Obsah (6)

§ 101§ 97§ 100§ 99§ 105§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Harju Maakohus Iris Kangur-Gontšarov 22.6.2021, Tallinn, Tallinna kohtumaja 2-20-1469

§ 101

lõikest 1 tulenevalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalga alammääraga, kohustusega tasuda elatis iga kuu

1. kuupäevaks A P arveldusarvele Luminor pangas nr xxxx, selgitusega „D elatis“; välja mõista T T’ilt D T’i kasuks tagasiulatuv elatis alates
2. jaanuarist
3. a kuni käesoleva hagiavalduse esitamiseni kokku summas 1531 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja vastuse kohaselt osaleb kostja lapse ülalpidamisel vahetult, mil väljakujunenud suhtluskorra alusel hageja viibib isa juures. Pooled leppisid kokku, et lisaks vahetule ülalpidamisele tasub kostja lahus elavale lapsele elatist ühes kuus 120 eurot, millist kohustust on ka kostja täitnud, tasudes osadel kuudel isegi rohkem. Lisaks tasus kostja hageja huviringe ning kostja on valmis tasuma jätkuvalt (lisaks 120 eurot kuus elatisele) ka hageja ujumistrenni eest ( 40 eurot kuus). Kostja hinnangul on kaheldav, kas hageja tegelikud vajadused on sellised, mis tingivad kostja poolt suuremas ulatuses ülalpidamise andmist. Hageja ei teavitanud kordagi, et tal tekib kahju ja seetõttu, et väidetavalt ei saa hageja piisavalt ülalpidamist. Hagejale ei ole kahju tekkinud, kuivõrd kostja on tasunud igakuiselt elatist rahas vähemalt 120 eurot ning samaaegselt andnud ka vahetut ülalpidamist, kui laps on viibinud isa juures vähemalt 30% ajast. Nendel kuudel, kui hagejal võiski tekkida suuremaid kulutusi, tasus kostja elatist rohkem. Lisaks tasus kostja eraldi ka huviringide eest. Seega ei jäänud hageja ülalpidamiseta ning hagejale ei saanud kahju tekkida. Kuna hageja vanemate sissetuleku proportsioon on selline, et isa sissetulek on 1/3 ema sissetulekust, siis tuleks ka hagejale antav ülalpidamine jagada vastavas proportsioonis ja kostja hinnangul peaks hageja ema kanda jääma 65% hageja ülalpidamise kuludest ja kostja kanda 35% hageja ülalpidamise kuludest. Kostja palub jätta osaliselt rahuldamata D T hagiavaldus T T vastu ja vähendada T Tilt välja mõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära ning jätta D T ülalpidamiskohustus 65 % ulatuses A P kanda ja 35 % ulatuses T T. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 2 Perekonnaseaduse (

) § 96 esimese lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased).

§ 97p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Tuvastatud on, et kostja on hageja isa (t.l. 4). Seega on hagejal õigus saada kostjalt ülalpidamist. Hageja on veenvalt põhistanud, et hageja vanemad ei ela koos ning hageja elab oma ema juures. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ülalpidamises ei ole vanemad jõudnud kokkuleppele, kuidas peab hageja isa andma hagejale ülalpidamist. Pooled ei vaidle, et kostja tasub hagejale hageja ülalpidamiseks igakuuliselt 120 eurot (t.l. 21). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud hageja huviringide toimumisel hageja eest igakuuliselt keskmiselt 40 eurot (t.l. 106-107). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja vahetul ülalpidamisel ajaliselt 30 % kuus. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole nõustunud hageja ema kontole tegema hageja ülalpidamiseks makseid hageja nõutud määras 292 eurot kuus (t.l. 33). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on täitnud hageja ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud elatise miinimummääras.

§ 100

lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.

§ 100

lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

§ 101

lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis (miinimumelatis nõude esitamise ajal ja kohtuotsuse tegemise ajal on 292 eurot) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. Pooled vaidlevad selle üle, missugused on hageja igakuulised kulutused hageja vajaduste rahuldamiseks ema juures. Kostja väide, et statistiliste näitajate alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis ei lükka kohtu arvates ümber iseenesest elatise tasumise kohustust konkreetse lapse tegelikest vajadustest lähtuvalt ja seaduses sätestatud eeldusest, et lapse vajadusteks ongi seaduses sätestatud miinimumelatis, ja et konkreetse lapse ülalpidamiseks võib kuluda eelkõige seaduses sätestatud miinimumelatisemäär ja ka rohkemgi.

