Obsah (5)

§ 187§ 5§ 2§ 190§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 18. detsember 2023 Tsiviilasja numbe

) § 188 lg 2 järgi eeldatakse tehingu 4 teise poole teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Maakohtu vastupidine seisukoht tugineb üksnes kostjate tõendamata väidetele. Arvestades seaduses sätestatud eeldust, ei ole maakohtu seisukoht põhjendatud. Hageja esitas kostjatele ühisvara jagamise hagi hoiatuse ja tegi ettepaneku kohtuvälise lahenduse leidmiseks. Hageja teatas kostjale II kostja I võlgadest ja täitemenetlustest. Kostjad sõlmisid veidi aega pärast seda ühisvara jagamise kokkuleppe, millega ühisvarasse kuulunud korter läks kostja II ainuomandisse. Hageja esitas selle kohta tõendeid, kuid maakohus ei hinnanud neid. Maakohus leidis põhjendamatult, et kostjatel on korteriühistu ees võlg. Kostjad ei tõendanud seda. Ühisvara jagamise kokkuleppes kinnitati, et korteriühistu ees ei ole täitmata kohustusi. Maakohus leidis põhjendamatult, et laenulepingust tulenevate kohustuste jääk on 5200 eurot. Kostjad ei tõendanud seda. Kostjad ei jaganud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisel hüpoteegi seadmise lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus saab teha otsuse, millega määrab, et korteri avaliku enampakkumise käigus tuleb enne raha jagamist täita laenulepingust tulenevad sissenõutavaks muutunud hüpoteegiga tagatud nõuded panga ees. Maakohus ei käsitlenud hageja väidet korteri vääruse kohta. Kostjad võisid märkida ühisvara jagamise kokkuleppes korteri väärtuse tegelikust väiksemana. Korteri väärtus ei ole 14 000 eurot, vaid on 19 000 eurot. Kostjad pidid korteri väärtuse tõendama. Isegi kui laenulepingust tulenevad kohustused on 5200 eurot ja korteri väärtus 14 000 eurot, jääks pärast korteri müüki ja laenu tasumist järele 8800 eurot. Kostja I osa oleks 4400 eurot. Maakohus leidis põhjendamatult, et ühisvara jagamise lepingust nähtub, et kostjal II ei ole hüpoteegist tulenevalt kostjale I nõudeid, samuti et tal ei ole lepingu eseme suhtes kostjale I nõudeid. Ühisvara jagamise lepingu punktidest 2.2.3 ja 2.2.5 saa sellist järeldust teha. Kui kostjad oleksid soovinud kokku leppida, et korteriühistu väidetava võla ja laenulepingu jäägi tasumise kohustus jääb edasiulatuvalt kostja II kanda, oleks selles tulnud kokku leppida. Kostjad ei teinud seda. Kostjad kinnitasid ühisvara jagamise lepingu p-s 2.1.15, et nad ei soovi lisaks lepingu esemele lepingu alusel muud ühisvara jagada ning on teadlikud, et vastavalt seadusele on ühisvara jagamisel jagamata jäänud vara, sh varalised kohustused, abikaasade ühisvara. Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja II tasus alates

