või kitsamalt Natura hindamise kohustuse. Paisutamise keskkonnamõju tuleb hinnata veeloa menetluses. On tõsi, et kaitsevööndi kehtestamise kaalumisel arvessevõetavate erinevate huvide hulka kuuluvad ka keskkonnahuvid. Kuna aga nende ja muinsuskaitseliste huvide vaheline konflikt tuleks lahendada ennekõike veeloa menetluses, ei olnud kultuuriministril kohustust seda hindamist dubleerida. Eelkõige olnuks kultuuriministril alust kaitsevööndi kehtestamisest loobuda juhul, kui olnuks ilmselge, et keskkonnaõigus välistab paisjärve säilitamise (vrd kolleegiumi otsus nr 3-20-771/103, p 32). Praegusel juhul see nii ei olnud. Paisutamiseks oli KeA väljastanud ajutise veeloa ning tähtajatu veeloa taotluse menetlus oli alles pooleli. Kultuuriministril ei olnud oma pädevust arvestades võimalik ennustada veeloa menetluse tulemust.
  3. Eeltoodud põhjusi arvestades ei ole vajadust taotleda Euroopa Kohtult eelotsust vastustaja toodud küsimustes. Kolleegiumi hinnangul on küsimustele praegusel juhul võimalik vastata loodusdirektiivi teksti (acte clair) ja senise ulatusliku kohtupraktika (acte éclairé) põhjal.
  4. Kaebaja on keskkonnaõiguslike argumentide kõrval esitanud vastuväiteid ka muinsuskaitselistele kaalutlustele, millega vastustaja vaidlusalust käskkirja põhjendas. Kolleegiumi hinnangul ei ole vastustaja teinud kaalutlusvigu, mis viiksid käskkirja tühistamiseni. 35.
  5. Kaebaja tõi kaebuses esile, et kuigi paisjärv võib põhimõtteliselt olla sobiv keskkond HEJ paisule, segab see pigem teiste vaidlusalusel alal asuvate mälestiste mõistmist, mis on pärit oluliselt varasemast ajast, kus tõenäoliselt olid jõgi ja järsk jõeorg võtmetähtsusega Linnamäe kui kaitserajatise seisukohalt. Halduskohus leidis, et puuduvad üldtunnustatud mõõdupuud hindamaks kinnismälestisele sobivat ja toetavat keskkonda ning et hinnang sõltub muuhulgas isiku vaatenurgast. Kuna ühest hinnangut anda pole võimalik, ei saa selles osas sedastada ka kaalutlusreeglite rikkumist. Kolleegium nõustub, et hinnang kinnismälestist ümbritseva keskkonna sobivusele ja toetavusele sisaldab subjektiivseid elemente ja kohtulik kontroll on seetõttu piiratud ilmselge vea testiga (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17.2 ja otsus nr 3-20-1198/58, p 16). Sellist viga praegusel juhul ei ilmne. 35.
  6. Kaebaja tõi välja, et käskkirjas on ekslikult käsitletud ühe eesmärgina HEJ algses funktsioonis kasutamise võimaldamist. Selle kohta nentis ringkonnakohus, et MuKS ei võimalda kaitse alla võtta hüdroelektri tootmist kui tegevust (MuKS § 11), mistõttu kaitsevööndi kehtestamise eesmärk ei saa 12
(14)3-21-150 olla tagada kinnismälestise kasutamine. Kolleegiumi hinnangul ei järeldu sellest, et käskkirja andmisel on tehtud kaalutlusviga. Paisjärv elektritootmise eeldusena on osa mälestisele sobivast ja seda toetavast keskkonnast MuKS § 14 lg 2 p 1 mõttes. Paisjärv sobib paisuga kui mälestisega kokku ja toetab seda keskkonnaelemendina ka siis, kui jaamas elektrit ei toodeta. 35.
  1. Kaebaja vaidles käskkirja põhjendustele vastu ka mälestiste vaadeldavuse seisukohast, nii seetõttu, et järvekaldad on võssa kasvanud, kui ka seetõttu, et pais on väidetavalt isegi paremini vaadeldav ilma paisjärveta, kuna siis pole pais vee all. Kolleegium märgib, et isegi kui väide kallaste võsastumisest vastab tõele, ei takista see iseenesest paisu vaatlemist, sest võsa on võimalik eemaldada. Lisaks on mälestise vaadeldavus (MuKS § 14 lg 2 p 2) lahutamatult seotud talle sobiva ja toetava keskkonnaga – mälestis ei ole tingimata kõige paremini vaadeldav lagedal, vaid pigem just paisuga loodud ajaloolises keskkonnas. 35.
  2. Kaebaja on kahtluse alla seadnud ka mälestisi ümbritseva kultuurkihi parema säilimise paisutuse säilitamise korral, samuti toonud esile, et paisjärv takistab kultuurkihi uurimist. Halduskohus asus selles osas seisukohale, et kinnismälestisi ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimise aspektist ei ole ühise kaitsevööndi kehtestamine tingimata vajalik. Kohus tugines siin sellele, et eksperdiarvamustes pole lahti kirjutatud, miks just paisjärve säilitamine tagab kultuurkihi säilimise, ja et erinevaid alternatiive pole analüüsitud. Kolleegium möönab, et ei ole tuvastatud, et paisjärve säilitamine tagaks kultuurkihi säilimise paremini kui paisutuse langetamine. Seda ei ole aga käskkirjas ka tõsikindlalt väidetud. Kultuurkihi säilitamise eesmärki (MuKS § 14 lg 2 p 3) aitab mälestise kaitsevööndis tagada eelkõige vajaduse korral uuringu tegemine enne muude tööde alustamist (MuKS § 58 lg 4). Kultuurkihi paremat säilimist keskkonda võimalikult vähe muutes on käskkirjas pigem esile toodud toetava argumendina, lähtudes seejuures piiratud teadmiste tingimustes ettevaatuspõhimõttest (MuKS § 3 lg 4; vt käskkirja lk-d 4 ja 6).
  3. Vastustaja hinnangul ei vasta vastukassatsioonkaebus osaliselt

