KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 22.11.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-23-8277 Kohtuasi Saue valla

) § 105 lg-le 1 paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Maakohtu hinnangul on täidetud

§ 105

lg-s 1 sätestatud eeldused isiku hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks. 8.

1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleneb kohtule esitatud eksperdiarvamusest (kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 7.1-3/376), et isikul on alkoholisõltuvus (F10.25 Sõltuvus alkoholist, aine pidev tarvitamine). Eksperdiarvamuse kohaselt ei vaja isik pidevat psühhiaatrilist ravi, kuid ta vajab pidevat järelevalvet ja hooldust, et ta ei saaks alkoholi tarvitada. Isik ei mõista alkoholi tarvitamisest tulenevaid probleeme ja võib olla ohtlik endale ja teistele. Kohtule esitatud isiku töövõime hinnangu põhjendustest nähtub, et isikul on mõõdukas tegutsemispiirang inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkonnas, mille põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired ja peaajuhalvatus. 8.
2. Maakohtu hinnangul on isik ohtlik endale ja teistele. Isik muutub alkoholijoobes verbaalselt ja füüsiliselt agressiivseks oma vanemate suhtes, rünnates neid ning ähvardades neid 4 2-23-8277 tappa. Samuti on ta joobes korduvalt kukkunud ja sattunud avariisse, seades sellega ohtu oma tervise. Isik on avaldanud suitsiidimõtteid ning on suitsiidi üritanud. Isik ei oma kriitikat oma alkoholisõltuvuse osas ja püüab oma käitumist igati õigustada. Muudatuste tegemiseks tal motivatsiooni ei ole ja abi vastu ta ei võta. Sõltuvushäire tõttu ei ole isik võimeline enda käitumist juhtima ega oma tegude tähendust mõistma. 8.
3. Varasemate abinõude rakendamine ei ole olnud küllaldane ja muude abinõude kasutamine ei ole võimalik, sest muud abinõud puuduvad. Isik ise oma abivajadust ei mõista, ei ole koostöövalmis ega nõustu ühegi pakutava meetmega. Isik ei ole olnud nõus ise abi saamiseks midagi tegema, samuti on ta keeldunud koostööst valla spetsialistidega jõudmaks uuringutele/ravile või hooldekodusse ning edasiselt erihoolekandeteenusele. Määruskaebus
4. Isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ja isik kinnisest hoolekandeasutusest ööpäevaringselt erihooldusteenuselt vabastada. 9.
5. Määruskaebuse kohaselt ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et varasemad avaldaja kohaldatud abinõud ei ole isikut aidanud. Maakohtu määruses ei ole märgitud, milliseid abinõusid on proovitud rakendada. Avaldaja ei ole piisavalt selgitanud, miks ei ole võimalik osutada isikule hoolekandeteenust väljaspool kodu. Isik elab praegu vanemate majas, kuid vanematel oleks võimalik registreerida isik majast välja, kuna isikul puudub selle eluruumi kasutamiseks õiguslik alus. Seejärel lasuks vallal kohustus leida eestkostetavale teine eluruum. 9.
6. Isiku ohtlikkus endale ja teisele ei ole tõendatud. Üksnes halvad suhted vanematega ei näita isiku ohtlikkust. Isiku ärakuulamisel antud ütluste kohaselt ei ole isik oma vanemaid rünnanud. SKA seisukoht määruskaebuse kohta
7. SKA jäi määruskaebuse kohta esitatud seisukohas varasema arvamuse juurde, et isik vajab kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamist ja

§ 105lg-s 1 sätestatud tingimused selleks on täidetud.