1. aastast pangalaenu üksi. Asjaolu, et laenumaksed tehti kostja II pangaarvelt, ei tähenda, et tegemist on kostja II lahusvara eest tehtud maksetega. Abielu ajal saadud sissetulekud on ühisvara. Abielu ajal tehtud laenumaksed tehti seega ühisvara arvel. Maksja isik ei ole oluline. Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja I suhtes algatatud täitemenetluse aluseks olnud rahalised kohustused ei olnud võetud perekonna huvides. Maakohutu järeldus põhineb üksnes kostjate väidetel. Kostjate väited ei ole tõendid. See, kas kohustused võeti perekonna huvides, ei ole oluline. Kostja I vastutab kohustuste eest. Maakohus leidis põhjendamatult, et korteri müümine ei ole kostja II ja tema laste suhtes õiglane, kuna kostjal I on sissetulek ja auto. Hageja tõendas, et kostjal I ei ole muud vara hageja nõuete täitmiseks. Korteri müümine on seega vajalik ja põhjendatud. Kostja sõiduk on vana. Sõidukil ei ole piisavat väärtust, et katta selle müügi kulud. Samuti ei ole teada, kas sõiduk on alles. Kostja I vastu ka on varasemaid nõudeid. Sõiduki müük ei viiks seega hageja nõuete rahuldamiseni. Kostja kinnitas istungil, et tal on miinimum sissetulek. Sellest ei saa täitemenetluses kinnipidamisi teha. Kostja viibib aasta lõpuni taas vanglas ning tal ei ole sellel ajal ilmselt sissetulekut. Sissenõue pööratakse üksnes kostja I osale ühisvaras.
2. Kostja I ei esitanud apellatsioonimenetluses seisukohti. 5
3. Kostja II palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Selle tühistamiseks puudub alus. Kostja II jääb maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kostja II sõlmis ühisvara jagamise lepingu heas usus. Kostja I ei muutunud ühisvara jagamise lepingu sõlmimise tulemusena rohkem varatuks, kui ta oli enne lepingu sõlmimist. Kostja II kandis alati korteri ülalpidamise-, remondi- ja parendamiskulud. Hageja ei vaidlusta seda. Kostjad elasid lahus. Ainult abielu ei tee kostjaid lähikondseteks. Kostja II tasus korteri eest laenumakseid. Kostja II tasus laenumakseid enamasti oma lahusvara arvel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni. Ringkonnakohus jätab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
5. Hageja esitas sissenõudjana

§ 187

lg 1 ja 2, § 188 lg 1 ja 2 ja § 190 p 1 alusel kostjate vastu hagi kostjate vahel sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõtmiseks ja ühisvara jagamiseks. Tagasivõitmise nõude esitamise üldisi eeldusi reguleerib

§ 187

lg 2, mis annab sissenõudjale (

§ 5

lg 1) võimaluse tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument (

§ 2

lg 1), tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

§ 190

reguleerib ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise erikoosseisu ning võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita eeldusel, et täidetud on

§-s 190 sätestatud eeldused.

§ 190

kui tagasivõitmise erikoosseisu korral ei kohaldu

§-s 188 sätestatud tehingu tagasivõitmise üldalused (RKTKm 28.12.2022, 2-21-3244/37, p-d 14.1.1 ja 14.1.2). Ühisvara jagamise tagasivõitmisel

§-s 190 sätestatud alustel ei ole oluline, kas tehingu teine pool võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis või pidi teadma. Kohus tunnistab

§ 190

p 1 järgi kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud pärast täitemenetluse alustamist. Ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmisel on seega esmalt oluline, kas võlgnik loobus olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis. Vastavate asjaolude tõendamise koormis lasub hagejal (TsMS § 230 lg 1).