§ 99

lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 99

lg 2 järgi ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 15). Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema 3 sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (vt ka Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Seega peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks muuhulgas, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Hageja on välja toonud, et temal kulus igakuuliselt elamiskulule
7. aastal ühes kuus 462,33 eurot ja
8. aastal on elamiskulu 383,16 eurot. Pooled vaidlevad, kas hageja kulud eluasemele on põhjendatud kulu, mida hageja võiks arvestada hageja ülalpidamiskulude hulka. Riigikohus on lahendis 3-2-1-69-13 (p 17-21) selgitanud, et lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi. Lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavateks põhjendatud kuludeks saab üldjuhul pidada tasu osutatavate või vahendatavate kommunaalteenuste eest, tasu tarbitud elektrienergia eest ning tasu telefoni, interneti ja kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas. Eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab kolleegiumi arvates määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnata eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu. Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab määrata võrreldava eluruumi keskmise üürihinna järgi samas piirkonnas, arvestades mh lapse kasutuses oleva eluruumi osa suurust ning asjaolu, et eluruum on ühiskasutuses. Hageja on põhjendanud, et tema eluasemekulud xxxx 3-toalises korteris
9. aastal ühes kuus 462,33 eurot koosnesid kuludest eluasemelaenule ja kommunaalkuludele (t.l. 6 pöördel, 72-74). Kohus leiab, et asjaolu, kas hageja ema on soetanud eluaseme laenuga ning tasunud laenumakseid, ei ole elatise nõuete lahendamisel asjassepuutuv. Hageja on veenvalt põhistanud, et xxxx 76 ruutmeetrisest korterist oli hageja ainukasutuses tuba suurusega ligikaudu 12 ruutmeetrit ning ühiskasutuses olid ruumid suurusega 64 ruutmeetrit. Hageja on veenvalt põhistanud, et sarnase korteri 1 ruutmeetri keskmine üürihind on umbes 8 eurot ruutmeeter (t.l. 88), mistõttu on mõistlik arvata, et hageja ainukasutuses oleva eluruumi kasutuseelise väärtus on 96 eurot ning ühiskasutuses olevate ruumide kasutuseelise väärtus hagejale langevas osas on 256 (64x8/2) eurot. Hageja on seega veenvalt põhistanud, et hageja eluruumi kasutuseelise väärtus
10. aastal oli kokku 352 eurot kuus. Veenvalt on ka põhistatud, et kui kommunaalmaksed
11. aasta eest xxxx olid kokku 1888,42 eurot ning kui hageja elas koos emaga, siis hageja osa sellest on pool, st 944,21 eurot aastas, mis teeb hageja kuluks ühes kuus 78,68 eurot (t.l. 72-74). Hageja on põhjendanud, et tema eluasemekulud alates
12. aasta xxxx kokku 383,16 eurot. Hagiavalduse kohaselt elab hageja alates
13. aastast koos oma ema ja ema elukaaslasega elukaaslasele kuuluvas majas, mille eest peab hageja ema oma elukaaslasele tasuma üüri 540 eurot (t.l. 75-79). Kuna hageja elab xxxx majas, siis ei ole asjakohased kostja märkused, et kolmetoalise üürikorteri maksumuse kohta. Kuigi pooled vaidlevad, kas üürileping, mille alusel elatakse majas, on näiline või mitte, siis ei luba kohtu ette toodud asjaolud iseenesest kahelda, et ühe maja üürihind võib xxxx olla 540 eurot ning kuna vaidlust ei ole, et hageja elab koos oma emaga selles majas, siis on põhjendatud arvata, et hageja saab seeläbi kasutuseeliseid. Hageja on veenvalt