Määruskaebuse väited, et isiku ohtlikkus ei ole tõendatud ja et puudutatud isikud II ja III võiksid registreerida isiku majast välja, et avaldaja leiaks eestkostetavale teise eluruumi, ei ole asjakohased. Puudutatud isikute II ja III avaldused vägivalla toimumisest on piisavad, et lugeda tõendatuks, et vägivald on toimunud. Kui avaldaja eraldaks isikule sotsiaaleluruumi, ei väheneks isiku ohtlikkus endale, kuna alkoholi tarvitamisest loobumiseks kasutatavaid meetmeid ei saa sotsiaaleluruumis rakendada. Sotsiaaleluruumis elades isiku ennast kahjustav käitumine jätkuks või intensiivistuks. Puudutatud isikute II ja III seisukoht määruskaebuse kohta

1. Puudutatud isikud II ja III jäid seisukohale, et isiku paigutamine kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele on vajalik ja põhjendatud. Puudutatud isikute II ja III kirjelduse järgi läheb isik iga päev oma kolmerattalise elektrimootoriga jalgrattaga välja sõpru otsima (isik libistab ennast trepist alla ja jõuab ratastooli abil jalgrattani). Lõuna paiku jõuab ta joobeseisundis koju tagasi, puhkab õhtuni ja läheb siis uuesti. Tagasi tulles on ta purjus ja ei saa ise trepist üles. Puudutatud isikud II ja III on palunud naabreid appi isikut trepist üles aitama. On juhtunud, et isik kukub purjuspäi ratta pealt maha ja jääb lamama. 16.08.2023 aitas üks vanem proua ta oma autoga koju (möödakäijad olid aidanud ta autosse tõsta). Kui isikule sellest hiljem rääkida, ütleb ta, et temale nii meeldibki ja teda ei huvita, mida teised arvavad. 17.08.2023 oli isik taas tänaval maas, peahaavaga ja meelemärkuseta. Politsei ja kiirabi toimetasid isiku koju. Selliste olukordade tekkimine on 5 2-23-8277 ohtlik isikule endale ja kaasliiklejatele. Elu pidevas hirmus, millises seisus isik koju tuleb ja kas on juhtunud õnnetus, mõjub puudutatud isikutele II ja III väga raskelt. Avaldaja seisukoht määruskaebuse kohta
2. Avaldaja selgitas vastuseks määruskaebuse väidetele, et muid abinõusid on proovitud rakendada, kuid nende rakendamine ei ole olnud võimalik ja need ei oleks isiku puhul küllaldased. 12.
3. Tulenevalt isiku alkoholisõltuvusest ei ole SKA-l võimalik paigutada isikut teist liiki erihoolekandeteenusele. Vastavalt

§ 72

lg 2 p-le 2 ei rahastata riigieelarvest erihoolekandeteenuse, välja arvatud kohtumääruse alusel ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamist isikule, kellel on sõltuvus alkoholist või narkootilisest ainest põhihaigusena. Seega ei kuulu isik riiklikult rahastatavate erihoolekandeteenuste, välja arvatud kohtumääruse alusel ööpäevaringne erihooldusteenus, saajate sihtgruppi ning neid teenuseid temale ei osutata. Sobivat riigieelarvevälist ööpäevaringse erihoolekandeteenuse kohta ei ole õnnestunud leida. Avaldaja on pöördunud mitme üldhooldusteenuse koostööpartneri poole, kuid agressiivse käitumise ja taltsutamatu alkoholisõltuvuse tõttu ei võta ükski üldhooldusteenuse osutaja isikut teenusele. Isik ei ole nõus ise hooldekodusse minema, sest ta ei saaks seal alkoholi tarvitada. Ilma liikumisvabaduse piiranguta ei püsiks isik tõenäoliselt hooldusasutuses ja sealt omavolilise lahkumisega seaks ta ohtu enda tervise. 12.

