Obsah (6)

§ 108§ 36§ 176§ 8§ 35§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-21-9867 Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2023, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangu

§ 108

lg 1 sätestab, et pankrotimääruse alusel muutub võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.

§ 36

lg 6 sätestab, et füüsilisest isikust võlgnik võib pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Kohus leiab, et hagejal puudus seaduslik alus sõlmida Wga 13.01.2015 kokkulepet, võttes enda peale W ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate laenu tagasimaksete tasumise kohustuse ning sellise kohustuse võtmine on TsÜS § 87 alusel tühine.

1. 13.01.2015 kavatsuste kokkuleppest nähtub, et W ja hageja on kokku leppinud vaidlusaluse kinnistu müügis. Kokkuleppe pooled kohustuvad sõlmima kinnistu võlaõigusliku ostumüügilepingu notari juures hiljemalt 31.12.
2. Kokkuleppe pooled leppisid kokku ka ostuhinna kujunemise alustes: 10 000 eurot on kavatsuste kokkuleppe sõlmimise hetkeks juba tasutud. Samuti võtab ostja enda peale müüja ja Swedbank AS-i vahel 31.03.2006 8 sõlmitud laenulepingust tulenevate laenu tagasimaksete tasumise kohustuse. Lõplik ostuhind tuleb kindlaks määrata võlaõigusliku ostu-müügilepingu sõlmimisel hiljemalt 31.12.
3. Kohus leiab, et W ja hageja vahel 13.01.2015 sõlmitud kavatsuste kokkuleppe näol on tegemist kinnistu võlaõigusliku müügilepingu eellepinguga. VÕS § 33 lg 2 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. AÕS § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kuna 13.01.2016 kavatsuste kokkulepe ei ole notariaalselt tõestatud, siis on see tühine. Seega kavatsuste protokollist ei tulene hagejale ühtegi kohustust.
4. W kontoväljavõttega on tuvastamist leidnud, et W kontole laekus 31.03.2006 1 100 003,54 krooni (70 348 eurot). Peale 1 100 003,54 krooni kontole laekumist tasus W 31.03.2006 kinnistu müüjale 142 487,84 krooni ja AS-ile Hansapank 946 512,16 krooni. VÕS § 70 lg 1 sätestab, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. VÕS § 70 lg 2 sätestab, et solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. W on täitnud kinnistu müüjale müügilepingust tuleneva kohustuse 31.03.
5. Seega W kinnistu ostu-müügilepingust tuleneva nõude aegumine algas 01.04.2006 kell 00.00 ning lõppes 31.09.2006 kell 24.
6. W kinnistu ostu-müügilepingust tulenev nõue hageja vastu on aegunud VÕS § 70 lg 2 alusel.
7. Hageja pankrot kuulutati välja 21.12.
8. Seega seisuga 21.12.2010 muutusid sissenõutavaks kõigi võlausaldajate nõuded. Kohus vabastas hageja pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, Tallinn Ringkonnakohtu määrus jõustus 09.08.2021.

§ 176

lg 1 sätestab, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgnike vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Seega on Swedbank AS-i ja kostja I nõuded hageja vastu, mis tulenevad laenulepingust nr 06036583-EV ja selle lisast, lõppenud

§ 176lg 1 alusel.