põhistanud, et majas kus ta elab on pindalaga 91 ruutmeetrit ning maja juurde kuulub kõrvalhoone (saun) pindalaga 44 ruutmeetrit, st kokku 105 ruutmeetrit. Seega ühe ruutmeetri hinnaks majas, kus hageja elab tuleb 5,14 eurot (540/105). Kohtul ei ole põhjust kahelda, et hageja ainukasutuses on tuba suurusega umbes 12 ruutmeetrit ning hageja ühiskasutuses on eluruumid suurusega 79 ruutmeetrit (91-12) ning kõrvalhoone (saun) suurusega 44 ruutmeetrit. Seega on hageja ainukasutuse kasutuseelise väärtus 17,14 (12x5,14) eurot ning ühiskasutuses olevate ruumide kasutuseelise väärtus hagejale langevas osas 239,01 eurot (10512=93, 93x5,14/2). Kuna hageja elab majas, kus tema kasutuses on ka koos ema ja ema elukaaslasega ühised ruumid, siis on hageja veenvalt põhistanud, et ka ühiskasutuses olevate 4 ruumide kasutamisest saab hageja kasutuseeliseid. Seega on hageja veenvalt põhistanud, et temale võimaldatud eluruumi kasutuseelise väärtus kokku alates
14. aastast on 256,15 eurot kuus. Hageja väidetavad kommunaalkulud (elekter, küttepuud), mis jagatakse kolme inimese vahel ühes kuus, kus hageja osaks oleks keskmiselt 107,74 eurot ei ole kohtu arvates ei tõendatud ega veenvalt põhistatud (t.l. 80-84). Samas, ka hageja enda sõnul ei ole talle täpselt selge igakuuline kommunaaltasu suurus aasta keskmist arvestades. Igal juhul ei ole kohtu arvates põhjendatud arvata, et hageja osa kommunaaltasude arvestamisel peaks olema xxxx suurema kuluga kui xxxx, mistõttu kohtu ei pea mõistlikuks ja vajalikuks kommunaalkuluks hagejal rohkem kui 78,68 euro. Hageja on veenvalt põhistanud, et interneti ja televisiooni kulud olid
15. aasta eest kokku 759,69 eurot, mistõttu on veenev, et hageja osa sellest 379,85 eurot, mis teeb hageja kuluks ühes kuus 31,65 eurot (t.l. 72). Veenvalt on põhistatud, et alates
16. aastast on hageja kulutused internetile ja televisioonile kokku ühes kuus keskmiselt 19,27 eurot kuus (t.l. 80, 85-87). Kohtu arvates on üldteada, et lapsed vaatavad televiisorit ja kasutavad internetti, mistõttu televisiooni ja interneti kulusid on põhjendatud pidada ka hageja puhul hageja esmavajaduste hulka. Hageja möönab, et ka kostjal on kulutused üürile ja kommunaalmaksetele, sh televisioonile ja internetile. Seega on põhjendatud arvata, et kui hageja viibib 30 % ajast kostja juures, siis ka kostja juures olles saab hageja kasutuseeliseid eluruumi kasutamise ning kommunaalteenuste ja televisiooni ning interneti kasutamisest (t.l. 128-143). Seda seisukohta ei väära ka hageja väide, et kostja on alates 01.05.2021 üürikorterist välja kolinud uude elukohta. Asjaolu, et kostja uues elukohas ei tasu eluruumi eest ei luba arvata, et eluruumil mida kaustatakse ja on kasutatud ei oleks rahaliselt hinnatavat kasutuseelise väärtust. Igal juhul võttes arvesse, et hageja kasutada on elamispind nii hageja ema kui kostja juures, siis ei pea kohus mõistlikuks, et üks lapsevanem peaks osalema teise lapsevanema juures oleva elamispinnaga seotud kulutuste hüvitamisel, sest mõlemad lapsevanemad teevad seda vahetult ja ei ole mõistlik arvata, et kui hageja suuremal või vähemal määral kasutab emma-kumma vanema juures elamispinda, siis on elamispinna kaudu tagatud hagejale võimalus viibida mõlema vanema juures, mistõttu elamispinnale tehtavad kulutused on seega vajalikud, kuid neid ei ole mõistlik eraldi eurosendi täpsusega kindlaks määrata. Pealegi on mõlemal vanemal võimalus hagejale anda kasutada eluruumi korteris või majas just lapsevanema rahalisi võimalusi arvestades