1. Vastuseks määruskaebuse väitele, et avaldaja võiks leida isikule elamiseks teise eluruumi, märkis avaldaja, et sotsiaaleluruumis elamine ei vähendaks isiku ohtlikkust endale. Siiani on lähedased aidanud isikut olukordades, kus ta on sattunud ohtu seoses suitsiidikatsega või vajanud abi kukkudes. Iseseisvalt elamisega ei pruugi isik hakkama saada. Isikuga on vesteldud võimalusest elada sotsiaalpinnal, mis on kohandatud ratastooli kasutavale isikule, kuid isiku sõnul ta ei soovi sellist elamisvõimalust, kuna tal on oma kodu koos abivõimalustega.
2. Avaldaja leiab, et isiku ohtlikkus endale ja teistele on tõendatud. Isiku käitumine, kui ta on alkoholijoobes, on ettearvamatu ja ähvardav, mistõttu puudutatud isikud II ja III elavad pidevas hirmus. Selline närveerimine on eakatele inimestele tervistkahjustav.
3. Avaldaja tõi välja, et isikut ei ole avaldaja seisukoha esitamise aja seisuga (s.o 27.09.2023) veel erihooldusteenusele paigutatud, sest SKA-lt saadud informatsiooni kohaselt puudub vaba teenuskoht ja teenuskohtade vabanemist ei ole lähitulevikus ka ette näha. Sellest tulenevalt palus avaldaja muuta maakohtu määrust selliselt, et isik paigutataks kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta alates paigutamisest (mitte tähtajaga kuni 29.08.2024, nagu on märgitud maakohtu määruses). Menetluse edasine käik
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldada ja maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega jätab avalduse rahuldamata. 6 2-23-8277
6. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 105lg-t 1 ebaõigesti kohaldanud ja jätnud vaidlustatud määruse olulises ulatuses põhjendamata, rikkudes sellega Ts

MS § 465 lg 2 p-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust. 18. Vastavalt

§ 105

lg 1 p-le 1 on isiku kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise esimeseks tingimuseks see, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda maakohtu määruses märgitu järeldada, et isikul on selline psüühikahäire tuvastatud. Maakohus tugines eksperdiarvamusele, mille kohaselt on isikul alkoholisõltuvus, kusjuures isik ei vaja pidevat psühhiaatrilist ravi, vaatamata sellele, et isik vajab järelevalvet, et ta ei saaks alkoholi tarvitada. Samuti ei mõista isik alkoholi tarvitamisest tulenevaid probleeme. Maakohus ei ole põhjendanud, et alkoholisõltuvust saab pidada psüühikahäireks. Üksnes asjaolu, et alkoholisõltuvus on loetletud Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni (RHK) psüühika- ja käitumishäirete peatükis, ei tähenda, et tegemist on psüühikahäirega ka

§ 105lg 1 p 1 mõttes.

Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et depressioon ei pruugi olla psüühikahäire psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 p 1 tähenduses (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.1 teine lõik), kuigi ka depressioon on haigusena loetletud RHK psüühika- ja käitumishäirete peatükis. Isegi kui alkoholisõltuvust saaks pidada psüühikahäireks

§ 105

lg 1 p 1 tähenduses, ei ole maakohus tuvastanud, kas see psüühikahäire on raske ja kas see piirab isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Pelgalt asjaolu, et isik soovib alkoholi tarvitada ega nõustu teiste arvamusega, et see on probleem, ei tähenda, et tema võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida oleks püsivalt piiratud. Maakohus on lisaks isiku alkoholisõltuvuse diagnoosile viidanud ka isiku töövõime hinnangu põhjendustele, mille kohaselt on isikul mõõdukas tegutsemispiirang inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkonnas, mille põhjuseks omakorda on psüühika- ja käitumishäired ja peaajuhalvatus. Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud kaudne põhjendus liiga umbmäärane, et selle alusel saaks tuvastada isikul psüühikahäire olemasolu. 19. Kohtu roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses antud seisukohaga psüühikahäire kohta, vaid see tuleb nõuetekohaselt tuvastada (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.3). Ka eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta ei ole kohtule siduv, vaid see on üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, mille hindamine tõendite hindamise käigus on kohtu juriidilise iseloomuga toiming. Kohtu kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada, kas seaduses sätestatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud. Seetõttu on seadusandja kehtestanud ka nõude puudutatud isiku ärakuulamiseks (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). Siinsel juhul ei nähtu maakohtu määruse sellest osast, mis käsitleb isiku ärakuulamist kohtu poolt, et isikul oleks (raske) psüühikahäire, mida kohtunik oleks ärakuulamisel tajunud. Seda ei nähtu ärakuulamise tulemuse hinnanguna ka määruse põhjendavast osast. Isiku ärakuulamise peamine eesmärk on tagada kohtunikule isikliku ja vahetu mulje loomine puudutatud isikust ja tema psüühikahäire laadist ning TsMS § 477 lg 4 viimasest lausest tulenevalt peaksid isiku ärakuulamisel kohtuniku tajutu ja sellest tehtud järeldused vähemalt lühidalt menetlust lõpetavas määruses põhjendustena kirjas olema (RKTKm 08.01.2021, 2-20-6730, p 14.2.1). Siinsel juhul on need põhjendused maakohtu määrusest puudu ja isiku ärakuulamise kirjeldusest isiku psüühikahäiret ega võimetust oma tahet avaldada ei nähtu. 20.

