← Eesti

1-22-7944/33

Obsah (8)§ 74§ 73§ 121§ 75§ 28§ 31§ 39§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 6. detsember 2023 Kohtuasja number 1-22-7944 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kohtua

) § 121 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

  1. mai 2023 otsus Apellandid Marko Hakmann. Isikukood 36811152224; elukoht XXX; töökoht Bolt Takso; kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole Marko Hakmanni kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Teised apellatsioonimenetluse prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör pooled Iris Asuküla Menetluse vorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Viru Maakohtu
  3. mai 2023 otsus osas, millega maakohus allutas Marko Hakmanni

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel käitumiskontrollile.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta Marko Hakmannile mõistetud vangistus

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui ta ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

  1. Selgitada, et Marko Hakmanni 1-aastane katseaeg hakkas kulgema maakohtu otsuse kuulutamisest ehk
  2. maist
  4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  5. Marko Hakmanni apellatsioon rahuldada osaliselt. Tema kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  6. Mõista Marko Hakmannilt Eesti Vabariigi kasuks välja 237,60 eurone riigi õigusabi tasu, mille Tartu Ringkonnakohus arvas oma
  7. novembri 2023 määrusega menetluskulude hulka. See menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb 1

(15)tähtajaks täitmata, läbiviimiseks. saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  1. Marko Hakmanni süüdistatakse selles, et ta tungis
  2. jaanuaril 2022 kell 12.56 kuni 13.02 Rakveres F. G. Adolffi 11 asuva Kroonikeskuse kingsepa tööruumis kallale V.T. ile: lõi talle korduvalt saapaga peapiirkonda ja vastu paremat kätt ning tekitas talle füüsilist valu ja tervisekahjustused (punetus lõual, hematoom paremal õlavarrel). Vahetult pärast kingsepa tööruumist väljumist, lõi M. Hakmann Kroonikeskuse koridoris Vi.Ti. le saabastega korra vasakule poole näopiirkonda, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustused (ninaverejooks, hematoom vasaku silma ümber). Nii pani M. Hakmann toime teisele inimesele füüsilist valu ja tervisekahjustusi tekitanud kehalise väärkohtlemise ehk

§ 121lg 1 järgse kuriteo.

Maakohtu otsus

  1. Viru Maakohtu
  2. mai 2023 otsusega tunnistati M. Hakmann

§ 121

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 8-kuulise vangistusega.

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see vangistus täielikult täitmisele pööramata, kui M.

Hakmann ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja

§ 75

lg 2 p 8 alusel temale määratud kohustust osaleda katseaja jooksul kriminaalhooldusametniku määratavas sotsiaalprogrammis. Menetluskuludena mõisteti M. Hakmannilt välja sundraha 1087,50 eurot ja kaitsjatasu 1302,90 eurot, mis tuleb 12 võrdses osas aasta jooksul ära tasuda. Kohus rahuldas ka kannatanu Vi.Ti. tsiviilhagi ja mõistis M. Hakmannilt tema kasuks varalise kahju hüvituseks välja 5 eurot. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

  1. M. Hakmanni süüdistus on tõendatud kannatanute V.T. i ja Vi.Ti. ütluste, tunnistaja T.L. e ütluste, asitõendi vaatlusprotokollide (Häirekeskuse kõne salvestis, politseiametnike vormikaamera salvestised, Kroonikeskuse turvakaamera salvestised), sündmuskohal V.T. ist tehtud fotode ja Vi.Ti.
  2. jaanuari 2022 ambulatoorse epikriisi koopiaga. Kannatanute ütlused on usaldusväärsed ning haakuvad teiste isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega. Süüdistatava M. Hakmanni ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuid neid saab arvestada.
  3. V.T. i ütluste kohaselt lõi M. Hakmann teda esimest korda üle laua saapaga vastu pead. V.T. ise istus sel ajal kingsepatooli peal. Pärast seda tuli M. Hakmann laua taha ning lõi V.T. i veel. V.T. tundis löökide tagajärjel valu kaelas ja tema käel olid verevalumid. V.T. ist sündmuskohal tehtud fotodelt on näha tema lõual ja küünarvarrel punetust.
  4. Vi.Ti. ütluste kohaselt püüdis M. Hakmann lüüa teda vasaku käega, kuid ta tõrjus selle löögi. Seejärel lõi M. Hakmann paremas käes olevate saabastega Vi.Ti. le vastu vasakut näopoolt. Vi.Ti. tundis löögi tõttu valu, tema silm läks paiste ja punaseks. Ambulatoorse epikriisi koopiast nähtub, et Vi.Ti. l fikseeriti pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon, visuaalselt oli 2

(15)tema vasak silm punane, silma ümber olid punetus ning hematoom, tema nina oli vasakult poolt valulik ja nägu vasakult poolt tuim. 6. On tuvastatud, et V.T. tundis löökide tagajärjel valu kaelas ja tema käel olid verevalumid ning Vi.Ti. tundis löögi tõttu valu, tema silm läks paiste ja punaseks. Ennekõike on tegemist

§ 121

lg 1 ühe koosseisualternatiiviga ehk valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisega, kus ei olegi tagajärjena oluline tervise kahjustamine. Valu tekitava kehalise väärkohtlemise puhul on vaja tuvastada, kas see valu tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Praeguses asjas ei ole alust kahelda, et kannatanud tundsid valu, kuna see näib reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega on tõendamist leidnud, et M. Hakmann tekitas oma käitumisega kannatanutele füüsilist valu ja tema käitumises esines üks

§ 121

lg 1 järgse kuriteo objektiivse koosseisu alternatiiv ehk tegemist oli valu tekitava kehalise väärkohtlemisega. Teo pani M. Hakmann toime otsese tahtlusega: ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda.

  1. Kuigi M. Hakkmanni väitel oli ta sunnitud ennast kaitsma ründe eest, on tema ütlused kannatanute löömise tehiolude kohta vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega (kannatanute ja tunnistaja T.L. e ütlustega, Kroonikeskuse turvakaamera salvestistelt nähtuvaga), need ei ole usaldusväärsed ja on ennastõigustavad.
  2. M. Hakmanni sõnul ärritas teda see, et saapakonts oli kingsepp V.T. i poolt lihvitud kaldesse ja kui V.T. tahtis saabaste kontsad ära võtta ning saabast talle tagasi ei andnud, lükkas ta kingseppa ühe käega õlast ja teise käega tõmbas saabast enda poole. Selle tagajärjel kukkus kingsepp taburetilt maha ja ta sai saapa tagasi. Seejärel läks M. Hakmann koridori, kus teda tahtis haarata ja nii kinni pidada Vi.Ti. . Ta vabanes haardest, instinktiivselt keeras ümber ja äsas käega Vi.Ti. le. Tema eesmärgiks oli Vi.Ti. haardest vabaneda.
  3. Kroonikeskuse turvakaamera salvestistelt nähtub, et kell 12.56 sisenes meesterahvas kingsepa tööruumi, kell 12.58 väljusid kingsepp ja meesterahvas korraks kingsepa tööruumist ning suundusid ümber nurga asuvasse prillipoodi, peale mida suunduti koos tagasi kingsepa tööruumi. Kell 13.01 väljus meesterahvas kingsepa tööruumist ja seejärel väljus tööruumist ka V.T. , kes esmalt hoidis käega kinni oma näost ning siis käest. Kell 13.01 väljus ilustuudiost Voyage ka Vi.Ti. , kes asus meesterahvaga mööda koridori samas suunas liikuma: meesterahvas kõndis eespool ja Vi.Ti. tagapool. Meesterahvas tegi Vi.Ti. suunas vasaku käega liigutuse, Vi.Ti. lükkas meesterahva käe endast eemale ning seejärel liiguti mööda koridori samas suunas edasi, kuni meesterahvas tegi ühe korra paremas käes olevate saabastega löögi Vi.Ti. näo suunas. Vi.Ti. haaras oma näost kinni ja hakkas liikuma koridoris teises suunas, meesterahvast eemale. Eeltoodu pinnalt ei saa öelda, et tegemist oli M. Hakmanni instinktiivsete liigutusega, vaid need olid tahtlikud tugevad liigutused, eesmärgiga äsada Vi.Ti. le ja teha talle haiget või isegi teda vigastada.
  4. Lähtuvalt