ning ühe vanema paremaid materiaalseid võimalusi arvestades ei pea teine lapsevanem osalema kulutuste kandmises, mida tema mõistlikuks ei pea. Asjaolu, et hageja on ema juures 70 % ajast ja isa juures 30 % ajast ei luba samuti kohtul arvata, et emb-kumb lapsevanem hoiaks kokku märkimisväärseid kulusid elamispinnale tehtavatelt kulutustelt, et seda oleks põhjust arvesse võtta teistmoodi, kui et kumbki lapsevanem kannab vahetult elamispinnaga seotud kulud ise. Hageja on märkinud, et tema igakuine toidukulu on 221 eurot (t.l. 89). On üldteada, et lapse toidule tekib kulu, kuid kohus nõustub kostjaga, et hageja toidukuluks ema juures (kus hageja on emaga 70% ja isaga 30 %) ei ole mõistlik arvata suuremat summat kui 100 eurot kuus. Kohtul ei ole põhjust arvata, et selle raha eest ei oleks võimalik soetada lapsele täisväärtuslikku toitu (liha, kala, piimatooted, teraviljatooteid jne), arvestades lapse poolt tarbitavate koguste suurust. Seda enam, kui 30 % asjast viibib hageja kostja juures ning kostjal juues on hagejal samuti toidukulu. Kuna kostja ei ole välja toonud, missuguses ulatuses kannab tema hageja toidukulu, siis ei ole kohtul võimalik kostja juues tehtavaid kulutusi toidule rahaliselt eraldi arvesse võtta. Samuti ei ole kostja välja toonud, mis ulatuses võiksid hageja igakuised toidukulud olla väiksemad, kui hageja viibib parajasti kostja juures. Lähtudes eeltoodust tuvastab kohus, et hageja igakuiseks arvestuslikult toidukuluks, mida võtta arvesse hageja ülalpidamiseks põhjendatud vajadusena on mitte vähem kui 100 eurot. Hagiavalduse kohaselt on tema igakuised hügieenitarvetele tehtavad kulud arvestatud toidukulu hulka 10 eurot kuus. Kuigi kostja vaidleb vastu hügieenitarvetele tehtavatele kuludele, siis on kohtu arvates üldteada, et ka hügieeni tarbeks tuleb teha rahalisi kulutusi nii seebi ostmiseks kui 5 juuksuri juures käimiseks, mistõttu ei ole kohtu arvates 10 eurot kuus hügieenitarvetele ülemäära suur summa, et seda ei saaks pidada mõistlikuks ja vajalikuks kuluks. Hageja on märkinud, et temal kulub igakuiselt riietele ja jalanõudele 428,05 eurot, kuid hageja peab ka ise mõistikuks kuluks siiski 100 eurot kuus. Kohtule ei ole põhjust kahelda, et hageja ema tõepoolest võib olla ostnud hagejale sellise summa eest riideid ühes kuus (t.l. 34-46, 90-96), kuid kohus nõustub kostjaga, et kui riideid on võimalik osta ka väiksema raha eest (t.l. 22-25), kui seda on teinud hageja ema, siis ei ole põhjendatud pidada riietele ja jalanõudele kulutatavaid summasid ilmtingimata vajalikeks seetõttu, et neid on võimalik osta kallima hinna eest, kui seda teeks kostja. Hageja selgitus, et hageja ostab riideid sellise hinnaga, sest teistsugused riided ei ole nii kvaliteetsed, mistõttu hagejale odavamad riided ei sobi, ei ole veenev. Samuti ei ole veenev, et odavamate riiete ostmise tõttu langeks hageja elukvaliteet. Vaidlust ei ole, et hageja vanemate varanduslik seisund on väga erinev ja seetõttu on põhjendatud arvata, et kui hageja ema on varasemalt lubanud ja lubab ka edaspidi enda varanduslikust seisundist tulenevalt hagejale osta kallimaid riideid, siis ei pea see iseenesest tähendama, et kostja oma varanduslikust seisundist tulenevalt peab selliste väljaminekute kandmisel osalema samasugusel määral hageja teise vanemaga. Lähtudes eeltoodus ei pea kohus hageja kulutusi riietele ja jalanõudele vajalikuks ja põhjendatuks suuremal määral kui 50 eurot igakuuliselt. Pooled ei vaidle, et ka kostja on teinud kulutusi hagejale riiete