Obsah (5)

§ 16§ 35§ 34§ 6§ 29

3-21-2321 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Tartu Halduskohus Ülle Polluks 19.1.2023, Jõhvi 3-21-2321 Haldusasi X kaebus Viru Vangla toi

) § 6 lg-s 1 sätestatud õiguskorraga. Ilmne on, kui kaebaja ei saa vangla tegevuse tõttu omandada haridust ja seeläbi konkureerida tööturul, siis on tal ainsaks võimaluseks teenida raha ebaseaduslikul teel, mis ei ole ühiskonna huvides. Vastustaja tegevus on vastusolus

§ 16

lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2, aga samuti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 ja § 40 lgde-ga 1 ja 2, kuna vastustaja ei andnud kaebajale enne ITK koostamist arvamuse esitamise võimalust.

1. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised: Kaebajale 23.07.2021 kinnitatud ITK-st nähtub, et kaebajale on planeeritud mitmed tegevused – töötamine, riigikeele õpe, vestlused kriminaalse tutvusringkonna negatiivsest mõjust temale ja lähedastele, sotsiaalprogramm “Eluviisitreening”, vestlused väärtushinnangute ja hoiakute teemal ning ühiskonnas kehtestatud normidest kinnipidamisest, sotsiaalprogramm “Sotsiaalsete oskuste treening”. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kohaselt on igaühel õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuse üldhariduskoolides õppemaksuta. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lg 2 teise lause kohaselt on isik koolikohustulik kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Kaebaja on sündinud 21.11.1984, seega tegemist ei ole koolikohustusliku isikuga. Vangla arvates ITK-s märgitud riske maandavaid meetmeid tuleb vaadelda kompleksina. Kaebaja on täiskasvanud meesterahvas, kes ei ole õigusaktidest tulenevalt koolikohuslane. Vabanedes vanglast ei ole kellelgi tema suhtes ülalpidamiskohustust, seega eelduslikult tuleb tal asuda tööle endale elatise teenimiseks. Seetõttu on oluline, et kaebajal oleks kujunenud tööharjumus ja ta peaks töötamist õiguskuuleka elu üheks lahutamatuks osaks. Legaalselt teenitud vahendite (töötasu) puudumine on ilmselgelt üheks teguriks, mis võib tuua kaasa n-ö tagasilanguse ja soodustada uute 3 3-21-2321 kuritegude toimepanekut. Kaebaja on peale ITK koostamist järjepidevalt keeldunud tööst. Seega peab vastustaja suunama kaebaja riskiteguri vähendamisele, mistõttu ei ole hariduse saamise küsimused prioriteetsemad. Kaebaja kannab pikaajalist vangistust, tähtajaga 16.04.
2. Järelikult on tal piisavalt aega asuda vangistuse ajal haridust omandama pärast töötamise riski maandamist. Vastustaja arvates hariduse omandamine, mis kindlasti omaks ka mingit positiivset mõju võib kõne alla tulla siis, kui kaebajal on kujunenud teadmine töötamisest. Seega kaebaja suunamine tööharjumiste kujunemisele ja talle põhihariduse omandamise võimaluse andmata jätmine on õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3. Kohus selgitab, et esmalt hindab kaebaja tuvastusnõude põhjendatavust (I), järgmisena jagab menetluskulud (II). I
4. Haldusasja materjalide kohaselt koostas 23.07.2021 vastustaja kaebaja suhtes ITK, mis ei näinud ette kaebajal põhihariduse omandamist ITK koostamise perioodiks, ehk üheks aastaks. Vastustaja pidas prioriteetsemaks suunata kaebaja majandustöödele eesmärgil kujundada kaebajal tööharjumust ja seeläbi alandada kaebaja poolt uute kuritegude toimepanemise riske.
5. Kohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal puudub põhiharidus (lõpetas ainult
6. klassi), pooltevaheline vaidlus taandub sellele, kas 23.07.2021 seisuga kaebaja suunamine ITK põhjal tööharjumuste kujunemisele, kuid mitte põhihariduse omandamisele, on kaebaja isikut arvestades põhjendatud ja kaalutletud otsus ja kas vastustaja on järginud ITK koostamisel menetlusreegleid. 17.

§ 35

lg 1 sätestab, et kinnipeetavale, kellel puudub põhiharidus, võimaldatakse põhihariduse omandamine vastava riikliku õppekava alusel, juhul kui see on ITK-s ette nähtud.

§ 34

lg 1 kohaselt on hariduse omandamise võimaldamise eesmärk kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et hariduse andmist vanglas korraldatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja kutseõppeasutuse seaduse ning nende alusel väljaantud õigusaktide kohaselt. Tulenevalt

§ 16

lg 1 p-st 4 kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, koostatakse kinnipeetava ITK, milles nähakse ette kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituse andmise vajadus.

