KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Janek Laidvee Otsuse tegemise aeg ja koht 27.09.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-1601 Haldusasi Kalatalu Härjanurmes FIE kaebus

eaduse (

) § 174 lg-s 4 sätestatud ja kaebaja poolt taotletud otsustuse tegemata jätmist (KeA võib veeloaga leevendada või paisu omaniku vabastada kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest). 3) Kalade läbipääsu tagamise korral (kalapääsu rajamise või paisu likvideerimise tagajärjel) muudetakse uutele haigustele avatuks praegune Kunda jõe looduslik populatsioon, millega tekitatakse kalakasvanduse toimimisele vahetu ja otsene risk täiendavate nakkusohtude kujul. Samasid asjaolusid on Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) selgitanud KeA-le sisukamalt ja põhjalikumalt oma 23.02.2022 vastuskirjas, selgitades, et kalapääsude rajamine suurendab nii olulist mõju omavate riiklike loomatauditõrjeprogrammidega hõlmatud kalataudide kui ka muude kalahaiguste levikuriski ning toob ettevõtjale kaasa täiendavaid kulutusi riskiohjamismeetmete rakendamisel. KeA on käesoleval juhul arvestanud üksnes otsekontakti teel levivaid haiguseid ja nende võimalikke mõjusid, kuid erinevad tõved võivad levida erinevalt, sh üksnes vee kaudu. KeA ei ole asjakohaselt hinnanud kalapääslatega jõgede ja muuhulgas Natura alade Läänemerele avamisega kaasneda võivaid kahjusid, jättes täitmata haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tuleneva uurimiskohustuse. Nõustuda ei saa KeA paljasõnalise väitega, et tõenäoline ei ole ja geneetiliste uuringutega ei ole tõendatud, et Aravuse paisust ülesvoolu on tekkinud omanäoline forellipopulatsioon. Kaebaja esitas 31.01.2022 seisukoha lisades asjatundja arvamuse, mis toetab ja kinnitab kaebaja väidet. Vastustaja ei ole ümber lükanud asjatundja arvamuses toodud seisukohti. 4) KeA ei ole sisuliselt analüüsinud kalapääsu rajamise majanduslikku võimalust, sh seatud kohustuse proportsionaalsust, vajalikkust ja kohasust. Aravuse pais on jõe lähtest arvates kõige esimene pais, kus veehulgad on väikesed ja ebastabiilsed. Jõgi on alles tekkefaasis. Ülesvoolu jääb üpris kitsas ja lühike, osaliselt kopratammidega tõkestatud ja tõusuallikatest koosnev pisike jõelõik, kus on sobivaid kudealasid üsna vähe isegi jõeforelli jaoks. Seetõttu ei jaga kaebuse esitaja KeA optimismi meriforelli kuderändeks niivõrd kõrgele üles isegi juhul, kui oletada, et täna eksisteerivad alumised rändetõkked oleksid eemaldatud. Paraku aga allavoolu asuvad rändetõkked eksisteerivad ja välistavad taoliselt meriforelli kuderände merest mööda jõge Aravuseni. Kalapääsu rajamise kohustus ei saa lasuda ainult taotlejal, sest omandiõiguse riivega on kaebaja majandustegevusse sekkunud riik läbi KeA, nõudes kaebajalt sooritust (kalapääsu rajamine) ilma selleks vahendeid andmata. Aravuse kalakasvanduses ja selle tulusust, ei ole kalapääsu ehitamine Aravusel teenitava kasumi arvelt realistlik. Ka oleks sellise kohustuse panemine taotlejale ilma riigi poolt selgelt ja läbipaistvalt korraldatud toetusmeetmete andmiseta ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja on pidanud kalapääsu rajamist võimalikuks üksnes juhul, kui vastavate kulude rahastamine toimub 100% ulatuses toetuste või eraldiste arvelt. Sealjuures peaks ehitusprojekti esitamise tähtaeg olema minimaalselt hiljemalt 31.12.2023 ja vastavalt pääsla rajamine hiljemalt 31.11.2025, mitte varem. Vaatamata eelprojekti olemasolule on tööprojekti koostamise maksumus ligikaudu 10 000 eurot, mille rahastamiseks ei ole toetuseid või meetmeid ette nähtud. Seega ei ole KeA sisuliselt arvestanud ega hinnanud kaebaja 31.01.2022 seisukohas esitatud väiteid ja tõendeid, mille kohaselt ei ole KeA 18.03.2022 korraldusega kehtestatud kulude kandmine realistlik. Ka paisutuse lammutamiseks tuleks koostada projekt ning arvestades, et selle kohta eelprojekt puudub, siis on selle koostamisega kaasnev kulu sama suur või suurem, kui kalapääsu rajamise tööprojekti koostamise kulu. KeA seatud tähtajad ei arvesta asjaolu, et poolte vahel on pooleli kohtumenetlus ning poolte vahel on vaidlus selle üle, kas Aravuse paisule tehakse

