Obsah (10)

§ 135§ 214§ 199§ 64§ 68§ 238§ 75§ 142§ 45§ 128

1-11-7087 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. detsember 2011.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Kriminaalasja number 1-11-7087 (11230102104) Kohtunik Küll

§ 135

lg 2; § 214 lg 2 p 2, 3, 4, 5 ja § 199 lg 2 p 5, 7 järgi lühimenetluses Kohtuistungi aeg 14.,

1. ja 17.11.2011.a. Prokurör Rita Siniväli Süüdistatavad
2. A.S - isikukood: xxxxxxxxxxx, X kodanik, haridus X, elukoht: XXX; õppis X klaasis; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend - vahistamine alates 15.02.2011.a (kahtlustatavana oli kinni peetud 13.02.2011.a); Kaitsja advokaat Arina Liskmann-Getsu
3. N i k o l a i LEVTŠENKO - isikukood: 38411260235, kodakondsuseta, Xharidusega, elukoht: XXX; töötas OÜ-s X; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend - vahistamine alates 15.02.2011.a (kahtlustatavana kinni peetud 13.02.2011.a); Kaitsja advokaat Andrus Repnau
4. K i r i l l AFFENDIK - isikukood: 38309280303, kodakondsuseta, X haridusega, elukoht: XXX; töökoht X; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend - 2 vahistamine alates 16.02.2011.a (kahtlustatavana kinni peetud 14.02.2011.a); Kaitsja advokaat Anatoli Jaroslavski RESOLUTSIOON
5. Süüdi tunnistada A.S

§ 135

lg 2 ja

§ 214

lg 2 p 2, 4, 5 järgi ning karistuseks mõista 5 aastat vangistust;

§ 199lg 2 p 5, 7 järgi 3 kuud vangistust.

Õigeks mõista A. S süüdistuses

§ 214lg 2 p 3 järgi, kuna süüdistusest.

prokurör loobus

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõista liitkaristuseks 5 (viis) aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel, vähendades mõistetavat karistus kolmandiku (1 aasta 8 kuu vangistuse) võrra, mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust. Tõkend – vahistamine jätta muutmata,

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja vangistuse alguseks lugeda 13.02.2011.a. 2. Süüdi tunnistada N i k o l a i LEVTŠENKO

§ 135

lg 2 ja

§ 214

lg 2 p 2, 4, 5 järgi ning karistuseks mõista 8 aastat ja 6 kuud vangistust;

§ 199lg 2 p 5, 7 järgi 6 kuud vangistust.

Õigeks mõista N. Levtšenko süüdistuses

§ 214

lg 2 p 3 järgi, kuna prokurör loobus süüdistusest.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõista liitkaristuseks 8 aastat ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel, vähendades mõistetavat karistust kolmandiku (2 aasta ja 10 kuu vangistuse) võrra, mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 (viis) aastat ja 8 (kaheksa) kuud vangistust. Tõkend – vahistamine jätta muutmata,

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja vangistuse alguseks lugeda 13.02.2011.a. 3. Süüdi tunnistada K i r i l l AFFENDIK

§ 135

lg 2 ja

§ 214

lg 2 p 2, 4, 5 järgi ning karistuseks mõista 8 aastat vangistust;

§ 199

lg 2 p 5, 7 järgi 4 kuud vangistust Õigeks mõista Kirill Affendik süüdistuses

§ 214

lg 2 p 3 järgi, kuna prokurör loobus süüdistusest.

§ 64

lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõista liitkaristuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. 3

§ 238

lg 2 alusel, vähendades mõistetavat karistust kolmandiku (2 aasta ja 8 kuu) võrra, mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 (viis) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust. Tõkend - vahistamine jätta muutmata,

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja vangistuse alguseks lugeda 14.02.2011.a.

1. Välja mõista Nikolai Levtšenkolt, Kirill Affendikult ja A.S’lt solidaarselt kuriteoga tekitatud kahju katteks VÕS § 128 lg 5, §1043, § 1045 lg 1 p 2, 3, 5; § 134 lg 2, 5 alusel - AM kasuks varalise kahju hüvitis 211 (kakssada üksteist) eurot ja mittevaralise kahju hüvitis summas 22 000 (kakskümmend kaks tuhat) eurot. - NM kasuks varalise kahju hüvitis 200 (kakssada) eurot, mittevaralise kahju hüvitis 1 500 (üks tuhat viissada) eurot. -NH kasuks mittevaraline kahju hüvitis 3 500 (kolm tuhat viissada) eurot . A.S’l rahaliste vahendite puudumisel nimetatud summad VÕS § 1053 lg 2 alusel sisse nõuda tema isalt JS’lt (elukoht :XXX).
2. Asitõendid: 5.
3. A.S rahakotist leitud ja määrusega 25.04.2011.a. (II kd. tl. 243) Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole kantud sularaha – 20 EUR ja 2 USD üle anda kannatanule AM’le tsiviilhagi katteks. 5.
4. X garaažiboksi nr 13 võtmed; X korterist võetud jälgede kaart, 2 ukselinki ja DNA proovid; sõiduautost Peugeot leitud kiud, sõiduautost MB tagaistmelt leitud juuksekarv ja mikroosad salongist ning sõiduautost BMW leitud kiud, mis asuvad Põhja Prefektuuri hoiuruumis (Tallinn, Rahumäe tee 6) – hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist. 5.
5. kriminaalasja materjalide juurde kohtusse esitatud: - X garaažist leitud ja ära võetud: kasutatud ja kasutamata kaabli sidemed 4-s pakendis, kunstküüned 2-s pakendis, juuksesalk ja juuksekarvad, teibitükid koos juuksekarvadega ning tabalukk; -sõiduautost Peugeot leitud objektid: paar kindaid, tops esiistme vahelt, kinnas pagasiruumist, DNA proov, kleeplindile talletatud kiud ja juuksekarvad; -sõiduautost Mercedes Benz leitud taskunuga ja sõiduautost BMW leitud penoplasti tükid; A. M poolt välja antud kunstküüned, K.Affendiku elukohast leitud EMT kõnekaardi ümbris hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist. 5.
6. Prisma kassa turvakaamera videosalvestus CD plaadil, CD plaat jälitusprotokolli juurde; CD plaat sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde; CD plaadid videosalvestusega K. Affendiku ütluste olustikuga seostamise protokolli ja garaaži vaatlusprotokolli juurde - jätta kriminaalasja juurde pärast kohtuotsuse jõustumist.
7. Välja mõista menetluskulud riigieelarve tuludesse: 6.
8. A.S’lt - määratud kaitsjale makstud tasu 15,98 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 200 eurot. 4 6.
9. Nikolai Levtšenkolt - määratud kaitsjale makstud tasu 268,47eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 300 eurot. 6.
10. Kirill Affendikult - määratud kaitsjale makstud tasu 95,88 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast 300 eurot. Menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest, Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034796011 SEB pangas või nr 221023778606 Swedbank-is, viitenumber mõlemal juhul 2800049777; maksekorraldusele märkida kriminaalasja number: 1-11-7087 ja süüdimõistetu nimi. 6.
11. Välja mõista A.S’lt, N. Levtšenkolt ja K. Affendikult võrdsetes osades kannatanu NM kasuks kannatanu esindajale makstud tasu 1 917,35 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning apellatsioon esitada 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Otsus tervikuna koostatakse vaid pärast apellatsiooniteate saamist ja on kättesaadav kohtu kantseleis 29.12.2011.a. ning saadetakse vahialustele. SÜÜDISTUS Kirill Affendik, Nikolai Levtšenko ja A.S, eelneval kokkuleppel ja koos vajalike ettevalmistuste tegemisega pantvangi võtmiseks
13. 2011.a. kella 23.40 ja 24.00 vahel Tallinnas X elamu trepikojas võtsid vägivalda kasutades vabaduse A.S tuttavalt alaealiselt AMlt (sünd. XXX), tema tahte vastaselt, eesmärgiga nõuda viimase vabastamise eest lunaraha maksmist tema isalt NH’lt. Nimelt N. Levtšenko ja A.S ootasid nimetatud elamu trepikojas koju saabuvat A.M. Kui viimane astus IV korrusel liftist välja, lõi N. Levtšenko ootamatult teda korduvalt rusikaga näkku nii, et kannatanu kukkus maha ja sai mitteeluohtliku tervisekahjustuse, sh ninaluu murru, seejärel sulges tal käega suu ja ei lubanud karjuda, öeldes, et kui ta teeb kõik mida kästakse, pääseb varsti koju. A.M käed seoti kinni kaablite kinnitusvahendiga ja ta toimetati maja ees seisvasse sõiduautosse BMW, reg nr xxxxxx, mida juhtis K. Affendik ning autos pandi kannatanule kott pähe ja N.Levtšenko hoidis sõidu ajal teda kinni. Pantvangi autosse toimetamise ajal, valvas A.S X elamu trepikojas, et jälgida võõraste isikute liikumist. Vangistajad suhtlesid omavahel raadiosaatjate abil. Nimetatud sõidukiga viisid N. Levtšenko, A.S ja K. Affendik kannatanu Tallinnas X asuvasse garaažiboksi , kus kleeplindiga sulgesid kannatanu suu, paigutasid ta kinniseotud kätega magamiskotti ja hoidsid teda sel viisil kinni talvisel ajal pimedas ja külmas lukustatud ruumis vastu tema tahtmist kuni
16. a. kella 21.00-ni. Aeg ajalt lubati kannatanul enda ihuhädasid kergendada ämbri peal pantvangivõtjate juuresolekul. N. Levtšenko, A.S ja K. Affendik teatasid A.M vangistamisest tema isale NH’le ja nõudsid tema vabastamise eest 300 000 euro suuruse lunaraha tasumist alates
19. a kella 21.36-st kuni
22. a. kella 08.32-ni, helistades viimasele kuuel korral, ühtlasi ähvardades raha mittemaksmise korral tekitada tütrele tervisekahjustusi või ta tappa. Kuna 5 vangistajad said teada, et N.H on teatanud sündmusest politseile, vabastasid nad AM vabatahtlikult, jättes tema
25. a. kella 21.00 paiku Tallinnas X teele. Noorema kui kaheksateistaastase isiku vangistamisega eesmärgiga sundida tema tapmise või temale tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu toime panema, panid K. Affendik, N. Levtšenko ja A. S toime

