Obsah (7)

§ 182§ 116§ 165§ 108§ 109§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-21-726 30. detsember 2022 Maria Lõbus X.X k

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

3-21-726 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Viru Vangla kohaldas
2. jaanuari
3. a käskkirjaga nr 3-21/1-2/16 kinnipeetav X.X (edaspidi kaebaja) suhtes alates samast päevast järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamine, v.a hädavajalikud hügieenitarbed (v.a raseerimisvahend), vangla vorm, televiisor ja voodivarustus; kehakultuuriga tegelemise keelamine; vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Käskkirjast nähtuvalt teavitas Viru Vangla töötaja
4. jaanuaril 2021 kell 09.23, et kaebaja oli end kambris vigastanud. Kambrisse sisenenud meditsiiniõde küsis, mis juhtus. Kaebaja vastas, et kukkus. Natuke hiljem tunnistas kaebaja, et lõikas ennast, sest oli vaja. Kaebaja oli teinud käsivarre siseossa kaks lõikehaava. Vangla hinnangul on kaebaja ebastabiilse käitumisega ning võib jätkata enda elu ja tervise ohustamist. Vangla peab välistama ohu kaebaja elule ja tervisele. Kaebaja enda kaitseks on vaja tema suhtes kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid vältimaks uut katset enesevigastamiseks. Kaebaja on ka varem korduvalt ennast vigastanud. Ei ole välistatud, et kaebaja püüab end uuesti vigastada. Kaebaja on vaja paigutada eraldatud lukustatud kambrisse ja keelata tuleb kõik isiklikud asjad, millega on võimalik ohtu seada enda elu ja tervis. Valvemeeskonnal on nii parem jälgida kaebaja tegevust ja vajaduse korral sekkuda, vältimaks kaebaja uut katset enesevigastamiseks. Kaebaja on vaja isoleerida teistest kinnipeetavatest, sest ta võib nende esemeid kasutada enesevigastamiseks. Kaebaja suhtes lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine
5. veebruaril
7. Viru Vangla määras
8. veebruari
9. a käskkirjaga nr 6-3/124-1 kaebajale vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise neljaks ööpäevaks katseajaga kaks kuud. Käskkirjast nähtuvalt keeldus kaebaja
10. jaanuaril 2021 kell 05.11 tööle minemast. Kaebaja oma keeldumist kuidagi ei põhjendanud. Samuti ei vajanud kaebaja meditsiinitöötajat.
11. jaanuari
12. a õhtul ütles kaebaja valvurile, et soovib tööst vabastust seoses arsti külastusega, mis toimus samal päeval.
13. jaanuari
14. a õhtul kell 21.28 tuli meditsiinitöötaja kaebaja tervislikku seisundit hindama ja tööst vabastust ei andnud. Lisaks on kaebaja terviseseisundit hinnatud
15. jaanuaril 2021 kell 10.05 seoses enesevigastamisega. Ka siis tööst vabastamise tõendit ei väljastatud. Järelikult oli kaebaja töövõimeline. Kaebajale on tema psühhiaatrilise haiguse sümptomite ravimiseks ette nähtud raviskeem, ta on viibinud vastava eriarsti vastuvõtul ja tema tervislik seisund võimaldab töötamist. Kui kaebajal oleksid ilmnenud sellised psühhiaatrilised probleemid, mis takistanuks tööle asumist, oleks ta sellest kohe valvurile teada andnud ning see oleks nähtunud ka kaebaja füüsilisest kehvast olekust (näiteks poleks olnud võimeline adekvaatselt valvurile vastama või oleks olnud hirmunud nähtavate luulude tõttu). Selliseid asjaolusid aga ei esinenud. Samuti on teabe- ja uurimisosakonna ametnik
16. ja