ostmiseks (t.l. 116-119), kuid kohus leiab, et kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hageja ema kulu hageja riiete soetamiseks oleks iseenesest väiksem sellel ajal kui hageja viibib isa juures. Vaidlust ei ole, et hageja ema kannab kulutusi riietele ja jalanõudele regulaarselt. Asjas esitatust ei nähtu, et hageja vanemad oleksid kokku leppinud, et kostja ostab osad vajalikud riided ise. Samuti ei nähtu, et hageja ema poolt soetatu ei oleks piisav hageja vajaduste katmiseks. Kohtu arvates on mõistlik, kui riietega seotud kulud teeb ikka lapsega peamiselt kooselav vanem, kes on lapse vajadustega kõige paremini kursis ning eraldielav vanem täidab ülalpidamiskohustust riiete soetamiseks raha maksmisega. Seetõttu leiab kohus, et kostja ülalpidamiskohustust ei saa iseenesest lugeda osaliselt täidetuks riiete soetamisega. Hagiavalduse kohaselt on hageja kulud haridusele keskmiselt 125,1 eurot kuus. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kulutused lasteaiale on olnud kokku keskmiselt 51,84 eurot (t.l. 72-74). Vaidlust ei ole ka selle üle, et alates 2021 septembrist hagejal ei ole kulutusi lasteaiale, sest hageja läheb kooli. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja kantud kulud eelkoolile 33,33 eurot kuus (t.l. 72-74) on põhjendatud ja vajalikud kulud, sest neid ei pea vajalikuks kostja. Kohtu arvates on siiski üsna tavapärane, et lapsed enne kooliminekut osalevad eelkoolis, mis on tasuline, mistõttu kohus peab eelkoolile tehtud kulutusi vajalikuks. Samas on kahtlemata eelkoolikulude puhul tegemist kulutustega, mis on ühekordsed ja mis eelnevad vaid kooliminekule. Hageja huvihariduse kulud on hagiavalduse kohaselt 32,4 eurot (t.l. 72-74), kuid pooled ei vaidle selle üle, et seni on hageja jalgpallitrenni ja kabetamise eest keskmiselt 40 eurot kuus tasunud kostja (t.l. 106-107). Kohtu arvates ei ole põhjendatud vaid seetõttu, et hageja sooviks vahetult ise tasuda trenni või muu sellise eest tasumisele kuuluv kulu arvestada sellise kuluna hageja ülalpidamiskulude hulka, et selle raha peaks kostja igal juhul kandma hagejale. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja igakuised kulud seoses haridusega on põhjendatud hageja ema juures 60 eurot, millisest kulust on põhjendatud lugeda kantuks varasem lasteaia kulu ja ka eelkooli kulu, sest vaidlust ei ole, et need kulud lõpevad kooliminekuga ning seni kuni ei ole hagejal tekkinud muid huviharidusega seotud kulusid on võimalik igakuuliselt arvestada, et põhjendatuks ja vajalikuks saab lugeda summasid ühes kuus hageja ema juues mitte rohkem kui 60 eurot, millist summat arvestades on hagejal hiljem võimalik soovi korral tõepoolest tasuda mõne muu huvitava hariva tegevuse eest. Kohtu arvates on põhjendatud selle 60 euro hulka lugeda ka väidetavad koolitarvete kulud igakuuliselt 7,84 või kuni 10 eurot (t.l. 72-74, 108-109), missugused kulud on üldteada vajalikud kulud. Kahtlemata on vajalik ja põhjendatud ka seni kantud kulu 40 eurot huviharidusele kantud kulu, mida on kostja vahetult kandnud. Kuna kostja on avaldanud valmisolekut kanda seda kulu ka edaspidi, siis ei ole kohtul põhjust kahelda, et selliselt peab ka edaspidi kostja hageja ülalpidamises osalema spordile 6 tehtavate kulutuste kandmisel vahetult vähemalt 40 euro ulatuses kuus. Igal juhul ei ole mõistlik arvata, et hageja kooli- ja huvihariduse kulud peaksid olema ühes kuus suuremad kui 100 eurot. Lähtudes eeltoodust tuvastab kohus, et hageja kulutused haridusele on igakuuliselt