1-20-2143/91

(18257000138)Kohtukoosseis kohtunik Indrek Nummert Kohtuistungi sekretär Marie-Liis Orav Kriminaalasi Armen Aslanyan süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi üldmenetluse korras Prokurör vanemprokurör Merry Tiitus Kaitsja vandeadvokaat Urmas Simon, RÕA korras Süüdistatav Armen Aslanyan Isikukood: 37101240065 Elukoht ja kontaktandmed: XXX Telefon: XXX E-post: XXX Kodakondsus: Eesti Haridus: XXX Emakeel: XXX Töökoht või õppeasutus: XXX Karistatus: kriminaalkorras karistamata, väärteokorras üks kehtiv karistus Tõkend: ei kohaldatud Kannatanud Kannatanute, tsiviilhagejate esindaja K. A ja L. L vandeadvokaat Sandra Sepp, RÕA korras 1 / 34 1-20-2143 Juhindudes KrMS § 309 lg 2, § 310 lg 2, § 3101, §§ 311 – 312, § 314, § 315 lg 4, § 181 lg 1, § 182 lg 5 kohus RESOLUTSIOON otsustas: 1. Õigeks mõista Armen Aslanyan kogu esitatud süüdistustes KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. 2. Jätta läbi vaatamata kannatanute K. A ja L. L i tsiviilhagid varalise ja mittevaralise kahju nõuetes. Kohus selgitab, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine kriminaalmenetluses ei välista hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras. 3. Jätta läbi vaatamata kannatanute K. A ja L. L i taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks. 4. Menetluskulud 4.1. Jätta õigeksmõistetud Armen Aslanyani riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Urmas Simoni tasu ja kulud summas 2145, 16 eurot KrMS § 181 lg-le 1 tuginedes Eesti Vabariigi kanda. 4.2. Jätta tsiviilhagejast kannatanute K. A ja L. L i riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud summas 4815 eurot KrMS § 182 lg-le 5 tuginedes Eesti Vabariigi kanda. 4.3. 20.04.2021 istungil kannatanu esindaja poolt kannatanute esitatud ööbimise ja sõidukulude taotluse osas võtta seisukoht eraldi määrusega. 5. Tõkendit ei ole kohaldatud. 6. Asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja materjalide juurde CD-plaat 01.01.2018 Häirekeskuse kõnesalvestisega. 7. KrMS § 314 lg 51 alusel kustutada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile 05.11.2018 saadetud DNA-proov ja sõrmejälgede kaart. 8. Kohtuotsus saata menetlusosalistele ning jõustumisel edastada Rahandusministeeriumile Eesti Vabariigi kanda jäänud menetluskulude tasumise korraldamiseks ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile sõrmejälgede- ja DNA-registrisse kantud andmete kustutamise korraldamiseks. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. 2 / 34 1-20-2143 Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). Kannatanul on kassatsiooniõigus ning see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni (Riigikohtu 27.12.2019 otsus asjas nr 1-18-3901). Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamine: 20. aprill 2021. Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 20. mai 2021 hiljemalt päeva jooksul Pärnu Maakohtu Kuninga tänava kohtumaja kantselei ja e-toimiku kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK Armen Aslanyani süüdistatakse selles, tema: - 10.05.2015. a kella 02:00 paiku X linnas X eramus teise korruse tualettruumis alaealise W juuresolekul haaras kinni oma abikaasal K. A (endise perekonnanimega Aslanyan) juustest ja tagus tahtlikult tema pead kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata arv kordi, kuid umbes kümnel korral vastu seina. Seejärel Armen Aslanyan tahtlikult lõi käega K. A vastu nägu. Sellise tegevusega tekitas Armen Aslanyan K. A ninaverejooksu ja verevalumid näol (Episood I). - olles 10.05.2015. a toime pannud kehalise väärkohtlemise, olles seega KarS § 121 lg 2 p 3 nimetatud isik, 2016. aasta jaanuari- või veebruarikuus, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, südaöö paiku, X linnas X korteris paiskas oma abikaasa K. A alaealise poja L. L i esikusse pikali. Mõni hetk hiljem surus ta köögis L. L i pikali maha, surudes põlvega kannatanut näo piirkonda ja võttes kätega kannatanul kaela piirkonnast kinni. Oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega tekitas Armen Aslanyan kannatanule füüsilist valu ja takistas tema normaalset hingamist (Episood II). - 01.01.2018. a kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid öisel ajal kella 03:57 paiku, X tn korteris haaras oma abikaasal K. A käega näo piirkonnast kinni ja pigistas ning surus K. A vastu põrandat, muljudes K. A näost ja tahtlikult lüües K. A lahtise käe ja rusikaga näo piirkonda. K. A poeg L üritas Armen Aslanyani tegevust takistada, mille peale Armen Aslanyan tahtlikult lõi alaealist L. L i kolmel korral rusikaga pea piirkonda. Armen Aslanyan tekitas oma eelpool kirjeldatud tahtliku käitumisega oma abikaasale K. A ja abikaasa pojale L. L ile füüsilist valu ja tervisekahjustusi – L. L muhu pea piirkonnas ja K. A hematoomid näo piirkonnas (Episood III). Seega Armen Aslanyan, teise inimese tervise kahjustamisega ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, pani toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3 / 34 1-20-2143 KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritav tegu hõlmab endas teise inimese tervise kahjustamist, samuti valu tekitavat kehalist väärkohtlemist, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes ning kui see on toime pandud korduvalt. Seega on kohtul vaja tuvastada, kas A. Aslanyan talle ette heidetud tegevusega on toime pannud 1) teise inimese tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise 2) lähi- või sõltuvussuhtes ning 3) teinud seda korduvalt. I. 10.05.2015 episood X tn X Vaidlus puudub selles, et 10.05.2015 kella kahe paiku öösel, ajal, mil L. L magas esimesel korrusel oma toas, tekkis teisel korrusel K. A ja A. Aslanyani vahel tüli, mille raames karjuti ning mille peale ärkas L. L üles. Muus osas, mis toimus aga teisel korrusel, mille kohta on esitatud süüdistus, lahknevad kannatanu K. A ja süüdistatava ütlused täielikult. Seega väidetava vägivalla toimumise asjaolude kohta on tegemist sõna sõna vastu olukorraga. Riigikohus on aga korduvalt selgitanud tõendite hindamise põhimõtet, et nn sõna sõna vastu olukorras peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need isiku süüdimõistmisel veenvalt kummutama (RKKKo 05.12.2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13 p 9). Riigikohus on selgitanud sedagi, et vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna (RKKKo 04.05.2011 asjas nr 3-1-1-26-11, p 16). Kaitsja on toonud välja, et K. A ütlused on ajas oluliselt muutnud, sh värvikamaks ja detailsemaks, ehkki üldteada asjaoluna ajas mälu pigem tuhmub. Antud episood on 2015. aastast, kohtu alla andmine toimus 2020. aastal. Kaitsja esitatud vastuväitest tulenevalt tuleb leida kummutavad argumendid süüdistuse tõendamiseks, vaatamata alltoodule: 1) kannatanu ei pöördunud 2015. a politseisse avaldusega kriminaalmenetluse alustamiseks ja tegi seda istungil avaldatud väidete alusel alles 2018. aastal; 2) juhuslikult möödasõitnud politsei ei pidanud vajalikuks kriminaalmenetluse alustamiseks ise meetmeid võtta. Oluline on, et kriminaalmenetluse alustamise oportuniteet puudub, sest kriminaalmenetluses kehtib kohustuslikkuse printsiip KrMS § 6 alusel, s.t kriminaalmenetlus tuleb alustada, kui iseäranis politseil on piisav informatsioon kriminaalmenetluse aluse kohta; 3) kannatanu K. A ei pöördunud seoses väidetavate vigastustega meditsiiniasutusse 2015. a, on pöördunud hambakliinikusse juulis 2017. a seoses raviga, mis ei haaku aga kuidagi süüdistusega (II kd tl 110). Eeltoodu alusel on oluline kaal võimalikult erapooletutel ja objektiivsetel tõenditel, mis baseeruvad võimalikult vahetule kogemusele ja selle talletamisele ajas, kas ristküsitlusel kontrollitud usaldusväärse isikulise tõendi mällu või dokumentaalsena. Põhjusel, et oleks võimalik ajas rekonstrueerida võimalikult ehe pilt, mida võrrelda palju aastaid hiljem juurde kogutud isikuliste tõenditega jms. Prokuratuuri süüdistus põhineb valdavalt oluliselt hiljem kogutud tõenditel, seetõttu on täiendavalt asjakohane analüüsida süüdistatava ja kannatanu 4 / 34 1-20-2143 käitumist läbi ajalise telje, s.t faktide osas, mis jäävad süüdistusest väljapoole, kuid võivad anda suure tõenäosusega teavet tõendite usaldusväärsuse kohta. 1.1. Kannatanu K. A 28.10.2020 ütlused (I kd tl 158-191) K. A ütluste järgi 10.05.2015 tuli süüdistatav purjuspeaga koju ja tahtis, et ta läheks temaga baari. K. A hiljem täpsustas, et ilmselt ei tahtnud ta lõbutsema minna, vaid see oli ettekääne vägivalla rakendamiseks. Kui K. A keeldus, siis tuli süüdistatav talle kallale. K. A ütluste kohaselt võttis ta selle peale lapse W võrevoodist ja jooksis WC-sse. Selle peale võttis süüdistatav tal juustest kinni ja tagus K. A t vastu seina ning lõi lahtise käega nii, et ka laps sai pihta. Kohus märgib, et süüdistust ei ole esitatud lapse löömise osas, mistõttu kohus jätab selle väite tähelepanuta. Siis K. A karjus L , et ärka üles. K. A ütluste kohaselt tagus seeläbi süüdistatav juustest kinni hoides tema pead vastu seina kindlasti rohkem kui 10 korda. Kohus jätab tähelepanuta asjaolu, et kannatanu ütluste kohaselt oli kordi rohkem kui kümme, kuivõrd inkrimineeritud on umbes kümnel korral tagamine. K. A ütles, et eeltoodud tegevuse tagajärjel olid tal järgmised vigastused: „Mul oli terve nägu verine ja politsei ka fikseeris selle. See on ohvriabi lehel. Millest veri näos tuli? Kas oli kuskilt katki? - Suu ja hambad, siiamaani on huulelt seda näha. Igalt poolt. Ma olin täielikus šokiseisundis.“. L oli samal ajal esimesel korrusel. K. A märkis: „Alati oli nii, et kui Armen ei saanud minule kallale, läks ta alati L torkima, sest ta teadis, et ma lähen sinna vahele. Ta tuli mulle kallale ja siis läks alati ka L kallale.“. K. A ütluste kohaselt seejärel ta karjuski L , et ärka üles, kuna Armen taganes vannitoast ja võttis laualt kruvikeeraja ja karjus „I will kill this motherfucker!“ ja pöördus K. A poole: „I am not done with you yet.“. Maakohus jätab need ähvardused tähelepanuta, kuivõrd süüdistuses ei ole inkrimineeritud kummagi kannatanuga seoses ähvardamise asjaolusid KarS § 120 järgi. Samas just eeltoodu kaudu põhistab kannatanu K. A enda karjumist ja hüüdmist L . Kui K. A l oli tõsi taga, et teda ähvardatakse poja tapmisega või et süüdistatav ähvardab L , siis see on ebausaldusväärne väide ning tõik, et süüdistust ei ole selles esitatud, on fakt, et sellisele eeldusele ei saa rajada ka K. A ütluste usaldusväärsust. K. A ütluste kohaselt, kui Armen laskus trepist, karjus ta L , et põgene aknast välja, et Armen tuleb ja lööb su maha. K. A ütluste kohaselt, kuna all oli vaikne, sai ta aru, et L on põgenema pääsenud ja Armen läks talle tõenäoliselt järele. Ja siis tuli juba politsei. K. A märgib, et L tuli koos politseiga tagasi ja oli L täielikus šokiseisundis. Kohus nõustub täielikult kaitsja tugeva loogikaga, et olukorras, kus laps aetakse öösel üles ema poolt ja nõutakse tema põgenemist, on iga laps šokis, sõltumata sellest, kas ema poolt väidetu vastas tõele või mitte. Antud šokile ei ole võimalik in dubio pro reo mingit süüdistatava suhtes süüstavat tähendust kohtul omistada. Samuti ei ole midagi süüstavat K. A ütlustes selle kohta, et Armen oli K. A ütluste järgi ära viidud, kui ta šokis L nägi. L oli naabrite antud pleed ümber ja naabrid olid andnud talle mingid jalatsid jalga. Kaitsjale antud vastuste kohaselt (I kd tl 171) said ka K. A hambad kahjustada, kui süüdistatav ta pead vastu seina tagus, K. A : „Loomulikult kui inimest lüüakse lähevad tema hambad kõveraks“. Ütluste kohaselt ei tahtnud ta sellest kellelegi rääkida, sh politseile. Siiski kannatanu on midagi muud just vahetult rääkinud ka politseile, seda analüüsib kohus eraldi allpool. 5 / 34 1-20-2143 K. A andis vastuseid kaitsja küsimustele: „Kas te midagi löömise tagajärjel tundsite? Kas teil oli vigastusi? - Loomulikult. Mul oli terve nägu verine ja politsei ka fikseeris selle. See on ohvriabi lehel. Millest veri näos tuli? Kas oli kuskilt katki? - Suu ja hambad, siiamaani on huulelt seda näha. Igalt poolt.“. Kannatanu istungil antud ütluste kohaselt tuli vägivalla tõttu tal seega verd ninast ja suust. Kohtueelsel uurimisel ülekuulamisel (sündmusest oli juba siis aastaid möödas) usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatu põhjal aga kannatanu märkis, et verd tuli ninast ja süüdistatav katkus juukseid. Õige on kaitsja poolt osundatu, et üldteada olevalt inimese mälu ajas pigem tuhmub, mitte ei muutu niivõrd palju värvikamaks ja faktirohkemaks. Seega kannatanu K. A ütlustes tõusetunud kõrvaldamatud puudused ja vastuolud ei ole kummutatavad süüdistatava kahjuks, vaid vältimatult süüdistatava kasuks. K. A selgitas, et rääkis juba vahetult politseile, et terve nägu oli verine, verd tuli igalt poolt ninast ja suust ja selle politsei fikseeris ohvriabi lehel. Kohtul on võimalus ka seda fakti kontrollida võimalikult vahetu tõendi kaudu. Enne seda tuleb aga märkida, et kannatanu ei ole vähimalgi viisil märkinud, et kannatanu võis ka vahepeal tulenevalt šokiseisundist nt vere näost ära pühkida, vaid on väitnud tõsikindlalt istungil seda, et nägu oli üleni verine ka siis kui politseiga suhtles ja see fikseeriti. 1.2. Parullileht, kutsung X seonduvalt 10.05.2015 tehtud väljakutsega (I kd tl 111-113), lähisuhtevägivalla infoleht (I kd tl 114-115) ja tunnistaja G. P ütlused (II kd tl 147-154). Kohus märgib, et kannatanu poolt viidatud politsei poolt fikseerimist saab patrullilehe ja ohvriabi lähisuhtevägivalla lehel fikseeritu kaudu kontrollida ning lisaks politseiniku ütlustega, milliseid tõendeid maakohus järgnevalt analüüsib. 