1. Eeltoodu alusel on antud asjas tõendamist leidnud, et hageja on 03.06.2016 müügilepingust tuleneva hinna tasunud lepingus ettenähtud suuruses ja tähtajaks. Seisuga 01.10.2020 on hageja Wle tasunud 50 000 eurot. Seega ei ole täidetud müügilepingust taganemise materiaalsed eeldused VÕS § 116 alusel. Kinnistu võlaõiguslik müügileping on kehtiv. Vastuhagi ei kuulu rahuldamisele.
2. Kostja II esitas taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Kohus ei nõustu kostja II taotlusega. PKS § 271 lg 2 sätestab, et abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustuda käsutama abikaasa lahusvaraks olevat perekonna eluasemena kasutatavat või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi ning anda selle kolmanda isiku kasutusse või lõpetada selle 9 kasutamise aluseks oleva õigussuhte. Kohus nõustub hagejaga, et kostja II peab kostja 1 abikaasana andma nõusoleku vaidlusaluse kinnistu omandiõiguse hagejale üleandmiseks.
3. VÕS § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu p 4.1 kohaselt sõlmivad pooled asjaõiguslepingu, kui ostja on tasunud täielikult müügihinna. AÕS § 64¹ sätestab, et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Eeltoodu alusel lasub kostjatel I ja II kohustus anda nõusolek hagejaga asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega kostja I annab hagejale üle kinnistu omandi ning kostja II annab selleks oma nõusoleku, samuti kinnistusraamatus tehtud omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse hageja.
4. Hageja palus kohustada kostjaid üle andma hagejale kinnistu valduse. Kinnistu valduse üleandmise nõude saab esitada kinnistu omanik. Antud juhul hageja ei ole veel kinnistu omanik. Samuti tuleneb 03.06.2016 müügilepingu p-st 3.1, et lepingu ese jääb ka edaspidi ostja ja müüja kaaskasutusse. Eeltoodu alusel ei kuulu hageja valduse üleandmise nõue rahuldamisele.
5. Hageja on esitanud taotluse otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks. Kohus kohustas hagejat andma tagatise summas 2500 eurot, mille hageja on tasunud. Eeltoodu alusel tuleb otsus tunnistada viivitamata täidetavaks TsMS § 469 alusel.
6. Kohus leiab, et hageja menetluskuludest 93% tuleb jätta võrdsetes osades kostjate kanda. Kostjate menetluskuludest 7% tuleb jätta hageja kanda. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 1000 eurot hagiavalduselt ja 70 eurot hagi tagamise avalduselt ning lepingulise esindaja kulud summas 5416 eurot. Lepingulise esindaja kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 38,9 t ulatuses, tunnitasuga 100 eurot. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Kohus leiab, et hageja esindaja töökirjete maht on kooskõlas asja mahukuse ja keerukusega. Kostjad peavad hüvitama hagejale 93% menetluskuludest, seega 6031,98 eurot (6486-st 93%). Seega jääb võrdselt kostjate kanda 3015,99 eurot. Kostjate menetluskuludeks on riigilõiv 300 eurot vastuhagilt ning lepingulise esindaja kulud summas 7600 eurot koos käibemaksuga. Lepingulise esindaja kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 38 t ulatuses, tunnitasuga 200 eurot koos käibemaksuga. Kohus leiab, et kostjate lepingulise esindaja tunnitasu 200 eurot koos käibemaksuga on põhjendatud. Kostjate esindaja töökirjete maht on kooskõlas asja mahukuse ja keerukusega. Hageja peab hüvitama kostjatele 7% menetluskuludest, seega 553 eurot (7900-st 7%). Hageja peab hüvitama kummalegi kostjale 276,50 eurot. 10 Menetluse käik
7. Maakohus tegi 05.09.2022 määruse kohtuotsuse resolutsioonis vea parandamise kohta.
8. Maakohus tegi 23.09.2022 täiendava otsuse, milles märkis, et kostjate nõusolekud omandi üleandmiseks asendatakse kohtuotsusega.
9. Tallinna Ringkonnakohus tegi 11.10.2022 määruse, millega peatas maakohtu otsuse viivitamata täitmise 2500 euro suuruse tagatise vastu. Apellatsioonkaebus
10. Kostjad esitasid 08.10.2022 apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.
11. Kostja I ei ole hageja võlgadest vabastamise menetlusest osa võtnud. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtulahend kohustuslik vaid menetlusosalistele.

§ 176lg 1 ei saa nimetatud põhimõtet muuta.

Seega asjaolu, et hageja on pankrotimenetluses kohustustest vabastatud, ei ole kostjale I siduv.

§ 8

lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu rahaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Hageja pankrot kuulutati välja 21.12.