§ 174lg-s 4 sätestatud erand, sinna rajatakse kalapääs või paisutus likvideeritakse. Nõustuda ei saa Ke

A 18.03.2022 korralduses tehtud viidetega selle kohta, et erinevatest meetmetest on võimalik saada finantseeringuid korralduses kehtestatud kohustuste täitmiseks. 4 15. Keskkonnaamet leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Kaebaja eesmärk vabaneda piirangust, mille kohaselt on vee võtmine vesiviljeluse tarbeks keelatud, kui allavoolu paisust pole tagatud ökoloogiline miinimumvooluhulk, on ilmselgelt perspektiivitu.

§ 174

lg 5 p 3 kohaselt peab paisu omanik või valdaja tagama vesiehitisest allpool looduslikus voolusängis ökoloogilise miinimumvooluhulga või loodusliku vooluhulga, kui looduslik vooluhulk on ökoloogilisest miinimumvooluhulgast väiksem. Keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ (edaspidi määrus nr 73) § 2 p 33 alusel kuulub Kunda jõgi kogu ulatuses lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistusse (edaspidi lõhejõgi). Aravuse pais asub Kunda jõel 50 km jõe suudmest ülesvoolu. Seega asub kaebaja kavandatav tegevus lõhejõel. Keskkonnaministri 09.10.2019 määruse nr 54 ,,Veekogu paisutamise, paisu likvideerimise ja veetaseme alandamise täpsustatud nõuded ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika’’ (edaspidi määrus nr 54) § 7 lg 3 kohaselt peab lõhejõgedel või nende lõikudel ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud kogu ulatuses, välja arvatud paisu juurde rajatud kalapääsu väljavoolu ja paisu vahelisel vooluveekogu osal. Seega ei saa olla vaidlust, et kaebaja peab Aravuse paisust allavoolu kaebaja kavandatava tegevusega mõjutataval 770 meetrisel jõelõigul tagama ökoloogiline miinimumvooluhulga kogu ulatuses. Ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamise kohustus Aravuse paisust allavoolu on õigusaktist tulev kohustus, mille osas puudub Keskkonnaametil kaalutlusõigus. Ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamine on kohustuslik lõhejõel kogu ulatuses, seega ei ole võimalik ka vastavalt kaebaja ettepanekule Keskkonnaametil kaaluda suubla ca 440 meetri võrra praegusega võrreldes ülesvoolu toomist. Kaebaja ei saa eeldada ega nõuda, et tal võimaldatakse tegeleda ettevõtlusega selliselt, et eiratakse kehtivaid keskkonnaalaseid regulatsioone. Veevaesel perioodil võib kalakasvatuses vajamineva veehulga tagamiseks olla vajalik lisaveehaare. Tegemist on kaebaja enda äririskiga, et ta ei ole veevajaduse tagamiseks alternatiivseid lahendusi loonud. Seega ei ole kaebusega võimalik kaebaja eesmärki saavutada, mistõttu tuleb kaebus nõudes, millega kaebaja taotleb keskkonnaloa nr KL-511888 p V3 alapunkti 5 ja vaidlustatud korralduse p 3.3.2.4 tühistamist, HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. 2) Ökoloogiline miinimumvooluhulk on määratud vastavalt hüdroloogide poolt arvutatud seireandmetele. Kaebaja väidab, et ökoloogiline miinimumvoolhulk on arvutatud tõenäoliselt ebaõigesti. Tegemist on kaebaja subjektiivse arvamusega, mida kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses tõendanud. Ökoloogiline miinimumvooluhulk (0,25 m3/s) on määratud vastavalt ekspertarvamusele. Ökoloogiline miinimumvooluhulk määratakse jäävaba perioodi kohta, mis kestab maist oktoobrini, arvutades 95% ületustõenäosusega kuu keskmise miinimumvooluhulga (määrus nr 54 § 6), seega on tegemist ajas muutuva väärtusega. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel saab väita, et piisav veehulk on tagatud allikate ja pinnasest lekkimise tulemusel. Asjaolu, et jõgi saab enamuse vee allikatest ei muuda fakti, et paisu omanik või valdaja peab vesiehitisest allpool looduslikus voolusängis tagama ökoloogilise miinimumvooluhulga (

§ 174lg 5 p 3).

