← Eesti

1-20-3487/398

Obsah (5)§ 154§ 339§ 175§ 186§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 154

lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 03.11.2014, 3-1-1-40-14, p 68). 26. A. Dremovile, A. Danchakile ja T. Järvistele on esitatud süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille objektiivsed tunnused tuleb avada RahaPTS-is sätestatud rahapesu mõiste kaudu (RKKK 03.06.2011, 3-1-1-41-11, p 23.1). 4

(11)1-20-3487
  1. Süüdistuse kohaselt jäävad rahapesuga seotud süüdistatavate käitumisaktid ajavahemikku jaanuarist kuni juunini
  2. Nimetatud perioodil kehtinud RahaPTS § 4 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli rahapesu kuritegelikust tegevusest saadud vara või selle asemel saadud vara: (p 1) muundamine või üleandmine, kui on teada, et selline vara on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest, eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest, või (p 2) omandamine, valdamine või kasutamine, kui selle saamisel on teada, et see on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest, või (p 3) tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise või omandiõiguse varjamine või varaga seotud muude õiguste varjamine või kui on teada, et selline vara on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest.
  3. Kohtupraktika kohaselt tuleb süüdistuses määratleda, millisele RahaPTS § 4 lg 1 p-des 1–3 loetletud rahapesu teoalternatiivile või -alternatiividele süüdistatavate käitumine vastab (vrd nt RKKK 28.12.2009, 3-1-1-100-09, p 32). Seda nõuet pole käsiloleval juhul järgitud. Süüdistusaktis on küll välja kirjutatud teo toimepanemise ajal kehtinud RahaPTS § 4 lg 1 redaktsioon, kuid sätet pole seostatud süüdistatavatele etteheidetava tegevusega (tegevusetusega). Seetõttu ei selgu süüdistusest sõnaselgelt, millise rahapesu teoalternatiivi on süüdistatavad realiseerinud.
  4. Maakohus märkis asjakohaseks teoalternatiiviks RahaPTS § 4 lg 1 p 1 (vrd nt RKKK 11.10.2018, 1-17-1219/39, p 11; 05.04.2012, 3-1-1-25-12, p 11), kuid kolleegiumi hinnangul ei analüüsinud maakohus ammendavalt, kas süüdistatavatele etteheidetavas käitumises esinevad kõik selle teokoosseisu kohustuslikud elemendid. Maakohtu arutluskäigu lüngad on ulatuslikud ega võimalda kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist. Ringkonnakohus nõustus üldsõnaliselt maakohtu põhjendustega ja vastas vaid üksikutele kaitseväidetele, jättes sisuliselt hindamata, kas maakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav.
  5. Maakohus selgitas, et Crosspoint Ltd. ülekannetega GFC maksekontolt erinevatele Hiina äriühingutele liigutati eelkuriteost saadud raha ühelt kontolt teisele, et peita raha päritolu ning varjata seoseid toime pandud kuriteo ja kurjategijate vahel. Kohtu hinnangul kasutas Crosspoint Ltd. GFC-s avatud maksekontot rahapesutoimingute tegemiseks, mille juures abistasid teda süüdistatavad. Maakohus tuvastas, mil viisil liikus raha Crosspoint Ltd-st GFC kaudu pangakontodele Hiinas, milline oli iga süüdistatava teopanus ning milliseid RahaPTS-i nõudeid süüdistatavad rikkusid. Samas ei ole maakohus veenvalt põhistanud, mil viisil täidab süüdistatavate tegevus (tegevusetus) RahaPTS § 4 lg 1 p-s 1 kirjeldatud rahapesu objektiivse koosseisu tunnused. Samuti ei selgu kohtuotsusest, kas kõik süüdistuses loetletud ja kohtuotsuses tuvastatud RahaPTS-i nõuete rikkumised on käsitatavad rahapesuna RahaPTS § 4 lg 1 p 1 ja KarS § 394 tähenduses.
  6. Puudulik on ka subjektiivse külje käsitlus. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et süüdistuses kirjeldatud sündmuste toimepanemise ajal kehtinud RahaPTS § 4 lg 1 p 1 redaktsiooni järgi peab isik rahapesus süüdimõistmiseks teadma rahapesu objektiks oleva raha kuritegelikust päritolust. RahaPTS § 4 lg-s 1 kasutatud sõnastus kui on teada osutab isiku kindlale teadmisele raha kuritegeliku päritolu osas (KarS § 16 lg 3). Sõltumata eeltoodust pole maakohus süüdistatavate teadmist raha päritolust kindlaks teinud. A. Dremovi ja A. Danchaki puhul on pelgalt sedastatud, et nad ei teinud kõike endast olenevat, et jahi varguse või dokumentide võltsimisega seotud asjaolusid välja selgitada, ning et A. Danchak on üritanud näidata, et Crosspoint Ltd-ga seotud ebatavalised asjaolud vastavad tavapärasele praktikale. T. Järviste puhul maakohus vaid mainib, et kuivõrd Crosspoint Ltd. oli A. Š. poolt GFC-sse toodud suurklient, siis on vähetõenäoline, et T. Järviste Crosspoint Ltd-st ja tema tehingutest ei teadnud.
