3-23-1984/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene

1. november 2023, Tartu 3-23-1984 Xe ja Y kaebus Põhja-Sakala Vallavalitsuse
2. juuni
3. a korralduse nr 521 tühistamiseks ning PõhjaSakala Vallavalitsuse kohustamiseks täita
4. aprilli
5. a korraldust nr 246 Tartu Halduskohtu
6. septembri
7. a määrus Xe ja Y määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebajad – X ja Y Volitatud esindaja Merje Turjakas Vastustaja – Põhja-Sakala vald RESOLUTSIOON Jätta kaebajate määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
8. septembri
9. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. X esitas
11. märtsil 2023 Põhja-Sakala vallale taotluse hooldekodus viibiva isa hoolekandeteenuse osaliseks rahastamiseks valla eelarvest. Põhja-Sakala Vallavalitsuse
12. aprilli
13. a korralduse nr 246 p-s 1 otsustati, et Põhja-Sakala vald maksab valla eelarvest Lõuna-Eesti Hooldekeskuse AS Põltsamaa Kodus viibiva Xe isa hoolduskulude puudujääva osa igakuuliselt hoolekandeteenuse osutaja esitatud arve alusel alljärgnevalt: 1.
14. alates
15. aprillist 2023 igakuuliselt puudujääv osa kuni teenuse vajaduse lõppemiseni; 1.
16. poeg Y osaleb hoolduskuludes vastavalt 100 euroga kuus. Korralduse p 2 kohaselt annab Xe isa hoolduskulude katteks igakuise sissetuleku osa, mis ületab 20 eurot. 20 eurot jääb talle taskurahaks.
17. Hooldekodu suunas oma
18. mai
19. a e-kirjas Xe isa lähedasi esitama kohalikule omavalitsusele seoses hooldusreformiga uut avaldust. Y esitas seejärel
20. juunil 2023 vallale avalduse üldhooldusteenuse tasu osaliseks maksmiseks. Põhja-Sakala Vallavalitsuse
21. juuni
22. a korralduse nr 521 p-s 1 otsustati hüvitada alates
23. juulist 2023 Põhja-Sakala valla eelarvest: 1.1 Y ja Xe isa üldhooldusteenuse hoolduskulu vastavalt hooldekodu kehtestatud hoolduskulu komponendile, kuid mitte rohkem kui vallavalitsuse poolt kehtestatud piirmäär (s.o 530 eurot kuus); 1.2 Jätta Y ja Xe isale isiklikuks kasutamiseks vähemalt 5% tema vanaduspensionist. Ülejäänud osa tema vanaduspensionist kuulub teenuskoha maksumuse tasumiseks. Korralduse p 2 kohaselt üldhooldusteenuse kohamaksu puudajääva osa (s.o 417,38 eurot kuus) tasuvad üldhooldusteenuse saaja seadusjärgsed ülalpidajad vastavalt teenuseosutaja poolt esitatud arvele. Korralduse p-ga 3 tunnistati Põhja-Sakala Vallavalitsuse
24. aprilli
25. a korraldus nr 246 „Põhja-Sakala valla eelarvest hoolekandeteenuse osaline rahastamine“ alates