Kui vesiehitisest allpool on ökoloogiline miinimumvooluhulk tagatud, võib kaebaja vett kalakasvatuse tarbeks kasutada. OÜ Karilatsi Kalamajand vee erikasutusloaga nr L.VV/331394 on lubatud vee juhtimine kalapääsu katkestada talvisel perioodil vaid seetõttu, et tegevus võib kahjustada kalapääsu, mitte seetõttu, et tagada kalakasvatuse veetarve. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et Keskkonnaameti halduspraktika toetab võimalust näha veeloas ette regulatsioon, mis ka madala

eisu puhul võimaldaks kalakasvanduse tööd jätkata. Kaebajat pole ebavõrdselt koheldud. Keskkonnaamet on kaebajale selgitanud, et juhul kui Aravuse paisu kalapääsu tööprojektis 5 leitakse, et kalapääsu külmumisohu vältimiseks on vajalik kalapääsu suunatav veevool sulgeda, saab keskkonnaloa muutmisel kaaluda vastavate nõuete seadmist keskkonnaloale. 3) Veerežiimi (ning ka veekogu loodusliku sängi) muutmine on LKS § 51 lg 1 ja § 51 lg 1 1 kohaselt eraldiseisev tegevus, mis ei ole seotud ilmtingimata paisutamisega. Sellest tulenevalt ei ole kaebajal LKS § 51 kohaselt lubatud Kunda jõe veerežiimi muuta, olenemata asjaolust, kas paisutamine on jätkuv või kavandatav. Kaebaja taotles normaalpaisutustasemeks 75,15 m abs (EH2000), mis on vanas kõrgussüsteemis (BK77) 74,95 m abs. Seega oli varasema vee erikasutusloaga lubatud kõrgem paisutustase, mis tähendab, et paisutuse tingimused on muutunud. Tulenevalt Riigikohtu Halduskolleegiumi 18.02.2021 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-17-2565 p-st 17, ei ole jätkuva tegevusega tegemist ka siis, kui vahepealsel perioodil keskkonnaluba antud ei ole. Keskkonnaamet andis 13.07.2011 korraldusega nr V 1-15/11/308 ,,Vee erikasutusloa andmine’’ Aktsiaseltsile Viru Salmo vee erikasutusloa nr L.VV/320565, mis kehtis kuni 13.07.