1.2.1. Lähisuhtevägivalla infoleht (I kd lt 114), mis on koostatud 10.05.2015 kell 02:21 ajal. Nimetatud tõend kinnitab süüdistuses toodud sündmuse aega, kohta ning sündmusega seotud isikuid. Taas on vägivalla infolehe alguses märgitud teate sisuks „Mees tahab oma kasupoega ja elukaaslast tappa“. Juba eeltoodud faktiväide on vale, ka riiklik süüdistaja ei ole pidanud põhjendatuks vastavat süüdistust esitada, isegi mitte ähvardamises, kirjas on see aga just peamise ajendina. Ei ole märgitud, kas K. A või süüdistatav oleks olnud alkoholijoobes, ei ole märgitud ka mingeid joobele viitavaid isiku väliseid tunnuseid, seega neid ei esinenud selle dokumendi järgi. Ei ole märgitud, et K. A nägu on üleni verine, vaatamata K. A rõhutatult täienenud ütlustele kohtus. K. A sõnade järgi on kirjutatud lehele vahetult saadud kuuldused: „Naise sõnul oli mees teda korduvalt rusikaga pähe löönud.“. Need väited ei haaku aga üldse K. A hilisemate ütlustega kohtus. Rusikaga ja nii lausa korduvalt löömist ei ole süüdistatavale ka hiljem inkrimineeritud. Seega kannatanu väited ei ole kaugeltki loogilised ja vastuoludeta. Taas tuleb kohtul nõustuda kaitsjaga, et ei ole võimalik ära kummutada suurt ebaloogikat, et ka siin on kannatanu faktid muutunud värvikamaks ja ka ajas tavapäratult täienenud. 6 / 34 1-20-2143 Arvestada tuleb ka sündmuse toimumise aega, millest käesolevaks on möödas pea kuus aastat, kuid kui nii pika aja möödudes kohtus kannatanu mäletab täpselt, et süüdistatav võttis tal juustest ja tagus rohkem kui kümme korda (süüdistuses umbes 10 korda) tema pead vastu seina, milline teokirjeldus erineb üsna oluliselt vahetult vahejuhtumi mõju all politseinikule kohapeal avaldatust, on kohtul kannatanu ütlusi väga keeruline tõena võtta. Selline äärmiselt ebatõenäoline mälu täienemise juhus tõstatab mitte enam kõrvaldamatu kahtluse, vaid otseselt põhimõttelise kahtluse, et kannatanu on sündmust fabritseerinud, sest eluliselt ei ole usutav, et mälupilt selliselt täiustub. Iseäranis tekib vastuolu ka selles, kui kannatanu ütluste andmisel märkis, et sündmused on seoses raviga tal mälus blokeeritud ja keeruline mälu taastada seeläbi. Täpsemalt avaldas kannatanu isegi seda, kuidas arstid näevad vaeva, et tema peast neid sündmusi kustutada ning et ravist tulenevalt ta väga palju detaile ei mäleta – kohtu hinnangul on vastupidiselt kannatanu kohtus antud ütlused väga detailirohked, sh detailid on osaliselt lausa asendunud justkui teistsugustega, mis faktina viitab üledramatiseerimisele ja faktide fabritseerimise kahtlusele. Eeltoodu kinnitab üheselt kaitsja poole väiteid kõrvaldamatu kahtluse osas, et kannatanu manipuleerib, võib seega manipuleerida ka õiguskaitseorganitega, kasutades kaugel tagasihoidlikkusest rõhutatud emotsioone koos värvika ajas täienevate põhistustega. Juba selliselt faktidega ümberkäimine peaks üldjuhul igas inimeses tekitama pingeid ja keerulisi emotsioone, kuivõrd teise inimese saatust määratakse tema süüstavate ütluste kaudu. Seega ei saa kohtule rõhutada, et vaatamata suuretele vastuoludele on kõik süüdistusega veenvalt korras ja tõendid klaarid süüdimõistmiseks. Süüdistatava ütluste järgi kutsus hoopis tema abikaasale politsei, paraku infoleht seda ei kajasta. Samas politseinikust tunnistaja G. P ütlustest nähtub, et väljakutse ei jõudnud nendeni keskusest, sest nad juhuslikult sõitsid mööda ja avastasid aluspesuväel noormehe ja seejärel suhtlesid keskusega. Kuivõrd sündmusele reageeriti vahetult, jääb kõrvaldamata kahtluseks, kas süüdistatav ka sel korral pöördus politsei poole või mitte. Süüdistatav väitis, et pöördus, prokuratuur ei ole tõestanud vastupidist. Seega esitatud tõendid ei välista, et pöördumise tegi hoopis süüdistatav, kuid patrull oli kohal juba enne väljakutset ning dokumendid täideti kohapeal eeskätt K. A sõnade järgi, sest keelebarjääri tõttu ei saanud teadet anda süüdistatav ja eeldati kannatanu sõnade õigsust. 1.2.1.1. Süüdistatav kinnitas, et soovis ise ära minna ja politsei võttis ta kaasa. Asjaolu, et G. P märkis, et süüdistatav viidi kainestusmajja 0,52 mg/l joobe korral, kui tal ei olnud mingeid väliseid agressiivseid või joobetunnuseid, tekitab sündmustikku ebaloogika. Kaitsja märkis kohtuvaidluses õigesti, et on loogiline, et perevägivalla juhtumi puhul, tuleb pooled lahutada igal juhul, sõltumata probleemi põhjustajast ning samuti on loogiline, et ema lastega jäi koju. Fakt on ka see, et süüdistatavat kahtlustatavana kinni ei peetud, ei leitud piisavat alust ja kuna mehel kuhugi minna ei olnud, siis pandi ta kainestusmajja. Ilmselt sellistes situatsioonides ei kohelda mehi ja naisi võrdselt, sest mees saab stigmatiseeriva kainestusmaja kliendiks ilma nõutavate eeldusteta ja on eelarvamuslik, et vaid naine on alati ohver, kes tülis vajab kaitset naiste varjupaigas. Antud asjaolust ei saa järeldada, et mehe lahkumine kui fakt on seega midagi süüstavat. Õigussüsteem peab olema aga piisavalt kogenud, et ära tunda ka piisava manipuleeriva kannatanuga tekkiva kahtluse. Ka juhul, kui tegemist on naisterahvaga, ei saa olla nii, et ühe lahkumine kodust või muudel asjaoludel „äraviimine“ tõendab süüd. Isegi 7 / 34 1-20-2143 kriminaalmenetlust ei alustatud, seega võib eeldada, et see ei viita siiski politsei lohakusele, vaid vajaduse puudumisele. Ei saa välistada, et emotsioonid ei olnud ka politsei jaoks faktide kogumiga piisavalt kooskõlas, kui K. A ga vesteldi, et materjalide alusel oleks alustatud, kas politsei või prokuröri nõudmisel hilisemalt kriminaalmenetlust. Teadaolevalt saab prokuratuur kõikide väljakutsete juhtumite kohta ülevaateid igapäevaselt. 1.2.1.2. Maakohus leiab, et käesolevas asjas on selgelt näha, et süüdistatav on sattunud ebasoodsasse menetluslikku olukorda ekslikult kannatanu K. A mõjul seetõttu, et ta on kaukaaslasest meesterahvas keelebarjääriga ja K. A mitte. K. A seetõttu aga suhtleb sisukalt politseiga. Ka politseinikust tunnistaja G. P ütles, et suhtles eeskätt seetõttu 10.05.2015 just K. A ga, mitte A. Aslanyaniga. Kes suhtes aga viimasega, ei ole isikuliste tõendite ringis üldse olemas. Antud eksliku ning eelarvamusliku olukorra kujunemist kinnitavad ka süüdistatava väited, et tal on olnud probleeme joobes elukaaslasega (K. A

1. ga)ja ta on kutsunud talle politsei, kuid sündmuste fikseerimine on ebaloogiline ja ei järgne ka kriminaalmenetluse alustamist, kainestusmajja viimist vms nagu veelgi ebaselgematel asjaoludel sai osaks A. Aslanyanile. 1.2.1.3. 12.08.2015 (s.o kõne all oleva sündmusega võrreldes hilisema aja) lähisuhtevägivalla infoleht (I kd tl 27-29; II), milles on fikseeritud teate sisu „Joobes naine võttis väikse lapse ja läks naabrite juurde. Olen oma lapse pärast mures.“. Samuti on fikseeritud politseiandmebaasis, et joobes naine tuli koju magava 1 aasta ja 8 kuu vanuse lapse juurde, võttis magava lapse voodist ja läks koos lapsega naabrite juurde edasi alkoholi tarvitama (I kd tl 36). Samas on ohvriks lähisuhtevägivalla infolehel märgitud hoopis K. A ning sealjuures on avaldatud ka asjaolu, et on „nähtavas alkoholijoobes“ (10.05.2015 kohtule ei ole keegi märkinud midagi sellist A. Aslanyani suhtes) ja „tervisekahjustused puuduvad“. Vägivallatsejaks on märgitud aga sellel lehel hoopis Armen Aslanyan, kes on „nähtavalt kaine“. Vägivalda pole, naine on nähtavalt joobes, mis ei saa ju tekkida vaid pitsist konjakist, sest politsei saabudes K. A tarbis konjakit naabri juures. Kohtu jaoks jääb mõistetamatuks, kuidas ühtäkki n-ö ohvrist teatajast sai mingil hetkel infolehele kantu alusel hoopis vägivallatseja, kui mingeid viiteid sellele tegelikult kohapeal ka ei tuvastatud ja põhjendusi selleks ka ei esitata. Ka siin on fikseeritud, et ehkki naine väitis, et oli füüsiline väärkohtlemine, ei olnud tal vigastusi (II kd tl 29). Mis sai pöörduja poolt viidatud faktist joobeseisundis emast ja lapse eest hoolitsemisest sellises olekus, jääb konkreetse vastuseta. Kaudse vastuse annab vaid fikseeritu, et lastekaitseametnikuga peab toimuma siiski lähiajal vestlus. Andmebaasi andmetel (II kd lt 36) on vastuoluliselt hoopis lahendusena märgitud, et K. A on selgitanud, et A. Aslanyan ja poeg L ei saa omavahel läbi. Samuti, et A. Aslanyan ei ela nende juures, vaid käib neil kodus külas ja tegelemas üksnes oma tütrega I-M. Aslanyaniga. Seda kinnitas ka poeg L . Ka eeltoodu näitab, et mingil põhjusel n-ö nihkub probleem K. A veenvate selgituste kaudu justkui imeväel hoopis teise suunda, et probleemiks on hoopis poeg L ja see, miks tegelikkuses pöörduti, sellest ei räägita midagi. Lahendus ei kajasta seisukohta pöördumise fakti järgi. Lisaks on samal päeval A. Aslanyan pöördunud ka politseisse K. A ähvarduse tõttu, millele ta kohtus viitas (II ld tl 37), selle kohta on andmed registreeritud andmebaasi kõige hilisemalt. Nii A. Aslanyani poolt avaldatu kui antud andmebaasi järgi on avaldaja pöördunud seetõttu, et võõrad inimesed tulevad ja annavad talla tappa. Selle kohta on selgitud, et A. Aslanyan sai väidetavalt sellise ähvarduse K. A lt (04.06.2021 protokoll lk 12). Eeltoodud politsei kutsumised näitavad, et probleemid aeg-ajalt tõusevad, aga kohapealt kogutud andmeid ei ole enam kui nt 10.05.2015 süüdistuse episoodi kohta. Nendest 8 / 34 1-20-2143 pöördumistest ei saa järeldada läbi ajalise telje, kas A. Aslanyan või K. A on vägivaldne, vaid et suhted on keerulised ja kõigest arusaamiseks on vajalik täiendavalt objektiviseerivaid andmeid. Samas ei saa öelda, et need faktid just süüstaksid A. Aslanyani, küll aga tekitavad kõrvaldamatuid kahtlusi A. Aslanyani süüdistamistes K. A poolt. 1.2.2. Patrullileht, kutsung 5390 seonduvalt 10.05.2015 tehtud väljakutsega. See on koostatud enne 10.05.2015 sündmuse lähisuhtevägivalla infolehte. Nimetatud tõendiga on üheselt tõendatud 10.05.2015 öösel tehtud väljakutse ja politseipatrulli sündmuskohal viibimise aeg (02:21-03:23), politseipatrulli kohalejõudmisel sündmuskohal viibinud isikud (L. L , K. A , W ja Armen Aslanyan) ja asjaolu, et L. L viibis X tn juures aluspesuväel, naabrite ümber antud tekiga ning et tal oli käes pikk kööginuga. Samas nende asjaolude osas vaidlus ka kohtus puudub. Lehel on fikseeritud: „Naise sõnul oli mees teda korduvalt rusikaga pähe löönud.“. Patrullilehe kohta andis kohtus ütlusi politseinik G. P , kes sündmuskohal viibis. 1.2.3. Tunnistaja G. P 11.03.2021 ütlused (II kd tl 147-154) Politseinikust G. P andis ütlusi, et oli süüdistuses toodud ajal väljakutsel X juures ja paarimehega hakkasid tagasi sõitma ning ühel hetkel paarimees märkas aluspesuväel noormeest ja ka kaks täiskasvanut (naabrid) oli kõrval. Noormehel oli käes lauanuga ja talle anti tekk ümber. Naabrite poolt tuli info, et nad olid kuulnud kisa ja hakanud parajasti Häirekeskusesse helistama, kui patrulli nägid. Seejärel teatas patrull ise raadiosaatjaga juhtimiskeskusele. G. P ei mäletanud, kas antud noormees oli šokis, kuid temal kui politseinikul oli jaheda hommiku tõttu isegi vormis külma tunda. Tunnistaja ütluste kohaselt kajastab teenistusleht seda, mida ta sel ajal nägi ja just tema suhtles kannatanu K. A ga. Ta pani süüdistava kohta kirja nii palju, kui aru sai. Süüdistatavaga suhtlemiseks oli tal keelebarjäär, kuid agressiivne ta ei olnud ja ta oli nõus tulema kaasa kainestusmajja. Prokurör meenutamiseks avaldas, et tunnistaja oli eeluurimisel väitnud, et süüdistataval oli joove 0,52 mg /l kohta ja antud asjaolu tunnistajale ka meenus patrullilehe järgi. Tunnistajal oli aga meeles, et K. A le sai öeldud, et kui tal oli või on mingeid vigastusi, siis ta saab minna neid X Haiglasse fikseerima ning hiljem teha politseile avalduse. K. A pöördus aga politseisse aastaid hiljem ja hoopis hambaarstile. Eeltoodu tekitab kahtlusi, mida ei ole võimalik veenvalt kummutada. Tunnistaja G. P ütluste sõnutsi ta ei mäleta üldse, et kui ta on olnud väljakutsel, et kellelgi oleks nägu olnud üleni verine ja kui selline asi juhtuks, siis kindlasti nad fikseeriks selle patrullilehel. Vägivalla toimepanemise kirjelduse tunnistaja ütluste kohaselt paneb ta alati toime kannatanult saadud info põhjal, sh kindlasti paneks kirja selle kui kirjeldataks, et võeti juustest kinni ja taoti pead vastu seina üle 10 korra. Antud juhtumi puhul tunnistaja andis ütlusi, et talle ei meenunud üldse, kas kannatanu näos olid peksmisjäljed. Tunnistaja ütluste kohaselt patrullis ta paneks kirja kannatanu ütluste järgi ka siis info tervisekahjustamise kohta, kui nad seda ei näe, aga kannatanu seda väidab, sest kõiki vägivallatundemärke ei ole näha. Eeltoodust maakohus järeldab, et G. P tunnistajana koges vahetult sündmuse asjaolusid vägivalla ja selle tundemärkide kohta eeskätt kannatanu K. A sõnade järgi ja muud talle 9 / 34 1-20-2143 istungil selgelt ei meenunud. Kannatanu K. A ütlused on kohtu hinnangul aga juba algstaadiumis vastuolus K. A enda hilisemate ütlustega, nii vägivalla põhjustamise viisi kui tagajärgede osas. On väga oluline vahe, kas löödi rusikaga korduvalt pähe või taoti pead juustest kinni hoides vastu seina 10 korda koos ühe (s.t mitte mitu) korra käega (s.t mitte konkreetselt rusikaga) näkku löömisega. Kannatanu poolt G. P le vahetult öeldud Esitatud süüdistus: 10.05.2015.a tagus tahtlikult pead umbes 10 korral vastu seina lõi käega K. A vastu nägu Löödi rusikaga korduvalt pähe Üldse: - ei ole juustest haaramist - ei ole pea tagumist vastu seina - ei ole käega ühel korral löömist vastu nägu - ei meenunud, et näos olid peksmisjäjed - nägu ei ole üldse verine ja seetõttu seda ka ei fikseeritud K. A hilisemad ütlused - haaras kinni oma abikaasal juustest ja tagus rohkem kui 10 korda pead vastu seina - nägu üleni verine ja politsei fikseeris selle Üldse: - ei ole rusikalööki korduvat tegevust rusikaga löömises Eeltoodust järelduvalt ei kattu üldse vahetu teave palju aastaid hiljem kohtus tuvastatuga. Diametraalset vastuolu ei ole võimalik veenvalt kummutada. Kannatanu poolt väidetud süüdistatava tegevused on nii kvalitatiivses kui kvantitatiivses mõttes täiesti erinevad. Maakohus