17. jaanuaril 2021 vestelnud kaebajaga ja tuvastanud, et kaebaja töökohas ei ole seesuguseid asjaolusid, mis välistaksid tema tööle asumise köögitöölise ametikohal (sh ohustaksid kaebaja või vangla julgeolekut). Töökohustuse täitmisest keeldumist loetakse vanglas raskeks rikkumiseks, kuna see näitab, et kinnipeetav vanglas kehtivast korrast lugu ei pea. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine on vajalik, et heidutada teda uusi õigusrikkumisi toime panemast ning anda selge signaal, et vangla suhtub 2 3-21-726 väga tõsiselt sellesse, kui kinnipeetav ei täida talle seadusega pandud töötamise kohustust. Kaebaja pani distsiplinaarsüüteo toime tahtlikult. Noomitus oleks liialt leebe karistus. Kaebajat on juba allumatuse eest korra noomitusega karistatud. Isikliku elektriseadme keelamine ei ole samuti eesmärgipärane, sest rikkumine ei ole seotud elektriseadme ekspluateerimisega. Lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamine ei oleks otstarbekas, sest vaja on säilitada kaebaja peresuhteid. Kõige otstarbekam on määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine. Arvestada tuleb seda, et kaebaja on muul ajal probleemideta osalenud tööhõives. Seega võis ühel korral allumatuse ja töökohustuse rikkumise põhjuseks olla soov vahetada töökohta, kuid see asjaolu ei anna seaduslikku alust töökohustuse täitmata jätmiseks. Süüteo raskust arvestades on kohane karistus neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamine. Kaebajat motiveeriks kõige paremini õiguskuulekalt käituma see, kui karistus määrata katseajaga. Nii saab kaebaja näidata, et ta on mõistnud rikkumise tagajärgi, ja edasise õiguskuuleka käitumisega vältida karistuse täitmisele pööramist. Põhjendatud on kahekuuline katseaeg.
18. Viru Vangla jättis
19. aprilli
20. a vaideotsusega nr 6-12/70-2 rahuldamata kaebaja vaide, mis oli esitatud
21. veebruari
22. a käskkirja peale.
23. Viru Vanglas registreeriti
24. jaanuaril 2021 ja
25. veebruaril 2021 kaebaja kahjunõuded nr 6-16/15-1 ja 6-16/18-
26. Kaebaja selgitas, et teda käis
27. jaanuaril 2021 vaatamas meditsiiniõde ja kaebaja kurtis talle luulusid. Meditsiiniõde ei reageerinud ja lihtsalt ütles, et kaebajal on kõik korras. Kaebaja nõudis hüvitist selle eest, et meditsiiniõde ei andnud talle abi. Samuti nõudis kaebaja kahju hüvitamist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eest.
28. Viru Vangla tagastas
29. mai
30. a otsusega nr 6-16/15-2 kaebaja kahjunõude osas, mis puudutab meditsiiniabi andmata jätmist, sest senise kohtupraktika järgi on tegemist tsiviilõigusliku nõudega, mida ei saa lahendada haldusmenetluse raames. Vangla märkis, et kui kaebaja nõuet tõlgendada tsiviilõigusliku ettepanekuna kahju hüvitamiseks, siis ka see ei ole põhjendatud. Kaebaja tervist kontrolliti
31. jaanuaril 2021, kuid vaevusi ei tuvastatud. Seega on meditsiiniosakond osutanud kaebajale tervishoiuteenust nõuetekohaselt. Viru Vangla jättis
32. mai
33. a otsusega nr 6-16/18-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata osas, mis puudutab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kaebajaga on ravivajaduse tuvastamiseks konsultatsiooni läbi viinud kliiniline psühholoog, kelle hinnangul ei esine kaebajal selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid düsfunktsioone, mis takistaksid tema sihipärast arutlust ja oma käitumise kujundamist. Esiplaanil on isiksuse patoloogia. Seega ei ole vangla jätnud kaebajat vajaliku tervishoiuteenuseta ega kohaldanud põhjendamatult kaebaja haiguse ravimise asemel täiendavaid julgeolekuabinõusid.
34. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla
35. veebruari
36. a käskkirja tühistamiseks ning Viru Vanglalt 4000-eurose kahjuhüvitise väljamõistmiseks seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ja meditsiiniabi andmata jätmisega. Kaebaja selgitas, et tal on skisofreenia ning ta nägi
37. jaanuaril 2021 luulusid (hääled, mis käskisid teha viga). Kaebaja selgitas
38. jaanuaril 2021 julgeolekuametnikule, et ta ei saa tööle minna, sest tal on terviseprobleem ja töö juures probleemid, mistõttu ta kardab tööle minna. Keegi ei reageerinud.
39. jaanuari
40. a õhtul tuli kaebaja kutsel meditsiiniõde S. Šarina ja kaebaja kurtis talle luulusid. Meditsiiniõde mõõtis kaebaja kehatemperatuuri ja vererõhku ning ütles, et kaebajaga on kõik korras. Meditsiiniõde ei ole psühhiaater, et ta saaks öelda, et kaebajaga on kõik korras. Kaebajale tehtud kohtuekspertiisi käigus ütles psühhiaater, et skisofreenia mõjutab kaebaja võimet teha regulaarselt tööd. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli õigusvastane, sest kaebaja ei saanud tööle minna. Kaebaja nõuab kahjuhüvitist selle eest, et meditsiiniõde ei andnud talle abi ega kutsunud kiirabi rahusti manustamiseks ega viinud kaebajat 3 3-21-726 meditsiiniosakonda jälgimisele. Samuti nõuab kaebaja kahju hüvitamist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eest. Kaebajal oli vaja arstiabi, mitte täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
41. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi
42. veebruari
43. a käskkirjas ning
44. mai
45. a otsustes esitatud põhjenduste juurde. Vastustaja lisas, et tervisekaardi andmetest ei saa järeldada, et kaebaja suhtes ei oleks tohtinud kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja pani toime enesevigastusi ning arvestades kohtule ja vanglale esitatud avalduste sisu, oli tegemist teadliku käitumisega, millega kaebaja võibolla lootis saavutada enda tahtmist. Juhul kui tegu oleks olnud haigusest tingitud käitumisega, ei oleks usutav, et kaebaja oleks suutnud oma käitumist sedavõrd adekvaatselt seletada. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati minimaalne aeg ning miski ei viita, et tegu oleks olnud ülemäärase reageeringuga (tolle hetke andmeid arvestades). Olemasolevad tõendid ei viita sellele, et
46. jaanuaril 2021 oleks kaebajale osutatud tervishoiuteenus olnud keskmisest kvaliteedist halvem või et ta oleks vajanud vältimatut abi.
47. Asjas toimus
48. detsembril 2022 kohtuistung, kus kuulati tunnistajatena üle Viru Vanglas meditsiiniõena töötanud S. Šarina ja kaebaja ravimisega tegelenud psühhiaater Y. Kolpashchikov. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Viru Vangla
49. veebruari
50. a käskkirja nr 6-3/124-1 tühistamise nõue
51. Kohus leiab, et kaebus tuleb tühistamisnõude osas jätta rahuldamata. Kohus nõustub
52. veebruari
53. a käskkirjas ja
54. aprilli
55. a vaideotsuses esitatud põhjendustega ning ei pea nende kordamist vajalikuks (

§ 165lõige 2).

Vastuseks kaebaja väidetele märgib kohus siiski järgmist.

1. Kaebaja on kohtumenetluses osutanud kahele põhjusele, miks ta ei saanud
2. jaanuaril 2021 tööle minna. Esiteks viitas kaebaja oma halvale tervislikule seisundile (luulud) ja teiseks sellele, et tal olid töö juures probleemid, mistõttu ta kartis tööle minna.
3. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal on enne vaidlusaluseid sündmusi diagnoositud skisofreenia. Kaebaja väitis, et tal olid
4. jaanuaril 2021 luulud, mis väljendusid häältena, mis käskisid tal endale viga teha ning mille tõttu ta ei olnud võimeline töötama.
6. jaanuari
7. a õhtul käis kaebaja terviseseisundit kontrollimas meditsiiniõde S. Šarina.
8. jaanuaril 2021 on S. Šarina teinud kaebaja tervisekaarti järgmise sissekande: „21.01.2021 kell 21.15 kutse kambrisse seisundi hindamiseks. Kp kaebused ei esita. Obj: RR 110/80, Fr 73min, SpO2 99, T 36,4C. Esmaabiks: ei vaja. Tervislikel põhjustel tööst vabastus ei vaja. Võib töötada.“ Ehkki S. Šarina on sissekandesse märkinud, et käis kaebaja terviseseisundit kambris kontrollimas
9. jaanuaril 2021, saab asjaoludest järeldada, et ta on siiski silmas pidanud
10. jaanuari
11. S. Šarina sissekandest ei nähtu, et kaebaja oleks kurtnud luulude üle. S. Šarina ei mäletanud kohtuistungil küll konkreetselt
12. jaanuaril 2021 toimunut, kuid ta selgitas, et kõik kinnipeetavate kaebused pannakse tervisekaarti kirja ja kui seal midagi kirjas ei ole, siis selle üle järelikult ei kurdetud. Kohus peab seda seletust eluliselt usutavaks, sest meditsiinitöötajatel on võlaõigusseaduse (VÕS) § 769 järgi dokumenteerimiskohustus, mis hõlmab muu hulgas ka kohustust panna kirja patsiendi 4 3-21-726 kaebused. Seega ei viita ükski tõend sellele, et kaebaja oleks
13. jaanuari
14. a õhtul meditsiiniõele luulude esinemist kurtnud. S. Šarina põhjendas kohtuistungil ka seda, et ta oleks võimeline ära tundma, kui inimesel esinevad luulud. S. Šarina selgituste kohaselt saab seda hinnata inimese oleku ja käitumise põhjal ning vajaduse korral antakse kinnipeetavale tööst vabastus. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et meditsiiniõde suudaks ära tunda, kui kinnipeetaval esinevad luulud raskel kujul, ning et vajaduse korral antakse kinnipeetavale tööst vabastus. S. Šarina sissekandest aga ei nähtu, et ta oleks kaebaja käitumises midagi ebatavalist tähele pannud.
15. Ka Viru Vangla valvuri J. E. Šustitskaja
16. jaanuari
17. a ettekandest ei nähtu, et kaebaja oleks
18. jaanuaril 2021 kurtnud valvurile luulude esinemist. Ettekandest nähtub, et kaebaja soovis
19. jaanuari
20. a õhtul tööst vabastust hoopis samal päeval toimunud arstivisiidiga seoses. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et kaebaja käis
21. jaanuaril 2021 maouuringul. Seda saab järeldada ka kaebaja tervisekaardist (vt haigusjuht nr A2156).
22. Vaid paar päeva hiljem, s.o
23. jaanuaril 2021 viibis kaebaja kliinilise kohtupsühholoogi M.-L. Mägi vastuvõtul. Psühholoog on märkinud, et kaebaja oli vestlusel igakülgselt õigesti orienteeritud ning psühhoosi ei avaldanud. Kaebaja kirjeldas psühholoogile
24. jaanuaril 2021 kogetud luulusid, kuid psühholoogi hinnangul ei olnud tõenäoline, et tegemist oleks olnud reaalsete psühhootiliste elamustega. Psühholoog leidis, et kaebajal ei esine selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid düsfunktsioone, mis takistaksid tema sihipärast arutlust ja oma käitumise kujundamist. Esiplaanil on isiksuse patoloogia. Seega ei pidanud ka
25. jaanuaril 2021 kaebajat näinud kliiniline kohtupsühholoog tõenäoliseks, et kaebaja võinuks päriselt
26. jaanuaril 2021 luulude käes kannatada.