1. Kostjad lahutasid
2. juulil 2020 abielu. Sellega lõppes nende varaühisuse varasuhe (perekonnaseaduse (PKS) § 35 p 3). Varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel ennekõike kokkuleppel (PKS § 37 lg 1 ja 3). Ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (PKS § 38). Seadus ei näe ühisvara, sh ühisvaral lasuvate kohustuste, jagamise kokkuleppe osas ette vorminõuet. Samas ulatuses, milles ühisvara jagamise kokkulepe sisaldab kokkuleppeid, mille puhul on seaduses sätestatud vorminõue, tuleb ühisvara jagamise kokkuleppe see osa sõlmida seaduses sätestatud vormis. Näiteks kui ühisvara jagamise kokkulepe sisaldab kinnisasja omandiõiguse muutust, tuleb kinnisasja omandiõiguse muutuse osa sõlmida asjaõigusseaduse §-st 641 tulenevalt notariaalselt tõestatud vormis. Muu vara (näiteks koduse majapidamise esemed, autod, sularaha, kohustused) saab jagada muus vormis sõlmitud 6 kokkuleppe alusel. Ainuüksi sellest, et
3. septembril 2020 sõlmitud notariaalse ühisvara jagamise kokkuleppega soovisid pooled jagada üksnes kinnisasja, ei saa seega järeldada, et pooled ei ole sõlminud ühisvara, sh kohustuste jagamise muid kokkuleppeid muus vormis.
4. Selleks, et tuvastada, kas kostja I loobus
5. septembri
6. a notariaalse ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisega olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis, tuleb kindlaks teha kostjate (kui endiste abikaasade) kogu ühisvara koosseis tehingu tegemise ajal ning ühisvara jagamist puudutavad võimalikud lisakokkulepped. Ainuüksi notariaalsest ühisvara jagamise lepingust, sh selle puntist 2.1.15 (tl 31), ei saa tuletada, et kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe sisu oli jagada üksnes korter ilma igasuguse vastusoorituseta. Olukorras, kus kostjad väidavad, et ühisvara jagamisega ei muutunud kostja I (rohkem) varatuks, vaid ühisvara jagamisel jagati ka kohustusi, ei saa TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi rajada järeldusi ainult
7. septembri
8. a notariaalsele lepingudokumendile kui tõendile. Kohus peab hindama tõendeid nende kogumis. 12.
9. Kostjad tuginevad esiteks sellele, et korter jäi kostja II ainuomandisse ning kostjad leppisid kokku, et kostja II maksab laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tuleneva laenu osamakseid, s.o laenu, mille tagatiseks on korterile seatud hüpoteek (tl 128 ja 128 pöördel). Pooled ei vaidle, et kostjad võtsid korteri ostmiseks laenulepingu nr XXXXXXXXXXX alusel laenu ning et sellest laenulepingust tulenevad kohustused on ühisvaral lasuvad kohustused. Vaidlust pole ka selle üle, et laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevad kohustused on tagatud korterile seatud hüpoteegiga. Kostja II pangakonto väljavõtetelt nähtub, et kostja II maksis pärast abielulahutust laenu regulaarselt tagasi (tl 67, 97). Kostja II käitumine pärast abielu lahutamist viitab seega üheselt sellele, et kostjad leppisid kokku, et kostja II maksab laenu, mille tagatiseks on korterile seatud hüpoteek, pangale tagasi. Kostjad sõlmisid koos ühisvarasse kuulunud korteri jagamisega järelikult ka kokkuleppe, millega jagasid omavahelises sisesuhtes ühisvara hulka kuuluvad laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevad kohustused. Kostja II esitatud eluasemelaenu väljavõtte (kuvatõmmis panga kodulehelt) kohaselt on laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevate kohustuste jääk 6145 eurot 63 senti (4417,69 + 134,67 + 1593,27) (tl 64). Hageja ei vaidlustanud maakohtus tõendi usaldusväärsust ega asjaolu, et see on vene keeles. Hageja ei selgita apellatsioonkaebuses, miks oli tõendi usaldusväärsuse vaidlustamine tema jaoks maakohtus välistatud. Venekeelse tõendi vastuvõtmine ei olnud TsMS § 33 lg 1 teise aluse järgi välistatud. Hageja apellatsioonimenetluses esitatud uued vastuväited kostja II poolt laenu jäägi kohta esitatud tõendile jäävad TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel seega tähelepanuta. Hageja ei esitanud ka tõendeid, millest nähtuks, et laenu jääk oleks väiksem, samuti ei esitanud hageja taotlusi tõendite kogumiseks eluasemelaenu jäägi kohta. Kostja II kinnitas maakohtu istungil, et laenu jääk on umbes 5200 euro. Arvestades pärast abielulahutust tehtud tagasimakseid, on see kooskõlas laenulepingu nr XXXXXXXX kohta esitatud ülalviidatud väljavõttega. Kostjate kokkuleppe kohaselt ei saanud kostja II ühisvara jagamise tulemusena seega üksnes korterit, vaid ka laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevad kohustused, mis olid pärast lahutust täitmata (6145 eurot 63 senti). 12.
10. Kostja II tugineb vastuväitena hageja nõudele teiseks sellele, et tema maksis oma lahusvara hulka kuulunud korteri müügist saadud raha eest tagasi osa laenulepingu nr XXXXXXXXXXX alusel tasumisele kuuluvast laenust (6000 eurot). Maakohus ei käsitlenud seda kostja vastuväidet, rikkudes sellega TsMS § 442 lõiget
11. Kostja II sai
12. oktoobri
13. a kinkelepingust nähtuvalt korteri asukohaga XXXXX, XX omanikuks kinke teel (tl 89–96). Kostjad abiellusid XX. Kostja II sai XXXXX korteri omanikuks seega enne abiellumist. Tegemist oli järelikult kostja II lahusvaraga (PKS § 210 7 lg 2 ja
14. jaanuarist 1995 kuni
15. juunini 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 15 lg 1). Kostja II müüs
16. mai
17. a lepinguga XXXXX korteri 8000 euro eest (tl 76–88). Müük toimus abielu ajal. Müügilepingust nähtuvalt kanti müügihinnast 6000 eurot AS-i SEB Pank pangakontole selgitusega "I.T.i ja T.J. laenulepingu nr XXXXXXXXXXX ennetähtaegne osaline tagastamine" (tl 81). Kostjal II on PKS § 34 lg 2 alusel seega nõue ühisvara vastu 6000 euro hüvitamiseks. Kuna kostja II panustas ühisvarasse 6000 euro väärtuses oma lahusvara, oli kostjal II õigus saada ühisvarast selle võrra suuremat hüvitist. 12.
18. Kostjad tuginevad kolmandaks sellele, et kostjatel on korteriga seoses korteriühistu ees võlg, mis tekkis abielu ajal. Kostjad ei esitanud selle väite tõendamiseks tõendeid, kuigi lubasid maakohtu istungil seda teha (tl 128 pöördel). Kostjad kinnitasid ühisvara jagamise lepingus, et korteriühistu ees ei ole korteriga seotud võlgu (tl 31). Maakohus arvestas kostjate kohustustega korteriühistu ees seega põhjendamatult.
19. Hageja tugines maakohtu menetluses sellele, et korteri väärtus on suurem kui notariaalses ühisvara jagamise lepingus märgitud, s.o suurem kui 14 000 eurot. Hageja ei toonud samas välja, kui suur on korteri väärtus ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Arvestades, et hageja väitis, et korteri väärtus on suurem ja et korteri väärtusest sõltub