§ 28

lg-st 1 tuleb hädakaitse kaalumisel kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Vahetu on selline rünne, mis seisab vahetult ees, leiab parajasti aset või kestab veel. Kui isik asub ennast kaitsma teo vastu, mis ei seisa vahetult ees, on tegemist ennakkaitsega ja hädakaitse on välistatud. Praeguses asjas ei saa tuvastada vahetut ega vahetult eesseisevat kannatanust lähtuvat ohtu. Vastupidi, M. Hakmann oli see, kes ründas kannatanuid esimesena. Hetkel, mil M. Hakmann lõi V.T. i saapaga vastu pead, ei viibinud ta hädakaitseseisundis, sest V.T. teda vahetult ei rünnanud ega olnud ka alust eeldada, et võiks toimuda vahetu rünne. Samuti ei olnud M. Hakmannil põhjust eeldada, et Vi.Ti. teda ründab. Vahe M. Hakmanni ja Vi.Ti. vahel oli videosalvestise kohaselt vähemalt 2 meetrit ning M. Hakmannil polnud mõistlikku põhjust eeldada, et Vi.Ti. teda vahetult ründab. Kui isik arvab 3

(15)ekslikult, et kaitseseisundit moodustavad asjaolud on olemas (et on rünne), on selline eksimus õiguslikult arvestatav: tegemist on eksimusega õigustavas asjaolus (

§ 31lg 3).

Hindamaks, kas isik eksis vahetu või vahetult eesseisva ründe osas, tuleb esmalt vastata küsimusele, kas teo tehiolusid ja sündmustikku silmas pidades oli isiku eksimus adekvaatne.

§ 31

lg-s 1 sätestatule ei ole põhjust tugineda juhul, kui isik põhjendamatult, ilma igasuguste tema arusaama toetavate asjaoludeta leiab, et teda rünnatakse ja seetõttu on tal alust kahjustada teise isiku õigushüvesid. Hinnates M. Hakmanni teo tehiolusid ja sündmustikku, saab öelda, et tal ei olnud põhjust endale ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, vaid ta asus põhjendamatult kannatanuid esimesena ründama. 11. Kuna õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, siis tuleb M. Hakmann temale esitatud süüdistuses

§ 121lg 1 järgi süüdi tunnistada.

12.

§ 121lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse.

Kohtupraktika kohaselt mõistetakse karistus üldjuhul sanktsiooni keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. M. Hakmann end süüdi ei tunnistanud ja tema käitumises puuduvad karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud. Üldpreventiivsetel kaalutlustel ehk õiguskorra kaitsmise huve silmas pidades peab kohus isikule, kes põhjustab kannatanutele vägivallateoga hulgaliselt tervisekahjustusi, mõistma karistuse sanktsiooni keskmise määra läheduses. Eripreventiivses mõttes on M. Hakmann varem karistamata isik, mistõttu on võimalik tema isikuomadusi ja süü suurust arvestades mõjutada teda uutest süütegudest hoiduma tingimusliku vangistusega. Kui isik ei näita kuriteosündmuse ajal ja ka pärast seda üles vähimatki kahetsust, ei ole põhjendatud mõista talle rahalist karistust, sest selline karistus ei avaldaks talle mingit mõju. Neil põhjustel tuleb M. Hakmanni karistada 8-kuulise vangistusega tingimisi 1-aastase katseajaga. Lisaks tuleb panna M. Hakmannile

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustus osaleda katseaja jooksul kriminaalhooldusametniku määratavas sotsiaalprogrammis, mille eesmärgiks on süüdistuses nimetatud või sellega sama liiki süütegude edasine ärahoidmine.

  1. Lähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg-st 1 tuleb M. Hakmannilt välja mõista menetluskuludena KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha, mis teise astme kuriteo puhul on 1087,50 eurot, ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu 1302,90 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel on põhjendatud määrata menetluskulud tasumisele ositi.
  2. Kannatanu Vi.Ti. on esitanud tsiviilhagi, nõudes 5-eurose varalise kahju hüvitamist. Tsiviilhagi kohaselt lõi M. Hakmann
  3. jaanuaril 2022 ajavahemikul kell 12.56 kuni 13.02 Rakvere linnas F. G. Adoffi 11 asuva Kroonikeskuse koridoris Vi.Ti. le ühe korra saabastega vasakule poole näopiirkonda, põhjustades talle füüsilist valu ja ninaverejooksu. Pärast löömist toimetati Vi.Ti. Rakvere Haigla erakorralise meditsiini osakonda läbivaatusele ja tema haigla visiiditasuarve on 5 eurot (seda tõendab visiiditasuarve). Kohus leiab, et Vi.Ti. tsiviilhagi on põhjendatud: ta kandis 5 eurot kahju, sest pidi M. Hakmanni teo tõttu pöörduma haiglasse. Tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi, mille kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik tekitatud kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane muu hulgas siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Niisiis tuleb M. Hakmannilt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 4 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel välja mõista Vi.Ti. kasuks 5 eurot. Apellatsioonid 4