  7. Eksimustele subjektiivse koosseisu analüüsimisel osutasid apellatsioonimenetluses kõik kaitsjad, tuues eraldi välja, et maakohtus ei leidnud tõendamist süüdistatavate teadmine vara kuritegelikust 5
(11)1-20-3487 päritolust. Sellele vaatamata sedastas ringkonnakohus, et kaitsjad „ei juhi tähelepanu mitte ühelegi maakohtu õiguslikule või faktilisele seisukohale, mille ümberhindamine apellatsioonimenetluses võiks vajalikuks osutuda“. Osutatud apellatsiooniväidetele ringkonnakohus aga sisuliselt ei vastanud. A. Dremovi ja A. Danchaki puhul on üldsõnaliselt märgitud, et maakohus tuvastas süüdistatavate teadlikkuse vara kuritegelikust päritolust. Millises otsuse osas ja millistele tõenditele tuginevalt maakohus seda järeldas, ringkonnakohus ei täpsusta. Ka T. Järviste puhul on lakooniliselt nõustutud maakohtuga, et eluliselt usutav on tema teadmine kliendi Crosspoint Ltd. tehingutest. Kolleegium märgib, et isegi kui pidada eeltoodud asjaolu eluliselt usutavaks, siis ei järeldu sellest automaatselt, et T. Järviste teadis vara kuritegelikust päritolust. Nõustumisväärne on kaitsjate seisukoht, et ka nõukogu liikme puhul tuleb koosseisus nõutav teadmine kindlaks teha või alternatiivselt, lähtudes kriminaalasja tehioludest, tõendada, et GFC loodigi eesmärgiga panna toime rahapesu.
  1. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et RahaPTS § 4 lg 1 p 1 eeldab, et teo toimepanija tegutseb eesmärgiga (KarS § 16 lg 2) varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut (vt nt ka RKKK 22.06.2015, 3-1-1-94-14, p 229). Maakohtu hinnangul tõendas vara ebaseadusliku päritolu varjamist asjaolu, et Crosspoint Ltd. kontole laekus ühekordne suur summa, mis kanti lühikese aja jooksul pea täies mahus edasi, ning muid tehinguid kontol ei tehtud. Kolleegium nõustub, et objektiivselt osutab see Crosspoint Ltd. soovile varjata vara päritolu. Samas ei ole nimetatud eesmärk automaatselt üle kantav süüdistatavatele, vaid see tuleb kohtul asjaolude põhjal eraldi tuvastada (vrd viidatud 3-1-1-94-14, p-d 217-218).
  2. Eeltoodust nähtub, et kaitsjate apellatsioonis tõstatatud küsimused ei saanud maakohtu otsuses selget ja ammendavat vastust (vrd nt RKKK 26.04.2019, 1-16-4665/224, p 10). Seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu hinnanguga, et „[m]aakohus on kõiki oma seisukohti põhjalikult põhjendanud, need põhjendused hõlmavad kõiki süüteo koosseisu seisukohast olulisi asjaolusid“ ja et „[m]aakohtu põhjendused vastavad väljakujunenud kohtupraktikale“. Enamgi veel –maakohtu otsus tervikuna on raskesti jälgitav, otsuse põhiosa on üles ehitatud lähtuvalt uuritud tõenditest, mistõttu ei moodusta põhjendused sidusat, loogiliselt jälgitavat ja deliktistruktuuri järgivat tervikut (vt nt RKKK 18.05.2012, 3-1-1-41-12, p 9.1; 15.12.2014, 3-1-1-65-14, p 16). Samuti on lahendis ulatuslikult kajastatud tõendeid (tõendite sisu), millel pole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust.
  3. Kohtupraktika kohaselt ei pruugi kirjeldatud puudused alati tähendada kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist, kui kohtu põhjendid tervikuna on lõppastmes arusaadavad, ammendavad ja vastuoludeta (RKKK 21.06.2022, 1-20-2143/118, p 22). Käsiloleval juhul see nii aga pole. Kirjeldatud maakohtu eksimuste tõttu oli seda olulisem, et apellatsioonikohus kaitseväiteid põhjalikult analüüsiks. Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab (osa) maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (viidatud 3-1-1-41-12, p 9.2).
  4. Neil põhjustel leiab kolleegium, et kohtud on jätnud tuvastamata ja nõuetekohaselt põhjendamata, kas süüdistatavate tegevus (tegevusetus) vastab rahapesu süüteokoosseisule. Tegemist on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob rahapesu süüdistuse osas kaasa kohtuotsuste tühistamise ja uueks arutamiseks saatmise. Kuigi kriminaalmenetlusõiguse rikkumine sai alguse maakohtust, saab selle kõrvaldada ringkonnakohus ja menetlusökonoomiat arvestades on otstarbekas saata kriminaalasi rahapesu süüdistuse osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus (vrd nt RKKK 07.11.2019, 1-18-86/128, p 70). 37. Uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas süüdistatavate käitumine vastab RahaPTS § 4 lg-s 1 toodud rahapesu teoalternatiivi(de)le, kui jah, siis millis(t)ele (vrd nt viidatud 6