27. Kaebajat pikka aega ravinud psühhiaater Y. Kolpashchikov selgitas kohtuistungil, et kaebaja käis tema vastuvõtul
28. veebruaril
29. Sama nähtub ka kaebaja tervisekaardist (vt haigusjuht nr A2161). Seega puutus psühhiaater kaebajaga kokku veidi aega pärast vaidlusaluseid sündmusi. Psühhiaater kirjeldas, et kaebaja oli sel ajal remissioonis ning luulusid ega hallutsinatsioone ei väljendanud, samuti ei tuvastanud psühhiaater sel päeval haiguse ägenemist. Psühhiaater lisas, et tänu ravimitele ei olnud kaebajal psühhootilisi episoode. Kaebaja sai psühhiaatri sõnul toetavat teraapiat. Samuti selgitas psühhiaater seda, et ehkki skisofreeniat ei ole võimalik täielikult välja ravida, saab ravi ja teraapia kaudu inimene liikuda remissiooni ja saavutada hea enesetunde. Kuigi psühhiaater ei välistanud, et teoreetiliselt võis kaebajal eeltoodust hoolimata olla
30. jaanuaril 2021 haiguse ägenemine, ei pea kohus seda asja materjalide põhjal eluliselt usutavaks. Nagu öeldud, ei nähtu meditsiiniõde S. Šarina
31. jaanuari
32. a sissekandest ega valvur J. E. Šustitskaja
33. jaanuari
34. a ettekandest, et kaebaja oleks
35. jaanuaril 2021 kurtnud luulude esinemist. Ka
36. jaanuaril 2021 kaebajaga kohtunud kliiniline kohtupsühholoog ei pidanud luulude esinemist tõenäoliseks. Samuti viitab haiguse kontrolli all olemisele psühhiaatri kirjeldus ravi mõju ja kaebaja seisundi kohta. Miski ei viita sellele, et kaebaja seisund võinuks
37. jaanuaril 2021 luulude tõttu kehv olla.
38. Kohtu hinnangul saab eeltoodu põhjal järeldada, et kaebaja seisund oli
39. jaanuaril 2021 ravi abil piisava kontrolli all ning kaebajal ei esinenud üldse luulusid või need ei esinenud nii raskel kujul, et välistatud olnuks tema töötamine. Seetõttu pole kohtul alust kahelda meditsiiniõde S. Šarina järelduses, et kaebaja oli
40. jaanuari
41. a õhtul töövõimeline.
42. Valvur J. E. Šustitskaja
43. jaanuari
44. a ettekandest nähtub, et
45. jaanuari
46. a hommikul keeldus kaebaja tööle minemast ning oma keeldumist kuidagi ei põhjendanud. Samuti ei soovinud kaebaja meditsiinitöötajat. Seega ei osutanud kaebaja
47. jaanuari
48. a 5 3-21-726 hommikul enam terviseprobleemide esinemisele. Kaebaja on kohtumenetluses väitnud, et tal olid ka
49. jaanuari
50. a hommikul luulud. Võttes arvesse seda, et meditsiiniõde oli alles eelmisel õhtul kaebaja terviseseisundit kontrollinud ning takistusi töötamiseks ei näinud, ning kliinilise kohtupsühholoogi
51. jaanuari
52. a hinnangut ja psühhiaater Y. Kolpashchikovi kirjeldust kaebaja
53. veebruari
54. a terviseseisundi kohta, ei pea kohus eluliselt usutavaks, et kaebajal võinuks
55. jaanuari
56. a hommikul luulusid sellisel kujul olla, mis välistanuks tema töötamise.
57. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebajal ei esinenud
58. jaanuari
59. a õhtul ega
60. jaanuari
61. a hommikul selliseid terviseprobleeme, mis oleksid takistanud tal tööd teha.