§ 135lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

N.Levtšenko, K. Affendik ja A.S panid isikute grupis toime suures ulatuses väljapressimise NH’lt, kuna võtsid

3. a kella 23.40 ja 24.00 vahel Tallinnas X trepikojas vägivalda kasutades pantvangiks viimase alaealise tütre AM ja hoidsid teda kinni vastu tema tahtmist Tallinnas X garaažiboksis kuni 13.02.2011 kella 21.00ni. Pärast AM vangistamist nõudsid tema vabastamise eest telefoni teel NH’lt 300 000 euro suuruse (summa, mis ületas veebruaris 2011.a. kehtiva kuupalga alammäära /278,02eurot/ sajakordselt), lunaraha maksmist ning ähvardades mittemaksmise korral tekitada tütrele kehavigastusi või ta tappa. Sealjuures helistasid vangistajad kordamööda numbritelt xxxxxxxx ja xxxxxxxx NH telefonile +xxxxxxxxxxx kuuel korral alates
6. a kella 21.36-st kuni
9. a. kella 08.32-ni. Viimases kõnes nõudis N.Levtšenko, et raha peab kokku kogutud olema
10. veebruariks 2011 kella 18.00-ks ning õhtul antakse NH’le teada, kuhu raha viia tuleb. Järgmist kõnet ei järgnenud, sest väljapressijad olid politsei poolt kinni peetud. Samuti käskisid vangistajad ühel korral AM’il 13.02.2011 hommikul rääkida telefoni teel numbrilt xxxxxxxx isaga ja öelda, et ta asub tõelises ohus ja et isa teeks kõik, mida vangistajad nõuavad. Vastasel korral kallatakse kannatanu happega üle. Isikute grupis suures ulatuses varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui ähvardati piirata isiku vabadust, tekitada raske tervisekahjustus, kasutades moraalset ja füüsilist vägivalda, panid N. Levtšenko, K.Affendik ja A.S toime väljapressimise, mis on kvalifitseeritav kuriteona

§ 214lg 2 p 2, 3, 4, 5 järgi.

K.Affendik, N. Levtšenko ja A S võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil isikute grupis

3. a kella 23.40 ja 24.00 vahel, Tallinnas, X maja juures, võtsid pantvangi võetud AM’ilt avalikult, kuid vägivalda kasutamata, ära mobiiltelefoni Samsung, väärtusega 1800 krooni (115,04 eurot), rahakoti väärtusega 500 krooni (31,96 eurot), milles oli sularaha 20 eurot, 2 USA dollarit (1,48 eurot), 1 Eesti kroonise kupüüri (0,06 eurot), kokku vara üldsummas 168,54 eurot ja samuti väärtust mitteomavad asjad: Swedbank´i deebetkaardi AM nimele, tema isikutunnistuse ja paberilehe isikutunnistuse PIN-koodidega, kannatanu kaks õpilaspiletit, tema ema NM foto, tema isa NH kaks fotot, kannatanu vanaema foto, visiitkaardid ja kaupluste kliendikaardid, savist potikese, kahe võtmehoidjaga võtmekimbu, hügieenilise huulepulga, kilekoti jogurti ja küpsistega. Isikute grupis avalikult võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, panid K. Affendik, N. Levtšenko ja A. S toime varguse, mis on kvalifitseeritav kuriteona

§ 199lg 2 p 5, 7 järgi.

POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et A.S, N. Levtšenko ja K. Affendiku süü on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti on nende teod kvalifitseeritud väljapressimisena, pantvangi võtmisena ja vargusena isikute grupis. Need teod tuleb küll eraldi kvalifitseerida, kuid karistada ühe karistusega, kuna nende terve kuritegelik tegevus oli suunatud ühe eesmärgi saavutamiseks ning kantud ühisest tahtlusest ja ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega tihedalt seotud ning kujutab endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. 6 Prokurör loobus üksnes süüdistusest

§ 214lg 2 p 3 järgi, kuna kannatanul AM’il rasket kehavigastust ei tuvastatud.

N.Levtšenkole ja K. Affendikule taotles prokurör karistuseks

§ 135lg 2, § 214 lg 2 p 2, 4, 5 ja § 199 lg 2 p 5, 7 järgi vangistust 9 aastat, s.o.

alla sanktsiooni keskmist määra, kuna nad tunnistasid oma süüd täies mahus ja puhtsüdamlikult kahetsesid toimepandut ning on varem kriminaalkorras karistamata. Tulenevalt lühimenetlusest tuleb neile mõistetavat karistust kolmandiku võrra vähendada, mistõttu kandmisele kuulub 6 aastat vangistust. Kuna eelvangistus tuleb lugeda karistuse kandmise aja hulka, tuleb N. Levtšeko karistuse kandmise alguseks lugeda 13.02.2011.a. ja K. Affendiku vangistuse alguseks on 14.02.2011.a. Kuna A.S oli kuritegude toimepanemise ajal alaealine, varem kriminaalkorras karistamata, kahetses oma tegusid puhtsüdamlikult, isa kaudu hüvitas kannatanule 1000 eurot tekitatud kahjude katteks ning kriminaalhooldaja on teinud ettepaneku karistada teda šokivangistusega, siis tema puhul taotles prokurör karistuseks 5 aastat 6 kuud vangistust, mida kolmandiku võrra vähendada ja kandmisele kuuluks 3 aastat ja 8 kuud vangistust, kusjuures võiks reaalne vangistus piirduda eelvangistuses oldud ajaga ning ülejäänud vangistust mitte pöörata täitmisele, kui ta 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab

§ 75

lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded ning täiendava kohustusena osaleks kriminaalhooldaja määratavas sotsiaalprogrammis. Kannatanute hagid varalise kahju osas palus prokurör rahuldada, need on põhjendatud ja ka süüdlased või nende kaitsjad ei ole neid summasid vaidlustanud. Mittevaralise kahju osas pidas prokurör põhjendamatuks alaealise kannatanu vanemate NM ja NH hagisid vastavalt summades 100 000 eurot ja 50 000 eurot. Prokurör märkis, et N M’il puudus otsene kokkupuude kuriteoga; tema suhtumine lapse kasvatamisse ei olnud kõige kohusetundlikum; trepikojas maskides mehi nähes ei huvitanud teda tütre saatus; enne arstide juurde pöördumist oli traumeerivaks sündmuseks ka isa surm. Prokurör möönis vanemate hingelisi üleelamisi, kuid samas leidis, et iga kuritegu mõjutab isikut psühholoogiliselt negatiivselt, kuid ei muuda elu kvaliteeti, mida tuleks kompenseerida moraalse kahju hüvitisega. Põhjendatud on AM nõue moraalse kahju hüvitamiseks, kuid ebamõistlik on summa 150 000 eurot. Prokuröri arvates saab mõistlikuks pidada Ohvriabi seaduse § 15 alusel makstava hüvitise (9590 eurot) kolmekordset suurust, seega mitte rohkem kui 28 770 eurot. Kõik süüdistatavad tunnistasid oma süüd täies mahus, kahetsesid toimepandut, taotlesid kergemat karistust ja palusid kohtul mõista vangistus osaliselt tingimisi. Nad ei esitanud vastuväiteid hagidele varalise kahju osas ega menetluskuludele, mida kandis alaealise kannatanu ema seoses esindajale makstud tasuga. Nad tunnistasid ka kolme kannatanu – nii AM kui ka tema vanemate hingelisi kannatusi, psüühilisi läbielamisi, nende vaimne ja psüühilise tervise kahjustamist oma tegudega ja olid nõus moraalse kahju väljamõistmisega mõistlikus suuruses. Hagiavaldustes esitatud summasid pidasid nad ebareaalseteks. A.S ja N. Levtšenko vanemad tasusid enne asja kohtulikku arutamist kannatanule AM’le kumbki 1 000 eurot. Kaitsja A. Repnau kaudu esitatud vastustes tunnistas süüdistatav N. Levtšenko kannatanute esitatud moraalse kahju nõudeid, kuid pidas põhjendatuks AM osas summat mitte rohkem kui 20 000 eurot ning vanematele kokku summas 5 000 eurot (IV kd. tl. 53). Kaitsja leidis, et varem kriminaalkorras karistamata isikule, kellel esineb 2 kergendavat asjaolu, võib vangistuse osaliselt mõista tingimisi. Prokuröri taotletud karistusmäära pidas ta liialt karmiks ja leidis, et teo algatajaks ei olnud mitte Levtšenko, vaid A.S, kes rääkis oma 7 kooliõest, tema rikkast isast, teadis kannatanu elukoht, tema harjumusi. Samuti leidis kaitsja, et vangistus ei kestnud pikka aega ning kannatanu vabastati vabatahtlikult. K.Affendiku kaitsja A. Jaroslavski märkis, et hagisid ei tunnista nad täies ulatuses, kuna summad on ebamõistlikult suured ja ülepaisutatud (IV.kd.tl.61). Prokuröri taotletud karistust pidas põhjendamatult karmiks. Leidis, et sanktsiooni keskmine ei ole mitte 10 aastat, vaid 7,5 aastat ning tema kaitsealuse osa selles kuriteos oli väiksem kui teistel, sest K. Affendik ei olnud selle teo initsiaatoriks ega tarvitanud vägivalda kannatanu kallal. Kannatanu isiklike asjade varguses palus kaitsja K. Affendiku õigeks mõista, kuigi viimane ise oma süüd tunnistas. Ka A.S kaitsja A. Liskmann märkis, et hagisid tunnistavad nad osaliselt, kuna moraalse kahju summad on ebamõistlikult suured ja põhjendamatult ülepaisutatud ega ole ka reaalselt täidetavad. AM osas oleks põhjendatud hagi 15 000 eurot ning kummagi vanema osas 2 500 eurot. Sellised summad on kaitsja arvates mõistlikud ja lähtuvad ka kohtupraktikast (IV kd.tl.65). Kaitsja pidas A.S süüdistust põhjendatuks ja kvalifikatsiooni õigeks prokuröri tehtud parandustega (loobumine süüdistusest

§ 214lg 2 p 3 osas).