1. Peale vee erikasutusloa nr L.VV/320565 kehtivusaja lõppu (13.07.2016) ei ole Keskkonnaamet kaebajale ega kellelegi teisele keskkonnaluba Aravuse paisul andnud. Seega, arvestades nii Riigikohtu 28.01.2021 kohtuotsuses kui ka Riigikohtu 18.02.2021 kohtuotsuses toodud tõlgendusi, ei saa kaebaja kavandatavat tegevust käsitleda jätkuva tegevusena. 4) Vastustaja on selgitanud välja asjaolud seoses mh viirusliku hemorraagiline septitseemia (VHS) ja kalade vereloomeorganite infektsioosse nekroosi (IHN) viirushaiguste leviku riskidega, samuti Aravuse kalakasvanduses
2. aasta maikuus diagnoositud IHN viirushaigusega. Nimetatud asjaolude välja selgitamiseks pöördus vastustaja PTA poole, kes on esitanud andmed Eesti kohta ajavahemikul 2018-
3. Kaebaja poolt viidatud Soome käsiraamatu sissejuhatava osa järgi nii Soome kui ka Eesti riigi kalatervishoiu alased õigusaktid on viidud kooskõlla Euroopa Liidu samasisuliste õigusaktidega ja on seepärast omavahel ka üsna sarnased. Erinevusi on riiklikult tõrjutavate kalataudide liigitamises ja loetelus. Viited selle valdkonna Eesti õigusaktidele on leitavad PTA koduleheküljelt. Sellest tulenevalt on vastustaja poolt VHS ja IHN viirushaiguste levikuga seotud asjaolude väljaselgitamiseks kasutatud allikad igatepidi asjakohased. Kuna vastustaja on haldusmenetluses oma algatusel selgitanud välja asja otsustamisel olulised asjaolud ning kogunud asjakohaseid tõendeid, siis ei ole tegemist uurimispõhimõtte rikkumisega. 5) Avalike huvidega ei ole kooskõlas erisuste tegemine, mis võimaldab kalade läbipääsu tagamist lükata kaugesse tulevikku, olukorras, kui kaebaja ei ole nõus üldse kalade läbipääsu tagama ning põhjendamatult taotleb erandi rakendamist. Vastustaja on ka arvestanud asjaoluga, et poolte vahel on pooleli kohtumenetlus s.t kooskõlas HMS §-s 5 sätestatud vormivabaduse ja eesmärgipärasuse põhimõttega andis 18.03.2022 korralduse ning oli nõus kohtumenetluse kirjaliku läbivaatamisega. Täiendavalt juhtis vastustaja kaebaja tähelepanu sellele, et põhjendatud asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud määratud tähtaegade pikendamise uus kaalumine. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohtu arvates pole alust jätta kaebaja tühistamisnõue ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamise osas läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 alusel. Kaebaja on esitanud oma õiguste kaitseks õige nõude. Kaebeõiguse olemasolu üle pole vaidlust. HKMS § 121 lg 2 p 2 ei võimalda tagastada nõuet selle vähese perspektiivi tõttu. Vastav alus tuleneb HKMS § 121 lg 2 p-st 21, mis eeldab täiendavalt kaitstava õiguse riive vähest intensiivsust. Sellise olukorraga pole praegu aga tegemist. Seega jääb rahuldamata vastustaja taotlus jätta kaebus osaliselt läbi vaatamata.
5. Vaidlus käib esmalt KeA 05.04.2021 korralduse nr DM-110185 punktis 3.3.2.4 ja keskkonnaloa nr KL-511888 punkti V3 alapunktis 5 toodud nõude üle, mille kohaselt on 6 pinnavee võtmine vesiviljeluse tarbeks keelatud, kui allavoolu paisust pole tagatud ökoloogiline miinimumvooluhulk ning Kunda jõe ökoloogiline miinimumvooluhulk või looduslik äravool Aravuse paisu lävendis. Vastustaja on kohtu arvates õigesti leidnud, et tegemist on õigusaktidest tuleneva nõudega, mille puhul pole KeA-l võimalik järeleandmisi teha. Vaidlust ei saa olla selle üle, et määruse nr 73 § 2 p 33 alusel on Kunda jõgi kogu ulatuses tunnistatud lõhejõeks. Aravuse pais asub seega lõhejõel. Määruse nr 54 § 7 lg 3 kohaselt peab lõhejõgedel või nende lõikudel ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud kogu ulatuses, välja arvatud paisu juurde rajatud kalapääsu väljavoolu ja paisu vahelisel vooluveekogu osal. Aravuse paisu juurde pole senini kalapääsu rajatud, mistõttu peab ökoloogiline miinimumvooluhulk olema tagatud Aravuse paisu juures kogu ulatuses. Määruse nr 54 § 7 lg 3 ei võimalda kaalumist ega eesmärgipärasel tõlgendamisel jätta see nõue kohaldamata või seda leevendada kalakasvatuse tegevuse tagamise vms eesmärkidel. Määruse nr 54 § 6 kohaselt määratakse ökoloogiline miinimumvooluhulk jäävaba perioodi kohta, mis kestab maist oktoobrini, arvutades 95% ületustõenäosusega kuu keskmise miinimumvooluhulga. Sarnaselt oli defineeritud sanitaarvooluhulk varem kehtinud õigusaktide kohaselt. Keskkonnaministri
6. juuli