(15)
  1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. Hakmann ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil. Mõlemas apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja M. Hakmanni õigeksmõistmist. M. Hakmann taotleb oma apellatsioonis lisaks ka V.T. i ja Vi.Ti. vastutusele võtmist valetunnistuste andmise ning kohtule valetamise eest. Kaebuste põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
  2. M. Hakmann märgib oma apellatsioonis, et kannatanud valetasid asja suureks ja asetasid end ohvri positsiooni, et maksta talle kätte. Initsiatiiv selleks tuli kingsepp V.T. ilt, kes on psüühiliselt ebastabiilne, suure egoga kättemaksuhimuline isik ning patoloogiline valetaja. Maakohtu otsus on ilmselgelt kallutatud ja ebaõiglane. Kohus eiras nii tavalist, psühholoogilist kui käitumisloogikat, allus manipulatsioonile, uskus ilmselgeid valesid ning tõlgendas videotõendit nii, et see oleks soodne teisele poolele, kuna teisel poolel on naisterahvad. On vajalik, et nii videotõendit kui kogu olukorda ja selle loogikat analüüsiks ning hindaks psühholoogia- ja käitumisekspert.
  3. Videolt on näha, kuidas V.T. tormas saapad käes oma ruumist välja kõrvalruumi, toppis seal saapaid ühe inimese nina alla ja karjus midagi. Ta selgelt ei põgenenud kellegi ega millegi eest, ei otsinud abi ega kaitset, vaid sisenes hüsteeriliselt ruumi asjade eksponeerimise eesmärgil. Natuke aega hiljem suundus V.T. koridori, kus ta samuti toppis saapaid seal oleva inimese nina alla ja karjus. On näha, et saapad olid siis veel terved ja see oligi oluline pöördepunkt kogu asjas, sest just siis olukord eskaleerus. V.T. väitis kohtus, et just tema tegi ettepaneku kontsaplekid alt ära võtta ja taastada saabaste algne olek. Ei ole loogiline, et inimene, kes on teinud ettepaneku taastada saabaste algne olek, tormab saapad käes ruumist välja, topib saapaid asjasse mittepuutuva inimese nina alla ja seletab midagi hüsteeriliselt. Pigem toetab videosalvestiselt nähtuv M. Hakmanni versiooni, et ta palus V.T. il kontsaplekid alt ära võtta, mille peale viimane totaalselt vihastas, tormas saabastega ruumist välja, toppis saapaid kõrvalruumis ja koridoris inimestele nina alla ning karjus seejuures kas see on siis halb töö. See omakorda tähendab, et V.T. valetab.
  4. Kogu konflikt ja selle olemus taandub V.T. i isikuomadustele, kelle reageering kontsaplekkide äravõtmise palvele oli lihtsalt uskumatult vaenulik ja hüsteeriline. Nii kohtul kui advokaadil oli võimalik kohtus veenduda V.T. i isikuomadustes ja tema ülikerges ärrituvuses, kui ta keeldus advokaadi küsimustele vastamast ning pöördus vahepeal ärritunult ja vaenulikult ka M. Hakmanni poole sõnadega mida sa siin pead raputad. Kiire ja ülim ärrituvus, kui asjad ei lähe tema soovide kohaselt, on psühhopaadi tunnus.
  5. V.T. väitis, et taastab omal initsiatiivil saabaste algse oleku ehk tema sõnade kohaselt oli saabaste algne olek järelikult lõhutud kontsad, millel selged tangide jäljed. See on täielik absurd ja ilmselge vale. V.T. väitis, et saabaste algne olek oli väga halb, kuid M. Hakmann pöördus tema poole saabastega, millel oli üks kontsaplekk lihtsalt ära tulnud. V.T. teab, et ta lõhkus saapad ära ning püüab nüüd saabaste lõhutud olekut presenteerida ebaõigesti kui saabaste algset olekut. Kuna on fakt, et saapad on lõhutud, siis järelikult pidi V.T. il olema aega ilma M. Hakmanni sekkumiseta neid lõhkuda. Täielik absurd on versioon, et M. Hakmann peksis kingseppa saabaste lõhkumise ajal või vahepeal, misjärel kingsepp jätkas oma tegevust. Et M. Hakmann lasi kingsepal saapaid oma silme all lõhkuda, näitab, et ta pole vägivaldne ja tal puudub soov asju vägivaldselt lahendada. Vastasel korral oleks saapad ju terved. Absurdne on ka versioon, et M. Hakmann kõigepealt vaatas pealt, kuidas saapad ära lõhuti ja alles seejärel asus inimest peksma: kui M. Hakmann oleks vägivaldne, siis oleks ta jõudu kasutanud koheselt saabaste lõhkumise alguses. M. Hakmann pidi saapa jõuga ära võtma, sest muud alternatiivi tal sel hetkel polnud. Kui V.T. oleks saapa M. Hakmannile ütlemise peale tagastanud, oleks kogu asi olemata. 5
(15)
  1. V.T. i väide peksmisest on vale. Tal oli hematoom paremal käel, selle tagaküljel. Kuna M. Hakmann on paremakäeline, siis oleks ta pidanud sellise hematoomi tekitamiseks asetsema V.T. i taga, aga nad asetsesid ruumis vastakuti: V.T. istus taburetil ja M. Hakmann seisis. Sellises olukorras oli M. Hakmannil sisuliselt võimatu oma parema käega V.T. i paremale käele sellist hematoomi tekitada, pealegi peaks hematoom olema sel juhul suunaga ülalt alla. Hematoom ei tundu olevat ka värske ega hiljuti tekkinud. Kindlasti ei kattu see hematoom M. Hakmanni käe jäljendiga ning küsitav on ka hematoomi tekitamine läbi V.T. i võrdlemisi paksude varrukate. Ka punetus V.T. i lõual ei vasta tema poolt kirjeldatud M. Hakmanni löökidele. Lähtudes V.T. i kirjeldatud peksmisest, peaks tal olema näos keskmine trauma väga selgete löögijälgedega. Punktisuurune punetus lõual on aga üliraskelt märgatav ja see võis seal olla juba varasemalt. Kuivõrd M. Hakmann on paremakäeline, olnuks tal parema käega ülimalt keeruline V.T. i vasakule lõuapoolele mingit punetust tekitada. Pigem võivad V.T. i punetus lõual ja hematoom olla seotud mingisuguse meditsiinilise probleemiga.
  2. Prokurör väitis lõhutud saabaste kohta, et tegemist ei pruugi olla nende saabastega. M. Hakmannil olid saapad kaasas täpselt samas olekus ka uurija juures, kus ta näitas neid uurijale ja advokaadile ning uurija oleks võinud teha neist saabastest pildid. Uurija ei esitanud ka ühtegi küsimust, vaid piirdus üksnes loo kirjapanemisega. M. Hakmann tõi uurija juures ise välja ja esitas küsimuse videokaamerate olemasolu kohta. Loogika ütleb, et viimane asi, mida süüdi olev inimene tahab, on videotõestus enda süütegudele.
  3. M. Hakmannil ei ole seni elatud 54 aasta jooksul olnud ühtegi vägivaldset intsidenti. Ta ei tundnud Vi.Ti. t ega polnud temaga varem kohtunud. Väidetava rünnaku ajal oli Vi.Ti. M. Hakmanni selja taga, tema vaateväljast väljas. Ei ole loogiline, et sellistel asjaoludel M. Hakmann lõi Vi.Ti. t. M. Hakmann reageeris temast kinni haaramisele selja tagant, sai esimesel korral end lahti tõmmata, aga kuivõrd rünnak jätkus ja Vi.Ti. haaras temast uuesti kinni, pidi M. Hakmann reageerima tugevamalt. Vi.Ti. üritas M. Hakmanni kinni pidada –ilmselt ta tundis V.T. i ja arvas, et nii on õiglane käituda. Et tegelikult Vi.Ti. aga kingsepa juures toimunut ei näinud ja tal puudus asjast ülevaade, käitus ta valesti: tal polnud põhjust M. Hakmanni kinni pidada. M. Hakmannil ei olnud ka mingit kohustust alluda suvalise inimese kinnipidamiskatsele.
  4. Prokurör küsis M. Hakmannile tingimisi vangistust ja käitumiskontrolli. Selline karistus ei ole ilmselgelt põhjendatud inimesele (eeldatavalt ohjeldamaks tema vägivaldset käitumist), kel puudub igasugune vägivaldsele käitumisele viitav olevik ning minevik.
  5. Kaitsja hinnangul ei arvestanud kohus järelduste tegemisel kõiki, sh õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kohtu seisukohad on oletuslikud ega ole sisustatud tõenditele rajanevate faktiliste asjaoludega. Tõendid ei kinnita M. Hakmanni poolt V.T. i tahtlikku kehalist väärkohtlemist ning Vi.Ti. suhtes esineb M. Hakmannil õigusvastasust välistav asjaolu.
  6. M. Hakmann selgitas kohtuistungil, et kingsepp hakkas tema saabastelt kontsaplekke ära võtma, aga ta ei võtnud neid ära korralikult, vaid saapaid lõhkudes. Saabastel on näha tangide jäljed. M. Hakmann kannatas selle ära ega teinud esialgu midagi. Kui kingsepp hakkas kontsa juba ära kiskuma, oli väga vihane, karjus ja sõimas, palus M. Hakmann saapa talle anda. Kingsepp seda ei teinud: ta istus ja puhises ning vaatas M. Hakmannile vihaselt otsa. Üks saabas oli laua peal M. Hakmannist 1–1,5 meetri kaugusel ning teine saabas oli kingsepal käes. Teises käes olid kingsepal tangid. M. Hakmann pidi saapa jõuga ära võtma: ta võttis parema käega kinni kingsepa käes olnud 6
(15)saapast ja tõmbas seda ning kuivõrd kingsepal olid teises käes tangid, lükkas M. Hakmann teda teise käega õlast, mille peale kingsepp kukkus taburetilt maha.