1. Kavatsuste protokoll sõlmiti 13.01.2015 ja võlaõiguslik müügileping
2. W ega kostja I ei olnud pankrotivõlausaldajaks.
3. Kohus ei ole selgitanud tõendamiskoormist küsimuses, kas kavatsuste kokkuleppe sõlmimiseks oli pankrotihalduri nõusolek. Seda, et haldur keeldus nõusoleku andmisest, peab tõendama hageja. Maakohus ei ole hinnanud, kas hageja kinnitas kavatsuste kokkulepet TsÜS § 84 lg 3 mõttes. Juhul, kui haldur keeldus nõusoleku andmisest, siis on kokkulepet kinnitatud nii pärast pankrotimenetluse lõppu sõlmitud notariaalse müügilepinguga kui ka konkludentselt maksete sooritamisega summas, mis vastas pangale laenu katteks makstavatele summadele.
4. Eluliselt ei ole usutav, et W tahtis kinnistu hagejale müüa ca 40 000 euro eest. W omandas selle kinnistu ise ca 130 000 euro eest (millest 90 000 eurot oli laenu põhisumma). Laenu tagastamise kohustust ei ole notariaalses müügilepingus mainitud põhjusel, et mitte suurendada võimalikku tulumaksu, notaritasu ja riigilõivu. Tegemist on näiliku tehinguga, millele tuleb kohaldada selle tehingu sätteid, mida pooled tegelikult teha tahtsid. Poolte tegelik tahe oli müüa kinnistu ca 130 000 euro eest.
5. Kohus jättis otsuses käitlemata asjaolu, et ostuhinnast 11 000 eurot on senini tasumata. Kohus rikkus menetlusnorme sellega, et rahuldas hageja taotluse tema vande all ülekuulamiseks. 11
6. Kostja II ei ole kinnistu omanik ega valdaja. Samuti ei ole kinnistu perekonna eluase. Seega ei saa kostja II hageja õigusi rikkuda. Vastus apellatsioonkaebusele
7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Maakohus tegi 29.08.2022 otsuse ja 23.09.2022 täiendava otsuse. TsMS § 448 lg 5 sätestab, et täiendav otsus on täiendatava otsuse osa. Täiendavat otsust võib vaidlustada nagu muud otsust. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat otsust.
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ja täiendav otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus kohustas kostjat II andma nõusoleku asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega kostja II annab hagejale üle kinnisasja omandi, ja asendas vastava tahteavalduse kohtuotsusega. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab kostjat II andma nõusoleku kostja I ja hageja vahel asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega kostja I annab hagejale üle kinnistu omandi, ning asendab vastava tahteavalduse kohtuotsusega. Lisaks tuleb maakohtu otsus ja täiendav otsus tühistada osas, milles kohus tunnistas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks. Hageja taotlus kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Muus osas tuleb maakohtu otsuse ja täiendava otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2, p 21), Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10. Kuigi kostjad on palunud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse täielikult, ei ole nad põhjendanud, miks nad taotlevad otsuse tühistamist osas, milles hageja nõue kinnistu valduse üleandmiseks jäi rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei saa maakohtu otsus selles osas kostjate õigusi rikkuda, mistõttu ei saa kostjad nimetatud osas maakohtu otsust vaidlustada. Hageja ei ole maakohtu otsusele apellatsioonkaebust esitanud. Seega ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles hageja hagi kostjate vastu kinnistu valduse üleandmiseks ei rahuldatud (TsMS § 651 lg 1).
11. Tsiviilasjast nähtuvalt on hageja ja W sõlminud 13.01.2015 lihtkirjaliku kavatsuste kokkuleppe, millega W kohustus müüma hagejale vaidlusaluse kinnistu. Kokkuleppe pooled kohustusid sõlmima võlaõigusliku müügilepingu notari juures hiljemalt 31.12.
12. Kokkuleppe järgi toimub ostuhinna tasumine järgmiselt: 10 000 eurot on kavatsuste kokkuleppe sõlmimise hetkeks juba tasutud; hageja võtab enda peale W ja Swedbank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva laenu tagasimakse tasumise kohustuse (kavatsuste kokkuleppe sõlmimise hetkel on laenujääk 68 810,96 eurot ja võlgnevus 229,10 eurot); lõplik ostuhind määratakse kindlaks võlaõigusliku müügilepingu sõlmimisel. 12
13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 13.01.2015 kavatsuste kokkulepe on oma sisult kinnisasja müügi eelleping. VÕS § 33 lg 2 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. AÕS § 119 lg 1 järgi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Vastavalt TsÜS § 83 lõikele 1 on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kuna eelleping (s.o 13.01.2015 kavatsuste kokkulepe) ei olnud notariaalselt tõestatud, siis leidis maakohus põhjendatult, et see on tühine.
14. Tsiviilasjas nr 2-10-46743 kuulutati Harju Maakohtu 21.12.2010 määrusega välja hageja pankrot. 04.11.2015 määrusega lõpetas kohus hageja pankrotimenetluse ja algatas kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus vabastas 27.11.2020 määrusega hageja pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.07.2021 määrusega maakohtu määruse muutmata. 60.