7. a määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ § 5 lg 2 kohaselt on sanitaarvooluhulk jäävaba perioodi (maist oktoobrini) 95% ületustõenäosusega kuu keskmine miinimumvooluhulk. Ökoloogilise miinimumvooluhulga suurus pole õigusaktiga fikseeritud keskkonnaloa kõrvaltingimus, vaid selle määramisel lähtutakse ekspertide koostatud uuringute tulemusest. Ökoloogiline miinimumvooluhulk võib ajas muutuda. Vastustaja on ökoloogilise miinimumvooluhulga tuvastamisel tuginenud ekspertide hinnangutele, eelkõige TTÜ teadlaste
8. a tööle „Sanitaarvooluhulkade arvutamine ja paisutustaseme mõõtmine“ (dtl 168-219). Ka on vastustaja viidanud Aravuse paisu KMH eelhinnangule (2020, dtl 257-276). Lisaks on vastustaja pöördunud Keskkonnaagentuuri poole, kes on 22.10.2021 esitanud hinnangu Aravuse paisu lävendis ökoloogilise miinimumvooluhulga suuruse kohta (dtl 341). TTÜ teadlaste hinnangus on tollal kehtinud õigusaktide kohane sanitaarvooluhulk Aravuse paisul suvel 0,26 m3/s ja talvel 0,25 m3/s. KMH eelhinnangu kohaselt on ökoloogiline miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil 0,26 m3/s. Keskkonnaagentuuri hinnangu kohaselt, mis on saadud arvutuslikul teel kasutades Kunda jõe – Sämi hüdromeetriajaama (vaatlusperiood 1942-2020) vaatlusandmeid, on ökoloogiline miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil 0,32 m3/s. KeA 05.04.2021 korralduses nr DM-110185-18 on ökoloogiliseks miinimumvooluhulgaks märgitud 0,25 m3/s. Kaebaja leiab, et KeA on ökoloogilise miinimumvooluhulga määramisel lähtunud üksnes üldistest arvestuslikest hinnangutest, mis ei ole arvesse võtnud Aravuse paisu tegelikku olukorda, sh allikate tõttu lisanduvat täiendavat veehulka. Kohtul puuduvad andmed, mille põhjal seada kahtluse alla seireandmed, mida teadlased on oma töödes lähteandmetena kasutanud. Kaebaja pelk viide allikate olemasolule paisust allavoolu ei ole kohtu arvates piisav, et aastakümneid hõlmavaid vaatlusandmeid, millede põhjalt on arvutatud ökoloogiline miinimumvooluhulk Aravuse paisu lävendil, kahtluse alla seada. Kaebaja on tellinud Elke Sensor OÜ-lt vooluhulga mõõtmise (dtl 349, mõõtmise kokkuvõte dtl 474), milles on tuvastatud, et paisust allavoolu on vee vooluhulk suurem kui ülesvoolu silla juures. Elke Sendor OÜ esindaja MJ toob 17.11.2021 kirjas välja, et: „Tulemustest on näha, et allavoolu on vooluhulk suurem kui ülesvoolu silla juures. Vahe ei ole väga suur ja vajaks ilmselt erinevate veetasemete juures üle kontrollimist, et täpsemalt hinnata allikate vooluhulka.“ Samuti on kirjas välja toodud, et osad mõõtmistulemused on kustutatud, kuna „allavoolu ilmselt mõjutas osasid mõõtmisi taimestik ja silla juures oli GPS levi probleemne.“ Seega pole selge, kuivõrd usaldusväärsed need mõõtmistulemused on. Esitatud mõõtmistulemusest ei saa kohtu 7 arvates teha järeldust, et ekspertide poolt ja seiretulemustele tuginevad arvutused oleks tehtud valesti. Kaebaja esitatud tõendist saab üksnes järeldada, et teatud ajahetkel on paisust allpool olev vooluhulk olnud suurem pealpool paisu asuvast mõõtmiskohast. See ei ole piisav eksperthinnangutes toodud ökoloogilise miinimumvooluhulga õigsuse kummutamiseks. IP kinnitab oma arvamuses (dtl 356-360), et paisutuse mõju ökosüsteemile on marginaalne, kuna kasvanduses tarbitav vesi suunatakse kiiresti ehk lühikese maa järel tiikide väljavoolust tagasi jõkke. Ühtegi mõõtmistulemust IP arvamuses ei sisaldu, ekspert on andnud pelgalt hinnangu, et paisualusesse jõevoolu võib lisanduda kolmest harujõekesest tõusuallikatena hinnanguliselt 200-250 liitrit põhjavett sekundis (dtl 359). Ka IP arvamus ei kinnita kohtu hinnangul, et KeA oleks ökoloogilise miinimumvooluhulga määranud valesti. Kohus jagab KeA on seisukohta, et Kunda jões Aravuse paisu lävendis on veepuuduse tekkimine vähetõenäoline. Sanitaarvooluhulga tagamise nõuet sisaldas ka varasem Viru Salmo AS-le väljastatud vee erikasutusluba, mistõttu pole tegemist uue ning kaebaja jaoks ebasoodsama olukorra loomisega. Kaebajalt ei ole ka ebaproportsionaalne nõuda, et praktikas harva ette tuleva veepuuduse olukorra jaoks tuleb tal kasutada lisaveehaaret. Kuna tegemist on õigusaktidest tuleneva nõude täitmisega, ei ole asjassepuutuv arutluskäik selle üle, kuivõrd Kunda jõe forellid miinimumvooluhulka vajaksid. Ökoloogiline miinimumvooluhulk ei ole vajalik üksnes forellidele, vaid see peab tagama kogu jõe ökosüsteemi toimivuse (