62. Kaebaja saatis kohtule väljavõtte Viru Maakohtu otsusest ning soovis sellega tõendada, et ekspert on öelnud, et kaebajal diagnoositud skisofreenia mõjutab tema võimet teha regulaarselt tööd. Kohus tegi kindlaks, et kaebaja on soovinud viidata kriminaalasjas nr 1-19-4629 tehtud Viru Maakohtu
63. novembri
64. a otsuse punktile 11.13, kus kohus on märkinud, et ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 2019-020 nähtub, et ekspert leidis, et kaebajal avalduv skisofreenia mõjutab tema töövõimet, mistõttu ta ei ole võimeline regulaarseks palgaliseks töiseks tegevuseks. Tegu on mitu aastat enne vaidlusaluseid sündmusi koostatud eksperdiarvamusega, milles väljendatud seisukohti ei saa automaatselt üle kanda aastaid hiljem toimunud sündmustele. Kaebaja seisund võis eksperdiarvamuse koostamise ajal olla selline, nagu selles kirjeldatud, kuid praeguse asja materjalidest nähtub, et ravi abil on kaebaja seisukord sedavõrd paranenud, et ta oli vähemalt
65. ja
66. jaanuaril 2021 võimeline tööd tegema.
67. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta ei soovinud tööle minna, sest seal oli üks kinnipeetavast töökaaslane, kes teda narris ja seetõttu oli kaebajal psüühiliselt raske. Kohus möönab, et see olukord võis kaebajale ebamugavust tekitada, kuid see ei anna veel alust töö tegemisest keelduda. Kui kaebajal selline probleem esines, oli kohane juhtida vanglaametnike tähelepanu sellele, mitte keelduda töö tegemisest. Vangla on
68. veebruari
69. a käskkirjas ja
70. aprilli
71. a vaideotsuses selgitanud, et teabe- ja uurimisosakonna ametnik vestles kaebajaga
72. ja
73. jaanuaril 2021 ning ei tuvastanud, et kaebaja töökohas oleks esinenud kaebaja või vangla julgeolekut ohustavaid asjaolusid. Kohus nõustub, et narrimine ei tähenda tõepoolest veel seda, et tegu oleks julgeoleku ohustamisega. Kaebaja kohtuistungil antud selgitustest ilmnes, et vangla üritas siiski olukorra leevendamiseks meetmeid võtta, täpsemalt vesteldi kaebajat narrinud kinnipeetavaga ja eemaldati ta mõneks ajaks töölt. Kui see kinnipeetav tööle naasis, siis ta enam kaebajat ei narrinud.
74. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebajal ei esinenud
75. jaanuari
76. a õhtul ega
77. jaanuari
78. a hommikul mõjuvaid põhjuseid tööst keeldumiseks. Keeldudes alusetult tööle asumise korralduse täitmisest, pani kaebaja toime distsipliinirikkumise ja vanglal oli õigus teda distsiplinaarkorras karistada. Vastustaja on nõuetekohaselt kaalunud, kas ja millist karistust kaebajale määrata. Kohus leiab, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne. Viru Vangla
79. veebruari
80. a käskkiri on õiguspärane ja selle tühistamiseks alust ei ole. 6 3-21-726 Kahjunõue seoses meditsiiniabi andmata jätmisega
81. Kaebaja nõuab kahjuhüvitist selle eest, et meditsiiniõde S. Šarina ei andnud talle
82. jaanuari
83. a õhtul abi ega kutsunud kiirabi rahusti manustamiseks ega viinud kaebajat meditsiiniosakonda jälgimisele.
84. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kui juba üks eeldus on täitmata (nt puudub õigusvastane tegu), tuleb kahjunõue jätta rahuldamata.