§ 35

lg 1 p 2 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning p 3 kohaselt kaotab füüsilisest isikust võlgnik õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga.

§ 36

lg 6 kohaselt võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Eeltoodust tuleneb, et ka juhul, kui eellepingu sõlmimisel oleks järgitud vorminõudeid, ei oleks hageja saanud halduri nõusolekuta sõlmida kokkulepet, millega ta võtab tema ja W vahelises suhtes endale laenu tagasimaksmise kohustuse pangale. Selline kokkulepe on seadusega vastuolu tõttu tühine.

1. Kostjad on apellatsioonkaebuses väitnud, et hageja pidi tõendama, et haldur ei andnud tehingu tegemiseks nõusolekut. Ringkonnakohus märgib, et kohtule on esitatud 13.01.2015 kavatsuste kokkulepe ja sellest ei nähtu halduri nõusolekut. Kui kostjad väidavad, et halduri nõusolek oli tegelikult olemas, siis oleks kostjad pidanud seda tõendama (TsMS § 230 lg 1). Kostjad on samuti seisukohal, et hageja on 13.01.2015 kavatsuste kokkuleppe heakskiitnud, kuna ka pärast pankrotimenetluse lõppu on hagejaga seotud isikud teinud W pangakontole makseid, millest on W tasunud laenumakseid pangale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjaolust, et hagejaga seotud isikud on teinud W kontole ülekandeid viitega vaidlusalusele kinnistule, ei tõenda, et hageja on 13.01.2015 kokkuleppe heaks kiitnud. Kostja I enda vastusest nähtub, et selliseid ülekandeid on hagejaga seotud isikud teinud nii enne kui pärast 13.01.2015 kavatsuste kokkuleppe sõlmimist. Lisaks sõlmisid hageja ja W 03.06.2016 kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, millest tulenes hagejale kohustus teha Wle makseid kinnistu müügihinna tasumiseks. Asjaolust, et W tasus temale tehtud ülekannetest ka laenulepingu järgseid kohustusi, ei järeldu hageja heakskiit 13.01.2015 kavatsuste kokkuleppele. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et ka juhul, kui halduri nõusolek 13.01.2015 kavatsuste kokkuleppe sõlmimiseks või hageja soov kinnitada ülekannete tegemisega 13 13.01.2015 kavatsuste kokkulepet oleks tõendatud, ei kõrvaldaks need 13.01.2015 kavatsuste kokkuleppe tehingu vormi puudust.
2. Hageja ja W sõlmisid 03.06.2016 vaidlusaluse kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt W müüs hagejale kinnistu 50 000 euro eest. Lepingus ei ole lepitud kokku, et müügihinna osana võtab hageja üle pangale laenulepingujärgsete maksete tegemise kohustuse.
3. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kostja I seisukoht, et hageja on Wga sõlmitud lepingu alusel nendevahelises suhtes võtnud üle W laenumaksete tasumise kohustuse panga ees.
4. Kostja I on tuginenud ka sellele, et temal kui W õigusjärglasel on hageja vastu seadusest tulenev solidaarvõlgniku tagasinõue. Maakohus leidis, et kostja I väide ei ole põhjendatud, kuna hageja on pankrotimenetluses kohustustest vabastatud, ning lisaks on solidaarvõlgniku tagasinõue aegunud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ebaõigesti solidaarvõlgniku tagasinõudena käsitlenud nõuet, mis seondub 2006.a märtsis sõlmitud kinnistu müügilepingu hinna tasumisega kinnistu müüjale. Kostja I on solidaarvõlgniku tagasinõude all pidanud silmas nõuet, mis seondub W poolt tehtud laenu tagasimaksetega pangale. Siiski ei ole vaja anda hinnangut nimetatud nõude aegumise kohta. Pooled ei vaidle, et Swedbank AS esitas laenulepingust tuleneva nõude hageja pankrotimenetlusse.