hageja ema juures 60 eurot ja kostja poolt vahetult ülalpidamisena antuna 40 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hagejal lisaks veel igasuguseid kulutusi, mille suurus ühe kuu lõikes on ligikaudu 42,68 eurot, mis on seotud hagejale voodi, madratsi ja televiisori soetamisega. Kohus nõustub, et hagejale isikliku televiisori ostmist ei saa pidada hageja esmavajaduste hulka ja televiisorile tehtavaid kulutusi ei pea kohus põhjendatuks. On igati mõistlik arvata, et hagejale on vajalik soetada voodi ja madrats ning kahtlemata on tegemist kuludega, millised kulud voodi ja madratsi soetamiseks on hagejal lisaks ka kostja juures (t.l. 97-98). Pooled ei vaidle, et ka kostja on kandnud voodi ja madratsi soetamisega seotud kulud. Seega on põhjendatud arata, et hagejale voodi ja madratsi ostmise kulud kannaksid hageja vanemad vahetult, et tagada hagejale korralik voodi, kus hagejal on võimalus magada, mistõttu kohus ei pea põhjendatuks hageja ema juures arvestatud hageja kulusid voodile ja madratsile sellisteks kuludeks, milliste kandmisel peaks kostja osalema lisaks sellele, et ka kostja on soetanud hagejale voodi ja madratsi ning kummuti (t.l. 147148). Eeltoodud põhjustel ei pea kohus põhjendatud ja vajalikuks kulutusi, mis võivad olla seotud hagejale tulevikus ostetava kirjutuslaua, tooli ja valgustiga, sest suure tõenäosusega tuleb need kulud teha mõlemil vanemal. Hageja leiab, et temal on igakuine kulu ka telefonile. Samas pooled ei vaidle selle üle, et kostja on soetanud hagejale uue telefoni koos lisatarvikutega detsembris 2020 (t.l. 123-125) ja tasub igakuiselt hageja telefoni kulusid (t.l. 126-127), mistõttu ei pea kohus vajalikuks ja põhjendatuks kuluks käesoleval hetkel telefonikulu, mis võib tekkida hagejal kolme aasta möödumisel, kui hageja peaks välja vahetama olemasoleva telefoni (t.l. 99). Hagiavalduse kohaselt on hagejal vaja seoses kooliminekuga soetada endale arvuti ning hagejal võib olla soov soetada endale jalgratas. Kuna vaidlust ei ole, et käesoleval hetkel ei ole hagejale soetaud ei arvutit ega jalgratast, siis ei ole veenev hageja väide, et nimetatud kulusid peaks ilmtingimata arvestama hageja igakuiste esmavajaduste hulka. On mõistlik arvata, et hageja vanemad võivad nii arvuti kui jalgratta ka hagejale kinkida vastavalt enda rahalistele võimalustele või hageja vanemad võivad anda hagejale kasutada endi vana arvuti või jätta üleüldse jalgratas ostmata, mistõttu ei pea kohus käesoleval hetkel arvestuslikke kulutusi arvutile ja jalgrattale põhjendatud ja vajalikuks (t.l. 100-101). Kohtu arvates ei saa pidada vajalikuks ja mõistlikuks kuluks taskuraha andmise kulu 30 eurot igakuuliselt, kui sellele on vastu vaielnud kostja. Sellises summas taskuraha andmine ei tea milleks ei saa kindlasti olla põhjendatud ja vajalik hageja esmavajaduste katteks. Kahtlemata võivad hageja vanemad soovi korral hagejale anda raha või taskuraha, kuid mõistlikuks saab pidada, et hageja vanemad teevad seda vastavalt iseenda soove ja võimalusi arvestades. Hageja kulutused meelelahutusele on ligikaudu 69,86 eurot kuus (t.l. 72-74). Meelelahutus sisaldab hagiavalduse kohaselt muuseumide, kino ja teatri külastusi, mänguasju, lõbustusparke ning SPA-d. Lisaks sisaldavad hageja meelelahutuskulud hageja sünnipäeva peo korraldamise kulusid ning sünnipäeva ja jõulukingituste tegemise kulusid ning teiste laste sünnipäevadele tehtavaid kulutusi. Kostja on veenvalt põhjendanud, et hageja vanemad on otsustanud igal aastal ühiselt, kuidas lapse sünnipäeva tähistatakse ja sellega seonduvalt kannavad kulud, kas ühiselt või kumbki vanem eraldi iseseisvalt, mistõttu olukorras, kus kostja tähistab lapsega sünnipäeva eraldi ja kannab sellega seoses ka kulud, ei ole põhjendatud tasuda selles ulatuses elatist hagejale. Vaidlust ei ole, et kostja on ühiselt hageja emaga tasunud hageja sünnipäevapeo korraldamise eest ja vaidlust ei ole, et ka kostja ostab hagejale mänguasju ning teeb kulutusi seoses meelelahutusega (t.l. 114-115, 120-122). 