26. juulist 2023 kehtetuks. X esitas seejärel
27. augustil 2023 vallale pöördumise, milles avaldas rahulolematust
28. juuni
29. a korraldusega nr
30. Vald ei ole avaldusele Xe ja Y väitel vastanud.
31. X ja Y esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada Põhja-Sakala Vallavalitsuse
32. juuni
33. a korralduse nr 521 ning kohustada Põhja-Sakala Vallavalitsust täitma varasemat ehk
34. aprilli
35. a korraldust nr
36. Kaebajad märgivad, et nende panus isa hooldekoduteenuse rahastamisse oli
37. aprilli
38. a korraldusest nr 246 tulenevalt 100 eurot kuus ning kaebajatel oli õiguspärane ootus, et selline olukord valitseb kuni teenuse vajaduse lõppemiseni ehk senikaua, kuni nende isa viibib hooldekodus, sest korraldus oli antud tähtajatult. Vaidlusaluse korraldusega suurendati kaebajate rahalist panust 317,38 euro võrra kuus. Kaebajad soovivad eelneva olukorra taastamist. Kaebajad esitasid ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid peatada Põhja-Sakala Vallavalitsuse
39. juuni
40. a korralduse nr 521 täitmise ning kohustada Põhja-Sakala Vallavalitsust täitma
41. aprilli
42. a korraldust nr
44. Tartu Halduskohus tagastas
45. septembri
46. a määrusega Xe ja Y kaebuse ning jättis muuhulgas ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus esitas määruses järgnevad põhjendused. 4.
47. Halduskohus leidis, et kaebajatel puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ning nende kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Halduskohus viitas sellele, et kohtupraktikas on analoogsetes olukordades halduskohtule esitatud kaebuste puhul asutud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebuse esitamiseks kaebeõigus (vt nt Riigikohtu
48. märtsi
49. a määrus asjas nr 3-18-1168; Tartu Ringkonnakohtu
50. septembri
51. a määrus asjas nr 3-21-896; Tallinna Ringkonnakohtu
52. veebruari
53. a otsus asjas nr 3-21-1409; Tartu Halduskohtu
54. septembri
55. a määrus asjas nr 3-21-2205; Tartu Halduskohtu
56. augusti
57. a määrused asjades nr 3-21-1793 ja nr 3-21-1784; Tartu Halduskohtu
58. aprilli
59. a määrus asjas nr 3-21896; Tartu Halduskohtu
60. aprilli
61. a määrus asjas nr 3-20-661). Kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole isa ülalpidamiskohustust. Kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita 2 asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma oma nõudega maakohtusse (Riigikohtu halduskolleegiumi
62. märtsi
63. a määrus asjas nr 3-18-1168, p-d 9–12). Seega on kohtupraktikas võetud selge suund, et kuigi kohaliku omavalitsuse korraldused, mis puudutavad sotsiaalteenuse eest tasumist, on antud avalik-õiguslikus suhtes, siis siduvat õiguslikku tagajärge ülalpidamiskohustust omavatele isikutele sellised korraldused kaasa ei too. 4.
64. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus vastustaja on korraldusega kindlaks määranud, kui suure osa oma isa hoolduskuludest tuleb kohaliku omavalitsuse hinnangul kanda tema seadusjärgsetel ülalpidajatel. Samas ei ole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv ning vaidlusalune korraldus ei ole TMS § 2 lg 1 järgi ka täitedokument, mida saaks sundtäita. Korraldusega ei ole kaebajatele pandud kohustusi ning selles esitatud viidet kaebajatele arvete esitamise kohta tuleb mõista kui ettepanekut hüvitada vallale käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused. Seega ei riiva korraldus nr 521 kaebajate õigusi ning neil puudub selle halduskohtus vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Kuna kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus Põhja-Sakala Vallavalitsuse
65. juuni
66. a korralduse nr 521 vaidlustamiseks ning nimetatud korraldusega tunnistati kehtetuks Põhja-Sakala Vallavalitsuse
67. aprilli
68. a korraldus nr 246, ei saa kaebajad nõuda kehtetuks tunnistatud korralduse täitmist ning kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus ka kaebuses esitatud kohustamisnõude esitamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
69. X ja Y esitasid Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu
70. septembri
71. a määruse peale osas, millega halduskohus tagastas kaebeõiguse puudumise tõttu kaebuse. Kaebajad paluvad vastavas osas halduskohtu määrus tühistada ning saata asi tagasi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kaebajad esitasid määruskaebuses järgnevad põhjendused. Kaebajad leiavad, et määruses viidatud kohtupraktika ei ole asjakohane, kuna seal on tegemist olnud olukordadega, kus on toimunud sotsiaalteenuse rahastamise esmane otsustamine. Käesoleval juhul tasus vastustaja
72. aprilli
73. a korralduse alusel kaebajate isa hooldekoduteenuse eest selliselt, et seadusjärgsete ülalpidajate rahaline panus oli 100 eurot.