§ 176

lg 1 sätestab, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud. Vastavalt

§ 176

lg-le 3, võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu. Seega ei saa kostjal I hageja vastu olla Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingule tuginevat solidaarvõlgniku tagasinõuet. Ebaõige on kostja I seisukoht, et hageja kohustustest vabastamine ei kohaldu kostja I suhtes, kuna TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik vaid menetlusosalistele. TsMS § 457 lg 1 ei välista

§-i 176 kohaldamist.

§ 3

lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

1. 03.06.2016 sõlmitud kinnistu võlaõigusliku müügilepingu kohaselt müüb W hagejale vaidlusaluse kinnistu 50 000 euro eest, millest 10 000 eurot on ostja poolt müüjale tasutud pangaülekandega enne käesoleva lepingu sõlmimist ja mille kättesaamist kinnitab müüja oma allkirjaga lepingul (p 2.1). Ostuhinnast 1000 eurot on ostja poolt müüjale tasutud sularahas enne käesoleva lepingu sõlmimist ning millise summa saamist kinnitab müüja oma allkirjaga käesoleval lepingul (p 2.2). Ostuhinnast 39 000 eurot kohustub ostja tasuma müüjale vähemalt 300 euro suuruste igakuiste maksetega alates 05.07.2016-31.12.2021 (p 3.3). Ühtlasi leppisid lepingupooled kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks kolme kuu jooksul pärast ostuhinna täies ulatuses tasumist (p 4.1). 14
2. Tõendamata on kostja I väide, et W ei saanud müügilepingu sõlmimise eelselt 11 000 eurot (10 000 eurot pangaülekandega ja 1000 eurot sularahas). W on kinnitanud raha saamist müügilepingus. Kostja I ei ole esitanud tõendeid, et W kinnitus on ebaõige. Hageja seisukohast nähtub, et lepingupooled on pangaülekandega makstud 10 000 euro hulka arvestanud ka maksed, mida hageja oli W arvelduskontole algselt teinud muudel eesmärkidel. Seadus ei keela kokkulepet, millega lepingupooled loevad, et varem muudel eesmärkidel tehtud ülekanded loetakse tehtuks kinnistu müügihinna katteks. Samuti on tõendamata kostja I väide, et 03.06.2016 kinnistu võlaõiguslik müügileping on näilik tehing.
3. Kostja I on möönnud, et perioodil
4. a juuli – 2020 september on hagejaga seotud isikud teinud W arvelduskontole ülekandeid, viitega vaidlusalusele kinnistule, rohkem kui 39 000 euro ulatuses. Seega on hageja 03.06.2016 müügilepingujärgse müügihinna tasunud ja kostja I avaldus müügilepingust taganemiseks on alusetu. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et kostjal I on kohustus anda tahteavaldused asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Ühtlasi jättis maakohus õigesti vastuhagi rahuldamata.
5. Kolleegium ei nõustu kostjaga II, et maakohus on tema vastu hagi põhjendamatult rahuldanud. PKS § 271 lg 2 sätestab, et abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustuda käsutama abikaasa lahusvaraks olevat perekonna eluasemena kasutatavat või omanikuks mitteoleva abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi ning anda selle kolmanda isiku kasutusse või lõpetada selle kasutamise aluseks oleva õigussuhte. TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. 03.06.2016 võlaõigusliku müügilepingu kohaselt jääb kinnistu W ja hageja kaaskasutusse (p 3.1). Hagiavalduses on hageja avaldanud, et kostja I vahetas vaidlusalusel kinnistul kõik lukud. Kostja I ei ole vaidlustanud, et kinnistu on tema valduses. Kostjad on abikaasad. Arvestades eeltoodut oli eelkõige kostja II ülesanne tõendada, et vaidlusalust kinnistut ei kasutata perekonna eluasemena. Kuna kostja II ei ole seda tõendanud, siis on maakohus põhjendatult hagi kostja II suhtes rahuldanud. Siiski on maakohus ebaõigesti kohustanud kostjat II andma nõusoleku asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega kostja II annab üle kinnisasja omandi. Kuna kostja II ei ole kinnisasja omanik, siis ei saa teda kohustada omandi üleandmiseks. Tulenevalt PKS § 271 lg 2 tuleb kostjat II kohustada andma nõusolek kostja I ja hageja vahel asjaõiguslepingu sõlmimiseks, millega kostja I annab kinnistu omandi üle hagejale.
