Obsah (7)

§ 178§ 175§ 174§ 176§ 177§ 659§ 662

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 7. november 2023 Tsiviilasja number 2-22-5952 Tsiviilasi S.M

§ 178lg 4).

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2).

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses oli S.M.i (hageja) hagi A.A.i (kostja) vastu alusetult saadu tagasi saamiseks, mille maakohus rahuldas
2. septembri
3. a otsusega. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
4. veebruari 2023 otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas otsuse, jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tartu Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu määrusega
5. juunil
7. Kostja esitas
8. augustil 2023 taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks, mille kohaselt on kostja menetluskulud kokku 1223 eurot 75 senti (ilma käibemaksuta). Kostjat esindas lepinguline esindaja, kelle tunnihind oli 55 eurot (ilma käibemaksuta). Esindaja ajakulu oli menetluskulude nimekirja järgi kokku 22,25 tundi. Hageja vaidles kostja menetluskuludele vastu ning palus määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot. MAAKOHTU SEISUKOHT
9. Tartu Maakohus rahuldas
10. augusti
11. a määrusega kostja taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks, mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 1223 eurot 75 senti ning sellelt viivise alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tulenevalt

§ 174

lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Kohtule on antud lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13). Kostjat esindas lepinguline esindaja. Kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluse kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale õigusabi summas 2 1223 eurot 75 senti. Esindaja tunnihind on 55 eurot (ilma käibemaksuta). Maakohtu hinnangul ei ületa kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Hageja taotlusel nõudis kohus kostjalt välja õigusabi arved (

§ 176lg 6).

Menetluskulude nimekirja juurde esitatud arvetel (tl 100-104) on kajastatud ka teiste tsiviilasjade raames osutatud õigusabi eest teostatud tasumisi, kuid kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirjas viidatud summa ja toimingud on kooskõlas arvetel kirjendatud tegevustega, mis on seotud tsiviilasja nr 2-22-5952 menetlemisega. Maakohus leidis, et kostja esindaja ajakulu (22,25 tundi) ning esindajatasu (1223 eurot 75 senti) on täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud (

§ 175lg 1).

Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kostja esindajakulude suurus vastab tervikuna tsiviilasja olemusele, selle keerukusele ja mahule. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks tuleb pidada 1223 eurot 75 senti ning see tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Maakohus rahuldas ka kostja taotluse mõista hagejalt menetluskulud välja koos lisanduva viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (

§ 177lg 4).

Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna arved on adresseeritud kolmandale isikule, mitte kostjale. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (

§ 174lg 9) (Riigikohtu 5.

veebruari

1. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-14536, p 16). MÄÄRUSKAEBUS
2. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse täies ulatuses, teha asjas uus määrus, millega määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt leidis maakohus, et menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (

§ 174lg 9).

Oma seisukoha kinnituseks on maakohus viidanud Riigikohtu määrusele tsiviilasjas nr 2-14-14536 (p 16). Viidatud Riigikohtu määruses on antud seisukoht olukorrale, kus arve adressaadiks on olnud üks menetlusosalistest, s.o kostjaid oli kaks ning arve adressaadiks oli neist märgitud üks. Seega ei ole maakohtu viide kõnealusele Riigikohtu lahendile asjakohane, kuivõrd käesolev situatsioon on erinev, s.o arvete adressaadiks on käesoleval juhul olnud kolmas isik, mitte üks menetlusosalistest. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, peab kulude hüvitamist nõudma õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama

§ 176lg 6 järgi esinduse eest tasumise kohustuse olemasolu.

Esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista. Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist, kuid kui arve adressaadiks on menetlusosalise asemel kolmas isik, siis ei saa asuda seisukohale, et menetlusosalisel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Sellisele seisukohale saab asuda üksnes juhul, kui menetlusosalisel on kolmandale isikule kohustus menetluskulud hüvitada, s.o kolmanda isiku ja osapoole vahel on kokkulepe menetluskulude hüvitamiseks (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1102-16, p 13). Käesolevas menetluses sellist kokkulepet ei ole. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta maakohtu määruse muutmata. Vastuse kohaselt on kostja seaduslik esindaja ja õigusabikulud hüvitanud MTÜ Naiste- Tugija Teabekeskus lepingulises suhtes, mille kohaselt tuleb kõik hagejalt välja mõistetud ja reaalselt laekuvad esindajakulud tagastada MTÜ-le Naiste Tugi ja Teabekeskus. MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus sõlmis käesolevast tsiviilasjast teadasaamisel kostja seadusliku esindajaga laenulepingu. Laenulepingu p 1 kohaselt tasub laenuandja kostja seadusliku esindaja lepingulise esindaja kulud käesolevas tsiviilasjas teenuseosutaja poolt esitatud arvete alusel otse teenuseosutajale. Laenulepingu p 2 sätestab, et laenusaaja kohustub laenu tagastama laenuandja arveldusarvele. Laen tagastatakse ulatuses, milles kohus lepingulise esindaja kulud teiselt poolelt välja mõistab hiljemalt viie tööpäeva jooksul alates raha laekumisest laenusaajale. Laenusaaja ei tasu intressi. Kostja palub võtta laenuleping tsiviilasja materjalide juurde. Isegi juhul kui taoline leping kostja seadusliku esindaja ja kolmanda isiku vahel puuduks, ei oleks alust väita, et kostja ei peaks kolmanda isiku poolt kantud esindajakulusid MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus tagastama, kuivõrd taolisel puhul olekski kostja alusetult rikastunud või kvalifitseeruks olukord käsundita asjaajamise alla ning MTÜ-l tekiks (lepinguväline) õiguslik alus tagasinõudeks. Ei ole välistatud, et kostja ja kolmanda isiku vahel on olemas kokkulepe, mille kohaselt tasus kolmas isik kostjale osutatud õigusabiteenuse arved, kuid kostja on kohustatud need kulud kolmandale isikule hüvitama. Majandustegevuses ei saa eeldada tehingute tasutust. Kostja kohustus hüvitada kolmandale isikule menetluskulud võib olla põhjendatud ka muul alusel. Sellisel juhul tuleb kostja õigusabikulude tasumise kohustust jaatada ja põhjendatud ning vajalikud esindajakulud hagejalt välja mõista. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
5. augusti
6. a määrus muutmata (

§ 659, § 657 lg 1 p 1).

7. Ringkonnakohtu hinnangul leiab hageja ekslikult, et menetluskulude hüvitamise välistab asjaolu, et õigusabiteenuse arved on esitatud kolmandale isikule.

§ 176

lg 6 teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama, st kostjal ei olnud vaja iseenesest esindajakulude kohta arveid esitada. Samas võib kohus

§ 176

lg 6 esimese lause kohaselt anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kuivõrd hageja esitas kostja menetluskuludele vastuväite põhjusel, et kulude aluseks olevaid arveid ei ole esitatud, edastas kostja kohtule arved. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, peab kulude hüvitamist nõudma õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama

§ 176

lg 6 esimese lause järgi esinduse eest tasumise kohustuse olemasolu (vt ka Riigikohtu

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11). Esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (vt Riigikohtu
3. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13). Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist. Praegusel juhul on hagejale osutatud õigusabi eest esitatud arvete saajaks märgitud kolmas isik. Kuivõrd hageja leidis määruskaebuses, et asjas on tõendamata, et hagejal oleks kolmanda 4 isikuga arvete hüvitamise kohustuse kokkuleppe, esitas hageja vastuses määruskaebusele hageja ema ja kolmanda isiku vahelise lepingu.

§ 662lg 3 lubab esitada määruskaebuse põhjendamiseks uusi asjaolusid ja tõendeid.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb võrdsuse põhimõttest tulenevalt lubada uusi tõendeid esitada ka vastustajal määruskaebusele vastuse esitamisel. Kuigi laenulepingu kohaselt on laenusaajaks hageja ema, nähtub laenulepingu p-dest a ja 2, et laen on seotud käesoleva tsiviilasjaga ning et hageja emal on kohustus laen (s.o hagejale osutatud õigusabi teenuse eest kolmanda isiku poolt tasutu) tagastada. Kuivõrd hagejaks on alaealine laps, siis ongi eelduslikult tema menetluskulude kandjaks tema seaduslik esindaja, s.o eelkõige vanem. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et hageja ema ja kolmanda isiku vahel on kokkulepe, mille kohaselt kolmas isik tasub hagejale osutatud õigusabiteenuse arved, kuid hageja ema on kohustatud need kulud kolmandale isikule hüvitama.

§ 174

lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Hageja on viidanud ka sellele, et alternatiivselt tekib tal kulude hüvitamise kohustus kolmanda isiku ees käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. 8.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (vt Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Hageja ei ole esitanud ka sisulisi vastuväiteid kostja menetluskulude suuruse osas ega hageja esindaja tunnitasu suuruse osas. Vaidlust ei ole, et kostjat esindas lepinguline esindaja. Menetlus läbis mitu kohtuastet. Esindaja kulutatud aeg (22,25 tundi), arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, on põhjendatud ja vajalik. Esindaja tunnitasu 55 eurot on mõistlik. 9.

§ 178

lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 5