7 Mõistlik on arvata, et kui nii hageja ema kui isa viidavad lapsega koos aega, siis teevad mõlemad lapsevanemad vahetult meelelahutusele kulutusi, kuid neid kulutusi ei ole õige pidada vajalikeks kuludeks, sest neid saavad ja teevad lapsevanemad niikuinii mõlemad, mille üle pooled ei vaidle ning õige oleks, et ka edaspidi jätkavad lapsevanemad meelelahutusele tehtavate kulutuste kandmist vahetult oma võimalusi arvestades. Põhjendatud ei ole ka ühe vanema poolt lapsele tehtavate kingituse hinna jagamine teise lapsevanemaga, kes ei ole sellega nõustunud ning teeb ka omalt poolt kingitusi. Kindlasti saab aga hageja vajalikuks kuluks pidada oma sõpradele tehtavate kingituste maksumust ning kohus nõustub kostjaga, et selline meelelahutusele minev summa ei peaks olema suurem kui 20 eurot kuus. Lähtudes eeltoodust tuvastab kohus, et hageja vajadused ema juures on 100+10+50+60+20=240 eurot ning kostja juures 40 eurot, s.o. ema ja isa juures kokku 280 eurot, millele lisandub hageja elamiskulude vajaduse katmine ema juures 239,01+78,68+19,27=336,96, mis on kokku 616,96 eurot. Tuvastatud on, et lisaks eeltoodud hageja vajadustele kostja juures kannab kostja hageja vajadused elamiskulude tasumise ja toidukulude näol ning nii hageja ema kui kostja tasuvad hageja meelelahutuse ja muude kulude eest. Eeltoodust tulenevalt on põhistatud, et hageja vajadused on tunduvalt suuremad, kui seaduses sätestatud elatise kahekordne miinimummäär, mis käesoleval ajal on 584 eurot. Hageja sooviks on, et kostja osaleks tema ülalpidamisel vähemalt seaduses sätestatud elatise miinimummäärast lähtudes, s.o. 292 eurot kuus. Kuna kostja tasub vahetult hageja huviharidusega seotud kulu 40 eurot igakuuliselt ja tasub hageja ema pangakontole 120 eurot, siis on tõendatud, et kostja annab hagejale ülalpidamist vahetult rahaliselt hageja vajaduste katteks 160 eurot. Kui hageja vajalikud ja põhjendatud vajadused, mida lapsevanemad ise vahetult ei kanna, on kokku 280 eurot, ning kostja tasub sellest 160 eurot, siis ei ole tõendatud hageja väide, et kostja poolt antavatest rahalistest vahenditest ei ole piisanud hageja ülalpidamiseks, kui hageja ema peab samas ulatuses hagejat üleval pidama (280-160=120). Asjaolu, et hageja väidetel kostja poolt antav summa 40 eurot huvihariduse eest ning 120 eurot hageja ema arveldusarvele kantava summaga ei osale kostja hageja ülalpidamisel seaduses sätestatud elatise miinimumsummast lähtudes ei ole tõendatud ning on ümber lükatud käesolevas asjas esitatud asjaoludega, sest pooled ei vaidle, et kostja annab hagejale ülalpidamist ka vahetult. Olukorras, kus hageja viibib kostja juures 30 % ajast, on kostja veenvalt põhistanud, et kostja annab ülejäänud osas tema poolt lapse ülalpidamiskohustuse täitmisena ette nähtud miinimumelatise 132 eurot (292-160=132) hagejale vahetult tagades hagejale elamispinna, toidu ning meelelahutuse ning sellega seotud kulude eest tasumise. Kui hageja ema juures on igakuuline toidukulu 70 % aja eest 100 