6. Kostjad leiavad apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus menetlusnorme, kuna rahuldas hageja taotluse tema vande all ülekuulamiseks. Ringkonnakohus nõustub, et TsMS § 268 järgi saab kohus poole taotluse iseenda vande all ülekuulamiseks rahuldada juhul, kui teine pool sellega nõustub. Antud juhul kostjad sellega ei nõustunud. Samas ei saa seda pidada oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, kuna kohus saab poole vande all üle kuulata ka omal algatusel (TsMS § 2681).
7. TsMS § 469 lg 1 sätestab, et käesoleva seadustiku §-s 468 nimetamata otsuse tunnistab kohus poole taotlusel viivitamata täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. 15 Maakohus tunnistas hageja taotlusel kohtuotsuse viivitamata täidetavaks. Hageja oli eelnevalt andnud täitmise tagatise summas 2500 eurot. Tallinna Ringkonnakohus peatas 11.10.2022 määrusega kostjate taotluse alusel maakohtu otsuse viivitamata täitmise 2500 euro suuruse tagatise vastu. Hageja taotlusel ja vastaspoole nõusolekul tagastas ringkonnakohus 24.03.2023 määrusega hagejale maakohtu otsuse viivitamata täitmiseks antud tagatise summas 2500 eurot. Arvestades, et otsust sai viivitamata täidetavaks tunnistada üksnes tagatise vastu, kuid hagejale on tema taotlusel tagatis tagastatud, siis tuleb maakohtu otsus viivitamata täidetavaks tunnistamise osas tühistada. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise osas, siis ei oma enam tähendust ka ringkonnakohtu 11.10.2022 määrusega kohaldatud viivitamata täidetavuse peatamine. Seega tuleb 11.10.2022 määrusega kohaldatud viivitamata täidetavuse peatamine tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus muuta maakohtu lõppjäreldust menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ka kostjad ei ole esitanud apellatsioonkaebuses konkreetseid vastuväiteid maakohtu otsusele menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus viitab siiski, et maakohus on ebaõigesti märkinud hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks 100 eurot. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindaja osutanud õigusabi valdavalt tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Samuti on maakohus ekslikult märkinud, et kostjate lepinguline esindaja osutas õigusabi 38 tundi tunnitasuga 200 eurot (käibemaksuga). Kostjate esitatust nähtub, et kostjatele osutati õigusabiteenust 12 tundi tunnihinnaga 250 eurot (käibemaksuga) ja 23 tundi tunnihinnaga 200 eurot (käibemaksuga). Eeltoodud eksimused põhjendustes ei muuda aga maakohtu lõppotsustust poolte menetluskulude rahalise suuruse kohta ebaõigeks.
9. Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse väheses osas, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta hageja menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja palus kostjatelt välja mõista menetluskulud 1080 eurot ja viivise. Hageja esindaja on osutanud ringkonnakohtus õigusabi 12 tunni ulatuses, tunnitasuga 90 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu ja tunnitasu määr on põhjendatud. Kummaltki kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 540 eurot ja viivis. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 16