KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 21.08.2023, Tallinn Haldusasja number 3-21-1601 Ha

eaduse (

) § 174 lg-s 4 sätestatud ja kaebaja poolt taotletud otsustuse tegemata jätmist (KeA võib veeloaga leevendada või paisu omaniku vabastada kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest). Kalade läbipääsu tagamise korral (kalapääsu rajamise või paisu likvideerimise tagajärjel) muudetakse uutele haigustele avatuks praegune Kunda jõe looduslik populatsioon, millega tekitatakse kalakasvanduse toimimisele vahetu ja otsene risk täiendavate nakkusohtude kujul. Samasid asjaolusid on Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) selgitanud vastustajale sisukamalt ja põhjalikumalt 23.02.2022 vastuskirjas, selgitades, et kalapääsude rajamine suurendab nii olulist mõju omavate riiklike loomatauditõrjeprogrammidega hõlmatud kalataudide kui ka muude kalahaiguste levikuriski ning toob ettevõtjale kaasa täiendavaid kulutusi riskiohjamismeetmete rakendamisel. Vastustaja on käesoleval juhul arvestanud üksnes otsekontakti teel levivaid haiguseid ja nende võimalikke mõjusid, kuid erinevad tõved võivad levida erinevalt, sh üksnes vee kaudu. Vastustaja ei ole asjakohaselt hinnanud kalapääslatega jõgede ja muuhulgas Natura alade Läänemerele avamisega kaasneda võivaid kahjusid, jättes täitmata haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tuleneva uurimiskohustuse. Nõustuda ei saa paljasõnalise väitega, et tõenäoline ei ole ja geneetiliste uuringutega ei ole tõendatud, et Aravuse paisust ülesvoolu on tekkinud omanäoline forellipopulatsioon. Kaebaja esitas 31.01.2022 seisukoha lisades asjatundja arvamuse, mis toetab ja kinnitab kaebaja väidet. Vastustaja ei ole sisuliselt analüüsinud kalapääsu rajamise majanduslikku võimalust, sh seatud kohustuse proportsionaalsust, vajalikkust ja kohasust. Aravuse pais on jõe lähtest arvates kõige esimene pais, kus veehulgad on väikesed ja ebastabiilsed. Jõgi on alles tekkefaasis. Ülesvoolu jääb üpris kitsas ja lühike, osaliselt kopratammidega tõkestatud ja tõusuallikatest koosnev pisike jõelõik, kus on sobivaid kudealasid üsna vähe isegi jõeforelli jaoks. Seetõttu ei jaga kaebuse esitaja vastustaja optimismi meriforelli kuderändeks niivõrd kõrgele üles isegi juhul, kui oletada, et täna eksisteerivad alumised rändetõkked oleksid eemaldatud. Paraku aga allavoolu asuvad rändetõkked eksisteerivad ja välistavad taoliselt meriforelli kuderände merest mööda jõge Aravuseni. Kalapääsu rajamise kohustus ei saa lasuda ainult taotlejal, sest omandiõiguse riivega on kaebaja majandustegevusse sekkunud riik läbi vastustaja, nõudes kaebajalt sooritust (kalapääsu rajamine) ilma selleks vahendeid andmata. Arvestades Aravuse kalakasvanduse tulusust, ei ole kalapääsu ehitamine Aravusel teenitava kasumi arvelt realistlik. Ka oleks sellise kohustuse panemine taotlejale ilma riigi poolt selgelt ja läbipaistvalt korraldatud toetusmeetmete andmiseta ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja on pidanud kalapääsu rajamist võimalikuks üksnes juhul, kui vastavate kulude rahastamine toimub 100% ulatuses toetuste või eraldiste arvelt. Sealjuures peaks ehitusprojekti esitamise tähtaeg olema minimaalselt hiljemalt 31.12.2023 ja vastavalt pääsla rajamine hiljemalt 31.11.2025. Vaatamata eelprojekti olemasolule on tööprojekti koostamise maksumus ligikaudu 10 000 eurot, mille rahastamiseks ei ole toetusi ega muid meetmeid ette nähtud. Ka paisutuse lammutamiseks tuleks koostada projekt ning arvestades, et selle kohta eelprojekt puudub, siis on selle koostamisega kaasnev kulu sama suur või suurem, kui kalapääsu rajamise tööprojekti koostamise kulu. Vastustaja seatud tähtajad ei arvesta asjaolu, 3

§ 174lg-s 4 sätestatud erand.

1. Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktides toodud seisukohtade juurde.
2. Tallinna Halduskohus jättis 27.09.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ § 2 p 33 alusel on Kunda jõgi kogu ulatuses tunnistatud lõhejõeks. Aravuse pais asub seega lõhejõel. Vastavalt keskkonnaministri 09.10.2019 määruse nr 54 „Veekogu paisutamise, paisu likvideerimise ja veetaseme alandamise täpsustatud nõuded ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika“ § 7 lg-le 3 peab lõhejõgedel või nende lõikudel ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud kogu ulatuses, välja arvatud paisu juurde rajatud kalapääsu väljavoolu ja paisu vahelisel vooluveekogu osal. Aravuse paisu juurde pole senini kalapääsu rajatud, mistõttu peab ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud Aravuse paisu juures kogu ulatuses. Määruse nr 54 § 7 lg 3 ei võimalda kaalumist. Seda ei saa jätta eesmärgipärasel tõlgendamisel kohaldamata või nõuet leevendada kalakasvatuse tegevuse tagamise vms eesmärkidel. Määruse nr 54 § 6 kohaselt määratakse ökoloogiline miinimumvooluhulk jäävaba perioodi kohta, mis kestab maist oktoobrini, arvutades 95% ületustõenäosusega kuu keskmise miinimumvooluhulga. Sarnaselt oli defineeritud sanitaarvooluhulk varem kehtinud õigusaktide kohaselt. Keskkonnaministri
3. juuli
4. a määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ § 5 lg 2 kohaselt on sanitaarvooluhulk jäävaba perioodi (maist oktoobrini) 95% ületustõenäosusega kuu keskmine miinimumvooluhulk. Ökoloogilise miinimumvooluhulga suurus pole õigusaktiga fikseeritud keskkonnaloa kõrvaltingimus, vaid selle määramisel lähtutakse ekspertide koostatud uuringute tulemusest. Ökoloogiline miinimumvooluhulk võib ajas muutuda. Vastustaja on ökoloogilise miinimumvooluhulga tuvastamisel tuginenud ekspertide hinnangutele, eelkõige TTÜ teadlaste
5. a tööle „Sanitaarvooluhulkade arvutamine ja paisutustaseme mõõtmine“ (dtl 168-219). Ka on vastustaja viidanud Aravuse paisu KMH eelhinnangule (2020, dtl 257-276). Lisaks on vastustaja pöördunud Keskkonnaagentuuri poole, kes on 22.10.2021 esitanud hinnangu Aravuse paisu lävendis ökoloogilise miinimumvooluhulga suuruse kohta (dtl 341). TTÜ teadlaste hinnangus on tollal kehtinud õigusaktide kohane sanitaarvooluhulk Aravuse paisul suvel 0,26 m3/s ja talvel 0,25 m3/s. KMH eelhinnangu kohaselt on ökoloogiline miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil 0,26 m3/s. Keskkonnaagentuuri hinnangu kohaselt, mis on saadud arvutuslikul teel kasutades Kunda jõe – Sämi hüdromeetriajaama (vaatlusperiood 1942-2020) vaatlusandmeid, on ökoloogiline miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil 0,32 m3/s. KeA 05.04.2021 korralduses nr DM-110185-18 on ökoloogiliseks miinimumvooluhulgaks märgitud 0,25 m3/s. Kaebaja leiab, et KeA on ökoloogilise miinimumvooluhulga määramisel lähtunud üksnes üldistest arvestuslikest hinnangutest, mis ei ole arvesse võtnud Aravuse paisu tegelikku olukorda, sh allikate tõttu lisanduvat täiendavat veehulka. Kohtul puuduvad andmed, mille põhjal seada kahtluse alla seireandmed, mida teadlased on oma töödes lähteandmetena kasutanud. Kaebaja pelk viide allikate olemasolule paisust allavoolu ei ole kohtu arvates piisav, et aastakümneid hõlmavaid vaatlusandmeid, mille põhjalt on arvutatud ökoloogiline miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil, kahtluse alla seada. Kaebaja on tellinud Elke Sensor OÜ-lt vooluhulga mõõtmise (dtl 349, mõõtmise kokkuvõte dtl 474), milles on tuvastatud, et paisust allavoolu on vee vooluhulk suurem kui ülesvoolu silla juures. Elke Sensor OÜ esindaja MJ toob 17.11.2021 kirjas välja, et: „Tulemustest on 4

§ 174lg 7).