(11)1-20-3487 3-1-1-25-12, p 12) ning kas süüteokoosseisu subjektiivne külg on täidetud. Seejuures märgib kolleegium, et süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuse alusel on loetud kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks eelkõige kaitseõiguse kahjustamise tõttu (vt nt RKKK 25.02.2004, 3-1-1-122-03, p 11). Kaitsjad pole menetluse jooksul väitnud, et süüdistus on rahapesu teoalternatiive puudutavas osas ebaselge ja takistab kaitseõiguse teostamist. (II) Nõukogu liikme vastutus rahapesu tegevusetusega toimepanemise eest
  1. Järgnevalt vastab kolleegium kaitseväitele, mille kohaselt väljusid kohtud süüdistuse piiridest, kui tunnistasid T. Järviste süüdi rahapesus tegevusetusega, ning annab seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks hinnangu, kas äriühingu nõukogu liige saab vastutada nimetatud süüteo tegevusetusega toimepanemise eest.
  2. Süüdistuse kohaselt jättis T. Järviste täitmata ÄS §-st 316 tulenevad nõukogu liikme kohustused: olles teadlik, et GFC-s ei järgita rahapesu tõkestamise reegleid, ei andnud ta juhatusele korraldust viia GFC tegevus kooskõlla RahaPTS-i nõuetega, ei asendanud juhtkonda kuuluvaid ega rahapesu tõkestamise eest vastutavaid juhtivtöötajaid ning aktsepteeris, et faktiliselt juhib äriühingut tema elukaaslane. Kolleegium nõustub kohtutega, et süüdistuses kirjeldatud käitumine on käsitatav tegevusetusena – T. Järvistele heidetakse ette passiivseks jäämist. Kuigi prokuratuur leidis veel apellatsioonimenetluses, et süüdistuse raskuspunkt lasub GFC asutamisel ning T. Järviste passiivseks jäämine järgnes aktiivsele teole, sedastas ringkonnakohus õigesti, et sellist etteheidet süüdistusakt ei sisalda (vrd nt RKKK 03.11.2014, 3-1-1-40-14, p 67).
  3. Vaatamata eeltoodule ei väljunud kohtud käsiloleval juhul süüdistuse piiridest, kui tunnistasid T. Järviste süüdi rahapesu toimepanemises tegevusetusega. Tegevusetusdelikti puhul tuleb süüdistuses ära näidata, millise nõutava teo jättis süüdistatav tegemata ja millest tulenes tema selline tegutsemiskohustus (vt nt RKKK 04.06.2007, 3-1-1-13-07, p 10). Need elemendid on T. Järvistele esitatud rahapesusüüdistuses kirjeldatud (vt käesoleva otsuse p 39). Kuigi kohus asus süüdistuse raskuspunkti osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole osutatud etteheited menetluse kestel muutunud. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest pole prokuratuuri õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv (vt nt RKKK 07.11.2019, 1-18-86/128, p 61). Süüdistuses toodud T. Järvistele etteheidetava käitumise faktiline kirjeldus ja selle põhjal tehtud õiguslik etteheide ei välista seega süüdimõistmist KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel tegevusetuse vormis, s.t süüdimõistmine ei eelda prokuröri poolt süüdistuse muutmist (vt nt RKKK 20.06.2014, 3-1-1-33-14, p 12).
  4. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud (garant). Garandikohustuse tekkimist saab jaatada järgmistel juhtudel: kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, ning valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt (vt nt RKKK 04.01.2010, 3-1-1-104-09, p 12.1). Seega tuleb järgnevalt hinnata, kas nõukogu liikmel tekib garandikohustus rahapesu koosseisuga kaitstava õigushüve suhtes.