Karistuse mõistmisel pidas kaitsja vajalikuks arvesse võtta, et 17-aastasel noormehel ei ole sellist elukogemust kui temast 10 aastat vanematel kaasosalistel, tal oli puudulik haridus ja puudulik perekond ning talle mõistetav karistus peab olema oluliselt väiksem kui teistel süüdistatavatel, kes on püüdnud teda näidata kuriteo organiseerijana. Kergendavaks asjaoluks on oma süü tunnistamine ja tekitatud kahju osaline vabatahtlik hüvitamine. Põhjendatud on alaealisele mõista šokivangistus, nagu on ettepaneku teinud kriminaalhooldaja ja taotles seda prokurör. Moraalse kahju osas tuleb hagid rahuldada mõistlikus summas. Esitatud nõudeid saab vaadelda aga kui soovi alusetult rikastuda. Hüvitise suuruse määramisel arvestada rikkumise raskust ja ulatust, kahju tekitaja käitumist, suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. A. S on kaitsja vahendusel korduvalt vabandanud oma käitumise pärast ning tasunud kannatanu arvele 1 000 eurot TUVASTATUD ASJAOLUD ja KOHTU JÄRELDUSED Lisaks kõigi süüdistatavate süü täielikule omaksvõtule kohtuistungil on neile inkrimineeritud kuriteod tõendamist leidnud järgmiste kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Tunnistaja VH (A poolvend) ütluste kohaselt (I kd.tl. 39 - 42) helistas isa talle 12.02.11 kella 12.45 ajal. Isale oli helistanud vene keelt rääkiv noormees, teatanud, et A on tema käes, kästi valmis panna 300 000 eurot või muidu saab ta tütre vaid osadena tagasi. Kõne oli tehtud isale A telefonilt. Isa palvel helistas ta politseisse, sest isa oli ise Moskvas. -Läbiotsimise protokolli kohaselt 13.02.2011.a. kell 03.45 AM kodus ei olnud, korter oli tühi (I kd. tl. 4-5); -Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et selles korteris mängis muusika, sülearvuti oli töötavas asendis (I kd. lk.8 – 29), täiendava vaatluse käigus uuriti lifti, võeti DNA proovid lifti põrandalt ja seintelt.(I kd. tl.30-36); -Tunnistaja AV ütlustest (I kd.tl. 43 – 48; 49 - 52) nähtub, et 11.02.11 õhtul kutsuti A X keskusse kokkusaamisele, kohtus seal A ja A’ga. A.S oli varem nende koolis õppinud, kuid sügisel isa juurde elama läinud. Õhtu poole läks A tuttavate poistega sõitma. Järgmisel päeval 8 A MSN-is ei vastanud, õhtul helistas A ema, kuna A’l oli mobiil välja lülitatud. Kella 21.30 paiku A ise helistas ja ütles, et kõik on korras ja palus emale öelda, et jääb laupäeva ööseks tema juurde. Hiljem õhtul sai ta A poolõelt teada, et A on röövitud ning tema isalt nõutakse lunaraha. 13.02.