  1. Kui isik asub aktiivsele kaitsele, peab ta looma võimaluse oma versiooni kontrollimiseks. M. Hakmann on sellise võimaluse loonud ja on andnud põhjalikke ütlusi nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus. Tema taotlusel lisati kriminaalasja materjalide juurde asitõendi vaatlusprotokoll koos Kroonikeskuse turvakaamera salvestistega, mida kohus pidas üheks olulisemaks tõendiks. M. Hakmann võttis omal initsiatiivil vahetult pärast konflikti ühendust politseiga ja aitas igati kaasa asjaolude väljaselgitamisele. Kohtuistungile võttis M. Hakmann kaasa ka lõhutud saapad. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et M. Hakmanni ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuigi neid saab arvestada. M. Hakmanni ütlustes ei ole vastuolusid, need on olnud kogu menetluse vältel loogilised, konkreetsed, eluliselt usutavad ja need tuleks kohtuotsuse tegemisel aluseks võtta.
  2. V.T. i kohtuistungil antud ütlused olid segased ja vastuolulised. Ta kinnitas, et konflikt M. Hakmanniga tekkis seoses saabaste parandamisega kingsepatöökojas: kui M. Hakmann tema tööga rahule ei jäänud, asus ta tehtud tööd lammutama ja saabastelt kontsaplekke ära kiskuma. V.T. i ütlustest ei selgu, millal ja kuidas M. Hakmann teda lüüa võis. Ta väitis, et sai kohe peksa, ei jõudnud veel lammutada, kui M. Hakmann juba lõi. Jääb arusaamatuks, miks pidi M. Hakmann kingseppa lööma enne seda, kui tema saapaid lõhkuma hakati. Samuti ei ole eluliselt usutav, et kingsepp asus kontsaplekke eemaldama pärast seda, kui ta oli väidetavalt viga saanud. V.T. ei suutnud anda üheseltmõistetavaid selgitusi ka selle kohta, kus ja kelle käes saapad olid. Tema ütlustest nähtuvalt olid mõlemad saapad tema käes, kuivõrd ühelt saapalt jõudis ta kontsapleki ära kiskuda ja teist kriimustada. Siit tõusetub küsimus, kuidas ja millal sai M. Hakmann enda kätte saapa, millega ta V.T. i väidetavalt lõi.
  3. V.T. i puhul tuleb arvestada ka tema ärrituvust ja ebaadekvaatset käitumist kohtuistungil. Nimelt keeldus V.T. kohtuistungil korduvalt vastamast küsimustele, läks endast välja ega allunud kohtu korraldustele. Saab eeldada, et selline käitumine on V.T. ile omane ka konflikti korral kliendiga. Seega ei saa V.T. i ütlusi pidada usaldusväärseteks.
  4. Tõendatud ei ole ka V.T. i kehalise väärkohtlemise subjektiivne koosseis. Tuvastatud ei ole ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et saabast V.T. ilt ära tõmmates oli M. Hakmannil tahtlus talle valu või tervisekahjustust tekitada. M. Hakmann selgitas, et ta soovis üksnes saabast kätte saada ning seejuures võis ta V.T. i ettevaatamatult tõugata.
  5. Seonduvalt Vi.Ti. ga selgitas M. Hakmann, et tema eesmärk oli end vabastada. Ta soovis keskusest lahkuda, kuid see ei õnnestunud, kuna Vi.Ti. haaras temast kinni. M. Hakmannil ei olnud Vi.Ti. ga enne mingit kokkupuudet. Ta tundis suhteliselt tugevat haaret käest, õla lähedalt, selja tagant. Esimene kord sai ta vabaks, aga siis haarati temast uuesti veel kõvemini kinni. Haardest oli aru saada, et teda tahetakse kinni pidada. M. Hakmann arvas, et teda tahetakse kinni pidada seoses kingsepaga juhtunuga. Ta keeras instinktiivselt ümber ja äsas käega. Tema eesmärk ei olnud kellelegi haiget teha, vaid lihtsalt hooga end vabastada, et inimene piisavalt ehmataks ja lahti laseks ega hakkaks teda uuesti kinni pidama. See oli instinktiivne kaitseliigutus, et lased nagu käel lennata. See ei olnud löögi liigutus, kus võetakse hoogu ja äsatakse kellelegi.
  6. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et M. Hakmanni ütlused on ennastõigustavad. Kohtu hinnangul polnud M. Hakmannil põhjust eeldada, et Vi.Ti. teda ründab, sest vahe kahe isiku vahel oli videosalvestuse kohaselt vähemalt 2 meetrit. See kohtu järeldus on ebaloogiline, sest kui M. Hakmann ja Vi.Ti. füüsiliselt kokku ei puutunud, ei oleks ka M. Hakmann saanud Vi.Ti. t tabada. 7
(15)
  1. Vi.Ti. l ei olnud mingit põhjust M. Hakmanni kinni pidada. M. Hakmann ilmselgelt ei ohustanud kedagi, vaid soovis keskusest lahkuda. Vi.Ti. l polnud mingit alust arvata, et M. Hakmann on kellelegi tõsiselt viga teinud või kellegi vara hõivanud. Seetõttu ei saanud tema kinnipidamist ilmselgelt pidada õigustatuks ja vajalikuks. Olukord oli M. Hakmanni jaoks ekstreemne ning teo tehiolud ja üldine kontekst viitavad ilmselgelt sellele, et tal oli tahe end kaitsta. Ta tõrjus hädakaitsetegevusega vahetut, parajasti asetleidvat rünnet ja tegi seda sobiva vahendiga. Tema valitud vahend hädakaitseõiguse teostamiseks oli sobilik. Kohtumenetluses ei tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse pidada tema tegevust kavatsetult või otsese tahtlusega liigselt kahju tekitavaks. Kirjalikud seisukohad
  2. Kannatanu V.T. palub apellatsioonidele esitatud kirjalikus seisukohas jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Jääb arusaamatuks, mida soovib M. Hakmann saavutada läbi väite, et videotõendit ja kogu olukorda ning selle loogikat peaks analüüsima ning hindama psühholoogia- ja käitumisekspert. Seda väidet ei saa pidada selgesõnaliseks ekspertiisi määramise taotluseks. Ent isegi kui selline taotlus oleks esitatud, ei saaks seda rahuldada. Kogu olukorra ja selle loogika analüüsimine ning hindamine ei ole midagi muud kui faktiliste asjaolude tuvastamine ja õiguse kohaldamine ehk see, mida peavadki tegema just kohtud, mitte eksperdid. Ka jätab ringkonnakohus tähelepanuta M. Hakmanni taotluse V.T. i ja Vi.Ti. vastutusele võtmiseks valetunnistuste andmise ning kohtule valetamise eest: isegi kui kannatanud oleksid valetanud – mida kriminaalkolleegium all nähtuvast ei leia –, ei saaks ringkonnakohus neid käesoleva menetluse raames vastutusele võtta.
  4. Vaidlust ei ole selles, et
  5. jaanuari 2022 pärastlõunal veidi enne kella 13 läks M. Hakmann Rakveres F. G. Adolffi 11 asuvasse Kroonikeskusesse, et tuua sealt ära eelnevalt kingsepp V.T. i juurde parandusse viidud saapad. Ka ei sea keegi kahtluse alla seda, et kingsepa tööruumis tekkis M. Hakmanni ja V.T. i vahel verbaalne konflikt, kuna M. Hakmann ei olnud rahul kingsepa tööga tema saabaste parandamisel ning kingsepp omakorda ei olnud nõus M. Hakmanni etteheitega. Ka ringkonnakohus ise leiab, et need asjaolud on tõendatud. Vaieldakse aga selle üle, kuidas viidatud konflikt täpsemalt kulges.
  6. V.T. i sõnul oli tema oma töölaua taga, kui teisel pool lauda olev M. Hakmann teda ühel hetkel üle laua saapaga pähe lõi. Pärast seda lööki tuli M. Hakmann teisele poole lauda tema juurde, väänas tema käsi ja tagus veel (I kd lk 31 pöördel). Ka V.T. ist samal päeval pärast väidetavat löömist tehtud fotodelt on näha tema lõual kerget punetust ning õlavarrel hematoomi (II kd lk 12). M. Hakmann aga V.T. i löömist eitab ning leiab, et V.T. i vigastusi ei saa süüdistusega siduda.
  7. M. Hakmann leiab esiteks seda, et kirjeldatud peksmise korral pidanuks V.T. il olema näos märksa tõsisemad vigastused. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. M. Hakmann tegi V.T. i sõnul talle peapiirkonda vaid ühe löögi. V.T. ei väitnud, et see löök oli tugev. Ka fotodelt nähtuv kerge punetus V.T. i lõual annab alust järeldada, et löök ei olnud tugev. Seetõttu ei pruukinud see löök jätta ka tugevaid jälgi. Teiseks märgib M. Hakmann seda, et ta on paremakäeline ning parema käega olnuks tal ülimalt keeruline V.T. ile kõnesolevat punetust lõuale tekitada. Ringkonnakohus siin midagi keerulist ei näe. Kui M. Hakmann seisis teisel pool lauda täpselt V.T. i vastas või veidi temast vasakul, sai ta tal paremas käes olnud saapaga lüües tekitada V.T. ile punetuse just sinna, kus seda fotodelt näha on: lõua keskossa, veidi paremale poole. 8
(15)
  1. Ka ei ole M. Hakmanni meelest võimalik see, et tema tekitas hematoomi V.T. i õlale: oma paremakäelisuse tõttu ja hematoomi suunast lähtuvalt; liiatigi ei tundu hematoom värske. Needki väited ringkonnakohut ei veena. V.T. ist pärast juhtunut tehtud fotod ei võimalda öelda, et tal olid paksud varrukad. M. Hakmannil oli võimalik liikuda pärast esimest lööki V.T. i töölaua taha ja teda seal lüüa ning tabada naise paremat kätt. Kuna V.T. istus ja M. Hakmann seisis, on loogiline seegi, et löögiga tabas M. Hakmann just V.T. i käe ülaosa ehk õlavart. Hematoom oli V.T. i õlavarre välisküljel. Süüdistusversiooni ei väära see, et hematoom asus V.T. i õlavarre välisküljel pigem veidi tagapool. V.T. võis hoida oma kätt näiteks kõverdatuna töölaua kohal ja sel juhul oligi M. Hakmannil võimalik teda parema käega lüüa just selliselt, et tabada tema õlavart kohast, kus V.T. il oli pärast hematoom. Arusaamatuks jääb M. Hakmanni seisukoht, et hematoom ei kattu tema käe jäljendiga. Et hematoom ei näi olevat värske, on M. Hakmanni subjektiivne arvamus ja ringkonnakohus seda arvamust ei jaga.