leiab, et eluliselt tuleb eeldada, et iseenesest juba üle 10 korra pea vastu seina tagumisest peaksid jääma olulised vägivallajäljed ka vahetult ja kõnekalt näha objektiivsele kõrvaltvaatajale ja vähemasti politseinikust isikule, kui kannatanut sülelapsega ei saaks jätta üksi, vaid tuleks viia kiirabisse. Iseenesest vigastustest annaks aimu ka asjaolu, kui kannatanu räägib vähe, kuid objektiivne pilt võimaldab enam infot, millest võiks järeldada šokki või hirmu kurjategija suhtes - iseäranis siis, kui kannatanu nägu oleks üleni verine. Kohtus ju kannatanu K. A ise kinnitab, et mitte üksnes ei olnud nägu verine, vaid ta ka selgelt mäletab, et see fikseeriti politsei poolt. Sellist mälupilti aga kohale saabunud tunnistajast politseinikul ei ole ja pole ka fikseeritud patrullilehele või lähisuhtevägivalla infolehel. On kummastav, et kui politseinikele avaldatakse kohapeal lisaks, et süüdistatav tahtis oma elukaaslast ja kasupoega tappa, milline info kanti lähisuhtevägivalla infolehele, reageeriti sellele sellisest infost hoolimata väga tagasihoidlikult – seega võib järeldada, et politseinikud, kes on saanud selliste olukordade jaoks eelduslikult ka vastava väljaõppe, kohapeal olles olukorda sellisena siiski ei tajunud. Sellistest infolehele kantud väidetest ei teki ka piisavalt selget tõendit kuuldusena, mis kummutaks süüdistatava versiooni. Kohus julgeb eeldada, et kui politseinikele avaneb vaatepilt, milles teismeeas poiss on aluspesuväel noaga külmal ööl õues, politseinikele ust avava naisterahva nägu on üleni verine, nagu on avaldanud kannatanu K. A , toimunu juures on ka väike paariaastane laps ning on alust arvata, et süüdistatav tahtis oma naist ja kasupoega tappa, oleks olnud esialgu vähemalt alus süüdistatava kahtlustatavana kinnipidamiseks, mille vajadust aga ei tunnetatud kuidagi tajutu 10 / 34 1-20-2143 põhjal. Seejuures süüdistatav ise on oma ütlustes avaldanud, et kuivõrd tal ei olnud tutvusringkonda, kust leida peavarju, oli ta nõus ise politseinikega kaasa minema, et olukord saaks rahuneda ja tal oleks kuskil öö mööda saata. Üldteadaolevalt vahetult sündmuse mõju all (sh šoki mõju all) edasiräägitu peaks olema objektiivseim ja täpseim, sest meeled on sündmusest vahetult veel erksad – kui eeldada süüdistuse õigsust, siis antud kannatanu puhul see üldteada olev fakt paika ei peaks. Kohus leiab, et sellist diametraalset erinevust ei tee mõistetavaks üldse ka väidetav šokiseisund, sest kui inimene suudab kirjeldada vägivalda, aga teeb seda hoopis teisiti – erineb nii tegu, meetod kui tagajärg – siis ei saa seda kanda šoki arvele, eeltoodu viitab kunstlikule faktidega ümberkäimisele kas ekslikult mäluprobleemide tõttu või viitab manipuleerimisele. Kannatanu poolt väidetav süüdistava teo tagajärg oli see, mida politsei ka väidetavalt tajus ehk nägi verist nägu ja lisaks kindlasti selle ka fikseeris. Tõendamist ei ole leidnud ei verine nägu tunnistaja G. P ütluste järgi ega ka selle fikseerimine. Samuti K. A , vaatamata politsei nõuandele, et kui on ikka vigastusi, tuleks minna neid haiglasse fikseerima, nendest nõuannetest ei juhindunud. Eeltoodu näitab sedagi, et politsei ei olnud isegi kindel, kas on vigastusi. Seega K. A ütlused ja teod on ebaselged juba sündmuse algusest peale ning nende põhjal ei saa teha adekvaatseid objektiivseid järeldusi. Olukorra tõsiduse tajumise kohta kohapeal K. A poolt väidetud kuriteo osas ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast süüdistust kinnitavad tõendid puuduvad. Olukord oli tõsine seetõttu, et laps oli sellises olukorras õues, muu tõsiduse kohta lisaks emotsioonidele usaldusväärsed faktid A. Aslanyani süüdistuseks puuduvad. 1.3. Maakohtu hinnangul ei ole tegemist indikatsioonide järgi mehe poolt toime pandud tüüpilise perevägivalla juhtumiga, kus ohver on tagasihoidlik vaikides kannataja, sest on hirmu all ning on otsesed viited, et ohvri psüühiline seisund on seotud eeskätt ründaja poolt põhjustatud vägivallast, traumast. Käesolevas asjas puuduvad sellised adekvaatsed viited. Väidetavad süüstavad asjaolud on ebaselged, oletuslikud ja vastuolused. Pigem on asjas toetuspunkte selle kohta, et kõiki elu ja suhte raskusi püütakse kannatanu poolt jõuliselt ja kunstlikult siduda väidetava kriminaalse teoga. Kohtul tõendite kogumist kujunev siseveendumus kinnitab, et ohvri maneeride kujundamine on K. A puhul kunstlik (lavastuslik, õpitud või keerulistest emotsionaalsest seisunditest tulenev) ning rõhutatult ebaadekvaatsete emotsioonide abil sooviga läbi suruda enda väited, vaatamata vastuoludele ja ebaloogikale faktides. Kannatanu ütlused on ajas täienevad ehk adekvaatselt mõistetavasse objektiivsesse konteksti mittesobituvad. Antud kannatanu ütlustel on aga kriminaalasja kõigis episoodides määrav tähtsus, sest tema ütlustel põhineb süüdistuse tekst ning tähtsaim osa süüdistuse seisukohalt on sõna sõna vastu ütlused. Maakohus leiab, et sellise situatsiooni tekkel on oluline probleem ohvriabisüsteemi võimes selekteerida erineva abivajadusega inimesi – aitama peab kõiki, kuid abivajadus võib olla erinev ja mitte just vägivallast tulenev. Tunnistaja L. M 11.03.2021 ütlused (II kd tl 156-162) Kohtus ülekuulatud tunnistaja L. M (ohvriabi töötaja, II kd tl 156-162) rääkis seda, mida K. A oli talle ohvriabis rääkinud ja seda, et ta seda uskus ning et oma töös ta ei ole kunagi kahelnud pöörduja objektiivsuses. Ohvriabisse pöördus K. A tema poole esmakordselt veebruaris 2018. a. 11 / 34 1-20-2143 Maakohus on seisukohal, et kellegi süü tõendamisel, ei saa kehtida täiesti kriitikavaba eeldust, et üksnes ohvriabisse pöördumise fakt on a priori piisav tõend kellegi süüdiolekus, peavad olema siiski piisavad objektiivsed kriteeriumid ja kontrollimehhanismid tõendite sisu kontrollimiseks kohtus. Soov aidata võib olla siiras ja tõene, kuid eelarvamuslikult pimesi kellegi süü eeldamine ja sellest lähtuvalt vaid pöörduja suunamine, võib õhutada niigi emotsionaalselt katki olevat pöördujat n-ö ekslikule ristiretkele, mil pole tõe ja õigusega midagi pistmist, mis on lisaks veelgi laiemalt emotsionaalseid kannatusi ja segadust põhjustav. Õige on L. M poolt viidatu, et ohver võib tunduda alguses ebaadekvaatne, kuid eeltoodu ei vabasta riiki süü tõendamisest adekvaatsete tõenditega. Sealhulgas konkreetselt tuleb selgeks teha asjaolusid, kelle milline tegu süüdistuse järgi sellise seisundi põhjustas. Kohtuotsus peab põhinema ka faktidel, mitte oletustel, ebaadekvaatsuse võimalike tagamaade ja alternatiivide osas, mille paljususele vaatamata lihtsalt valida välja vaid üks ja süüstav argument. Oleks kriminaalmenetluse oluline rikkumine, kui kohus eiraks õigustavaid tõendeid ja tugineks kõrvaldamatute vastuoludega süüstavatele tõenditele. Maakohus leiab, et siin on probleem, et ilma vajalike tuvastuslike meetoditeta a priori isikut ohvriks pidamisel võib iseäranis nõrgema psüühikaga inimene ka mitteohvrina omandada ohvrimaneerid, mida hilisemalt kohtumenetluse käigus kinnitavad tavatud, seletamatud ja süvenenud vastuolud tema ütlustes ehk eelkõige elulise usutavusega vastuollu minek. Seega ka ohvriabi töötajal peab olema vajalik kriitikameel. L. M sõnutsi K. A meditsiinilisest seisukorras teadis ta vaid nii palju, kui viimane talle rääkis. Kohtus on aga laiem tõenditebaas, milles pole vaid valikuliselt need asjaolud, mida K. A sooviks esitada. Kohus leiab, et antud vabatahtlikku ja ennast salgavat ohvriabi tööd tuleb läbi selle mõtestada, millised on võimalikud eelteadmised antud pöördujast ja kuidas abivajadused välja selgitatakse ning kas ka isik sobivale teenusele või asutusse suunatakse. Abivajaduseks ei ole süü tõendamine. Rakendades vajalikke toetusmeetmeid, tugigruppe ja tugistamist erineval viisil, ei tähenda see seda, et iga pöörduja loo tagapõhjaks on tõene kriminaalasi. Emotsioonid võivad olla laes ja kannatused rasked ka ilma kuriteota, sest hingeküsimused on väga sügavalt isiklikud. Isiklike suhete rägastikule võivad inimesed väliselt sama valuliselt reageerida kui kuriteo puhulgi, iseäranis, kui inimene on juba muidu psüühiliselt n-ö katki olnud ja selline narratiiv on väga kaua kestnud ka enne viimast suhet. Vastuoludeta tõendite alusel süütu inimese süüdimõistmine peab olema välistatud, vaatamata kellegi soovist, keerulistest psüühilistest üleelamistest ja üldse süüdistatava suhtes vastumeelsetest emotsioonidest, sest tuleb tugineda üksnes piisavalt usaldusväärsetele asjakohastele faktidele. Emotsionaalne ja psüühiline seisund võib viidata muidugi rakendatud vägivallale. Samas ka muule, sest emotsioonid ei teki vaid kuriteost:
2. a)võib viidata ka üksnes psüühiliselt keerulisele seisundile;
3. b)võib viidata ka rasketele muudele elulistele probleemidele, sest muret ja meelehärmi ei tekita vaid kuriteod. Nt kui pöördumine politseisse justkui juhuslikult lõpuks leiab aset paralleelselt muude keeruliste tsiviilõiguslike probleemide kulmineerimisel - nt ühise lapsega suhtlemise korraldamine kohtu kaudu jms. Eeltoodud võimalusi ei saa kohus K. A puhul välistada. Seetõttu ka tema poolt kolmandatele isikutele edasiräägitu üksnes emotsioonidest lähtudes ei lisa antud juhul objektiivsust ehk usaldusväärsust. 12 / 34 1-20-2143 L. M märkis ka ütlustes alljärgnevat:
4. a)et alates 2014.a kui ta on antud abistava tegevusega tegelenud, ei ole temal kogemust, et keegi oleks tulnud ja valetanud, sest miks peaks üks inimene välja mõtlema selliseid lugusid ja seda tegema nii tõepäraselt. Maakohus leiab, et kui asjaolusid ei ole kontrollitud, siis järeldused võivad olla ekslikud;
5. b)samuti ei ole tema kogemuste põhjal ka keegi liialdanud. Maakohus on seisukohal, et selline positsioon on eelarvamuslik, sest juba kogemus paljudest kohtumenetlustest näitab, et eksimine, liialdamine ja valetamine on sellised küsimused, mida ei saa n-ö eos välistada, vaid selleks peavad olema tunnetatavad ja piisavalt kontrollitud argumendid. Sellest tulenevalt on ka õigusmenetlustes olnud ajast aega oluline põhimõte audiatur et altera pars ja kohus kuulas ära ka teise poole võrdsetel alustel, mis välistab eelarvamuste tähtsuse. Seega töö meetodid kriminaalmenetluses ja sotsiaaltöös on erinevad. Ohvriabis on lähenemine eeskätt emotsionaalne kaasatundmine ehk enam emotsioonidele keskendumine n-ö mingil põhjusel – tõepoolest eeskätt eelduslikult lähisuhtevägivalla tõttu - vaimselt katki läinud inimesele toe pakkumine. Ilmselt sellist tuge ja vajalikke teenuseid ka K. A sai. Tuge tuleb anda ka siis, kui inimene liialdab või nt üledramatiseerib, sest see ei välista abivajadust, sest sotsiaaltöös on lähenemisel hoopis teine eesmärk ja mõõde. Samas kriminaalmenetluses on aga rõhk eeskätt faktidel ja nende usaldusväärsuse hindamisel kuriteo väljaselgitamiseks. Peamine eesmärk ohvriabitööl ei ole isiku süü seisukohast tõe väljaselgitamine nagu on tunnustatud kriminaalmenetlusese meetoditel, seega rõhuasetus on ka täiesti teine. Seega ohvriabi töötaja tähelepanekud tõendi usaldusväärsuse või kellegi süü osas võivad olla õiged, kuid samas seda ka ei pruugi olla (võivad jätta kõrvaldamatu kahtluse kui süüdistatava kaitseväideteks on küllaldaselt toetuspunkte nagu antud juhul), sest neid ei ole piisavalt kontrollitud tunnustatud õigusmeetoditega tõe tuvastamiseks. Järelikult kui ohvriabis on K. A rääkinud jälitamisest, peksmisest, isoleerimisest, väljapressimisest, ähvardamisest, ei saa seostada seda esitatud süüdistuse ja selle raamidega antud juhul. Kohtule on esitatud süüstava tõendina ka 18. aprill 2018 K. A meil Läänemaa Naiste Tugikeskusesse koos lisadega (II kd tl 24-26), selle kohaselt on K. A väitnud, et: „Panen Teile Armeni vastuse kohtule ja siis alla mida tema mulle kirjutas samal ajal ähvarduste saatel, isegi samal päeval kuidas Ta lapse mult ära võtab jne… esimeses avalduses kirjutab kuidas ta on langenud moraalse ja füüsilise piinamise ohvriks ja siis oma kirjas piinab mind moraalselt – vot täpselt see ongi tema käekiri. Kui keegi tõlgiks oleks ideaalne, sest see on uskumatu peegelMa arvan, et ta ei ole normaalne /…/“ Maakohus märgib, et kui vaadata nüüd antud tsiviilkohtule tehtud kirja, siis K. A antud tõlgendus irdub asjakohasusest süüdistuse seisukohalt. Kui vaadata inglise keelset isiklikku kirja, mida on ka peetud vajalikuks kohtule esitada, on see A. Aslanyani isiklik kiri tunnetest ja isiku enda seisukohast, et talle on liiga tehtud ja K. A valetab. Sellistest emotsionaalsetest kirjadest nii kannatanu kui süüdistatava poolt ei saa järeldada mingeid fakte ei perevägivallast, majanduslikust ega emotsionaalsest väljapressimisest jne. Eeltoodust võib järeldada vaid üht, et emb-kumb või mõlemad kasutavad ära enda positsioone ja emb-kumb võib valetada ja olla eksinud. Konkreetselt, et keegi peab olema milleski süüdi, isegi seda ei saa tuletada. Samuti on vähemalt selgelt üledramatiseerimine väita seda ohvriabile ähvardamisena, kui üks tsiviilvaidluse pool sisuliselt on leidnud, et teine pool valetab. Sellest ei saa teha 13 / 34 1-20-2143 kaugeleulatuvaid järeldusi, sh ähvardamisest või kuriteost. Kohtuotsus ei saa tugineda kõrvaldamatutele kahtlustele, mis põhinevad kontrollimatutel eeldustel ja hüpoteesidel, mida püstitatakse. Samuti ei saa väita, et K. A poolt ravimite tarbimine on tingitud just süüdistatava vägivallast, kuivõrd nõnda on esitatud kohtule ka ravimite tarbimiste kohta tõendeid (II kd tl 92-96), sest K. A tervisekaardist (III kd tl 6