1. õhtul kella 21.02 ajal helistas talle tundmatult numbrilt A, palus teda ühe poe juurde vastu tulla. A näol olid kriimustused ja punetus, vasaku silma all oli verevalum, käelabad olid paistes, randmetel kriimustused, juuksed sassis; ta palus telefoni emale helistamiseks A jutust sai ta aru, et koju minnes liftist väljudes oli teda mõned korrad rusikaga vastu nägu löödud, seoti kinni, tiriti autosse, pandi kott pähe ja viidi kuhugi külma ruumi, suu peale pandi kleeplint. Teda oli sunnitud isale helistama ja palus isal käituda nii, nagu röövijad tal käskisid, muidu tapetakse A ära. Vabaks oli A lastud seepärast, et ta ennast hästi üleval pidas ja põgeneda ei püüdnud. Tunnistaja AD ütlustest (I kd.tl. 113-116, tõlge lk. 117-118) nähtub, et A demonstreeris oma käitumisega, et ta elab külluses, lubas kõikidele välja teha, sageli kutsus enda juurde noormehi. Isa pidi olema tal ärimees, kellel on kaks tehast. A.S on tema arvates kinnine inimene, oma plaane teistega ei jaga, võib äkiliselt muuta oma seisukohti. A.S’l oli oma auto ja alati oli tal raha, kuigi ta ei töötanud. A ja A.S olid head tuttavad, A.S on olnud isegi A sünnipäeval. Tema ütlused kattuvad AV ja kannatanu ütlustega selle kohta, kuidas A.S ja A kohtusid 11.02.11.a. X keskuses. Kannatanu AM on oma ütlustes (I kd.tl. 55 - 61; tõlge tl.281 - 284; 62 - 65, tõlge 66-67) detailselt kirjeldnud, kuidas toimus tema pantvangi võtmine; kuidas AD kutsus ta kokkusaamisele, kus kohtus A.S’ga; kuidas samal õhtul koju tulles liftist väljudes maskis mees lõi teda 3 korda rusikaga vastu nina ja ninast hakkas verd jooksma, teise löögi ajal kukkus ta liftipõrandale. Plastiktõmmitsatega seoti kinni ta käed ja kästi käituda vastavalt nõudmistele. Maskis mees rääkis kellegagi raadiojaama kaudu, sai aru, et üks mees on veel trepikojas, kes jälgib, et keegi trepikotta ei tuleks. Enne liftist väljumist korjas maskis mees kokku tema põrandale kukkunud asjad (rahakott, telefon, võtmed, kilekott küpsiste ja jogurtiga). Trepikojast viidi ta tumedasse sõiduautosse. Roolis istuval mehel oli samuti peas müts-mask; autos pandi ta tagaistmele ja pähe valge riidest kott; keegi istus veel ette juhi kõrvalistmele. Kolm meest viisid ta pimedasse kütmata ruumi, tropp pandi suhu, teibiti kleeplint ümber pea, pandi pikali magamiskotti penoplasti peale. Juba liftis võeti temalt ära isiklikud asjad, tema telefoni kasutati helistamiseks. Vabanedes küsis ta oma asju tagasi, kuid neid talle tagasi ei antud. Kinnihoidmise ajal anti talle teisel päeval suppi ja kolmandal päeval vett; ihuhädasid tuli rahuldada meeste juuresolekul ämbri peal. Küsiti tema telefoni PIN-koodi ja isa telefoninumbrit; siis võeti telefon ära ja ta ei kuulnud, mida isaga räägiti. Kästi emale helistada ja valetada, et temaga on kõik korras. Kolmandal päeval kästi rääkida isaga ja paberilt ette lugeda ähvardus, et kui isa raha ei too, valatakse tütar happega üle. Kleeplint rebiti tal näolt koos juustega; väikese noaga lõigati lahti tema käed. Garaaži kaotas ta osa oma kunstküüntest. Teisel ülekuulamisel andis ta uurijale välja allesjäänud kunstküüned. Neid on asitõendina ka vaadeldud (I kd.tl. 68 - 69). Kannatanu ütlustes ei ole kohtul alust kahelda, sest need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. -Meteroloogia Instituudi teatise kohaselt (II kd.tl 139- 141) oli Tallinn-Harku alajaamas mõõdetud õhutemperatuur 11.-13.02.2011 miinus 9 kuni miinus 16 kraadi. 9 Isiku ekspertiisiaktis nr.81 (I kd.tl. 72 -76) on ekspert andnud arvamuse, et AM’il tuvastati näo põrutus, ninaluude murd nahaaluse verevalumiga ninaseljal, nahakriimustused vaskul silmalaul ja paremal põsel, triipjad nahaalused verevalumid põskedel, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid randmetel ja sääre põrutus. Ninaluude murd ja nahakriimustused näol võisid olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega. Triipjad verevalumid põskedel võisid olla tekitatud kleeplindiga suu sulgemisest. Nahamarrastused ja verevalumid randmetel võisid olla tekitatud tömbi eseme survest. Sääre põrutus võis olla tekitatud löögist/survest kõva tömbi esemega või kukkumisest vastu samasuguse iseloomuga pinda. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud ja paranevad püsitagajärgedeta 4 nädala piires. AM tõend perearstikeskusest 20.06.11 (IV kd.tl. 9) näitab, et pärast röövimist on tal püsima jäänud peavalud. Valutasid ka nina ja selg, esinesid unehäired, hirmuunenäod, hirm üksinda liikuda, esinesid raskused õppimise meeldejätmisega. Psühholoog R.K on väljastanud tõendi (IV kd.tl. 12), mille kohaselt on AM 11.03.11.a. pöördunud psühholoogilise abi saamiseks. Esines pidev peavalu ja ärevustunne, mis oli seotud inimröövi üleelamisega; hirm viibida üksinda korteris ja korterist väljas. Posttraumaatilise stressihäire tõttu on soovitatud pikaajaline psühholoogiline nõustamine nii talle kui pereliikmetele. Väljavõte AM psühhiaatriakliiniku tervisekaardist (IV kd.tl. 108) kinnitab, et peale vabastamist saadud šoki tõttu hakkas ta koolis käima alles kuu aja pärast. On närviline, läheb kergesti endast välja, esinevad konfliktid; tihti elab neid sündmusi üle, mitu korda nädalas hirmutavad unenäod, keskendusmisvõime häiritud, probleemid mäluga. Diagnoositi posttraumaatilist stressihäiret. Oktoobris 2011.a. alustati ravi antidepressantidega. Kannatanu NM ütluste kohaselt (I kd.tl. 81 - 85; tõlge tl. 86 - 88) pidi ta 11.02.
2. sõitma Soome. Liftist väljudes kuulis ta sammude müdinat selja taga ja nägi meest maskis, kus oli ovaalne ava silmade jaoks. Mees jooksis tagasi trepist üles. Ta istus tellitud taksosse, et sadamasse sõita, kuid helistas tütrele, et oli trepikojas näinud maskis meest ja palus A’l mitte kodust välja minna, olla ettevaatlik. Laupäeval 12.02.11 oli A telefon välja lülitatud ja keegi ei teadnud, kus ta on, kuid kella 21.30 ajal A ise helistas; väitis, et oli telefoni koju unustanud, palus emal mitte muretseda. 10-15 minutit hiljem helistas aga A isa. Isale oli helistanud mingi 30-aastane mees ja teatanud, et teie laps praegu meie käes, pange kiiresti 300 000 eurot valmis ja käituge selles olukorras õigesti. Kui ema proovis uuesti A’le helistada, oli telefon välja lülitatud, kodusel telefonil keegi ei vastanud. Esimese laevaga tuli ta Eestisse. Olles politseis ülekuulamisel 13.02.11 kella 21.12 ajal helistas A oma sõbranna AV telefonilt ja ütles, et on A juures, et teda rööviti, löödi vastu nägu, isa käest nõuti lunaraha. Kuna ta tegi kõik, mis nõuti, lasti ta hea käitumise eest vabaks ja isa nimetati „kitseks“. Tütrelt oli ära võetud tema asjad, ka kodu võtmed ja mobiiltelefon. Telefoni maksumuse kohta esitas ema ka arve (I kd. tl.93). Õiendis Tallinna Psühholoogilisest Kriisiabist (IV kd.tl. 20) märgitakse, et NM pöördus 25.06.2011.a. nõustamisse posttraumaatilise stressi nähtudega, mis olid seotud tütre röövimisega. Soovitati psühhiaatri vastuvõttu. Teises õiendis 25.10.
3. (IV kd.tl.88) märgitakse, et ta on vastuvõtul käinud viiel korral ajavahemikul juunist oktoobrini 2011.a. Tema turvatunne on sügavalt häiritud, jätkub mure tütre pärast. Vajalik on olnud meditsiiniline sekkumine ravimite näol, töö hirmudega. 10 Psühhiaater PT on oma tõendis 04.11.2011.a (IV kd.tl. 102) märkinud, et NM käis psühhiaatri vastuvõtul suvel 2011.a. seoses tütre röövi tagajärjel tekkinud raske emotsionaalse seisundiga. Oli pinges, ärev, murelik; oma ebastabiilse seisundi tõttu ei suutnud enam eluga hakkama saada. Alustati farmakoloogilist ravi, käib regulaarselt psühholoogi juures. Seisund oluliselt paranenud, kuid ei ole veel korras. Kannatanu NH ütluste (I kd.tl. 97 - 101, 105-107; tõlge lk.102-104 ja lk 108) kohaselt helistati talle 12.02.11 kella 21.36 ajal A telefoninumbrilt ja üks mees teatas, et A on nende käes, valmis tuleb panna 300 000 eurot, rumalusi mitte teha, muidu läheb tütrega halvasti; kästi oodata järgnevaid juhiseid. Kuna ta oli ise Moskvas, helistas ta oma Tallinnas viibivale pojale V’le ja palus helistada politseisse. Teatas A röövimisest ka emale NM’ile. Teine kõne oli samal õhtul kella 23 ajal ja rääkis juba teine meesterahvas. Kolmas kõne oli pühapäeva varahommikul ja neljas kõne pisut hiljem pühapäeva hommikul. Pühapäeval helistati talle uuesti A numbrilt ja raha kästi tuua piiri peale Narva, aega on vähe jäänud ja tütre võib ta siis tagasi saada osade kaupa. Ka sellest kõnest teatas ta politseile ning teda paluti mitte Tallinna tulla, et röövijate kõned tuleksid vene telefoninumbrile. Hommikul kella 7 paiku oli talle helistanud teine meesterahvas teiselt numbrilt ja teatanud, et ta võib rääkida oma tütrega. A nuttis, ütles, et tal on pea kohal kolb happega ja palus isal teha kõik, mis temalt nõutakse. Kella 09.27 ajal helistati talle uuesti samalt numbrilt ja rääkis juba kolmas meesterahvas, et tütar on siiani terve ja millal ta raha toob; teatas, et raha peab koos olema hiljemalt esmaspäevaks. NH esindaja on kohtule esitanud Moskva kardiokirurgia tõendi (IV kd. tl. 45, tõlge lk..110) et 13.02.2011 on NH’il diagnoositud hüpertoonilist kriisi; samuti kardioloog J.K arvamus (tl.112) selle kohta, et NH on olnud kardioloogiainstituudis arstliku järelevalve all 5 aasta jooksul. Patsiendi seisundi märkimisväärne halvenemine toimus 2011.a. veebruaris seoses väga tugeva psüühilise stressiga; sagenesid ja intensiivistusid stenokardiahood, arteriaalne vererõhk ei olnud enam senise raviga korrigeeritav, tekkisid meeleolu- ja unehäired. Korduv ravi korrigeerimine ei ole stressieelset enesetunnet ja objektiivset seisundit taastanud. Tunnistaja IT (kannatanute naaber alt korruselt) ütluste kohaselt (I kd.tl. 125-129, tõlge 130131) teadis ta A isa N olevat rikka inimese, kes on elama asunud Venemaale. Ema käib tihti kodust ära ja A on üksinda, tema juurde kogunevad seltskonnad. 11.02.11.a. õhtul kuulis ta korruste vahel samme, nagu keegi käiks edasi-tagasi. Hiljem kuulis koridoris ka noore naise summutatud karjet ja mingit askeldust ning lift hakkas sõitma, trepikojast väljusid vähemalt kahe inimese sammud ja keegi tuli trepist jalgsi alla. Trepikoja aknast nägi sisselülitatud tuledega sõiduautot ja auto juures seisis valgetes riietes inimene. Järsku tuli see inimene nende trepikotta. Ukse vahelt nägi, et valges riietuses kõhnal mehel on peas midagi maski taolist. Talle tundus, et mees kontrollis M korteri ust ja jooksis alla tagasi, istus autosse juhi kõrvalistmele ning auto sõitis hoovist välja. Tunnistaja VV (kannatanu majanaaber) ütluste kohaselt ( I kd. tl. 132-135, tõlge tl. 136 – 137) teadis ta naabritelt, et A isa on rikas inimene, omab kinnisvara mitmes riigis. Ema käib tihti kodust ära ja A on palju üksinda kodus, siis kogunevad tema juurde noored, kes lärmavad. A on ise hea, viisaks tüdruk. 11.02.11.a. nägi ta trepikojas valgesse riietatud kõhna noormeest, kelle nägu oli kaetud millegi mustaga, kas suka või maskiga. Ta sõimas noormeest ja viimane jooksis trepist alla. 11 - Tunnistaja DB (pandimaja omanik) ütlustest (I kd.tl. 119-122, tõlge tl. 123-124) nähtub, et ta on K. Affendiku sõber alates 16-eluaastast ja nad suhtlevad regulaarselt. 2011.a. jaanuaris andis ta Kirillile kasutada 2 telefoni, üks neist oli Nokia 3120, mustas korpuses ja teine Samsung. Pühapäeval, 13.02.11.a. tulid tema juurde pandimajja politseitöötajad ja otsisid Nokia 3120 telefoni. Siis ei tulnud talle meelde, et oli selle K. Affendikule andnud. Tund hiljem tuli talle meelde, et andis selle vist Kirillile ja helistas talle ning ilmselt ta ütles Kirillile, et politseinikud käisid Nokia telefoni otsimas. Teab, et Kirill kasutab tuttavate autosid, näiteks oma naabri Peugeot`d ning AA 3.seeria BMW-d. -Tunnistaja AA ütluste (I kd. tl. 194 – 198; tõlge 199 -200) kohaselt palus K. Affendik temalt kasutada sõiduautot BMW xxxxxx, mille võttis temalt reedel 11.02.11.a. kella 11.45 paiku ja ei toonud seda õigeks ajaks tagasi. - Seda sõiduautot BMW on ka asitõendina vaadeldud (I kd. tl. 202 – 217), võetud DNA proovid, kiud ja sellest autost leiti penoplasti tükke. -Tunnistaja ER (K.Affendiku naaber) ütlustest (I kd.tl. 218 – 221; 224-226; tõlge lk. 222-223 ) nähtub, et Kirill küsis temalt kasutada autotot Peugeot 307 SW (xxxxxx) laupäevaks, kuid võttis selle pühapäeval 13.02.11.a. Tema autost leitud mobiiltelefon HTC, pabertops, sõrmkindad, raamatud ei kuulu temale ning ta ei tea, kuidas need tema autosse sattusid. Vahtplastitükid pagasiruumis võisid autosse sattuda 2010.a. novembris-detsembris. Sõiduautot Peugeot 307 ja sealt leitud asju on ka asitõendina vaadeldud (I kd. tl. 227 – 244) . TL elukohas teostatud läbiotsimisel leiti tema venna N.Levtšenko toast kõnekaartide ümbrised numbritega xxxxxxxx, xxxxxxxx (I kd.tl 254-264, 280). Jälitusprotokollist ja selle lisadest (II kd. tl. 1 - 41) nähtub, et AM telefoninumbrilt on helistatud NH’le esimest korda X piirkonnast 12.02.2011 kell 21.36, samuti kell 23.