§ 190

p-s 1 sätestatud nõude eelduse täidetus, s.o kas kostja I loobus olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis, pidi hageja TsMS § 230 lg 1 järgi korteri väärtuse tõendama. Kuna hageja seda ei teinud, tuleb korteri väärtuse tuvastamisel lähtuda notariaalses ühisvara jagamise lepingus märgitud väärtusest 14 000 eurot. Hageja väidab esmakordselt apellatsioonkaebuses, et korteri väärtus on 19 000 eurot. Selle väitega ringkonnakohtus TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatust lähtudes asja lahendamisel ei arvesta. 14. Kostja II sai kostjate ühisvara jagamise kokkuleppe tulemusena seega laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevad kohustused 6145 eurot 63 senti ja korteri väärtusega 14 000 eurot. Kostjal II oli PKS § 34 lg 2 alusel õigus saada veel 6000 ühisvarast. Kostja I kaotas küll omandiõiguse korterile, kuid vabanes kostjate omavahelises suhtes laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevatest kohustustest. Ühisvara jagamise kokkuleppe tulemusena loobus kostja I oma osast ühisvaras seega üksnes 927 euro 19 sendi ulatuses [(14 000 – 6145,63 – 6000) ÷ 2]. Arvestades kogu jagatud vara väärtust, ei saa lugeda, et kostja I oleks loobunud

§ 190p 1 tähenduses olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis.