  2. Apellandid leiavad, et V.T. i ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks.
  3. M. Hakmanni arvates viitab V.T. i valetamisele see, et enda sõnul tegi just V.T. ettepaneku saabaste algne olek taastada, kuid see ei ole loogiline, sest ühel hetkel tormas V.T. saapad käes ruumist välja, toppis neid asjasse mittepuutuva inimese nina alla ja seletas midagi hüsteeriliselt. Turvakaamera salvestistelt nähtub tõesti, et paar minutit pärast M. Hakmanni kingsepa töökotta sisenemist tuli V.T. sealt välja ja läks tal käes olnud kahe saapaga prillipoodi (II kd lk 22). Seda arvestades on loogiline M. Hakmanni väide, et ettepaneku saabaste algne olek taastada tegi tema, mitte V.T. . Miks pidanuks V.T. ise sellist ettepanekut tehes veel minema saabastega prillipoodi? Siiski ei tähenda V.T. i selle väite ebaõigsus, et tema ütlusi ei saa uskuda ka muude arutatavat sündmust puudutavate asjaolude osas. Nimelt on kõigiti võimalik, et see fakt oli V.T. il lihtsalt meelest läinud, mitte ei otsustanud ta selle kohta valetada: esiteks ei olnud see asjaolu keskse tähtsusega ja teiseks ei näe ringkonnakohus V.T. il mingit motiivi selle asjaolu osas valetamiseks.
  4. Apellandid leiavad, et V.T. i kui tõendiallika usaldusväärsust kahandab see, et ta on kergesti ärrituv. Ka soovib V.T. M. Hakmanni sõnul talle kätte maksta. Ringkonnakohus peab küll tõenäoliseks, et konflikt kliendiga võis mõjuda V.T. ile ärritavalt. Samas ei nähtu kohtule esitatud turvakaamera salvestistelt siiski asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et V.T. oli arutatavate sündmuste ajal hüsteeriline või kuidagi eriliselt ärritunud olekuga. Pigem näib turvakaamera salvestistel olevat närvilisem M. Hakmann: nt siis, kui ta viibutas oma käega ajal, mil V.T. jäi pärast prillipoes käiku koridori seisma ja seal olevale inimesele saapaid näitas. Tõsi, V.T. läks mõnel korral endast välja kohtuistungil ja keeldus küsimustele vastamast, kuid erinevalt apellantidest ei leia ringkonnakohus, et selle pinnalt saaks järeldada veel V.T. i kalduvust ülimalt kergesti ärrituda. Kohtukolleegiumi hinnangul on mõistetav, et kohtuistungil küsimustele vastamine võibki mõne inimese jaoks olla pingeline ning kui ta ei saa ka täpselt aru, mida temalt küsitakse, võib inimene reageerida sellele emotsionaalselt. Ka V.T. ütles kohtuistungil, et ta ei saa aru, mida temalt tahetakse (I kd lk 32 pöördel ja lk 33). Siiski suutis ta üldiselt vastata küsimustele rahumeelselt ja pole üldse mingit alust rääkida tema psüühilisest ebastabiilsusest. Ka ei näe ringkonnakohus mingisugust tõsiseltvõetavat motiivi V.T. il M. Hakmanni alusetuks süüstamiseks. M. Hakmann viitab sellele, et ta ei olnud rahul V.T. i tööga saabaste parandamisel. Pole usutav, et kliendi rahulolematus tema tööga ajendab kedagi süüdistama seda klienti vääralt kuriteos. Lisaks kuulis ka Vi.Ti. , kuidas V.T. appi karjus ja seda, et talle tullakse kallale (I kd lk 34). Samuti on turvakaamera salvestiselt näha, et kui V.T. tuli pärast sündmust kingsepa töökojast välja, hoidis ta esmalt kinni oma näost ning seejärel ka käest. Usutav ei ole, et punetus lõual ja hematoom õlavarrel olid V.T. il olemas juba varem ning sündmuste käigus küpses tal jooksvalt 9
(15)plaan katsuda töökojast välja tulles neid piirkondi oma kehal, et jätta turvakaamera salvestise abil mulje, justkui oleks M. Hakmann teda neisse kohtadesse löönud.
  1. Apellantide hinnangul on V.T. i ütluste pinnalt ebaselge, millal M. Hakmann teda lõi: kas enne V.T. i poolt kontsaplekkide eemaldama asumist, selle tegevuse ajal, pärast seda või toimus löömine nii, et kõigepealt asus V.T. kontsaplekke eemaldama, siis M. Hakmann lõi teda ja seejärel jätkas V.T. kontsaplekkide eemaldamist. Teiseks jäävat ebaselgeks, kuidas ja millal sai M. Hakmann ühe saapa enda kätte, et sellega V.T. i lüüa.
  2. Ringkonnakohus möönab, et V.T. i ütluste pinnalt jääb tõesti mõneti ebaselgeks, mis järjestuses sündmused toimusid, kui palju jõudis ta M. Hakmanni saapaid algsesse olekusse lõhkuda ja mis hetkel M. Hakmann teda lõi. Nimelt ütles V.T. ühelt poolt seda, et M. Hakmann lõi teda kohe, ta hakkas saabastelt kontsaplekke eemaldama, ei jõudnud seda veel teha ja siis tuli juba löök (I kd lk 32 pöördel). Teiselt poolt väitis ta aga, et võttis ühe saapa enda kätte ja jõudis sellelt kontsapleki eemaldada ja siis läks tagumiseks (I kd lk 33). Ringkonnakohus peab väheusutavaks, et M. Hakmann lõi V.T. i enne viimase poolt kontsaplekkide eemaldama asumist. Mis põhjusel pidanuks M. Hakmann seda tegema, kui oli ise esitanud V.T. ile palve saabaste algne olek taastada? Väheusutav on seegi, et kõigepealt alustas V.T. saabaste algse oleku taastamist, siis M. Hakmann lõi teda ja pärast löömist V.T. lihtsalt jätkas oma tegevust. Usutav on see, et M. Hakmann lõi V.T. i pärast seda, kui viimane oli asunud kontsaplekki eemaldama ja pärast löömist V.T. oma tegevust enam ei jätkanud. Ka M. Hakmann väitis, et esialgu ta kontsaplekkide eemaldamise käigus midagi ei teinud ning reageeris alles siis, kui V.T. hakkas juba saapa kontsa ära kiskuma (I kd lk 39 pöördel). Seega on kõigiti tõenäoline, et viidates M. Hakmanni kohesele lööma asumisele, ei pidanud V.T. silmas mitte seda, et M. Hakmann lõi teda enne, kui ta jõudis hakata saabaste algset olekut taastama, vaid et löömine toimus siis, kui ta oli jõudnud ühe saapaga juba tegeleda ja võttis ette teise saapa. Sellele viitavad ka V.T. i väited, et ta ei jõudnud kõike oma tehtud tööd ära lammutada ja kui ta kiskus saabastelt kontsaplekke ära, ütles M. Hakmann talle, et ei ole vaja kiskuda, temale sobivad saapad ka nii (I kd lk 31). Ka politseiametnikele vahetult pärast toimunut olukorrast rääkides viitas V.T. sellele, et enne löömist oli ta jõudnud juba saabastelt kontsaplekke eemaldama asuda.
  3. M. Hakmann V.T. i löömist eitab ja tunnistab vaid tema toolilt maha lükkamist. Süüdistatavana on M. Hakmannil kõigiti põhjust selles osas valetada. Kui vaadata V.T. i vigastusi ehk punetust lõual ja hematoomi õlavarrel, on raske neid M. Hakmanni versiooniga ka siduda. V.T. võinuks ehk tõesti saada kukkumise tagajärjel õlavarrele hematoomi, kuid sama kukkumisega ka lõuale punetuse saamine enam loogiline ei ole. V.T. i ütlused on üldjoontes loogilised ja neid kinnitavad kaude ka teised tõendid, mistõttu peab kohus neid ses osas usutavaks.
  4. Kokkuvõtvalt saab ringkonnakohtu hinnangul tuvastada järgmise sündmustiku.
  5. M. Hakmann viis oma saapad kingsepp V.T. i juurde parandusse. Kui ta neile saabastele järgi tuli, võttis V.T. kõnesolevad saapad riiulilt ja pani need oma töölaua peale. M. Hakmanni meelest polnud saapaid hästi parandatud. V.T. ei olnud M. Hakmanni etteheitega nõus. Ühel hetkel võttis ta saapad enda kätte, läks töökojast välja ja suundus prillipoodi, et küsida seal oleva inimese arvamust oma töö kohta. Peagi läks ta oma kingsepatöökotta tagasi ja hakkas M. Hakmanni plekkide äravõtmise palvest tingituna vihaselt saabaste algset olekut taastama ehk kontsaplekke ära võtma. Kui ta oli ühel saapal kontsapleki ära võtnud, pani ta selle saapa oma töölauale ja võttis enda kätte teise saapa, et selleltki kontsaplekki eemaldada. Seda ta siiski teha ei jõudnud, sest M. Hakmann võttis töölaualt sinna äsja pandud saapa ja lõi sellega V.T. i vastu lõuga. Pärast seda läks 10
(15)M. Hakmann saabas käes V.T. i töölaua taha, väänas tema kätt ja lõi teda saapaga parema käe õlavarre pihta. Seejärel võttis M. Hakmann enda kätte ka teise saapa ja lahkus töökojast. 47. V.T. tundis enda sõnul löökide tagajärjel valu. See on loogiline juba tulenevalt sellest, et need löögid tekitasid talle punetuse ja hematoomi. Valu tundmisele viitab kaude ka asjaolu, et nähtuvalt turvakaamera salvestiselt hoidis V.T. pärast M. Hakmanni lahkumist oma näost ja käest kinni. Niisiis täitis M. Hakmann