6. jj)tulenevalt on erinevaid ravimeid kirjutatud talle välja juba 10 aastat varem. Kohtule on tahetud näidata ka seda, et A. Aslanyani süüdistustega on kuidagi seotud L. L i raskused koolis (II kd tl 98-99, 118-119, 121). Selliste ja üksnes kaudsete ja mitmetähenduslike seoste otsimine kujundab kohtu siseveendumust ka selleni, et konkreetseid tõendeid vägivalla kohta ei ole ning püüd on üksnes kohut emotsionaalselt kallutada ilma usaldusväärsete faktideta. Maakohus on seisukohal, et ka praeguses asjas tõendite kohaselt ei ole võimalik kõrvaldada kahtlust, kas K. A on varasemate traumade kütkes või väga fantaasiarikas kujutletava ohu suhtes, sest juba 2007. aastal, s.o ca 10 aastat varem enne suhete algust A. Aslanyaniga nähtuvad samased probleemid teise elukaaslasega. A. Aslanyani ütluste kohaselt tutvus ta K. A ga 2013. a aastal ööklubis, mil ta põgenes enda sõnutsi endise poiss-sõbra eest ja koos hakkasid elama 7 kuud hiljem. Asjaolu, et K. A võis nõnda rääkida A. Aslanyanile, on võimalik, sest nõnda on ta rääkinud ka haiglas. Oleks eluliselt ebausutav, et K. A põgeneb ühest vägivaldsest suhtest teise vägivaldsesse suhtesse, vahetult kooselu planeerimise ja lapseootusega. Samuti on kokkusattumuste kokkusattumus, et ka eelmise elukaaslasega on probleem, et väidetavalt on vajalik tema eest põgenemine, mida on väidetud ka A. Aslanyani kohta. Seega ei ole võimalik eristada reaalet ohtu ebareaalsest kannatanu väidete järgi. 1.6. Tunnistaja L. L i 06.10.2020 ütlused (I kd tl 123-138; antud episoodis on ta tunnistaja staatuses) Maakohus leiab, et L. L ei saanud kogeda süüdistusega inkrimineeritud asjaolusid ning ka kaudselt ei kinnita tema poolt kogetu süüdistuse paikapidavust. Kohtu arvates, ilma isikliku tajumise võimaluseta, pigem kinnitavad L. L i ütlused seda, et ta usaldab jäägitult oma ema ja peab tema ütlusi ka ilma enda konkreetse kogemuseta antud sündmuse kohta õigeks. Kokkuvõtvalt saab sellest in dubio pro reo järeldada, et isegi ilma konkreetset süüdistuses toodud sündmust nägemata, saab L. L järeldada, et kuna ta usub, et A. Aslanyan on olnud vägivaldne tema ja ema suhtes, siis järelikult ta usub, mida ema ka räägib. Maakohus rõhutab, et mingeid tõendeid varasema ja laiema vägivaldsuse kohta ei ole, see on paljasõnaline väide, mida toob välja K. A . See nähtub ka L. L i ütlustest, mille kohaselt ärkas ta 10.05.2015 öösel üleskarjumise ja peksmise peale. Maakohus märgib, et tunnistaja L. L on juba kindel, et toimus peksmine, ehkki tema oli esimesel korrusel ja karjumine kostus teiselt korruselt. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et L. L i järeldused ei ole kontrollitavad ja eluliselt loogilised. 14 / 34 1-20-2143 Asjaolu, et tegemist oli peksmisega, järeldas L. L sellest, et seinad prõmmusid ja vanemad olid õega teisel korrusel. L. L nimetas seda ka hiljem kaitsjale vastates „prõmmimise hääleks“, mis võib olla ka siis, kui nt jalaga tugevasti vastu maad lüüa, ust kinni lüüa või käega vastu seina lüüa. Seejärel märgib L. L : „Ma tahtsin sinna vaatama minna. Ma kuulsin karjumist. Tõenäoliselt Armen kuulis, et hakkasin tulema. Ema karjus, et jookse ära. Armen kukkus koos kruvikeerajaga trepist alla, karjudes, et tapan sind ära.“. Maakohus rõhutab, et nimetatud ähvardust (s.o tapmishirmus inimene põgeneb akna kaudu joostes aluspesu väel, kuivõrd teda rünnatakse kruvikeerajaga ja juurde karjutakse, et tapan su), ei ole süüdistatavale kuidagi inkrimineeritud, mistõttu kohus ei saa eeldada ka selle paikapidavust ehk tõsiseltvõetavust. Liiatigi kui riiklik süüdistaja ei ole pidanud seda piisavalt veenvaks, et seda süüdistuses kajastada ning kohuski ei tee järeldusi väljapool süüdistuse raame (teiste kuriteokoosseisude kohta) ehk kohtuliku uurimise eset. Maakohus leiab, et L. L i ütlused ei saa evida asjas ka laiemalt mingit määravat tähtsust süüdistuse seisukohalt ja see poleks ka menetluslikult võimalik süüdistuse piiride tõttu. Määravat tähtsust ei saa evida tema süüstavad ütlused aga eeskätt seetõttu, sest tema erapooletuses on võimalik liigselt kahelda, sest on viiteid, et väga tugev emotsionaalne side emaga ei võimalda tal piisavalt objektiivseid ütlusi juhtunu kohta anda ning see nähtub tema ütluste andmise viisist ja järelduste tegemisest. Edasistes ütlustes L. L veel täiendab, et mitte ainult süüdistatav ei ähvardanud teda tappa, vaid ka ema karjus veel „vist“ lisaks, et ta tahab sind ära tappa ja jookse ära. Seega justkui jõudis ema hõisata tapmisest ja ka kasuisa lisaks. Samuti oli väikse õe kisa. Kaitsja siiski täpsustavalt märkis, et kuulis inglise keelest vaid sõna „kill“ (tapma). Seega muu oli L. L i hinnangud süüdistava poolt hõisatu osas koos ema vahendatud täpsustustega. Maakohus leiab, et eluliselt on see tohuvabohu, milles unest karjumise peale ärganud laps on teinud järeldusi. Kogu see ehmatus, et üldse tüli tõttu öös peab üles ärkama, toimub kisa ja nõutakse ärajooksmist viivitamatult, ei võimaldagi sellist olukorda põhjustanud sündmustest objektiivseid järeldusi teha. Igaüks on šokis, kui peab öösel nõnda aluspesuväel külma kätte põgenema, seejuures täpselt arusaamata, mis või miks üldse toimus, miks ta põgenema peab. On ka loogiline, et kui ema (mitte kaugem, õe isa) hüüab, et põgene, mis tahes põhjusel, siis laps seda ka teeb ja on ehmunud. Seda enam, kui ema karjub, et tahetakse tappa, haarab igaks juhuks enesekaitseks kaasa ka noa. Seega otsene süüstav tõendiallikas, kelle ütlustel põhineb ka süüdistus, on lapse ema K. A . Laps eeldab oma ema ütluste tõesust ja selgelt kasuisa suhtes on suhtumine põhimõtteliselt negatiivne. Kohus märgib sedagi, et K. A on kirjeldanud suhteliselt pikka kooselu süüdistatavaga, olles nii äärmiselt negatiivne (ehkki ka positiivne) süüdistatava aadressil, ilmselgelt on avaldanud rõhutatud negatiivsus mõju ka lapsele. Teisalt on eeltoodud sündmus ka vastuoluline, esmalt justkui kohe L. L põgenes, kuid hilisemalt kaitsjale täpsustusi rääkides märkis aga muud – tahtis minna vaatama, haaras veel tee pealt kaasa noa. Seega ühtepidi oli L. L il väga kiire põgenemisega, kuuldes oma toas esmalt ema hõikeid võimaliku ohu kohta tema aadressil, märgata elutoas kukkuvat süüdistatavat, kel oli kruvikeeraja käes, kuulda tema käest ähvardust, võtta köögist nuga ning tagasi minna enda tuppa ja avada kinnine aken. Taustal kriisklemine. 15 / 34 1-20-2143 Samuti ei saa usaldusväärseks pidada ütlusi, mis on ebalevad ja ebaselged, et väidetavalt olid emal L. L i ütluste järgi „vist“ sinikad näos ja ema näitas neid siis kui politsei ära läks. Õige on kaitsja poolt viidatud üldteada asjaolu sinikate tekkimise kohta, et nii vahetult ei saanud tekkida sinikad antud juhtumi korral. Samuti väide „vist“ olid sinikad on tõenduslikult väärtusetu sellise ebakindlusmäära tõttu, jättes kõrvaldamatu kahtluse. Samas L. L i ütlus, et ema oli hüsteerias haakub loogiliselt ka süüdistatava ütlustega, seega antud hüsteerias tegutsemine võis olla juba tüli alguses või käigus ning see on eluliselt võimalik ja usutav. Arvestades K. A kirjeldusi, mis on kajastatud süüdistuses, ei saa tekkida mingit „võib-olla või vist“ kahtlust vigastuste kohta emal, kui laps seda vahetult nägi ja koges. Kokkuvõttes puuduvad antud episoodis igasugused usaldusväärsed tõendid K. A poolt väidetud vigastuste kohta, mis on süüdistuses toodud. Seega on maakohtul tõsised kahtlused asjaoludes, et isegi kui kannatanul olid mingid vigastused, siis see, mis asjaolude tõttu need tekkisid, on ebaselge, sest kannatanu ütlused on vastuolulised. Antud vastuoludest saab järeldada, et kannatanu võis tegutseda hüsteeriliselt ning sellest johtuvalt ei ole ütlused objektiivselt haakuvad tõega. Süüdistatava ütlustest saab järeldada, et kannatanu oli hoopis süüdistatavat ründav ja hüsteerias. Eeltoodud asjaolude kohta ei saa kohus teha järeldusi, kuid kui vaadata kannatanu käitumist antud episoodis kogumis ja kui juurde analüüsida ka seda, et ka meditsiinidokumentatsioonis on kannatanu ka enda varasemaid elukaaslaseid süüdistanud vägivaldsuses, tuleb asuda seisukohale, et selline tõenäosus on ebaharilik. Kohtule on esitatud ka 12.02.2015. a e-kiri (II kd tl 97), milles on K. A arutanud kooli sotsiaalpedagoogiga probleemi, mil kasuisa L. L i olevat tugevalt randmest kinni võtnud ja tal nuga otsinud. Antud e-kiri väljub täielikult süüdistuse raamidest, kuid võib iseloomustada L. L i juba välja kujunenud suhtumist kasuisasse (süüdistatav) ja kui vaadata ka järgmist süüdistuse episoodi, milles on avatud L. L i agressiivsuse probleemid ja taas seos noaga, siis antud tõend räägib in dubio pro reo põhimõttel vaid seda, et L. L i agressiivsuse tõttu oli vajalik temalt nuga ära võtta ning L. L il oli välja kujunenud negatiivne suhtumine süüdistatavasse juba palju varem enne süüdistustes toodud kuupäevi, vaatama sellele, et süüdistatav oli ema abikaasa. 1.7. Süüdistatava Armen Aslanyani 06.04.2021 ütlused (III kd tl 112-128) Antud episoodis esitatud süüdistuse kohta on kohtus ütlusi andnud ka süüdistatav A. Aslanyan, kelle ütlused on vastuolus kannatanu K. A ütlustega ning kelle ütlused ei ole vastuolus antud episoodi kohta esitatud muude tõenditega kogumis. Kokkuvõtvalt on süüdistatava versioon sündmusest selline, et tema koju saabudes magas W üleval korrusel ja L allkorrusel ning millestki tekkis süüdistataval ja kannatanul tüli, mille peale kannatanu läks üles, võttis magava W ning tahtis naabri juurde minna. Unest äratatud laps hakkas nutma, kannatanu muutus agressiivseks ning tõukas süüdistatavat vastu vannitoa seina. Samuti on süüdistataval meeles, et kannatanu hõikas midagi all magavale L , kuid ei saanud eesti keelest aru ning alles nüüd hiljem on saanud teada, mis oli hõike sisu. Süüdistatav oma sõnutsi kannatanut ei löönud, kuna ta ei löö lapsi ja naisi ning lisaks oli kannatanul süles ka nende väike laps. Süüdistatav jooksis alla korrusele politseisse helistamiseks ning alles hiljem õues nägi seal ka L , nuga käes. Kui kõrvutada süüdistatava ütlustega tunnistaja L. L i ütlused, siis L. L i kohtus antud ütlused ei välista mingil viisil süüdistatava versiooni toimunust – kõike seda tajus ka L. L , kuid on võimalik, et arusaamine asjast on kallutatud seetõttu, et teab ema versiooni, mida mõistetavalt 16 / 34 1-20-2143 laps ka rohkem usub. Süüdistatava „trepist alla kukkumisena“ võis unine L. L tajuda hetke, kui süüdistatav kiirustades trepist alla tuli (öös on helid üldteada tugevamad), et politseisse helistada ning kui sinna lisada veel eelnevalt ema poolt karjutu, et sind tahetakse ära tappa, tekitas see arusaadavalt unises lapses hirmu ja soovi põgeneda. Samuti eelnes sellele olukorrale teiselt korruselt kostuv tüli ja „prõmmimine“, mis võis olla ka olukorrast, milles kannatanu hoopis süüdistatavat vastu vannitoa seina tõukas. Seega ei saa kohus kahtlusteta asuda seisukohale, et süüdistatav talle etteheidetava teo I episoodis toime pani. Samuti on omavahelises vastavuses süüdistatava ütlused ka politsei reaktsiooniga sündmusele, mida kohus eelnevalt analüüsis ja millise puhul politsei ei pidanud vajalikuks süüdistatavat näiteks kahtlustatavana kinni pidada, kuivõrd olukorda oli neile ju väga tõsisena kirjeldatud – lausa tapmiskatsena. Samuti ei tajunud kohapeal olnud politseinik K. A l selliseid vigastusi, mis ju ometi meelde jääksid – kui kellelgi on sündmuspaigal nägu üleni verine, räägitakse sellest, et naist ja kasupoega taheti tappa, lisaks on seal väike laps, siis see peaks ka politseiniku mälus mingil viisil talletuma ning eriti vajab rõhutamist asjaolu, et kohal käinud politseinikul tuleb selliseid sündmusi ette väga harva, kuna ta kuulub üldse merepääste üksusesse ning tema põhitöö on merepääste. Küll aga mäletab tunnistajast politseinik G. P seda, et A. Aslanyan oli rahumeelne ega avaldanud mingit agressiivsust. Viimane ühtib jälle sellega, et süüdistatava sõnade kohaselt oligi ta nõus politseinikega kaasa minema, kuna tal ei oleks olnud kuhugi mujale jääda. Küll aga on vastuolud K. A ja süüdistatava ütluste vahel, kuid kõiki selle episoodi kohta esitatud tõendeid kogumis hinnates sobituvad asjaoludega just süüdistatava ütlused, mille kohaselt ta talle inkrimineeritud tegu toime ei pannud. 1.8. 2015. a episoodi kokkuvõte Kohus, olles eelnevalt analüüsinud kõiki otseselt ja kaudselt I episoodiga puutumust omavaid dokumentaalseid kui ka isikulisi tõendeid, on seisukohal, et konkreetse episoodi kohta selged ja kõrvaldatavate vastuoludeta tõendid puuduvad. Süüdistatava kaitseväiteid toetavad lisaks paljud asjaolud, sh prokuratuuri poolt esitatud tõenditest tulenevad asjaolud. A. Aslanyan tuleb seega mõista süüdistatav esitatud süüdistuses õiges. II 01.01.2018 episood X tn X 2.1. Kannatanu L. L i 06.10.2020 ütlused (I kd tl 123
7. jj)Nendest ütlustest tuleneb süüdistusaktis kirjeldatud esikus toimunu osas järgmine: 1) süüdistatav lennutas, lükkas L. L i selliselt, et ta tõusis õhku ja lendas selja ja peaga vastu seina; 2) kukkus maha; 3) tundis sellise tegevuse tagajärjel valu. 4) esikus toimuvale järgnevalt (kohta ei ole nimetatud) täiendavalt tuleb ütlustest välja, et L haaras maast noa, millega ta proovis end kaitsta, proovis seda kuhugi virutada. Seejärel panid süüdistatav ja ta ema K. A kannatanu kööki kinni. 17 / 34 1-20-2143 Esikus toimunule järgnes süüdistusakti kohaselt köögis süüdistatava poolt kannatanu pikali mahasurumine, surudes põlvega kannatanut näo piirkonda ja võttes kätega kaela ümbert kinni. Kannatanu L. L on selle kohta avaldanud, et süüdistatav ei lasknud teda tuppa, lennutas teda koridoris ning seejärel surus süüdistatav talle korduvalt põlvega pikki nägu ja põlvega vastu kaela, mille tagajärjel ta ei saanud hingata, pilt hakkas eest ära kaduma. Kannatanu L. L i ütluste järgi toimus tema mahasurumine seetõttu, et ta rahulikult oleks. L. L i ütluste kohaselt tema aga hakkas seepeale ennast kaitsma ja leidis põrandalt noa, millega rünnata. Maakohus leiab, et oluline on see, et L. L i ütluste kohaselt oli süüdistatava tegevus kantud L. L i maharahustamise eesmärgil ning sellega tegeles sisuliselt abistavalt ka L. L i ema K. A. Kannatanu ütlused lähevad süüdistuses kirjeldatust lahku, eelkõige just köögis toimunu osas, sest kannatanu ütlustele tuginedes ei tule välja seda, et süüdistatav oleks kannatanust kätega kaela piirkonnast kinni võtnud nagu on süüdistuses kirjas. L. L i ütlused selles, et ta soovis rünnata noaga süüdistatavat, haakuvad K. A ja süüdistatava ütlustega. 2.2. Tunnistaja K. A 28.10.2020 ütlused (I kd tl 158