Kui vastab tõele kaebaja väide, et arvesse pole võetud allikate olemasolu paisust allavoolu, tähendab see, et tegelik veehulk on arvestatust suurem ning ei teki ka raskusi ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamisega.

§ 174

lg 3 kohaselt peab lõhejõele ehitatud paisul paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Kuna Aravuse paisule pole seni kalapääsu rajatud, on

§ 174lg 3 kohustus täitmata.

Sellest tulenevalt on täitmata ka

§-st 32 ja EL veepoliitika raamdirektiivist 2000/60/EÜ tulenev nõue, mille kohaselt tuleb saavutada pinnaveekogumite vähemalt hea seisund. EL veepoliitika raamdirektiivis oli seatud tähtajaks 2015. a,

-ga on seda pikendatud

1. a
2. detsembrini, kuid seegi tähtaeg on möödunud. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas (VMK) aastateks 2015‒2021 hinnati Kunda jõe seisundit neljas lõigus, millest Vinni vallaga on seotud Kunda_1 (Kunda jõe lähtest Ädara jõeni). Antud lõigu ökoloogiline seisund hinnati kesiseks, keemiline seisund oli hea ning koondseisund oli kesine. Kuni
3. aastani kehtinud VMK-s ei ole seatud erandit ning ka 2022.‒
4. aasta VMK eelnõus ei peeta võimalikuks erandi seadmist Kunda_1 kogumi eesmärkide täitmisele Aravuse paisul. Seetõttu läheks kalade läbipääsu nõude täitmisest vabastamine vastuollu VMK eesmärkidega (

§ 38–42) ja selliselt oleks täitmata ka EL tasandil võetud kohustused.

Kaebaja väited jõe vähesest potentsiaalist lõhejõena, teistest olemasolevatest ja seni läbimatutest tõketest (allavoolu olevad paisud, ülesvoolu jäävad kopratammid) jms tuleb jätta tähelepanuta, sest läbipääsu tagamise kohustus tuleneb kehtivatest õigusaktidest ja see on täitmata. Vastustaja on ka selgitanud, et teiste rändetõkete kõrvaldamisega tegeletakse. Kaebaja leiab, et talle tuleks teha erand

§ 174lg-st 4 tulenevalt. Nimetatud sätte kohaselt võib kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist veeloaga leevendada või paisu 5

§ 174

lg 7 kohaselt on ökoloogiline miinimumvooluhulk vooluveekogu vooluhulk, mis tagab ökosüsteemi toimivuse. Vastustaja poolt määratud miinimumvooluhulk ca 0,25 m3/s ei arvesta konkreetse jõelõigu eripära. Halduskohus möönis, et Elke Senser OÜ mõõtmise kokkuvõtte järgi on paisust allpool olev vooluhulk suurem pealpool paisu asuvast vooluhulgast, kuid jättis arvestamata kaebaja väite, et see lisanduv vooluhulk on teguriks, mis tagab paisust allpool ökosüsteemi toimivuse ka olukorras, kus üle paisu vooluhulkasid ei juhita. Madala