4. Protokollist nähtub, milliste tugijaamade piirkonnast on helistatud, kes kellega on kontaktis olnud. NH’le on helistatud ka 13.02.11 kell 08.32 ja seda kõnekaardilt xxxxxxxx, mida hakati kasutama alates 13.02.11 kell 06.
5. Seda kaarti kasutati telefonis, mille omanikuks oli DB (pandimaja omanik). Samuti on näha, millisel numbril DB suhtleb K. Affendikuga. Kõneeristustest on näha, mis päevadel, kellaaegadel on süüdistatavad omavahel kontaktis olnud; mis piirkondades nad on liikunud. Kõneeristustest nähtub, et süüdistatavad on omavahel kontaktis olnud alates hetkest, kui Levtšenko ja S hakkasid Narvast Tallinna poole liikuma ja jõudsid kohale 11.02.11 kell 14.
6. Ajal kui AM vabastatakse 13.02.11, asub N. Levtšenkole kuuluv abonentnumber X piirkonnas, samas asub ka A.S. Kõneeristuste põhjal võib teha järelduse, et DB on K. Affendikut informeerinud koheselt peale seda, kui politsei tuli otsima telefoni Nokia. Seega oli süüdistatavatel põhjust karta, et politsei on neil jälil ning sama päeva õhtul kannatanu vabastamine oli tingitud vahelejäämise hirmust. Jälitusprotokollis (II kd.tl. 42-45) on ka stenogramm NH’le tehtud telefonikõnest 13.02.11.a. kell 08.32 numbrilt 55948611, kus mainitakse, et „sinu tütar on veel elus, sa veendusid selles“, küsitakse kus raha on ja „tütar järgmise nädalani ei ela“. Aega on esmaspäevani kell 12 18.00, siis peab raha 300 000 eurot olema Eestis, saja-eurolistes rahatähtedes läbipaistvas kilekotis ning õhtupoole lubatakse uuesti helistada. -Asitõendina on vaadeldud sõiduautost Peugeot (xxxxxx) leitud mobiiltelefoni HTC ja K. Affendiku elukohast (XXX) läbiotsimise käigus leitud EMT kõnekaardi ümbrist (II kd.tl 4692). Telefoni kasutajaks on K. Affendik; välja on toodud telefoni märkmik, SMS-id. -Asitõendina on vaadeldud ka mobiiltelefoni Nokia 1209, abonentnumber xxxxxxxx (II kd. tl 93-98), mis oli ära võetud sõiduautost Mercedes Benz xxxxxx) ja mille kasutajaks oli Nikolai Levtšenko. Välja on toodud telefoni märkmik, SMS-id, vastuvõetud kõned, valitud numbrid. Samuti on asitõendina vaadeldud mobiiltelefoni Nokia 1208, mis leitud samuti sõiduautost MB, abonentnumber xxxxxxxx, kasutaja A.S (II kd.tl.99 – 106). -Läbiotsimisprotokollis (II kd.tl. 108 – 135) on kirjeldatud sõiduautost MB (xxxxxx) leitud esemeid – binokkel, 2 raadiosaatjat, spordikotid ja neis olnud riideid ja jalatseid, mida süüdistatavad kasutasid kuriteo toimepanemisel. Kindalaekas oli rahakott A.S isikutunnistusega, samas olid ka fotod A vanematest ja sularaha. Vaadeldud on ka sõiduautost leitud mobiiltelefoni Nokia 1209 (II kd.tl.136-137). -Garaaži (XX) vaatlusprotokolli kohaselt (II kd. tl 142 – 170) leiti sealt musta värvi kinnituspaelad (kasutatud ja kasutamata), varuosade vahelt põrandalt kunstküüned, juuksekarvad, teibitükid koos juuksekarvadega, vahtplasti tükid. -DNA ekspertiisiaktis nr. 11E-ge0267 (II kd.tl.177 – 199) on ekspert andnud arvamuse, et proovid, mis võeti garaažist leitud kunstküüntelt, teibitükilt, karvadelt, kinnituspaeltelt, sisaldasid AM DNA-d; kinnituspaeltelt leiti ka K. Affendiku DNA-d. Sõiduautost MB ja sealt leitud esemetelt võetud proovid sisaldasid N. Levtšenko ja A.S DNA-d. Sõiduautost Peugeot leitud teibiribalt võetud proovid sisaldasid AM DNA-d. -Videosalvestus X Prismast kinnitab, et magamiskotti käisid süüdistatavad 11.02.11.a. ostmas kolmekesi (II kd.tl. 218 – 221). -Kahtlustatav A.S oli kinni peetud 13.02.2011.a. kell 22.20 Tallinn-Narva mnt.
7. km-l, temalt oli ära võetud sõiduauto MB xxxxxx ja võtmed (protokoll- III kd tl. 2 -6), samas on kinni peetud kahtlustatavana ka Nikolai Levtšenko (III kd.tl. 66-69). -Kahtlustatavana ülekuulamisel 14.02.11.a. kell 11.25 A.S väitis, et ta ei ole kahtlustatavat tegu (alaealise pantvangi võtmine ja tema isalt 300 000 euro nõudmine) toime pannud; ta kasutab oma õigust ütluste andmisest keelduda ning soovib kaitsjat, kelle on valinud tema isa (III kd. tl. 9). Ülekuulamisel 15.02.11.a. väitis A.S samuti, et ta ei ole kuritegu toime pannud (III kd.tl. 15). Ülekuulamisel 19.05.11.a. andis A.S üksikasjalikke ütlusi kuriteo ettevalmistamisest ja selle toimepanemisest ( III kd. tl. 16-26, tõlge tl.27-35), kuigi väitis, et raha tema välja ei pressinud ja A’lt tema asju ei varastanud. Tema ütlustest nähtub, et Nikolai Levtšenkot tunneb ta ammu, nende isadel on ühine äri X. Ta käis peale treeninguid Nikolai kontoris, koos istusid nad arvuti taga, kuulasid muusikat. N. Levtšenko huvitus pidevalt igasugustest teenimisvõimalustest, nii seaduslikest kui mitteseaduslikest. Paar nädalt pärast sügisest koolivaheaega rääkis ta Levtšenkole, et tema tuttav noormees käib tüdrukuga tema koolist, tüdruku isa on Venemaal, on edukas ettevõtja. Levtšenkot hakkas see infomatsioon huvitama. Kuna A oli samal ajal saidil, avas ta A 13 lehekülje, kus oli tüdruku foto ja ka tema isa nimi. 3-7 päeva hiljem Levtšenko helistas talle, tahtis tutvustada oma sõpra Kirilli. Veel mõned päeva hiljem tuli Nikolai talle Kirilliga järele, vestluse käigus küsisid A isa kohta. Talle räägiti plaanist võtta keegi pantvangi ja nõuda lähedastelt lunaraha ja A kandidatuur tundus sobivat. Kirill pidi leidma korteri, kuhu pantvang viia, tema osaks jäi koguda informatsiooni ohvri kohta ja temalt küsiti ka finantsabi (isa ei olnud kunagi keeldunud talle raha andmast). Mõlemad veensid teda, talle lubati saadavast rahast 10 000 eurot ja lunaraha suurusest ei olevat juttu olnud. Juba enne koolivaheaega käis ta Tallinnas A kohta infirmatsiooni kogumas AD ja teiste ühiste tuttavate kaudu. Koolivaheaja lõpu poole, kui ta käis Nikolai vanaisa matustel Tallinnas, käidi kolmekesi (koos Nikolai ja Kirilliga) autoga üle vaatamas maja, kus elas A, seda tehti ka esimestel vabadel päevadel pärast koolivaheaega. Nikolai ja Kirill otsisid korterit, kus hoida pantvangi. Esialgne plaan nägi ette röövida A kohe pärast tunde kooli juurest. Enne Tallinnasse sõitu käskis Nikolai teda kaasa võtta isa raadiosaatja, binokli, spordiriided ja isa Mrecedes Benzi võtmed. Teise raadiosaatja võttis Nikolai kaasa. Isale ütles ta, et sõidab koos Nikolaiga Tallinna vanaema juurde. Reede hommikul, 11.02.11.a. hakkasid nad sõitma Narvast Tallinna, teel libisesid lumehange, auto sai viga. Tallinnas jäeti auto Nikolai ema maja juurde ja Kirill tuli neile järele musta BMW-ga. Kirilli juures riietuti ümber. Ta sai teada, et pantvang viiakse garaaži ning vaja on vahtplasti ja magamiskotti. Neid käidi koos ostmas, tasus tema . A otsustati oodata tema maja ees. Kirill pani auto katusele taksoplafooni ja kleebised auto ustele. Tema koos Nikolaiga väljus autost ja kasutasid kootud mütse-maske, milles oli ava silmade jaoks. Üks raadiosaatja jäi Kirilli kätte, teine Nikolaile. Nikolai läks A korteri ukse taha, tema jäi trepikotta valvama. Algul väljus korterist A ema kohvriga ja ta andis sellest Nikolaile märku. Ema sõitis taksoga ära. Otsustati oodata kui pimedaks läheb, sest ema oli telefoni teel A hoiatanud, et trepikojas jookseb ringi mingi maskis mees. Kui hämardus, sõideti uuesti A maja juurde, tema aknas põles tuli. Siis A väljus korterist ühe tüdrukuga. Et teada saada tüdruku plaanidest, helistas ta (S) AD’le ja leidis ettekäände kohtumiseks. AD helistas omakorda A’le ja kutsus ta kokkusaamisele X keskusse. Räägiti ühisest tuttavast V’st, A kutsus enda juurde külla. Ta väitis A’le, et peab Narva sõitma ja nad lahkusid. Ta vahetas riided ja sõitis uuesti Nikolai ja Kirilliga A maja juurde. Kirill parkis auto trepikoja ette, nemad Nikolaiga jäid trepikotta ootama. Nikolai pidi A kinni võtma. Kella 23.30-24.00 paiku saabus A koju, sisenes trepikotta, sõitis liftiga üles. Kui uks avanes, kuulis ta A karjatust ja keha kukkumist liftis. Koos A ja Nikolaiga sõitsis ta liftis 9.korrusele, A kükitas ja ta asjad olid põrandal, Nikolai hoidis teda kätest. Tema läks alla treppidest, Nikolai sõitis A’ga liftis alla. Kui ta Kirilli juhitavasse autosse istus, olid tagaistmel Nikolai ja A. Teel peatuti, Kirill võttis Nikolai käest kannatanu telefoni ja pani lumehange. Kirill võttis ka A rahakoti ja läks selle auto taha, kui tagasi autosse tuli, pani kindalaekasse mingid rahatähed ja mündid ning veel midagi. Siis sõideti garaažide juurde. Kui teised A’ga garaaži läksid, jäi tema autosse. Pärast sõideti hange juurde, kuhu jäeti kannatanu telefon, sest otsiti A isa telefoninumbrit. Mingi numbri A telefonist sisestas Kirill S’i telefoni. Tema läks ööbima vanema juurde ning hommikul tulid Nikolai ja Kirill talle järele, käskisid A jaoks toitu võtta. A rahakotist leitud raha eest oli bensiini ostetud ning rahakotis olid ka A ema ja isa fotod. Seekord sisenes ta garaaži koos Nikolaiga. See oli räpane ja külm ruum, ta jättis toidu sinna ja väljus. Õhtul pimenedes läksid nad uuesti garaaži, teel võtsid lumehangest A telefoni, A toodi garaažist autosse. A pidi helistama emale ja sõbrannale ja midagi välja mõtlema, et nad ei närveeriks. Siis Nikolai nõudmisel valis A isa numbri ja rääkima hakkas Kirill. A viidi tagasi garaaži, pärast helistati uuesti A isale. Pühapäeva varahommikul saadi uuesti kokku, toodi A garaažist välja, sõideti linnast välja. Nikolai andis A’le paberi tekstiga, mille viimane pidi isale usutavalt ette lugema. A viidi pärast kõnet tagasi garaaži, tema viidi vanaema juurde magama. Kui Kirill uuesti helistas, kohtusid nad X. Nikolai ja Kirill olid veelkord A isale helistanud 14 ning arvasid, et asjasse on kaasatud politsei. Õhtul pimedas otsustati A vabastada. Garaažist toodi ära ka vahtplast, magamiskott, ämber, toiduainete jäägid. X parklas lubati A’l autost väljuda, ei lubatud tagasi vaadata ja kästi mõnda aega oodata. Tema (S) hakkas koos Nikolaiga Narva sõitma isa sõiduautoga Mercedes Benz. Läbiotsimiel autost leitud heledaid riideid kandis ta A röövimise ajal. Kohtuistungil tunnistas ta oma süüd täielikult ja kahetses toimepandut, vabandas kannatanu ema ees. -Kahtlustatav N. Levtšenko ülekuulamisel 14.02.11.a. kell 16.30 kasutas oma õigust ütluste andmisest keelduda (III kd.tl. 73). Ülekuulamisel 16.02.11.a. on N. Levtšenko andnud üsnagi detailseid ütlusi toimepandud kuritegude kohta (III kd. tl. 82-86; tõlge tl.87 – 89). Kannatanu röövimise ettepaneku oli talle teinud A.S kuu aega varem. Tallinnas oli A.S õppinud ühes koolis A’ga, kellel on Venemaal jõukas isa. Esialgselt oli juttu lunarahast 150 000 eurot. Nädal või paar hiljem oli Narvas Kirill Affendik, kellele A.S rääkis sama juttu lunarahast ja pantvangi võtmisest. Seekord räägiti juba lunarahast 300 000 eurot. Nädal enne röövi teatas Kirill, et leidis koha, kus pantvangi hoida. 