§ 16

lg 5 kohaselt kinnipeetava ITK koostamise ja rakendamise juhendi kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Justiitsministri poolt 14.05.2008 vastu võetud määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (edaspidi määrus nr 21) § 1 lg 1 sätestab, et ITK on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Sama paragrahvi 1 lg 2 p-des 1-3 kindlaksmääratud eesmärgid näevad ette, et ITK koostamise ja rakendamise eesmärgiks on: 1) suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamisele; 2) toetada kinnipeetava arengut haridustaseme tõstmise ning kutse-, töö- ja sotsiaalsete oskuste täiendamise kaudu; 3) tõsta kinnipeetava iseseisvat õiguskuulekat toimetulekuvõimet. Eelnevast nähtub, et nii tööharjumusoskuste kui ka hariduse omandamise võimaldamine on ITK ühised legitiimsed eesmärgid.

§ 34

lg 6 kohaselt suunab ja soodustab vanglateenistus kinnipeetavaid hariduse omandamisel. 4 3-21-2321

1. Kohtupraktikas on leitud, et ITK-s kinnipeetavale hariduse omandamise võimaldamine või võimaldamata jätmine on diskretsiooniline haldusakt, mis on kohtus 1 vaidlustatav. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul, kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga.2 HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab haldusakti ja toimingu õiguspärasust kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.
2. Antud juhul võttes arvesse uue kuriteo toimepanemise riski puudumist hariduse valdkonnas ja uue kuriteo toimepanemise riski esinemist tööharjumuse valdkonnas (töö ja majanduslik toimetulek), aga samuti seda, et kaebaja ei ole koolikohustuslik isik, otsustas vastustaja suunata kaebaja kõigepealt tööle ning seeläbi maandada esmajärjekorras tööharjumusega seotud kriminogeenseid riske (dtl 61). Vastustaja leidis, kuna kaebaja viimaseks vangistuse ajaks on 16.04.2028, võib ta omandada põhiharidust peale tööharjumise valdkonnas tekkinud riskide maandamist (dtl 85).
3. Kohus märgib esmalt, et ei nõustu vastustajaga selles, et kaebajal kooliealise vanuse puudumine on kaalumisele võetav asjaolu. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja on täisealine isik ning selle üle, et vastavalt PGS § 9 lg-le 2 ei ole kaebaja vanuse tõttu enam koolikohustuslik isik. Kohus leiab, kui lähtuda pelgalt sellest, kas kinnipeetav on koolikohustuslik isik või mitte ja viimase kindlakstegemise korral keelduda talle põhihariduse omandamisest, oleks selline tegevus ilmselgelt vastuolus

§ 34

lg-s 6 sätestatud eesmärgiga, mille tähtsust on rõhutanud ka Riigikohus.3 Vastasel juhul oleks põhihariduse saamise võimalus vaid mõnedel noortel kinnipeetavatel, kelle vanus ei ületa 17. aastat (vt

§-d 77 ja 81). Järelikult on kohus seisusukohal, et kinnipeetava koolikohustuslikkus PGS § 9 lg-s 2 sätestatud tähenduses ei ole kaalule võetav asjaolu põhihariduse saamise võimaldamise otsustamisel ITK koostamise raames. Koolikohustuse puudumisega arvestades tegi vastustaja olulise diskretsioonivea.

1. Lisaks märgib kohus, et on raske nõustuda vastustaja poolt vaideotsuses esitatud väitega, et kaebajal puudub seoses haridusega uue kuriteo toimepanemise risk. Kohus rõhutab, et 23.07.2021 seisuga oli kaebajal lõpetatud vaid
2. klassi. Seega, polnud tal isegi põhiharidust, mis iseenesestmõistetavalt viitab sellele, et vabaduses võivad kaebajal tekkida probleemid seoses töö leidmisega isegi siis, kui tegemist on lihtsama tööga. Lihtsama töö saamise eelduseks on vähemalt põhihariduse olemasolu, mida kaebajal ei olnud. Kuna töö leidmine on hariduse puudumise tõttu raskendatud, tõuseb ka tõenäosus, et kaebaja, olles täiskasvanud inimene, kes vajab elamiseks sissetulekuallikaid, hakkab teenima raha enda ülalpidamiseks illegaalselt või õigusvastaseid tegevusi sooritades. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on omistanud kaebajal põhihariduse puudumisele liiga väikese kaalu.
3. Peale selle, et kaebaja ei ole koolikohustuslik ja tal esinevad tööharjumusega seotud kriminogeensed riskid, ei ole vastustaja arvestanud sellega, et kaebajal puudub põhiharidus ja vangla kohuseks on soodustada kinnipeetaval hariduse saamist vangistuse ajal. Arvesse ei ole võetud ja kaalutletud ka seda, kas tööharjumusega seotud riskide maandamine ehk kaebaja tööle 1 RKHKo 3-3-1-31-12, p
4. RKHKo 3-3-1-54-03, p-d 38–40; 3-3-1-81-07, p 16; 3-3-1-72-13, p
5. 3 Sama 2 5 3-21-2321 suunamine ja kaebajale hariduse saamise võimaldamine on teostatav mõnel määral paralleelselt (nt kaebaja suunatakse tööle koolivaheaegadel). Riigikohus on rõhutanud, et pidades silmas määruse nr 21 § 1 lg 2 p-des 1-3 püstitatud eesmärke ja vangla kohustust soodustada hariduse saamist, üldhariduse (põhihariduse) võimaldamata jätmine on põhjendatud rahaliste vahendite vähesuse, turvariskide või õppedistsipliini rikkumiste korral. Hariduse omandamine ei suurenda iseenesest kinnipeetava ohtlikkust võrreldes tööleasumisega.4 Sellest Riigikohtu seisukohast tuleneb, et tööharjumusega seotud riskide olemasolu ei saa olla takistuseks põhihariduse võimaldamise üle otsustamisel, kuna mõlemad teenivad lõppkokkuvõttes ühte eesmärki – kinnipeetava tööhõive peale vangistuse ärakandmist (