  5. Riigikohus on varem selgitanud, et rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt nt RKKK 11.04.2011, 3-1-1-97-10, p 24 ja 13.12.2010, 3-1-1-68-10, p 16). 7
(11)1-20-3487
  1. Kohtud tuvastasid, et GFC oli makseasutus ehk äriühing, kelle püsiv tegevus on makseteenuste osutamine (makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (MERAS) § 5 lg 1), ning GFC peamised kliendid olid mitteresidendid.
  2. Praeguses asjas on T. Järviste garandiseisundit GFC nõukogu liikmena põhjendatud ÄS §-ga 316, mille lg 1 kohaselt planeerib nõukogu aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Aktsiaseltsi nõukogu liikme pädevus tuleneb äriühingu ja tema nõukogu liikme vahelisest käsundilaadsest õigussuhtest (RKTK 20.06.2013, 3-2-1-72-13, p 14), mistõttu tuleb nõukogu liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena (vrd nt RKKK 24.09.2009, 3-1-1-61-09, p 12). Seejuures ei saa garandistaatust omistada pelgalt tsiviilõigusliku kohustuse alusel. Ära tuleb näidata, et isiku kaitse all oli teatud õigushüve, mida ta pidi ohtude eest hoidma, või pidi isik teatud ohuallikast tulenevad kahjulikud mõjud elimineerima (vt nt viidatud 3-1-1-33-14, p 16).
  3. Nõukogu keskne ülesanne on juhatuse üle järelevalve teostamine (ÄS § 316 lg 1), mille peamine eesmärk on kaitsta äriühingu vara ja huve. Makseasutusel, mis on ühtlasi finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse (KAS) § 5 tähenduses, on lisaks kohustus kaitsta oma klientide vara (MERAS § 78 lg 1). Makseasutuse nõukogul ja selle liikmetel tekib seega kaitsegarandina tegutsemise kohustus, kui nimetatud õigushüved on ohus. Samas pole tegemist õigushüvedega, mis kuuluksid rahapesu süüteokoosseisu kaitsealasse. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas rahapesu etteheite puhul võiks kõne alla tulla nõukogu liikme vastutus valvegarandina.
  4. Makseasutused on osa finantssektorist, mille toimimiseks ja usaldusväärsuse tagamiseks on kehtestatud rangemad nõuded ja hoolsusmeetmed ning mille järgimist sektoris osalejatelt, sh makseasutustelt eeldatakse. Makseasutusena tegutsemiseks on vajalik tegevusluba (MERAS § 14 lg 1) ning äriühing allub Finantsinspektsiooni järelevalvele (MERAS § 89 lg 1). Makseasutuse tegevusega kaasneb rahapesu ja terrorismi rahastamise risk, mistõttu on makseasutus finantseerimisasutusena kohustatud järgima RahaPTS-i nõudeid (KAS § 5, RahaPTS § 2 lg 1 p 2). Rahapesu riski suurus sõltub mh valitud strateegiast ja ärimudelist. Mitteresidentidest klientide puhul võib olla keeruline selgitada välja rahapesu tõkestamiseks olulisi andmeid, mis omakorda suurendab rahapesu riski.
  5. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et kui äriühingu valitud ärimudeliga kaasneb suurem rahapesu risk, siis on alust käsitada sellist äriühingut ohuallikana (vrd viidatud 3-1-1-33-14, p 17). Makseasutuse juhatusel ning juhatuse tegevuse üle järelevalvet teostaval nõukogul on nimetatud juhul valvegarandina tegutsemise kohustus, s.o kohustus äriühingust lähtuv rahapesu oht minimeerida.