11.02.11.a. sõitis ta (Levtšenko) koos A.S’ga viimase isa autoga MB (xxxxxx) Tallinna, et tütarlaps röövida. Tallinnas X tn. kandis tuli neile Kirill vastu autoga BMW ja sõideti Kirilli koju, kus vahetati riided, võeti kaasa maskid-mütsid, teip ja plastikust klambrid; Prismast osteti magamiskott, ehituskauplusest vahtplasti. Garaažis, kus oli plaanis pantvangi hoida, oli külm. Asjad viidi garaaži ja sõideti A maja juurde. Teed juhatas A.S. Kirill jäi autosse, tema koos A.S’ga sisenes trepikotta ja jäid ootama. A.S teadis, et A ema sõidab igal nädalavahetusel Soome või Rootsi. Korraga A korteri uks avanes ja keegi väljus koridori. Selja tagant ei olnud aru saada on see naine või tütarlaps, kes läks lifti. Nad läksid trepist alla, kuna pidasid seda isikut A’ks. Kui lift avanes, ütles A.S, et see ei ole A ja nad läksid üles tagasi. Kirilliga olid nad ühenduses raadiosaatja kaudu. Kuna trepikojas käis palju inimesi, otsustati hiljem tagasi tulla. A.S ütles, et proovib tuttavate kaudu välja selgitada A plaane. A.S kohtus ühe klassikaaslase kaudu A’ga ning teatas, et viimane hakkab koju minema. Siis viidi A.S riideid vahetama ning jäädi ootama A maja ette. A tuli öösel autoga koju, sõitis liftiga oma korrusele ja kui uksed avanesid, lõi Levtšenko teda käega pähe, sidus käed klambritega kinni, viis autosse, pani tahaistmele. A’lt võeti ära rahakott, telefon ja toidukraam. A.S istus esiistmele Kirilli kõrvale. Pähe pandi A’le mingi kalts ja ta viidi kütteta garaaži, pandi magamiskotti ja jäeti sinna vahtplastide peale. A suu seoti kinni teibiga, mis mässiti tal ümber pea; ta jäeti ööseks garaaži. Järgmise päeva hommikul püüti helistada A isale, kuid tema telefon oli välja lülitatud. A võeti garaažist välja. Sõideti eemale ja kästi tal helistada lähedastele, et temaga on kõik korras. A’le oli helistanud ka isa ja tema Venemaa number oli telefonis näha. Kirill rääkis A isaga; teatas, et tütre vabastamise eest tuleb maksta 300 000 eurot. A viidi garaaži tagasi; talle anti tekk ja suppi; muditi tüdruku käsi, et need kangeks ei jääks. Ööseks jäi A jälle garaaži luku taha. Pühapäeval helistati A isale kahel korral. Ühel korral võeti A kaasa ja ta pidi paberilt maha lugema varem Levtšenko poolt trükitud teksti. Viimasel korral rääkis isaga Levtšenko ja nõudis, et raha oleks toodud Eesti-Venemaa piirile. Õhtul otsustati tüdruk vabastada. A’le öeldi, et isa on pöördunud politseisse. Tüdruk toodi garaažist X lähedale. Kirill sõitis koju, tema koos A.S’ga hakkas sõitma Narva poole. Maskid ja A asjad jäid Kirilli kätte ning viimane väitis neile laupäeval, et oli need ära põletanud. Kirilli kätte jäi ka telefon, millelt oli helistatud A isale. Ülekuulamisel 07.03.11.a. kahtlustatav N.Levtšenko täpsustas oma ütlusi, väites, et teised temaga lunaraha summast ei rääkinud. Esimese ettepaneku lunaraha suuruse osas tegi A.S, lõpliku summa ütlesid talle A.S ja Affendik. Raha pidi jagatama kolme peale võrdselt. Kannatanu asjad olid ära võtnud Kirill ja A.S, ka kannatanu telefon olevat olnud vaid nende käes (III kd.tl. 92 -96, tõlge tl.97 – 98). Ka ülekuulamisel 18.05.11.a. väitis N. Levtšenko, et 15 kannatanu asjad ja käekott jäid temast auto tahaistmele. Ta ei tea, kuhu jäi pärast helistamist kannatanu telefon. Kannatanut olevat ta löönud vaid lahtise käega, mitte rusikaga, ta ei teadnud A vanust. (III kd.tl. tl. 101-107). Kohtuistungil tunnistas ta oma süüd täielikult, s.o. kogu esitatud süüdistuses, kinnitas et teadis ka A alaealisusest ning kahetses toimepandut, viimases sõnas vabandas kannatanu ema ees. -Kahtlustatav K. Affendik peeti kinni 14.02.2011 kell 17.55 Tallinnas X ( III kd.tl. 109-112). Ülekuulamisel 15.02.11.a. väitis ta, et ei ole kuritegu toime pannud ega ole nõus andma ütlusi kahtlustuse sisu kohta. Pandimajast olevat ta võtnud Nokia telefoni N. Levtšenko palvel, viimasel oli seda vaja olnud seoses tööga. Vanaisale kuuluva garaaži võtmed oli ta andnud samuti N. Levtšenkole, kes tahtis seal midagi hoida (III kd.tl. 113- 119) K. Affendiku ütluste olustikuga seostamise protokollist nähtub, et ta näitas uurijatele ette nimetatud garaaži, mille võtme oli andnud Levtšenoke (III kd.tl.121-122). Kahtlustatavana ülekuulamisel 30.03.11.a. (III kd.tl. 131-139, tõlge 140–145) on K. Affendik tunnistanud oma süüd alaealise AM pantvangi võtmises ja tema isalt lunaraha nõudes. Tema ütluste kohaselt tegid Levšenko ja A.S talle 2010.a. detsembri esimesel nädalal ettepaneku röövida inimene ja nõuda lunaraha. A.S rääkis ärimehest, kellelt võib nõuda 1,5 miljonit krooni lunaraha ja inimese rööv oli esialgselt planeeritud 01.01.2011.a. Kuna Nikolai ja A.S ei suutnud leida isikuid, kelle nimele vormistada pangakontosid, lükkus inimrööv edasi jaanuari. A.S’ilt sai teada, et röövitakse üht tütarlast ning lunaraha nõutakse tema isalt. Jaanuaris käisid Nikolai ja A.S iga nädal Tallinnas ja organiseerisid konto avamist; samuti otsiti ruumi, kus hoida röövitud isikut. Kuna muud ruumi ei leitud, jäi selleks K. Affendiku vanaisale kuulunud garaaž. Raha üleandmine pidi plaanide kohaselt toimuma Narvas, kuna tuttavate kaudu kontosid avada ei õnnestunud. Pantvangi võtmise päeval, enne väljasõitu Narvast helistati talle ja lepiti kokku kohtumine. Kohtuti Lasnamäel Levtšeno ema maja juures. Nikolai oli A.S isa autoga MB teelt välja sõitnud. K. Affendik oli sõbralt laenanud BMW ning sinna panid Nikolai ja A.S oma autost võetud maskid, kleeplindi, ehitusklambrid, taksovarustuse (plafoon, kleebised), spordikott ja kilekott riietega; koos sõideti K. Affendiku juurde ümber riietuma. Detailselt kirjeldab ta kõigi riietust, vahtpalstide ja magamiskoti ostmist, garaažis aseme tegemist; röövitava neiu maja juurde sõitmist, ootamist, raadiojaamade kaudu sidepidamist; kuidas A.S uuris oma tuttavate kaudu A õhtuseid plaane ning kuidas nad uuesti hilisõhtul A ootasid. Nikolai teate peale sõitis ta trepikoja ette; Nikolai talutas neiu välja, nende taga tuli A.S. Nikolai pani tüdruku enda kõrvale auto tahaistmele, peas oli tüdrukul valge riidest kott; sõidu ajal küsis isa telefoninumbrit, seda kus isa viibib. Enne garaaži sõideti ühte parklasse, kus A.S leidis tüdruku kotist telefoni ja sealt saadi isa telefoni number; A.S võttis veel kotist raha ja fotod. Teised neiu asjad jäeti parkalsse prügikasti juurde, samuti telefon. Tema avas garaaži ukse, A.S ja Nikolai talutasid tüdruku garaaži ja jätsid ta sinna luku taha. Siis sõitsid nad kolmekesi uuesti parklasse, kuhu olid jätnud tüdruku telefoni ja Nikolai helistas A isale, kuid telefon oli välja lülitatud. Järgmisel päeval sõideti garaaži juurde Mercedesega, mida juhtis Nikolai; tüdruk toodi peakotis garaažist välja; pärast võeti tema telefon ning ta pidi helistama emale ja tuttavale ning ütlema, et temaga on kõik korras. Parasjagu helistas A’le isa, Nikolai andis telefoni tema (K. Affendiku) kätte ning ta pidi paberi pealt ette lugema raha üleandmise nõude. Tütre eest nõudsid nad 300 000 eurot ja raha tuli üle anda Vene-Eesti piiril. Tüdruk viidi uuesti garaaži. Pühapäeva varahommikul sõideti kolmekesi uuesti garaaži juurde; A toodi välja ja sõideti Saue poole. A kätte anti telefon (Affendik oli selle toonud pandimajast B käest) ja kästi isale helistada, teksti pidi ta maha lugema paberilt; Levtšenko küsis A isalt lõpetuseks, kas kõik on selge ja et temaga võetakse uuesti ühendust. A viidi uuesti garaaži. Piritalt otsustati A isale veelkord helistada. Nikolai kirjutas paberile mingi teksti, A.S kirjutas mingid laused juurde 16 ning talle tehti ettepanek see isale ette lugeda. Kuna tema keeldus, rääkis A isaga Levtšenko. Seejärel viisid Nikolai ja A.S ta koju. Mõne aja pärast helistas talle (Affendikue) B ja ta sai teada, et politsei tundis huvi telefoni vastu, mille ta enne röövi sealt oli võtnud. Sellest informeeris ta Nikolaid ja A.S ning tegi ettepaneku tüdruk vabastada. Naabrimehelt laenatud Peugeot`ga sõitsid nad pimedas peale kella 20 garaaži juurde, A toodi garaažist välja autosse ja lasti X juures autost välja. Tüdruku asjad olid nad eelnevalt jätnud parklasse. Ütluste olustikuga seostamisel 05.04.11.a. (III kd.tl. 146-151) näitas K. Affendik ette koha, kus kannatanu pantvangi võeti; kus tehti esimene kõne A isale; kuhu hange jäeti kannatanu asjad; X garaažile, kus kannatanut kinni hoiti; kus tehti teine kõne isale; kus pantvang vabaks lasti. Kahtlustatavana ülekuulamisel 17.05.11.a. K. Affendik tunnistas oma süüd pantvangi võtmises ja raha väljapressimises. Samas leidis, et kannatanu asju ei ole ta varastanud, ta ainult kasutas telefoni ega tea, kuhu see hiljem jäi. Nägi, et kannatanu asjades soris A.S ja võttis midagi välja rahakotist (III tl. 158-159). Kohtuistungil tunnistas K. Affendik oma süüd täielikult ja kahetses toimepandut, vabandas kannatanu ees. Kuigi süüdistatavad on igaüks oma süüd püüdnud mingil määral vähendada, on nende ütlused lõppkokkuvõttes kooskõlas kannatanu ütlustega ning kinnitavad süüdistuses kirjeldatud tegusid. Kohus leiab, et süüdistatavad on tegutsenud kooskõlas ja ühiselt ning detailselt väljatöötatud plaani kohaselt. See ei olnud mingi uitmõte, vaid üsna pikalt ettekavatsetud tegu, kus igal osalisel oli täita oma kindel roll. Nad tegutsesid kõik kaastäideviijatena, sest neil kõigil tuli anda oluline panus ühise eesmärkide saavutamiseks. Pantvangi võtmise idee oli välja käinud Levtšenko ning konkreetse kannatanu pakkus välja A.S. Kannatanu alaealisusest olid nad kõik teadlikud, sest A’ga ühes koolis oli õppinud A. S, kes tundis ka tüdruku sõpru ning kes oli viibinud ka A sünnipäeval, nagu oma tunnistuses on väitnud AD. Süüdistatavate kätte jäid ka A asjad, s.h. tema dokumendid. Ühelgi süüdistataval pole alust väita, et ta pidas A täiskasvanuks. Et nad olid teadlikud A alaealisusest, kinnitasid kõik süüdistatavad kohtuistungil, kuigi eeluurimisel on nad selle kohta andnud erinevaid ütlusi. AM kinnipidamisel tarvitati tema suhtes vägivalda, N.Levtšenko lõi teda liftis korduvalt rusikaga näkku. Seda kinnitavad nii kannatanu ütlused, meditsiinidokumendid kui eksperdi arvamus. Vägivald seisnes ka tema kinnisidumises kaablite ja teibiga, tema kinnihoidmises pimedas ja kütmata ruumis luku taga ajal, kui väljas oli kuni 16 kraadi külma. Kuigi tema isa ähvardati tütre happega ülevalamises, tema tapmisega, ei tekitatud AM’le rasket tervisekahjustust ning prokurör loobus süüdistusest