§ 121lg 1 alt 2 objektiivse koosseisu: ta tekitas kannatanule valu.

Punetus ja hematoom ise on aga käsitatavad tervisekahjustustena

§ 121lg 1 alt 1 tähenduses.

Ses osas jääb maakohtu otsus mõneti segaseks. Nimelt pidas maakohus M. Hakmanni teole õigusliku hinnangut andes tuvastatuks, et V.T. i käel olid verevalumid (I kd lk 76) ja ka karistuse põhjendamisel viitas maakohus kannatanute tervisekahjustustele (I kd lk 78). Samas ütles esimese astme kohus sedagi, et täidetud on üks

§ 121

lg 1 järgse kuriteo koosseisualternatiiv – valu põhjustav kehaline väärkohtlemine (I kd lk 76). Tulenevalt äsja öeldust pole see viimane väide õige: maakohus tuvastas ka ise (õigesti) V.T. ile tervisekahjustuste tekitamise. Seega saab lugeda täidetuks

§ 121

lg 1 järgse kuriteo objektiivse koosseisu tunnused mõlema alternatiivi mõttes ehk tegemist on nii tervisekahjustuste kui ka valu tekitamisega.

  1. Pidades silmas seda, mismoodi sündmus aset leidis, on kõigiti põhjendatud maakohtu seisukoht, et M. Hakmann tegutses tahtlikult.
  2. Apellatsioonides viidatakse sellele, et M. Hakmann oli hädakaitses. Täpsemini märgitakse, et ta oli sunnitud V.T. i tegevusele reageerima, kuna viimane ei andnud talle küsimise peale saabast tagasi, kingsepal olid käes tangid ning M. Hakmann ei teadnud, mida V.T. talle teha võib. M. Hakmann ise palus V.T. il taastada oma saabaste algne olek ehk võtta kontsaplekid alt ära. Niisiis ei saa V.T. i seesugust tegevust pidada õigusvastaseks ründeks M. Hakmanni mõnele õigushüvele. Tõenditest ei nähtu seda, et V.T. oleks kontsaplekke eemaldades oma töövahendiga – ilmselt tangidega – kuidagi M. Hakmanni ähvardanud või ohustanud. Ka M. Hakmann ise sellele otseselt ei viita. Usutav ei ole M. Hakmanni väide, et V.T. il oli eesmärk saabast võimalikult palju lõhkuda. V.T. ei oleks sellest mingit kasu saanud, vaid hoopis vastupidi: ta oleks pidanud M. Hakmannile nii tekitatud kahju hüvitama. Niisiis mingist V.T. i poolsest õigusvastasest ründest rääkida ei saa ja seetõttu ei ole võimalik jaatada hädakaitset

§ 28mõttes.

50. Maakohus analüüsis ka seda, kas M. Hakmanni vastutuse võiks välistada

§ 31

lg 1, mille esimese lause kohaselt ei ole tahtlik tegu õigusvastne, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. 51. Õige pole maakohtu seisukoht, et

§ 31

lg 1 analüüsides tuleb vastata küsimusele, kas isiku eksimus oli teo tehiolusid ja sündmustikku silmas pidades adekvaatne. Riigikohus on selgitanud järgmist. Seadusandja on

§ 31lg 1 kehtestades valinud n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni.

Erinevalt süü puhul asjakohasest

§ 39

lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu. Seega tuleb

§ 31

lg 1 esimese lause juures küsida üksnes, kas isik teatud asjaolu osas eksis või mitte. Kas tema eksimus põhines juriidiliselt õigel või valel alusel, ei ole oluline. (Kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-108-13, p-d 14 ja 16). Niisiis on olukord Eesti õiguses teistsugune kui nt Saksamaal, kus see eksimuse liik on seaduses reguleerimata ja mõned õigusteadlased (nn range süüteooria pooldajad) on seisukohal, et isik vabaneb vastutusest vaid siis, kui tema eksimus oli talle vältimatu. Teisisõnu saab öelda, et

§ 31lg 1 kohaselt vabaneb vastutusest ka selline isik, kelle eksimus on n-ö mitteadekvaatne (ehk tema jaoks välditav). 11

(15)52. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et M. Hakmanni vastutus langeb

§ 31lg 1 alusel ära.

Seda seetõttu, et M. Hakmann ei olnud mingisuguses (ei adekvaatses ega mitteadekvaatses) eksimuses. Ta mõistis asju nii, nagu need toimusid: V.T. oli küll ärritunud ja tal olid käes tangid, ent sellegipoolest ei soovinud V.T. M. Hakmannile füüsiliselt kallale tulla, vaid eemaldas saabaste kontsaplekke, millega M. Hakmann rahul ei olnud.