8. jj)Nimetatud episoodi tunnistajaks oli aga L. L i ema K. A , kes just köögis toimunut vahetult pealt nägi ning tema on kogu II episoodi kohta kohtus andud ütlused, mille kohaselt läks süüdistatav kannatanu L. L ile alla ust lahti tegema ning järgmisel hetkel kuulis tunnistaja K. A õudseid raginaid, pauke ja karjumisi ning välisust avades nägi ta, et Armen kakles L , lükkas ja tõukas teda. Nad (L ja Armen) tulid sisse ja madin läks edasi ning K. A nägi, kuidas süüdistatav pani põlve L kaela peale ja läks siis vahele. Meenutuseks eeluurimisel öeldu osas ütles K. A , et võis olla nii, et põlvele lisaks hoidis süüdistatav mõlema peopesa ja sõrmedega kõripiirkonnast tugevalt kinni. Maakohus märgib, et sõna „võib“ ei ole absoluutne kategooria meeldetulemise kindlaks tegemiseks, sest kui midagi võis olla, siis sama hästi võis see ka mitte olla, seega in dubio pro reo välistamiseks sellest tõsikindlalt ei piisa. Seejärel K. A ütluste kohaselt L sai kätte suure kööginoa, millele K. A pani käe vahele ning sai haavata. Seejärel panid nad L kööki kinni, sest ta märatses ja Armen tõmbas äkki kuidagi rahulikuks. Tunnistaja K. A ütlused ühtivad süüdistusaktis esitatud teokirjeldusega, mis puudutab põlvega surumise kirjeldust köögis, aga surumine mitte näo peale nagu süüdistuses kirjas, vaid ütluste järgi surumine toimus kaela peale. Ka antud episoodis haiglasse või politseisse sündmuse järel ei pöördutud, kuna tunnistaja K. A kartis oma sõnade kohaselt enda elu pärast. Kohus ei pea eeltoodut eluliselt usutavaks, arvestades tõendite kogumit. Nimetatud hirme ei ole ta ka kurtnud samal perioodil ka talle hingeabi osutanud isikutele tervisekaardi kohaselt, seega see väide on paljasõnaline. 2.3. Süüdistatava A. Aslanyani 06.04.2021 ütlused (III kd tl 112-128) Kannatanu L. L i ja tunnistaja K. A ütlustele vastanduvad aga süüdistatava ütlused, mille kohaselt oli II episoodi sündmuste käik kokkuvõtvalt järgmine: L jõudis koju kokkulepitust hiljem, oli purjus ja ebaviisakas. Kui ta uksest sisse tuli, siis süüdistatav lükkas teda kergelt, kuid ei teadnud, et ta oli nii purjus, mispeale L kukkus kohe maha, süüdistatav aitas ta püsti ning riidest lahti võttes L koperdas lihtsalt ringi, kuna oli nii purjus. Äkitselt L ründas süüdistatavat, kes ei teadnud, et L on ka nuga käes, kuid mida nägi K. A . Nad kukkusid 18 / 34 1-20-2143 põrandale ja L lõikas süüdistatavat küljelt kaks korda noaga, misjärel K (tunnistaja) haaras noa L käest ja ütles, et magad köögis ning ei tule enne välja, kui oled kaineks saanud. K pani L kööki luku taha. Süüdistatava sõnutsi enda põlve ta kannatanule kõrile ei pannud ega püüdnud teda kägistada. Süüdistatava ja K. A ning L. L i ütlused on kooskõlas faktis, et L. L pandi luku taha. 2.4. Seega on episoodi kolme kohalviibinud isiku ütluste puhul on tegemist sisuliselt jälle sõna sõna vastu olukorraga. Vaidlust ei ole selles, et L saabus koju ning kohe tekkis neil süüdistatavaga konflikt ning konflikti algust tunnistaja K. A pealt ei näinud. Sellele järgneva osas on kolmed ütlused esmalt esikus toimunu osas, seejärel köögis toimunu osas ning seejärel köögis toimunule järgnenud lukustamise osas: Kannatanu Tunnistaja Süüdistatav Esikus toimunu süüdistatav lennutas süüdistatav ja kannatanu oli nii teda mööda kannatanu kaklesid, purjus, et tuikus ja trepikoda ringi süüdistatav tõukas koperdas, ise riidest kannatanut lahti võttes Köögis toimunu süüdistatav surus ta süüdistatav pani kannatanu ründas põrandale, pani põlve kannatanu süüdistatavat noaga põlvega talle kaelale, võis (süüdistatav noast korduvalt piki nägu (kindlalt ei mäleta) midagi ei teadnud ja pani põlve kaela hoida peopesa ja sellel hetkel), mida peale sõrmedega nägi K. A . kõripiirkonnast tugevalt kinni Kannatanu ja Kannatanu sai aru, et L. L üritas rünnata süüdistatav soovitakse, et ta noaga, K. A sai käe kukkusid põrandale rahuneks ja teda vahele ja L lõikas suruti, mistõttu ta süüdistatavat küljelt ründas noaga kaks korda noaga, misjärel K (tunnistaja) haaras noa L käest lukustamine süüdistatav lukustas tunnistaja ja tunnistaja lukustas kannatanu kööki süüdistatav kannatanu kööki lukustasid hiljem märgib, et nii kannatanu kööki süüdistatav kui tunnistaja lukustasid siiski ta kööki Kolme sündmuse juures viibinud isiku ütlusi arvestades on tuvastatud, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli konflikt, mis algas juba kannatanu koju saabumisest, mis järgnes köögis toimunuga, kus tuli mängu nuga ning misjärel olukord rahunes seetõttu, et kannatanu lukustati kööki. Kohtul on põhjust kahelda aga kannatanu ja tunnistaja K. A ütlustes toodud detailides ja kontekstis, mille kohaselt kokkuvõtvalt süüdistatav surus kannatanut põlvega kaela piirkonda ja kätega sisuliselt kägistas teda: 19 / 34 1-20-2143 1) viidatud asjaolus on kohtul põhjust kahelda, kuna kohtus antud ütlustes ning ka tsiviilhagis on korduvalt kannatanute poolt rõhutatud asjaolu, et L. L on X, mistõttu ei tohi ta saada lööke peapiirkonda, mistõttu peaks ka igasugune kägistamine ning tema hingamise takistamine äärmiselt ohtlik. 2) eelneva tõttu sobitub kõikide nimetatud episoodis kirjeldatud asjaoludega kogumis taaskord süüdistatava versioon toimunu kontekstist kõige loogilisemalt – L. L võis olla purjus, ründas süüdistatavat noaga (sellele, et L. L oli süüdistatava osas negatiivselt meelestatud, viitavad ka tunnistaja K. A kohtus antud ütlused, mille kohaselt „L puhul oli mõjutus juba toimunud. Ta ei tahtnud enam kodus olla, otsus võimalusi kodust võimalikult kaua ära olemiseks“), tunnistaja K. A sekkus, L. L pandi kööki kinni ning olukord oli sellega lahendatud; 3) ebaloogiline on eitada süüdistataval hädakaitseseisundit, kui isegi kannatanu ema pidas vajalikuks kannatanu kööki kinni panna. Kohus ei näe, et süüdistatav oleks ületanud hädakaitsepiire, kui teda rünnati noaga ja tulemuseks kannatanu rünnak viimase ema abiga neutraliseeriti seeläbi, et ta pandi teise ruumi kinni. Eeltoodu puhul ei ole isegi tähtsust arutelul, kuivõrd tõendatud on L. L i joobes olek antud situatsioonis, kuid väline teo pilt ja olukorra lahendus viitab, et A. Aslanyan ja K. A tegutsesid suure ohu neutraliseerimisega nii nagu nad oskasid. Ehkki süüdistatav väitab, et L. L oli joobes ja K. A eitab seda. Siiski kohus tõendite kogumist tuleneva siseveendumuse tõttu, leiab, et pole ka alust kahelda süüdistatava sellistes ütlustes. On ka võimalik alltoodud meditsiiniliste andmete järgi, et nimetatud tegevuse kaudu oodati L. L i kainenemist, eeldades, et agressiivsus siis vaibub; 4) maakohus rõhutab, et ka antud episood, s.o K. A poolt A. Aslanyani süüstamine kinnitab seda, et isegi kui tegu on kõrvaltvaataja seisukohalt vägivallaga, ei suuda K. A näha tervikpildis seda, et A. Aslanyan on kannatanut maharahustav isik ja pigem seetõttu ise rünnaku ohver. Eeltoodule üheselt juhtunu kontekst tegelikkult viitab. K. A jätab rääkimata aga tervikpildina kontekstist kõige olulisema. K. A käitumine oma poja kööki kinnipanemisel, kinnitab asjaolu, et A. Aslanyan oli vahetu rünnaku ohver, keda tuli kaitsta L. L i eest ja poeg kinni panna. Sellist kinnipanemist kinnitab ka A. Aslanyan oma ütlustes. 5) Järelikult sai A. Aslanyan tegutseda üksnes hädakaitses ja tegelikkuses selle piirides, vastupidisel juhul poleks olnud tarvidust osaleda K. A l sellises poja n-ö isoleerimises. Vastupidisel juhul tuleks ju eeldada, et K. A on koos süüdistatavaga võtnud alaealiselt pojalt ebaseaduslikult vabaduse ehk ka K. A on pannud toime kuriteo KarS § 136 lg 2 järgi isikute grupis raskendavatel asjaoludel. Absurdne on tunnistaja K. A ühel hetkel ülekuulamisel antud vastus kaitsjale, et poeg pandi seepärast kinni, et Armen ei saaks talle liiga teha. Eeltoodu väljub täielikult objektiivselt konteksti tunnetamise piiridest. Seega kinnipanemise selline väidetud põhjus on ilmselt oluliselt moonutatud ja ei ole eluliselt usutav. Lisaks jällegi vastuolu K. A enda ütlustes teises kohas, K. A : „/…/ Järgmisena me panime L kööki kinni, sest ta märatses ja Armen tõmbas äkki kuidagi rahulikuks..“ Seega kinnipanemise põhjuseid on kohtus nimetanud K. A diametraalselt erinevalt, sõltuvalt konkreetsetele küsijatele antud vastusest erineval ajal. Üksnes kinnipanemise fakti ja noa kasutamise osas on K. A ütlused selged ja usaldusväärsed, sest haakuvad loogiliselt teiste tõenditega. Samas eeltoodu kinnitab, et K. A ütlused on ebaloogilised ja sealjuures ületamatute sisemiste vastuoludega, mida ei ole võimalik kahtlustada ja veenvalt kummutada. 20 / 34 1-20-2143 Eeltoodust saab seega vähemasti in dubio pro reo järeldada, et L. L ikkagi märatses kontrollimatult ohtlikult ja ka ründas, sh noaga, ka süüdistatavat ja noaga ründamise osas ex ante (isegi K. A pani käe vahele) esines vähemalt tõsine oht süüdistatava elule ja tervisele. Eeltoodust tuleb teha kohtul teinegi järeldus, et K. A ütluste järgi kui rünnakut tõrjutakse, siis tõrjuja on üksnes vägivallatseja, näitab kuidas K. A faktidega ümber käib, et kui Armen Aslanyan end kaitseb, on viimane hoopis süüdlane, ehkki sellises olukorras aga õigusvastasus tuleb välistada. Justkui muuseas mainib K. A , et sai ise noast haavata, sest pani käe vahele ja justkui oleks tähtsusetu, et poeg tuli ka lausa kahe inimese jõul kööki kinni panna. Oluline on seegi, et käesolevas asjas on väga kaalukas tõendite kogum L. L i võimaliku ohtliku käitumise kohta, mis haakub süüdistatava kirjeldusega. Ka B. P ütluste kohaselt, kes oli L. L i tüdruksõber aastatel 2015-2018 täheldas ta, et süüdistatav ei olnud kunagi agressiivne L. L i suhtes ja nad said hästi läbi. Kohus leiab, et selles osas võib B. P ütlusi usaldusväärseks pidada, sest ta oli aastaid L. L ile lähedane tüdruksõber. B. P ütluste järgi ühel hetkel ütles küll L. L , et talle ei meeldi Armen, sest ta ründab ema. Need küsimused on aga täpsemalt kohtuliku uurimise esemeks. Maakohus leiab, et L. L i terviseprobleemid ilmselt ei saanud tekkida üleöö ja ei ole võimalik usaldusväärset tõendite kogumit arvestades välistada, et süüdistatava poolt viidatud asjaoludel toimus ka L. L i poolt hoopis tema rünnak esmalt ja seda tõrjuti selliselt, mis välistab õigusvastasuse igal juhul. Samas kohus ei saa usaldada K. A ja L. L i ütlusi detailides vastuolude ja muude usaldusväärsusprobleemide tõttu, tuleb lugeda süüdistatava ütlused usaldusväärsemaks, sest neid toetab ka muu tõendite kogum. 2.6. Kohtule on esitatud ka antud 2016.a jaanuari-veebruari koht käiva episoodiga seoses telefonist sõnumite pilte (I kd tl 145-150). Ühe sõnumi järgi on tegu sõnumiga 22.06.2017, teiste sõnumite kohta puudub fikseeritud selge ajanäit. Kohus leiab, et need sõnumid ei ole seotud kohtuliku uurimise esemega. Asjaolu, et A. Aslanyan on palunud vabandust teadmata ajal ja tuvastamata põhjusel, ei puutu asja. Samuti ei saa kohus juba seostada neid seetõttu, et K. A ütlused ei ole usaldusväärsed tõendite järgi, sh on läbivalt väle tema poolt rekonstrueeritud sündmuste kontekst ja tervikpilt ning seda kinnitas eelmise episoodi tõendid ja seda kinnitavad ka järgmise episoodi tõendid, kasvõi otsesel nt see, mil ta on soovinud kohtule esitleda fotot eelmise päeva kohta, mis ilmselgelt ei ole seotud eelmise päevaga. Kohtule on samuti esitatud 26.03.2018 süüdistatava meil K. A le (I kd tl 154-155), millest on arusaadav, et süüdistatav otsib K. A t, seega süüdistataval on õigus teada, kus asub laps, kes on eelduslikult emaga. Ka antud meil ei puutu süüdistusse, süüdistataval ja K. A l on ühine laps ja tsiviilvaidlused olid meilide järgi ka kevadel juba algamas. 2.7. 2016.a X episoodi kokkuvõte Kohus, olles analüüsinud II episoodi kohta antud ütlusi kogumis, ei saa asuda seisukohale, et A. Aslanyan on toime pannud usaldusväärsete uuritud tõendite järgi talle II episoodis inkrimineeritud kuriteo ning seetõttu tuleb A. Aslanyan nimetatud episoodis õigeks mõista. III. 2018.a X tn episood 21 / 34 1-20-2143 3.1. Kannatanu K. A 28.10.2020 ütlused (I kd tl 158
