KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Iris Kangur-Gontšarov, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-9

) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades hagejate kanda. Apellatsioonkaebus

1. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivise. 4.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme (mh hindas valesti asjaolusid ja tõendeid;

§ 438

ja § 442 lg 8) ning kohaldas vääralt materiaalõigust (VÕS §- d 1043, 1046 ja 1047). Nimetatu tõi kaasa vale lahendi. 4.

1. Artikli I keskmine lugeja pidi kostjate avaldatust saama aru, et hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (väide I) ning kostja I või kostja II kasutab äri- või majandustegevuses ebaausaid võtteid (väide II). Seega sai lugeja artiklis I avaldatust järeldada, et hagejad rikkusid kostjate õigusi ning sellest tulenevalt ongi artikkel avaldatud. Kostjate väited olid suunatud hagejatele. 4.
2. Kohtu ülesanne on eelmenetluses tuvastada vaidluse lahendamiseks keskse tähendusega asjaolusid. Kohus peaks hageja nõude kvalifitseerimisel selgitama välja, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Selgituskohustuse täitmata jätmine on menetlusõiguse normide rikkumine, kuna täitmata jäävad

§ 392

lg 1 p-des 1-4 märgitud eelmenetluse ülesanded (RKTKo 02.03.2015, 3-2-1-145-14, p 15). Maakohus ei avaldanud pooltele, et maakohtu hinnangul ei käi vaidlusalused väited hagejate kohta. Artiklis I oli selgelt 8 2-21-9794 märgitud, et kostjad esitavad (negatiivseid) pretensioone hagejate kohta. Artiklis I ei nimetatud lisaks hagejatele ja kostjatele teisi isikuid. 4.

1. Lisaks ei täitnud maakohus eelmenetluse ülesandeid, kuna ei võtnud õigussuhet esialgselt kvalifitseerides seisukohta, kas teatud sõnad või laused on väärtushinnangud või faktiväited. Maakohus märkis 21.01.
2. a määruses, et väide II on väärtushinnang. Maakohus jättis aga otsuses hindamata hagejate seisukoha, et ebaausate võtete kasutamine on faktiväide, kuna seda on võimalik kontrollida kostjate väite I (faktiväide – toote disaini kopeerimine) kaudu. Väitega II oli võimalik nii ebaõige faktiväite kui ka ebakohase väärtushinnangu avaldamine. Ebaausad võtted tähendasid praegu väga konkreetset asjaolu – hagejad on kostjate intellektuaalomandi õigusi rikkunud. Tegemist oli juriidiliselt tõendatava faktiga. 4.
3. Kostjad ei tõendanud, et väide I oli tõene. Kostja I subjektiivse ärrituse alusel ei olnud põhjendatud avaldada hagejate majandustegevuse kohta meedia kaudu süüdistavaid etteheiteid. Kostjad ei tõendanud väite II tõesust (kui tegemist oli faktiväitega) ega kohasust (kui tegemist oli väärtushinnanguga). Maakohus jättis väite II puhul vääralt hindamata, kas tegemist oli ebakohase väärtushinnanguga, ja lahendamata hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude. 4.
4. Kuna maakohus järeldas materiaalõigust vääralt kohaldades, et väited I ja II ei käinud hagejate kohta, tuleb ringkonnakohtul pärast väidete õiguspärast analüüsi lahendada järgmised küsimused: 1) kas väide II on väärtushinnang või faktiväide; 2) kas väited I ja II olid tõesed (alternatiivselt väide II ebakohane); 3) väidete I ja II ümberlükkamise võimalikkus; 4) hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõue. 4.
5. Hagejate õiguste rikkumine oli seotud sellega, kuidas sai või pidi artiklist aru saama lugeja. Maakohus leidis ekslikult, et artikkel pidi jätma keskmisele lugejale hagejate ja kostjate suhtest neutraalse arusaama. Nimetatu oli vastuolus ka õiguskirjanduses viidatuga, et tõendite hindamise vabadus ei ole piiramatu ega tohi minna vastuollu üldise elukogemuse ja loogikaga (

I komm

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. 7. Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte veel lahendamata taotlused (

§ 442lg 5 esimene lause).

Esmalt lahendab kolleegium hagejate 13.12.

