Obsah (6)

§ 230§ 436§ 231§ 173§ 164§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Priit Kama Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2023 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-9461 Tsiviilasi L. S. hagi

) § 5 lg 1 ja lg 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Sealjuures peab pool

§ 230

lg 1 kohaselt hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 3

1. Puudub vaidlus, et: - kinnistusraamatusse registriossa numbriga xxxx on omanikuna kantud hageja (dtl 49); pooled abiellusid xxxx (dtl 44) ning lahutasid abielu xxxx (dtl 12); korter (registriosa numbriga xxxx) aadressil Xxxx kinnistati
2. aastal (dtl 45); vaidlusalune korter omandati vallasasjana
3. aastal (dtl 58-59); poolte vahel kehtib seadusjärgne varasuhe.
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalune korteriomand kuulub poolte ühisvarasse või hageja lahusvarasse. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kuidas jagada ühisvara, kui kohus tuvastab, et vaidlusalune korter kuulub poolte ühisvarasse.
5. Hageja väitel kuulub korter hageja lahusvarasse, ent tema väited korteri lahusvarasse kuuluvuse kohta on menetluse käigus olnud vastuolulised. Hagiavalduses on hageja väitnud, nagu oleksid vanemad hagejale kinkinud alguses üüriõiguse ja seejärel terve kinnistu, kuid on samas väitnud, et „vanemad on kinkinud oma tütrele endale kuuluva kooperatiivi osaku ning oma rahaga seda erastanud“ (dtl 3). Samas menetlusdokumendis on hageja veel välja toonud, et korter oli erastatud ja välja ostetud hageja vanemate erastamisväärtpaberitega (edaspidi EVP), millega on vanemad võtnud osa korteri erastamisel ning selle tehingu kaudu korteri hagejale kinkinud (dtl 3). Kohtuistungil antud selgitustest võib järeldada, et hageja eeltoodud argumendid taanduvad ühelt poolt arusaamale, nagu tuleneks tema ainuomandiõigus korteriomandile Nõukogude okupatsiooniaegsest üürilepingust korterile (dtl 176). Selle väite õiguslikuks põhjenduseks on hageja esitanud Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 2-14-18828, kus on käsitletud liisingulepingust tulenevaid õigusi, mida ei saa antud juhul pidada asjakohaseks. Samas jäi hageja istungil argumendi juurde, et oluline on, et hageja erastas korteri vanematelt saadud EVP-de eest (dtl 176). Laiemalt tundub hageja positsioon seisnevat veendumuses, et kuna hageja vanemad soovisid, et nende tütar saaks nende poolt kasutatavas korteris edaspidi elada, siis võiks selline soov olla ka kuidagi hageja ainuomandiõiguse aluseks.
6. Kostjad ei vaidle vastu sellele, et hageja vanemad kinkisid hagejale täiendavalt EVP-sid, kuid vaidlevad vastu sellele, et korteri erastamiseks on kulutatud ainult hagejale kantud EVPsid (dtl 176). Kostjad esitasid kohtule hageja EVP-konto väljavõtte (dtl 142), millest nähtuvalt oli hageja kontol algselt 4200 EVP-d. 13.06.1995 on hageja ema kandnud hagejale 4260 EVPd ning 11.08.1995 on hageja isa kandnud hagejale 8700 EVP-d. Korter erastati 20.06.1995 7500 EVP eest. Seega ei vasta tõele hageja väide, et korter erastati täielikult vanematelt saadud EVPde eest, kuna hageja isa on oma EVP-d kandnud hagejale alles pärast korteri erastamist. Hageja sai korteri erastada seega osaliselt enda kontol algselt olevate EVP-de ja osaliselt hageja emalt saadud EVP-de eest.
7. Hageja esitas istungil väite, et EVP-d olid hageja lahusvara, mistõttu erastati korter hageja lahusvara arvel (dtl 176). Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et enne korteri erastamist algselt tema kontol olnud 4200 EVP-d (dtl 142) oleksid omandatud enne poolte abielu sõlmimist. Arvestades seda, et pooled sõlmisid abielu
8. aastal (dtl 44), kuid EVPsid hakati välja andma alles
9. aastal vastu võetud erastamisseaduse alusel, saavad EVP-d olla hagejale välja antud üksnes abielu ajal.
10. Ka ei saa kohus jõuda järeldusele, et hageja emalt saadud EVP-d, mille eest osaliselt korter erastati, oleksid kuulunud hageja lahusvara hulka.