9. jj)K. A ütluste kohaselt veedeti koos vana-aastaõhtut, külas olid Armen ja tema kaks külalist Itaaliast, lisaks olid seal L , tema tüdruksõber B. P ja W . Pärast külaliste magama lahkumist hakkas Armen sõimama B litsiks, paksuks ja lehmaks ning K. A ütles, et ta ei tohi seda teha, misjärel hakkas süüdistatav K. A le samu asju ütlema, võttis K. A l näost kinni ja hakkas seda pigistama, kägistama, keerama, järgmisel momendil süüdistatav lõi teda, misjärel K. A proovis end kaitsta, joostes esikusse. Seejärel hakkas Armen teda taguma, L tuli vahele, misjärel hakkas süüdistatav L taguma ja K. A läks vahele. Oli õudne kisa, W oli jõudnud koridori, Armen karjus, et löö ema ka jalaga, sest ema on hoor, mispeale võttis B lapse ja läks lastetuppa. Prokuröri täpsustavale küsimusele tagumise viisi kohta avaldas K. A , et alguses lõi Armen teda lahtise käega, siis rusikaga ja siis tuli sinna L , keda Armen tagus rusikatega pähe kolmelneljal korral. Kui kannatanu K. A ütluste kohaselt tõendab tema suhtes süüdistuse järgi rakendatud vägivalda kannatanu esindaja poolt kohtule esitatud fotod (II kd tl 133-134). Fotodelt ei nähtu, millal need fotod on tehtud, kuid kannatanu ütluste kohaselt on mõlemad fotod tehtud juba järgmisel päeval (28.10.2020 istungiprotokoll lk 28-29). Kohus nõustub täiel määral kaitsjaga selles osas, et foto käe verevalumist, mis on juba lillakas ja kollaste äärtega, ei saa olla tehtud järgneval päeval ja sellised teadmised on üldteada vägivalla kuritegudega seotud kriminaalmenetlustes osalevale igale professionaalsele isikule.1 Samuti ei haaku need väited esitatud süüdistusega, et käele oleks selline silmatorkav hematoom tekitatud. Kannatanu esitleb enda ütluste usaldusväärsuse objektiviseerimiseks ehk tõendamiseks ilmselt valetõendit, on sellel olulised tagajärjed tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel ja K. A leeriga seotud tõenditele. Maakohus leiab, et ei saa rajada K. A isiku kui tõendiallika ütlustele kohtuotsust, kes selliselt faktidega ümber käib ja neid kohtule veendunult tõepäraselt esitleb. Ebausaldusväärsed tõendid ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Tegelikkuses isegi B. P ütluste kohaselt ei olnud järgmisel päeval näha K. A käel mingeid peksmisjälgi, rääkimata punetusest. K. A ei pöördunud ka vahetult meditsiiniasutusse ega politseisse vigastusi fikseerima. Probleem on selles, et ka mitmed teised tõendid on K. A poolt mõjutatud, sest ka L. L i läbisaamine ei ole A. Aslanyaniga olnud hea, mistõttu on vajalik vastuoludeta objektiviseerivaid tõendeid süüdimõistvaks otsuseks, sest süüdistus põhineb sõna sõna vastu tõenditel, mida püütakse kinnitada omakorda vastuoluliste või kõrvaldamatute kahtlustega tõenditega. Maakohus on seisukohal, et ei ole võimalik veenvalt kõrvaldada kahtlusi K. A ja L. L i ning viimase endise tüdruksõbra B. P leeriga seotud tõenditest ning süüdistatava ütlustest ja seda usaldusväärselt ja kahtlusteta. Maakohtul on juba eelmiste episoodide analüüsil tekkinud kõrvaldamatu kahtlus selles, et K. A võib rünnata süüdistatavat ka ise ja seejärel süüdistatava poolt selle tõrjumisest rääkida kontekstiväliselt, et justkui algaski füüsiline rünnak just süüdistatava poolt. K. A küll märgib, 22 / 34 1-20-2143 et ta kõiki detaile ei mäleta, sest võtab blokaatoreid, kuid samas ka eelmistest episoodidest nähtuvalt on tema ütlustes uusi vastuolulisi detaile, mis ei haaku isegi süüdistustega, mis põhinevad vaid tema ütlustel. Kui antud blokaatoritel võib olla selline mõju, ei ole võimalik välistada ka eksimust ja see tekitab veelgi suurema kahtluse süüdistusse. Seega emotsionaalsete kahtluste ja eelarvamuste õhku paiskamine ei ole piisav faktide hindamiseks süüküsimuse otsustamisel. K. A ütlused võivad olla ka tema enda arvates seega fragmentaarsed ja tendentslikud, seega ei saa need olla määravaks tõendiks, sest mäluprobleemide tõttu ei ole võimalik välja selgitada kogu tõde – tervikpilti juhtunust. Maakohus leiab, et tõendite kogum viitab sellele, et puuduvad vastuoludeta tõendid süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks pidamiseks selles, kuidas sündmused kulgesid trepikoja põrandale esitatud süüdistuse järgi. Süüdistatava ütlustest ei saa vastuolusid ainuüksi juba seetõttu kõrvaldada kannatanu K. A ütluste järgi, sest kõiki detaile ta ju ei mäleta. B. P ja L. L ei näinud süüdistuse tekstis märgitud sündmuste algust, seega sellest võib järeldada, et nende ütlused varasema kohta ehk varasemad tähelepanekud viitasid sellele, et olukord rahunes vahepeal täiesti maha. Nt kui L. L ja B. P olid vannitoas ja tülist kuulsid ja välja läksid, siis mõne ajapärast läksid nad uuesti ära nt L. L läks arvuti mängu mängima ja B. P WC-sse. Aga just sel ajal läksid sündmused nii teravaks, et kui kohale jõudsid, olid nii K. A kui süüdistatav juba trepikoja põrandal maas. Arvestades ka kannatanu K. A ütluste moonutamise kõrvaldamatut kahtlust, mis tekib eelmiste episoodide analüüsist tulenevalt, on eluliselt usutav, et süüdistatav küll tegi märkuse B. P kohta ja võib-olla ka K. A kohta, kuid sellise märkuse tegemist K. A ei lubanud ja sellest tekkis ärritav reaktsioon K. A jaoks, siis pinged aga kasvasid ja kerisid üles edasi kuni K. A oli hüsteerias. Arvestades tekkinud vastuolusid ja ka eelmistes episoodides K. A ütlustes, peab kohus eluliselt usutavaks ja võimalikuks, et K. A oli hüsteerias ja ründav, sest seda versiooni toetavad mitmed asjaolud. Tüli põhjuseks oli B. P ebakaine olek ja häiriv oksendamine ning A. Aslanyani seisukohad sellega seoses. Asjaolu, et alaealine B. P oksendas väga pikalt ja ta terviseseisundis olid häired, möönis oma ütlustes ka B. P ise. 3.2. Süüdistatava A. Aslanyani 06.04.2021 ütlused (III kd tl 112-128) 3.2.1. Süüdistatava A. Aslanyani ütlustest on näha, et B. P on olnud L lähendane sõbranna ja käinud külas neil ka juba X perioodil. A. Aslanyani ütluste kohaselt oli probleemiks see, et B. P jõi end tol õhtul väga purju ja tundis end halvasti ning kuskil 40 minuti jooksul kuulis ta tema oksendamise hääli WC-st. Oluline on seegi, et seda ei eitanud ka B. P ütluste andmisel. Ta palus, et K. A võtaks midagi ette, kuivõrd ta on väga tundlik, kui kuuleb oksendamishäält ja see tekitab temas iiveldustunde, sest see oli kestnud pikalt. Samas B. P ütluste kohaselt tema ei täheldanud, et A. Aslanyan talle oleks õhtu jooksul öelnud solvanguid. Järelikult B. P probleemi teravuste teemal käis vestlus süüdistatava ja K. A vahel. Süüdistatava ütluste kohaselt oli see aga kui pomm, mis plahvatas ja K. A hakkas sõimama, et kasi siit minema. 3.2.2. Kui see nn tüli seoses B. P seisundiga algas, oli W koos L kolmandal korrusel ja B teise korruse WC-s oksendamas (s.o siis nn teist korda oksendama suundumine süüdistatava väidete järgi).W ei olnud veel magama pandud. Süüdistatav oli enda ütluste kohaselt šokis, sest ta sõbrad olid seal ja ta oli terve peolaua eest maksnud ning ta visatakse välja, sest talle ei meeldi, et keegi seal oksendab. See võib olla vaadeldav ka K. A poolt tüli tekitamisena provotseerivatel asjaoludel, sest esimene vaatepilt oli B. P l ruumi sisenedes ka see, et kõik vehkisid kätega. Maakohus leiab, et eeltoodu lükkab ümber K. A väidetud asjaolu, et ta 23 / 34 1-20-2143 kardab A. Aslanyani ja see väidetav hirmutegur on märkimisväärne. See ei haaku teiste tõenditega kogumis. Puuduvad muud tõendid vaidluse sisu kohta peale K. A ja A. Aslanyani ütluste. Ka B. P ütlusest on näha, et tekkis stseen, kus süüdistatav lahkub ja taas tuleb tagasi, süüdistatava sabas käib terve seltskond toas ringi, sh väike laps, otsitakse väidetavalt elektroonilist sigarit ja K. A käib järgi, sest kahtlustab, et süüdistatav võib midagi varastada. Konflikti pingestumisest ei hoolita. Pinge tõuseb ja K. A ütluste kohaselt külla kutsutud itaallased pidasid kõike naljakaks vaatepildiks. A. Aslanyanil on piinlik ja solvav, et peab sellistel asjaoludel lahkuma. Konflikt eskaleerub ja laps hakkab karjuma. 3.2.3. Süüdistatava ütluste kohaselt toimus sõnavahetus ja K. A lükkas ta esikusse, seal on kaks astet, ja kraapis ta nägu. Ta muutus kiirelt agressiivseks. Ta tõmbas süüdistataval kaelaketi kaelast ära. Süüdistatava selja taga oli kaks astet, kui K. A teda lükkas, siis ta kukkus astmetest alla. K. A hüppas talle peale ning K. A on piisavalt suurt kasvu, mistõttu ta ei saanud teda enda pealt maha lükata. Kuskilt ilmus välja L . Kohus leiab, et avanenud vaatepilt, kuidas süüdistatav üritab olukorras pääseda, võib tunduda ka ekslikult süüdistatava poolse rünnakuna hiljem juurde tulnud B. P le ja L. L ile. Lisaks viimased just hoiavad K. A poole. Kohus veendus istungil, et eksisteerib ka füüsiline vahe isiku suurustel, kui võrrelda süüdistatavat kannatanu K. A ga – nimelt süüdistatav on väiksem. Süüdistatava ütluste kohaselt olid mõlemad – nii K. A kui L – tema peal ja ta üritas neid maha lükata ja seda ei saa käsitleda löömisena. Vältimatult ei saa sellises olukorras end teise inimese alt ilma füüsilise tegevuseta ära, iseäranis kui liitus veel teinegi isik. Vigastuste ulatuse kohta usaldusväärsed tõendid puuduvad, seega ei saa väita, et süüdistatav oleks ülemäärast kahju tekitanud, kui soovis vabaks saada tema peal olevatest isikute alt. Võib ju eeldada, et K. A võib nõuda enda elukohast teise isiku lahkumist. Kuid nimetatud sündmustik on eskaleeritud ka K. A st tulenevalt ja ilmselt kutsutud külalist toast välja ei lükata ja peale ei viskuta, kui lapse isal on etteheiteid, et lapsega seltskonnas on ka sellises seisundis teine naisterahvas ja midagi ette ei võeta. Maakohus ei loe tõendite vastuolulisuse tõttu seda, et enne koridori saamist oleks vahetult süüdistatav K. A t füüsiliselt rünnanud ja see ei nähtu ka süüdistusest. Pigem võib kontekstist eeldada ja mitte välistada, et pooled vehkisid kätega ja võis olla ka kontakte füüsiliselt eelnevalt, vahepeal tüli vaibus ja siis uuesti ägenes, mida kirjeldab ka L. L i ja B. P korduvalt juurde tulemine ning taas lahkumine. Kõrvaldamata kahtluse tekitab ka asjaolu, et B. P l oli vaja just siis minna taas WC-sse, kui K. A lükkas süüdistatavat toast välja ja selle kohta ta ei oska ütlusi edasi anda, mis vahetult edasi sai. Vastamata jääb seega küsimus, kas K. A üritas uuesti lükata süüdistatavat ja lõpuks see ka õnnestus selliselt nagu on viidanud ka süüdistatav ise. Vastuoluline olukord, et vajadus on just siis taas minna WC-sse kui kannatanu asub lükkama, mistõttu süüdistatava ja K. A maha n-ö sattumise osas on ikkagi vaid süüdistatava (K. A sellest ei räägi) ütlused, kuni nimetatud kuhi hakkab täienema ka L. L iga ehk viimase ütlustega ja tagasi tuleb ka B. P . 3.2.4. Seejärel süüdistatav ka lahkus. Süüdistatava ütluste kohaselt paar päeva hiljem K. A helistas talle nagu poleks midagi juhtunud. Nagu tavaliselt pöördus kõik tagasi normaalsusesse nagu poleks midagi juhtunud. 24 / 34 1-20-2143 Maakohus märgib, et ka selles episoodis on taas vahetu sündmuse algusega asjaolude kohta üksnes süüdistatava ja K. A ütlused ehk selles, kumb alustas füüsilist võimalikku rünnakut. Süüdistus algab küll K. A süüstavatest ütlustest, kuid tegevused toimusid juba enne seda. Ka muud isikulised tõendid tekivad alles hiljem ja ei kajasta sündmuste algust, sest neis esineb lünk. Ehk kui maas rüselemise juurde tulevad L. L ja B. P , siis selline ajaline nihe jätab varju võimaliku kannatanu K. A tegevuse, millele süüdistatav oma ütlustes viitas. Kohtu jaoks jääb vastamata küsimus, et kui K. A julgelt lükkas ja tõrjus oma elukohast välja süüdistatavat B. P nähes, siis võis ta seda teha ka mõnevõrra hiljem uuesti. Selle tagajärjel süüdistatav kukkus ja neil asjaoludel K. A sai seejärel põrandale, järgnedes talle süüdistatava kirjeldatud viisil. Selle kohta on vaid süüdistatava ütlused, et K. A viskus järgi ja oli agressiivne. Kätega vehkisid ka varasemalt mõlemad, kui B. P esimesena tülile peale sattus. Isegi kui K. A l oli alust nõuda A. Aslanyani lahkumist, tehes seda ka provotseerivalt, siis väljalükkamisel A. Aslanyanile järgnemine füüsiliselt, ei ole õigustatud hädakaitsega. Konfliktolukorra tekkel ja kujunemisel oli kaalukas roll K. A l ning süüdistatava ütluste paikapidavust ei saa välistada ühegi teise tõendiga selle kohta, et ka kannatanu väljaviskamise tegevus oli solvav ja füüsiliselt vägivallaga ründav, mitte end kaitsev. Ka see asjaolu on oluline arvesse võtta. (RKKKo 23.04.2021 asjas nr 1-20-3535 p 19) Selles osas ei ole võimalik vastuolusid kõrvaldada, sest muud vastust tõendite järgi, kuidas K. A põrandale sai peale süüdistatavale järgi-ja pealeviskumise, ei ole ja see haakub süüdistatava ütlustega. Siit ei saa välistada soovi ise A. Aslanyanile liigselt kahju tekitada, lisaks kukkumisele ja see viitab asjaoludele, et kannatanu K. A võis tegutseda hüsteeriliselt ja pidurdamatult, mida tuleb ka situatsiooni hindajal ex ante arvesse võtta. Kui oletatavalt eeldada, et K. A kaitses enda mingit õigushüve (soov oli, et A. Aslanyan tema kodust lahkuks), siis puudub vahetuse nõue KarS § 28 lg 1 järgi, kui viskutakse trepikotta maha lükatud A. Aslanyanile järele ja maaslamajast A. Aslanyani peale. K. A ei soovinud ise mingilgi määral konfliktsituatsioonist taanduda, sest tõendite järgi tegutses vastupidiselt järgiviskumisel. Muid vastuoludeta või tervikpilti võimaldavaid tõendeid peale süüdistatava ütluste ei ole süüdistuses konkreetselt fikseeritud sündmuste kulgemise kohta. Süüdistuse tekstist, võrreldes kohtu poolt tuvastatud asjaoludega, on arusaadav, et kõik tegevused toimusidki trepikoja esiku põrandal või selle juures. Seega süüdistuse konkretiseeritus ei välista, et ette heidetud pigistamised ja muljumised jne on kõik toime pandud trepikojas, sest süüdistus ei nimeta täpset kohta. Seega esitatud süüdistuse järgi on võimalik, et K. A lükkas A. Aslanyani trepikotta, seejärel hüsteeriliselt viskus talle peale ja sai süüdistuses kirjeldatud vägivalla osaliseks asjaoludel, mil A. Aslanyan üritas hüsteerilise kannatanu alt pääseda või teda kinni hoida vm viisil takistada. Antud vaatepilt võis jätta aga ka tegelikkuses eksliku mulje L. L ile ja B. P le ning tuua kaasa L. L i füüsilise konflikti L. L i ja A. Aslanyani vahel, ehkki viimane üksnes üritas K. A tegevust neutraliseerida. K. A väitel, kui A. Aslanyan hakkas teda väidetavalt solvama, kui ta ei nõustunud B. P suhtes esitatud hinnangutega, siis K. A enda ütluste järgi kuulas solvanguid kamina ees vaikides nagu oli alati harjunud, lüües silmad maha. Seevastu B. P tuppa sisenedes nägi, et kõik vehkisid kätega oli selge, et tüli oli vastastikune ning sellist tagasihoidlikku kannatanu profiili ei ole võimalik K. A puhul kuidagi kohtul välja lugeda. Pigem on näha vastupidi K. A üleolekut situatsioonist ja kindlasti mingit pidurdavat hirmutundmise faktorit ei nähtu 25 / 34 1-20-2143 kuskilt. Kohus peab võimalikuks, et olukord väljus kontrolli alt ka sarnaselt nagu süüdistatav on oma ütlustes märkinud. Muid usaldusväärseid ja selgeid tõendeid selle kohta ka ei ole. Maakohtule jääb kõrvaldamata kahtlus, et K. A on manipuleerinud või olnud ekslik asjaoludes enda mälu blokeerimise tõttu, pisendades enda agressiivsemat osa, eksitades kohut enda tagasihoidlikkusega ja üritades igati näidata ainult ning üksnes süüdistatavat halvemas valguses, isegi kui see on objektiivsete asjaoludega vastuolus. Kohtul, vaatamata eelnevatele väidetele, ei tekkinud kordagi kahtlust, et kannatanu K. A kardaks süüdistatavat, kui toimus K. A ülekuulamine kohtus. Eeltoodut ilmselt kinnitab seegi, et K. A ja süüdistava suhtlus on jätkunud aastate vältel, kohtul puuduvad muud andmed, et sellest järeldada, et tegemist oli K. A olulise majandusliku sõltuvuse või hirmuga. L. M ütlused on oletuslikku laadi, kontrollimata ja põhinevad üksnes ühepoolsetel hinnangutel K. A ga vestlustest tulenevalt. K. A ütluste kohaselt lõi A. Aslanyan L. L i, samas jälle märkides, et detaile ta ei mäleta, sest võtab blokaatoreid. Samuti asjaolu, et K. A täpsemaid detaile ei mäleta, külvab veel juurdegi kõrvaldamatuid kahtlusi ja näitab üheselt seda, et K. A l puudub usaldusväärne tervikpilt süüdistuses kirjeldatud teo vahetu kulgemisega seoses ning eksisteerib nn hall ala, mille kohta on vaid süüdistatava ütlused. See tekitab kõrvaldamatuid kahtlusi A. Aslanyanile inkrimineeritud tegude osas, sh L. L i suhtes. Sisuliselt on oluliste mäluprobleemidega kõik süüstavad isikulised tõendid – K. A , L. L ja B. P . Viimastest usaldusväärset tervikpilti ilma oletustesse laskumata ei ole kohtul võimalik saada. Seega puudus L. L i ja B. P ütlustel ka vastav kvaliteet, mille alusel hinnata, et kas A. Aslanyan ründas K. A t või takistas jätkuvalt K. A t ennast ründamast. Nad ei saa olla objektiivsed kõrvaltvaatajad ex ante mõistes, ainuüksi juba seetõttu, et nad ei näinud rünnaku kulgemist algusest pealt. Lisaks on kohtul alus nende ütlustes kahelda ülal mainitud erinevatel asjaoludel. Maakohus on seisukohal, et K. A ütlused ei ole sellises kvaliteedis, et need usaldusväärselt saaksid tõendada süüdistusi nii tema kui L. L i vastu ka antud episoodis. 3.3. Kannatanu L. L i 06.10.2020 kohtus antud ütlused (I kd tl 123