eisu korral on kalal tulenevalt enesealalhoiu oskustest võimalus laskuda mõnisada meetrit allavoolu. Kohus ei ole kontrollinud, kas vastustaja hindas ökoloogilise miinimumvooluhulga nõuet vastavalt selle nõude eesmärgile ning võttis nõuetekohaselt arvesse seda, kas ajutiste erandite võimaluse kehtestamine tagaks eesmärgi saavutamise, ilma et ebaproportsionaalselt piiratakse kaebaja õigusi. Vastustaja määras vooluhulga 0,25 m3/s aastaringse miinimumnõudena, arvestamata ökosüsteemi erinevust aastaaegade või kuude osas. Perioodiliste erandite ettenägemata jätmine mõjub hävitavalt kalakasvatuse tööle. Vastustaja ei täitnud uurimiskohustust ega põhjendanud piisavalt, miks on asjakohatu kaebaja väide, et ökosüsteemi toimimine on paisust allavoolu tagatud täna piisavale allikatoitele. Kaalutud ei ole kaebaja huvi selle vastu, et vältida erakordselt põuastel perioodidel kalade hukkumist kalakasvanduses. Kaebajal on olemas seadmed vee täiendavaks aereerimiseks, kuid seisvas

on kalade suremus ka heade veetingimuste puhul kiire. Poole tunni kuni tunni jooksul sureb 90–99% kaladest. Ökoloogilise vooluhulga erandi rakendamine on vajalik ja põhjendatud üksnes äärmuslikel põuaperioodidel (võib-olla ühel korral 10–15 aasta jooksul). OÜ-le Karilatsi Kalamajand väljastatud veeloas on ette nähtud, et kui erakordselt põuasel suvel pole võimalik tagada minimaalset vooluhulka, tuleb sellest teavitada Keskkonnaametit, kes võib anda kaalutlusotsusega loa maksimaalselt kaheks nädalaks kalapääsu väiksema kui 0,10 m3/s vooluhulga juhtimiseks või kalapääsu sulgemiseks. Seega on vastustaja pidanud võimalikuks erandite tegemist. Kui Karilatsi kalapääsu äärmusliku madalveeperioodi ajal vooluhulkasid ei juhita, siis ei toimu vooluhulkade juhtimist ka üle Karilatsi paisu, ehk Leevi jõe vooluhulgad suunatakse üksnes kalakasvanduse tarbeks. Halduskohus jõudis ekslikule järeldusele, et Aravuse paisul on erandi kehtestamine välistatud. Kalade läbipääsu rajamise kohustusega seonduvalt rikkus halduskohus kohtuotsuse põhjendamise ja kaalutlusõiguse kontrollimise nõudeid, jättes kõrvale kaebaja väited seoses kohustuse majandusliku koormavusega ning kohustusega kaasnevate kulude ebaproportsionaalsusega. Kohus jättis tähelepanuta IPi arvamuse, Eesti Maaülikooli vastuses sisalduva kriitilise hinnangu kalade läbipääsu rajamisele (haiguste levik, olemasoleva populatsiooni hävimise) ning õiguskantsleri 01.12.2015 ettepanekus toodud seisukohad. Aravuse paisust ülesvoolu tekkinud jõeforelli populatsiooni argument on asjakohane, sest kaebajale seatud piirangud lähtuvad just keskkonnakaitselistest kaalutlustest. IPi arvamus on eksperdi kogemust ja haridust arvestades piisavalt olulise kaaluga, et põhjendada täiendavate tõendite kogumise vajadust. Vastustaja ei ole läbi viinud analüüsi ega uurimust selle kohta, kas paisu muutmine või likvideerimine omab olulisi negatiivseid mõjusid paisu samal kujul säilitamisega võrreldes. Õiguskantsler on 01.12.2015 ettepaneku p-s 13 juhtinud tähelepanu, 7

§ 174

lg-s 4 sätestatud erandi tegemisel tuleb muu hulgas hinnata paisu omaniku omandipõhiõigust ning omanikule langeva majandusliku koormuse arvessevõtmine toob endaga kaasa omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive (õiguskantsleri 01.12.2015 ettepaneku p-d 10 ja 16–20). Ebamõistlikud või ebavõrdselt kohaldatavad omandipiirangud võivad kaasa tuua kompenseerimiskohustuse. On möödapääsmatu, et kalade läbipääsu rajamise kohustuse seadmisega koos on loodud reaalsed võimalused majandusliku koormuse kompenseerimiseks või vähendamiseks. Kalade läbipääsu projekteerimise kulu on ligikaudu 13 000 eurot, pääsla rajamine võib maksta 220 000–240 000 eurot. Aravuse kalakasvanduse puhaskasum on seevastu vaid 10 000–20 000 eurot aastas. 7. Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemas haldus- ja kohtumenetluses avaldatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.