  6. Äriühingu nõukogu on kollektiivne organ, mille põhiline töövorm on koosolek. Seega ei saa nõukogu esimees täita nõukogu ülesandeid üksinda. Küll aga saab ta oma hoolsuskohustuse realiseerida, kutsudes nõukogu pädevusse kuuluva küsimuse otsustamiseks kokku koosoleku (ÄS § 321 lg 1). Õigus nõuda nõukogu kokkukutsumist ja küsimuste arutamist on kõigil nõukogu liikmetel (ÄS § 321 lg 3). Kui nõukogu esimees jääb mingil põhjusel passiivseks, on nõukogu liikmel õigus (ja äriühingu tegevuse seisukohast olulistel juhtudel ka kohustus) koosolek ise kokku kutsuda.
  7. Nõukogu liige on kohustatud täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 327 lg 1) ja ta vabaneb vastutusest, kui tõendab, et täitis kohustusi nõukogu liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt nt RKTK 03.10.2018, 2-15-18186/83, p 24). Seejuures sõltub ÄS § 327 lg-s 1 mainitud korraliku ettevõtja hoolsusstandard mh äriühingu tegevusalast ja tegevuse ulatusest (vrd nt RKTK 17.06.2015, 3-2-1-69-15, p 23; 04.03.2015, 3-2-1-169-14, p 19). (III) T. Järviste süüditunnistamine omastamise katses 8
(11)1-20-3487
  1. Süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele (KarS § 25 lg 1). Isikut saab süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud (vt nt RKKK 09.02.2017, 3-1-1-111-16, p 8). Katse eeldab subjektiivse koosseisutunnusena toimepanija tahtlust koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt nt RKKK 11.06.2018, 1-17-1629, p 35).
  2. Maakohus refereeris oma otsuses ulatuslikult mh T. Järviste ja A. Š. vahelisi pealt kuulatud vestlusi, mille käigus arutati, kuidas klientide raha GFC-st välja viia, kui palju raha on T. Järvistel ja A. Š-l tõenäoline Baltic International Bankis asuvalt GFC kontolt kätte saada ning kuidas osutatud raha tulevikus enda tarbeks kasutada. Kolleegiumi hinnangul ei jäta kohtus uuritud tõendid kahtlust, et T. Järviste ja A. Š. eesmärk oli GFC kliendid süüdistuses toodud ulatuses makseasutusele usaldatud varast ilma jätta ning vara enda kasuks pöörata.
  3. Prokuratuur süüdistab T. Järvistet isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikus enda või kolmanda isiku kasuks pööramise katses. KarS § 201 osutatud koosseisualternatiivi kohaselt saab omastamise täideviijaks olla vaid isik, kellele on vara usaldatud. Teiste isikute puhul on võimalik vaid kuriteost osavõtt (RKKK 21.04.2008, 3-1-1-83-07, p 15). Lähtuvalt vaidlusaluse kriminaalasja tehioludest tuleb vara usaldamisena mõista juurdepääsu GFC kontodele, kus asus makseasutusele usaldatud klientide vara, ja õigust (pädevust) GFC esindajana kontosid käsutada. Süüdistuse kohaselt oli T. Järvistel juurdepääs nimetatud GFC kontodele, kuid süüdistusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel T. Järviste GFC asutaja või nõukogu liikmena kuriteokatse objektiks olevale võõrale varale juurdepääsu omas.
  4. Maakohus leidis, et A. Š. GFC kontodele ligi ei pääsenud, kuid märkis, et T. Järviste sai nõukogu liikmena suunata GFC juhatuse liikmete tööd ja võimaldada seeläbi A. Š-l oma teoplaani ellu viia. Kuigi kaitsjad ei ole oma kaebustes (sh apellatsioonis) sellele osutanud, oleks pidanud menetluse käigus hindama ka seda, kas T. Järviste oli isikuks, kellele oli usaldatud GFC klientide vara.
  5. Seega on kohtud jätnud analüüsimata ja nõuetekohaselt põhjendamata, kas T. Järviste üldse saab vastutada omastamisteo täideviimise eest (sh grupis koos A. Š-ga). Osutatud puudus on käsitatav menetlusõiguse rikkumisena