1. a taotluse võtta dokumentaalse tõendina vastu Postimehes 11.07.
2. a ilmunud artikkel „PEEGLIKE KOHTU SEINA PEAL. Peegelmajade tootjad vaidlevad ideevarguse ja laimu pärast kohtus“. 7.
3. Hagejate 13.12.
4. a taotluse kohaselt ei olnud hagejatel võimalik eespool viidatud tõendit maakohtus esitada, kuna tõend tekkis pärast seda, kui maakohus siirdus otsust tegema (

§ 652lg 3 p 2).

Hagejate hinnangul nähtub tõendist kostjate jätkuv negatiivne hinnang hagejate tegevuse suhtes (kostjad ei varja, et on meedia vahendusel esitanud hageja II suhtes etteheiteid). Lisaks nähtub tõendist, kuidas mõistab meedia (sh keskmine mõistlik lugeja) tekkinud olukorda alates artikli I avaldamisest – kostja II süüdistab hagejat II ideevarguses ehk intellektuaalomandi õiguse rikkumises. 7.2. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hagejate 13.12.2023. a tõendi vastuvõtmise taotluse. 7.2.1.

§ 652

lg 3 p 2 võimaldab ringkonnakohtul hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid mh juhul, kui tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Vaidlusalune artikkel avaldati 11.07.

1. Hagejate 13.12.
2. a taotluse kohaselt tekkis tõend pärast seda, kui maakohus siirdus otsust tegema. Hagejatel oleks tulnud taotleda vaidlusaluse tõendi vastuvõtmist 24.10.
3. a apellatsioonkaebuses, lisada apellatsioonkaebusele mh vaidlusalune tõend (

§ 633

lg 4) ning märkida apellatsioonkaebuses uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus (

§ 633lg 5).

Menetlusosalised peavad menetluses esitama oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik (

§ 329lg 1).

Hagejad tuginesid sellele, et neil ei olnud võimalik esitada vaidlusaluse tõendi vastuvõtmise taotlust maakohtus, kuid ei põhistanud, et neil ei olnud võimalik esitada nimetatud taotlust apellatsioonkaebuses. Praegu ei esinenud aluseid, mis võimaldaksid vaidlusaluse tõendi vastuvõtmise taotluse hilisemat (st pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega) esitamist. 10 2-21-9794 Eelnevast tulenevalt esitasid hagejad tõendi vastuvõtmise taotluse 13.12.2023 hilinenult ning ringkonnakohus jätab hagejate 13.12.2023. a tõendi vastuvõtmise taotluse rahuldamata

§ 238

lg 3 p 3, § 329 lg 1 ja § 652 lg 4 alusel ega võta vaidlusalust tõendit asja juurde (vt ka RKTKo 17.06.2021, 2-16-17491/80, p 17.2). Kuna vaidlusalune tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus seda füüsiliselt tagastada. 7.2.2. Kolleegium märgib lisaks, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust (

§ 238lg 1 esimene lause).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusalusel tõendil asja lahendamisel tähtsust, kuna see ei tõenda asja lahendamisel tähtsaid asjaolusid. Mh ei saa hilisemas artiklis avaldatust teha järeldusi artiklites I–III kostjate avaldatu kohta. Eelnevast tulenevalt tuleks hagejate tõendi vastuvõtmise taotlus jätta rahuldamata ka

§ 238lg 1 esimese lause alusel.

8. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse vastuses märgitud etteheitele, mille kohaselt on apellatsioonkaebus võetud valesti menetlusse, kuna apellatsioonkaebuses puudub menetluslik taotlus, kuidas peaks ringkonnakohus asja lahendama, märgib kolleegium järgmist.

§ 633

lg 2 p 2 kohaselt märgitakse apellatsioonkaebuses mh apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. Praeguses asjas vaidlustavad hagejad maakohtu otsuse, millega jäeti hagejate kostjate vastu esitatud hagi rahuldamata. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuse taotluste p-s 2 rahuldada apellatsioonkaebuse ja tühistada täielikult praeguses tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse. Hagejate apellatsioonkaebus ei vasta

§ 633

lg 2 p 2 nõudele, kuna selles ei ole sõnaselgelt märgitud, et hagejad soovivad hagi rahuldamist. Riigikohus on aga selgitanud, et olukorras, kus hageja on esitanud apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, millega jäeti hagi rahuldamata, saab hagi rahuldamise soovi eeldada apellatsioonkaebuse taotlusest tühistada hagi rahuldamata jättev maakohtu otsus (RKTKm 02.10.2019, 2-18-6663/33, p 8). Eelnevast tulenevalt ei võtnud ringkonnakohus hagejate apellatsioonkaebust vääralt menetlusse. Apellatsioonkaebusest nähtub piisavalt selgelt, millist ringkonnakohtu lahendit hagejad taotlevad, ning puudub alus jätta hagejate apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Lisaks on hagejad hagi rahuldamise soovi kinnitanud ka 13.12.2023 seisukohas. 9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Nagu eespool märgitud, vaidlustavad hagejad apellatsioonkaebuses maakohtu lahendi täies ulatuses.

1. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega hagejate hagi rahuldamata jätmise kohta ning selgitab apellatsioonkaebuse väidetele vastamiseks järgmist.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei jätnud maakohus täitmata

§ 392

lg 1 p-des 1–4 märgitud eelmenetluse ülesanded (mh ei rikkunud selgitamiskohustust). Maakohus selgitas hagejate erinevate nõuete kontekstis pooltele praegusele vaidlusele kohalduvat õigust ja sellest tulenevat tõendamiskoormist põhjalikult 21.01.

1. a määruses (I kd, tl-d 106–107 A).
2. Asja materjalidest (mh hagejate apellatsioonkaebusest) nähtub, et hagejad tuginevad kostjate vastu nõudeid esitades sellele, et kostjad avaldasid hagejate kohta järgmised väited: 1) hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (väide I; st hageja I või 11 2-21-9794 hageja II on rikkunud kostjate intellektuaalomandi õigusi); 2) hageja I või hageja II kasutab ärivõi majandustegevuses ebaausaid võtteid (väide II). 12.
3. Põhjendamatu on hagejate apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei võtnud õigussuhet kvalifitseerides seisukohta, kas väited I ja II on faktiväited või väärtushinnangud. Maakohus selgitas 21.01.
4. a määruse p-s 14, et väide I on faktiväide ja väide II väärtushinnang (I kd, tl 106 pöördel). 12.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga väidetele I ja II. Väärtushinnangut saab üksnes põhjendada, selle sisu tõesust või väärust ei ole võimalik tõendada. Faktiväide on kontrollitav ja selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. (RKTK 18.05.2022, 2-20-12495/29, p 11). Seejuures võivad hageja isikuõigusi rikkuda kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. Seega ei pea kostja olema faktiväidet, mis on hageja nõude aluseks, avaldanud sõnaselgelt. On oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust (RKTKo 28.04.2021, 2-18-17980/127, p 19). Väide I on kaudne faktiväide, sest on kontrollitav, kas hagejad on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (st rikkunud kostja II intellektuaalomandi õigusi (tööstusdisaini lahendust)). Kuigi faktiväite avaldamine võib tulenevalt selle esitamise viisist ja kontekstist kujutada ka väärtushinnangut (RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-80-13, p 36), on väide II väärtushinnang, sest saab üksnes põhjendada, kas hagejad kasutavad äri-või majandustegevuses ebaausaid võtteid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses märgituga, et on võimalik tõendada, milliseid võtteid hagejad äri- või majandustegevuses kasutavad ning seejärel anda hinnang, kas need on ebaausad (st pettust kasutavad, õiglusest mittejuhinduvad) või mitte. Järeldust, et väide II on väärtushinnang, ei väära ka hagejate apellatsioonkaebuses ja 09.02.
6. a menetlusdokumendi p-s 10 viidatu, et majandus- ja äritegevuse võtted, mille ebaaususele praegu hinnang antakse, on seotud väitega I (st sellega, kas hagejad rikkusid kostja II intellektuaalomandi õigusi). Juriidiline hinnang, kas hagejad on kostja II intellektuaalomandi õigusi rikkunud, antakse väite I tõesuse kontrollimisel. Olukorras, kus isikud rikuvad majandus- ja äritegevuses teiste isikute intellektuaalomandi õigusi (st nende tegevus ei ole õiguspärane), on võimalik põhjendada, mitte aga tõendada, et tegemist on ebaausate majandus- või äritegevuses kasutatavate võtetega (st anda väärtushinnang). Tegevuse ebaaususele antakse subjektiivne (väärtuspõhine) hinnang.
7. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, kui leidis, et artiklites avaldatud kostjatele etteheidetavates väidetes hagejate nimede puudumisest saab järeldada, et need väited ei käinud hagejate kohta. Nagu eespool märgitud, on Riigikohtu hinnangul oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust (RKTKo 28.04.2021, 2- 18- 17980/127, p 19). Seega on oluline, kas artiklite I–III sisust tervikuna järeldus, et hagiavalduses kostjatele etteheidetud laused ning nendest järelduv kaudne faktiväide (väide I) ja väärtushinnang (väide II) käisid hagejate kohta. Seejuures tuleb nimetatud aspekte analüüsida kõikide artiklite puhul eraldi, arvestades konkreetse artikli sisu. Artiklis I viidatakse nii hagejale I kui ka hagejale II nimeliselt, seega käis artiklis I avaldatu hagejate I ja II kohta. Artiklite II ja III puhul on artiklite sisuks mh lingitud kujul viide artiklile I, milles nimetati hagejaid nimepidi. Seega ei välistanud artiklites II ja III üksnes hagejate nimede puudumine seda, et artiklites II ja III väljendatu käis hagejate kohta. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub artikli II sisust (mh arvestades lingitud kujul viidet artiklile I), et artiklis II viidatakse lausetega „Sarnaselt Iglucraftiga avastas peegelklaasidega väikemaju tootev Ööd, 12 2-21-9794 et ka nende toodangut võidakse teha järele. Pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis.“ hagejatele I ja II. Samuti viidatakse artiklis III, arvestades selle sisu (mh lingitud kujul viidet artiklile I), lauses „Nimelt avastas Ööd, et pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga ehk Huumiga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis.“ hagejatele I ja II. Hagejate kostjate vastu esitatud nõuete lahendamisel ei ole aga oluline üksnes see, et artiklites I–III avaldatu käis hagejate kohta. Asja lahendamisel on tähtis ka see, kas täidetud on hagejate kostjate vastu esitatud nõuete muud eeldused. Ringkonnakohus analüüsib nimetatut alljärgnevalt.
8. Hagejad esitasid kostjate vastu nõude kohustada kostjaid avaldama omal kulul ebaõigete andmete ümberlükkamise avalduse AS-ile Äripäev artiklis I hagejate I ja II kohta avaldatu osas. Hagiavalduse kohaselt taotlesid hagejad järgmiste ebaõigete faktiväidete ümber lükkamist: hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II toodet ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguse rikkumise; hageja I või hageja II on oma äri- või majandustegevuses kasutanud ebaausaid võtteid. 14.
9. Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda VÕS § 1047 lg 4 alusel andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Nimetatud nõude üheks eelduseks on seega, et isik, kelle vastu nõue esitatakse, on ebaõigete andmete, mille ümberlükkamist taotletakse, avaldaja. Avaldamine on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kui andmed avaldatakse meedias (ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid meediaväljaandele edastanud isik. Andmeid meediaväljaandele edastanud isikult saab nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist VÕS § 1047 lg 4 alusel, kuid ainult meediaväljaande ees (RKTKo 19.03.2019, 2-17-17140/47, p 11). Lisaks on nimetatud nõude rahuldamise eelduseks, et avaldatud andmed on ebaõiged. Seega saab VÕS § 1047 lg 4 alusel nõude rahuldada üksnes ebaõigete (kaudsete) faktiväidete, mitte aga väärtushinnangute puhul. Nagu eespool selgitatud, ei ole väärtushinnangute puhul võimalik kontrollida nende tõesust või väärust. Eelnevast tulenevalt tuleb vaidlusaluse nõude rahuldamiseks tuvastada, et artiklis I avaldatust järeldusid hagejate kohta ebaõiged (kaudsed) faktiväited, mille avaldajaks olid kostjad. Ka maakohus selgitas 21.01.
10. a määruses, et nimetatud nõude eelduseks on, et kostjad avaldasid hagejate suhtes ebaõigeid kaudseid faktiväiteid (I kd, tl 107). 14.
11. Nagu eespool märgitud, ei ole väide II (hageja I või hageja II on oma äri- või majandustegevuses kasutanud ebaausaid võtteid) faktiväide, vaid väärtushinnang. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud osas ei saa nõuda hagejad andmete ümber lükkamist (

§ 654lg 6).

14.3. Väide I (hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguse rikkumise) on kaudne faktiväide (vt eespool). 13 2-21-9794 Artiklis I avaldatud andmete puhul oli avaldajaks ka meediaettevõtja. Seetõttu tuleb väite I osas ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude lahendamisel tuvastada, kas nimetatud kaudne faktiväide järeldub kostjate artiklis I avaldatust. Seejuures nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et artiklis I tegi andmed teatavaks kostja I füüsilise isikuna, kuid andmete avaldamise eest vastutab ka kostja II (

§ 654lg 6).