§ 174lg 7).

Kui vastab tõele kaebaja väide, et arvesse pole võetud allikate olemasolu paisust allavoolu, tähendab see, et tegelik veehulk on arvestatust suurem ning ei teki ka raskusi ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamisega. Kohus nõustub vastustajaga, et OÜ Karilatsi Kalamajandile väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV/331394 ei ole võrreldav vaidlusaluse Aravuse keskkonnaloaga, sest Leevi jõel on tagatud kalade läbipääs paisust. Vee erikasutusloa nr L.VV/331394 kohaselt võib alates püsiva jääkatte tekkimisest kalapääsu külmumisohu ärahoidmiseks peatada kalapääsule vee juhtimise, teavitades sellest koheselt loa andjat ja kandes info paisu hoolduspäevikusse. Seega on küsimus vee juhtimise ajutisest peatamisest kalapääsu, et vältida kalapääsu külmumisohtu. Selline tegevus on kooskõlas määruse nr 54 § 7 lg-ga 3. Vastustaja on selgitanud, et vastavat mööndust ollakse valmis tegema ka kaebajale, kui Aravuse paisust kaladele läbipääs rajatakse. 18. Järgnevalt leiab kaebaja, et temale kalapääsu rajamise kohustuse kehtestamine on õigusvastane. Kohus sellega ei nõustu.

§ 174

lg 3 kohaselt peab lõhejõele ehitatud paisul paisu omanik või valdaja tagama kalade läbipääsu nii paisust üles- kui ka allavoolu. Kuna Aravuse paisule senini kalapääsu rajatud pole, on

§ 174lg 3 kohustus senini täitmata.

Sellest tulenevalt on täitmata ka

§-st 32 ja EL veepoliitika raamdirektiivist 2000/60/EÜ tulenev nõue, mille kohaselt tuleb saavutada pinnaveekogumite vähemalt hea seisund. EL veepoliitika raamdirektiivis oli seatud tähtajaks 2015. a,

-ga on seda pikendatud

1. a
2. detsembrini, kuid seegi tähtaeg on möödunud. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas (VMK) aastateks 2015-2021 hinnati Kunda jõe seisundit neljas lõigus, millest Vinni vallaga on seotud Kunda_1 (Kunda jõe lähtest Ädara jõeni). Antud lõigu ökoloogiline seisund hinnati kesiseks, keemiline seisund oli hea ning koondseisund oli kesine. Kuni
3. aastani kehtinud VMK-s ei ole seatud erandit ning KeA on välja toonud, et ka 2022-
4. aasta VMK eelnõus ei peeta võimalikuks erandi seadmist Kunda_1 kogumi eesmärkide täitmisele Aravuse paisul. Seetõttu läheks kalade läbipääsu nõude täitmisest vabastamine vastuollu VMK eesmärkidega (

§ 38–42) ja selliselt oleks täitmata ka EL tasandil võetud kohustused.

Kunda jõe seisundi halvenemise oluliseks põhjuseks on rändetõkked ja sellest tulenev kalastiku halb või kesine seisund. Jõe hea seisundi saavutamiseks on vajalik siirdekalade võimalikult vaba juurdepääs kudemis- ja elupaikadele. Kaebaja väited jõe vähesest potentsiaalist lõhejõena, teistest olemasolevatest ja seni läbimatutest tõketest (allavoolu olevad paisud, ülesvoolu jäävad kompratammid) jms tuleb jätta tähelepanuta, sest 8 läbipääsu tagamise kohustus tuleneb kehtivatest õigusaktidest ja see on täitmata. Vastustaja on ka selgitanud, et teiste rändetõkete kõrvaldamisega tegeletakse. 19. Kaebaja leiab, et talle tuleks teha erand

§ 174lg-st 4 tulenevalt. Nimetatud sätte kohaselt võib kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmist Ke

A veeloaga leevendada või paisu omaniku selle kohustuse täitmisest vabastada, arvestades kaaluka põhjuse olemasolu. Kohtu arvates selliseid kaalukaid põhjuseid ei esine. Kaebaja on tähelepanu juhtinud järgnevale. 19.