  1. Niisiis oli M. Hakmanni tegevus õigusvastane. Ka ei esine mingeid süüd välistavaid asjaolusid, mistõttu on M. Hakmanni süüdi tunnistamine V.T. i kehalises väärkohtlemises õige.
  2. Süüdistuse kohaselt sellega M. Hakmanni tegevus ei lõppenud, vaid ta lõi kingsepa tööruumist väljumise järgselt Kroonikeskuse koridoris Vi.Ti. le saabastega vasakule poole näopiirkonda, põhjustades naisele füüsilist valu ja tervisekahjustused – ninaverejooksu ning hematoomi vasaku silma ümber. Et M. Hakmann tõesti lõi Vi.Ti. t ning põhjustas talle valu ja süüdistuses nimetatud tervisekahjustused, kinnitavad V.T. i ütlused (I kd lk 31 pöördel ja lk 32), Vi.Ti. ütlused (I kd lk 34), turvakaamera salvestistelt (II kd lk 22) nähtuv ning Vi.Ti. ambulatoorne epikriis (II kd lk 1). M. Hakmanni sõnul ta üksnes äsas Vi.Ti. le käega – see ei olnud löögiliigutus, kus võetakse hoogu, ning tabas ta Vi.Ti. t kuhugi kaela juurde (I kd lk 40 pöördel). Turvakaamera salvestis M. Hakmanni selliseid ütlusi ei kinnita. Salvestiselt on näha, et M. Hakmanni löök tal käes olnud saabastega oli jõuline, hoogne ning tabas Vi.Ti. t näkku. Kuivõrd M. Hakmann tekitas Vi.Ti. le lisaks valule hematoomi, ei ole sellegi löögiga seoses õige maakohtu väide, et süüdistatav täitis ühe

§ 121

lg 1 järgse kuriteo koosseisualternatiivi ehk pani toime valu põhjustava kehalise väärkohtlemise (I kd lk 76). Karistuse mõistmisel esimese astme kohus siiski Vi.Ti. le tervisekahjusutse tekitamist korrektselt jaatas. Niisiis saab siingi öelda, et M. Hakmanni tegevus täidab

§ 121

lg 1 järgse kuriteo objektiivse koosseisu tunnused mõlema alternatiivi mõttes ehk tegemist on nii tervisekahjustusi kui ka valu tekitava kehalise väärkohtlemisega.

  1. Siingi on M. Hakmanni tahtluse jaatamine põhjendatud: löök oli sihitud ja jõuline.
  2. Ka siin on esitatud versioonid, mis nõuavad selle analüüsimist, kas M. Hakmann tegutses õigusvastaselt – apellatsioonides viidatakse jälle hädakaitsele.
  3. Nimelt selgitas M. Hakmann seda, et pärast kingsepa töökojast väljumist tahtis ta Kroonikeskusest ära minna, liikus mööda koridori väljapääsu suunas, nägi koridoris Vi.Ti. t ja läks temast mööda. Ootamatult haaras Vi.Ti. temast selja tagant suhteliselt tugevasti kinni, kuid ta sai sellest haardest vabaks. Siis võttis Vi.Ti. temast uuesti ja kõvemini kinni. M. Hakmann sai aru, et Vi.Ti. tahab teda kinni pidada. Teise haarde peale keeras M. Hakmann end instinktiivselt ümber ja äsas Vi.Ti. le käega, et viimane ehmuks, laseks ta lahti ega hakkaks teda uuesti kinni pidama. Rohkem Vi.Ti. temast kinni ei võtnudki ning ta sai keskusest välja joosta. (I kd lk 40 ja pöördel)
  4. Turvakaamera salvestised M. Hakmanni seesuguseid ütlusi ei kinnita. Kaamerasalvestistelt (II kd lk 22) on näha, et ühel hetkel väljus M. Hakmann kingsepa töökojast ja liikus mööda koridori Kroonikeskuse väljapääsu suunas. Siis tuli ilustuudiost välja juuksur Vi.Ti. . Viimane asus sammuma M. Hakmanni suunas ehk nad liikusid teineteisele vastu. Vahetult enne M. Hakmanniga kohakuti jõudmist peatus Vi.Ti. korraks, kuid M. Hakmann liikus edasi. Vi.Ti. peatumise ajal tuli nurga tagant välja V.T. , kes näitas käega M. Hakmanni suunas ja ütles midagi. Vi.Ti. keeras oma keha mööduva M. Hakmanni liikumise suunas ja astus talle paar sammu järele, kuid ei võtnud M. Hakmannist kinni ega puudutanud teda kuidagi. Näha pole ka seda, et Vi.Ti. oleks M. Hakmannile sel hetkel midagi öelnud. Küll aga pööras M. Hakmann oma pea vahetult tema selja taha jäänud Vi.Ti. poole, tõstis oma käe rinna kõrgusele ja tegi sellega esmalt väga väikseamplituudise 12

(15)lükkeliigutuse, mille peale tõstis ka Vi.Ti. oma käe kõverdatult rinnakõrgusele, justkui olles valmis end kaitsma, kuid ei liigutanud oma kätt kuidagi M. Hakmanni suunas. Hoopis M. Hakmann tegi oma käega Vi.Ti. suunas uue ja sedapuhku suuremaamplituudise lükkeliigutuse, mille Vi.Ti. oma käega tõrjus. Kuni M. Hakmanni käe tõrjumiseni ei olnud Vi.Ti. kordagi M. Hakmanni puutunud ning videolt ei nähtu ka seda, et ta oleks M. Hakmannile midagi öelnud. Küll aga ütles Vi.Ti. M. Hakmannile midagi sel hetkel, kui ta tõrjus M. Hakmanni kätt. Edasi jätkasid nii M. Hakmann kui Vi.Ti. liikumist keskuse väljapääsu suunas, M. Hakmann ees ja Vi.Ti. tema järel. Äkitselt vaatas M. Hakmann uuesti Vi.Ti. poole, keeras end järsku külje pealt selja taha ning lõi paremas käes olnud saabastega Vi.Ti. le hooga ja jõuliselt näkku. Enne löömist ei teinud Vi.Ti. M. Hakmanni suunas oma kätega ühtegi liigutust, ei võtnud temast kusagilt kinni ega puudutanud teda. 59. Kuna turvakaamera salvestistelt ei nähtu, et Vi.Ti. oleks M. Hakmannist kinni haaranud ning ka Vi.Ti. ütluste kohaselt ei teinud tema M. Hakmannile midagi (I kd lk 35), on vale M. Hakmanni väide, et Vi.Ti. haaras temast kinni. On siiski võimalik püstitada hüpotees, et Vi.Ti. oli kohe M. Hakmannist kinni haaramas ja too ennetas seda.

§ 28

lg 1 õigustab ka enese kaitsmist alles eesseisva ründe vastu – eeldusel, et see rünne on kohe algamas. Esiteks peab kolleegium ebatõenäoliseks, et Vi.Ti. seesugust M. Hakmannist kinni haaramist üldse plaanis. Vi.Ti. piirdus sellega, et järgnes M. Hakmannile, tõrjus viimase käeliigutuse ja ütles talle midagi selle käigus. Ka vahetult enne Vi.Ti. le saabastega näkku löömist oli naine M. Hakmannist küllaltki kaugel ja hoidis oma käsi keha juures. Kui aga Vi.Ti. l oligi plaan (V.T. i palvel) M. Hakmannist kinni haarata, et takistata tol ära minemist, ei saaks öelda, et see M. Hakmanni vastane vahetult eesseisev rünne oleks olnud õigusvastane

§ 28lg 1 mõttes.

Nimelt võib igaüks toimetada vahetult pärast kuritegu põgenemiskatselt tabatud isiku politseisse kahtlustatavana kinnipidamiseks (KrMS § 217 lg 4). Niisiis oleks Vi.Ti. l olnud õigus M. Hakmann kui äsja V.T. i kehaliselt väärkohelnud inimene kinni pidada. M. Hakmannil aga poleks olnud õigus end selle kinni pidamise vastu kaitsta, sest see oleks olnud õiguspärane. 60. Ka ei saa kohtukolleegiumi hinnangul öelda seda, et M. Hakmann kujutas endale ekslikult

§ 28

lg 1 pärast rünnakut ette ja seetõttu ei vastuta ta tulenevalt

§ 31lg-st 1.