10. jj)Antud kannatanu füüsilise konflikti algust ei näinud. Tema ütluste kohaselt kuulis ta sellel õhtul õudset kisa, mängides oma toas, läks vaatama, mis toimub ning Armen peksis koridoris ta ema. Ta ütluste järgi kõik toimus trepikojas. Tüli kuulis L siis, kui ta oli oma toas. Pealt nägi ta seda, kuidas Armen peksis ema korduvalt labakäega ja rusikatega mööda lõuga, silmi, kogu pead. L tõukas Armenit, haaras ja surus ta maha ja püüdis teda rahustada, misjärel Armen hakkas L peksma rusikatega pähe (otsa ette), tehes kolm lööki. Seega esmalt oli B. P ütluste kohaselt L. L temaga koos WC-s, siis tuldi välja ja nähti, et kõik vehivad kätega (s.o süüdistatav ja K. A ), seejärel läks B. P uuesti WC-sse ja L. L oma tuppa mängima. Seejärel tüli vahepeal vaibus ehk ammendus. Järelikult uuesti süüdistatava ja K. A vahel tõusva tüli alguse hetkel olid L. L ja B. P mujal ja lisaks erinevates ruumides. Seega süüdistuses kirjeldatud füüsilise konflikti tekkimist nad ei näinud. Mingil hetkel tuli viimaste juurde ka W . Maakohus on samal seisukohal nagu eelmises episoodis, et L. L on suuresti K. A mõju all, mistõttu kohus ei pea piisavaks L. L i ütlusi juba ainuüksi seetõttu, et ka eelmises episoodis tekkis kõrvaldamatu kahtlus selles, et ründaja võis olla ka L. L , kes koos K. A ga ja süüdistatavaga isoleeriti teise tuppa kinni, kuna ta märatses. Liiatigi on L. L i puhul kõrvaldamatu kahtlus seoses agressiivsusega ja süüdistavaga mitteläbisaamisega, mistõttu ei objektiviseeri tema ütlused antud olukorda, need ütlused võivad olla liialdatud, kallutatud ja 26 / 34 1-20-2143 ebaobjektiivsed, soovist väljendada vastumeelsust süüdistatava suhtes ja soovist toetada oma ema, vaatamata tegelikele asjaoludele. Võimalikult vahetult politseisse pöördumist või kasvõi ainuüksi väidetavate pealöökide tõttu arsti juurde pöördumist keegi vajalikuks ei pidanud. Politseisse pöördumine toimub hiljem ja ülal uuritud kirjavahetuse järgi on selleks ajaks ka kohtus kulmineerunud tsiviilvaidlus süüdistataval ja K. A l. 3.4. Tunnistaja B P 11.03.2021 ütlused (II kd tl 139-147) 3.4.1. B. P ei näinud süüdistuses kirjeldatud tegevuse algust vahetult, sest käis korduvalt WCs. Prokurörile antud vastused Kaitsjale antud vastused Ütlesid, et Armen ründas K t. Milles see Üritan täpsustada algusest peale. Kas sa ründamine seisnes? kõigepealt kuulsid lärmi või nägid kohe - Tüli hakkas ammu pihta ja sellest, et K kaklust? soovis, et Armen läheks ära, aga Armen - Kuulsin lapse kisa ja siis nägin neid. polnud nõus ära minema. Ta ei läinud ära Kus sa olid, kui sa lapse kisa kuulsid? ja jooksis seal mööda korterit, kuid K palus - Teisel pool korterit tualetis. tal ära minna. Ta läks korra välja, aga tuli Kuulsid lapse kisa ja siis? tagasi, sest ütles, et tema e-sigaret oli maha - Kuna laps kisas, läksin ma sinna. jäänud. Ta jooksis mööda tuba ringi ja K Mis sa siis nägid, kui sa kohale läksid? käis tal järgi, et ta midagi kaasa ei võtaks, - K oli all, Armen oli peale ja L üritas teda sest korter oli üüritud ja K kartis, et ta võtab ära tõmmata, aga Armen tõmbas ta midagi suurest vihast ja tema kiusust kaasa. põrandale ja siis nad olid kõik seal Ta käis järgi ja L käis järgi ning B käis ka põrandal. järgi ja mina käisin siis neil ka järgi. Sa jõudsid selle külakuhja ajaks? Käisimegi kõik mööda tuba ringi ja otsisime - Jah. seda, et ta kiiresti minema läheks. Järsku ta Millest see tüli algas? ründas K t. - K palus Armenil korterist lahkuda. Mille see ründamine seisnes? Kuidas sa seda tead? - Läks kätega kallale talle meie kõigi silme - Ma kuulsin seda, ma olin seal kõrval, kui all. ta palus tal korterist lahkuda. Kelle kallale? Sa ütlesid, et sa olid WC-s. - K le. - Enne seda hakkas tüli, ma läksin vahepeal Kust ta siis kinni võttis või mida ta tegi WC-sse, sest nad hakkasid tülitsema ja siis täpsemalt? hakkas laps kisama. - Ta ei võtnud kinni, vaid lihtsalt lõi teda Sa käisid vahepeal ära? põhimõtteliselt käega. - Jah. Kuhu? Kas Armen K t ka näkku lõi? - Mööda käevart. K tahtis selle peale teda - Jah. uksest välja lükata ning sel hetkel läksin mina WC-sse, peale mida hakkas see kisa ja siis nad olid seal hunnikus, kui ma tagasi tulin. Tunnistaja B. P viimane mälupilt on selle kohta, kuidas K. A asub lükkama A. Aslanyani korterist välja ja just siis taas läheb WC-sse mõneks ajaks ning tagasi tulles on isikud hunnikus (väljendatud ka sõnaga „puntras“). Samas just nn vahetult puntrasse sattumise asjaolud on süüdistatavale inkrimineeritud. L. L i ütlustest tuleb välja samuti, et ka selle sama 27 / 34 1-20-2143 momendi kohta, kui sisuliselt B. P ütluste järgi tahtis K. A A. Aslanyani uksest välja lükata, edasised tähelepanekud puuduvad, sest ka just sel ajal oli ilmselt L. L jõudnud enda tuppa arvutimängu mängima. Eeltoodust võib järeldada seda, kas tähelepanekud puudusid või lihtsalt olukord rahunes nii palju maha, sest ka L. L lahkus vahepeal oma tuppa arvutimänge mängima. Mis sai lükkamisest edasi, ei ole ütlusi peale süüdistatava omade ja süüdistatav võib viidata ka järgmisele lükkamisele, kui olukord taas eskaleerus. K. A ütluste järgi jooksis aga lõpuks hoopis tema koridori (nimetatud ka esik, trepikoda), kuhu hiljem tuli järgi L , mille kohta on süüdistus – seega on ebaloogiline, et K. A põgeneb selles suunas, kuhu tahtis lükata A. Aslanyani, see pole eluliselt usutav. Lisaks kui vaadata B. P ütlusi, siis just eelnevalt oli nõnda, et toas käis ees A. Aslanyan ja kõik ringiratast tema järel, seega kuni asjaoluni, kui K. A hakkab toast välja lükkama A. Aslanyani ja siis kõik tunnistajat kaovad, vähemasti nende tähelepanekud. Hiljem B. P ütlustest on võimalik aru saada ka seda, et tunnistaja tegi järelduse rüseluses olnud isikute kohta, tegi järelduse löömise kohta mitte ei tajunud seda konkreetselt - kuivõrd Armen vehkis kätega ja K. A l oli hommikul silm sinine (II kd tl 140-141): „Millega Armen K t lõi ja kuhu? - Rusikaga. Ja kuhu ta lõi? - Ma ei saanudki aru, nad olid kõik hunnikus. K l oli hommikul sinikas silma all. Kas järgmisel hommikul? - Jah, ta järelikult pidi näkku ka saama. Ta vehkis seal kätega.“ B. P tegi järelduse, et A. Aslanyan on K. A pikali lükanud, ehkki andis ka enda ütlustega vastuolus olevaid ütlusi, et teisalt on ta üheselt väljendanud, et jõudis kohale, kui juba K. A ja A. Aslanyan olid põrandal maas. Maakohus märgib, et seega tunnistaja teeb ise järeldusi löömise kohta, mida ta ise tajuda ei saanud. Tunnistaja teeb ilma kogemuseta järeldusi ka teises olulises momendis. B. P : „Nad jäid minust sinna ja ma läksin WC-sse. Ta ründas K t ja L üritas vahele minna, nagu ma aru sain. K oli seal all, Armen oli kuskil vahepeal ja L oli seal ning Armen lükkas L ka pikali ja oli neil peal.“ Maakohus märgib ka selle kohta, et ühegi tõendi järgi B. P ei saanud näha K. A pikali lükkamist (s.o tuleneb B. P järeldusest, et lükkas ka L pikali) või üldse asjaolusid, kuidas maha satuti. B. P tunnistas, et ta oli oksendanud enne, kui nägi nn hunnikus olemist: 1) kontekstist tuleb välja, et see tüli tekkis K. A ga ajal, mil süüdistatava ütluste järgi oli B. P joobeseisundis ja oksendas WC-s (koos L. L iga, nimetatud ka vannitoaks) ning see kostus tuppa. 2) seejärel tuli B. P toast välja, kus käis ägenev sõnavahetus, kus kõik vehkisid kätega, sh näeb, et A. Aslanyan lööb K. A le vastu kätt (süüdistuses seda aga pole) ja mõne aja pärast läks jälle WC-sse; 3) WC-s kuuleb B. P lapse kisa ja siis nägi ta üksteise hunnikus süüdistatavat ja kannatanuid ning tegevusi, mida pidas löömiseks. B. P räägib süüdistatava poolt kannatanu vastu kätt löömisest samuti (see oli tõendite konteksti järgi pärast WC-st oksendamast tuppa tulekut ja enne teisel korral WC-sse minemist). 28 / 34 1-20-2143 Maakohus selgitab, et süüdistuses ei ole toodud ei sellises järjekorras faktide esinemist ega ka kõiki fakte nagu on vastatud prokurörile. Esiteks, 01.01.2018. a episoodi süüdistuses ei ole A. Aslanyanile üldse ette heidetud, et ta oleks K. A t löönud käe- või õlapiirkonda, sh kasvõi enne seda, kui B. P ütluste kohaselt lükkas süüdistatavat K. A . Süüdistus heidab ette lahtise käe ja rusikaga näopiirkonda löömist pärast seda, kui K. A on põrandal. Inkrimineeritav tegu süüdistuse järgi algab ju K. A käega näo piirkonnast kinnihaaramisest ja pigistamisest ning surumisest vastu põrandat. Süüdistus ei alga ega selles ei ole üldse käsitletud lööki vastu K. A käepinda. Samuti käesoleval juhul, kuivõrd ka B. P ütluste järgi mingeid viiteid käe vastu löömise kohta ka järgmisel päeval ei olnud, ei ole võimalik tuvastada, kas tegemist oli samuti lükkamisega ka A. Aslanyani poolt, et tal toas järgi käidi või oli löömisega. Seega ka läbi ajalise telje ei saa K. A ütlused konflikti kujunemise ja A. Aslanyani füüsilise agressiivsuse kohta olla tõesed. 3.4.2. B. P ütluste kohaselt kui ta sisult võimalikku süüdistuses kirjeldatud sündmust nägi, olid seal kõik hunnikus ja Armen peksis neid ja laps karjus. Seega ex ante puudus tunnistajal pilt kogu sündmuse kulgemise kohta. Süüdistatava ütluste järgi oli B. P joobeseisundis ja oksendas ning antud küsimuses tekkis tal tüli K. A ga. B. P ütluste järgi tüli algas siis, kui B. P oli oksendamas umbes 30 minutit (temaga kaasas L ). Tagasi tulles oli tekkinud tüli ja tagasi tulles kõik vehkisid kätega. Süüdistatava ütluste järgi oli oksendamise heli kostunud tuppa. B. P tunnistas alles süüdistatava küsimustele vastates, et ta oksendas, märkides aga siiski, et see tuli toidust: „Ütlesid, et vana-aasta õhtul võtsid ühe klaasi veini ja see oli kõik? - Tervet pudelit ma tõesti ära ei joonud. Ja see oli üldse väljas. Ma ei mäleta, et ma seal oleksin joonud. Kas sa oksendasid tol õhtul? - Jah, sest mul oli halb olla, kuna ma sõin liiga palju ja olin midagi halba söönud. Ütlesid, et läksid vannituppa, et minu eest ära minna või läksid sa sinna hoopis selleks, et oksendada? - Alguses ma oksendasin, aga see oli tükk aega enne.“ Maakohus leiab, et kui isik käib korduvalt lühikeste ajavahemike järel WC-s, olles ka oksendanud, on äärmiselt imelik, et sellises seisundis inimene liigub ringi, otsustab jääda seltskonda, ei märka ise lahkuda kasvõi võimaliku nakkusohu tõttu. Maakohus leiab, et sellises seisundis isiku ütlused ei saa olla õige tajumise kahtluste tõttu määravaks tõendiks. Lisaks alltoodud kõnes Häirekeskusele ei suuda B. P nimetada ühtegi nime, kes on konfliktis sees, ei K. A nime või A. Aslanyani nime. Joobeseisund või terviseseisund võib avalduda erinevalt, selles ei pea olema n-ö keel pehme (prokuröri viide), vaid see on individuaalne küsimus, mida pole uuritud. Eeltoodud ebaloogika võib kinnitada süüdistatava ütlusi, et siiski 16-aastane B. P võis olla ka väga joobes või terviseseisundis, mis häiris adekvaatset arusaamist. Oluline on B. P seisundi osas kõrvaldamata kahtlus, mis võib viidata ka tõsisemale joobele, ehkki ta ise neid seoseid eitab. 29 / 34 1-20-2143 Tõendite järgi tegelikult võimalik B. P le avanenud vaatepilt inkrimineeritud teost – B. P jõudis kohale siis, kui A. Aslanyan ja K. A olid juba trepikojas maas, s.t võimalikku rünnet ja selle kulgemist ta ei näinud nagu ka L. L . Maakohus leiab, et tegemist on emotsionaalse olukorraga, kui isikud on hunnikus ja laps karjub kõrval ja isikud on varahommikusel ajal ikka veel magamata. Tunnistaja B. P ei näinud, kuidas vahetult antud olukorda satuti. B. P le avanenud vaatepilt trepikojast võis olla häiriv sõltumata põhjusest. Iseäranis tajumist häiriv võib olla, kui kõrval karjub hüsteeriliselt laps, kes ei ole kellaajale vaatamata veel magama pandud ja väljaviskamisstseeni eskaleerimine kaalub selle tähtsuse justkui üles. Samuti justkui oleks kõrvalise tähtsusega asjaolu, et lapse elukohas on oksendav alaealine isik, kel on sellised joobetunnused või ebaselged viirusetunnused, kes käib ringi, tihedalt WC vahet ja abi ei osutata täiskasvanute poolt. Tegemist võis olla hüpoteetiliselt joobe välistamise korral ka viirusega, sest peolaua toit, mis oli korraldatud A. Aslanyani poolt ja kulul, teistele isikutele selliseid häireid ei tekitanud. Tegelikkuses on olemas ka teatud vastuolu selles, et L. L , kes nägi (mõnevõrra varem B. P