eurot, siis on mõistlik arvata, et kostja juures olles 30 % on hageja toidukulu 42 eurot. Seega on mõistlik arvata, et ülejäänud miinimumelatise summast lähtudes 132-42=90 euro ulatuses on kostja poolt tagatud hagejale elamispind kostja juures ning vajalike tarbeesemete soetamise ja meelelahutuse eest tasumine. Kohtu arvates 90 euro ulatuses kostja juures hagejale elamispinnaga seotud kasutuseelise arvestamine ja meelelahutuskulude eest tasumine ei ole ülemäära suur, kui võtta arvesse, et hageja ema juures on hagejal eluruumi kasutuseeliste väärtus ühes kuus põhistatud 336,96 euro suuruses summas ning hageja ema kulutab meelelahutusele igakuuliselt 69,86 eurot andes hagejale ka taskuraha 30 eurot kuus. Lähtudes eeltoodust ei ole kohtul põhjust arvata, et kostja ei osale hageja ülalpidamises seaduses ettenähtud miinimumelatise määras.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). 8 Kohtul ei ole põhjust arvata, et kostja peaks osalema hageja ülalpidamises suuremas määras, kui kostja seda seni teinud on, s.o. andes hagejale lisaks vahetule ülalpidamiselt elatist ka rahaliselt 292 eurot. Kuna pooled ei vaidle, et nende varanduslik seisund on märkimisväärselt erinev, siis ei ole kohtu arvates ka mõistlik aritmeetiliselt liita kõiki hageja ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi ema ja ise juures, et need siis vanemate vahel võrdselt ära jagada ning kostjalt hageja kasuks igal juhul välja mõista 292 eurot. Kuna hageja suhtleb kostjaga vahetult, siis on mõistlik, et kostjale võimalda ka edaspidi osaleda hageja ülalpidamises ja selleks vajalike kulude katmisel vahetult lisaks 40 euro tasumisele hageja huvihariduse eest ja 120 euro igakuulisele rahalisele ülekandele. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et hageja emal ja isal on piisavalt rahalisi vahendeid, et anda hagejale ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ema varanduslikust seisundist ja hageja ema soovidest tulenevalt osaleb hageja ema hageja ülalpidamises suuremas määras kui kostja (t.l. 62-65). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja ei ole jätnud täitmata hageja ülalpidamiskohustust ja annab hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummäärast lähtudes, siis ei pea kohus vajalikuks hinnata poolte väiteid, kas käesoleval juhul on põhjust kostjalt välja mõista elatis alla miinimummäära.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka tõendatud hageja väide, et kostja ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu oleks põhjendatud kostjalt välja mõista hageja kasuks tagasiulatuv elatis, sest kohus ei tuvastanud, et kostja oleks rikkunud hageja ülalpidamiskohustuse täitmist. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t.l. 110-113), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus erandina menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuigi kohus jätab hagi rahuldamata, siis võttes arvesse, et tegemist on alaealise lapse nõudega elatise väljamõistmiseks ning kohtu arvates ei ole mõistlik jätta menetluskulusid hageja kanda põhjusel, et hagejal oleks teoreetiline nõudeõigus oma ema vastu kohtusse pöörduda kahju hüvitamise nõudega hüvitada hagejale käesoleva menetlusega tekkinud menetluskulud, mis arvestades hageja vanemate ühist hooldusõigust oleks kahtlemata komplitseeritud ja ebamõistlik ja sellega kaasneksid kahtlemata omakorda menetluskulud, siis peab kohus erandina põhjendatuks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Iris Kangur-Gontšarov kohtunik 9