§ 34lg 1).

Vastustaja on küll vastuses kaebusele märkinud, et kaebaja saab omandada haridust hilisemal perioodil, ehk enne 16.04.2028, kuid ei arvestanud sellega, et kaebajal avaneb vanglast tingimisi ennetähtaegselt vabanemise võimalus elektroonilise järelevalve all juba 16.10.2023, mistõttu ei pruugi kaebaja hilisemal perioodil jõuda põhihariduse omandamiseni. 23. Halduskohtumenetluse käigus põhjendas vastustaja tööharjutamise valdkonnas tekkinud riske ja nende maadamise vajadust muu hulgas sellega, et kaebaja on peale 23.07.2021 ITK kinnitamist korduvalt keeldunud tööst. Pidades silmas HKMS § 158 lg-s 2 sätestatut, aga samuti seda, et ITK hariduse võimaldamist puudutavas osas vastab haldusakt nõuetele, ei tohtinud vastustaja arvestada aastal 2022 kaebaja tööst keeldumistega (dtl 68-73) ja põhjendada juba halduskohtumenetluse käigus sellega põhihariduse võimaldamata jätmist 23.07.2021 kinnitatud ITK-s. Kohus on varasemalt rõhutanud, et tööst keeldumise korral ei saa hariduse võimaldamata jätmine olla kinnipeetava täiendavaks sanktsioneerimise vahendiks.5 Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et ka vanglas töötamine ei saa olla prioriteetne teiste kinnipeetava resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevuste, s. h üldkeskhariduse omandamise ees, sest hariduse omandamine on samuti ilmselgelt abiks vangistuse eesmärkide saavutamisele (

§ 6

). Kuna nii töökohustus kui hariduse omandamine on kooskõlas vangistuse eesmärkide saavutamisega, ei ole õiguspärane ega selgel lubaval normil põhinev selline vastustaja tegevus, kui esimesest keeldumist karistatakse sisuliselt ka teise hariduse omandamise võimalusest ilmajätmisega, sest nii tekib olukord, kus kinnipeetava suhtes ei kohaldu kumbki abinõu, kuigi mõlemad on suunatud vangistuse eesmärkide saavutamisele. 24. Eelnevast lähtudes on kohus seisukohal, et kaebajale 23.07.2021 koostatud ITK-ga põhihariduse omandamise võimaldamata jätmise osas on olulised diskretsioonivead, mistõttu on selline otsus sisuliselt õigusvastane. 25.

§ 16lg 2 kohaselt arutatakse ITK kinnipeetavaga.

Kaebaja on väitnud, et vastustaja ei ole temaga ITK-d arutanud, millega rikkus uurimispõhimõtet. Kohus märgib, et on õige kaebaja arusaam selle kohta, et

§ 16

lg 2 eesmärgiks on arutamise käigus välja selgitada kõik ITK koostamiseks tähtsust omavad asjaolud, sh teada saada kinnipeetava vastuväited, mis võiksid mõjutada ITK sisu. Seega, tegemist on uurimispõhimõtet kaitsva sättega, millest tuleneb vastustajale kohustus enne ITK koostamist arutada seda kinnipeetavaga, eriti olukorras, kus ITK osad vastavad haldusakti tunnustele (nt hariduse omandamise osas) ehk omavad regulatiivset toimet. Vastustaja ei ole kaebaja väite osas vastuväiteid esitanud ei haldus- ega halduskohtumenetluses. Kohus leiab, et vastustaja rikkus