§ 142lg 2 p 3 järgi. Süüdistusest loobumise korral tuleb isik selles süüdistuses õigeks mõista, tulenevalt Kr

MS § 14 lg 2 ja § 301. Pantvangi võtmise objektiivse koosseisu moodustab vangistamine, s.o. isikult liikumisvabaduse võtmine. Pantvangi võtmine on lõpule viidud vangistamisega, s.o. hetkest, mil kannatanul puudub võimalus liikuda oma vaba tahte kohaselt. 17 Alaealist AM hoiti tema tahte vastaselt reede õhtust pühapäeva õhtuni kinniseotuna lukustatud garaažis eesmärgiga sundida tema isa tütre tapmise või tervisekahjustuste tekitamise ähvardusel üle andma raha 300 000 eurot. NH’le tehtud korduvates telefonikõnedes nõuti temalt raha ja ähvardati raha mittemaksmisel ta tütar happega üle valada või ta osadena tagasi anda, s.o. ta tappa või tekitada talle eluohtlikke vigastusi. Õigesti on süüdlaste käitumine kvalifitseeritud

§ 135lg 2 ja § 214 lg 2 p 2, 4, 5 järgi.

NH’lt pressiti välja raha suures ulatuses, seda tehti isikute grupis ja see oli seotud tema tütrelt vabaduse võtmisega. Kohus nõustub prokuröriga, et kui kolmandalt isikult nõutakse raha või varalise kasu üleandmist, tuleb pantvangi võtmine kvalifitseerida kogumis väljapressimisega; karistus tuleb mõista üks ja seda raskemat karistust ettenägeva sanktsiooni järgi. Samas kohus leiab, et kannatanu AM isiklike asjade vargus ei ole hõlmatud väljapressimise või pantvangi võtmisega. Siin ei saa rääkida teoühtsusest ning asjade varguse eest tuleb mõista eraldi karistus. Kui kannatanu lõpuks X lähedal autost välja lasti, küsis AM oma asju tagasi, kuid neid talle ei tagastatud, mis näitab omastamise eesmärki. Pole oluline, kas kannatanu telefon, tema rahakott, dokumendid, kaardid, korterivõtmed, toiduained jäeti autosse, kuskile lumehange, hävitati, anti pandimajja, tarvitati ära. On tõendatud, et oma süüdistuses loetletud asju kannatanu tagasi ei saanud; fotod ja rahakotis olnud raha leiti hiljem A.S rahakotist. Kannatanu asjad olid läinud süüdistatavate valdusesse ilma tema nõusolekuta ning hõivajad olid saavutanud võimu tema asjade üle. Süüdistatavad on need kannatanu asjad ära võtnud ebaseadusliku omastamise eesmärgil ning sellega toime pannud