§ 339

lg 2 tähenduses, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ka omastamise katse süüdistuses. Kolleegium ei pea siiski vajalikuks saata kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks, kuna kohtute tuvastatud asjaolud ei võimalda T. Järvistet omastamise katses süüdi mõista, sõltumata sellest, kas leiab tuvastamist tema õiguspädevus GFC klientide vara suhtes. Nimelt nõustub kolleegium kaitsjatega selles, et väidetav varavastane kuritegu ei jõudnud katse staadiumisse.

  1. Süüdistuse kohaselt tegutses T. Järviste kooskõlastatult A. Š-ga, et omastada GFC valduses olev klientide vara kokku summas 7 811 153 eurot 59 senti. T. Järviste ja A. Š. lasid täpselt tuvastamata ajal ja täpselt tuvastamata isikul kanda GFC kontodel oleva klientide raha Lätis asuva Baltic International Banki kontole, kust see plaaniti edasi kanda makseasutuse PayAlly Limited kontole, eesmärgiga vara hiljem enda kasuks pöörata.
  2. Maa- ja ringkonnakohus möönsid, et pärast GFC tegevusloa tühistamist
  3. mail 2019 ei nõustunud Eesti krediidiasutused GFC-le arvelduskontot avama. See omakorda muutis keeruliseks GFC klientidele nende vara tagastamise ning GFC juhatus pöördus küsimuse lahendamiseks ka Rahapesu Andmebüroo ja Finantsinspektsiooni poole. Otsuse avada GFC-le arvelduskonto Lätis asuvas korrespondentpangas Baltic International Bank tegi GFC juhatus. Kohtud lugesid ühtlasi tõendatuks, et pärast GFC-le konto avamist ja sinna raha kandmist kehtestas Baltic International Bank ühepoolselt lisakomisjonitasu, millega GFC ei nõustunud. Seejärel esitas GFC taotluse kanda raha üle PayAlly Limitedi kontole, ülekande algatas A. Danchak. 9

(11)1-20-3487
  1. Kolleegiumi hinnangul oleks GFC klientide vara omastamise katset alust jaatada, kui menetluse käigus oleks leitud, et süüdistatav vahetult asus talle usaldatud võõrast vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörama, s.o tegi kas isiklikult või vahendliku täideviija abil ebaseadusliku varakäsutuse. Kohtuotsustest aga järeldub, et GFC kontolt raha küll liikus Baltic International Banki ja sealt püüti raha edasi kanda PayAlly Limitedi kontole, kuid ülekanded tehti T. Järvistest ja A. Š-st sõltumatult. Kuigi maakohus märkis, et lisaks mh A. Danchaki ütlustega kinnitust leidnud püüetele tagastada GFC klientidele nende vara oli Baltic International Bankis konto avamisel ka muid põhjusi, ei selgitanud maakohus, milline oli seejuures T. Järviste ja/või A. Š. panus. Maa- ja ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et osutatud maksekonto oleks avatud või sinna raha kantud lähtuvalt T. Järviste ja/või A. Š. juhistest. Samuti lugesid kohtud tõendatuks, et just A. Danchak algatas GFC raha ülekandmise Baltic International Bankist PayAlly Limitedi kontole. Ka sel puhul ei tuvastanud maa- ja ringkonnakohus, et A. Danchak oleks tegutsenud kooskõlastatult T. Järviste ja/või A. Š-ga või lähtuvalt nende juhistest.
  2. Nii süüdistusakti kui ka kohtuotsuste põhjal jääb ebaselgeks seegi, millise teoga alustas T. Järviste vahetult omastamise katset ehk ebaseaduslikku varakäsutust (vt nt viidatud 3-1-1-41-14, p 12). Näiteks on süüdistuses esitatud alternatiivne käsitlus selle kohta, kes lasi kanda GFC maksekontodelt raha Baltic International Banki maksekontole (T. Järviste ja A. Š. ühiselt või viimane ainuisikuliselt), ning üheselt pole selge, kas nii GFC raha ülekandmine Baltic International Banki kui ka hilisemad planeeritud ülekanded PayAlly Limitedi kontole olid ajendatud eesmärgist pöörata vara hiljem enda või kolmanda isiku kasuks või oli selline eesmärk ainult viimati mainitud ülekannete puhul.
  3. Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud asjaoludel ei vasta T. Järvistele etteheidetav käitumine omastamise katse ega ka mitte ühegi muu süüteokoosseisu tunnustele. Osutatud põhjustel tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega kohtud tunnistasid T. Järviste KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 – § 25 lg 2 järgi süüdi omastamise katses, ning T. Järviste tuleb nimetatud süüdistuses õigeks mõista.
  4. Kuna maa- ja ringkonnakohus tegid süüdimõistva otsuse, jäid T. Järviste menetluskulud tema enda kanda ning nende suurust kindlaks ei määratud. Osalise õigeksmõistmise tõttu peab riigi kanda jääma osa T. Järviste kohtueelses menetluses ning maa- ja ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulust.
  5. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt alates RKKK 01.12.2008, 3-1-1-61-08, p-d 19.1-19.2).

