Obsah (4)

§ 637§ 173§ 174§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-23-138792 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2023, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Tarmo Tina Kohtuasi OK Incure OÜ hagi T. T. vastu võlgn

§ 637lg 21).

I HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt tutvunud portaalihalduri Omaraha OÜ poolt hallatava e-teenuste keskkonna kaudu laenu üldtingimustega ning laenusaaja laenutingimuste ja teabelehega, sõlmis kostja 26.11.2022 laenulepingu S225747489, summas 2260 eurot, perioodiga 5 aastat, krediidikulukuse määraga 42,5% aastas. Laenusumma on kostja arvelduskontole üle kantud 26.11.
2. Omaraha OÜ on kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtunud VÕS § 4034 lg 2 sätestatust. Kostja, hoolimata lepingu ülesütlemise hoiatusest võlgnevust ei tasunud ning oli viivituses vähemalt kolme järjestikuse 26.03.2023, 26.04.2023 ja 26.05.2023 osamakse tasumisega, siis ütles Omaraha OÜ laenulepingu kooskõlas VÕS § 416 erakorraliselt üles 06.06.2023, loovutades olemasoleva nõude kostja vastu hagejale.
3. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Tartu Ringkonnakohus asus oma 31.03.2021 lahendis 2-20-103014 (p 8) seisukohale, et kuna seadusandja lubab tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 2227, 97 eurot, intressi 240,52 eurot, viivise 282, 30 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35 eurot. II KOSTJA VASTUS
4. Kostja võlga ei tunnista, nõue ei ole põhjendatud ja menetlus tuleb lõpetada. III KOHTU PÕHJENDUSED
5. Arvestades hagi hinda, on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 405 lg 1 järgi tegemist lihtmenetluses lahendatava hagiga. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab et hagi tuleb rahuldada. Kostja laenulepingu sõlmimist Omaraha OÜ e-teenuste keskkonna kaudu, raha saamist ja lepingu ülesütlemist vaidlustanud ei ole. Kohus on kostjale kahel korral määranud tähtaja hagile sisulise vastuse esitamiseks, kuid kostja on piirdunud üldsõnalise väitega, et nõue ei ole põhjendatud. Kostja on laenutingimused digitaalselt allkirjastanud. Esitatud maksekorraldusest nähtub, et laenusumma on kostja kontole 26.11.2022 üle kantud. Eeltoodust saab järeldada, et tegemist on sidevahendi (arvutivõrgu) abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga VÕS §-de 52 lg 1, 401 lg 1, 402 lg 1 ja 410 lg 1 järgi. Laenutingimustest tuleneb, et laenu krediidi kulukuse määraks on 42,5% aastas. Laenu andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud maksimaalseks krediidi kulukuse määraks 16,30%, millest tulenevalt ei ületa kostjale antud tarbimislaenu kulukuse määr aastas (42,5%) tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (48,9%) ning järelikult ei ole tarbijakrediidileping tühine VÕS § 4062 lg 1 alusel.

1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja esitatud selgitustest ja tõenditest nähtub, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja ei tuginenud laenu väljastamise otsuse 2 tegemisel mitte ainult kostja laenutaotluses esitatud andmetele tuginedes, vaid kontrollis kostja andmeid avalikest andmebaasidest, sh. AS Creditinfo Eesti, OÜ Krediidiregister ja Maksu- ja Tolliamet. Kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus sätestatule (VÕS § 76 lg 1 ja 82 lg 1). Kuivõrd kostja ei ole lepingujärgseid makseid tasunud ja hageja on lepingu üles öeldud, siis on kostja oma maksekohustust VÕS § 100 mõistes rikkunud ning hageja on õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel tuleb kostjal hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2227, 97 eurot ja intress 240, 52 eurot.
2. Hageja nõuab viivist 32,80% aastas (0,090% päevas) perioodi 07.06.2023 - 25.10.2023 eest summas 282, 30 eurot. Õige on hageja viide kohtulahenditele ja seisukoht, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuna VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel lubab seadus tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Eeltoodu alusel tuleb hageja viivise nõue rahuldada. Hageja on saatnud kostjale kolm võlateatist 15.06.2023, 28.06.2023 ja 05.07.2023 ning VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulusid summas 35 eurot. Eeltoodu alusel tuleb hagi täies ulatuses rahuldada. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (

§ 173lg 1).

Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses (

§ 174

lg 2).

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. Hageja esindaja menetluskuludeks on riigilõiv 385 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 3