§ 213

nõuetele, kuna sisaldab mitmes osas ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist, millel pole iseseisvat mõju kaebaja õigustele. Kolleegium sellega ei nõustu. Kaebaja esitas vastuväiteid ringkonnakohtu seisukohtadele, mis põhjendasid ringkonnakohtu lõppjäreldust menetluskulude jaotuse kohta, kus osa kaebaja kuludest jäeti tema enda kanda. Vastukassatsioonkaebus jääb aga rahuldamata, kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata. 37. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (

§ 108lg 1).

Ka vastustaja õigusabikulud jäävad tema enda kanda

§ 109lg-st 4 lähtudes.

Vaidlus mälestiste kaitsevööndi kehtestamise üle ei välju kultuuriministri põhiülesannete raamidest, mistõttu välise õigusabi kasutamiseks puudus vajadus. Oma põhiülesannete täitmise raames antud haldusakti õiguspärasuse kasuks peab haldusorgan suutma kohtus argumenteerida ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused (vrd kolleegiumi otsus nr 3-18-687/61, p 24). 38. Kolmanda isikuna kaasatud Wooluvabrik OÜ ja Jõelähtme vald osalesid mõlemad menetluses vastustaja poolel, mistõttu peaks nende vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kandma kaebaja (

§ 108lg-d 1 ja 8).

38.1. Kolleegium nõustub siiski ringkonnakohtu seisukohaga, et Jõelähtme vallal kui haldusorganil polnud vaja kasutada välist õigusabi, ning tema õigusabikulud jäävad tema enda kanda (

§ 109lg 4). 13

(14)3-21-150 38.2. Kuna kolmandad isikud kaasati menetlusse alles apellatsioonimenetluse ajal, ei ole Wooluvabrik OÜ-l tekkinud menetluskulusid esimeses astmes. Apellatsiooniastmes taotles ta 3400 euro suuruse esindajatasu väljamõistmist (käibemaksuta). Kassatsiooniastmes koosnevad Wooluvabrik OÜ menetluskulud riigilõivust 50 eurot ja õigusabikuludest 2350 eurot 33 senti (käibemaksuta). Kokku on Wooluvabrik OÜ menetluskulude suurus seega 5800 eurot 33 senti. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ega õiglane neid kulusid tervikuna kaebajalt välja mõista (

§ 108lg 11 ja § 109 lg 6).

Kohtumenetluses osalemine ei tohi olla takistavalt kallis (vt kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p-d 32.2, 33 ja 35). Kuigi Wooluvabrik OÜ-le ei saa ette heita soovi enda vara puudutavas kohtuvaidluses osaleda, ei ole muinsuskaitse ega vaidlusaluse haldusakti eesmärk tema omandiõiguse ega mistahes muu subjektiivse õiguse kaitse. Liiatigi, nagu kolleegium eespool selgitas, ei välista vaidlusalune käskkiri paisutuse lõpetamist. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, nagu oleks asi lahendatud puhtalt Wooluvabrik OÜ kasuks. Neil põhjustel mõistab Riigikohus kaebajalt Wooluvabrik OÜ kasuks välja menetluskulud 2900 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.