1. Kalapääsu rajamisel hakkavad levima haigused, mis satuvad kasvandusse. KeA on kohtu arvates põhjendatult tähelepanu juhtinud sellele, et vabalt voolavas jões levivad nii kalad kui ka haigused ja see on looduse loomulik toimimise viis. Lisaks toimib looduses ka looduslik valik, näiteks süüakse haige või vigastatud kala teiste röövkalade, lindude või loomade poolt üsna kiiresti ära, misläbi väheneb ka liigisisene haiguspuhangute tekkimise võimalus. Kohus nõustub KeA-ga, et looduses jäävad asustustihedused reeglina kordi madalamaks, kui väga tiheda asustusega kalakasvatustes, kus oht haigustekitajate plahvatuslikuks kasvuks läbi füüsilise kontakti on märgatavalt suurem. Kaebaja on viidanud IHN viiruse levimise juhtumile kasvanduses
2. aastal. KeA märgib, et kuna uuringud ühtegi haigustekitajaga nakatunud looduslikku kala ei tuvastanud, on tõenäoline, et haigus ei pärinenud loodusest, vaid kasvandusse toodi sisse nakatunud alusmaterjal. See aga tähendab, et bioturvalisuse nõuded on kas liiga leebed või ei täidetud neid piisava hoolikusega. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et tulenevalt Euroopa Liidu ja Eesti enda õigusruumist ei ole mõeldav, et tõkestataks loodusliku jõe haiguste leviku peatamiseks paisudega ning looduslikule kalade taastootmisele eelistataks eraettevõtte huvi võimalikult kuluefektiivselt kala kasvatada. Seega ka PTA 23.02.2022 kirjas nr 5-1/1434-1 toodud tõdemus, et „kalapääsude rajamine suurendab nii olulist mõju omavate riiklike loomataudi-tõrjeprogrammidega hõlmatud kalataudide kui ka muude kalahaiguste levikuriski ning toob ettevõtjale kaasa täiendavaid kulutusi riskiohjamismeetmete rakendamisel“ ei saa kuidagi väärata EL ja Eesti siseriiklikest õigusaktidest tulenevaid kohustusi tagada kalade rändetõkete kõrvaldamine lõhejõgedel. KeA ei ole uurimiskohustust täitmata jätnud, vaid on kaebajale kalade haigustega seonduvat piisavalt selgitanud. 19.
3. Kalapääsu rajamisel ei ole võimalik tagada kalakasvanduse veevajadust. KeA on õigesti selgitanud, et Kunda jões kui lõhejões on keelatud veerežiimi muutmine ning veevähesuse korral, kui pole tagatud ökoloogiline miinimumvooluhulk (või kalapääsu rajamise korral projektikohane vooluhulk kalapääsus) peab kaebaja leidma alternatiivse veehaarde (nt puurvõi salvkaev, allikas). 19.
4. Kalapääsu rajamisel hävineb omanäoline forellipopulatsioon Kunda jões Aravuse paisust ülesvoolu. Kohus leiab, et kaebajal puudub õigus vaidlustada keskkonnaluba avalikes huvides, st keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtudes. Kohus siiski nõustub vastustajaga, et kaebaja väited omanäolisest forellipopulatsioonist ei ole põhjendatud ega tõendatud. KeA toob välja, et omanäolisus ei ole antud juhul märgiline ja kalapääsu rajades või paisu lammutades forellipopulatsioon mitte ei hävine, vaid rikastub. Üheski Eesti teadlaste poolt läbi viidud uuringus pole välja toodud Kunda jõe Aravuse paisust ülesvoolu jääva forellipopulatsiooni eraldi hoidmise vajadust. Vastavaid geneetilisi uuringuid ei ole tehtud ning puuduvad andmed, et antud lõigus on unikaalne jõeforelli geneetiline populatsioon. On vähetõenäoline, et antud jões on tekkinud nii suur muudatus geneetikas, kuna jõelõik ei saa olla rohkem eraldatud kui 100 aastat, mis ei tekita veel geneetiliselt nii suuri muudatusi. Kohus peab usutavaks KeA seisukohta, et eraldatud populatsioonid pigem hääbuvad ning on enam vastuvõtlikud häiringutele veekogus. Arvestades Kunda jõe suurt kalanduslikku potentsiaali, ei kaalu väidetavalt geneetiliselt erilise forellipopulatsiooni kaitse ja eraldatuse säilitamine üles lõhe, jõe- ja meriforelli ning harjuse arvukuse suurenemist. 9 19.