§ 16

lg-s 2 kindlaksmääratud kohustust, kui enne ITK koostamist ei arutanud seda kaebajaga. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et 23.07.2021 kinnitatud ITK kaebajale põhihariduse mittevõimaldamata jätmise osas on formaalselt õigusvastane. 4 5 RKHKo 3-3-1-31-12, p

1. TrtRKo 3-18-260, p
2. 6 3-21-2321
3. Lähtudes eeltoodust, rahuldab halduskohus kaebuse ja teeb kindlaks vastustaja poolt 23.07.2021 kinnitatud ITK põhihariduse mittevõimaldamise osas õigusvastasuse.
4. Kaebaja taotles muu hulgas kohtult

§ 35

lg 1,

§ 29

lg 21 ja vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 511 lg 21 kohaldamata jätmist ja põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Kohus jätab kaebaja taotluse rahuldamata, kuna kohtu hinnangul on eelpoolkirjeldatud õigustloovate aktide sätted kooskõlas põhiseadusega ning puudub alus nende sätete üle põhiseadupärasuse kontrolli alustamiseks. II

1. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse. Seega esineb vastustajal kaebaja poolt halduskohtumenetluse käigus kantud menetluskulude tasumise kohustus. Kaebaja esindaja esitas kohtule määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ja menetluskulusid kinnitavad dokumendid (arve), mille kohaselt on kaebaja poolt käesoleva haldusasja menetluse raames menetluskulud kokku 3400 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks, nähtuvalt haldusasja materjalidest on kaebuse esitamise eest tasutud kolmanda isiku poolt riigilõiv summas 15 eurot. Esindaja poolt kaebajale osutatud õigusteenuse maht on kokku 17 tundi, kus 2 tundi ja 55 minutit on kulutatud 9.12.2021 kaebaja konsultatsioonile ja dokumentidega tutvumisele, 6 tundi ja 10 minutit on kulutatud 10.12.2021 määruskaebuse koostamisele, 1 tund ja 50 minutit läks konsultatsioonile menetlusdokumentide koostamisel ning 6 tundi ja 15 minutit oli kulutatud 5.01.2021 vastustaja seisukoha analüüsimisele ja arvamuse koostamisele. Sellest nähtub, et kaebaja esindaja tunnitasuks oli 200 eurot/tund.
2. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus on seisukohal, et arvestades vaidluse iseloomu ja selle keerulisust6, aga samuti kaebaja esindaja poolt läbitöötatud haldusasja materjalide mahtu ja keerulisust7 ning kohtule esitatud dokumentide mahtu ja keerulisust8, on põhjendatuks kaebaja esindaja menetluskuludeks vaid 500 eurot. Kohus selgitab, et kaebaja esindaja ei ole osalenud kaebuse koostamisel ega esitanud seda kohtule. Kaebaja esindaja piirdus vaid määruskaebuse koostamise ja selle esitamisega ringkonnakohtule. Määruskaebuse maht on ca 2 lk koos asjaolude kirjeldustega. Lisaks on kaebaja esindaja esitanud kohtule 27.10.2022 taotluse üleminekuks kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele ja tähtaja ennistamiseks, mille sisu maht on 0,5 lk. Viimasena esitas kaebaja esindaja kohtule menetluskulude nimekirja koos arvega, kus puuduvad kirjalikud väited, taotlused, selgitused või vastuväited. Rohkem kaebaja esindaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi kirjalikku dokumenti.
3. Lähtudes eeltoodust, mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 515 eurot, neist on 500 eurot kaebaja esindaja kulud (ilma käibemaksuta) ja 15 eurot kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv. Ülejäänud menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda.
4. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 6 RKHKo 3-3-1-36-10, p
5. RKHKm 3-3-1-28-09, p
6. 8 Sama 7 7 3-21-2321 Otsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 14.12.2023 kohtuotsusega nr 3-21-2321
7. jaanuaril
8. Resolutsioon:
9. Tagastada Viru Vanglale 23.11.
10. a seisukoha lisa.
11. Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
12. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
13. Tühistada Tartu Halduskohtu 19.01.
14. a otsuse resolutsiooni punkt 3 osas, millega halduskohus mõistis Viru Vanglalt välja kaebaja kasuks esindaja kuludena 500 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt välja kaebaja kasuks esindaja kuludena 700 eurot (käibemaksuta). Muus osas jätta Tartu Halduskohtu 19.01.
15. a otsus muutmata.
16. Mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks apellatsioonimenetluse kulude katteks välja 470 eurot (s.o esindaja kulud 450 eurot (käibemaksuta) ja riigilõiv 20 eurot). Ülejäänud osas jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (s.o esindaja kulud 250 eurot (käibemaksuta)) tema enda kanda.
17. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga. 8