§ 199lg 2 p 5 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus süüdistatavate süüst, arvestab kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavaid edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest. Süü suurust näitab asjaolu, et pantvangi võtmise ideed ei hakatud realiseerima mingi hetke ajendil, vaid seda kavandati ja planeeriti juba kuid ette. Detailselt oli läbi mõeldud alaealise koolitüdruku kinnivõtmine, tema vangistuses hoidmine, raha nõudmine ja raha saamine. Kuigi kontode avamine teiste isikute nimel ei õnnestunud, trepikojas oleks kogemata kinni võetud hoopis A ema, majaelanikud nägid koridoris maskis mehi jmt, ei loobutud oma plaanidest. A.S oli valmis kohtuma ja kohtuski vahetult enne pantvangi võtmist kannatanuga, et teada saada tema täpseid plaane, tal ei olnud kahju oma kooliõest, kes teda usaldas ja teda isegi endale külla kutsus. Katki löödud ja veritseva ninaga tütarlaps jäeti kinniseotuna talvisel ajal pimedasse ja kütmata garaaži mitte tundideks, vaid mitmeks ööpäevaks. Ähvardused, mida kannatanul lasti oma isale ette lugeda olid julmad ning alaealise kinnipidamise tingimused ebainimlikud. Tarvitusele oli võetud hulk ettevaatusabinõusid, et mitte vahele jääda: helistati erinevate telefonidega erinevatest kohtadest, kasutati erinevaid sõiduautosid, erinevaid riideid. Muretsetud olid raadiosaatjad, maskid, kinnisidumise vahendid. Seega süüdistatavad olid väga järjekindlad oma plaanide realiseerimisel. 18 Karistust raskendavad asjaolud antud asjas puuduvad. Kergendavaks asjaoluks on kõigi süüdistavate puhul oma süü puhtsüdamlik kahetsus kohtuistungil, A.S ja Levtšenko osas ka kahjude osaline vabatahtlik hüvitamine. Kõik süüdistatavad on varem kriminaalkorras karistamata.

§ 135lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse 5 kuni 15 aastat.

A.S on kuriteo toime pannud alaealisena, mistõttu talle mõistetav karistus peab jääma piiridesse 5-10 aastat, sest

§ 45

lg 2 sätestab, et kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui 18-aastasele isikule ei või mõista tähtajalist vangistust üle 10 aasta. Kohus lähtub kohtupraktikas välja kujunenud seisukohast, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmise määra, mis K. Affendiku ja N. Levtšenko puhul on 10 aastat ja A.S puhul 7,5 aastat. Kohus nõustub prokuröri taotlusega, et varem karistamata isikute puhul, kui ei esine raskendavaid asjaolusid, võib karistuse mõista alla sanktsiooni keskmist määra. Kohus leiab aga, et kõiki süüdistatavaid tuleb karistada reaalse vangistusega. Tegude toimepanemise tehiolusid silmas pidades, aga lähtudes ka õiguskorra kaitsmise huvidest, ei pea kohus võimalikuks karistada ühtegi kohtualust šokivangistusega, s.o. jättes teatud osas mõistetava karistuse täitmisele pööramata. N. Levtšenkot, kes käitus alaealise kannatanu suhtes kõige julmemalt, peab kohus vajalikuks karistada 8-aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, K. Affendikut 8-aastase vangistusega. Alaealist A.S peab kohus võimalikuks karistada sanktsiooni alammääras, s.o. 5-aastase vangistusega. Lühimenetlusest tingituna tuleb mõistetavaid karistusi vähendada kolmandiku võrra.

§ 68

lg 1 alusel tuleb vangistusaja hulka lugeda ka eelvangistusaeg ning mõistetud vangistuste alguseks lugeda kahtlustatavatena kinnipidamise päev. Kergem karistus varguse eest tuleb kaetuks lugeda raskema karistusega. Riigikohus on oma lahendites (3-1-1-76-07; 3-1-1-77-11) korduvalt märkinud, et alaealisus ei tingi automaatselt süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse vangistusega. Loomulikult ei tohi alaealise puhul unustada, et tema puhul on esmatähtis täideviija isik ja alles seejärel toimepandud teo raskus, esmatähtsad alaealise puhul on karistuse eripreventatiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. A.S oli teo toimepanemise ajal 17-aastane, mitte enam näiteks 14-15-aastane; ta elas ja käitus kui täiskasvanud mees, kel oli X linna kolides isa poolt antud omaette korter, tal oli võimalus igal ajal kasutada isa autot ja tegelda nende asjadega, mis talle meeldisid. Koos N. Levtšenkoga oli ta selle kuriteo toimepanemise initsiaator ning just tänu temale osutus kannatanuks tema kooliõde AM. Ta tegutses äärmiselt külmavereliselt ja sihikindlalt. Teo tehiolusid ja süüdlase isikut arvesse võttes ei pea kohus võimalikuks teda tingimisi vangistusest vabastada, küll aga määrata karistus sanktsiooni alammääras. Ka õiguskorra kaitsmise huvides ei pea kohus raske esimese astme kuriteo eest põhjendatuks kohaldada alaealise suhtes šokivangistust. Reaalset vangistust taotlesid ka kannatanud ja kannatanute esindajad. Tsiviilhagid 19 Kannatanute hagidele varalise kahju nõudes ei ole süüdistatavad ega nende kaitsjad vastuväiteid esitanud ja süüdistatavad on need hagid ka õigeks võtnud, mistõttu kuuluvad need rahuldamisele: AM kasuks 211 eurot ja NM kasuks 200 eurot tuleb süüdistatavatelt välja mõista solidaarselt. Põhjendatud on ka menetluskulud seoses kannatanu esindajale makstud tasuga ning süüdlastelt tuleb välja mõista ka summa 1 917,35 eurot. Ka sellele summale vastuväiteid ei esitatud. Mittevaralise kahju puhul süüdistatavad ja nende kaitsjad tunnistasid nii AM kui tema vanemate hagisid, ka vanematele hingelise valu ja kannatuste tekitamist, kuid hagiavaldustes näidatud summasid pidasid nad põhjendamatult suurteks. Tsiviilkostja JS avaldas kohtuistungil, et on samuti nõus kandma vastutust mittevaralise kahju eest, kuid konkreetsed summad jättis ta kohtu otsustada. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et mittevaralise kahju tekkimise korral otsustab hüvitise suuruse kohus.

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuste tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohtuistungil kontrollitud tõenditega on kinnitust leidnud, et AM’lt võtsid vabaduse kolm süüdistatavat. Talle põhjustatud tervisekahjustused (ninaluude murd, kriimustused, verevalumid, nahamarrastused, sääre põrutus) on loetletud ekspertiisiaktis ning kahtlemata tekitasid sellise vigastused talle füüsilist valu ja kannatusi. Need vigastused tekitati talle rusikalöökidega, aga ka seoses tema kinnisidumisega ja pantvangis hoidmisega pimedas garaažis. Psühhiaatriakliiniku tervisekaart, tõend perearstikeskusest ja tõend psühholoogilt kinnitavad, et pantvangi võtmisega seoses oli kahjustatud ka kannatanu vaimset tervist. Hirmuunenäod, pidev peavalu ja ärevustunne, hirm üksinda liikuda ja ka kodus olla, samuti keskendumisraskused viitavad posttraumaatilisele stressihäirele, mis nõudsid ravi antidepressantidega, aga ka pikaajalist psühholoogilist nõustamist. Koolis suutis ta käima hakata alles kuu pärast pantvangist vabastamist. Siiani vajab ta saatjat, kuna ei julge üksinda ringi liikuda. Tütre suhtes toime pandud teod, tema pantvangis hoidmine, on kohtu arvates kahjustanud ka A ema NM tervist ning mõjutanud tema elukvaliteeti. Koos tütrega pidi ta üle elama A hirmusid pärast pantvangist vabanemist, olema talle pidevaks saatjaks, kuna tütar kartis üksinda liikuda. Süüdistatavad ei ole vaidlustanud emale tekitatud hingelist valu ja kannatusi. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et veel 2011.a. juunikuus pöördus NM posttraumaatilise 20 stressi nähtudega kriisiabikeskusse, on nõustamas käinud viiel korral, vajas psühhiaatri konsultatsiooni ja medikamentoosset ravi ning seda seoses tütre suhtes toimepandud kuriteoga. NH’l, kellelt vahetult süüdistavad raha nõudsid ja ähvardasid teda tütre tapmisega, diagnoositi 13.02.11.a. hüpetoonilist kriisi; seoses tugeva psüühilise stressiga intensiivistusid stenokardiahood, tekkisid meeleolu ja unehäired; korduv ravi korrigeerimine ei ole stressieelset seisundit siiani taastanud. Kõik need üleelamised olid põhjustatud tema alaealise tütre pantvangi võtmisest. Arvestades kehtivat kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitamisel, süüdistatavate konkreetseid tegusid pantvangi võtmisel, alaealise hoidmist külmas ja pimedas ruumis mitu ööpäeva, tema isale esitatud jõhkraid ähvardusi, aga ka asjaolu, et kõik süüdistatavad on kohtuistungil oma süüd tunnistanud, oma käitumise hukka mõistnud ja toimepandut kahetsenud, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks mittevaralise kahju osas välja mõista süüdistatavatelt järgmised summad: - AM kasuks summa 24 000 eurot, millest on enne kohtuistungit hüvitatud 2 000 eurot ning tasuda jääb seega 22 000 eurot; NH kasuks 3 500 eurot ja NM kasuks 1 500 eurot. Menetluskulud Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad ka menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on ekspertiiside tasud, määratud kaitsjale makstud tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Esimese astme kuritegudes süüdimõistmise korral on sundraha KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt 2,5 kuupalga alammäära. Arvestades asjaolu, et kannatanutele tuleb tasuda suurtes summades tekitatud kahjud, võttes arvesse süüdimõistetute resotsialiseerumisväljavaateid ning nende varanduslikku olukorda, jätab kohus KrMS § 180 lg 3 alusel osa menetluskuludest riigi kanda. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179, 180, 306, 311 313. Kohtunik