11. aastal, mil hageja ema EVP-d hageja kontole kandis (dtl 142), kehtinud PKS § 15 lg 1 nägi küll ette, et abikaasa lahusvara hulka loetakse abielu kestel kinke teel omandatud vara, kuid tol ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 260 lg 1 kohaselt pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (vt ka RKTKo 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11).
12. aastal kehtinud tsiviilseadustiku 4 üldosa seaduse § 93 lg 3 kohaselt oli seaduses nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega ei saanud üksnes ema tahe oma EVP-sid kinkida tuua kaasa soovitud õiguslikku tagajärge.
13. Riigikohtu hinnangul saab PKS § 210 lg 2 järgi määrata enne
14. juulit 2010 kehtinud PKS järgi nii eseme kuuluvust ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdusest kõrvalekaldumise aluseid, st enne
15. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-t 2, juhul kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
16. juulit 2010 (RKTKo 14.05.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12).
17. aastal kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 järgi võis kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja ema, kellele kuuluvaid EVP-sid korteri erastamiseks osaliselt kasutati, tuleb käesoleval juhul lugeda ühisvara suhtes kolmandaks isikuks. Seadus ei näe ette erisust, et kolmandate isikute vara eest soetatud ühisvara annaks võimaluse vara jagamisel võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.
18. Seega on kohus tuvastanud, et korter (registriosa numbriga xxxx) aadressil Xxxx kuulub poolte ühisvara hulka, mistõttu hageja tuvastusnõue tuleb jätta rahuldamata. Ühisvara jagamine
19. PKS § 37 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
20. Kostja on vastuhagis taotlenud jagada korteriomand selle müügiga avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha poolte vahel võrdsetes osades (dtl 67). Hageja avaldas kohtuistungil, et pooldab varianti, et pooled müüvad korteri ise ning alternatiivselt on hageja nõus korteri välja ostma tingimusel, et tal ei tule kostjale maksta rohkem kui 25 000 eurot (dtl 176). Kuna kohus ei saa rahuldada samal ajal kostja eelistatud ühisvara jagamise viisi nõuet ning hageja eelistatud ühisvara jagamise viisi nõuet, tuleb kohtul hinnata, milline taotletud ühisvara jagamise viis on mõlema poole huvisid arvestav.
21. Kuigi hageja eelistaks varianti, et pooled müüvad korteri ise, ei vasta taotletud jagamise viis AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile. Selliselt oleksid pooled võinud ühisvara jagada, kui nad oleksid jõudnud kompromissini. Alternatiivina pakkus hageja kostjale tema osa eest kuni 25 000 eurot. Hüvitise väljamõistmisel tuleb lähtuda ühisvara väärtusest selle jagamise ajal. Poolte ühisvarasse kuuluva korteri pindala on 45,9 m2 (dtl 49). Kostja esitatud statistika kohaselt on sarnases suuruses ning sarnases piirkonnas asuvate korterite müügihind ajavahemikus 01.12.2022 kuni 31.05.2023 olnud minimaalselt 88 000 eurot (dtl 78). Kohus peab usutavaks, et vaidlusalune korter maksab käesoleval ajal kindlasti rohkem kui 50 000 eurot, millest kostja osa oleks sellisel juhul 25 000 eurot. Arvestades, et hageja ei soovi kostjale tema osa eest maksta rohkem kui 25 000 eurot, on põhjendatud kostja nõue jagada ühisvara hulka kuuluv kinnisasi selliselt, et müüa see avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha poolte vahel võrdsetes osades. Kulutuste hüvitamise nõue
22. Kostja nõuab lisaks ühisvara jagamisele hagejalt korteriühistu kommunaalarvete hüvitamist, mida kostja on alates
23. aastast ainuisikuliselt kandnud (dtl 67). Hageja hinnangul ei ole kostja nõue põhjendatud, kuna kostja ei võimalda hagejal korterisse siseneda 5 ega korterit kasutada (dtl 176). Kostjad sellele vastu ei vaielnud (dtl 176), mistõttu loeb kohus

§ 231lg 4 alusel asjaolu omaksvõetuks.

Seega ei ole põhjust kostja nõuet hagejalt hüvitise saamise osas rahuldada. MENETLUSKULUD 23.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 164lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda, sest ühisvara jagamine on eelduslikult mõlema omaniku huvides. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik 6