§ 175

lg 1 kohaselt on menetluskulud valitud kaitsjale makstav mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalisele vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

  1. Maakohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt on T. Järviste valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtus makstud tasu suuruseks 85 537 eurot 83 senti (ilma käibemaksuta), millele palutakse juurde arvestada vandeadvokaat O. Nääsi
  2. juuni
  3. a kohtuistungile kulunud aeg hinnaga 170 eurot tund. Protokolli kohaselt kestis nimetatud istung 1 tund ja 44 minutit, millest johtuvalt taotleb kaitsja täiendava 294 euro 67 sendi hüvitamist. Kokku kulus õigusabile 85 832 eurot 50 senti. Etteheide omastamise katses moodustab süüdistuse kogumahust hinnanguliselt 1/
  4. Lähtudes omastamise katse süüdistuse sisust ja mahust, loeb kolleegium mõistliku suurusega kaitsjatasuks kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest 20 000 eurot (ilma käibemaksuta). 10

(11)1-20-3487 63. Samuti paluvad kaitsjad hüvitada T. Järvistele maakohtus dokumentaalsete tõendite tõlkimisega kaasnenud kulu summas 2615 eurot 63 senti (ilma käibemaksuta). Kolleegium leiab, et omastamise katse süüdistuse menetlemisega on seotud tõlkekulud 1043 euro 64 sendi ulatuses (arved nr 2155, 2169 ja 2220), mis tuleb arvata menetluskulude hulka ning jätta

§ 186lg 1 alusel koos eelmises punktis mainitud õigusabitasuga riigi kanda.

64. Ringkonnakohtule esitatud taotluses paluti hüvitada T. Järvistele 6937 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. Eelkirjeldatud põhimõtetest lähtuvalt on ringkonnakohtus omastamise katse menetlemisega seotud põhjendatud menetluskulu 2312 eurot. Ka see summa tuleb

§ 186lg 1 alusel riigilt T.

Järviste kasuks välja mõista. (IV) Kokkuvõte ja kassatsioonimenetluse kulu 65. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-dest 6 ja 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab kolleegium Harju Maakohtu

  1. detsembri
  2. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a otsuse osaliselt. Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja osaliselt uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus ja teeb osaliselt ise uue otsuse. Kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.
  5. Kõigepealt tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse, välja arvatud osas, millega määrati kindlaks ringkonnakohtu menetluses A. Dremovile osutatud riigi õigusabi eest kaitsjale makstava tasu suurus, ja osas, millega prokuratuuri apellatsioon jäeti rahuldamata. Lisaks tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega T. Järviste tunnistati KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 – § 25 lg 2 järgi süüdi GFC klientide raha omastamise katses. Nimetatud süüdistuses tuleb T. Järviste õigeks mõista.
  6. T. Järviste kaitsjad esitasid Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu 5521 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta). Taotluse lisadest nähtuvalt kulus kaitsjatel õigusabi osutamisele 35 tundi ja 31 minutit, sh 26 tundi ja 46 minutit kassatsiooni koostamisele. Kaitsjate tunnitasud 150 eurot ja 170 eurot (ilma käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul mõistlikud. Arvestades kassatsioonimenetluse esemeks olevate küsimuste hulka, nende õigusliku keerukuse astet ja asjaolu, et argumendid kattuvad olulises osas kaitsjate apellatsioonis esitatuga, loeb kolleegium kassatsioonimenetluses hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsjate 18 töötunnile vastava summa, s.o 2880 eurot (ilma käibemaksuta).

§ 186lg 1 alusel tuleb see summa riigilt T.

Järviste kasuks välja mõista.

  1. Riigikohtu
  2. juuli
  3. a määrusega loeti menetluskulude hulka Advokaadibüroole Valdma & Partnerid A. Dremovile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest määratud 345 eurot 60 senti.

§ 186lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.

69. A. Danchaki kaitsja kassatsioonimenetluses menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.