85. Nagu eespool öeldud, ei nähtu S. Šarina
86. jaanuari
87. a sissekandest kaebaja tervisekaarti, et kaebaja oleks
88. jaanuari
89. a õhtul kaebuseid esitanud. Meditsiiniõde on sellest hoolimata kontrollinud kaebaja vererõhku, hingamissagedust, vere hapnikusisaldust ja kehatemperatuuri ning leidnud, et kaebaja tervis võimaldab töötada. S. Šarina selgitas kohtuistungil, et luulude kahtlusega kinnipeetava puhul vaatas ta, kas kinnipeetav on adekvaatne ja normaalne. Kui kinnipeetaval oli ainult rahutus ja ärevus, andis ta rahustit või psühhiaatri määratud ravimit ning edastas info perearstile ja psühhiaatrile. Kui oli tegu raskema seisundiga, siis kutsuti kiirabi. S. Šarina on kiirabis varem töötanud ja töötab ka praegu ning ta kinnitas, et tunneb ära, kui inimesel on skisofreenia ägenenud. Ka psühhiaater Y. Kolpashchikov kinnitas kohtuistungil, et meditsiiniõed on suutelised ära tundma, kui inimesel on skisofreenia ägenemine, sest see on näha käitumisest, emotsioonidest ja sellest, kas inimene on adekvaatne. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et S. Šarinal oli piisav ettevalmistus ja kogemus, et suuta
90. jaanuaril 2021 hinnata kaebaja vaimset seisundit ning sellest lähtuvalt rahustite andmise, kiirabi kutsumise või meditsiiniosakonda paigutamise vajadust. S. Šarina
91. jaanuari
92. a sissekandes ei ole aga märgitud, et kaebaja oleks käitunud ebaadekvaatselt või oleks olnud ärritunud. Ka kaebaja ise ei ole väitnud, et ta oleks sel õhtul käitunud kontrollimatult või olnud endast väljas. Meditsiiniõde on sissekandes märkinud, et kaebaja esmaabi ei vaja. Järelikult meditsiiniõde hindas, kas kaebajal esineb sellist seisundit, mis nõuaks kiiret sekkumist. Kuna meditsiiniõde kaebaja käitumises olulisi kõrvalekaldeid ei täheldanud, ei olnudki tal alust kaebajale rahustit anda või kutsuda kiirabi rahusti manustamiseks või paigutada kaebajat meditsiiniosakonda jälgimisele. Miski ei viita sellele, et meditsiiniõe osutatud tervishoiuteenus ei oleks vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Seega puudub Viru Vangla õigusvastane tegevus ja kaebus tuleb käsitletud kahjunõude osas jätta rahuldamata. Kahjunõue seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega
93. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist ka selle eest, et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja viitas, et ta oleks vajanud hoopis arstiabi, mitte täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
94. VangS § 69 lõige 1 sätestab: „Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti 7 3-21-726 kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.“ VangS § 69 lõike 2 kohaselt on lubatud järgmised täiendavad julgeolekuabinõud: kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine; kehakultuuriga tegelemise keelamine; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; ohjeldusmeetmete kasutamine. Kohtupraktika põhjal on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. (Vt Riigikohtu
95. mai
96. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, punktid 16−17 ja seal viidatud kohtupraktika.)
97. Viru Vangla
98. jaanuari
99. a käskkirjast nähtuvalt kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, sest ta vigastas
100. jaanuari
101. a hommikul ennast: tegi käevarre siseossa kaks lõikehaava. Enesevigastamist on tunnistanud ka kaebaja. Vangla viitas sellele, et kaebaja oli ka varem end korduvalt vigastanud. Eeltoodut arvestades pidas vangla tõenäoliseks, et kaebaja võib enda vigastamist jätkata. Vangla pidas vajalikuks eraldada kaebaja teistest kinnipeetavatest ja paigutada ta eraldatud lukustatud kambrisse, võttes temalt ära suurema osa isiklikest asjadest. Vangla selgitas, et kaebaja eraldamine ja isiklike asjade äravõtmine oli vajalik selleks, et kaebaja ei saaks teiste kinnipeetavate või oma asjadega ennast vigastada. Samuti oli vaja luua tingimused, et vanglaametnikud saaksid tõhusalt kaebaja üle järelevalvet teha ja vajaduse korral kiirelt sekkuda.
102. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel ja konkreetsete meetmete valikul teinud kaalumisvigu. Vangla on asjakohaselt arvestanud nii kaebaja
103. jaanuaril 2021 kui ka varem toimunud enesevigastamisi ning nendest lähtuvalt põhjendatult prognoosinud, et kaebaja võis jätkuvalt oma tervist ja elu ohustada. Viru Vangla
104. jaanuari
105. a käskkirjast ja Viru Vangla vanemvalvuri
106. jaanuari
107. a ettekandest nr 6-20/347-1 nähtuvalt tunnistas kaebaja
108. jaanuaril 2021 meditsiiniõele, et vigastas ennast, sest oli vaja. See viitab, et kaebaja võis enesevigastamist kasutada manipulatiivsetel eesmärkidel (nt eesmärgil vältida tööle minemist) ning esines jätkuv oht, et kaebajale ebasobiva olukorra tekkimisel vigastab ta ennast uuesti. Kohtu hinnangul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine eesmärgipärane ja proportsionaalne. Samuti ei nähtu kohtule, et vangla oleks kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud ebamõistlikult kaua (täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati
109. veebruaril 2021). Vangla on võimaldanud kaebajal
110. jaanuaril 2021 vestelda kliinilise kohtupsühholoogiga, kes leidis, et tulenevalt patoloogiliselt ebastabiilsest isiksusest ei ole välistatud edasine enesevigastamine. Seega esines jätkuvalt oht, et kaebaja võib end vigastada ja põhjendatud oli jätkata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vanglal oli vaja kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada seni, kuni vangla oli veendunud, et kaebaja enesevigastamise oht on olulisel määral langenud. 8 3-21-726
111. Miski ei viita sellele, et kaebaja suhtes ei oleks tohtinud tervisest tulenevalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja on saanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal piisavat ja regulaarset meditsiiniabi. Paar päeva pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, s.o
112. jaanuaril 2021 on kaebajaga vestelnud kliiniline kohtupsühholoog ning ta ei ole näinud meditsiinilist vajadust lõpetada kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Psühholoogi koostatud kokkuvõttest nähtub, et kaebaja on kurtnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle üksnes sellest aspektist, et ta ei saanud juua teed ega kohvi ega tahtnud olla üksi, samuti oli ta mures, et abikaasa jätab ta maha, sest ta pole vanglas käitunud hästi. Seega ei osutanud ka kaebaja ise konkreetselt tervisega seotud põhjustele, vaid muudele ebamugavustele, mis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasnesid. Lisaks viibis kaebaja
113. veebruaril 2021 psühhiaatri vastuvõtul ning ka tema ei ole teinud ettekirjutust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseks. Samuti on kaebaja teiste meditsiinitöötajate vastuvõttudel viibinud
114. jaanuaril 2021,
115. jaanuaril 2021,
116. veebruaril 2021,
117. veebruaril 2021 ja
118. veebruaril
119. Meditsiinitöötajate sissekannetest ei nähtu, et kaebaja oleks kurtnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine mõjub halvasti tema tervisele.
120. Kuna vangla tegevust kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei saa pidada õigusvastaseks, ei ole alust eelnevalt käsitletud kahjunõude osas kaebuse rahuldamiseks. Lõppjäreldus, menetluskulud, andmekaitse
121. Kokkuvõtlikult asub kohus seisukohale, et kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata. 32.

§ 108lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (

§ 109lõige 1).

Kohus vabastas kaebaja kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (

§ 118lõige 3).

Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. 33. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (

§ 175lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 9