Artikli I sisust nähtub, et kostja I avaldas meediaväljaandele avaldatud intervjuus hagejate kohta: 1) hageja II toodab vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest kostja I Huum OÜ-le rääkis; 2) kostja II majadega tuntavalt sarnased saunamajad on ka samas mõõdus kui kostja I kohapeal Huum OÜ-le rääkis; 3) peamiselt häiribki kostjat I see, et mõlema tootja majade väljanägemine on vägagi sarnane; 4) kostja I sõnul ajavad neid segamini ka juba kliendid, kes on hageja II saunade pilte nähes pöördunud kostjate poole. Samadele lausetele tuginesid kostjate vastu esitatud hagiavalduses sisuliselt ka hagejad. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas (RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 21). Eelnevast tulenevalt ei saa kostjate esindaja e-kirjas märgitu või kostjate kohtuistungil avaldatu alusel tuvastada, mida kostjad artiklis I hagejate kohta mõistliku inimese arusaama järgi avaldasid. Ringkonnakohtu hinnangul ei järeldu artikli I sisust (mh eespool viidatud lausetest) mõistlikule lugejale, et kostjad oleksid avaldanud, et hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (toodet) ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguste rikkumise. Kostjad on viidanud üksnes sellele, et kostja II ja hageja II tooted on sarnased ning see on kostja I jaoks häiriv. Vastupidine ei järeldu ringkonnakohtu hinnangul ka artikli I osast, mille kohaselt on kostja II varem telesaates „Pealtnägija“ rääkinud enda majade kopeerimisest Soomes, ning artiklis I märgitust, et matkija lõpetas tegevuse pärast loo jõudmist Soome meediasse. Artikli I sisust ei nähtu, et nimetatu avaldajateks on kostjad. Kostjaid ei saa pidada avaldajateks kogu artikli I sisu osas. Mh ei ole kostjatele etteheidetav see, kuidas meediaväljaanne on artikli I pealkirjastanud ning millise fooni artiklis loonud. Vastupidine ei järeldu ka kostja I kommentaarist, et kostjad suhtuvad hoopis teistmoodi äri ettevõtetesse, kes nende toodet lihtsalt kopeerivad, ning et mõni toode on olnud lausa äratundmatuseni sarnane, isegi sisu on taktitundetult kopeeritud. Kostja I selgitas lisaks, et kui kostjad osutasid sellisele tootele Soomes läbi Eesti telesaates, siis selle avalik turundamine ka lõppes. Viimati viidatud kostja I kommentaarist nähtub selgelt, et selles avaldatu ei käi hagejate, vaid Soome tootja kohta. Eelnevast tulenevalt ei järeldu ringkonnakohtu hinnangul kostjate poolt hagejate kohta artiklis I avaldatust, et hageja I või hageja II on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (toodet) ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguste rikkumise. Kuna kostjad ei avaldanud hagejate kohta vaidlusalust kaudset faktiväidet (väide I), ei saa hagejad kostjatelt selles osas andmete ümber lükkamist nõuda. Kuna hagejate vaidlusalune nõue jääb nimetatud põhjusel rahuldamata, ei anna ringkonnakohus hinnangut, kas vaidlusalune väide oli tõene või väär. 15. Lisaks nõudis nii hageja I kui ka hageja II, et kostjad hüvitaksid solidaarselt talle tekitatud mittevaralise kahju kohtu õiglasel äranägemisel. 15.1. Hageja II tugines kostjate vastu mittevaralise kahju nõude esitamisel sellele, et kostjate avaldatu kahjustas hageja II mainet. Hageja II hinnangul lõid kostjad temast kuvandi kui ebaausast äriühingust, kes rikub intellektuaalomandi õigusi, ning proovisid rünnata hageja II majandustegevust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt 14 2-21-9794 hagejale II kui juriidilisele isikule ei saa tema olemusest tulenevalt kuuluda mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid (

§ 654lg 6).

15.