Esiteks saab videosalvestise põhjal järeldada, et M. Hakmann ei uskunud ekslikult, et Vi.Ti. haaras temast kinni. M. Hakmanni vastutust ei vääraks see, kui ta kujutas endale ette, et selline kinni haaramine kohe toimub. Seda seetõttu, et ta teadis, et ta oli just V.T. i rünnanud ja et Vi.Ti. tahab teda just seetõttu kinni pidada – ehk M. Hakmann oli teadlik neist KrMS § 217 lg 4 jaoks olulistest asjaoludest, mis oleksid välistanud Vi.Ti. käitumise õigusvastasuse.

  1. Eelnevast tulenevalt oli ka rünnak Vi.Ti. vastu õigusvastane. Samuti oli see süüline. Niisiis tunnistas maakohus M. Hakmanni õigesti selleski väärkohtlemises süüdi.
  2. M. Hakmann heidab menetlejatele ette seda, et kohtueelses menetluses ei pildistatud saapaid. See ringkonnakohtu hinnangul süüdistuse tõendatust kuidagi ei mõjuta. Kas ja milliseid menetlustoiminguid teha, on prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi otsustada. Kohus saab hinnata süüküsimust kohtule esitatud lubatavate tõendite pinnalt ja kui need tõendid ei ole inimese süüdi tunnistamiseks piisavad, tuleb teha õigeksmõistev kohtuotsus. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole, kuna kohtule esitatud ja kohtus uuritud tõendid on süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks piisavad. Süüdistusversiooni ei lükka ümber ka asjaolu, et M. Hakmann võttis ise politseiga ühendust: seda võis ta teha kasvõi seetõttu, et ta sai aru, et politsei jõuab nagunii temani. Ka valvekaamerate olemasolu kohta küsimine ei tähenda, et M. Hakmann on süütu. Kuigi üldjuhul ei soovi inimesed tõesti aidata oma kuritegude tõendamisele kaasa, võis M. Hakmann eeldada seda, et tema tegu pole sedavõrd selgelt kaamerapildile jäänud. Lisaks võis ta arvata, et tema 13

(15)kasuks räägib see, et Vi.Ti. talle tõepoolest järgnes, mitte ei suundunud ta ise Vi.Ti. poole. Nagu eelnevast nähtub, see M. Hakmanni vastutust siiski ei väära.
  1. Siiski on senised menetlejad teinud kaks viga. Teine neist vigadest toob endaga kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise.
  2. Nii prokuratuur kui ka maakohus leidsid, et M. Hakmann sooritas ühe kuriteo. See on vale: tegusid oli kaks.
  3. M. Hakmann pani eelnevast tulenevalt toime mitu

§ 121lg 1 järgset käitumisakti: ta lõi V.T.

i vastu lõuga, väänas V.T. i kätt, lõi V.T. i vastu õlavart ja lõi Vi.Ti. t näkku. See ei tähenda tingimata, et M. Hakmann pani toime neli erinevat tegu. Nimelt saab erinevaid kehaliigutusi õigusdogmaatikas ja kohtupraktikas välja töötatud põhimõtete alusel siduda mitmel moel juriidilises mõttes üheks ja samaks teoks. Näiteks on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui erinevad käitumisaktid kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-61-15, p 11.1) Niisamuti on võimalik liita erinevad kehaliigutused kokku nn jätkuva süüteo kontseptsiooni alusel. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2020 otsus asjas nr 1-18-7408, p 10) 66. Loomuliku elukäsitluse kohaselt saab üheks teoks kokku liita V.T. i vastu toime pandud kehaliigutused: need kõik toimusid väga lühikese aja (sekundite) jooksul ühes kohas ühe inimese vastu. Küll aga ei saa loomuliku elukäsitluse kontseptsiooni alusel lisada sellele teole – V.T. i vastu toime pandud käitumisaktidele – Vi.Ti. löömist. See löök leidis aset mõni aeg pärast V.T. i ründamist, teises kohas ja see oli suunatud teise inimese vastu. See viimane asjaolu – ründeobjekt oli teine inimene – välistab ka V.T. i ja Vi.Ti. kehalise väärkohtlemise kokku liitmise ühe jätkuva kuriteona. Niisiis on tegemist kahe eraldiseisva kuriteoga, mistõttu tulnuks M. Hakmanni süüdistus kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemisena. Seda oleks tulenevalt Kr

MS § 268 lg-st 6 saanud teha ka maakohus. Ringkonnakohus aga M. Hakmanni

§ 121

lg 2 järgi süüdi tunnistada ei saa, sest see säte näeb ette raskema karistuse kui seni õigeks peetud

§ 121lg 1 – ja nõnda talitamist ei luba Kr

MS §-s 340 reguleeritud reformatio in peiusprintsiip (raskendamiskeeld). Niisiis tuleb maakohtu otsus hoolimata selle materiaalõiguslikust ebaõigsusest muutmata jätta.

  1. Ka pole maakohus talitanud korrektselt M. Hakmannile karistust mõistes.
  2. Esimese astme kohus karistas M. Hakmanni

§ 121

lg 1 järgi 8-kuulise vangistusega, jättes selle vangistuse

§ 74lg-te 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui M.

Hakmann ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja osaleb vastavalt

§ 75

lg 2 p-le 8 katseaja jooksul kriminaalhooldusametniku määratavas sotsiaalprogrammis. 69. Kuivõrd karistust mõistes on kohtunikul küllaltki suur otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-79-03, p 11), ei pea ringkonnakohus põhjendatuks 8-kuulise, st sanktsioonimäära keskmist ületava vangistuse vähendamist. Küll aga eksis maakohus kriminaalkolleegiumi meelest M. Hakmannile käitumiskontrolli seades. Käitumiskontroll on põhjendatud siis, kui uute 14

(15)kuritegude oht pole küll nii suur, et vajalik oleks reaalse vangistuse kohaldamine, on aga siiski küllaltki kõrge. M. Hakmannist lähtuv retsidiivsusoht on ringkonnakohtu meelest selgelt madal. M. Hakmann pole varem kuritegusid sooritanud. Ülal märgitust lähtuvalt pani ta nüüd küll toime kaks kuritegu, ent neid eraldas teineteisest väga lühike ajavahemik ja nad olid omavahel seotud. Sellest lähtuvalt tuleb maakohtu otsus KrMS § 339 p 4 aluselt tühistada, sest käitumiskontrolli kohaldamine ei vasta M. Hakmanni isikule. Seetõttu jääb M. Hakmanni vangistus täitmisele pööramata

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimusega, et ta ei tohi panna katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja pikkuseks määrab ringkonnakohus 1 aasta. Katseaja kulgemist tuleb

§ 78p 1 kohaselt lugeda maakohtu otsuse kuulutamisest ehk 23. maist 2023. 70. Toodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu

  1. mai 2023 otsuse osaliselt: puutuvalt M. Hakmanni karistusest vabastamise tingimustesse. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kuivõrd M. Hakmann vaidlustas oma apellatsioonis muu hulgas käitumiskontrolli põhjendatuse, rahuldatakse tema apellatsioon osaliselt. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
  2. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetlusega seonduva riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ja
  3. novembri 2023 määrusega ringkonnakohus rahuldas selle taotluse, lugedes kaitsja põhjendatud tasuks 237,60 eurot, sealhulgas käibemaks 39,60 eurot. Riigikohtu hinnangul tuleb KrMS § 185 (menetluskulude hüvitamine apellatsioonimenetluses) rakendamisel arvesse võtta seda, kui suures ulatuses apellatsioon rahuldatakse ja milline on apellatsiooni põhjendatud argumentide osakaal ning maht (kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-185815/389, p 60). Ka Riigikohtu otsusest nr 1-20-2438/33 (p 58) ilmneb, et kui maakohtu lahendit ei tühistata süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni alusel ja selline apellatsioon osutub täielikult põhjendamatuks, peab selle apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav. Praegu teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse lahendi M. Hakmanni apellatsiooni alusel. Süüdistatava kaitsja kaebus osutus aga täielikult põhjendamatuks, mistõttu tuleb kaitsja apellatsiooniga seonduv riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt M. Hakmannilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.