Obsah (6)

§ 657§ 651§ 654§ 450§ 333§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 657lg 1 p 3).

Maakohtu otsus jääb muutmata hagi rahuldavas osas, mida ringkonnakohus täiendab märkusega, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, nii et see otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel.

1. Hagiavalduse kohaselt on hageja tasunud perioodil
2. jaanuar 2019 kuni
3. oktoober 2022 poolte solidaarvõlga ning nõuab kostjalt sellest poole (8486 euro 57 sendi) väljamõistmist (VÕS § 69 lg 1). Kostja vaidles hagile vastu ning esitas
4. veebruaril 2023 tingimusliku tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus peaks hagi rahuldama. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega hagi rahuldati, samuti heidab kostja maakohtule ette kostja tasaarvestusavalduse lahendamata jätmist. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte abieluvaraleping ei ole tühine ning pooled on laenukohustuse osas solidaarvõlgnikud, st laenukohustust ei pea täitma üksnes hageja. Ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamise osas maakohtu väidetega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (

§ 654lg 6).

Ringkonnakohus selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse 5 väidetele, et isegi, kui eeldada kostja väidete õigusust, st abieluvaraleping oleks tühine ja laenukohustus jääb selle abikaasa kanda, kelle omandis on kinnistu, siis abieluvaralepingu tühisuse korral oleks kinnistu abikaasade ühisomandis ning kostja arusaamise järgi peaksid mõlemad pooled (kinnistu omanikena) vastutama laenukohustuse täitmise eest. Seega on vastuolulised kostja väited, et üheaegselt on abieluvaraleping tühine ning laenukohustuse eest vastutab ainult hageja. Maa- ja ringkonnakohtud on lahendanud samast laenusuhtest tulenevat hageja nõuet kostja varasema perioodi kohta tsiviilasjas nr 2-18-15825 ning jõudnud samale seisukohale. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et abieluvaralepingut ei muuda näiliseks see, et ühele abikaasale jääb rohkem vara.

1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on jätnud kostja
2. veebruaril 2023 esitatud tingimusliku tasaarvestuse avalduse põhjendamatult lahendamata. Kostja väitel on tal hageja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses hageja poolt kostja au teotamise ja maine kahjustamisega (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4). Ringkonnakohus leiab, et tasaarvestusavalduse rahuldamata või lahendamata jätmise põhjuseks ei saa olla asjaolu, et see venitaks menetlust. Seadus sellist võimalust ei sätesta. Maakohus ei saanud seega menetlusõiguslikult jätta
3. veebruari 2023 istungil tasaarvestuse vastuväidet „arvestamata“. Hageja on tuginenud sellele, et hageja nõuet ei saa tasaarvestada kostja mittevaralise kahju hüvitamise nõudega (VÕS § 200 lg 1 p 1) ja et hageja saab esitada kostja nõudele küll vastuväiteid (VÕS § 200 lg 4), aga need ei välista selle nõudega tasaarvestamist. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 200 lg 1 p 1 sätestab vastupidiselt, et tasaarvestada ei saa tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet ega sellist nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestava poole vastu. Tasaarvestava poole deliktist tuleneva nõude tasaarvestamist seadus ei piira. VÕS § 200 lg 1 p 1 sätestatud tasaarvestuse piirangu mõte on selles, et kui kostja on tekitanud hagejale kehavigastuse vms, siis ei saa kostja vältida raha maksmist sellega, et tasaarvestab nõude näiteks hageja vastu oleva lepingulise nõudega. Samuti ei välista praegusel juhul tasaarvestamist VÕS § 200 lg
4. Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (Riigikohtu
5. juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657 p 12 ja seal viidatud lahendid). Selliste VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada (vt nt Riigikohtu
6. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 9). Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt Riigikohtu
7. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17;
8. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10;
9. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44) ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. Seega ei ole nõude vaieldavus tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks. 6 Ekslik on ka maakohtu põhjendus, et tasaarvestatav nõue ei ole samaliigiline, sest mõlema poole nõuded on rahalised. Ebaõige on ka maakohtu viide, et kostja tasaarvestatav nõue ei ole sissenõutav. Kostja väidetav mittevaralise kahju hüvitamise nõue on sissenõutavaks muutunud, sest kahju on väidetavalt juba tekkinud. Samuti ei ole põhjendatud maakohtu selgitus, et tasaarvestatav nõue tuleb esitada iseseisva nõudena. Ringkonnakohus nõustub siiski, et kostja ei saanud tasaarvestatavat nõuet esitada vastuhagina

373 lg 1 p 3 kohaselt, sest tasaarvestatav nõue pole põhihagiga seotud ega tulene samast õigussuhtest. Samas ei ole tasaarvestuse vastuväite esitamise eelduseks nõuete vastastikune seotus (Riigikohtu

1. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 12).
2. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi põhjendatult ning jättis kostja tasaarvestusavalduse ebaõigesti lahendamata, oleks ebamõistlik tühistada maakohtu otsust tervikuna põhjusel, et tasaarvestuseks esitatud vastunõue on ekslikult jäetud lahendamata. Ringkonnakohus saab teha

§ 450

lg 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse ning saata asja maakohtusse läbi vaatamiseks üksnes vastunõude ja selle tasaarvestamise osas (vt nt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-16 p 16 ja seal viidatud lahendid). Ringkonnakohus ei võta seisukohta tasaarvestatava nõude põhjendatuse osas. Seega pole ka asjakohased hageja
2. novembri 2023 seisukohad, et tegemist on sisuliselt põhjendamatu või hea usu põhimõtte vastase tasaarvestusega. Tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsus on edasikaebamise ja sundtäitmise seisukohalt lõppotsus (

§ 450lg 3).

1. Põhjendamatud on kostja etteheited maakohtule tõendite vastuvõtmata jätmise ning sellega seonduva vastuväite lahendamise osas. Maakohus viitas otsuse p-s 9, et tegemist on korduvate taotlustega, mis on lahendatud juba
2. veebruari 2023 istungil. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samasisulise taotluse uuesti esitamise korral selle lahendamine lõpplahendiga oluliseks menetlusnormi rikkumiseks. Ringkonnakohus on selgitanud tõendite esitamise taotlustega seonduvat
3. novembri 2023 määruses ning jääb oma seisukohtade juurde. Ringkonnakohus jätab ühtlasi rahuldamata kostja
4. novembri 2023 vastuväite ringkonnakohtu tegevuse peale (

§ 333

). Ringkonnakohus selgitab, et kuivõrd asi saadetakse tasaarvestusavalduse lahendamiseks tagasi maakohtule, tuleb maakohtul läbi viia selles osas eelmenetlus ning kostja saab tasaarvestusavaldusega seotud tõendeid esitada maakohtus. Põhjendamatu on koguda selleks tõendeid ringkonnakohtus. 12. Tasaarvestuse reservatsiooniga otsuses ei märgita

§ 173

lg 5 järgi menetluskulude jaotust ega määrata kindlaks ka hüvitatavaid menetluskulusid. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause ja lg 5 teise lause järgi maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt) 7