5. Kaebaja toetub ka sellele, et paisutamise näol on tegemist jätkuva tegevusega ‒ Aravuse kalakasvandus on tegutsenud juba 1960-ndatest aastatest alates. Kaebaja hinnangul piirab LKS § 51 lg 1 uute paisude rajamist või olemasolevate paisutustasemete muutmist, kuid mitte olemasoleva tegevuse jätkamist, st samade füüsikaliste mõjude jätkamist samas ulatuses. Kohus nõustub KeA-ga, et kaebaja ei saa tegevuse jätkuvusele tugineda, sest kaebaja ei ole enne vaidlusaluse veeloa taotlemist Aravuse kalakasvanduses tegutsenud. Varasem vee erikasutusluba nr L.VV/320565 oli väljastatud Viru Salmo AS-le. Nimetatud vee erikasutusluba kehtis perioodil 13.07.2011-13.07.
6. Kaebajale ei saanud tekkida õiguspärast ootust jätkata vee paisutamist ilma kalapääsu rajamata. Juba vee erikasutusloas nr L.VV/320565 oli kirjas, et kalastiku rännete tagamiseks Aravuse paisul tuleb tagada kalade läbipääs nii üles- kui ka allavoolu hiljemalt
7. a
8. jaanuariks. Kaebaja pidi rendilepingut sõlmides olema teadlik paisutamisega seonduvatest tingimustest ja pidi end kurssi viima ka õigusaktide nõuetega. Rendileping (dtl 32-36) võimaldas kaebajal leping ennetähtaegsel üles öelda kuni 25.08.2020, kui Aravuse kasvanduses rajatakse kalatrepp, mille tulemusena vesi kulub kalatrepi käitamisele ja vett ei jagu kala kasvatamiseks. Kaebaja pidi seega arvestama tagajärgedega, mis veeloa taotlemisega kaasnevad, sh kalade läbipääsu tagamise kohustusega. 19.
9. Seetõttu tuleb ka tähelepanuta jätta kaebaja väited, mis seonduvad kaebaja majandusliku olukorraga. Kaebaja ei saanud olla teadmatuses kalade läbipääsu tagamise nõude vajalikkusest Aravuse paisul ning eeldada, et keskkonnakaitselist nõuet temale ei rakendata. Kaebaja on teadlikult võtnud äririski ning ei saa eeldada keskkonnanõuete täitmata jätmist. Kaebaja olukord ei ole ilma asjaolusid lähemalt uurimata ülekantav teistele vee erikasutajatele, nt OÜ Hellenurme Veski kaasus (kaebaja on viidanud Õiguskantsleri 01.12.2015 ettepanekule nr 61/150972/1505349, vt kaebuse lisa 5). Erisused seisnevad nii muinsuskaitselistes piirangutes, hüdroenergia tootmises kui ka kalapääsu rajamise objektiivses võimalikkuses (mõeldud ei ole rahalist kulu). Aravuse pais ei ole kuulturimälestis. Paisutamisel ei toimu ka hüdroenergia tootmist. Kalapääsu rajamine ei ole ka looduslike tingimuste tõttu võimatu. Kalapääsu rajamise ettevalmistustöödega on juba alustatud (valminud on eelprojekt). 19.
10. Seega ei nähtu kohtule, et esineksid kaalukad põhjused

§ 174

lg 4 mõttes, mis annaksid kaebajale õiguse nõuda kaladele läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest vabastamist või kohustuse leevendamist. KeA ei pea ega saagi tagada vajaliku rahastamise olemasolu, kuna vastavate taotluste esitamine jääb taotleja ülesandeks. Kohtu arvates ei ole KeA-l võimalik lükata nõuete täitmist veelgi kaugemasse tulevikku, kuna õigusaktides ettenähtud tähtajad on niigi juba ületatud. KeA ei oleks seega saanud kaebaja finantsilist olukorda arvestades teha teistsugust otsust. Kui kaladele läbipääsu rajamine on kaebajale ülejõukäiv, ei muuda ka selle kohustuse täitmise tähtaja mõningane edasilükkamine seda asjaolu. 20. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. 21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10