1. Hageja I tugines kostjate vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul sellele, et kostjate avaldatu riivas tema au ja väärikust. Kostjad proovisid halvustada hageja I äritegevust ning kostjate avaldatust said lugejad aru, et hageja I on ebaaus isik, kelle tegevust iseloomustab intellektuaalomandi õiguse rikkumine (ideevargus) ning loominguline küündimatus. 15.2.
2. Hageja I kui füüsiline isik saab nõuda talle isikuõiguste rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (VÕS § 1043 lg 1, § 1045 lg 1 p 4, § 134 lg 2). Seejuures võib VÕS § 1046 ja § 1047 kohaselt isikuõiguste rikkumine toimuda nii isiku kohta tema au teotavate ebaõigete faktiväidete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamise kui ka ebaõigete andmete, mis ei ole isiku au teotavad, avaldamise kaudu (RKTKo 29.03.2017, 3- 2- 1- 153-16, p 29). Ebaõige faktiväite ja ebakohase väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tuvastamisel on VÕS §-de 1046 ja 1047 järgi erinevad eeldused ja tõendamiskoormis (RKTKo 18.05.2022, 2-20-12495/29, p 11). 15.2.
3. Olukorras, kus kannatanu tugineb mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel sellele, et tema isikuõigusi on rikutud ebaõigete (au teotavate) faktiväidete või au teotavate ebakohaste väärtushinnangute avaldamise kaudu, on nimetatud nõude rahuldamise eelduseks mh see, et isik, kelle vastu nõue esitatakse, on nõude aluseks olevate faktiväidete ja/või väärtushinnangute avaldaja. Eelnevast tulenevalt on hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel mh oluline, kas kostjate poolt hageja I kohta artiklites I–III avaldatust sai järeldada, et 1) hageja I on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini (st rikkunud intellektuaalomandi õigusi); 2) hageja I kasutab äri-või majandustegevuses ebaausaid võtteid; 3) hageja I on ebaaus isik, kelle tegevust iseloomustab loominguline küündimatus ja intellektuaalomandi õiguse rikkumine. Nagu eespool märgitud, käis artiklites II ja III avaldatu osaliselt hagejate kohta. Mh kajastatakse ringkonnakohtu hinnangul lausega „Pärast koostöövestlust teise Eesti tootjaga toodab viimase sõbra firma nüüd vägagi sarnaseid saunamaju, mille ideest neile kohtumisel rääkis.“ kostja I artikli I tarbeks antud intervjuus avaldatud andmeid. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus meediaväljaanded kajastavad isiku varem antud intervjuus avaldatud andmeid, ei saa teda lugeda nendes kajastustes avaldatud andmete avaldajaks (RKTKo 19.03.2019, 2-17-17140/47, p 11). Eelnevast tulenevalt ei saa artiklites II ja III avaldatu alusel hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõuet kostjate vastu rahuldada. Hagejad heidavad kostjatele artikli I puhul eelkõige ette väidete I ja II avaldamist. Ringkonnakohus tuvastas eespool, et artikli I sisust ei nähtunud mõistlikule lugejale, et kostjad oleksid avaldanud, et hageja I on kopeerinud kostja II peegelmaja disaini ehk pannud toime intellektuaalomandi õiguste rikkumise (vt täpsemalt eespool). Lisaks ei nähtunud artiklis I kostjate avaldatust, arvestades artikli I sisu, väärtushinnanguid, et hageja I (või ka hageja II) on kasutanud oma äri- või majandustegevuses ebaausaid võtteid ning et hageja I on ebaaus isik, kelle tegevust iseloomustab loominguline küündimatus ja intellektuaalomandi õiguste rikkumine. Nagu eespool märgitud, järeldub kostjate poolt artiklis I hageja I kohta avaldatust mõistlikule lugejale väärtushinnang, et hagejaga I seotud äriühing (hageja II) toodab kostja II majadega vägagi sarnaseid (tuntavalt sarnaseid) saunamaju, mille ideest kostja I Huum OÜ-le rääkis. 15 2-21-9794 15.2.
4. Kostjate avaldatust hageja I kohta artiklist I järelduv väärtushinnang ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kohus peab väärtushinnangu puhul tuvastama selle avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses (RKTKo 18.05.2022, 2-20-12495/29, p 11). Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo 18.05.2022, 2- 20- 12495/29, p 11). Selleks, et väärtushinnangu avaldamine oleks õigusvastane, peab väärtushinnang olema kannatanu au teotav. Hageja I kohta kostjate poolt artiklis I avaldatud väärtushinnang, mille kohaselt hagejaga I seotud äriühing (hageja II) toodab kostja II majadega vägagi sarnaseid (tuntavalt sarnaseid) saunamaju, mille ideest kostja I Huum OÜ-le rääkis, ei olnud hageja I au teotav. 15.2.
5. Kuna kostjad ei ole artiklis I hageja I kohta avaldatuga tema isikuõigusi rikkunud, jättis maakohus põhjendatult hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
6. Osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hagejate nõude keelata kostjate kahju tekitav tegevus, nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega (

§ 654lg 6).