§ 105lg 1 kohaldamise sihtrühm on raske psüühikahäirega inimesed.

Avaldaja on välja toonud, et

§ 72

lg 2 p-i 2 järgi ei rahastata erihoolekandeteenuse, välja arvatud kohtumääruse alusel ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamist isikule, kellel on sõltuvus alkoholist või narkootilisest ainest põhihaigusena. See, et muid teenuseid alkoholisõltuvusega inimeste puhul riigieelarvest ei rahastata, ei tähenda, et nende inimeste suhtes saaks ja peaks 7 2-23-8277 kohaldama

§ 105lg-t 1.

Ka

§ 72

lg 2 p-i 2 sõnastusest võib välja lugeda, et ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamist rahastatakse sellise isiku puhul, kellel on sõltuvus alkoholist või narkootilisest ainest põhihaigusena – st lisaks alkoholi- või narkootilise aine sõltuvusele põhihaigusena peaks isikul

§ 105lg 1 kohaldamisalasse kuulumiseks olema ka raske psüühikahäire.

Tõlgendus, mille kohaselt alkoholisõltuvus on psüühikahäire

§ 105

lg 1 p 1 mõttes, ei ole kooskõlas osundatud sätte kohaldamise eesmärgiga.

§ 105

lg 1 kohaldub vaid nende isikute suhtes, kellel on raske psüühikahäire (sealhulgas alkoholisõltuvusega isikud, kellel on lisaks alkoholisõltuvusele tuvastatud raske psüühikahäire).

1. Asjaolu, et alkoholisõltuvusega inimeste abistamiseks ei ole sobivat, efektiivset ja riigieelarvest rahastatud lahendust (peale lühiajaliste meetmete nagu politsei sekkumine ja kainenemisele viimine), ei tähenda, et alkoholisõltuvusega isikud tuleks paigutada kinnistesse asutustesse (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662/92, p 15.4). Tuleb arvestada, et kinnisesse asutusse paigutamisega piiratakse isiku põhiõigusi, mistõttu selle abinõu rakendamine on lubatud ainult rangelt seadusega ettenähtud piirides. Seejuures tuleb isikult vabaduse võtmise aluseid seaduses mõista pigem kitsendavalt (RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 79; RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 34; RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 13).
2. Eeltoodust tulenevalt ei võimalda maakohtu määruses märgitu järeldada

§ 105lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuse täidetust.

Seetõttu puudub seaduslik alus isiku kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks ning maakohtu määrus tuleb tühistada ka ilma

§ 105

lg 1 p-s 2 sätestatud kriteeriumi (isiku ohtlikkus endale või teistele) ja

§ 105

lg 1 p-s 3 sätestatud kriteeriumi (varasemate abimeetmete ebapiisavus või muude abimeetmete kasutamise võimatus) täitmise hindamiseta.

§ 105

lg 1 p-de 2 ja 3 kohaldamise kohta siinse asja asjaolude kontekstis peab ringkonnakohus siiski vajalikuks märkida järgmist. 22.