§ 174

lg 5 p 3 järgi on paisu omanik või valdaja kohustatud tagama vesiehitisest allpool looduslikus voolusängis ökoloogilise miinimumvooluhulga või loodusliku vooluhulga, kui looduslik vooluhulk on ökoloogilisest miinimumvooluhulgast väiksem. Ökoloogiline miinimumvooluhulk on vooluveekogu vooluhulk, mis tagab ökosüsteemi toimivuse (

§ 174lg 7).

Vaidlustatud keskkonnaloa kohaselt on Kunda jõe ökoloogiliseks miinimumvooluhulgaks Aravuse paisul hinnatud ca 0,25 m3/s. Uuringuid, millel see tulemus põhineb, on halduskohtu otsuses ammendavalt käsitatud. Kaebaja esitatud hinnangud (Elke Sensor OÜ mõõtmine ja IPi arvamus) ei näita, et ökosüsteemi toimivus on paisust allavoolu tagatud ka siis, kui ökoloogiline miinimumvooluhulk on väiksem kui 0,25 m3/s.

asjakohased sätted ei näe ette võimalust teha ökoloogilise miinimumvooluhulga nõudest erandit. Seega on asjakohatud kaebaja väited, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud ebaõigesti. Juba ökoloogilise miinimumvooluhulga mõistest nähtub, et järeleandmiste tegemine pole võimalik, sest vastasel korral pole ökosüsteemi toimivus tagatud. Kaebaja kirjeldatu, et taimestik saab madalvee ajal allikatoite najal hakkama ning kalad liiguvad enesealalhoiuinstinkti tõttu jõe sügavamatesse osadesse, ei võrdu ökosüsteemi toimivusega. Karilatsi kalakasvatuse osas selgitas halduskohus õigesti, et seal on erandina lubatud kalapääsule vee juhtimise peatamine. Vastustaja on selgitanud, et veeloaga on lubatud vee juhtimise kalapääsu katkestada talvisel perioodil seetõttu, et tegevus võib kahjustada kalapääsu (külmumise oht), mitte seetõttu, et tagada kalakasvatuse veetarve. Järelikult pole tegemist sarnaste olukordadega ning vastustajale ei saa ette heita halduspraktika järgimata jätmist. 8

§ 174

lg 3 järgi peab sellisele veekogule ehitatud paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Seda kohustust võib Keskkonnaamet veeloaga leevendada või paisu omaniku kohustuse täitmisest vabastada, arvestades kaaluka põhjuse olemasolu (

§ 174lg 4).

Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et sellist kaalukat põhjust praegusel juhul ei esine. Fiskaalsed küsimused on küll omandiõiguse riive seisukohast olulised, kuid ei kaalu ringkonnakohtu hinnangul üldjuhul üles keskkonnaalaseid eesmärke. Kuna kalapääslate rajamine on kulukas, muutuks selle erandi tegemisel arvesse võtmisel

§ 174lg 3 sisutuks.

Kaebaja kasutab looduslikku ressurssi oma ettevõtluse tarbeks ning põhjendamatu on tema eeldus, et ta peab saama seda hüve kasutada sisuliselt tasuta. Põhjendused, miks ongi hea, et kala ei liigu Aravuse paisust allavoolu, on paljuski otsitud. Õige ei saa olla lähenemine, et olukord, kus kalade tavapärane looduslik levik on takistatud, on parem, kui kaladele võimaluse tagamine liikuda kogu veekogu ulatuses. Halduskohus on seda kõike ammendavalt analüüsinud. Õige pole apellatsioonkaebuse väide, et halduskohus on jätnud kaebaja väited tähelepanuta. Asjaolu, et Kunda jõel on veel paise ning nende likvideerimise või neile kalapääsude ehitamise üle on käimas vaidlused, ei tähenda, et kaebaja ei pea õigusnormidest tulenevaid kohustusi täitma. Õiguskantsleri ettepanekust ei saa järeldada vastupidist. 11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 9