15. Ringkonnakohus lisab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti (PKS § 37 lg 3). Sissenõudja ühisvara jagamise hagi (

§ 14

lg 2) eesmärk ei ole rahuldada sissenõudja nõudeid võlgnikuks mitteoleva abikaasa ühisvara osa arvel. Kui jagada ühisvarana üksnes korter, nii nagu hageja seda soovib, ilma kohustusi jagamata, jääks võlgnikuks mitteolev abikaasa olulisel määral ilma oma osast ühisvaras. Kostjal II ei oleks sellisel juhul kunagi võimalust PKS § 34 lg 2 alusel saada tagasi seda 6000 eurot, mille kostja II oma lahusvara arvel ühisvarasse panustas. Lisaks jääksid teised ühisvara kohustused ühisvara arvel täitmata. Hageja soovitud ühisvara jagamise viis ei ole seega kooskõlas PKS § 37 lõikes 3 sätestatud põhimõttega, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel võrdsetes osades. Hageja soovitud viisil ühisvara jagamine ei ole kostja II suhtes õiglane. Sõltumata sellest, kas kostjad esitavad vastuhagi või mitte, ei saa kostjate ühisvara vastu nende tahtmist jagada viisil, mis jätab kostja II olulises osas ilma tema osast ühisvarast kui tervikust. See tähendab, et isegi kui kostjate ühisvara jagamise leping oleks tagasivõidetav, ei oleks hageja ühisvara jagamise nõuet olnud võimalik rahuldada. Maakohus oleks pidanud sel juhul seda hagejale selgitama ja andma hagejale võimaluse taotleda ühisvara jagamist muul viisil, 8 s.o nii, et arvestatakse ühisvaral lasuvate kohustustega, nagu PKS §-s 38 on ette nähtud (vt lisaks RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 21). 16. Samuti märgib ringkonnakohus, et Riigikohus on samale hagejale sarnase sisuga hagide puhul korduvalt selgitanud, et kohus ei saa võlausaldajast hageja nõudel

§ 14lg 2 või Ts

MS § 445 lg 1 alusel määrata kohtuotsuses kindlaks, et kostjate ühisvara jagamise käigus korteri enampakkumisel müümisest saadud raha arvel rahuldatakse hageja nõue ühe kostja vastu (RKTKm 17.05.2023, 2-22-4541/22, p-d 8 jj; RKTKm 26.10.2022, 2-2015758/39, p-d 10 jj). Hageja kuritarvitab perspektiivitute nõuete jätkuva esitamisega oma menetlusõigusi.

1. Menetluskulude jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
2. Kostja II menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja II menetluskulu apellatsioonimenetluses esindajatasu 684 eurot (koos käibemaksuga). Esindaja ajakulu on neli tundi. Tunnitasu on 135 eurot (lisandub käibemaks). Ringkonnakohus lähtub TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulude kindlaksmääramisel kulude vajalikkusest ja põhjendatusest. Arvestades asja õiguslikku keerukust ja mahtu, on kostja II esindaja ajakulu neli tundi vajalik ja põhjendatud. Kostja II esindaja tunnitasu ei ületa keskmist sarnastes asjades tasumisele kuuluvat tunnitasu. Tunnitasu on seega samuti põhjendatud. Kostja II esindajatasu on eelmärgitut arvestades kokku 540 eurot. TsMS § 174 lg 10 alusel lisandub sellele käibemaks. Tasu on kokku 684 eurot, mis tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja II taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja I ei osalenud ringkonnakohtu menetluses ning tal ei ole seega hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt) 9