1. Nagu Riigikohus on korduvalt rõhutanud, tuleb isiku tegelik ohtlikkus konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkus väljendub eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, muuhulgas kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14 teine lõik; RKTKm 02.03.2007, 3-2-1-145-06, p 19 teine ja kolmas lõik). Siinses asjas ei ole maakohus piisavalt konkreetselt põhjendanud oma järeldust, et isik on praegusel ajal endale või teistele ohtlik, mistõttu ei ole võimalik veenduda selles, et isiku ohtlikkus on nõuetekohaselt tuvastatud. Asjas on välja toodud, et isik tegi
2. a suitsiidikatse, kuid ainuüksi see asjaolu ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav, et järeldada, et isik on praegusel ajal suitsiidikalduvusega. Alkoholijoobes inimese kukkumine ei ole selline ohtlikkus iseendale, mis oleks hõlmatud

§ 105lg 1 p-i 2 kaitse-eesmärgiga.

Isiku kalduvust oma vanemaid füüsiliselt rünnata ei saa ringkonnakohtu arvates samuti tuvastada vaid ühe juhtumi pinnalt, kus isik tõukas isa vastu uksepiita. Isiku reaalse ohtlikkuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et isikul on liikumispuue. Alkoholijoobes isiku ähvardav ja verbaalselt agressiivne käitumine oma vanemate suhtes, mis kahtlemata on vanemate jaoks raske, ei kuulu samuti

§ 105lg 1 p-i 2 kaitse-eesmärgi alla.

Avaldaja väljatoodu, et taolise pinge all elamine, kus kunagi ei tea, millises seisundis isik koju saabub või mis võib olla juhtunud, on isiku eakate vanemate jaoks tervistkahjustav, on mõistetav, kuid ei ole piisavaks aluseks, et paigutada isik kinnisesse asutusse. Isiku vanemate huvide kaitsmine tuleks saavutada muul viisil. Samuti ei ole asjas tuvastatud, et isiku väidetav ohtlikkus tuleneks tema psüühikahäirest – isiku ohtlikkus tuleneb alkoholi tarvitamisest, mille mõju möödub kainenemisega. Seadus ei luba võtta inimeselt vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas, seda isegi juhul, kui inimesel on mingisugune häire (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 70 teine lõik). 8 2-23-8277 22.2. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus ei analüüsinud võimalusi puudutatud isiku ohtlikkuse vähendamiseks väljaspool kinnist asutust (muuhulgas seda, kas isikule sotsiaaleluruumi pakkumine võiks olukorda leevendada). Asjaolu, et muid hoolekandeteenuseid riigieelarvest ei rahastata, ei ole kohane argument muude võimalike abinõude puudumise põhjendamiseks (st

§ 105

lg 1 p-s 3 sätestatud kriteeriumi sisustamiseks) (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 15 esimene ja teine lõik). 23. Lisaks eeltoodule tuleb märkida, et maakohus on jätnud põhjendamata järelduse, et isik tuleb kinnisesse asutusse paigutada üheks aastaks (ja mitte lühemaks ajaks). Arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat on isiku kinnipidamise jätkumine õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab (EIKo 24.10.1979, 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 39). Siinsel juhul jääb ebaselgeks, millal tuleks vaimuhäire, kui alkoholisõltuvust selleks pidada, lõppenuks lugeda – kas isiku kainenemisega, võõrutusnähtude möödumisega, alkoholisõltuvuse täieliku seljatamisega vms.

§ 105

lg 6 järgi on hooldamise lõpetamise vajadusest teatamine ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja kohustus. Ringkonnakohtu hinnangul jääks ilma kohtu täiendavate selgitusteta kinnisele asutusele liiga lai otsustusõigus isiku kinnises asutuses hoidmise kestuse sisustamisel.

1. Määruse peale võivad määruskaebuse esitada TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja vallavõi linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht.
2. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel Eesti Vabariigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotlused, sh määruskaebuse esitamise eest, on lahendatud maakohtu vastavate määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 9