74. juuni
75. a korraldusega kaebajate rahaline panus suurenes. Ühtlasi tühistati hilisema korraldusega varasem kaebajatele soodsam korraldus. See aga avaldab kaebajatele otsest mõju, sest nad peavad alates
76. juulist 2023 tasuma suuremaid arveid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
77. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
78. Kaebajad on vaidlustanud korraldust, millega muudeti varasemat valla eelarvest hoolekandeteenuse osalise rahastamise korraldust. Varasemalt pidid kaebajad tasuma nende isa hooldekodus viibimise eest 100 eurot kuus, kuid alates
79. juulist 2023 tasuvad seadusjärgsed ülalpidajad vastavalt teenuseosutaja poolt esitatud arvele uue korralduse alusel 417,38 eurot kuus.
80. Halduskohus leidis, et tuginedes analoogsetes vaidlustes tehtud kohtulahenditele, ei saa jõuda seisukohale, et kaebajatel oleks hoolekandeteenuse rahastamise korralduse vaidlustamiseks olemas kaebeõigus, mistõttu tagastas halduskohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
81. Kaebajad leiavad määruskaebuses, et halduskohtu viidatud kohtupraktika ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna kaebajad ei ole vaidlustanud sotsiaalteenuste rahastamisel tehtud esmast otsust, vaid tegemist on juhtumiga, kus kaebajad tasusid
82. aprilli
83. a korralduse alusel varasemalt 100 eurot kuus selle eest, et nende isa saaks vajalikku teenust, kuid
84. juuni
85. a korralduse alusel nende osalus rahaliselt suurenes. Kaebajad viitavad ka sellele, et neil oli usaldus selle suhtes, et alates 3
86. aprillist 2023 makstakse Põhja-Sakala valla eelarvest hoolduskulude puudujääv osa kuni teenuse vajaduse lõppemiseni (dtl 11). Hoolduskulude suurenemine avaldab kaebajatele aga otsest mõju.
87. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks ja teistsuguse arusaama kujundamiseks sedalaadi otsuste vaidlustamisel. Halduskohus selgitas põhjalikult, miks kaebajatel puudub kaebeõigus hoolekandeteenuse rahastamise otsuste vaidlustamiseks ja kuidas nad saavad vajadusel edaspidi oma õigusi kaitsta. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks siinjuures neid põhjendusi kordama hakata. Kaebeõigust ei saa isikutele tekitada asjaolu, et varasem otsus, mis nüüdseks on kehtetuks tunnistatud, oli nende jaoks soodsam. Ringkonnakohtu arvates kohaldub halduskohtu viidatud kohtupraktika ka sellistel juhtudel, kus vaadatakse ümber ja muudetakse varasemaid teenuse rahastamise otsuseid, sh muudetakse teenuse eest tasumise põhimõtteid, sest sisuliselt otsustatakse ju ikkagi teenuse rahastamise küsimuse üle. Samuti ei saa kaebeõigus tekkida asjaolust, et varasema otsuse kohaselt oli vallal kohustus tasuda hoolekandeteenuse osutaja esitatud arvete alusel igakuuliselt puudujääv osa kuni teenuse vajaduse lõppemiseni (dtl 11). Usalduse kaitse aspektiga arvestamist haldusorgani poolt haldusakti kehtetuks tunnistamisel hindab kohus asja sisulise läbivaatamise käigus, kuid see ei kuulu hindamisele kaebeõiguse sisustamisel. Ringkonnakohus märgib, et ka varasema otsuse vaidlustamiseks ei olnud kaebajatel kaebeõigust, seda enam ei saa kaebeõiguse olemasolust rääkida ka järgnevate sedalaadi otsuste kontekstis.
88. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb kaebajate määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
89. septembri
90. a määrus muutmata osas, millega halduskohus kaebuse tagastas. (allkirjastatud digitaalselt) 4