1. Hageja II kostjate vastu esitatud varalise kahju (kohtueelsete õigusabikulud) hüvitamise nõude puhul märgib ringkonnakohus järgmist. 17.
2. Maakohus viitas nõude alusena ringkonnakohtu hinnangul ekslikult VÕS § 115 lg- le
3. Viidatud säte ei hõlma deliktilist kahju hüvitamise nõuet. Hageja II varalise kahju nõude puhul on praegu nõudenormideks VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p 6, kuna kohtueelsed õigusabikulud olid hagejat II puudutavas osas seotud ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudega. Majandustegevusse sekkumine võib mh seisneda isiku kohta ebaõigete andmete avaldamises. Viidatud sätte eesmärk on kaitsta isikut mh sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest (sh kohtuväliselt), mistõttu saab kohtueelseid õigusabikulusid pidada hõlmatuks selle normi kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 tähenduses. Selliste kulude kandmine isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav VÕS § 127 lg 3 tähenduses. Seega on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 6 sätestatud rikkumise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud (vt ka RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 22; RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 28). 17.
4. Eeltoodust hoolimata juhindus maakohus, kooskõlas Riigikohtu praktikaga, õigesti sellest, et kohtuväliste õigusabikulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel esmalt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751, p 28; RKTKo 03.04.2013, 3- 2- 1-19-13, p 11). Olukorras, kus kostjad ei rikkunud hageja II õigusi, jättis maakohus põhjendatult hageja II varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 18.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv 16 2-21-9794 või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. 18.1. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Nagu eespool märgitud, vaidlustasid hagejad maakohtu lahendi täies ulatuses. Praegu tasusid hagejad apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 2100 eurot ehk samas summas nagu maakohtus hagiavalduselt. Ringkonnakohtu hinnangul on kumbki hageja tasunud apellatsioonkaebuselt siiski riigilõivu ekslikult vähem 420 eurot. Praeguses asjas on (riigilõivuga seotud) menetlustoiminguks apellatsioonkaebuse esitamine. Juhindudes

§-st 6 tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasuda määras, mis kehtis apellatsioonkaebuse kohtule esitamise ajal. RLS § 59 lg 15 tuleb tõlgendada selliselt, et apellant peab tasuma riigilõivu sama palju, kui apellatsioonkaebuse esitamise ajal oleks tulnud tasuda hagi esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust (RKEKm 17.06.2010, 3-2-1-28-10, p 13). Maakohtu 28.06.2021. a määruse kohaselt oli tsiviilasjas hind hageja I kostja I vastu esitatud nõuete puhul 10 500 eurot, hageja I kostja II vastu esitatud nõuete puhul 7000 eurot, hageja II kostja I vastu esitatud nõuete puhul 12 477 eurot 58 senti ning hageja II kostja II vastu esitatud nõuete puhul 7000 eurot (I kd, tl 62 pöördel). Apellatsioonkaebuse kohtule esitamise ajal oli RLS lisa 1 kohaselt kuni (k.

1. a)7000 euro suuruse tsiviilasja hinna puhul riigilõiv 630 eurot ja kuni (k.
2. a)12 500 euro suuruse tsiviilasja hinna puhul 840 eurot. Seega tuli hagejal I tasuda riigilõivu kostjate I ja II vastu esitatud apellatsioonkaebuselt kokku 1470 eurot ning hagejal II kostjate I ja II vastu esitatud apellatsioonkaebuselt kokku 1470 eurot. Eelnevast tulenevalt tasusid nii hageja I kui ka hageja II apellatsioonkaebuselt riigilõivu ekslikult vähem 420 eurot (1470 eurot–1050 eurot). 18.2. Ringkonnakohus mõistab riigituludesse hagejalt I välja riigilõivu 420 eurot ja hagejalt II riigilõivu 420 eurot.

§ 179

lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja.

§ 179

lg 9 esimene lause sätestab, et riigilõivu maksmise nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 19. Kuna hagejate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades hagejate kanda (

§ 171lg 1; § 165 lg 1).

20. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 17