11. st)konflikti ka alates esikust (nimetab ka trepikojaks) märkis, et ta ei tea üldse, kus oli sel ajal W (I kd tl 137). Ometigi just P. B märgib, et tuli kohale WC-st W kisa peale ja siis vaatepildiks oli see, et n-ö hunnikus oli K. A , A. Aslanyan ja kohe ka L. L ning et laps karjus seal kõrval. Reeglina inimene märkab enda kõrval karjuvat lähedast. Tekib kahtlus ka L. L i seisundis ja õiges tajumisvõimes. Ka see näitab süüstavate tõendite vastuolulisust, kui ühele (B. P ) jääb meelde vali hüsteeriline nutt (nimetas ka kisaks ja röökimiseks), mis kostis lausa korteri teise otsa WC-sse ja teine (L. L ) isegi ei tea, kas selliselt nutnud tema kohal oli, ehkki viimane pidi lausa tema kõrval kisama. Samas L. L il on meeles kindlalt süüstavad tähelepaneku väited A. Aslanyani suhtes, ise füüsilise konflikti algust nägemata. Sellist vastuolu ei ole võimalik kummutada. Tekib küsimus, et milline oli L. L i seisund sel hetkel, et ta seda tähele ei pannud, sest ükski tõend ei viita, et W t juures ei olnud. Selliste vastuoluliste tähelepanu probleemidega tunnistaja ütlused eeldavad objektiivselt muid kinnitavaid asjaolusid, et olla kindel, kas L. L on kõiki asjaolusid ka õigesti tajunud, mille juures ta viibis. Samuti tõusetub erapoolikuse küsimus, sest L. L il, olles ka muidu tundlikus eas, oli välja kujunenud sügav negatiivne suhtumine A. Aslanyani ja seda näitavad kasvõi varasemad viited juba enne süüdistuste episoode nt 12.02.2015 e-mail (II kd tl 97). B. P ütluste järgi on ka selge, et L. L ja B. P ei olnud kumbki samuti süüdistuse järgi tekkinud sündmuste alguses, sealjuures ühel ajal trepikojas olnud sündmuse juures ehk tegemist oli veelgi suurema ajalise lüngaga (sündmust nähti erineval ajal pealt ja osaliselt ka mitte koos veelgi suurema ajalise vahega, lisaks tubadest tulemise aega arvestades), teadmata on mis ajal nn sündmustiku üldpildiga liituti ja juba n-ö erinev liitumine võib tekitada eksiarusaamu sellest, kes ja millisel määral ning kuidas ründas. Seega lünkade täitmisel ja tervikpildi loomisel mängib veelgi enam rolli terve konflikti aja koos olnud süüdistatava ja K. A sõna sõna vastu ütluste õige hindamine. B. P poolt süüdistusega haakuva situatsiooni tajumine võis olla mõjutatud kõrgendatud emotsionaalsest olukorrast, väsimusest, joobeseisundist ja/või häirivast terviserikkega seisundist, mis sundis lühikese ajavahemiku jooksul teda korduvalt WC-d külastama ja seal vähemasti esimesel korral ka oksendama, mis oli süüdistatava jaoks häiriv. Kõik eeltoodu ja olukorra episoodiline tajumine segab faktide selgust ja seab kahtluse alla tunnistaja 30 / 34 1-20-2143 objektiivsuse usaldusväärselt täpse tervikpildi saamiseks tema ütluste alusel. Selles sündmuses võib olla iga fakt otsustava tähtsusega isiku süü hindamisel. Ülevast ja meeleolukast aastavahetuse ärasaatmisest toimus järsk langus emotsionaalses mõttes igale sündmusest osa saanud isikule ja seda enam häiriva terviseseisundi korral. 3.4.3. B. P ütlused katkevat hetkest (teist korda WC-sse minek), mille kohta puuduvad kannatanute ütlused ja on süüdistatava omad. Süüdistatava ütluste kohaselt: „Mu selja taga oli kaks astet ja kui ta lükkas, siis ma kukkusin astmetest alla. Ta hüppas mulle peale ning ta on piisavalt suurt kasvu, mistõttu ma ei saanud teda enda pealt maha lükata. Kuskilt ilmus välja L . Mina olin selili maas ja ma kuulsin, et mu tütar hakkas nutma. Ma ütlesin neile, et nad lõpetaksid, sest ma ei tahtnud, et mu tütar näeks seda, mis toimub. K alati alustas tülisid laste nähes, kuigi olin talle öelnud, et ära tee seda laste nähes. Kui nägid, et ta seisis ukseavas ja nuttis, siis nad lõpetasid.“. Maakohus leiab, et antud juhul on oluline seega, et süüdistatav kirjeldab, kuidas maha põrandale jõuti – K. A lükkas teda ja tuli peale. Süüdistatav kirjeldas K. A lükkamise mustrit ka juba 2015. a episoodis. Ka B. P selgitab, et esimest korda WC-st oksendamast tuppa tulles vehkisid kõik kätega. Ehkki L. L ei mäletanud õe hüsteerilist nuttu ja kohalolu, märkis ta seda küll, et ema oli hüsteerias. Samas K. A ei ole midagi rääkinud sellest, kuidas tema põrandale maha sai. Eeltoodu on äärmiselt kummastav, sest juurdetulnud isikud avastasid süüdistatava ja K. A ju põrandalt. Eeltoodu on oluline moment asjaolude tervikpildi mõistmiseks, kui võistlevas menetluses vahetu süüdistuses kirjeldatud sündmuse alguse kohta on sõna sõna vastu olukord. Eeltoodu alusel ei ole välistatud, et K. A vihastas seetõttu, et süüdistatav keeldus lahkumast, B. P esimene mulje WC-st väljudes oli selle kohta, et kõik vehkisid toas kätega, süüdistatav tõrjus nõudmisi ja K. A lükkas teda ning ülejäänud vägivaldsus oli seotud rünnaku alt pääsemisega. Vaidlus puudub selles, et süüdistatav väga hoolivalt suhtub oma tütresse, selle kohta andis kirjeldusi ka näiteks B. P . Seega ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav ründas oma lapse ema karjuva lapse nähes ja Itaaliast saabunud külalistega samas korteris. 3.4.4. B. P ütluste kohaselt sai ta lapsega minema, läks WC-sse (3. korda) ja oli nii hirmul ning helistas Häirekeskusesse. Tunnistaja väidetavalt nägi, et süüdistatav lõi K. A t vastu õlapiirkonda (s.o ajal, mil toimus kõigi poolt kätega vehkimine, s.o enne süüdistuses kirjeldatud tegu), kuid hiljem ei näinud, et oleks löönud peapiirkonda kaks korda L. L i nagu on süüdistuses ja talle ei tulnudki see meelde ka vaatamata meenutamisele avaldamise kaudu (II kd tl 141, 142). Eeltoodu on siiski kõrvaldamatuid kahtlusi tekitav, et L. L i sõber ei mäletanud seda, mida oli väidetavalt rääkinud uurijale enda lähedase sõbra kohta. See viitab, et isikul oli mingi seisund, mis on seganud mälupilte või on olnud kohtueelsel uurimisel antud ütlused kuidagi väga ekslikud (nt ütlused kunagi teiste ütluste järgi antud ilma enda kogemuseta või ise tehtud mingid järeldused ilma enda mälupildita ehk kogemuseta), sest neid asjaolusid ei olnud tunnistaja mälus olemas enam istungil. In dubio pro reo leiab kohus, et võib lähtuda ka sellest, et sellist löömist nagu süüdistus kirjeldab, ei ole aset leidnud B. P ütluste alusel. Õla vastu löömist süüdistuses ei ole isegi inkrimineeritud. On äärmiselt ebaloogiline, et isik ei mäleta rusikaga löömist, kuid mäletab vastu õlga löömist, in dubio pro reo võib eeldada, et B. P mällu jäid tegelikkuses aset leidnud faktid, mis aga süüdistust ei tõenda. 31 / 34 1-20-2143 Lähedase sõbra L kui väga isikliku seosega inimese ründamist võiks reeglina mäletada (eriti kolmel korral rusikaga peapiirkonda löömist), kui isikul ei ole mäluprobleeme või muid põhjuseid. Oluline on seegi, et tunnistaja B. P ütlustest tulenevalt on ta olnud K. A elukohas külaline varemgi, mis eeldab viimase soosingut ja igasugune vaidlus kohtuasjas puudub L. L i suure vastumeelsuse kohta ema endisest elukaaslasest süüdistatava osas. Maakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on L. L i kohta inkrimineeritud vastuoluline tõendite baas veelgi väiksem ja suuremate kahtlustega, sest L. L i osas inkrimineeritud vägivalda ei tajunud ka B. P . Oletuseks oleks see, et enne B. P saabumist lõi juba süüdistatav ära L. L i rusikaga näkku (eeluurimisel antud ütlustes nii aga B. P ei mäletanud ka), sest B. P nägi seda, et L. L hakkas konflikti maas füüsiliselt takistama. Seega võis P. P näha ka L. L i ja süüdistatava esimesi kokkupuuteid, mille kohta on andnud teistsuguseid väiteid K. A ja L. L , võimalik, et seetõttu, et rüseluses said kõik viga. 3.4.5. B. P ütluste kohaselt üritas ta W t 01.01.2018 sündmuse käigus sealt ära tõmmata ja lõpuks läks lapsega WC-sse. Tunnistaja ütluste kohaselt „nemad mürasid seal omavahel edasi“ ja hiljem nimetab seda ka rüselemiseks. B. P ütluste kohaselt oli järgmisel hommikul K silm sinine ja käe peal oli valus, aga otseselt mingit jälge ei olnud. Teadupärast valu ei saanud tunnistaja B. P tunda, vaid uskus seega K. A väiteid ja tegi taas järelduse ise. Maakohus leiab, et arvestades süüdistatava poolt esitatud versiooni, et kõik olid maas üksteise peal, ei ole välistatud selle käigus ka vigastused, mille eest ei vastuta seetõttu automaatselt süüdistatav. B. P ütlused lähevad vastuollu K. A ütlustega, mille kohaselt järgmisel päeval oli ta käsi juba nähtavalt vigastusega, B. P ütluste kohaselt käel jälgi näha ju ei olnud, aga silm oli sinine. K. A esitatud pildilt, mille tegemise aeg foto järgi on teadmata ja mis on K. A ütluste järgi väidetavalt tehtud sündmusele järgmisel päeval nagu käestki tehtud pilt (II kd tl 133134). Ei ole arusaadav, et silm on sinine, või on tegemist make up’iga või ka fotole jäänud varjuga. Antud silm võiski olla samas sinine ja see võis tekkida maas rüselemise käigus, välistatud ei ole ka K. A omapoolne füüsiline rünnak, sest emotsioonid keesid üle. 3.4.6. Kohus avaldas tunnistaja B. P ütlused vastuolu tuvastamiseks, tunnistaja rääkis, et ta põgenes W ga WC-sse samal ajal kui Häirekeskusesse helistas. Samas kohtueelsel uurimisel andis ütlusi, et: „Ma helistasin politseisse vannitoas. W oli läinud minu meelest nuttes oma tuppa“. Vastuolu selgitamiseks märkis tunnistaja, et see ei ole tõsi, et W oli siiski temaga vannitoas ja ta andis selliseid ütlusi, et tahtis politseist kiiresti ära saada, et võib-olla seetõttu. Ta oli väidetavalt siiski tema kõrval ja oli vaikne. Maakohus leiab, et süüstavad tõendid on piisavalt segased ja kõrvaldamatuid kahtlusi täis, mis ei võimalda rekonstrueerida usaldusväärset süüstavat tõendite kogumit tervikpildi kohta. 3.4.7. Häirekeskuse kõne (II kd tl 20,21). Kõne kohaselt B. P märgib, et palun saata mingi 2 politseid, et siin on väike laps ja mees ründab oma abikaasat. Ei rahune maha, et on väike laps ja siin karjuvad, et see on õudne (taust on igati vaikne, ei ole ka hüsteerilist lapse nuttu). Küsitakse korduvalt meesterahva nime, aga pöörduja ütleb, et ei tea. Ühel hetkel märgib, et nüüd on kõik korras ja vaikne ta läks ära. Politseid ei ole enam vaja. (mõne ajapärast tuleb taustaks kaugemalt mees hääl). Märgib, et on juhuslikult seal. Seejärel ikkagi, et kutsuti külla. 32 / 34 1-20-2143 Ei tea ka lapse ema nime, kuid teab, et külla kutsus sõbranna. Häirekeskuse töötaja teeb kokkuvõtte, et saab aru, et politseid enam vaja ei ole. Maakohus leiab, et isiku süü hindamise seisukohalt on see mitte midagi ütlev kõne, sest ei anna juurde ühtegi selget fakti tõendikogumile. Kui see rünnak oli piisavalt õudne, kuidas selgitada, et järsku langeb ära vajadus mistahes väljakutseks. Taust on vaikne ja just kõne lõpupoole on taustal ka kaugel meeshääl (sõnadest aru ei saa). Vastuolu jääb, et hüsteeriast last ei ole samuti kuulda. 3.4.8. Eeltoodu alusel oli B. P asjasse puutuva sündmuse tajumine episoodiline, mis on põhiline probleem ning seetõttu tema ütlustele ei saa omistada olulist tähtsust. Lisaks on vastuolusid, mäluprobleeme ja terviseseisundiga seoses küsitavusi, mis võisid luua eksliku mulje tervikpildist. Seega B. P ütlused ei kummuta süüdistatava kaitseväiteid, pigem osaliselt neid hoopis kinnitavad. 3.5. Kokkuvõtvalt maakohus on seisukohal, et süüstav tõendite kogum on liiga ebaselge ja ajaliselt liialt fragmentaarne ning seetõttu ei võimalda tõendite kogumit arvestades luua piisavat usaldusväärset tervikpilti, sest tekivad kõrvaldamatud vastuolud. Süüdistatava kaitseversiooni toetavad aga mitmed asjaolud, sh prokuratuuri poolt esitatud tõendite asjaoludest tulnevalt. Seetõttu ei saa teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi A. Aslanyani süü tõendatuse osas ja süüdistuse vastuolusid veenvalt ümber lükata. Ka selles episoodis tuleb süüdistav õigeks mõista. IV. Episoodide kokkuvõte Kaitseversioonide kohta kohus tuvastas asjaoludes küllaldasi toetuspunkte, mida ei saa eirata ega kummutada nii kaudseid tõendeid kogumis vaagides, kui ka sõna sõna vastu otseseid tõendeid juurde arvestades. Seega kõrvaldamatu kahtluse teke ei ole paljasõnaline, vaid tugineb tõenduslikel argumentidel nii süüdistatava ütlustel kui süüstava poole poolt esitatud tõenditel ja in dubio pro reo ka nendes tekkinud vastuolude kaudu. Seega kokkuvõttes haakub kaitsja poolt esitatud versioon võistlevas menetluses tuvastatud asjaoludega, mistõttu kõigis episoodides tuleb süüdistatav õigeks mõista. V. Tsiviilhagid Tsiviilhagid tuleb jätta läbi vaatamata seoses õiguseksmõistmisega KrMS § 310 lg 2 alusel. VI. Lähenemiskeelu taotlused Kohtuvaidluses märkis kannatanute esindaja, et L. L i sooviks on siiski loobuda lähenemiskeelu taotlusest A. Aslanyani suhtes, kuivõrd elab nüüdsest emast eraldi. Seetõttu jääb tema taotlus läbi vaatamata, sest puudub kannatanu nõusolek kui eeldus KrMS § 38 lg 1 p 10 ja 3101 lg 1 alusel. K. A taotlus lähenemiskeeluks jääb samuti läbi vaatamata seoses õigeksmõistva kohtuotsusega KrMS § 3101 lg 2 ja KrMS § 310 lg 2 alusel. VII. Menetluskulud 33 / 34 1-20-2143 Õigeksmõistetud Armen Aslanyani riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Urmas Simoni tasu ja kulud summas 2145, 16 eurot seoses süüdistuste ja tsiviilhagidega tuleb KrMS § 181 lg-le 1 ja KrMS § 182 lg-le 5 tuginedes jätta Eesti Vabariigi kanda. Samuti tuleb jätta seoses õigeksmõistmisega K. A ja L. L i riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud summas 4815 eurot KrMS § 182 lg-le 5 tuginedes Eesti Vabariigi kanda. VIII. Muud menetluslikud küsimused Tõkendit ei ole kohaldatud. Asitõendina tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde jätta CD-plaat 01.01.2018 Häirekeskuse kõnesalvestisega. KrMS § 314 lg 51 alusel tuleb kustutada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile 05.11.2018 saadetud DNA-proov ja sõrmejälgede kaart. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert Kohtunik 34 / 34